Posts Tagged ‘perekond’

Aeg kergitada saladustelt katted. Kai Aareleid “Vaikne ookean”

Üheks tähenduslikuks tunnuseks kirjanik ja tõlkija Kai Aareleidi proosatöödele on märksõnade juured, minevik, kaduvik ja surm, mälu, foto ja vaevumärgatav pisiasi, tõelus, fiktsioon ja piirid, muusika, vaikus ja vaikimine kõrval ka saladused. Küsimusele, kuidas viimastega ümber käia, näikse vastuse andvat hispaania kirjanik ja tõlkija Javier Marías, kes otsekui õhutab, kui mitte lausa legitimeerib nendelt katte kergitamist, vähemalt narratiivistamise kaudu: „Aga mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi hoida igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja“.〈1〉

Saladustest kõneldakse Kai Aareleidi romaanis „Linnade põletamine“,〈2〉 novellide ja miniatuuride kogumikus (2018) ilmub see märksõna juba pealkirjas „Salaelud“, romaanis „Vaikne ookean“ (2021) aga osutub oluliseks teguriks narratiivse liini kujundamisel, sest nagu XVI sajandi kroonik Andrés de Valderrábano kinnitab, „millest ei ole jutustatud, seda ei ole juhtunud“〈3〉. Ja need pikki aastaid tegelaste hingesügavikes kiivalt peidetud lood on juhtunud, ja neist tuleb jutustada. Palimpsestlikult üksteise peale kihistustena ladestuvad või matrjoškalikult〈4〉 üksteise sisse suubuvad saladused abielurikkumisest või abielutruuduse murdmisest või abieluvälistest kõrvalehüpetest või isemoodi armastustest (vrd lk 203, 204, 217), või … nimetagem neid kuidas tahes, lasuvad nende inimeste hinges ning ängistavad neid. Just reetmisest teadasaamise moment on petetud inimese jaoks traumeeriv ja eksistentsiaalselt põhjapaneva tähtsusega, võrdsustudes peaaegu tema maailma kokkuvarisemisega, muutudes paiguti koguni elu ja surma küsimuseks. Eriti selle avastamine omaenda silmadega laseb tal tunda, „kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud“ (lk 19; vrd lk 137, 220). Mispärast juhtub see just temaga? See kontuurjooneline küsimus on üks võimalikke emotsionaalseid katalüsaatoreid, mis tõukab kirjanikku sõna ja kujutlusvõime abil puhastama vanadest hägusatest piltidest välja lapikesi. Terve pildi väljapuhastamine polegi tema jaoks primaarne, tähtsam on fantaasia- ja tõlgendusruumi olemasolu, ka narratiivi loomisel. „Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades.“〈5〉

Maailmakirjanduses on abielurikkumist tematiseeritud iidsetest aegadest peale, nii et selle motiivi käsitlemine „Vaikses ookeanis“ pole iseenesest midagi uut. – Vanimate meieni jõudnud kirjanduslike tekstide hulka kuulub Westcari papüüruse teine lugu (vahemikus 1837 ja 1630 eKr), kus võlur Ubaoner kasutab maagiat, et karistada oma naise armukest, tema abikaasa aga hukatakse. Üks vanimaid abielurikkujaid pärineb vanakreeka mütoloogiast, kelleks on abikaasat Herat arvukate armukestega pettev peajumal ning taeva- ja äikesejumal Zeus. Sealtsamast allikast ja Homerose eeposest „Odüsseia“ (ca 650 eKr) on teada Odüsseus, kes petab oma truud abikaasat Penelopet päikesejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütre nümfist nõiatari Kirkega. Kõiki järgnevaid kirjandusteoseid siinkohal üles loetlema hakata poleks lihtsalt mõtet, mainigem vaid näiteks Johann Wolfgang von Goethe romaani „Hingesugulased“ (2019, tlk Heli Mägar; „Die Wahlverwandtschaften“, 1809), Arthur Schnitzleri skandaalset teatritüki „Reigen“ (valminud 1897, esietendunud 1921; e. k. „Ringmäng“), Max Frischi romaane „Stiller“ (1954; eesti keeles 1968, tlk Rita Tasa) ja „Homo faber“ (1957; eesti keeles 1964, tlk Ain Kaalep), Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“ (1873; eesti keeles 1902, tlk A. Selber), Theodor Fontane’i romaani „Effi Briest“ (1894–1895; eesti keeles 1980, tlk Lydia Riikoja), John Galsworthy „Forsyte’de saaga“ (1906–1921; I–III; eesti keeles 1936, tlk Marta Sillaots) ja muidugi Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ (1926−1933) esimest osa. – Kuid Kai Aareleid jälgib abielurikkumise mustrilist kordumist läbi kolme põlvkonna (vanaema Helene, ema Emma ja tütar Stella), rännates naisliinipidi edasi-tagasi läbi ruumi ja aja erinevatesse kohtadesse (Peterburi, Tallinn, Leningrad, Tartu, Helsinki, Riia, Haapsalu, Playa de la Paza Lõunamere/Vaikse ookeani ääres, seoses ajalookroonikuga nimetatud paigad) ja erinevatesse aegadesse.

Esimese vihje kronoloogiliste nihete, edasi-tagasi liikumiste kohta ajaliinil, mida tekstis toestab korduv aforistlik mõte „Kõik on kõigega seotud“ (lk 39; vrd lk 50, 51), annab juba Paavo Haavikkolt laenatud moto „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis“. Täpsemalt öeldes toimub pendeldamine transiidi ajal olevikust minevikku vahemikus 2010 kuni 1961, hõlmates sinna aastad 2009, 2008, 2007, 2006, 2002, 1995, 1991, 1990, 1989, 1988, 1987, 1980, 1979, 1978, 1976, 1971, 1970, 1963, 1962; Stella tütre Ruthi foto kaudu piilutakse põgusalt ka tulevikku (vrd lk 88). Pilguheited neisse aastatesse kätkevad kuutkümmend kolme pildikest või fragmenti – või kuidas neid ka iganes nimetada – ja kuut XVI sajandist pärinevast materjalist inspireeritud, metatekstilise värvinguga minipeatükki „Kirjutaja“. Ajahüpete rakendamist kirjandustehnilise võttena seletab Kai Aareleid, keda paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood, sooviga minna tagasi nendesse kohtadesse, kus ta on kunagi elanud või pikemat aega olnud, aga samuti „sooviga kuidagi saada kätte mingisugust vana aega ja minna tagasi ka nagu enda minevikku, või siis mingisuguse minevikuihalusega, olgu siis see minevikuihalus minek sellisesse aega“,〈6〉 kus ta ise ei ole olnud või kus ta ise on olnud.

Koos Stella isa ja mehe〈7〉 fopaaga puhastatakse välja ja tuuakse päevavalgele kokku viis suurt saladuslikku lugu, mida võiks lugeda ka kui kolme põlvkonna naise pihtimusi, mis heidavad valgust inimese hingeseisundile nii armastuses, elujanus, truuduses ja lootuses kui ka üksinduses, ükskõiksuses, surelikkuses, reetmises ja lootusetuses ning otsivad muu hulgas vastust küsimustele, mis või kes on süüdi, „milliseks inimesed muutuvad“ (lk 15) ja millal on õige aeg vaikida (vrd lk 33j, 200j, 262), millal õige aeg rääkida.

Niisiis, kuigi abielurikkumise ja armastuse motiiv on kirjanduses mõneti üsnagi ära kulunud, on ta arhetüüpse fenomenina ometigi kulumatu. Viis, kuidas Kai Aareleid neid põlvkondadeüleseid eksistentsiaalseid ja kognitiiv-käitumuslikke küsimusi narratiivistab, on aga omaette väärt arutlemist ja interpreteerimist: lihvitud väljendus, selge ja puhas keel, täpselt paika pandud kordused, pisiasjade tähenduslikkus, kuue kirjutaja-peatüki huvitav sulandamine nii metatekstilisse kui ka narratiivi tasandisse, pingestatuse kujundamine, stseenilisus, nauditavad dialoogid, mäng tingiva kõneviisi ja näitava asesõnaga, läbimõeldud kompositsioon ja motiivistik. Just kuidas-küsimus teeb „Vaiksest ookeanist“ nauditava lugemise. Sõbraliku hoiatusena lisaksin veel, et nagu näiteks ühe kaasaja suurima prosaisti, saksa kirjaniku Judith Hermanni romaani „Daheim“ (2021),〈8〉 ei tasu ka Kai Aareleidi romaani „Vaikne ookean“ võtta kerge lektüürina, lihtsa ajaviitena. Mõlemad raamatud sisaldavad midagi palju rohkemat. Sarnaselt maailmamere sügavaimat punkti, Mariaani süvikut peitvale Vaiksele ookeanile, mis vaatamata oma nimele ei ole vaikne või rahumeelne (hisp k el Océano Pacífico, sks k der Pazifische Ozean või Pazifk või Stiller Ozean või Großer Ozean, ingl k the Pacific Ocean), vaid kus möllavad aeg-ajalt tugevad keeristormid ja hiidlained, kätkeb ka kirjanduslik Vaikne ookean igasuguseid põnevaid süvikuid ja lainetusi, mille tunnetamiseks ja lahtimõtestamiseks oleks vaja aeglasemat, rahulikumat lugemistempot. Ma ei tea, kas selleks sobiks adagio või lento, see jäägu igaühe enda otsustada. Üks lähenemisviise Kai Aareleidi romaanile „Vaikne ookean“ võikski toimuda vee, täpsemalt öeldes Vaikse ookeani metafooristamise ja kujundliku vanasõna „vaga vesi, sügav põhi“ najal, või hoopiski küsimuse „Kuidas kirjeldada vaikust ja/või vaikimist?“ (vrd lk 141) kaudu.

Eve Pormeister

______________________________

1 Javier Marías, Oxfordi romaan ehk Kõik hinged. Tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Varrak, 2012, lk 133. Mul on kavas täiendada või jätkata seda tekstikest pikema artikliga.
2 Üks fragment või pilt 1957. aastast kannab pealkirja „Saladuste hoidja“ (Kai Aareleid, Linnade põletamine. Tallinn: Varrak, 2016, lk 134–135).
3 Kai Aareleid, Vaikne ookean. Tallinn: Varrak, 2021, lk 280. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
4 Tekstis annab autor matrjoška kujundile ka omapoolse tähendusliku tasandi. Nii nagu väikseimat matrjoška nukku ei saa avada, jääb ühe inimese sügavaim olemus teisele tabamatuks (mõnikord talle iseendalegi). Stella mängib matrjoškaga, mõtleb emast ja isast, „Andersist ja endast ja sellest, kuidas nende mõlema sees on mingi avanematu tuum, millest teine aru ei saa“ (lk 87).
5 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu. – Klassikaraadio, 06. XI 2021; https://kultuur.err.ee/1608394598/kai-aareleid-romaani-kirjutamine-on-kui-tuhmunud-foto-puhastamine (28.12.2021).
6 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu.
7 Abikaasa Andersi puhul tunneb Stella siiski, et siin on tegemist millegi suuremaga, kui lihtsalt küsimusega teistest naistest. „Ei lase tal teha, nagu hing oleks ihaldanud. Jah, see oli tema tahe, meie mõlema tahe, olla koos, aga see oli nii ammu.“ (Lk 272; vrd lk 14)
8 Vt: Eve Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. – Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb  https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/01/03/judith-hermann-saksa-keeles-lugejale/ (3. I 2021).

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

Bryan Washington “Mälupildid”

„Ma olen füsioterapeut, ütleb Omar. Venitan inimesi, kes pole ise ennast venitanud.”

See raamat venitab vaimselt inimesi, kes pole end mingitel põhjustel neis siin käsitletavates valdkondades ise venitanud. Kasvõi juhuse puudumisest johtuvalt.

Kui palju me mõtleme inimsuhetes läheduse või läheduse puudumise peale, ning sellelegi, kuidas emb-kumb meid elus mõjutab? Kuivõrd me mõistame homoseksuaalsete inimeste suhteid ja omavahelist elu-olu, ning sedagi, et see ei erine ju heteroseksuaalide omast? Või siiski? Kas me teadvustame endale, kuivõrd kultuuriliselt piiratud on tegelikult meie Eesti elu? Lisaks: kas me oleme mõelnud sellele, et üks jaapanlaste pikaealisuse saladusi võib olla nende väga mitmekesine ja vaheldusrikas menüü?

Lühidalt: USAs, Texase osariigis Houstonis elavad koos kaks meest: Jaapani päritolu ja Mehhiko restoranis töötav Mike ning mustanahaline lastehoiukasvataja Benson. Nende neli aastat kestnud suhe kulgeb üle kivide ja kändude. Ühel hetkel otsustab Mike minna Jaapanisse oma võõrdunud ja surevat haiget isa külastama, samal ajal aga on tema ema Mitsuko just pojale Houstonisse külla tulnud. Ning ühes korteris peavad koos elama kaks inimest, kel esmapilgul ei paista olevat midagi ühist peale ühe armastatud inimese.

Omaaegsete lõunaosariikide ühes kantsis elav mustanahaline Benson räägib oma joobnud isa talutavate kohalikega hispaania keeles, õpib tegema Jaapani päritolu toitu, püüab lastehoius aidata lahendada väikse Ahmedi probleeme … kultuuride virvarr missugune. Sinna juurde segased ja lahendamise ootel inimsuhted – kõik see loob mitmetahulise terviku. Raamatu, milles ehk pole just eriti elavat tegevust või süžeed, aga mis haarab oma tasase ja samas kirgliku kulgemisega.

Selles raamatus pole superkangelasi. Omajagu kibestunud minategelased ei püüa ei end ega kedagi teist näidata grammigi paremas valguses, kui keegi tegelikult on. Nii sünnib eluline lugu, milliseid juhtub nüüd ja praegu päriseltki igal pool.

Lugejale pakutakse mitmeid kibedaid nalju, aga ka omajagu filosoofilisi mõtisklusi: „Enamik mõtteid on omal ajal head. Me ei tea, et need viltu lähevad, enne kui see juhtub.”

Bryan Washington sündis oktoobris 1993 Kentuckys ja kolis 3-aastaselt Texasesse Katysse. Ta teadis juba noores eas, et on gei, kuid ei avaldanud seda, kartes häbimärgistamist. Ta lõpetas Houstoni ülikooli inglise keele bakalaureusekraadiga ja jätkas haridusteed New Orleansi ülikoolis, kus ta lõpetas magistrikraadiga. Ta avaldas oma debüütnovellikogu “Lot” 2019. aastal ja romaani “Memorial” 2020. aastal.

Lisainfot autori tegemiste kohta: https://brywashing.com/

Janar Kotkas

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.

Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?

„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””

Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.

Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.

Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.

Janar Kotkas

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Fredrik Backman „Karulinn”

Ma kuulun inimeste hulka, kelle meelest tippsporti ei tohiks olemas olla. Minu utoopilises nägemuses käiksid kõik inimesed värskes õhus kõndimas ja tantsiksid hea muusika saatel, selle asemel et vähesed inimesed end hulga teiste silme all peaaegu surnuks pingutavad. Seepärast lootsin raamatut alustades natuke, et võin ehk „Karulinna”, mille kese on jäähoki, jätta lugemata ja piirduda tutvuva lehitsemisega. Päris alguses ehk olekski võinud nii minna, aga kui lugesin ka keskelt ja lõpu, tuli siiski uuesti korralikult otsast peale hakata.

Ma oleksin pidanud seda muidugi kohe teadma, sest Backman on Backman ja ega „Britt-Marie oli siin” ju ei rääkinud ka nii väga jalgpallist. „Karulinnas” on hokist mõnevõrra rohkem juttu. Kui Borg, kuhu Britt-Marie kolis, oli jumalast mahajäetud koht kusagil tee ääres („Borg on alev, mis asub tee ääres. See on tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab”), siis Karulinn on koht, mis ei asu millegi lähedal. Isegi kaardil näeb see imelik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta”, ütleksid mõned.

”Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?”

Kuigi linnake on väike, on autor sinna paigutanud elama ühiskonna läbilõike jao inimesi – nii rikkaid kui vaeseid, põliselanikke ja sisserännanuid, õnnelikke ja õnnetuid, heterosid ja geisid, argu ja vapraid.

Juhtub (ja on ka varem juhtunud) häid, halbu ja väga halbu asju. Sümpaatseimad tegelased on need, kes muutuvad, arenevad ja iseennast ületavad. Autor annab kõigile võimaluse. See oligi vist see asi, mis mind umbes nädal pärast lugemist vaevama hakkas – lugesin kiiresti ja tegelastele südamest kaasa elades, hakkasin kohe soovitust kirjutama, et lugege ka toredat raamatut, aga hiljem… Ühest küljest ma olen väga rahul, teisest küljest tabas mind tagantjärele tunne, et minuga on manipuleeritud – mingid kavatsuste traagelniidid hakkasid esile tulema ja aktuaalsed teemad esile kerkima. Teisest küljest vist ei olegi manipuleerimises midagi eriti ebatavalist, rääkimata taunitavast, autor ju püüabki oma ideid lugejani viia. Sama on aktuaalsete teemadega – neist kirjutamine on ka loomulik. Teiste samalt autorilt loetud raamatutega mul pole sellist tunnet tekkinud, äkki see kord on kuidagi põhjuslikus seoses peategelaste noorusega? Et nagu veidi õpetlik? Kui selle tulemusel aga jõuab mõne (noore) lugejani tõdemus, et ka siis, kui asjad lähevad väga halvasti, on neid võimalik parandada, on kõik väga hästi.

Karulinnal on jäähall ja kogu selle linna jõud, energia ja armastus pannakse hokisse. Ja esimest korda üle kahekümne aasta on noored jõudnud noortesarja poolfinaali. Raamatus jutustatakse noortest hokimängijatest ja nende perekondadest, treeneritest ja nende perekondadest, armastusest, sõprusest ja reetmisest, valikutest – sest elu koosneb lakkamatutest valikutest: kas olla lojaalne inimesele või meeskonnale, kui see, mis on ühele hea, on teisele halb? Milline mõju on meeskonnale ja üksikisikule lollidel naljadel ja millal need lähevad üle piiri? Erinevaid piire ületatakse nii heas kui halvas mõttes.

Võrdselt olulisi tegelasi on nii palju, et ma ei hakka siin kedagi nimepidi välja tooma ega tutvustama, siis läheks juba ka sisujutustamiseks, mis pole käesoleva kirjutise eesmärgiks. Raamatu lugu jutustatakse olevikuvormis ja aegajalt öeldakse, mis tegelastest kümne aasta pärast saab. Järg on ka juba ilmunud ja meie raamatukogus inglise keeles olemas (pealkirjaga „Us Against You”).

Tegelikult on hea lugemine.

Kaja Kleimann

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Tiina Sulg