Posts Tagged ‘poliitika’

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“  (ilmunud Loomingu Raamatukogus nr. 6, 2008)

Kõik juba loevad ja räägivad Andrei Hvostovi viimasest suurepärasest raamatust „Kirjad Maarale“, mistõttu võtan ette soovitada (ja meenutada) üht tema varasemat, samaväärselt head teost: „Projektijuht Posset“!

Ajaloolise jutustuse sündmused leiavad aset 15. sajandi Tallinnas ja Novgorodis. Loo peategelaseks on noor tallinlane Tiiderik Posse. Tallinnas on suured pidustused aset leidmas, kuid Tiiderik tõttab hoopis linnast välja, kohtuma oma vana sõbraga. Millise sõbraga on tegu ja miks see on Tiiderikule olulisem kui pidustused linnas, kus kogu kohalik koorekiht on kohal, saab selgeks räägitava loo käigus.

Tiiderik Posse senist elukäiku seletades põimib autor põnevalt selle keskaegse elu-olu avamisega esmalt Tallinnas ning edasi ka Novgorodis. Lugeja saab asjaliku sissevaate ühe hansalinna asjaajamistesse ja poliitika tegemisse ühelt poolt liitu kuuluvate linnade omavahelises suhtlemises ning seejärel ka selle kohta, kuidas suheldi liitu mitte kuulujatega ehk siis antud juhul Venemaaga. Kuidas toimus kaubavahetus, millised piirangud sellega kaasas käisid, kuidas suhtuti partneritesse, millist keelt räägiti jpt teemad, mis on täpselt sama aktuaalsed (ja ootamatult sarnased) tänapäevalgi.

Indrek Hargla apteeker Melchiori lood on meile lähedaseks teinud keskaegse Tallinna ja tutvustanud sidemeid teiste hansalinnadega lääne pool, eriti keskuse Lübeckiga. Hvostovi Posse lugu viib meid aga ida poole ja näitab tolleaegseid suhteid selles suunas. Sarnaselt Melchiori seiklustele tahaks, et Posse lugu oleks pikem! Aga Hvostovil on oma loo rääkimisega siiski teistsugune siht võetud, kui Harglal: autor ei vii meid Tiiderik Posse seltsis rändama rohkem kui loo tuuma esitamiseks vajalik. Mis see täpselt on ja millist projekti Posse juhib, see jääb igaühele endale lugedes leida. Mõtlema panev on, kuidas ühest heast äriideest võib saada riikide ja rahvaste elukäiku muutev sündmus. Ja et sellised valikud on me ümber ning neid tehakse tegelikult iga päev.

Mai Põldaas

Apollinari Vasnetsovi pilt Novgorodist on pärit siit.

Advertisements

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“ (eesti keeles 2017, originaal inglise keeles „The Buried Giant“ 2015, raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kazuo Ishiguro on Jaapani päritolu mainekas briti kirjanik, kes on oma loomingu eest pälvinud pea kõik suuremad ingliskeelse kirjandusmaailma auhinnad. Ta kirjutab erinevates žanrites, „Maetud hiiglane“ on autori seni viimane ilmunud romaan.

„Maetud hiiglane“ on ennekõike lugu mälust ja mäletamisest. Kuidas inimene käitub, olles elanud pika elu, kuid ei mäleta palju sellest, mil viisil ta täpselt on oma elu mööda saatnud. Läbi romaani peategelaste käsitleb autor mäletamise tähtsust inimese kui üksikisiku ja ka inimkonna kui terviku jaoks. Teemadeks on veel inimlikkus, armastus, sõda, kättemaks.

Romaani tegevus on paigutatud kuningas Arthuri aegsele Inglismaale. Loo jutustamisel kasutab autor tolleaegseid legende ja olustikku, luues sellega põneva raamistuse enda ajatu loo rääkimiseks. Sest nagu me tihti tõdeme: läbi ajaloo seletades jõuab tänapäeva inimesele mingi nähtus pärale paremini, kui kaasaegsete näidete varal – olgugi nad meil siinsamas käepärast võtta. Romaanis on viis peategelast, ma nimetaksin nad: Diplomaat, Sõdalane, Rüütel, Naine ja Laps. Ishiguro ise neid nii selgelt ei markeeri, kuid sellistena nad selles mõistuloos välja joonistuvad.

Võrratu on autori stiil, sõna- ja keelekasutus. Kuna tegevus on paigutatud legendaarsesse kuningas Arthuri aega, siis on sellest mõjutatud kogu jutustamise viis. Algusest kuni praktiliselt viimaste lehekülgedeni jääb lugejat saatma teatav salapära (võrratu kujundina on siin kasutatud näiteks Lääne-Inglismaale omast udu) ja edasi teadasaamise soov, kuni siis teose viimases kolmandikus hakkab järjest tasapisi lahti rulluma räägitava loo olemus.

Raamat on suurepärane lugemiselamus kõigile hea kirjanduse nautijatele!

Mai Põldaas

Meeleolupilt romaani tegevuspaigast, vaade kuningas Arthuri Tintageli lossi varemetelt
Mai Põldaas

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Michael Dobbs “Kaardimaja”

dobbskaardimajaOo, milline suurepärane aeg lugeda poliitilist trillerit, kas te ei leia? Meil käib kõva kampaania presidendivalimiste ümber. Et sellest veidi eemale pääseda ja siiski võib-olla süveneda poliitika sügavustese ilukirjanduslikul tasandil, soovitaksin kätte võtta Michael Dobbsi  suurepärase raamatu nimega “Kaardimaja”.

Ilmselt on paljudele tuttav samanimeline USA sari, kus peategelase rollis astub üles Kevin Spacey. Kuna raamat on nii hea, siis on USA versioon juba teine ekraniseering, 1990. aastal vändati raamatust miniseriaal. Vahe nende kahe ekraniseeringu vahel on siiski olemas. Varasem versioon leiab aset seal, kuhu kirjanik selle asetanud on — Suurbritannias. Uuemas versioonis on aga muutunud nii peategelase nimi kui amet ja ka riik.

Raske on ilma ette rääkimata midagi raamatu kohta öelda. Raamat tõestab järjekordselt, kui räpane võib olla poliitika, kui palju süütuid kannatajaid jääb teele lebama, kui üks mees on liiga ambitsioonikas, tunneb ennast reedetuna ja haub kättemaksu. Hämmastav. Stiil on muhe, saab nii naerda, pead vangutada, muiata kui kaasa noogutada. Muidugi oleneb see kõik inimestest, kuidas nad sellesse loosse suhtuvad. Minule meeldis väga, hoidis põnevust üleval ja ei lasknud magama minna. Nüüd peaks vist seriaalid ka ära vaatama… :) Kuulu järgi ei lõpe raamat ja seriaali hooaeg samas kohas. Loodan, et tõlgitakse ka järjed lähiajal ära. Soovitan lugeda küll.

Seili Ülper

Michel Houellebecq „Submission”

houllebecq1Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

houllebecq2Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Haaravalt ja ladusalt kirjutatud lugu iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi algusaastatest. Meie riigi lähiajalugu vajab väga sellist analüüsi ja tagasivaadet, mis annaks meile julgust ja tarkust ka tänasel hetkel ebapopulaarsete ent vajalike otsuste langetamisel. Autori isiklik sümpaatia Mart Laari esimese valitsuse suhtes oli küll ridade vahelt selgesti välja loetav, aga see ei varjutanud lugemiselamust. Samuti pani see mõtlema, kui oluline on ajaloo jäädvustamise jaoks korrektsete märkmete, arhiivimaterjalide ja päevikute talletamine. Igal juhul on see raamat rõõmuks vanematele nostalgiajanulistele ja suisa kohustuslik nooremale põlvkonnale, kes ei oma isiklikke mälestusi 90ndate poliitilistest oludest.

Arto Aas
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Raamat on üks intrigeerivamaid teoseid poliitiliste parteide lugude ja legendide kohta Eestis. Siiski pole see mitte ainult erakonna Isamaa lugu. Paralleele võiks tõmmata ka teiste Eestis viimase paarikümne aasta jooksul tegutsenud poliitiliste niiditõmbajate ajukeskustega. Niisiis – pigem ikka isamaa lugu ajast, mil värskelt oma iseseisvuse taastanud Eestis riiki alles rakendati.

Huvitav on paralleelselt jälgida ka dokumentaalseid meenutusi viimase 20 aasta jooksul Eestis toimunud sündmuste ahelast.

Samas häirib Muuli raamatu kohmakas küljendus ja inetu välimus – kui see just ei ole autori tahtel taotluslikult järgimas 1990. aastate esimeses pooles ilmunud raamatute vormi ja stiili? Kirjanduse loetelus oleks korrektne olnud lisada raamatuid välja andnud kirjastuste nimed.

Laine Randjärv
Riigikogu liige
muuliisamaatagatuba

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli on ladus kirjutaja, kelle kirjatükke on lihtne lugeda. Kindlasti pole “Isamaa tagatuba” dokumentaalajalooline teos, aga ta annab ülihästi edasi 20 aasta tagust olustikku. Just seetõttu tasub seda raamatut lugeda, et meenutada, või siis teada saada, toonase noore riigi ees seisnud valikuid ja võimalusi.

Kalev Lillo
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli „Isamaa tagatuba“

Tagasivaates on nostalgiat ja ülevust. Ajakirjanik Muuli, kes raamatus kirjeldatud sündmuste toimumise aegu oli terav ja isegi kardetud ajakirjanik, vaatab nüüd Laari esimese valitsuse ajale tagasi lausa varjamatu sümpaatiaga. Huvitav lugemine igal juhul.

Andres Herkel
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Selle teose kohta võin öelda, et mulle meeldis, sest kõik olulisemad märksõnad, mis Mart Laari esimest valitsemisaega meenutavad, on Kalle Muuli poolt ette võetud saavutades sündmuste kirjeldamisel kompaktsuse ja Mart Laari on ka hinnatud ausalt kogu oma puuduste ja voorustega.

Marko Pomerants
Riigikogu liige

Mart Helme “Pronksöö proloog”

Ilukirjanduslike elamuste sekka seekord üks tahedam lugemiselamus poliitika valdkonnast – autori enese koostatud valimik artiklitest, mis on varem ilmunud ajakirjanduses ja internetiportaalides ning mis käsitlevad Eesti-Vene suhteid enne nn. Pronksöö sündmusi.

helmepronksiooAutor Mart Helme on hariduselt ajaloolane. Aastatel 1994-2000 töötas ta EV Välisministeeriumis, millest 1995-1999 suursaadikuna Vene Föderatsioonis. Seega peaks poliitiline olukord Venemaal talle tuntud olema ja ajaloolasena oskab ta seda ka analüüsida. Oma eelmises raamatus “Kremli tähtede all” kirjeldab ta saadikupäevilt tuttavaid Vene diplomaatia tööstiili ja võimumänge .

Raamatu sõnum kõlab – eestlane, julge ajada oma selg sirgu, käitu väärikalt ja tunne end lõpuks peremehena oma riigis, kaotamata sealjuures reaalsustaju oma suure ja ambitsioonika idanaabri suhtes. Väärikate suhtes on  psühhoterrorit raskem rakendada. Seda raamatut võib pidada ajalugu läbi ja lõhki tundva analüütiku hoiatussõnumiks, samuti nagu Mart Helme hilisemaid sõnavõtte netiportaalides Terve Mõistuse Sündikaat ja DELFI  millede mõned kommenteerijad tunduvad küll olema suhteliselt madalalaubalised nagu tüüpilised “elukutselised DELFI kommijad” ikka, olgu siis teemaks kirjandus, poliitika või mis iganes.

Mõned tsitaadid Helmelt:
“On lausa hämmastav, et pärast mitut kristallööd levib Eesti meedias ikka veel süüdistavaid, ennast haletsevaid ja parastavaid targutusi, mille sisu taandub lühidalt kokku võttes ühele: ise keerasime endale käki kokku. Inimesed, kes nii arvavad ja räägivad, keelduvad silma vaatamast tõsiasjadele, millest kaalukaim on Venemaa püsivalt agressiivne poliitika Balti riikide, eriti logistilis-strateegiliselt ülitähtsate Eesti ja Läti suhtes. See poliitika on nn. uue Venemaa lühikese eksistentsi vältel raamatusse raiutud lähivälismaa doktriin, mis üheselt sätestab, et Moskva peab tagama endistes liiduvabariikides vene rahvusest “viienda kolonni” säilitamise ja oma infoväljas hoidmise. …Otsustavat rolli mängivad sealjuures need venelased – ja viimaseid on märatsejatest oluliselt rohkem – , kes mõistavad, et eestlased on tegelikult suuremeelselt andnud neile siin ilusa ja aina rikkamaks ning meeeldivamaks muutunud kodumaa, mida nad Venemaa ja putinismi vastu mingil juhul vahetada ei soovi”

Meie raamatukogu muusikaosakonnast saab laenata värsket dokfilmi DVD-l “Pronksöö: vene mäss Tallinnas“, mis suures osas baseerub Kanal2 otselindistustele sündmuskohalt koos pealtnägijate kommentaaridega ning annab lisaks ülevaate eelnevatest pronkssõduriga seotud sündmustest 2006-2007.a.

Ülli Tõnissoo