Archive for the ‘Jahilo, Linda’ Category

Tartu Linnaraamatukogu täna ja homme

 

Mai Põldaas, Linda Jahilo, Kristina Pai, Ädu Neemre, Tiina Sulg, Külli Peegel

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Sõjajärgsetest 50ndatest aastatest lapse pilgu läbi oleme me juba lugenud Viivi Luige “Seitsmendast rahukevadest” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapsest”, nüüd on sinna ritta lisandunud Juta Kivimäe 2021. aasta romaanivõistluse võitnud “Suur tuba”.

On arusaadav, miks kirjanikud on valinud lapse pilgu – võimaldas see ju neid raskeid aastaid kirjaldada vaatleja positsioonilt. Lapsepõlves, jäägu see ükskõik kui keerulisse aega, on enamsti ikka midagi helget, kasvõi lähedaste armastuse näol.

Ka “Suure toa” Mintsi on oma vanemate ja eriti vanavanemate Bobe ja Zeide poolt armastatud laps, kes pärani silmi uudistab teda ümbritsevat maailma. Mintsi maailm on sõja järel Eestisse tagasi jõudnud juudiperekonna igapäevaelu kõigi oma väärtushinnangute ja traditsioonidega. Eesti lugeja jaoks uudne ja põnev. Kunstiajaloolasest autor maalib suure meisterlikkusega lugeja silme ette detailirohke maailma. Esemete ja olustiku kõrvale on loodud terve galerii erinevatest inimtüüpidest, nii et ühtekokku moodustub lai pilt sõjajärgsest ühiskonnast.

Tartlasena on mõnus teada, et Bobe ja Zeide suur tuba, kus Mintsi end nii turvaliselt tundis, asus Tartus Pargi tänaval. Koolilaps Mintsi elu kulgeb edasi Tallinnas Nõmmel. Seal puutub tüdruk kokku ka päriselu karmima poolega ning ikka ja jälle uute, kohati ka salapärase minevikuga inimestega.

Mingit lugu raamatus polegi, on vaid olustiku kirjeldus, mis loob atmosfääri. Alguses mind ülitark ja suurepärase vaatlemisoskusega 7-8 aastane laps natuke kummastas, aga lugedes leppisin kiiresti sellega, et kirjanik on oma suure (elu)tarkuse lapse silmadesse pannud. Väikese Mintsi maailma vaatlemine on kaasakiskuv ja helge alatooniga, Tasub kindlasti lugeda.

Linda Jahilo

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis”

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis” (Tänapäev, 2021, tlk. Tiina Aro)

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli mantlipärija astub ametissse 9. detsembril, aga juba kevadel ilmus vaimukas krimiromaan pensionipõlve pidavast ekskantslerist. Mis kõige üllatavam – tänavu Saksamaal trükivalgust näinud sõbralik krimikomöödia (autori žanrimääratlus) on juba eesti keelde tõlgitud!

Mitme bestselleri autor David Safier (eesti keelde tõlgitud veel “Halb karma”) saadab pensionile jäänud Angela Merkeli koos oma kvantkeemikust abikaasa Achimi ja mops Putiniga (no muidugi mäletate seda lugu, kuidas Putin Merkelit ühel kohtumisel koeraga ehmatas) Berliinst ära Brandenburgi liidumaa Uckermarcki maakonna ilusa nimega väikelinna. Angela julgeoleku peab tagama heasüdamlik mehemürakas, isiklik ihukaitsja Mike.

Loomulikult leidub kohalike hulgas AFD juhtiv tegelane ja ka mustanahaline lapseootel noor naine, kes on Angelale esimeset hetkest peale väga sümpaatne. Angela küpsetab kooke, jalutab koeraga, korjab Putini kakat ja unistab sõbrunemisest väikelinna rahvaga. Hakkab juba pisut igav, aga just siis kutsub kohaliku lossi omanik vabahärra Philipp von Baugenwitz Angela ja Achimi lossi veinipeole. Ja läheb lahti….

Peo lõpus leitakse vabahärra lossikeldris surnuna, aga kohalik politseiülem on parajalt juhm. Nii ei jää Angelal muud üle kui asuda ise tegutsema. Talle ju meeldib probleeme lahendada! Oma ihukaitsja meelehärmiks asub ta mõrvajuurdlust läbi viima. Kahtlusaluseid on koguni kuus ja kõik nad on naised, nii et sookvoot on kuhjaga täidetud! Lugeja, kes saksa keeles kodus pole, saab sedagi teada, mis imeasi on sootärn.

Kuulsad detektiivid nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot pole Angelale muidugi võõrad, aga vahest kõige hingelähedasem on siiski miss Marple, keda alahinnati nagu noort Angelatki poliitikukarjääri esimestel aastatel.

Ekskantslerist saab tarmukas hobidetektiiv. Mõrvauurimise käigus meenuvad Angelale aeg-ajalt seigad oma poliitikukarjäärist, näiteks see, et tal ei õnnestunud kunagi vältida Berlusconi märga põsemusi tervitamisel või fakt, et Riigipäeva saadikutebüroos lõhnas kanepi järele. Muide, ka selles raamatus poetab Angela oma kuulsa lause “Me saame hakkama.” Ja tõestab, et saabki!

“Miss Merkel” võiks olla mõnus talveõhtu sisustaja neile, kes peavad lugu huumorist ja rahulikult kulgevast krimiloost, aga ennekõike muidugi Angela Merkelist. Autoril on juba käsil miss Merkeli teine juhtum, aga väike ärevus on ka õhus, sest kes teab, äkki saab Angelast Merkelist ametist lahkumise järel hoopis ÜRO erikomissar ja Uckermarki Angela jääb paralleeluniversumisse hulpima. Tõde peaks selguma õige pea.

Linda Jahilo

Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu sündis 11. novembril 1958. aastal Mõisakülas ning enne kutsumuse leidmist tõlkijana ja vabakutselise tee valimist töötas mitmetel ametikohtadel, sealhulgas Viljandi tuletõrjes ja Helsingi raamatukogudes. Lindepuu, kes on ka ise näidendeid kirjutanud, alustas tõlketegevust 1980. aastate lõpus teatrite jaoks näitekirjandust vahendades. Esimene lavaletulnud näidend oli Ireneusz Iredyński “Hüvasti, Juudas” 1988. aastal Rakvere teatris. Draamakirjandusele on tõlkija truuks jäänud aastakümneteks, eestindades poola näitekirjanduse suurkujude Witkiewiczi, Gombrowiczi, Mrožeki jt loomingut.

Lindepuu on tõlkinud Poola nobelisti Wisława Szymborska luulet ning ikka ja jälle on tagasi pöördunud 1980. a. nobelisti Czesław Miłoszi loomingu juurde. Miłoszi kõrval on tõlkija teine suur lemmik filosoof ja publitsist Leszek Kołakowski. Aastatel 2016 -2019 pühendus tõlkija Sławomir Mrožeki “Valitud teoste” väljaandmisele.

Klassiku staatuses kirjanike kõrval on Lindepuu eesti lugeja ette toonud ka põnevaid kaasaegsete autorite teoseid, nagu näiteks Marcin Świetlicki meistri-triloogia või Broncka Nowicka “Anda kivile süüa”. Omaette rea moodustavad poola kirjanduse reisireportaaži traditsiooni jätkajate Marius Szczygieli (“Gottland”), Margo Rejmeri (“Bukarest. Tolm ja veri”), Witold Szabłowski (“Mõrtsukas aprikooside linnast”) ja Natasza Goerke (“Seal”) teoste eestindused.

2019. aasta nobelisti Olga Tokarczuki avastas Lindepuu juba ca 15 aastat enne auhinnaga pärjamist ja jõudis ta enne autori ülemaailmset kuulsust ka Tartusse kirjandusfestivalile kutsuda. Pärast Loomingu Raamatukogule tõlgitud jutustusi on Lindepuu tõlkinud ja oma kirjastuses välja andnud koguni neli Tokarczuki romaani, neist viimane, kirjaniku peateoste hulka kuuluv “Rändajad” ilmus tänavu augustis.

2003. aastal ilmus Hendrik Lindepuu Kirjastuse esimene väljaanne, tänaseks on neid kogunenud juba üle viiskümne. Ilmunud teosed peegeldavad kahtlemata ka kirjastajast tõlkija isiklikku maitset, aga nende kirjanduslikus väärtuses pole põhjust kahelda – juhuslikud ja keskpärased teosed Lindepuu valikusse ei kuulu.

Hendrik Lindepuu Poola kultuuri vahendaja roll ei piirdu tõlkimise ja kirjastamisega. Kirjandusfestivali Prima Vista partnerina on ta festivalile toonud kuus poola kirjanikku – Olga Tokarczuki, Bronka Nowicka ja eelpool nimetatud neli reisireportaažide autorit. Ajakirjanduse veergudel on ta kirjutanud Poola filmikunstist ja sõna saanud ka poliitikasaadetes.

Poola-Eesti kultuurisilla ehitajat on tunnustatud paljude auhindadega, nende seas Poola Vabariigi Kuldse Teeneteristiga 2005. aastal, Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütliristiga 2009. aastal ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemiaga loominguliste saavutuste eest 2014. aastal, August Sanga nimelise luuletõlke auhinna 2019. aastal.

Linda Jahilo

Fotol Hendrik Lindepuu Tartu Linnaraamatukogus 15. septembril 2021. aastal

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“ (Loomingu Raamatukogu 2021, tlk Leenu Nigu)

Portugali praeguseks ühe tuntuima kirjaniku 20 aastat tagasi ilmunud debüütromaan ei sattunud mu kätte päris juhuslikult. Eestist nii kaugel Euroopa teisel äärel asuv Portugal on mind alati paelunud. Kaaneteksti lugedes ma lihtsalt tundsin ära „oma“ raamatu, valisin teadlikult välja ja ei pidanud pettuma.

Autori spontaanselt voolav, kohati lausa barokselt küllane paljude kordustega poeetiline tekst haarab lugeja kaasa nagu tuuleiil, kannab kõrvetavalt kuuma suvesse ühes nimetus Portugali külakeses, mille taga võib aimata autori sünnilinna Galveiast. Külakeses elavad siiami kaksikutest vennad, seal sünnitatakse 70 aastasena ja vanimal külaelanikul on aastaid vähemalt 150, seal on ka naeratav kurat ja kõnelev kirst. Põlvkonnad vahetuvad, toimuvad pulmad ja matused, armastatakse, igatsetakse ja surrakse üksildasena õnnelikuks saamata. Selles väikeses maailmas seisab aeg paigal ja inimsaatused on justkui kusagilt kõrgemalt ette määratud, tragöödia kordub põlvest põlve. Mingi sõnulseletamatu tumedus ja nukrus saadab inimesi, tõlkija sõnul on see ehk sama kurbus ja igatsus, mis väljendub fado-lauludes.

Raamatu tegelased räägivad vähe, ei suuda oma valu ja igatsust sõnadesse panna, võib-olla ka seetõttu nad ongi nii üksildased ja kurvad. Aga nad mõtisklevad elu üle, ikka ja jälle kordub kujutluspilt: „Ma mõtlen: võib-olla on taevas suur mageda veega järv ja võib-olla ei kõnnigi inimesed taeva all vaid hoopis selle kohal; võib-olla näeme me asju tagurpidi ja maa on nagu taevas, ja kui me sureme, kui me sureme, kukume võib-olla alla ja upume taevasse.“

Portugali külaelu ja loodust kujutades on kirjanik tabanud midagi üldinimlikku ja muutumatut, sõnadesse valanud elu igavikulise püsiva tuuma: „Üksnes korgitammede iidne vanus, oliivipuude sihvakas kuju, kivid, mis on jäänud pidama taevasse ja maapinnale, millest lendavad üle linnud, see maa, maailma iidsus ja selgus, silmad, mis on taevas ja tammed ja oliivipuud, silmad, mis nutavad nutmata, see teekond, mida on tuhandeid kordi käidud ja mis on ikka seesama, mina, mina ja maa laul, liiva kriuksumine mu jalge all.“

Tahaks soovitada raamatut neile, kes on mõnda aega sattunud lugema ja nautima hästi komponeeritud, minimalistliku ja lihvitud keelega mõtteromaaane, rohkem ja vähem põnevaid realistlikke või krimiromaane. Peixoto „Ei ühtki pilku“ on nende järel nagu sõõm puhast vett, mis kustutab janu poeetilisuse ja salapärasuse järele.

Raamatust on väga armsalt kirjutanud tõlkija Leenu Nigu nii saatesõnas kui ka ERRi kirjandussaatele „Gogol“ antud intervjuus, kel huvi loeb sealt juurde.

Loodan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka mõni autori hilisem teos!

Linda Jahilo

Hans Platzgumer “Willkommen in meiner Wirklichkeit!”

Hans Platzgumer, kirjanik ja helilooja, võttis 50nda sünnipäeva eel aja maha ning kirjutas tänapäeva maailmast autobigraafilise essee, mille fookuses on meie üha keerulisemaks muutuv suhe reaalsusega. Kes siis veel kui kirjanik, kes loomeprotsessis liigub pidevalt erinevate reaalsuste vahel, tegeliku ja väljamõeldud maailma vahel, võiks olla ekspert selles vallas! Platzgumerit on ilukirjanduslikus loomingus (romaanid “Weiss”, “Elefantenfuss, “Am Rand” u.a.) paelunud ennekõike ekstreemsed piirisituatsioonid. Essees analüüsib ta, kuidas kiiresti teisenev ja digitaliseeruv maailm on muutnud tegelikkuse tajumist, ning püüab leida viisi, kuidas kahe jalaga maa peale jääda.

Autori sõnul ei kõnele ta suurtest tunnetusteoreetilistest küsimustest, vaid pühendub praktikale, nähtustele, mida ta enda ümber näeb ja kogeb ning mis tema mõttemaailma mõjutavad. Siiski on Platzgumer appi võtnud sellised autoriteedid nagu Guy Debord, Friedrich Nietzsche ja Roland Barthes. Esseed raamistab kompositsiooniliselt John Lennoni 50 aastat tagasi Indias kirjutatud laul “Dear Prudence”, milles Lennon kutsub Prudence Farrow’d oma eraldatusest päris maailma tagasi pöörduma.

Filosoofilisemat laadi mõtterännakud vahelduvad raamatus isiklikult läbielatu kirjeldamisega. Näitlikustamaks suhet reaalsusega, jutustab Platzgumer lugusid lapsepõlvest, perekonnast, sõpradest ja kolleegidest, toob näiteid oma arvukatelt reisidelt, põikab julgelt poliitikasse.

Autor möönab, et tegelikkus on pahatihti hirmutav, paralleelmaailmad pakuvad sellele alternatiivi, nad on alati olemas olnud. Aga tehnika ja tehnoloogia areng on teinud reaalsusest põgenemise üha lihtsamaks ja kunstliku maailma üha atraktiivsemaks. See enam ei üllatagi, aga on siiski pisut ehmatav lugeda, kuidas lapsed eelistavad kõrbematka ja päikesetõusu nautimise asemel vaadata seda fotodelt, kuidas turiste häirib lehmakellade helin ja tsikaadide saagimine, kuidas jaapanlannal on raskusi seksuaalpartneri leidmisega. Päris elu nõuab liiga suurt pingutust! Me elame üha rohkem digitaalsetes asendumaailmades, ei tunne igavust, ei vaja fantaasiat. Reaalsus ja näivus, fakt ja võltsing (Fakt und Fake) on saavutanud võrdse positsiooni.

Olgu lugeja julgustuseks öeldud, et tänapäeva maailma kaardistades jääb autor positiivseks ning püüab näidata võimalusi, kuidas hoida sidet reaalse maailmaga, kuidas tänasest päevast ja antud hetkest rõõmu tunda. Ta kirjutab ilu nautimisest looduses, hingamisharjutustest ja joogast, tööst ja kirjutamisest kui vahenditest, mis aitavad tegelikkusega toime tulla.

Julgen loota, et Hans Platzgumeri essee pakub lugejale niisuguse retke tänasesse maailma, mis kutsub peeglisse vaatama ja paneb mõtlema.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
Raamatud, millest räägitakse” 
nii eesti kui saksa keeles.

Angela Lehner “Vater unser”

Angela Lehneri (s. 1987 Klagenfurtis) kirjandusse tulemine oli nii jõuline, et mõjus jalaga ukse lahtilöömisena. Oma debüütromaaniga “Meie isa” (“Vater unser”) ta justkui hüüab: siin ma olen ja minust mööda vaadata ei saa! Tõepoolest ei saanudki, romaan äratas tähelepanu: jõudis Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja ja võitis Austria raamatuauhindade jagamisel parima debüütteose auhinna.

Lugeja tunneb end Lehneri romaani lugedes täpselt nii ebakindlalt ja kohmetult nagu tunneks iga eelneva kogemuseta inimene vaimselt haige inimesega suheldes, sest autor jutustab perekonna- ja haiglaloo vaimse tervise häirega noor naise vaatenurgast. Ta teeb seda hoogsalt, värskelt ja võluvalt. Pinge püsib üleval nagu heas kriminaalromaanis.

Romaan algab vastuolulisi tundeid tekitava peategelase Eva Gruberi saabumisega Viini psühiaatriahaiglasse. Lugedes süveneb kahtlus, et Eva on enda haiglasse sattumise nö korraldanud, pääsemaks lähedale toitumishäirete tõttu ravil viibivale nooremale vennale Bernhardile. Eva näeb end venna päästjana, ainsa alfainimesena perekonnas, kes peab vastutama ja tegutsema. Miskipärast ei taha Bernhard lasta end päästa, ta hoiaks oma õest nii kaugele kui võimalik. Miks see nii on, mis nende vahel on juhtunud, jääb romaani üheks põnevamaks ja pinget hoidvamaks küsimuseks.

Romaani teeb võluvaks asjaolu, et mitte midagi ei saa sulaselge tõena võtta. Autor on loonud tegelase, kes on küll sümpaatselt nutikas ja teravmeelne, aga samas suur valetaja ja manipulaator. Pikkamööda selgub, et karismaatilise Eva Gruberiga pole kõik nii heas korras kui esmapilgul paistab, ta vajab tõesti abi, oleks vajanud juba lapsepõlves. Midagi läks selles perekonnas kapitaalselt valesti, sest mõlemad lapsed on täiskasvanuikka jõudes maandunud vaimuhaiglas. Kas ema ja isa olid lihtsalt saamatud lapsevanemad, kes vaikivas külaühiskonnas ei tulnud oma eluga toime? Või oli seal midagi rohkemat?

Angela Lehner jutustab perekonna- ja haiglaloo kolmes peatükis: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ta saadab kriitilisi nooli katoliiklusest läbiimbunud Austria suunal, andes romaanile tugeva ühiskondliku mõõtme. Aga see on ka sümpaatselt austriapärane raamat, juba tänu rohketele austritsismidele ja aeg-ajalt ette tulevale murdekeele.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
Raamatud, millest räägitakse
nii eesti kui saksa keeles.

George Saunders “Lincoln kaalukojas”

George Saunders “Lincoln kaalukojas” (Eesti Raamat 2019, tlk. Lauri Saaber)

Kaua pole ükski raamat minus sellist vaimustust tekitanud nagu Saundersi “Lincoln kaalukojas” – nii kõlas soovitus, mille peale ma raamatu järele haarasin. Nüüd, mil lugemiselamus käes, olen valmis samade sõnadega raamatut soovitama neile, kes pole seda veel avastanud.

Juba raamatut lahti lüües torkab silma, et vormilt on see päris eriline – teos koosneb justkui lühematest või pikematest tsitaatidest, kõneleja nimi ilusti alla kirjutatud. Eksperimentaalsest vormist ei tasu end lasta heidutada, tekst haarab õige pea ja ei taha enam lahti lasta.

Raamatu tegevus toimub Ameerika kodusõja ajal ja selle sõlmpunktiks on president Abraham Lincolni 11-aastase poja Willie surm (1862). Ajaloost on teada fakt, et leinav president tuli pärast matuseid üksi kalmistule tagasi ja istus tunde krüptis pojaga hüvasti jättes. George Saunders olla ligi 20 aastat otsinud vormi ja keelt, kuidas seda inimlikku tragöödiat kirjandusse valada. Tulemus on võimas ja vaimustav.

Originaalis on raamatu pealkiri “Lincoln in the Bardo”. Bardo tähendab tiibeti keeles surma ja taassünni vahelist üleminekuseisundit, seega on juba pealkirjas täpne viide, kuhu kirjanik lugeja viib. Jah, see on teispoolsus, elu ja surma lahutav vahemaailm, kus kõnelevad ja tegutsevad surnute hinged. Esimesel hetkel meenusid Thorton Wilderi “Meie linnake” ja Robert Seethaleri “Das Feld” (“Väli”), kus kõnelejaks surnud. Vaade maailmale surnute perspektiivist on paelunud paljusid kirjanikke, sest jah, surnud teavad justkui rohkem, nende lugu on lõppenud, mahajääjate oma pooleli. Aga Saundersi teosel pole eelpool nimetatutega eriti palju ühist, lugedes hakkas mulle üha rohkem meenuma hoopis nigeeria kirjaniku Ben Okri “Näljutatud tee”, mille peategelane oli vaimulaps, üheaegselt mütoloogiline olend ja inimene.

Kuigi raamatus on lehekülgi, kus esitatakse tsitaate nii ehtsatest kui ka fiktiivsetest ajalooallikatest, on loo peamisteks jutustajateks siiski surnute hinged, kes sebivad ringi, lobisevad ja nääklevad, tormavad sinna-tänna, moonduvad ja muunduvad. See on tõeline tohuvabohu, mis vaimude maailmas toimub, ning kirjaniku fantaasia on selle kirjaldamisel võrratu. Surnute kooril on siiski kolm solisti, mis teeb lugejal orienteerumise lihtsamaks.

Kõnelejad (neid on üle saja) on pärit erinevatest ühisakonnakihtidest, nende kaudu avaneb kogu kodusõjaaegne Ameerika ühiskond oma probleemidega – orjandus, puritaanne seksuaaalmoraal, religioossus, sõjakoledused jne.

Iga tegelane kõneleb oma ühiskondlikule staatusele vastavas keeles, seega on teoses vaheldumisi arhailist keelt ja kirjakeelt, rohkesti dialekti, aga ka slängi rõvedate roppusteni välja. Surnud end juba tagasi ei hoia, nende keel on lopsakas ja mahlane! Originaalse jutustamisviisi ning reaalsuse maagilise kujutamise kõrval peitub just keeles selle raamatu suurimaid võlusid. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus tõlkijale, sest raamatu eestindamine oli kindlasti päris suur väljakutse.

Aeg-ajalt oli tunne, nagu loeks proosapoeemi, rütm oli niivõrd tajutav ja haarav. Ja ma ei jõudnud ära imestada, kui rikkalik on eesti keel, mis sõnad meie keeles kõik olemas on! Sõnade tähendus oli mulle arusaadav, kuigi pole neid aastakümneid kasutanud või kusagil tekstis kohanud. Aga kas arusaadav ka nooremale põlvkonnale?

“Lincoln kaalukojas” oli George Saundersi (s 1958) esimene täispikk romaan ja 2017. a sai ta selle eest Man Bookeri auhinna. Aga juba ammu enne seda oli Saunders peaaegu kultusautori staatuses novellist ja esseist. Avastasin hiljuti ajakirja Spiegel bestsellerite listist Saundersi raamatu “Rebane 8” (Fox 8). Kogupereraamat rebasest, kes inimkeele selgeks õppinud ja peab muret tundma oma elupaigaks oleva metsatuka pärast. Kohe tekkis tahtmine lugeda!

Linda Jahilo

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo