Posts Tagged ‘jutud’

Mait Vaik „Meeleparanduseta”

Juttude kogumik. Lugudel on üsna huvitavad pealkirjad: „Kadedus”, „Külaline”, „Rootsis”, „Tarks” ja sealhugas nimijutustus ”Meeleparanduseta”. Kirjanik ei ole oma tegelastele nimesid andnud (mõnele üksikule siiski). Ta toimetab nende tegemisi läbi kolmanda isiku. Ehk ongi nõnda lihtsam edasi anda tegelaste maailmavalu, sisemisi läbielamisi, protesti millegi-kellegi vastu. Puudutagu see siis nende tööd, isiklikku elu, vaba aega. Mait Vaigu raamatusse mahub palju huvitavaid ja otseseid väljaütlemisi. Ridade vahele on peidetud peen iroonia.

“Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides Siiani vihkan…Vihkan ujujaid.”

Nimijutustuses on kesksel kohal naise ilu ja enamasti meeste seltskonnas. Võib arvata, kui probleemseks olukord kujuneb. Lahendus jääbki tulemata. Lugeja võib fantaasia lendu lasta. Aga naise ilul on ikka olnud liikumapanev jõud juba ajast aega!

Rita Semjonova

Jüri Kolk “Suur võidujooks”

kolksuurvõidujooksElanud-olnud ühes pisikeses puust linnas mees nimega Jüri. Kuna ja kuidas ta sinna sattus, kes seda enam mäletab. Käinud Jüri mööda linna, vaadanud ilma ja inimesi, kuulanud laule ja lugusid, lugenud raamatuid ja vastvalmind värsse ja leidnud, et just tema sõnad ses linnas ja sest linnast puudu on. Hakanud siis Jüri omi lugusid jutustama, jaganud neid muist paberil ja muist interneeduses. Inimesed lugenud ja leidnud, et see hea oli — süda sai kergem, meel helgem, mõte selgem. Isegi kui lood kurvavõitu olnud, rõõm kokkuhakkavatest sõnadest jäänud ikka. Kumu Jüri sõnaseadmisest levinud, nii pisikeses puust linnas kui Põhjalinnas kui mujalgi. Kes aga oma loetud raamatute riiulilt Jüri raamatu kujulise tühja koha leidnud, seadnud sammud vutt-vutt raamatupoe või raamatukogu poole ja mure murtud. Tragimad lugejad pununud paar pärgagi Jürile tänutäheks. Jüri vaadanud seda veidi hämmeldund häämeelega pealt ja asunud uusi lugusid kirjutama. Nii jäänudki.

Tiina Sulg

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

seppvastassuunavoondMul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine  — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu  siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

Igatahes on mul plaanis Ädu Neemre soovitatud “Hetk enne homset” ka kunagi ette võtta.

Arvustusi-arvamisi on Mae Lenderi blogis, Kunsti- ja elujuttude blogis ning ERRi lehel kirjutab raamatust Jüri Pino. Kaja Sepp on oma blogis jutukogu tagamaid lahti rääkinud siin ja siin.

Tiina Sulg

 

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Soovitavalt lugeda täis kõhuga

Ilukirjanduslikud raamatud, kus on pikemalt juttu söögist ja söögitegemisest

Asher, Bridget
Provence’i murtud südamega / Bridget Asher ; inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin ; [kaane kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bard, Elizabeth
Lõunasöök Pariisis : hõrgutav armastuslugu retseptidega / Elizabeth Bard ; inglise keelest tõlkinud Toomas Taul ; [toimetanud Mari Klein ; kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2012

Bourdain, Anthony
Avameelselt köögist, ehk, Seiklused kulinaarses allmaailmas / Anthony Bourdain ; [toimetanud Linda Uustalu ; tõlkinud Juhan Habicht ; kaane kujundanud Ruth Huimerind].- Tallinn : Varrak, 2005

Bourdain, Anthony
Keskmiselt küps : verine tervitus toidumaailmale ja kõigile, kes toitu valmistavad / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht ; [toimetanud Linda Uustalu ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bourdain, Anthony
Koka rännakud : täiusliku eine otsinguil / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht .- Tallinn : Varrak, 2003

Bramanis, Riho-Bruno
Õhk riisiterade vahel : kaheksa aastat Jaapanis / Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis ; [värsid tõlkinud Kertu Bramanis ja Rein Raud ; toimetanud Helen Kõrgesaar ja Maret Nukke ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2010

Capella, Anthony
Armu toit : romaan / Anthony Capella ; inglise keelest tõlkinud Viivi Verrev ; [toimetanud Livia Ulman ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2007

Esquivel, Laura
Nagu šokolaadi keeduvesi : romaan kuuvihikutes toiduretseptide, armulugude ja kodurohtudega / Laura Esquivel ; [hispaania keelest tõlkinud Ilmar Seibe ; kunstiliselt kujundanud Artur Jurin] .- Tallinn : Sinisukk, 1994

Harris, Joanne
Chocolat / Joanne Harris ; [tõlkinud Jaanus Õunpuu ; kaane ja tiitli kujundanud Helje Saar] .- Tallinn : Olion, 1999

Harris, Joanne
Viis neljandikku apelsini : [romaan] / Joanne Harris ; inglise keelest tõlkinud Lii Tõrra ; [toimetanud Andres Mälk ; kaane kujundanud Maarja Värv-Saarm ja Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2002

Majumdar, Simon
Minu maailma maitsed : kulinaarne ümbermaailmareis / Simon Majumdar ; inglise keelest tõlkinud Kadri Mäger ; [toimetanud Armand Torm ; kujundanud Jüri Jegorov] .- Tallinn : Tänapäev, 2009

Marques, João Lopes
Minu ilus eksiil Eestis : João Lopes Marques @rvamus 2007 kuni tänapäevani / João Lopes Marques ; [inglise keelest tõlkinud ja toimetanud Askur Alas ja Teve Floren ; eessõna: Askur Alas ; kaane kujundanud André Carrilho .- Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010

Mayle, Peter
Prantsuse naudingud : seiklused noa, kahvli ja korgitseriga / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang .- Tallinn : Varrak, 2003

Mayle, Peter
Provence : väike välimääraja / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Kai Vaarandi ; [toimetanud Leelo Laurits ; kujundanud Mari Kaljuste ; esikaane foto: Johannes Arro] .- Tallinn : Varrak, 2007

Mayle, Peter
Veinirööv / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Maria Lepik ; [toimetanud Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2013

Mehran, Marsha
Granaatõunasupp : romaan retseptidega / Marsha Mehran ; inglise keelest tõlkinud Hille Saluäär ; [luuletõlked Doris Kareva ; toimetanud Anu Saluäär ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2007

Osila, Virve
Köögilaulud / Virve Osila ; [kujundus: Ülla Haljand] .- Jõhvi : V. Osila, 2001

Pesti, Mele
Mate ja miljon mahla : üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia / [Mele Pesti, Kristjan Jansen ; kujundus ja joonistused Kristjan Jansen] .- Tallinn : Kristjan Jansen : Mele Pesti, 2009

Peterson, Haive
Kebab ja kilukarp : kuidas eestlane, soomlane ja türklane restorani tegid (ehk kuidas mitte äri teha) / Haive Peterson ; [toimetanud Tauno Vahter ja Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2011

Raudnask, Juta
Samba, sake ja tšillikaun : maid ja maitseid avastamas / Juta Raudnask ; [toimetanud Eha Kõrge ; kujundanud Janika Vesberg ; fotod: Henri ja Juta Raudnask] .-  Tallinn : Varrak, 2011

Rea, Kersti
Delirio Amoroso / Kersti Rea ; [toimetanud Janne Jõgi-Martin ; kujundanud Aavo Ermel] .- Tallinn : [Lunaris], 2009

Richardson, Paul
Hiline õhtusöök Hispaanias : maitsete ja elamuste teejuht / Paul Richardson ; inglise keelest tõlkinud Anneli Tarto ; [toimetanud Daila Aas ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2008

Silvestre, Ruth
Päevalillede maja : inglise perekonna unistuste maja otsingud Prantsusmaal / Ruth Silvestre ; inglise keelest tõlkinud Faina Laksberg ; [toimetanud Ede Kõrgvee ; kaane kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2010

Simmel, Johannes Mario
See ei pruugi alati kaaviar olla : vastu tahtmist salaagendiks tehtud Thomas Lieveni kõige hulljulgemad seiklused ja hõrgemad retseptid : romaan / Johannes Mario Simmel ; [tõlkinud Leo Metsar ; toimetanud Kai Nurmik ; kujundanud Made Balbat] .- Tallinn : Eesti Raamat, 1998

Stout, Rex
Nero Wolfe : liiga palju kokki / Rex Stout ; tõlkinud Peeter Villmann .- Tallinn] : Katariina, 1997

Tuulik, Jüri
Räim, pisike kena kala : valitud lugusid ja toiduretsepte / Jüri Tuulik ; [toimetaja Merike Järvlepp ; retseptide toimetaja Tiina Nuuter ; illustratsioonid ja kujundus: Valdek Alber] .- Tallinn : Kadmirell, 2008

Vaino, Enn
Seenevana pajatusi / Enn Vaino .- [Võru] : E. Vaino, 2005

Wimberg
Eesti köökk : lühipoeem kolme söögipausiga / Wimberg ; [toimetaja Piret Lilleväli ; järelsõna: Karl-Martin Sinijärv ; illustreerinud Juss Piho, kujundaja Rein Seppius ; tagakaane foto: Aapo Ilves] .- Tallinn : Ajakirjade Kirjastus, 2010

.

VALIK RETSEPTE

.

wimberg-eesti-köökkKanasupp klimpidega

2 kanakintsu
porgandid
kartulid
2 muna
0,5 klaasi piima
jahu

Panna külma veega keema 2 kanakintsu.
Keeta, vahtu riisuda. Hakkida sisse porgandid.
Keeta edasi. Lisada kartulid. Lasta uuesti keema.
Kui liha on pehme, tõsta see välja ja hakata klimpe sisse panema.
Klimbitainas: 2 muna, 0,5 klaasi piima või vett, jahu. Maitsestada soolaga, segada kõva, lusikaga tõstetav tainas.
Kui klimbid on pinnale tõusnud, on supp valmis.

Wimberg “Eesti köökk”

.

Mosaiikleib

simmelseeipruugiTäidetud tomatid

Külmad road kuuma raevu puhul

Mosaiikleib. Lõigata kaaviarleival või prantsuse saial mõlemad otsad maha, uuristada koorikut vigastamata kahvliga sisu välja.

Täidiseks läheb vaja 125 grammi võid, 100 grammi sinki, 100 grammi keedetud loomaliha, üks kõvakskeedetud munakollane, 75 grammi juustu, pool teelusikatäit kapparit, 25 grammi pistaatsiapähkleid, natuke anšoovist, sinepit, soola ja pipart.

Hõõruda või vahule, murendada munakollane, hakkida pähklid ja kappar, kõik ülejäänud lõigata väikesteks kuubikuteks ja segada kergelt vürtsidega.
Suruda kogu see mass tühjaks õõnestatud leivakoorikusse ning panna siis mitmeks tunniks tugeva külma kätte. Alles seejärel saab seda õhukesteks viiludeks lõigata. Viilud asetada lamedale vaagnale. Et vaagen veel kirevam paistaks, garneerida lahtilõigatud mosaiikleib täidetud tomatitega.

Täidetud tomatid. Õõnestada ilusad kõvad tomatid tühjaks, puistata nende sisse riivitud juustu ja panna igaühesse risti pooleks lõigatud muna, lõikepind ülespoole. Peale raputada soola ja paprikat ning rohkesti peeneks hakitud peterselli ja murulauku.

Johannes Mario Simmel “See ei pruugi alati kaaviar olla”

.

esquivelnaguVutid roosi kroonlehtedega

Koostisained:
12 roosi, soovitavalt punast
12 kastanit
2 supilusikatäit võid
2 supilusikatäit maisitärklist
2 tilka roosiessentsi
2 supilusikatäit aniisi
2 supilusikatäit mett
2 küüslauku
6 vutti
1 pitayapuu vili

Valmistamisviis:
Vt. Laura Esquivel “Nagu šokolaadi keeduvesi”

.

tuulik-räim-pisike-kena-kala-valitud-lugusid-ja-toiduretsepteVanaaegne räimevorm

600 g räimefileed
1 tl soola
Kaste:
3 sl kohvikoort
2 tl sinepit
3 sl veiniäädikat
3 sl toiduõli
1/2 tl soola
1 tl musta pipart
1 dl hakitud tilli
1 sl riivsaia
1 sl võid või margariini

Lõigata fileedel ära seljauimed ning murda kalad seejärel risti pooleks, liha väljaspool. Raputada peale sool. Kalad asetada kuumakindlasse ahjuvormi tihedalt üksteise kõrvale. Segada kaste ja valada seejärel kaladele. Puistata peale riivsaia ning võitükikesi.
Küpsetada ahjus 200 juures ca 20 minutit.

Jüri Tuulik “Räim, pisike kena kala”

.

osilakoogilauludKabatšokipraad

Lõikan noore hästi pestud kabatšoki viiludeks, raputan viiludele pisut soola ja pipart ning hoian neid tunnikese külmas. Siis klopin paar muna piimaga, maitsestan soolaga ja kastan sellesse kabatšokiviilud. Veeretan neid riivsaias ja praen õlis küpseks. Siis asetan viilud soojale taldrikule.
Riivin keedetud peedi, küüslauguküüne ja tahke juustuviilu. Segan majoneesiga. Tõstan igale kabatšokiviilule rõõmsa punase kuhila.
Kuum meega magustatud kohv mahendab küüslaugu teravat lõhna ja maitset.

Sellise kõhutäiega on toekam tunne päevale vastu minna. Siis ei mõtle eriti, et varsti on õhtu või… Lihtsalt tunned rõõmu sellest, et oled.

Virve Osila “Köögilaulud”

.

stoutliigapaljukokkiNero Wolfe´i austripirukas

3 tosinat austrit
3 õhukest viilu smithfieldi sinki
3 tassitäit kurnatud austrimahla
1 supilusikatäis hakitud sellerit
2 teelusikatäit hakitud aed-harakputke
1 teelusikatäis hakitud peterselli
3 supilusikatäit võid
2 žalotti
3 supilusikatäit jahu
1 teelusikatäis sojakastet
soola ja pipart
lehttaigen
piima

Sulatage kastrulis või, lisage peenekshakitud žalotid ja niipea, kui need on pehmed, kuid pole veel hakanud pruunistuma, ka jahu. Kui see kõik on hästi läbi segatud, kallake kastrulisse austrimahl, lisage maksimaalselt peeneks hakitud maitseained, sojakaste, soola ja pipart ning laske 5 minutit tasasel tulel haududa. Laduge austrid ja väikesteks tükikesteks lõigatud sink suurde sügavasse küpsetusnõusse, katke pealt lehttaignaga, võõbake piimaga üle ja küpsetage viis minutit (450 kraadi F) praeahjus. Seejärel alandage viieminutiliste vaheaegade järel kaks korda praeahju temperatuuri niiviisi, et selleks jääks 350 F. Küpsetage seni, kuni pirukas on pealt õrnpruun ja korralikult kerkinud. Andke kohe lauale.

Rex Stout “Nero Wolfe. Liiga palju kokki”

.

asherprovanceMagustoit romantikutele

Põhi:
1½ tassi kaeraküpsisepuru
½ tassi röstitud pekanihikkoripähkleid
½ tassi šokolaadilaaste
6 supilusikatäit sulavõid
¼ tassi pruuni suhkrut
¼ tassi suhkrut

Pane kõik osised köögikombaini ja sega. Pane segu tordivormi ja küpseta 177-kraadises kuumuses 15 minutit.

Täidis:
8 untsi toasooja kreemjuustu
¼ tassi pruuni suhkrut
1 teelusikatäis vanilli
1 tass sulatatud poolmagusaid šokolaadilaaste
¼ tassi rammusat koort

Pane kõik osised köögikombaini ja sega ühtlaseks massiks. Lisa segu jahtunud põhjale ja pane külmkappi.
Soovi korral pane tordi peale värskeid maasikaid või muid marju ja riputa üle valge šokolaadiga.

Bridget Asher “Provence´i murtud südamega”

.

mehran-granaatõunasupp-romaan-retseptidegaElevandikõrvad

1 muna
1¼ dl piima
½ dl suhkrut
½ dl roosivett
½ jahvatatud kardemoni
9 dl nisujahu
1½ taimeõli

Kaunistuseks:
2½ dl tuhksuhkrut
2 tl kaneeli

Löö munad kaussi. Lisa piim, suhkur, roosivesi ja kardemon. Sega tasapisi sisse jahu ja sõtku taignaks. Rulli tainas puhtal jahusel pinnal taignarulliga lahti, kuni see on õhuke nagu paber. Vajuta taignale klaasi või tassiga ringid ja lõika kettad välja. Vajuta kettad keskelt pöidla ja nimetissõrmega kokku, nii et tekivad lehvid. Jätka vormimist seni, kuni kõik lehvid (umbes 15) on valmis. Kuumuta õli sügavas potis. Küpseta iga lehvi õlis umbes 1 minut. Aseta küpsetised majapidamispaberile jahtuma. Raputa üle tuhksuhkru- ja kaneeliseguga.

Marsha Mehran “Granaatõunasupp”

.

Kaie Prangel

 

Armin Kõomägi “Minu Mustamäe”

koomagiminumustamaeArmin Kõomägi “Minu Mustamäe”

Armin Kõomäge polnud ma varem üldse lugenud ja tema üllatas väga. Heas mõttes muidugi. Täitsa küps kirjandus ning nii vaimukas, stiilne. Tore realismi ja sürrealismi segu. Eriti meeldis mulle niminovell “Minu Mustamäe”. Pahvatasin öövaikuses korduvalt kõva häälega naerma, niivõrd kihvtid olid mõned võrdlused ja kohad. Kuigi olen kogu elu elanud Tartus, olid nii Nõmme kui Mustamäe, just üks üheksakorruseline Vilde tee maja Kännu Kuke ja ABC 3 vastas, minu lapsepõlves väga olulised paigad. Sõitsin seega jutustajal peaaegu sabas… Mulle väga meeldis see sõit.

Anneli Heinmaa
Tartu Descartes’i Lütseumi õpetaja

Armin Kõomägi „Minu Mustamäe“

Kõik need, kes on lugenud Mati Undi „Sügisballi“, võiksid „Minu Mustamäe“ kindlasti läbi lugeda. Ja kõik need, kes ei ole „Sügisballi“ lugenud, samuti.  Kui tänapäeva inimesel ei ole kiire elutempo tõttu alati aega romaani süveneda, siis üks nauditavalt ja täpselt kirjutatud novell enne uinumist on just sobiv annus kirjandust.  Saab muiata, aga mõtlema panevad ka.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Kristjan Sander „Õhtu rannal“

Ma olen võtnud üle aasta aega, et seedida seda raamatut. Olen lugenud arvamusi, arvustusi ja muud laadi kirjutisi, et saada täit sotti sellest, mis mulje on „Õhtu rannal“ jätnud teistele, ning kuidas see seostub minu impressiooniga teksti(de)st. Kui jääda kaine eestlase moodi reserveerituks ja kidakeelseks, siis ütleksin, et mind tabas segadus, aga mitte selline, mis teisi arvustajaid – päris palju oli märkusi selle kohta, et Sandri tekst(id) jäävad hämaraks, arusaamatuks – vaid hämming kriitikuid endid lugedes. Oma hommikukohvi lürpides raksatas mu ajju üks suur küsimus – kas me lugesime üldse samu tekste? Ja seejärel – kas ma sain Sandri raamatust valesti aru? kas ma olen see pimedusega löödu, igavene eksleja sopastel teedel, kes kunagi ei jõua tunneli lõpus sirava valguseni, milleni ilmselgelt kõik teised ulmegurud ja muud puruvanakesed on juba jõudnud? Ning kui tass oli tühi, ennustas kohvipaks mulle järgmist – nii nagu inimesed on erinevad, on ka ootused erinevad; mida hindad sina üle kõige, võib teise jaoks olla tükk kuivanud muda ketsi talla all. Ja rahu tuli maa peale.

Kristjan Sandri „Õhtu rannal“ ilmus juba 2012. aastal, koosneb see 7 lühijutust ja novellist, millest viimane on väga keeruline vorm ning seetõttu ma kõiki raamatus olevaid tekste selle alla ei liigitaks. Esimene lugu on ainukene, mis ei ole kuskil varem ilmunud, teised on ilmavalgust näinud nullindate kespaigas, ja kaks viimast neist on isegi tuglaslikult ümbertöötatud. Jutud ei ole omavahel seotud, neid ei ühenda tegevustik, maailm ega tegelased. Nad seisavad üksinda. Kuid tegelikult tundub see ainult kiirele pilguheitjale nii, sest neid sõlmib Sander ühte karakteritega. Sander on töötanud välja ühe kindla inimtüübi – pisut apaatse, mitte kunagi agressori või sekkuja, natukene käegalööja, tsipake introvertse, vahel harva riskeeriva, füüsilistelt parameetritelt keskmise –, kelle ta oma erinevate maailmade loojana asetab piirsituatsioonidesse, ja vaatab siis, kuidas laborirott reageerib. Teine karakter on naine. Ja selle kohapealt kitkuks ma ühe kana või isegi jaanalinnu koos kirjanikuga, sest tema naised on i g a v a d – pikakoivalised, kikkis rindadega, õhk kõrvade vahel vuhisemas; mõned lihtsalt tülikad ja rumalad. Nad ei ole kunagi isiksused omaette, vaid jäävad sõnadeks paberil.

sander-õhtu-rannalNeed vaikused meie vahel… need meeldivad mulle. Sander on ütlematajätja. Ja see eeldab lugejalt keskmisest kõrgemat intelligentsi, et need vaikused ja pausid enda jaoks loomulikuks mõelda. On inimesi, kes ei kannata vaikust, ning eeldatakse, et raamatus ei tohikski neid olla, kui tegemist ei ole just luulega. Aga ma olen mõelnud sellele alates Sandri eelmise kogumiku „13 talvist hetke“ lugemisest peale, et miks ta viljeleb lühivorme, ning ma mõistsin ta ära. Lühivormis saab ta lasta oma poeetilisel poolel valla pääseda ja sõnadega žongleerida, tal on võimalik pidada pause ja hõljuda vaikuse vaakumis. Alguse ja lõputa lood jätavad väga palju ruumi lugejal endal pimedatel Supilinna tänavatel reede öösel kodu poole komberdades juurde lisada seda, mis nende arvates puudu jäi. Ja ma arvan, et see on unikaalne oskus jätta rääkimata, lahti seletamata, sest kõike polegi vaja öelda, ning pidevad lisa küsimised ja küsimused võtavad poeetiliselt mängult selle algupärase võlu.

Viimaks tahaks ma lausuda mõne sõna sõnadest. Tegevuserohkus, peadpööritavad trikid, ilutulestikud, signaalraketid, trummipõrinad ja kokkupõrkavad tähelaevad – neid siit kogumikust ei leia. Silma hakkavad hoopiski sõnad ja nendest koosnevad kirjeldused. Sander on vaatleja ja enda sees selle kõige läbitöötleja. Kui tema varasematest lugudest on õhkunud tugevalt slaavi ulme mõjutusi (ja õhkub siiamaani), siis nüüd on tunda ka 19. sajandi kirjanduse hõngu, ning see on meeldiv aroom dekadentlikust koltumisest ja imalmagusast viirukist. Kuigi tema loodud maailmades on potentsiaale arendada lugudest välja lausa romaane, võib nende kirjutamine võtta liiga kaua aega, sest sõnu on vaja viimistleda ja läbi mõelda, et lugejani jõuaks kohale täpselt see, mis on kavandatud.

„Õhtu rannal“ on ulmekogumik, süvenemist ja aega nõudev lugemine, kuid raamat on seda väärt. Ning Kristjan Sandri näol on tegemist ühe üpris põneva eesti kirjanikuga, mitte lihtsalt harrastajaga (nagu mitmed arvustajad on väitnud). Tooksin välja ühe tsitaadi, mis jäi minu kõrval kõndima nädalateks, ja mis iseloomustab Sandri tekstide maailma võrdlemisi õnnestunult:

See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ning praguneva viletsa betooni ja asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin, ja lahti enam ei lasknudki. (lk. 101)

Liis Pallon