“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia “Läbi valu ja vaeva” (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Mulle meeldib siin raamatus nii palju asju :)

Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun heameelest käsi, et küll on osav, on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Kui rääkida dialoogidest, siis ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobib mulle väga hästi — kirjeldatust saan tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jääb enda fantaasia hooleks ka. Ehk siis autor tuleb poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakka toppima.

Mu lemmiklood on avalugu “Raske vihm”, kus on tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut (jutt pälvis Stalkeri 2018. a), ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass (jutt pälvis Stalkeri 2021. a). Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus; Stalkeri võit 2020. a), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis on siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär on mu meelest kõikides lugudes sees.

Tiina Sulg

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Kogumikku “Kõik äratatakse ellu” koondatud lood ulatuvad aegade algusest lõpuni, elu tekkest viimse kohtupäevani. Nende lugude päästikud on sageli ajaloolised faktid, ideed või esemed, mille ümber autori sügav humanitaarne eruditsioon lubab põimida lugusid, kus reaalsus mängleva kergusega läheb üle nägemuseks.

Friedenthali loodud maailm on võluv ja ohtlik. Siin on lohemunad ja võluraamatud, jumalad vahetavad päid ja jalgu, maailm on täis deemoneid ja vaimolendeid, kes toimetavad täiesti loomulikult pärisinimeste vahel. Või õigupoolest tekibki küsimus, kes siin rohkem päris on.

Friedenthali jutud üllatavad alati, isegi kui oled valmis, et mingi pööre peab tulema, pöörab ta ikka ootamatusse suunda. Ja lõpuks äratatakse nad kõik ellu – tõesti kõik – ja sellest kõigest sünnib tohuvabohu, mis lausa nõuab uut loomisakti.

Lea Leppik
Tartu Ülikooli muuseum

Helju Rebane “Õige valik”

“Õige valik” on Helju Rebase värskelt ilmunud ulmekogumik. Raamatu sissejuhatav tekst ütleb, et kuigi Helju Rebane on eestikeelsele lugejale üsna tundmatu nimi, on tegemist staažika žanriulme autoriga. Olgu kohe alguses öeldud, et minu jaoks on Helju Rebase nimi teada juba päris mitmeid aastaid. Tema jutte on ilmunud veebiajakirjas Reaktor ning mõni neist on ka ajakirja parematest lugudest koostatud kogumiku kaante vahel paberkandjale jõudnud. Tõsi, Helju Rebase esimest eestikeelset novellikogu “Väike kohvik” ei ole minu kätte veel sattunud. Aga jõuab. Vahepealsetel aastatel on ta kirjutanud ja avaldanud vene keeles ning tema venekeelseid tekste on ka teistesse keeltesse tõlgitud. Nende teiste keeltega on mul natuke hapramad sidemed, kuid seda enam oli tore seda kogumikku nüüd kätte võtta ning autori mõttemaailma sügavamalt siseneda.

Kusjuures “kohvik”, mis oli esimese eestikeelse novellikogumiku pealkirjas, on hea märksõna värske raamatu tutvustamiseks. Helju Rebase käekiri on kerge ja lakooniline, natuke karikaturistlik ning sel moel sobib raamat imeliselt välikohvikus pärastlõunase kohvi nautimise kaaslaseks. Teate küll! See hetk, mil isegi päike jätab endast laisa mulje ning ümbritsev sumin loob meeleolu, milles on korralik annus emotsiooni, kuid mitte ülemäära palju kontraste. Minu meelest alluvad selle kogumiku kõik lood eelkirjeldatud meeleolule. Igas loos on välja mõeldud suurepärane ulmemaailm, võetud selle kontrastpunkt, kuid antud see siis edasi rahulikult ja humoorikalt. Mitte miski ei survesta lugejat ning mõte hakkab justkui iseenesest loodud maailma poole ja selle sees ringi liuglema.

Teine emotsioon, mis on kindlalt igas loos olemas, on huumor. Enamasti kasutab autor ka huumori puhul malbeid võtteid, kuid isiklikult pean tunnistama, et nii mõnegi koha peal turtsatasin valjul häälel naerma. Krüptilise silmapilgutusena neile, kes raamatut lugema hakkavad: linnapea valimise juures naersin ikka paraja kõhutäie. Kõikidel veebist leitavatel piltidelgi paistab Helju Rebase silmist mängulusti ning ehk isegi pilkamist ja selle pilgu on ta peitnud ka igasse oma loosse. Väikeseks erandiks ehk vaid kogumiku avalugu “Kõik puud ei ole ühesugused”, mis oma malbuse ja tõsisuse kombinatsioonis jäi mind isiklikult hoopis kõige enam kummitama.

Kui nüüd raamatu sisukorrale lähemalt otsa vaadata, koosneb kogumiks neljateistkümnest jutust ning ühest lühiromaanist. Kõik lood on žanrimääratluselt teadusulme lood, kuid minu meelest võiks see kogumik sobida ka neile, kes teadusulmest muidu suurt midagi ei arva. Põhjus on selles, et olgu Helju Rebase loodud maailm kuitahes tehniline, on lugude fookus alati inimesel, veelgi olulisem, inimlikul unistamisel. Ja maailmad on kiftid! Kuidas teile sobiks keskkond, kus kõik on võrdsed? Ma mõtlen, et võrdsed kuni juuksepikkuse ja kulmukarvade arvuni? Või mida suudaks korda saata üks kassipoeg, kes öösel helendab? Aga mil moel peaks valima tulevasi koloniste? Lühijuttude osas on igal jutul väga selgelt oma eripärane maailm pakkuda koos maailmast tuleneva probleemistikuga. Pikem tekst pakub vastukaaluks aga väikesi äratundmishetki, kus üht või teist mõtet on eelnevate lehekülgede valguses juba kujundatud. Ma ei hakka lugusid siin ükshaaval eraldi kirjeldama ega lahkama, jäägu see rõõm lugejale, kuid kui killukesed kokku koguda, on tulemuseks ühtlane ja terviklik kogumik.

Helju Rebase käekiri ja lause vajab lugemise alustamisel ilmselt veidi harjumist, kuid kui see töö tehtud on, leiab eest suurepärase jutukogu, mis vähemasti minu lugemislauale oli täpselt õige valik.

Mairi Tempel

Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole üldse minu teema, ja vastukaaluks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta mul kirjas sõnaosava mehena. Lugemisotsuses võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatanud miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad lennud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Ta suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis.

Tiina Sulg

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on näha, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Kangas oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad ning ma täitsa soovitan siia kogumikku oma pilk sisse visata.

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

Tiina Sulg

Kiri Tammelinna raamatukogule eriolukorra ajal

Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!

Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.

Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.

Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.

Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.

Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.

Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.

Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.

Tervitades,
Reet Mauring

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/. Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper