Posts Tagged ‘jutud’

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper

 

David Foster Wallace „Teatavate piiride poorsusest“

See raamat ei ole kindlasti igaühele. Palju leidub provokatiivsust, musta huumorit ning liigset otsekohesust. Väga hästi kannab edasi inimese olemust, kus väliselt võib aeg olla lühike ning liigutused staatilised, kuid seesmiselt avaneb äärmiselt kirju ja lõpmatuseni kestev arutelu ning ilma alguse ja lõputa olevate mõtete rägastik. Kuid kõige frustreerivam selle raamatu juures ei ole selle liigne ausus, vaid see, et jutustused on liiga lühikesed ja sama uitavad kui mõtted, mida ei suuda lõpuni mõelda.

Nele Ambos
Tartu Kunstimuuseum

Jean-Claude Mourlevat „Siluett“

Jean-Claude Mourlevat on 1952. aastal sündinud prantsuse lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kelle sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, kui Eesti keelde on neist tõlgitud ainult kaks – novellikogu „Siluett“ ja noorteraamat „Ookeani kutse“. Autorit on tunnustatud ka Prix Sorcieres auhinnaga ning nomineeritud H. C. Anderseni preemiale.

See 2015. aastal ilmunud prantsuse kirjaniku teos räägib 10 eraldiseisvat, täiesti erinevat, kuid samas kokku kuuluvat lugu tavaliste inimeste eludest. Need kergesti loetavad ning musta huumoriga vürtsitatud lood on varustatud lõppudega, mis panevad kogu loetud loo hoopis uude valgusesse. Mõni on kurvem, mõni rõõmsama alatooniga lugu, kuid kõik nad puudutavad lugejat hoopis teisel, argipäevasemal, tuttavlikumal viisil.

Mis on ühist pensionärist keelefanaatikul ning noorel prantsuse neiul, kes läks Inglismaale kooliõpetajaks? Aga suvelaagrisse mineval lapsel, 40-aastasel näitlejannaks saada tahtval pereemal või hiljuti pensionile jäänud vanaproual, kes sõbrannale külla minnes jääb maavärina tõttu rusude alla? Ning lõpetuseks – mis on kõigil neil ühist ühe kirjanikuks saada tahtva isaga, kes teel Londonisse jääb ilma enda käsikirjast?

Loe ning saa teada, mis saatusel neile varuks on!

Kerli Semjonov

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Raamatus on kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

 

Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.

Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.

Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.

Tiina Tarik

Mart Kivastik „Armastuse vormid”

Mart Kivastiku „Armastuse vormid“ on suurepärane raamat neile, kes peavad lugu heast (osalt ka mustast) huumorist, ausast ja otsekohesest ütlemisest. Teemade seas on olulisel kohal eesti ajalugu ja inimene, mida Kivastik avab oma lähedaste elulugude kaudu — see puudutab ja läheb hinge.

Üllatusega avastasin enese jaoks, et ka minu jaoks armastatud Eestimaa nurgake Triistrenukk ja selle kandi inimesed on saanud raamatus sooja käsitluse — päris vahva oli lugeda Cannes’i filmifestivali ja Tsiistre soome-ugri filmifestivali FUFF melust, mis vaimses plaanis võivad olla vägagi sarnased.

Raamatu võtaksin kokku lühidalt lausega: armasta elu ja inimesi, olgu need siis lähedal või kaugel, olevikust või minevikust.

Piret Sapp

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Mait Vaik „Meeleparanduseta”

Juttude kogumik. Lugudel on üsna huvitavad pealkirjad: „Kadedus”, „Külaline”, „Rootsis”, „Tarks” ja sealhugas nimijutustus ”Meeleparanduseta”. Kirjanik ei ole oma tegelastele nimesid andnud (mõnele üksikule siiski). Ta toimetab nende tegemisi läbi kolmanda isiku. Ehk ongi nõnda lihtsam edasi anda tegelaste maailmavalu, sisemisi läbielamisi, protesti millegi-kellegi vastu. Puudutagu see siis nende tööd, isiklikku elu, vaba aega. Mait Vaigu raamatusse mahub palju huvitavaid ja otseseid väljaütlemisi. Ridade vahele on peidetud peen iroonia.

“Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides Siiani vihkan…Vihkan ujujaid.”

Nimijutustuses on kesksel kohal naise ilu ja enamasti meeste seltskonnas. Võib arvata, kui probleemseks olukord kujuneb. Lahendus jääbki tulemata. Lugeja võib fantaasia lendu lasta. Aga naise ilul on ikka olnud liikumapanev jõud juba ajast aega!

Rita Semjonova