Lapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.
Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.
Esiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.
Eesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.
Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.
„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse 
Tšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.
Kuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.
Veel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.
Pierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.
Et mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.
Veidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on 
ulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.
Lõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.
„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.
„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.
Maniakkide Tänav
Kui on olemas midagi niisugust nagu „prantslaslik“, siis Valérie Perrini raamat võiks just selline olla. „Lilledele värsket vett“ on elegantne ja nukkerrõõmus romaan, kust ei puudu suured teemad nagu armastus, elu ja surm ning läbiva sümbolina (surnu)aed kui millegi lõpp — ja millegi uue algus. Teemaderingi või meeleolu poolest meenutas see raamat mulle natuke aastatetagust suurt lemmikut — David Foenkinose „Mälestusi“.
Lugemissoovituse blog 