Posts Tagged ‘perekond’

Anja Wikström “Ükski pere pole saar”

See on kaasahaaravalt kirjutatud raamat perest, kes püüab toime tulla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autismispektrihäire diagnoosiga lapse kasvatamisega. Anja Wikström on kirja pannud oma pere loo. Ja see lugu on pehmelt öeldes troostitu, kuigi – lapsed kasvavad ja lõpuks läheb kõik tahes-tahtmata justkui lihtsamaks, kuid selles raamatus lähevad mõned raskused lihtsalt mööda, ilma et nad õieti lahendust leiaksid, isegi kui raamatu lõpus läheb pilt mõnevõrra helgemaks ja optimistlikumaks.

Raamat kirjeldab põhjalikult vanemate püüdlusi olukorraga kuidagi toime tulla: seda, kuidas nad vähendavad töökoormust, kohandavad tööd ja vahetavad töökohti, püüavad õpetajatele asja selgitada, pühendavad kogu oma vaba aja lastega tegelemisele, sest muidu ei tuleks pere lihtsalt kuidagi toime. Ja kogu oma pühendumuse kiuste peavad nad ikkagi taluma tuttavate ja võõraste hukkamõistu ja kahtlustusi ning leppima kuidagi sellega, et nende laps on üksildane ja õnnetu.

See raamat võiks kõnetada kõiki lapsevanemaid, aga eelkõige lohutada neid, kes mingil põhjusel tunnevad, et nad on lapsevanemana läbikukkunud või et hoolimata nende parimatest kavatsustest ja pingutustest ei käitu nende lapsed siiski ühiskonna ootustele vastavalt – ei kohane lasteaias või koolis, ei suuda oma impulsse kontrollida, satuvad kergesti konfliktidesse ja reageerivad agressiivselt, ei leia sõpru ega koge õpetajate poolehoidu ning muud säärast. Või kes teab, vahest avardaks see ka nende vanemate pilku, kelle peres kasvavad musterlapsed – võib-olla paneb see kellegi nähtamatut ordenit rinnast võtma ja lapse klassikaaslaste peale veidi kaastundlikuma pilguga vaatama. Polegi nii harv juhus, kus kõrvalseisjad paneks halvasti käituva lapse võimalusel kohe terveks eluks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kui see vaid nende võimuses oleks.

Peab ütlema, et natuke tegi see raamat mind ka kurvaks, sest kuigi pealkiri näib optimistlik, kirjeldab lugu suures osas just seda, kuidas kogu ühiskond tõmbub fookuses olevast perest vähehaaval eemale – juba beebide võimlemises väidab treener, et ema ise on imiku ülitundlikus reaktsioonis süüdi, koolis lahutatakse peategelane My vanemate meelehärmiks järjekindlalt sõpradest, keda sellise diagnoosiga lapsel on niigi raske leida ja varsti ei kutsuta teda enam ühegi klassikaaslase sünnipäevale. Ka vanavanematel ja teistel lähisugulastel läheb aega, et olukorraga kohaneda ja aru saada, kui oluline ja vajalik on just nende mõistmine ja toetus sellise lapse vanematele.

Sain siit raamatust palju olulist teada – näiteks seda, et diagnoosid võivad olla ka kombineeritud (ATH + autismispektri häire); et autismispektrihäirega lastel võivad sageli olla samasuguse häirega õed ja vennad; ning et lähisugulaste, töökaaslaste ja õpetajate silmis rehabiliteerib sellise lapse vanemaid lõppeks siiski ainult lapse diagnoos, lapse enda jaoks on aga kindlasti parem, kui diagnoos jääb asjaosaliste enda teada, sest klassikaaslaste vanemaid ja teisi lapsi peletab see kui silt kauge kaarega eemale ning tulemuseks on üksildus.

Liina Leemet

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)


Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Emma Straub „Moodsad armastajad“

Raamatu autor Emma Straub jutustab meile loo kahest New Yorgis, Brooklynis elavast perekonnast, kelle elu sisuks on laste tulevik, abielu kooshoidmine ja pingeline tööelu. Loo keskmes on Elizabeth, Zoe ja Andrew, kes on ülikooliaegsed bändikaaslased ja sõbrad. Nooruses lubas Elizabeth endale, et ei muutu kunagi selliseks nagu tema ema ja tolle sõbrad, kes käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides ja sõid õhtusöögiks samu asju. Andrew, kelle vanemad olid rikkad ja soovisid teda vormida, vihkas neid ja unistas ärajooksmisest, rongidele hüppamisest või Nepaali kolimisest. Kaunis ja vabameelne Zoe oli aga afroameeriklastest paari laps, tema vanemad olid teeninud oma kopsaka varanduse diskoduona. Nüüd on nad ise täiskasvanud, kellel on omakorda peaaegu täiskasvanud lapsed. Elus ei ole läinud vast päris nii, nagu nad lootsid, kuid siiski on põhjust olla rahul ja mis siis, kui nad pole enam nii õnnelikud kui varem. Kuid ka rahulikult kulgev elu võib tuua ootamatuid pöördeid. Nende kõigi ellu ilmub minevikust toonane bändikaaslane Lydia, kellest sai 1990ndate alguses täht, kuid kes lahkus elust narkootikumide tõttu. Lydia lühikeseks jäänud elust soovitakse vändata eluloofilmi, mis paljastaks nii mõnegi saladuse teiste bändiliikmete kohta…

Straubi romaanis segunevad elutarkus, läbinägelikkus, nooruse elevus ja keskea ootamatus. Autor laseb oma tegelastel end kaotada ja jälle leida ning nad väljuvad oma värskendavalt inimlikest katsumustest alati veidi vanemana, vahel veidi targemana, kuid ei lõpeta kunagi kasvamist.

Karmen Velitschinsky

* * *

Mõnikord võib raamatu lugemise ajendiks olla suht veidrad põhjused, selle raamatu puhul kõndisin ma raamatuvirnast mööda, vaatasin vilksamisi pealkirja ja lugesin välja, et “Moosised armastajad” — misasja? — aa, ikka “Moodsad armastajad”… (küllap on sissetegemiste hooaeg oma mõju avaldanud), aga painama jäi ja nii see raamat muga koju tuli.

Tegevus toimub New Yorgis, Brooklynis. Põhifookuses on kaks perekonda: perekond A (isa + ema + poeg) ja perekond B (ema + ema + tütar). Kirjeldus, milliste suhteämblikuvõrkudega keegi kuskilt seotud on, võtaks liig palju sõnu ning tõenäoliselt ei oleks huvilisel siis enam nii tore raamatut ennast lugeda, olgu vaid öeldud, et neid jagub, nii kaasaega kui minevikku. Raamatu teemad on tulevikulootused ja -kartused, minevikupaid ja -pained, eneseotsingud ja -leidmised, suhtesasipuntrad ja karjäärimured.

Pretensioonitu, aga mitte vilets raamat, ajaviiteraamatuks liig tõsine ja tõsiseks kirjanduseks liiga kerge, selline korralik keskmik, mille puhul erinevad lugejad saavad oma lugemismalle rakendada ja saavad pisut kauba peale ka. Ja, khmm, ma kujutan päris hästi ette, kuidas selle põhjal annaks filmi või koguni telesarja teha…

Tiina Sulg

Emma Straubi portree on pärit siit.

Norman Manea „Huligaani tagasitulek“

See on tõsielulise taustaga lugu Rumeenia juutidest.

Norman Manea jutustab nii enda, oma vanemate kui vanavanemate loo. Ajaliselt hüplik ja eri ajastutest paralleele tõmbava raamatu peateema on kodumaa- ja pereigatsus.

Lugeda oli huvitav! Soovitan teistele ka!

Nadežda Savostkina

Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna”

geniaalne_sobranna_kaaned_525×200_bleed4_111116_tf.inddKuuldused selle raamatu headusest ei ole liialdatud.

Raamat algab proloogiga, mis justkui selgitab, miks raamat on kirjutatud: kirjutaja, minategelane Elena (siiski Greco, mitte Ferrante), saab teada, et rohkem kui 60 aastat tema sõbranna olnud Lila (Lina või Raffaella kõigi teiste jaoks) on jälgi jätmata koos kõigi oma asjadega kadunud. Alles pole ühtki juuksenõela ega kviitungitki.

Nagu alati, pingutab Lila üle, mõtlesin ma. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli. (lk. 14)

Ja meeles on tal palju – Napoli-romaanide sarja kuulub neli raamatut, esimese raamatu lõpuks saavad tüdrukud, kes on sündinud u 1944. aastal, 16-aastaseks. (Umbes sellepärast, et raamatus annavad eri kohtades vanuste mainimisel arvutamised veidi erineva tulemuse.)

Raamatu tutvustust lugedes võiks arvata, et tegemist tuleb suure ja ennastsalgava sõpruse looga, tegelikkuses näeb sõprus (vähemalt esimeses raamatus) vahel kangesti vaenu moodi välja ja muutub sageli rivaalitsemiseks. Samas tundsin tema vanade tujude taga valu, mis mind vaevas. Ta kannatas ja tema valu ei meeldinud mulle. Ma pigem tahtsin, et ta oleks minust erinev, kaugel minu ängidest. Ja minu meelehärm, kui sain aru, et ta on tegelikult haavatav, muutus salajasi teid pidi vajaduseks olla temast üle. /—/ Igal võimalusel, ehkki ettevaatlikult, teatasin nagu möödaminnes, et ma lähen põhikooli edasi ja tema ei lähe.

elena-ferranteTegevus toimub 1950. aastate Napoli vaeses linnajaos, mille väljanägemist lugejale praktiliselt üldse ei kirjeldata. Saame aimu ainult majade suurusest, sest keegi elab kolmandal ja keegi viiendal korrusel, ja et majadel on rõdud ja katuseterrassid, kust aastavahetusel lastakse ilutulestikku. Jääb ka mulje, et ülearu puhas seal just ei ole, kuigi mitmed naised küürivad palehigis treppe. Esimestel korrustel on poekesed ja töökojad, Lila isa ja vend on kingsepad. Lugedes tekkis vaatamata suuremate olustikukirjelduste puudumisele sageli tunne, nagu vaataks must-valget Itaalia filmi, eriti lastega seotud kohtades, ilmselt sellepärast, et jutustaja on Elena – laste jaoks ei tähenda majade välimus ju midagi, neile tähtis, nagu näiteks nukud, on seevastu detailselt kirjeldatud.

Ma ei tea, missugune haridus sel ajal Itaalias kohustuslik oli, aga paistis, et algkool jääb paljudele selles linnajaos laeks ja see on normaalne, ja vähemalt Lila ema oli kirjaoskamatu. Ümbruskonnas on palju vägivalda ja kaklevad nii mehed kui naised, naised isegi hullemini. Normaalne on rääkida kohutavalt ropendades ja solvates, 10-aastase Lila jaoks, kes karjub inetuid sõnu kasutades isa peale, kui teda edasi õppima ei lubata, lõpeb asi aknast väljaviskamise ja käeluumurruga. (Lõpuks ta siiski tohtis kooli minna, kuid oli haige, tujutu ja vastaline ning kukutas end eksamitel läbi.)

Itaalia keelt õpitakse koolis, kodus räägivad kõik Napoli dialekti. Vennad kaitsevad õdede au, nõod nõbude oma, naabripoisid naabritüdrukute oma, ja kõike, mida kasvõi õrnalt võib solvavaks pidada, lahendatakse rusikatega.

minugeniaalnesobrannaLila ja Elena on erinevad, Lila on ülikiire taibuga ja haarab kõike lennult, lugema on ta end õpetanud enne kooli ja ladina keelegagi saab ta ilma koolita paremini hakkama kui Elena koolis. Ta teeb kogu perekonnale raamatukogupiletid, et igaühe omaga raamat laenutada, sest ühele inimesele antakse korraga vaid üks teos. Elena seevastu on visa ja töökas, muidugi pole ta ka rumal. Ta lihvib pidevalt oma keelt, et end paremini väljendada, ja pääseb ka gümnaasiumi, mille olemasolugi ta kahtlustada ei osanud, põhikoolist kaugemale ei osanud ta mõelda. Lila on kiiresti tüdinev ja äärmiselt keevavereline, kõike samas sügavalt tunnetav ja hiljem ka mõtestav.
Põhjalikult kirjeldatakse jutustaja Elena muret tütarlapsest naiseks sirgumisega, häda teevad nii vistrikud ja kasvavad rinnad kui koolivendade tähelepanu, ainuke abi emalt on avaldus, et ta näeb rindadega kõlvatu välja! Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb tal veel ka prille kandma hakata.

Lila seevastu on kaua kõhetu ja räpane, ent järsku kasvab temast pimestav kaunitar ja ta abiellub 16-aastaselt, mis teeb kõigi tüdrukute vanemad kadedaks ja paneb Elenagi kahtlema, kas tema ladina ja kreeka keele tuupimisest elus kunagi kasu peaks olema. Kahtlustele annab toitu tõik, et just sõbranna pulmas saab Elena teada, et tema ajakirjale kirjutatud lugu jäeti vaatamata lubadusele siiski avaldamata. Talle tundub, et tema lootus, et õpingute vaev viib ta kuhugi kõrgemale, et tal on tõepoolest tulevik, on tühine ja ta jääbki plebeiks. Plebeiks olemine tähendas rabelemist toidu ja veini pärast, tüli selle pärast, keda teenindatakse enne ja paremini, seda räpast põrandat, millel sagisid ettekandjad, üha rõvedamaid tooste. Plebei oli minu ema, kes pärast veinijoomist isa õlale naaldus, sellal kui isa, suu pärani, metalliärimehe nilbete vihjete peale naeris. (lk 271)

ferranteuksildusepaevadPaljude tegelastega raamat, milles järge aitab pidada raamatu alguses asuv nimekiri perekondade kaupa, annab kireva ja loomutruu või vähemalt meile sellisena tunduva pildi sõjajärgse Napoli vaesemate inimeste elust. Pideva inimeste üle imestamise kõrval – nad on vaiksetest eestlastest ikka väga erinevad – paneb teos südamest kaasa elama tüdrukutele ja tundma huvi nende edasise saatuse vastu.

Järgmise osa ilmumist on päris piinarikas oodata. Head keeleoskajad, kes teadmatust ei talu, saavad edasi lugeda inglise keeles. Eesti keeles võib veel lugeda samuti paljukiidetud raamatut „Üksilduse päevad”.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.