Archive for the ‘Jahilo, Linda’ Category

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Advertisements

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“ (Menu, 2016)

Olen ikka mõelnud, et kõik, mida Lauri Sommer puudutab, muutub puhtaks kullaks. Olgu see siis mõne kolleegi juubeliartikkel või mälestuskild – sellest saab tõeliselt hea kirjandus! Noorpõlves Võru- ja Setumaal ringi rännates diktofonile salvestatud külarahva pajatusi kirja pannes on seesama imeline muundamine Lauri Sommeril jälle õnnestunud! Juba raamatu pealkiri „Lugusid lõunast“ on oma lihtsuses geniaalne ja suure väega. Meie jaoks, kes me end põhjamaa inimesteks peame, on lõunas (olgu või oma väikese maa lõunanurgas) ikka midagi metsikut ja eksootilist.

Raamatu kaksteist lugu kinnitavad seda sisetunnet kuhjaga. Siin on lugusid, mille sündmustest saaks kirjutada terve romaani, on imemuinasjutte ja ajastu kirjeldust. Suurem või väiksem annus müstikat on igas loos. Mahlases keeles kirjapanduna mõjuvad lood üheaegselt võimsate ja maagilistena ning ehedate ja maalähedastena.

Tõepoolest, raske on otsustada, kas uskuda või mitte uskuda! Sama keeruline on vahet teha, kui palju „Lugudes lõunast“ on Lauri Sommeri kirjanikusulge ja kui palju lõunanurga jutuvestjate loomulikku annet. Aga see polegi oluline, sest lõpptulemus on lausa fantastiline.

Linda Jahilo

Hans Platzgumer „Serval“

Hans Platzgumeri romaan „Serval“ („Am Rand“, Zsolnay 2016)

Tahan soovitada kirjandusfestivali Prima Vista külalise, austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeri viimast romaani, mis eelmisel nädalal jõudis raamatukauplustesse ja ootab avastamist. Teose tõlkis eesti keelde Piret Pääsuke ja andis välja Tartu kirjastus Toledo.

„Serval“ on romaan 40ndates eluaastates Gerold Ebnerist, kes ärkab varahommikul, et tõusta Bocksbergi mäele, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm.

Lõuna-Tirooli juurtega Gerold on üles kasvanud ilma isata nukras sisserännanute asulas Vorarlbergis, kus omavahel rivaalitsesid erinevad poistekambad ning ainukest pidet pakkus karatetreening koos sõbra Guidoga. Ema oli pühendunud usule ja nõrgemate aitamisele, poiss oli palju üksi ning iseseisvus ruttu. Pinget pakkusid poiste omavahelised, kohati lausa eluohtlikud jõukatsumised. Geroldist kasvas eraldihoidev üksik uitaja, kelle saatus viis kokku hingesugulase Elenaga, aga ühel päeval kaotas ta nii armastatu kui ka kummalisel kombel nende ellu tulnud lapse.

Raamatus on palju surmasid, aga Alpi kriminull see pole, pigem filosoofiline romaan. Surm on Gerold Ebneri saatja lapsepõlvest peale – ta näeb mitut surma kõrvalt, kaks inimest on ta oma käega surmanud ja lõpuks kaotab lähedased, keda kõige rohkem armastab. Mäe tipus paneb Gerold kirja aruande oma elust: kinnise loomuga mehe pihtimuse suureks kasvamisest ja elu murrangulistest hetkedest, saatuslikest otsustest ja otsuste tegemata jätmisest, õnnest ja õnnetusest, sõprusest, vastutuse võtmisest ja leplikkusest.

Raamat on viimase leheküljeni (ca 200 lk) põnev, sügav ja intensiivne. Platzgumeri stiil on ilustusteta, täpne ja lakooniline, kuiva huumoriga, oma lihtsuses lummav. Selles on tajutav kompositsioon ja rütm. Võrdlused teiste saksa keeles kirjutavate autoritega ei ole kerged tekkima, aga kohati arvasin ära tundvat Ulrich Seidli (dokumentaal) filmidest tuttava atmosfääri ja paljude austria kirjanike teostes kummitava ängi ja tumeduse, mille taga on enamasti üksildus, sõnatus ja vägivald. Kui ikka mägede vahel orgudes on külasid, kuhu mitte kunagi ei paista päike, siis mingi vari salvestub ilmselt ka inimeste geenidesse!

Platzgumer on psühholoogiliselt veenev jutustaja, kes oskab naha vahele pugeda, lugeja taluvuse piiril mängida, nii et kurgus pigistab ja kõhus pöörab. Autor ei õigusta ega mõista oma kangelase käitumist hukka. Ta jätab selle lugeja teha ja nii juhtubki, et raamat ei lase lugejat veel tükk aega pärast raamatu kõrvalepanemist vabaks.

Kes saksa keeles loeb, võiks järgmisena ette võtta Hans Platzgumeri Tšernobõli romaani „Elefantenfuss“ („Elevandijalg“).

Lõpetuseks natuke ka autorist. Lasen tal endal kõnelda. Prima Vista moto on tänavu „Seitsme maa ja mere taga“. Palusime kõigil väliskülalistel vastata küsimusele, mis asus tema jaoks lapsepõlves seitsme maa ja mere taga ja mis asub seal nüüd? Hans Platzgumer vastas nii:

„Olen kasvanud üles mitmest-seitsmest mäest ümberpiiratuna, Innsbruckis keset Alpisid, ja alates sellest ajast, kui suutsin juba enam-vähem selgelt mõelda, olen ikka tahtnud üht: minna ära võimalikult kaugele, avardada oma silmaringi, õppida tundma teistsuguseid elamise ja mõtlemise aluseid. Seda olengi ma sestpeale teinud ja teen ka edaspidi. Põhimõtteliselt pole muutunud midagi selles uudishimus ja avatuses, millele ennast kannustan. Isegi kui nüüd, pärast aastakümneid kestnud rändurielu, on paljud kunagi hullutavalt valged laigud mu isiklikult maakaardilt kadunud ja mul tuleb need illusioonid minetanult reaalsusele loovutada, on ikka veel just võõrapärane see, mis mind lummab ja ligi tõmbab ja mind kirjanduse loomisele inspireerib.“

Linda Jahilo

Valerie Fritschi karm ja poeetiline „Winteri aed“

waleriefritschNoore austria kirjaniku (sündinud 1989) romaan „Winteri aed“ jõudis poelettidele nädal-poolteist tagasi (kirjastus Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) ja juba sel nädalal on võimalik autori endaga kohtuda kirjandusfestivalil Prima Vista. Kohtumine Valerie Fritschiga ja „Winteri aia“ esitlus toimub neljapäeval, 5. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikuga ajab juttu tõlkija Kristel Kaljund, kes on tõlkinud eesti keelde näiteks Daniel Kehlmanni kolm raamatut.

Valerie Fritsch sündis Grazis, ta õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur, sest umber poole aastast reisib ta mööda maailma ringi, põhiliselt Aafrikas ja Aasias. Enne tähelepanu äratanud „Winteri aeda“ („Winters Garten“, 2015) on Fritschilt ilmunud romaan, luulekogu ja fotodega reisikirjade raamat „Maailm on minu sisikond“ („Die Welt ist meine Innerei“). Mainekalt Bachmanni auhinna konkursilt tõi ta möödunud aastal koju publikupreemia.

fritschwinteriaedFritschi apokalüpsise lähenemist kujutava romaani teeb eriliseks selle hämmastavalt rikas ja kaunis keel. See on lopsakas, lausa barokne, kirjanik maalib keelega nii tundelisi kui ka väga karme pilte. Kriitkud on nimetanud romaani võimsaks ja poeetiliseks ning võrrelnud Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia“.

Winteri aed on idülliline aiakoloonia väljaspool linna, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb, aga nagu looduses ikka, ka närbub ja sureb. Autor kirjeldab romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlve paradiisi menutavas aias ning viib seejärel lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Keset koostlagunevat maailma armub Anton Winter elus esimest korda. Romaanist leiame kirjaniku nägemuse sellest, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas.

fritschwintersgartenMind võlus raamatu esimestest lehekülgedest alates autori keelekasutus. Paar näidet ka, esiteks aiaidülli kirjaldusest: „Anton Winteri lapsepõlv oli kuhjaga täis kõrget heina ja teeroose ja rohelisi õunu puudel, mida terve suvi ihaldavalt vaadati, nii et nad millalgi häbelikult punastasid. Vanad ja haiged olid kodus, ja läbi õhukese naha tungis päikesevalgus kuni skeletini, kui nad istusid kellukate keskel, nii haprad, justkui oleksid üks nende seast.…Tuhandete kaupa puhkesid üle öö sirelipõõsaste õied, nii et tundus, nagu läbistaks aeda sahin.“. Teine tekstilõik mereäärsest linnast, kus elu laguneb koost: „Ükskõik kuhu Anton vaatas, lisaks lastele liikusid majaridade vahel ka loomad. Teda ehmatasid tänavakoerte karjad, kes jooksid hämaruses, hambad verised ja silmad kurvad, ja vaatasid mitu korda tagasi, justkui oleksid nad midagi unustanud. Ta saatis pilguga … lahti lastud tsirkuseloomi, kes surusid end fassaadide varju. Kõhnad olid nad ja hirmuäratavad. Nad marssisid läbi linna, just nagu oleksid pikal reisil“.

Valerie Fritsch on varaküps noor kirjanik, kes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega: tema vaateväljas on terve eluring sünnist surmani, maailma ilu ja valu. Ta „vaatab“ vanade inimeste sisse sama usutavalt kui laste ja armastajapaari mõtetesse või unenägudesse. Kahtlemata pole ta ainuke (hiljuti ilmus eesti keeles poola kirjaniku Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased“, kes kirjutas oma põhiteosed 20ndate eluaastate esimeses pooles), aga selliseid on vähe.

fritschderweltJah, võib-olla otsija leiab kohati ka noore autori romantilist, kõiketeadvat lähenemist või liiga suurt mängulusti keelega, aga see ei ole kindlasti esiplaanil. „Winteri aed“ on terviklik ja haarav teos.

Mõtlen ikka, et mis nende austerlastega lahti on – loodus näeb välja nagu piltpostkaardil, aga nad kirjutavad apokalüpsisest nii häid raamatuid (või on mässumeelsed nagu Jelinek!)! Keda võluvad romaanid apokalüpsisest, on kindlasti lugenud austria kirjanike teoseid nagu Marleen Haushoferi „Üksinda maailmas“ või Thomas Glavinici „Öötöö“ (ka Terje Looguse tõlge), või siis hoopis Robert Schneideri sünget avastamata geeniuse lugu „Une poolvend“. „Winteri aed“ on selle rea väärikas jätkaja.

Linda Jahilo

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Christian Kracht „Impeerium“ ja „1979“

Aasta lõpus jõudis vaikselt raamatulettidele Christian Krachti „Impeeriumi“ tõlge (väljaandja kirjastus Hea Lugu, tõlkija Kristel Kaljund). Olgu kohe öeldud, et saksa keeleruumis valitseb Krachti teoste ilmumise järel kõike muud kui vaikus – neist räägitakse, nende üle vaieldakse. Šveitslane Kracht on omal moel tabamatu, ta on mängur, kelle puhul on raske pihta saada, kes ta selline on. Kracht on provakatiivne, teda peetakse skandaalseks autoriks, kirjutavaks dändiks, oma põlvkonna Celine’ks. Tema teosed on kui moodsa ühiskonna teravpeegel.

Romaani “Impeerium” (2012) žanrimääratluseks on seiklusromaan, võiks öelda ka, et ajalooline farss. Krachtil on õnnestunud oma seiklusromaaniga umbes sama, mis Daniel Kehlmannil ajaloolise romaaniga „Maailma mõõtmine“. Nad elustasid need žanrid kaasaegse lugeja jaoks, tegid söödavaks läbi keelekasutuse, iroonia ja huumori. Muide, mõlemad romaanid on tõlkinud Kristel Kaljund!

krachtimpeerium„Impeeriumi“ peategelane on Nürnbergist pärit nudist ja romantik August Engelhardt (1875 –1919), kes siirdub 20. sajandi algul Saksa Uus-Gineasse (täna Paapua Uus-Ginea), et osta kookospalmide istandus. Radikaalse taimetoitlasena oli ta eesmärk toituda ja elatuda üksnes kookospähklitest. Sellega asi ei piirdunud: Engelhardt pidas end maailma päästjaks, tahtis luua uue religiooni ja riigi, kookose filosoofiaga maailma päästa. Aga ta ebaõnnestub totaalselt – taimetoitlasest saab kannibal, maailmapäästjast antisemiit jne.

Kerged on tekkima paralleelid ühe teise, kunstnikuna ebaõnnestunud romantikuga, kes pööras kogu Euroopa pahupidi. Kracht ei salga, et nii see oligi mõeldud. „Impeerium“ kirjeldab hullumeelsuse spiraali, mis kätkeb endas 20. sajandi läbikukkumiste allegooriat. Tõelise maiusena toob Kracht väikestes episoodides oma teosesse sisse terve rea saksa kirjanduse (ja mitte ainult) suurkujusid nagu Hermann Hesse, Thomas Mann, Franz Kafka. Tõlkija märkused aitavad eesti lugejal need vihjed ära tunda.

„Impeerium“ põhjustas Saksamaal ägeda diskussiooni. Krachti süüdistati pärast romaani ilmumist uusparempoolsete ja satanistlike vaadete jagamises. Kriitik Georg Diezi sõnul on Kracht näide sellest, kuidas demokraatiavaenulik totalitaarne mõtlemine trügib peavoolu. Teised kriitikud jälle ütlevad, et Diez ei mõista autori huumorit ja irooniat. Eks iga lugeja otsustab ise, mida skandaalne mängur, „ühemõtteliselt kahemõtteliseks“ autoriks tituleeritud Kracht oma romaanis öelda tahab.

Ei saa jätta mainimata, et Krachti “Impeeriumi” saatis suur edu USA-s – see valiti 2015. aasta kümne parima raamatu hulka. Saksa keeles kirjutava autori jaoks on see ennekuulmatu edulugu!

kracht1979Koos „Impeeriumiga“ tahaks soovitada teistki Krachti romaani, mis eesti keeles olemas, see on „1979“ (Steamark 2002, tlk Andrus Simsel).

Romaan “1979” (2001) on lugu noorest sisekujundajast, kes suundus islamirevolutsiooni aastal koos oma geipartneriga Iraani ja sealt edasi Tiibetisse elu mõtet otsima. Teheranis ühe uimastipeo järel peategelase küpsem kaaslane Christopher sureb üledoosi (või muu haiguse?) tõttu. Peategelane siirdub edasi Tiibetisse, aga satub punahiinlaste kätte ja lõpetab sunnitöölaagris eeskujuliku vangina. Eriliselt rõhutamata selgub raamatu lehekülgedel islamiusku inimese arvamus eurooplasest, kumab läbi lääne väärtuste jõuetus ida totaalsete mudelite nagu islamism ja maoism ees. Kuna romaan ilmus vahetult enne 11. septembrit (kaksiktornide rünnak), sai Krachti raamat suure tähelepanu osaliseks, seda peeti lausa prohvetlikuks.

Kracht on sotsiaalse närviga, hea ajastutajuga autor. Mitte ainult „Impeerium“ vaid ka 15 aastat tagasi ilmunud „1979“ on tänast Euroopat tabanud suure kriisi taustal ülimalt aktuaalsed.

Autorist niipalju, et tema sünniaasta on 1966. Kogu oma elu on ta olnud maailmarändur, elanud lisaks Euroopale mitmel pool Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.

Kirjandusteadlased liigitavad Krachti saksa 90ndate aastate popliteratuuri esindajaks (esikteose “Faserland” põhjal), kuigi ise ta end selleks ei pea. Mõni kirjandusteadlane peab teda ülehinnatuks, aga ta teostel on suured tiraažid, teda märgatakse, temast räägitakse, teda tõlgitakse. Ja võin kinnitada – minu jaoks on Krachti raamatud olnud nauditav lugemine!

Linda Jahilo