Posts Tagged ‘jutud’

Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole üldse minu teema, ja vastukaaluks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta mul kirjas sõnaosava mehena. Lugemisotsuses võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatanud miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad lennud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Ta suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis.

Tiina Sulg

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on näha, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Kangas oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad ning ma täitsa soovitan siia kogumikku oma pilk sisse visata.

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

Tiina Sulg

Kiri Tammelinna raamatukogule eriolukorra ajal

Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!

Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.

Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.

Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.

Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.

Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.

Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.

Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.

Tervitades,
Reet Mauring

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper

 

David Foster Wallace „Teatavate piiride poorsusest“

See raamat ei ole kindlasti igaühele. Palju leidub provokatiivsust, musta huumorit ning liigset otsekohesust. Väga hästi kannab edasi inimese olemust, kus väliselt võib aeg olla lühike ning liigutused staatilised, kuid seesmiselt avaneb äärmiselt kirju ja lõpmatuseni kestev arutelu ning ilma alguse ja lõputa olevate mõtete rägastik. Kuid kõige frustreerivam selle raamatu juures ei ole selle liigne ausus, vaid see, et jutustused on liiga lühikesed ja sama uitavad kui mõtted, mida ei suuda lõpuni mõelda.

Nele Ambos
Tartu Kunstimuuseum

Jean-Claude Mourlevat „Siluett“

Jean-Claude Mourlevat on 1952. aastal sündinud prantsuse lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kelle sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, kui Eesti keelde on neist tõlgitud ainult kaks – novellikogu „Siluett“ ja noorteraamat „Ookeani kutse“. Autorit on tunnustatud ka Prix Sorcieres auhinnaga ning nomineeritud H. C. Anderseni preemiale.

See 2015. aastal ilmunud prantsuse kirjaniku teos räägib 10 eraldiseisvat, täiesti erinevat, kuid samas kokku kuuluvat lugu tavaliste inimeste eludest. Need kergesti loetavad ning musta huumoriga vürtsitatud lood on varustatud lõppudega, mis panevad kogu loetud loo hoopis uude valgusesse. Mõni on kurvem, mõni rõõmsama alatooniga lugu, kuid kõik nad puudutavad lugejat hoopis teisel, argipäevasemal, tuttavlikumal viisil.

Mis on ühist pensionärist keelefanaatikul ning noorel prantsuse neiul, kes läks Inglismaale kooliõpetajaks? Aga suvelaagrisse mineval lapsel, 40-aastasel näitlejannaks saada tahtval pereemal või hiljuti pensionile jäänud vanaproual, kes sõbrannale külla minnes jääb maavärina tõttu rusude alla? Ning lõpetuseks – mis on kõigil neil ühist ühe kirjanikuks saada tahtva isaga, kes teel Londonisse jääb ilma enda käsikirjast?

Loe ning saa teada, mis saatusel neile varuks on!

Kerli Semjonov

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Raamatus on kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

 

Tiina Sulg