Posts Tagged ‘perekond’

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.

Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?

„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””

Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.

Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.

Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.

Janar Kotkas

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Fredrik Backman „Karulinn”

Ma kuulun inimeste hulka, kelle meelest tippsporti ei tohiks olemas olla. Minu utoopilises nägemuses käiksid kõik inimesed värskes õhus kõndimas ja tantsiksid hea muusika saatel, selle asemel et vähesed inimesed end hulga teiste silme all peaaegu surnuks pingutavad. Seepärast lootsin raamatut alustades natuke, et võin ehk „Karulinna”, mille kese on jäähoki, jätta lugemata ja piirduda tutvuva lehitsemisega. Päris alguses ehk olekski võinud nii minna, aga kui lugesin ka keskelt ja lõpu, tuli siiski uuesti korralikult otsast peale hakata.

Ma oleksin pidanud seda muidugi kohe teadma, sest Backman on Backman ja ega „Britt-Marie oli siin” ju ei rääkinud ka nii väga jalgpallist. „Karulinnas” on hokist mõnevõrra rohkem juttu. Kui Borg, kuhu Britt-Marie kolis, oli jumalast mahajäetud koht kusagil tee ääres („Borg on alev, mis asub tee ääres. See on tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab”), siis Karulinn on koht, mis ei asu millegi lähedal. Isegi kaardil näeb see imelik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta”, ütleksid mõned.

”Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?”

Kuigi linnake on väike, on autor sinna paigutanud elama ühiskonna läbilõike jao inimesi – nii rikkaid kui vaeseid, põliselanikke ja sisserännanuid, õnnelikke ja õnnetuid, heterosid ja geisid, argu ja vapraid.

Juhtub (ja on ka varem juhtunud) häid, halbu ja väga halbu asju. Sümpaatseimad tegelased on need, kes muutuvad, arenevad ja iseennast ületavad. Autor annab kõigile võimaluse. See oligi vist see asi, mis mind umbes nädal pärast lugemist vaevama hakkas – lugesin kiiresti ja tegelastele südamest kaasa elades, hakkasin kohe soovitust kirjutama, et lugege ka toredat raamatut, aga hiljem… Ühest küljest ma olen väga rahul, teisest küljest tabas mind tagantjärele tunne, et minuga on manipuleeritud – mingid kavatsuste traagelniidid hakkasid esile tulema ja aktuaalsed teemad esile kerkima. Teisest küljest vist ei olegi manipuleerimises midagi eriti ebatavalist, rääkimata taunitavast, autor ju püüabki oma ideid lugejani viia. Sama on aktuaalsete teemadega – neist kirjutamine on ka loomulik. Teiste samalt autorilt loetud raamatutega mul pole sellist tunnet tekkinud, äkki see kord on kuidagi põhjuslikus seoses peategelaste noorusega? Et nagu veidi õpetlik? Kui selle tulemusel aga jõuab mõne (noore) lugejani tõdemus, et ka siis, kui asjad lähevad väga halvasti, on neid võimalik parandada, on kõik väga hästi.

Karulinnal on jäähall ja kogu selle linna jõud, energia ja armastus pannakse hokisse. Ja esimest korda üle kahekümne aasta on noored jõudnud noortesarja poolfinaali. Raamatus jutustatakse noortest hokimängijatest ja nende perekondadest, treeneritest ja nende perekondadest, armastusest, sõprusest ja reetmisest, valikutest – sest elu koosneb lakkamatutest valikutest: kas olla lojaalne inimesele või meeskonnale, kui see, mis on ühele hea, on teisele halb? Milline mõju on meeskonnale ja üksikisikule lollidel naljadel ja millal need lähevad üle piiri? Erinevaid piire ületatakse nii heas kui halvas mõttes.

Võrdselt olulisi tegelasi on nii palju, et ma ei hakka siin kedagi nimepidi välja tooma ega tutvustama, siis läheks juba ka sisujutustamiseks, mis pole käesoleva kirjutise eesmärgiks. Raamatu lugu jutustatakse olevikuvormis ja aegajalt öeldakse, mis tegelastest kümne aasta pärast saab. Järg on ka juba ilmunud ja meie raamatukogus inglise keeles olemas (pealkirjaga „Us Against You”).

Tegelikult on hea lugemine.

Kaja Kleimann

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Tiina Sulg

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Delia Owens „Kus laulavad langustid”

Delia Owens „Kus laulavad langustid” (tlk. Bibi Raid, Rahva Raamat 2019)

Maailmas väga suure populaarsuse saavutanud bestsellereid võtan tavaliselt kätte kerge (või raske) eelarvamusega. Owensi raamatul on bestsellerile vajalikud omadused muidugi olemas — raamat algab laiba leidmisega, on piisavalt müstikat ja draamat jätkub kuni lõpuni välja. Aga see pole lihtsalt üks krimilugu tuhandete omataoliste seas, vaid autor põimib omavahel osavalt arenguromaani, lopsaka (aga mitte tüütu) looduskirjelduse, luule(lisuse), romantika ja mõrvaloo.

Lugu on äärmiselt kaasahaarav. Raske on mitte kaasa elada Kya’le, loo alguses vaid 7-aastasele tüdrukule, kes elab perega Põhja-Carolina padural (soisel-vesisel alal ookeani ja maismaa vahel) ning kelle alkohoolikust isa vägivaldne käitumine sunnib aegamööda kõik pereliikmed lahkuma. Peale Kya, kes jääb esialgu isaga, siis aga päris üksinda padurale — üritades elus püsida, hoidudes kooliskäimisest ja inimkontaktidest, otsides sõprust ja lohutust looma- ja linnuriigist, liblikatest, putukatest, taimedest. „Ta kõige valulikumad mälestused koosnesid teadmata kuupäevadest, mil tema perekond ükshaaval mööda teerada jäädavalt kadus. Viimane valge salli sähvatus puulehtede vahel. Kuhi sokke madratsil.” (157)

Seega on see suuresti ka lugu hülgamis(t)est. Kya, kes on kogenud hülgamist ema, isa, õdede-venna poolt, kogeb seda taas noore täiskasvanuna, ning lausa kahel korral. Paduratüdruku metsikus nii tõmbab kui hirmutab noori mehi. Ta on üksik, kuid vajab siiski seltsi, kaaslast; ta armastab ja ihaldab — mineviku taak, samas, raskelt seljas. Teda ja suhtumist temasse mõjutab kõvasti ka sildistamine — teda peetakse hulluks või imelikuks paduratüdrukuks, kellega paljud pigem ei suhtle. Õnneks leidub erandeid, nagu heatahtlik poepidaja Üpik, tänu kellele tüdruk padural üleüldse ellu jääb.

Põnevust aitab kruvida raamatu ülesehitus, sest lugu hüppab ajas edasi ja tagasi, tuues lugejani lühikeste sutsakatena noore nägusa mehe mõrvauurimise ja kohtuprotsessi, kus süüdistatavana istub kohtupingis nooreks naiseks sirgunud, kuid endiselt häbelik, pelgik ja sõnaaher Kya. Keda või mida uskuda, keda süüdistada? Kas suurem süüdlane on tapja või tapetu? Hoolega soovitaksin lugeda ka luuletusi, mis raamatusse pikitud — need ei ole seal lihtsalt ilu pärast, vaid annavad olulisi vihjeid, samuti nagu võib peategelase käitumise motiive otsida looma-/linnuriigist. „Aga korraga sööstis emane jaanimardikas ülespoole, haaras tolle [isase] oma lõugade vahele ja sõi ta ära, närides läbi kõik kuus jalga ja mõlemad tiivad. /…/ Kya teadis, et siin ei ole kohta hukkamõistul. Asjasse polnud segatud terakestki õelust, see oli kõigest elu, mis edasi tuikas, olgugi, et mõne teise mängija arvelt. Bioloogia vaatepunktist on õige ja vale vaid üks ja sama värv erinevas valguses.” (155-6)

Autor on õppinud bioloogiat ja zooloogiat ning töötanud erinevates rahvusparkides Aafrikas, seega ta tõenäoliselt teab, millest räägib. Raamatust leiab põnevaid detaile näiteks mõne putukaliigi kohta. Aga mis need langustid (vähilised) asjasse puutuvad? Seda peate küll ise lugema.

Annika Aas

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann