Archive for the ‘Nemvalts, Ülle’ Category

Perekonnaromaanid

Eesti

Aareleid, Kai „Vene veri” (Varrak, 2011)vene-veri
Baturin, Nikolai „Kentaur” (Eesti Raamat, 2003)
Beekman, Aimée „Sugupuu” (Eesti Raamat, 1977)
Erich, Artur „Enne äikest” (Canopus, 2007)
Erich, Artur „Pärast äikest” (Canopus, 2008)
Erch, Artur „Varjud” (Canopus, 2009)
Erich, Artur „Varjude allee” (Canopus, 2010)
Erich, Artur „Välgust tabatud” (Canopus, 2009)
Erich, Artur „Äike” (Canopus, 2008)
Erich, Artur „Äikese varjud” (Canopus, 2012)äikese-varjud
Hindrey, Karl August „Urmas ja Merike” (Eesti Raamat, 1991)
Hint, Aadu „Tuuline rand II” (Eesti Raamat, 1965)
Hint, Aadu „Tuuline rand II” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)
Hint, Aadu „Tuuline rand III” (Eesti Raamat, 1965)
Hint, Aadu „Tuuline rand IV” (Eesti Raamat, 1966)
Jakobson, August „Miika Valtsbergi roim. Esimene romaan tsüklist „Andruksonide suguvõsa”” (Noor-Eesti, 1931)
Jakobson, August „Töö algus. Teine romaan tsüklist „Andruksonide suguvõsa”” (Noor-Eesti, 1932)andruksonide_suguvõsa
Jakobson, August „Vallutajad. Kolmas romaan tsüklist „Andruksonide suguvõsa”” (Noor-Eesti, 1934)
Krusten, Erni „Pekside raamat” (Eesti Raamat, 1970)
Krusten, Pedro „Laul kõrgel kaldal” (Eesti Raamat, 1992)
Krusten, Pedro „Neiuke läks roosiaeda” (Eesti Raamat, 1992)
Krusten, Pedro „Torn üle metsa” (Eesti Raamat, 1992)
Käsper, Kalle „Buridanid I” (Eesti Keele Sihtasutus, 2005)
Käsper, Kalle „Buridanid II” (Eesti Keele Sihtasutus, 2006)
Käsper, Kalle „Buridanid III” (Eesti Keele Sihtasutus, 2006)buridanid-vii
Käsper, Kalle „Buridanid IV” (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Käsper, Kalle „Buridanid V” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009)
Käsper, Kalle „Buridanid VI” (Eesti Keele Sihtasutus, 2011)
Käsper, Kalle „Buridanid VII” (Eesti Keele Sihtasutus, 2012)
Käsper, Kalle „Buridanid VIII” (Eesti Keele Sihtasutus, 2014)
Laipaik, Herta „Angara ääres. Anno 1950” (Eesti Raamat, 1991)
Laipaik, Herta „Musta opaali rada” (Eesti Raamat, 1996)
Laipaik, Herta „Pärlid surevad pikkamisi” (Eesti Raamat, 1993)
Lember, Ira „Katariina portree” (Canopus, 2010)katariina-portree
Lember, Ira „Päevalilled” (Canopus, 2009)
Lõvi, Oskar „Kolm naist. Alma” (Varrak, 2005)
Lõvi, Oskar „Kolm naist. Klaara” (Varrak, 2005)
Lõvi, Oskar „Kolm naist. Viktooria” (Varrak, 2005)
Mägi, Arvo „Risti riik. Uued isandad. Karvikute kroonika” (Eesti Raamat, 1992)
Mägi, Arvo „Taalrimäng” (Eesti Raamat, 2005)
Mägi, Arvo „Õigus hõlma all. Lippude vahetus. Karvikute kroonikat” (Eesti Raamat, 1997)siinmaapeal
Nirk, Endel „Siin maa peal” (Koolibri, 1993)
Nirk, Endel „Siin maa peal. 2” (1995)
Nirk, Endel „Siin maa peal. 3” (1997)
Park, Eeva „Naeru õpilane” (Kupar, 1998)
Park, Eeva „Tolm ja tuul” (Eesti Raamat, 1992)
Põder, Rein „Hilised astrid” (Eesti Raamat, 1984)
Põder, Rein „Jahedad varjud” (Eesti Raamat, 1992)
Põder, Rein „Liesel” (Eesti Raamat, 2015)
Ristikivi, Karl „Tuli ja raud” (Eesti Raamat, 1984)
Saarsen, Karin „Poola suvi” (Eesti Raamat, 1991)näkimadalad-i-iii
Sergo, Herman „Näkimadalad. 1. raamat” (Eesti Raamat, 1984)
Sergo, Herman „Näkimadalad. 2. raamat” (Eesti Raamat, 1984)
Sergo, Herman „Näkimadalad. 3. raamat” (Eesti Raamat, 1984)
Sillamaa, Kaari „Kadunud sugulane. Müllrsonide esimene raamat” (Virgo, 2006)
Sillamaa, Kaari „Kahel pool piiri. Müllersonide kolmas raamat” (Virgo, 2008)
Sillamaa, Kaari „Pärijad. Müllersonide neljas raamat” (Virgo, 2014)
Sillamaa, Kaari „Valed abielud. Müllesrsonide teine raamat” (Virgo, 2006)
Tammsaare, Anton Hansen „Tõde ja õigus I” (Eesti Raamat, 1974)Tõde_ja_õigus
Tammsaare, Anton Hansen „Tõde ja õigus II” (Eesti Raamat, 1965)
Tammsaare, Anton Hansen „Tõde ja õigus III” (Eesti Raamat, 1968)
Tammsaare, Anton Hansen „Tõde ja õigus IV” (Eesti Raamat, 1969)
Tammsaare, Anton Hansen „Tõde ja õigus V” (Eesti Raamat, 1969)
Tooming, O. „Kaksteist aastat. Ühe perekonna kroonika” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963)
Traat, Mats „Haamri all. Minge üles mägedele. X jagu” (Kupar, 2001)
Traat, Mats „Minge üles mägedele” (Eesti Raamat, 1987)
Traat, Mats „Minge üles mägedele. Teine raamat” (Eesti Raamat, 1994)minge-üles-mägedele-iv
Traat, Mats „Minge üles mägedele. 3. köide” (Ilmamaa, 2010)
Traat, Mats „Minge üles mägedele. 4. köide” (Ilmamaa, 2009)
Traat, Mats „Muld lõhnab. Minge üle mägedele. VII jagu” (Virgela, 1999)
Traat, Mats „Peremees võtab naise” (Kupar, 1997)
Traat, Mats „Puud olid, puud olid hellad velled” (Eesti Raamat, 1979)
Traat, Mats „Valge lind. Minge üles mägedele. IX jagu” (Virgela, 2000)
Uustulnd, Albert „Hullunud meri. Tuulte tallermaa IV-2” (Gtrükk, 1996)
Uustulnd, Albert „Lummev meri. Tuulte tallermaa III-1” (Eesti Raamat, 1994)
Uustulnd, Albert „Ohtlikud hoovused. Tuulte tallermaa V” (Gtrükk, 1998)tuulte-tallermaa-v
Uustulnd, Albert „Rajud ei rauge. Tuulte tallermaa III-2” (Eesti Raamat, 1994)
Uustulnd, Albert „Tormid ei taltu. Tuulte tallermaa IV-1” (Gtrükk, 1996)
Uustulnd, Albert „Tuulte tallemaa” (Eesti Raamat, 1985)
Uustuld, Albert „Tuulte tallermaa II” (Eesti Raamat, 1990)

Ameerika Jätka lugemist

Mart Normet “Minu Tenerife”

minu-tenerife-noor-pensionärMart Normeti raamat “Minu Tenerife” taaselustas tohutul hulgal mälestusi ning sundis üles otsima vanu fotosid, kuna siinkirjutajal õnnestus koos reisiseltskonnaga külastada kahte Kanaari saartest- Lanzarotet ja Tenerifet.

Sissejuhatuseks põgus pilguheit Kanaaridele.

Kanaari saared — Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarotte, Tenerife, Gomera, Hierro ja La Palma — asuvad Atlandi ookeanis Põhja-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Seitsmel saarel on kokku umbes 2 miljonit elanikku, enamik neist elab suurematel Gran Canarial ja Tenerifel. Saarte kogupindala on 7447 ruutkilomeetrit. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele on siin aastaringselt soe kliima — talvine temperatuur umbes 18 kraadi, suvel 24 kraadi ligi. Saared kuuluvad Hispaaniale, mis asub rohkem kui 1100 km eemal.

Kanaari saared on vulkaanilise tekkega. Hoolimata saarte asukohast troopika serval on vesi saarte ümber suhteliselt külm. Nii ranna lähedal kui ka avameres leidub vaalu, delfiine, kardinalkalu, hiiglaslikke krabisid, kirevaid papagoikalu ning tillukesi merihobukesi.

tenerife_01Saarte elanikud võtavad oma tugevalt juurdunud kohalike käsitöötraditsioonide säilitamist südamega. Siia kuuluvad tikkimine, pitside valmistamine, korvipunumine, keraamika ja puunikerdused. Erinevaid saari iseloomustavad oma kindlad käsitööalad. Tenerife on tänapäeval traditsioonilise guantši keraamika keskus. Kõige populaarsemad keraamikatooted on valmistatud tumedast savist. Samuti valmistatakse kauneimaid ja efektsemaid päikesepitse Tenerifel Vilafloris.

Arvatakse, et Kanaari saarte esimesed asukad tulid Põhja-Aafrikast. Teise sajandi paiku eKr asustas saared uus sisserändajate laine — guantšid (“guan” inimene, “che” valge mägi, vihjates lumemütsiga Teide vulkaanile Tenerifel). Nende päritolu pole kindlalt teada. Guantšid olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega — meenutasid rohkem põhjamaalasi. Saare elanikel oli Aafrika mandrilt kaasatoodud oskus kasvatada kitsi, lambaid, sigu, keda valvasid suured koerad (canis lupus lad.k.), millest pärineb ka saarte üldnimetus Canarias. Kanaarilinnud, kes on pärit Aafrikast, said oma nime saarte järgi, mitte vastupidi.

tenerife_13Antiikajal teati saari hästi, seal käisid meresõitjad. Peale Rooma impeeriumi langust unustas Euroopa Kanaarid tuhandeks aastaks. Kanaari saared avastasid uuesti Vahemere meresõitjad. Saarte vallutamise kiire protsess algas 1402. a. Alates 1821. a. sai Kanaaridest Hispaania provints pealinnaga Santa Cruz de Tenerife.

TENERIFE on Kanaari saarestiku suurim saar Gomera ja Gran Canaria vahel, Aafrikast 300 km kaugusel, pindala 2354 km2 (Saaremaa suurune), elanikke umbes 850 000. Kõige tihedamini on asustatud põhjapoolsemad piirkonnad, eriti Santa Cruzi ümbrus. Saare keskel asub Hispaania kõrgeim mäetipp Pico del Teide (guantši keeles “valge mägi”) 3718 km. Pico del Teide jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe.Vulkaani varjus asuv loodeosa on niiske, lopsaka, ka troopilise taimkattega ning võimaldab igihaljaste viinapuude kasvatamist. Lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. Puhas mage vesi on Tenerifel defitsiit. Veevärgis jookseb ookeaniveest magestatud vesi, joogivesi on mitmeliitrilistes plastikpudelites saadaval poodides.

tenerife_03Saare majanduse kõige tähtsam haru on turism. Esimene hotell ehitati 1892. a. Tihedam turistide vool algas 1960-te lõpus. Algul käisid turistid peamiselt saare põhjapoolses viljakas osas. Varsti jõudis turism ka lõunasse, kuhu toodi autokoormate kaupa Sahara liiva. Tänapäeval eelistab enamik turiste just lõunapoolseid kuurorte — Playa de las Americas ja Los Christianos. Tenerifel on kaks lennujaama — Reina Sofia lõunas ja Los Rodeos põhjas –, praamid sõidavad kõigile Kanaari saartele, organiseeritakse bussiekskursioone, renditakse autosid. Autode rentimise võimalust kasutas ka meie reisiseltskond, kuna soovisime omal käel avastada saare vaatamisväärsusi.

Üks Tenerife paremini säilinud vanalinnu on La Orotava, mis paelub oma kitsaste munakivisillutiste ning tumadate puidunikerdustega. 600 m kõrgusel merepinnast asuv Masca on populaarne ühepäevaste retkede sihtkoht. Otse küla kohal on terrass, kust eriti päikeseloojangu ajal avaneb muljetavaldav vaade ühelt poolt Teide mäele ja teisalt Atlandi ookeanile. Masca oli kunagi mereröövlite redupaik ja sinna pääses ainult muula seljas. Isegi tänapäeval viib sinna vaid üks järsk ja käänuline tee. Vapustavad vaated avanevad mägede vahel looklevatelt maanteedelt. Kõrgusekartlikele inimestele valmistab selle ilu nautimine tõsiseid raskusi!

tenerife_05Loro Pargis, 1972. aastal avatud troopikapargis leiab arvukaid atraktsioone hüljeste, papagoide ja delfiinidega. Siin asub maailma suurim rajatis mõõkdelfiinide jaoks. Parki pääsemiseks tuleb minna läbi ehtsa Tai küla. See 1993. a. rajatud küla koosneb kuuest majast, mis ehitati Tais valmis ja veeti osade kaupa Tenerifele, kus Tai ehitusmeistrid need jälle kokku panid. Loro Pargist leiame delfinaariumi, pingviinide maja, haide akvaariumi, kalade toru, gorillade ja jaaguaride aedikud.

Alates 1954. a. on Hispaania kõige suurem rahvuspark Teide rahvuspark. Teide mäe viimane purse oli 1798. a. ning mäe tipu külastamiseks on vaja spetsiaalset luba.

tenerife_11Taimestik on Tenerifel unikaalne. Paljud eksootilised taimed on siin endale kodu leidnud. Isegi turistidele pakutav Kanaari saarte sümbollill kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill on pärit Lõuna-Aafrikast, Mehhikost pärit piimalill ehk jõulutäht on siin sirelipõõsa suurune, Ameerikast pärit viigikaktused mäekülgedel on nii tavalised, et neid peetakse Tenerife põlisasukateks. Meie reisiseltsonda paelus ülespidiste okastega araukaaria puu, mis nimetati eestipäraselt “äraukerdapuuks”. Kohalikke taimeliike on küll umbes sama palju kui Eestis, kuid suur osa neist on omased ainult Kanaari saartele ja on kodus ainult Tenerife saarel. Mõned neist on nii veidrad, et paeluvad ka taimedega vähem tuttava tähelepanu. Näiteks lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled või oleandrilehine kleinia. Näeme sedagi mis on inimtegevuse tagajärje tõttu alles jäänud kunagistest kanaari datlipalmi, hariliku draakonipuu ja euroopa õlipuu saludest. Üle 1000 meetri kõrgusel kasvab 30 cm pikkuste okastega kanaari mänd, mis on omane ainult Kanaari saartele. Kanaari männikud on kaitse all. Väärtusliku puidu tõttu on nad juba kriitilise piirini raiutud. Üks saare omapärasemaid taimi on draakonipuu, mille isendeid võib tänapäeval näppudel üles lugeda. Selle punast mahla (mida tuntakse draakoni verena) ja vilju kasutati Vanas-Rooma ajal ravipulbri tegemisel ning pigmentide, värvide ja lakkide koostises. Tenerifel kasvav puu Drago Milenario on väidetavalt üle 1000 aasta vana.

tenerife_06Miks otsustas ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet kõigi maailma reisisihtide hulgast just Tenerifele minna ja veel pooleks aastaks? Peamine põhjus autori sõnul selles, et ületöötanud keha ja vaimu palmi all laadida ning tema enda sõnadega ( lk.25) ”Miks valisime just Tenerife? Miks mitte India, Tai, Austraalia või Florida? Tenerife on ühtaegu nii lähedal kui kaugel. Sinna ulatub küll Euroopa Liit, aga saar asub Eestist linnulennult 4700 kilomeetri kaugusel. Kanaari saared on Euroopa ainus punkt, kus on ka talvel garanteeritud soe, sest see saarestik asub Lõuna-Marokoga ühe joone peal, ometigi saab sinna otselennuga Tallinnast. Kuus tundi ja kohal. Kehtivad Hispaania seadused ning meile tuttavad bakterid.”

Palju ruumi oma raamatus pühendab autor saarel elavatele eestlastele. Selgub, et Tenerifel elab püsivalt 80 eestlast, samuti on saarel eestlaste oma ekskursioonibüroo (lk.61) “Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi, kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada, kuidas äriga alustada jne.”

tenerife_12Tenerife saar kujutab endast tegelikult tõelist rahvaste paabelit — britid, sakslased, hiinlased, itaallased, venelased jne. Nagu tõdeb Mart Normet “Kui üldse on võimalik kedagi välimuse järgi ära tunda, siis on need venelased. Seni olen pihta pannud kümnest kümme. Eriti lihtne on vene memmedega, kes on tusase näoga nagu nõuka aja poemüüjad, ning enamasti jämeda kehaga.” (lk.101) Vene keel on turismipiirkondades inglise ja hispaania keele kõrval jõulisel positsioonil. Tugevalt on esindatud ka inglise keel, brittidel on oma poed, pubid, klubid, raamatukogud, raadiojaamad ja ajalehed.
Kaubanduses leidub suurte selvehallide kõrval hulgaliselt väikeseid hubaseid erapoode. Meiegi reisiseltskond tähistas ühe oma liikme sünnipäeva sakslasest kondiitri meeldiva teeninduse saatel ostetud imemaitsva šokolaaditordiga.

Mart Normeti raamatust saab mitmekülgseid teadmisi Kanaaride liiklusest, randadest, bürokraatiast, teenindusest, samuti sellest mida süüa ja millega oma vaimu kosutada jpm.

“Minu Tenerife” tuletas siinkirjutajale taas meelde, mis tunne oli astuda Eestimaa kõledast veebruarikuust lillederohkesse, päikeselisse kevadesse, kus kadusid — olgugi kasvõi reisi ajaks — kõik kehalised ja hingelised vaevad ja mured.

Ülle Nemvalts

Paulo Coelho “Abielurikkumine”

Paulo Coelho sündis inseneride peres. Ta tahtis juba teismelisena kirjanikuks saada. Paulo vanemad ei teadnud, mida teha lapsega, kes oli endasse tõmbunud ja keeldus elamast niisugust elu nagu vanemad ja ühiskond temalt ootasid. Nad saatsid poisi 16-aastasena hullumajja, kust ta vabanes nelja aasta pärast.

Paulo_CoelhoVanemate soovil asus ta õigusteadust õppima, langes aga aasta pärast välja, elas hipina, rändas läbi Ameerika ja Lääne-Euroopa. Pärast Brasiiliasse naasmist töötas ta  näitleja, ajakirjaniku ja teatridirektorina ning kirjutas sõnu kuulsatele brasiilia lauljatele.

1986. aastal läks Coelho palverännakule Santiago de Compostelasse – see osutus tema elus pöördeliseks – teda tabas hingeline ärkamine.

Paulo Coelho on kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanik ning suurima müügieduga portugali keeles kirjutav kirjanik, teda on tõlgitud 80 keelde. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning 2007 . aastast on ÜRO rahusaadik.

Indrek Koffi poolt eesti keelde tõlgitud “Abielurikkumine” on autori arvult 15. raamat.

“Abielurikkumine” on kirglik armastusromaan, mille peategelane ajakirjanikuna töötav Linda on 31-aastane, tal on kolm poega, armastav abikaasa ning hea töökoht. Naine on oma senist elu elanud ilma mingeid küsimusi esitamata. Vahetevahel on teda haaranud süütunne, et ta on saanud elult rohkem kui ta väärt on. Pärast intervjuud ühe kirjanikuga tõdes ta, et tema elus pole ühtki riski, iga uus päev on täpselt samasugune nagu eelmine. Nooruses kannatas ta vastamata armastuse pärast, kuid peale abiellumist jäi aeg seisma. Alul tundub, et mis siis rutiinis halba on – kui siis ainult salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb täiesti ootamatult.

abielurikkuja_kaas.inddNaine püüab oma elus selgusele jõuda, kuid mida rohkem on vastuseid, seda rohkem tekib uusi küsimusi. “Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega.” (lk.17)

Linda ellu toob pöörde kohtumine kunagise noorpõlve kallima Jacobiga, kellega naine saab “minna ajas tagasi ja olla jälle see tüdruk, kes ei muretse tagajärgede pärast, sest ta on saanud alles kuusteist…” (lk.62)

Endas selgusele jõdmiseks ja sisemise rahu saavutamiseks on naisel palju abi Kuuba šamaani kuldsetest sõnadest: “Me ise tekitame oma peas segadust. See ei tule väljapoolt. Tuleb lihtsalt kaitsevaimu appi paluda, tema tuleb su hinge ja aitab seal korra majja lüüa. Ainult et mitte keegi ei usu kaitsevaimudesse.” (lk.156)

Kooselu mõistmisele aitab kaasa toetav abikaasa: “Kui inimesed teineteist armastavad, siis peavad nad kõigeks valmis olema. Sest armastus on nagu kaleidoskoop, millega me lapsena mängisime. See on pidevas liikumises ega kordu kunagi. Kes seda ei mõista peab kannatama asja pärast, mis on tegelikult olemas ainult selleks, et meid õnnelikuks teha” (lk.233)

Lisaks ühe inimhinge sisemusse tungimisele mõtiskleb Coelho oma romaanis mitmetest teistest valdkondadest: ajakirjandus, narkootikumid, üksildus, šveitsi liiklus ja šveitslased jt. Näide autorilt: miks pole Genfi ümbruskonnas autoparklaid: “Sõnum on lihtne: ära tule siia, võõras, sest vaade alla järvele, võimsad Alpid silmapiiril, kevadised aasalilled ja viinamägede kuldne toon sügisel- kõik selle on meile pärandanud esivanemad, kes elasid siin ilma et keegi oleks neid häirima tulnud. Me tahame, et see nõnda jääkski, sellepärast ära tule siia, võõras.” (lk.119)

Lõpetuseks tsitaat Paulo Coelholt: “Me ei vali oma elu, aga me saame otsustada, mida meile osaks saava rõõmu ja kurvastusega peale hakata”.

Autori koduleht on http: //www.paulocoelho.com, blogi http://paulocoelhoblog.com/

Ülle Nemvalts

Marina Moskvina “Kuuromaan”

Moskva. Ühetoaline korter, mille elanikeks on noor naine Maria, kelle mees Keša on eluvõõras kunstnik ja kes ise on eluvõõras kirjanik ning nende poeg. Poiss oli lapsena tihti haige, armastas tiivulisi inimesi voolida, vaikselt pimedas istuda.Vanemaid ehmatas poiss sellega, et ei tundnud üldse huvi põhiküsimuse – kust tulevad lapsed – vastu. Selle asemel tahtis elada koos kaladega ning lõi arvuti ja süntesaatoriga muistseid Skandinaavia saagasid. Veel kuulus perekonda hiiglaslik kuningpuudel Gerassim.

Külalistoa aset täitis korteris köök, mille keskel oli aukohal Saksa firma Anakonda vanaaegne laud, millel polnud ainsatki naela ja millest pool täitis ka pereisa ateljee ülesannet. Pereisa Kešal oli naise juurde kolides kaasas ainult üks asi – vana plaadimängija Vega. “Kitsavõitu küll, pead-jalad koos, aga üksmeeles. Nagu vanasti õeldi: mis on õnn? See, et su vanemad on elus.” (lk.22) Samas trepikojas elasid Maria vanemad – ema Margarita (Rita) ja isa Serafim (Fima).moskvinakuuromaan

Raamat algab perepoja vapustava teatega, et ta kavatseb naise võtta. Muidugi ei suuda vanemad algul leppida sellega, et nende ainuke poeg on juba sellisesse ikka jõudnud. Kohe kerkis ka küsimu s- kuhu noored elama asuvad? Koos otsustatakse hakata raha koguma uue korteri ostmiseks. Kuidas sellega aga hakkama saada ootamatult Venemaale saabunud kapitalismi tingimustes? Igaüks otsustas endale isikliku kohustuse võtta.  Töötati välja strateegia: range kokkuhoid, perekonna väärtasjade müük, muretseda raha ausal teel või laenates.

Edasine raamatu tegevus kirjeldabki kõikvõimalike rahateenimisvõimaluste otsinguid. Mida nende otsingute käigus küll ette ei võeta! Pereisa Keša otsustas valmistada kahemeetrise liivakella, mille nimetuseks sai “Meie neelame Aega, Aeg neelab meid”. Leiti ka ostja – rikas naftamagnaat Araabia Emiraatidest. Pereema Maria sai tellimuse Ameerikast kirjutada stsenaarium Hollywoodile Tšehhovi “Kaštanka” ainetel. Maria isa otsustas panna oksjonile oma alkoholikollektsiooni pärli – Mao Zedongi allkirjaga 1954. aastal kingituseks saadud veinipudeli. Paraku lasus pere ettevõtmistel justkui needus ning kõik senised rahateenimise võimalused luhtusid. Lõpuks saavutas oma eesmärgi pereisa järjekordne objekt “Kuu”, millele leidis rakenduse restorani Helisev Kristall direktor klientide meelitamise eesmärgil.

Läbi raskuste jõudiski kätte see õnnis hetk, mil korteriostu raha oli koos. Käivitati suurejooneline operatsioon raha pangast väljatoomiseks ja sihtkohta toimetamiseks. Pealtkuulamise hirmus kasutati koondsõnu näiteks “kuponge lõikama” tähendas raha lugema, “võtame loogu ja seome vihke” aga dollareid pakkidesse laduma jt. Järjekordne strateegia nägi ette: käia tohib ainult kahe-kolmekesi, keelatud oli laskuda vestlustesse, ei tohi lasta end puudutada, mitte välja näidata, et sul on raha, riietuda tagasihoidlikult jne. Rahaga ehitusvalitsusse jõudes selgus järjekordne fiasko – ruutmeetri hind oli 3 protsenti tõusnud aasta jooksul. Veel üks katsumus õnnestus ületada ootamatu päranduslooga.

Lõpuks toimus kauaoodatud soolaleivapidu. Poiss sai vanematelt päranduseks Anakonda laua ning plaadimängija Vega. Raamat lõpeb John Lennoni laulu “Imagine” inglisekeelsete sõnadega.

marinamoskvina“Kuuromaan” on humoorikas raamat ligimesearmastusest, teineteise aitamisest, raskustele mitte alla vandumisest unistute elluviimisel või eesmärgi saavutamisel. Marina Moskvinal on erakordne oskus olukordi värvikalt kirjeldada ning luua meeldejäävaid kõrvaltegelasi – näiteks kohtumine Tehnosila müüjapoisiga: ”Kaupluses Tehnosila tüüris Keša kiitsaka müüjapoisi juurde, kelle kollasel jakil oli pilt meeletust supermanist, puudane rusikas otse ostja poole püsti. Kogu oma olekuga näitas superman tema rinnal meile, elektrotehnika kauplusesse põiganud lihtsurelikele, et me oleme haledad pügmeed, kellel pole isegi kodumajapidamises nii vajalikke seadmeid nagu triikraud Titanic aurumuunduri, kuumusindikaatori ja veepritsijaga, mis laseb täpse ja tihke joa meetri kaugusele…” (lk.122) Meeleolu aitavad luua ka Marina Moskvina mehe, tuntud karikaturisti Leonid Tiškovi illustratsioonid.

Marina Moskvina sündis 1954. aastal. Ta alustas raadioajakirjanikuna ja lastekirjanikuna, jJätkas reisi- ja romaanikirjanikuna, tuues oma raamatutesse päikeselise fantaasia ja huumori. “Kuuromaan” ilmus kirjastuse Tänapäev “Punase raamatu” sarjas Toomas Kalli tõlkes 2014. aastal ning on kirjaniku seni ainuke eesti keeled tõlgitud raamat.

Ülle Nemvalts

Autori pilt on pärit siit.

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaas Alessandro Baricco Mr. Gwyn / itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld .- Pegasus, 2013 

43-aastane Jasper Gwyn tõdes mööda pargiteed jalutades, et see, millega ta endale elatist teenis, ei ole talle enam kohane. Koju jõudes kirjutas ta artikli, mis sisaldas 52 asja, millega Jasper Gwyn tõotas lõpparve teha. Viimasena seisis nimekirjas raamatute kirjutamine, vaatamata sellele, et ta oli Inglismaal hinnatud kirjanik ja teda tunti ka välismaal. “Ta jutustamisanne oli pealegi väljaspool kahtlust; iseäranis hämmastas see, kui hõlpsalt elas ta sisse tegelaste mõttemaailma ja taaselustas nende tundeid. Ikka näis ta tegelaste sõnu ette aimavat ja kelle iganes mõtteid läbi nägevat”. 

Pärast nimekirja avalikustamist otsustas raamatu peategelane hoida ümbritseva maailmaga distantsi ning sõitis puhkusele Hispaania Granadasse. Hispaania väikehotelli jäi Jasper Gwyn aega veetma 62 päevaks. Londonisse naastes veetis ta esimesed päevad linnatänavatel uideldes, saatjaks veendumus, et ta on muutunud nähtamatuks. Jasper Gwyn elas üksi, peret tal ei olnud ning päevade edenedes hakkas teda rõhuma norutunne. Ta tundis puudust kirjutamistoimingust ning teda vaevas küsimus “Millega üldse oma päevi täita?”

“Lõpuks sähvatas talle ainsa selgekujulise sõnana ärakirjutaja . Meeleldi tegutsenuks ta ärakirjutajana….Püüdes ette kujutada, mis võiks tegelikult elus olla sõna ärakirjutaja vaste, lasi Jasper Gwyn endast üle libiseda hea hulga päevi, ikka üksteise järel ning pealtnäha valutult. Ise seda õieti märkamata”. 
“Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraaviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und.”

Endale sobiva tegevuse otsingutel tutvus Jasper Gwyn arsti vastuvõturuumis daamiga, kes kandis vettpidavat rätikut. Ühiseks jututeemaks sai nende vahel kunagine kirjutatud raamat, mis vanadaamile oli sügava mulje jätnud. Naine käis ambulatooriumis seetõttu, et seal oli soe olla ning koht jäi selvepoest koju minnes täpselt poolele teele. Lisaks meeldis talle silmitseda nende inimeste nägusid, kes pidid tühja kõhuga vereproovi andma. Sellest põgusast kohtumisest saigi alguse peategelase mõte kirjutada portreesid inimestest, nn. ärakirju inimestest, nende tõelisest olemusest.

Portreede kirjutamiseks vajas Jasper Gwyn suurt tühja ateljeeruumi, sobivat muusikat ning kaheksateistkümmend käsitsi valmistatud hõõglampi. Hõõglambid tellis ta mehelt nimega Camden Town, kes tuli neid ka isiklikult üles sättima – “säravpunaselt põlema süttinud ning ateljeest bordelli teinud hõõglambid jäid aegamisi värvi minetades pidama merevaigu ja kirgassinise vahepealsel toonil, mille sõnaliseks määratluseks sai olla “lapselik”.”  Portreteeritav pidi viibima ateljees ilma riieteta, umbes 30 päeva, 4 tundi korraga, seni kuni hõõglambid iseenesest järjest kustuma hakkasid. Jasper Gwyn jälgis portreteeritavat, tegi märkmeid, mõnel päeval ei pidanud vajalikukski kohale tulla. Tingimuseks oli see, et portreed jäävad inimese enda saladuseks ja ei kuulu avaldamisele. Abiliseks kutsus ta oma ainukese kirjastajast sõbra Rebecca, kellest Jasper Gwyn kirjutas ka oma katselise portree.

Esimene tellimuse peale tehtud portree valmis 63-aastasest mehest, kes eluaeg oli müünud antikvaarseid kellasid; teine 40-aastasest üksikust naisterahvast, kes lõpetas arhitektuuriõpingud ning tundis nüüd lõbu kaubanduse arendamisest Indiaga; kolmas naisterahvast, kes oma 50 sünnipäeva künnisel palus abikaasalt sellist kinki, mis suudaks teda rabada. Üheteistkümnenda portree tegi ta 19-aastasest tüdrukust viimase isa palvel. Sellest päevast muutus kõik. Tüdruk ei pidanud kinni vaikimiskohustusest ning avaldas kõmulehele artikli kirjanikust, kes teostab ateljees portreesid, kirjaniku nimi vaikiti küll maha, kuid mainiti hinda ning toodi ära üksikasjad ateljee kohta.

Peale seda vahejuhtumit kaob Jasper Gwyn areenilt ning ilmsiks tulevad nii mõnedki varjuküljed ja saladused tema elu ja loomingu kohta.

Alessandro Baricco raamatust “Mr Gwyn” ei ole mõtet otsida suuri seiklusi ega erilist põnevust, pigem on see psühholoogiline ning filosoofiline pilguheit inimese hinge, tema otsingud elus, püüdlused leida hingerahu. Hästi sobib raamatu kohta ka autori tsitaat – “Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm”.

Alessandro Baricco sündis 1958. aastal 25. jaanuaril Torinos. Ta on kirjanik, esseist, muusikakriitik, televisiooni saatejuht ja lavastaja. 2008. aastal lavastas ta oma esimese filmi.

Eesti keeles on ilmunud:alessandro_baricco
”Ookean meri” (Varrak, 2005)
“Novecento” (Pegasus, 2008)
“Siid” (Varrak, 2002; Pegasus, 2007)
“Veretult” (Pegasus, 2005)
“See lugu” (Pegasus, 2009)
“Emmaus” (Pegasus, 2011)
“Mr Gwyn” (Pegasus, 2013)

Auhinnad romaanide eest:
Prix Medici Prantsusmaal
Selezione Campiello Itaalias
Viareggio Itaalias
Palazzo del Bosco Itaalias

Ülle Nemvalts

Alessandro Baricco pilt on pärit siit.

Julian Barnes “Kui on lõpp”

barnesfotoJulian Barnesi peetakse üheks olulisemaks briti nüüdiskirjanikuks.

Eesti keeles on siiamaani temalt ilmunud ainult üks teos- romaan “Maailma ajalugu 10 ½ peatükis”(2003a.), milles kirjanik seab küsimuse alla maailma ajaloo ja pakub välja omaenda versiooni, põimides nii fakte kui ka fantaasiat. Romaane on Barnesil kokku ilmunud 11. Tuntuse tõi 1984 a. ilmunud “Flaubert´i papagoi” –  romaan, mille peategelane, pensionile jäänud arst, kirjutab prantsuse kirjaniku Gustave Flaubert´i elulugu. 2011 a. ilmus ja sai Bookeri auhinna romaan “The Sense of an Ending”.

Eestikeelse pealkirja “Kui on lõpp” sai raamat tõlkija Aet Variku sõnul “lähtudes kõlast ning teose pigem küsimusi esitavast kui vastuseid pakkuvast iseloomust”.

Millest lugu räägib?

barneskuionloppMinategelane on kuuekümnendates mees Tony Webster, kelle kooli- ja üliõpilaspõlv toob meelde kunagised sõbrad ja armsamad.  Sõpru oli algselt kolm- Alex, Colin ja minategelane Tony. Kolmikule liitus hiljem Adrian , kelle ema oli kümne aasta eest minema kõndinud ja Adriani ja tema õe isa hooleks jätnud. Kooli lõppedes tõotasid poisid eluaegset sõprust ning igaüks läks oma teed.

Raamatu üheks sõlmpunktiks ongi Tony kiri, mille ta saatis oma sõbrale Adrianile, kelle hilisem enesetapp teda painab. Romaani sündmustiku käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis omakorda püstitab uusi küsimusi.

Romaan keskendubki suuresti mälu probleemidele – mismoodi mälu aitab ajalugu korraldada meile meelepärasel viisil ja näitab meie elukäiku sellisena nagu me seda näha tahame.

Raamatu teisteks võtmesõnadeks on “vastutus” ja “keskpärasus”.

barnesjoonisMinategelase arutelu lk. 159: “Mida teadsin mina elust- mina, kes ma olin elanud nii ettevaatlikult? Kes ei olnud võitnud ega kaotanud, vaid lihtsalt elul sündida lasknud? Kel olid olnud tavalised auahned unistused ning kes liigagi ruttu oli leppinud sellega, et need täide ei lähe? Kes hoidus haiget saamast ning nimetas seda ellujäämisoskuseks?”

Tony on nüüd pensionil. Tal on korter ja asjad ja paar sõpra, kelle seltsis klaasike juua ja ka mõned naistuttavad. Samas ta tõdeb, et on kaotanud nii noorpõlvesõbrad kui ka oma naise armastuse. Ta on loobunud plaanidest, mida oli kord lootnud ellu viia, ta on elanud nii, et elu teda eriti ei tülitaks. Ja kui armetu see talle nüüd tundus!

Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed; samas aitab mälu neidsamu müüte purustada. Nii ongi minategelase minevik suurel määral tema kujutluste vili.

“Kui on lõpp” on psühholoogiliselt põnev ja mõtlemapanev raamat, milles kaugeltki kõik küsimused ei saa vastuseid ning probleemid lahendust.

Romaan on ilmunud kirjastuses Varrak sarjas “Moodne aeg” 2013. aastal.

Loe veel: Jan Kaus “Eesti Päevalehes”, Valner Valme “Postimehes”, Lagle Palamuse raamatukogu blogis, kolm blogis Loterii.

Ülle Nemvalts

Julian Barnesi foto on pärit siit ja portree pärit siit.

Moodne aeg

moodneaegulle1

Sarjast “Moodne aeg” loetud raamatud on mulle meeldinud eeskätt seetõttu, et igaüks neist on mind iseäralikult puudutanud: üllatanud, ehmatanud, kurvastanud ja muid erinevaid tundeid tekitanud, ühesõnaga – pole külmaks jätnud.

Esimeseks loetud raamatuks sarjast oli noore soome autori Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama”, millest ma avaldasin ka pikema lugemissoovituse.

Järgnesid diplomaatide perest pärit belgia kirjaniku Amelie Nothombi raamatud “Jumala lapsepõlv”- täiesti uus vaade elule läbi lapse silmade sünnist kuni kolmanda eluaastani ning “Armastuse sõda”, mille tegevus toimub Hiina diplomaatide getomüüride vahel, kus kõikvõimalike diplomaatide laste vahel käib halastamatu omavaheline sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu eest võitlevad.

Siis üks juhuslikult soovitatud raamat suviseks lugemiseks, millest sai üks minu lemmikuid, Haruki Murakami “Kafka mererannas”, milles paralleelselt käsitletakse nii jaapani vaimulaadi kui ka lääne popkultuuri – seda kõike ühendamas peategelase Tamura Kafka pubertieedieast täiskasvanuks saamise lugu.

Ja veel:

  •            Vene päritolu prantsuse kirjanik Andrei Makine “Tundmatu mehe elu”-Venemaa ajalugu viimase saja aasta jooksul läbi endise dissidendi mälestuste, kes on 20 aastat Pariisis paguluses viibinud ning pöördub nüüd tagasi kodumaale.
  •              Saksa autor Sven Regener “Berliini bluus”- peategelaseks 30. eluaastale lähenev sarmikas lääne-berliinlane, kes elab pooleteisttoalises üürikorteris ja veedab oma elu Berliini kõrtsides ja kelle elu enne kolmekümnendat sünnipäeva täielikult segi paiskub.
  •             Šveitsis sündinud vabakutseline kirjanik Peter Stamm “Agnes”- raamat sellest, kuidas inimesed mäletavad ja tõlgendavad toimunut väga erinevalt.
  •             Prantsuse kirjanik Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”- tegelasteks prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda, kellede elu täidavad ööklubid, üha vahelduvad naispartnerid, kuulsusejanu, soov teistest parem olla.
  •              Austria kirjanik Thomas Glavanic “Öötöö”, milles autor küsib peategelase Jonase kaudu: “Kas üks inimene saab maailmas elada kui kõik teised on kadunud?”
  •              Inglise autor Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”- minajutustajaks tüdruk Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid- kuidas selles suhterägastikus ellu jääda ja võib-olla ka õnnelik olla?
  •               Kõige värskemalt loetud jaapani  kirajaniku Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”, milles peategelasteks piiratud mälukestvusega matemaatikaprofessor, tema juurde saadetud majahoidja , viimase  kümneaastane poeg, keda professor hakkab Ruutjuureks kutsuma ning arvud. Ääretult liigutav hingesoojusega kirjutatud inimlikkuse jõusse uskuv, nukker kuid kindlasti mitte masendav raamat.

Tõelist naudingut pakkus mulle Muriel Barbery raamat “Siili elegants”. Lugu 54-aastasest pariislannast Renee  Michelist, kes elab väga uhkes majas ja töötab seal majahoidjana. ”Ja kuna majahoidjad on vanad, koledad ja tigedad , siis on samale totakale taevavõlvile tulikirjas märgitud ka see, et eespool nimetatud majahoidjatel on paksud jõuetud kassid, kes unelevad päevad läbi heegeldatud sohvapatjadel.”  üüpilise majahoidjamuti fassaadi taga jumaldab Renee aga kauneid kunste, loeb palju, huvitub heli- ja filmikunstist.

Teiseks peategelaseks on intelligentselt varaküps 12-aastane tütarlaps Paloma, kes on otsustanud oma 13. sünnipäeval endalt elu võtta. Enne enesetappu seadis ta endale aga eesmärgiks “mõelda nii palju sügavaid mõtteid kui võimalik ja need siis vihikusse kirja panna… neid sügavaid mõtteid tuleb välendada jaapani luuletuse vormis…”  – ja seda kõike välja selgitamaks kas maailmas siiski ehk leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada! (vt. ka Jan Kausi artiklit “Käibetõed, me vennad-õed” Sirbis 31.08.12 )

Eelneva põhjal julgen kindlalt väita, et kirjastuse Varrak raamatusari “Moodne aeg” sobib lugejale, kes otsib raamatust midagi elulist, tõsist, inimhinge puudutavat.

Ülle Nemvalts

moodneaegulle2

Nüüdisaegne väärtkirjandus, mida mõnekümne aasta pärast nimetatakse aupaklikult klassikaks, pakub ühtaegu vahedaid ja sooje sissevaateid inimhinge keerukusse ning inimelu mitmetahulisusse. Tegelaste seas võib leida kõrtsikammijaid ja ulaelajaid, meeleheitel koduperenaisi ja ennast ohverdavaid kunstiinimesi, hea näoga kurjategijaid ja kurja südamega heategijaid ning tüüpe, kelle võitlusväli on laienenud lõpmatuseni.

Ühtlaselt heast koosseisust tõstaksin esile kolm romaani, mis käsitlevad inimeseks jäämise võimalikkust ja võimalusi: Emmanuel Carrère’i “Vaenlane” (2002), David Benioffi “Varaste linn” (2009) ning Lloyd Jonesi “Mister Pip” (2009).

Tiina Tarik

moodneaegtiina

Moodne aeg käib alla. Inimesed räägivad üha vähem ise ja üksteisega. See tundub olevat moodsa aja üks suurimaid haigusi. Inimesed seisavad silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Sotsiaalne eraldatus ja sellest tulenev eneseusalduse puudus ühendab “Moodsa aja” sarja raamatutest kui mitte kõiki, siis suuremat osa küll. See pole kerge lektüür. Raamatud on sisutihedad, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Erinevate autorite isikupärane keelekasutus, erinevad teemad ja tüpaažid pakuvad tõelise lugemiselamuse. Iga raamatu on mingi nurga alt huvitav ja eesmärgiks tundub olevat raputada kaasaegset mugavusse ja sellest tulenevalt saamatusse uppuvat kodanikku. Suure lugemiselamuse on jätnud David Benioffi “Varaste linn”, Mihhail Šiškini “Veenuse juus”, Rachel Cuski “Arlington Park” ja Nick Hornby “Elu edetabelid”.

Sirje Suun

moodneaegsirje

Selle sarja raamatud on pakkunud kauneid ja poeetilisi, kuid ka karme ja valusaid kirjeldusi inimestest ja ühiskonnast. Loetud raamatutest ei valmistanud üksi pettumust, kuid siiski kõige suurema lugemiselamuse pakkusid mulle kaks teost: H. Murakami “Elevant haihtub” ja M. Houllebecq “Elementaarosakesed”. Esimeses neist jutustatakse humoorikal ja soojal toonil erinevate inimeste argipäevast, mis võib endas kätkeda väga toredaid ja jaburaid olukordi. Teine raamat kujutab endast aga karmi, kuid oivalise huumoriga edasi antud analüüsi tänapäeva ühiskonna kohta.

Kadri Reimand

moodneaegkadri

Tõstaksin sarjas esile kolm autorit: M. Houllebecq, H. Murakami, N. Hornby. M. Houllebecq on tänapäeva maailma suhtes julmalt aus. Olgu näiteks üks tsitaat “Elementaarosakestest”: “Selleks, et ühiskond toimiks, et konkurent ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” Ei mingeid illusioone. H. Murakami muinasjutulisus ja ebareaalsed olukorrad ei häiri kummalisel kombel ka paadunud realistlikku lugejat. Kuidagi võluv ja mõtteainet pakkuv on tema laad. N. Hornby elulised lood tänapäeva lihtsatest inglastest, aga kirjutatud nii, et huvitav lugeda ka eestlasel.

Meeldejäänute seas on veel D. Lodge “Ühest kohast teise” ,W. G. Sebaldi “Väljarändajad”. J. Griškovetsi “Särk”. Tulevikus tahaksin ma sellest sarjast lugeda D. Mitchelli “Pilveatlast”, P. Giordano “Algarvude üksildust” ja V. Pelevini “Tšapajev ja Pustotad” (ei oska põhjendada, miks just need).

Piret Kiivit

 moodneaegpiret

Meie blogis on “Moodsa aja” raamatutest varem kirjutanud Ülli Tõnissoo Thomas Glavinici “Öötööst”, Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku kodulehelt.

Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”

Autorist

Sündis Tallinnas militsionääri ja töölise perekonnas. Et pääseda Nõukogude sõjaväest, lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Pärast lõpetamist töötas mitmel pool valvurina, reisis ringi Skandinaavias, elas pikalt Taanis. Eesti keeles on ilmunud jutustused “Tuhk” ja “Minu Taani onuke” Loomingu Raamatukogus 2010. a. ja 2011. a. romaan “Peotäis põrmu”. Romaan “Hanumani teekond Lollandi” pälvis kultuurkapitali vene kirjanduspreemia ja jõudis 2010. a. Vene Bookeri finalistide hulka.
Tõlkija Ilona Martsoni küsimusele: ”Kas on kerge või keeruline olla kirjanik kõige tüüpilisema vene perekonnanimega,” vastas Andrei Ivanov: ”Meie maailmas pole inimenegi kerge olla, rääkimata sellest, et jõuda kirjutada midagi avangardset… ja perekonnanimi ei mängi siin mingit rolli. Oleksin ma võtnud endale kõlava pseudonüümi, oleksin ikkagi kirjutanud samamoodi, see poleks sisuliselt midagi muutnud.

Kuigi Andrei Ivanovi looming on autobiograafiliste sugemetega, on autori sõnutsi autobiograafia vaid pinnas, millele ta rajab oma “väljamõeldiste aedu”. Intervjuus ajakirjanikule räägib ta: ”Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene halbade harjumustega melanhoolik. Elan väga lihtsat elu ja mis kõige tähtsam, mulle ei meeldi mitte mingisugused muutused, olen väga konservatiivne ja võimetu tegema midagi ekstravagantset”.

“Peotäis Põrmu”

Raamatu ajataust on täpselt dateeritud – talv 2003 – aprill 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid. Raamat kubiseb värvikatest tegelastest,  paljud neist vihkavad Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tõööandjaid, ilma, naabreid, ajalugu. See kõik on kokku kohati väga naljakas, aga samas ka väga kurb. Autor raamatust: ”Kirjutasin valmis märkmed, kirjutasin üles sündmused ja tajumise mitte läbi oma silmade, vaid asusin välja mõtlema kirjanduslikku tegelast nii, nagu näitleja tõmbab näole ette maski. Sellest hetkest muutusid märkmed justkui pliiatsijoonisteks, mida pole värvikorra alt näha. Romaani peategelast kandsin endas kui erilist kristalli, läbi mille piilusin aeg-ajalt maailma ja inimesi, ning panin tulemuse hiljem kirja.”

Romaanis “Peotäis põrmu” kajastatakse väga paljusid tänapäeva ühiskonna ning  argielu  probleeme: venelased ja vene keel Eestis, immigratsioon, kodumaatus, kultuuride kokkupõrge, suhtumine sümbolitesse, inimelu tähtsus, vanade ja noorte suhted, peresuhted, euroopastumine, ajaloo tõlgendamine, mineviku mõtestamine jne,  jne. Aga eeskätt on see raamat depressioonis inimesest, kes ei innustu millestki, pigem tundub talle kõik suhteliselt nõme. Peategelane ei võta seisukohti, vaid pigem toob kitsaskohti välja, ironiseerib, kritiseerib – ja see ongi minu meelest tore, sest nii jääb lugejale võimalus oma arvamuseks.

Värvikas tegelane Perepelkin Eestist ja eestlastest: “Mulle meeldib tänapäeva eestlane. Ta näeb stiilne välja. Ta räägib inglist ja muid keeli. Tänapäeva eestlane istub wifis ja klõbistab asjalikult klahvidega, ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub – ta on Põhja-Balti eurooplane, kes on kõik oma lokaatorid suunanud Skandinaavia poole, mitte see, kes ta varem oli…
Varem oli ta tšuhnaa! Äraaetud tšuhnaa! Ta oli see, mida nõukaaeg eestlastest teinud oli. Jah, hüva, riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui ka inglise keeles!… Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutanud, poed on pungil, kasvavad justkui seened. Viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid… Me ei pääse kunagi eliiti!  Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnetuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata kuidas nemad muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”
“Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad! Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunism, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid sõitma sapakate ja mossedega. Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast, et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas.”

Raamatu eriline väärtus on minu meelest  galerii värvikatest inimtüüpidest. Ühed neist on väsinud, laialivalguvad, sünged, must-valged subjektid, nagu “oleks nende peal katsetatud mingit koledat eksperimenti”. Nad kogunevad, ei tee midagi, neil on oma filosoofia, igaühel neist on viletsam kui teisel. “Olles ennast kõigest tänapäevasest eraldanud jampsist ehitatud müüriga, hulpisid nad mineviku unenägudes vastavaid teemasid läbi võttes, tehes näo, et mõtlevad, sukeldudes aina sügavamale ja sügavamale unenägudesse. See on omalaadne unustamise meetod. Nad peituvad vana koli täistopitud kapi taha, kujutades ette, et ekslevad püramiidis, püüdes lahendada selle mõistatust. Nad keerutavad käes iseenda taskurätti, nagu oleks see kaart, lootes leida väljapääsu raudteejaama kemmergust. Vaatavad üllatunult kella, justkui oleks see kompass, haaravad palavikuliselt mobiiltelefoni järele, nagu oleks see süda. See inimtõug sureb väga varsti välja. Väga varsti. Mingi kahe-kolmekümne aasta pärast neid enam pole. Ühed surevad maha, teised topitakse hullarisse, kolmandatel pole enam jaksu korterist välja tulla”.

Mõned selle mõttelise grupi esindajad:

* Taissia – poetess, vene keele õpetaja, tundis muret vene keele tuleviku pärast Eestis, lahkus koolist kui keelekomisjon palus tal riigikeele eksami uuesti sooritada, tal olid eraõpilased, kirjutas neile kirjandeid, teenis hästi. “Õpilased ei mõista, kuidas kirjandeid kirjutada. Nad ei saa aru, et tuleb väljendada ennast, oma arvamust, mitte teha copy paste`i. Isegi kava ei suuda nad koostada!”
* Turgenevlik abielupaar Ljudovid – “absoluutselt ärapleekinud isiksused”, liha nad ei söönud, päikese käes ei käinud, kandsid “ökoriideid”, vestlesid poolsosinal, hoidusid eraldi, vahtisid kõiki altkulmu. Mees jättis naise pärast kõik, ka naine jättis mehe pärast kõik. See oli tõeline armastus nagu poleks nad inimesed, vaid mannekeenid.
* Vilavate silmadega itimees, kelle arvates vajab tänapäeva inimene seitse korda päevas pääsu internetti, autot ning vähemalt klaas viina, et “veresooned šlakist puhtad hoida.” Ta ei suutnud kuidagi leppida, et on veel olemas inimesi, kes ei ela aktiivset netielu.

Teisalt aga inimesed, kes teadsid, mida nad elult tahtsid ja kuidas oma eesmärke ellu viia:

* Ülemus Valeri Ivanovitš. Oli nõukaajal majandusteaduskonna lõpetanud, oli haridusse raha paigutanud ning see andis dividende. Oskas hiilgavalt kolme Eestis kõige vajalikumat keelt: eesti, inglise ja rootsi keelt. Tundis end Eestis nagu kala vees. “Seadusi ta teab. Ta teab kõike. Ta teadis juba viieaastaselt, et eesti keelt on vaja õppida, et selles riigis ilma eesti keeleta ei saa. Ta teadis enne Gorbatšovi, et tuleb perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemist ei saa vältida. Ta astus sellesse maailma entsüklopeedia peas, kalkulaator õnnesärgi taskus, milles ema oli ta sünnitanud, ainsa eesmärgiga teha raha.”
* Kolleeg Tõnu – tõi firmale raha sisse, oskas ükskõik kelle surnuks rääkida, hoidis klienti paela otsas niikaua, kuni too andis talle nõusoleku. “Neljakümneaastane, ahnuse ja iharuse poolt kuivaks imetud, olid seesmised vastuolud paisanud ta sedavõrd halli eksistentsi, et krihvel oleks tema kõrval ennast tundnud värvipliiatsina.” Hoidis kokku kõige pealt, valis naisedki sellised, kes käisid raha välja. Töötas kolme koha peal, ei ostnud midagi, segas odavat veini mulliveega.

Lõpetaksin lugemistutvustuse autori enda sõnadega: ” Ainuke asi mida ma tahan, on luua raamatuid, mida loetakse ka sadu aastaid hiljem. See tähendab tõelist kunsti, mitte kassikulda. Kipun kirjutama provokatiivseid teoseid, mida saab mitme nurga alt tõlgendada. Aga ma ei planeeri kirjutades väga palju ette, kasutan intuitsiooni ja lähtun inspiratsioonist”.

Jään huviga ootama Andrei Ivanovi uut raamatut, mille tegevus toimub Eestis 1920.-1930. aastatel.

Loe lisaks:
http://www.epifanio.eu/nr13/est/eestivene.html
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-vene-kirjanik-kandideerib-vene-bookeri-auhinnale.d?id=51284239
http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/

Ülle Nemvalts

Merike Reiljan “Anakronett”

AUTORIST

Merike Reiljan on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane. Sündinud Tartus 1989. a. Lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi humanitaarharu ja õppinud Vanemuise Tantsu- ja Balletikoolis. 2009. a. sai ta preemia draamateksti eest Kooliteatrite Festivali riigivoorus.

PEALKIRJAST

Anakronism – kreeka an(a)- “tagasi” ja kronos- “aeg” – on nähtus, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti, samuti sellise nähtuse kujutamine.

Autor ise selgitab, et anakronett on tuletatud sõnadest anakronism ja sonett: “Kuna anakroneti tuumaks on ilu, siis tema vormi kirjeldamiseks valitud peen ja nipsasjalik mõiste sonett. See sõna võiks samahästi olla ka korsett, menuett, konfett, piruett, marionett või Marie Antoinette.”

SISU

Inimestega minevikust on võimalik kohtuda ilma ajamasinata. Rasmus saab seda teada, tutvudes tüdrukuga, kes kummalise elu keerdkäigu tõttu on saanud 1930-ndate kasvatuse, ehhkki elab 21. sajandil. Tartu puuaguli süngete ja värviliste majade vahel hargneb lugu kahest noorest tänavamuusikust, kes püüavad vastata aja nõudmistele. Võib-olla on tüdrukul minevikust sellega kergemgi hakkama saada kui poisil kaasajast.

TEGELASTEST

RASMUS. 20- aastane, õpib ülikoolis apteekriks ja teenib tänavamuusikuna taskuraha. 9- aastaselt oli poiss katusele roninud ja libisenud ning saanud kukkudes püsiva põlvevigastuse. “Temas oli peidus hästisegatud kombinatsioon kavalast naerukuradist ja tõsidusest. Tal olid rohelised raskete laugudega silmad ja lõuajooneni ulatuvad punakaspruunid juuksed. Ta nägi pealaest jalatallani välja maitsekalt lohakas. Oma kargud oli ta ise puust voolinud, oranžiks võõbanud ja pärast üle lakkinud”. Rasmus elas koos isaga Karlovas ja aitas viimasel antikvariaati pidada.

MARIIN. Keemik ja riietur. Õppis ülikoolis ainete teadust ja töötas kostüümilaos. “Ta oli kondine ja tema igapäevasesse rõivakomplekti kuulusid pruun sonimüts, vest ja siidsall. Mariinist õhkus tahumatut ülbust ja nooruslikku kergemeelsust. Kuid see kõik olnuks plass ilma luulelise palistuskandita, mille lisas tema kiindumus parukatesse ja lavariietesse, mida ta korrastas ja osatäitjatele selga aitas.” Mariin üüris väikest ahiküttega korterit ja rõõmustas selle üle, et saab ise süüa teha. Rasmus ja Mariin tutvusid ülikooli laboris keemia praktikumis.

KRISTOFER. Õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali – soovis saada vanade šedöövrite ja üldse vanade asjade restaureerijaks. Lisaraha teenis teatrirekvisiitide värskendamisega. Kannab raamatuid aksessuaaridena. Juba keskkoolis hoidis alati käes pintsaku või pükstega ühte värvi raamatuid. “Raamat on ju füüsiline asi ja selle valin ma välimuse järgi, teose aga võtan sisu järgi. Ma arvan, et mõlemat kvaliteeti tuleb hinnata. Mõistagi meeldib mulle lugeda, aga ma pean kaantest sama palju lugu. Niisamuti armastan ma vestelda, aga tahan olla ilusate inimeste keskel.” Kristofer oli Rasmuse sõber, said tuttavaks juba algklassides ja olid keskkooli lõpuni pinginaabrid.

INGEBORG. Salapärane  leierkastiga tüdruk, kellega Rasmus kohtus öisel tänaval.”Neiu kandis tumesinist kolmekümnendate aastate lõikega mantlit. See ulatus allapoole põlve, oli keskelt laia vööga kokku tõmmatud, kitsas tegumood rõhutas sihvakust. Tüdruku kuklasse üles sätitud juuksed olid vesihallid… Neiu võis kõige rohkem olla kahekümnene. Ometi tundus tema juures kõik mitte ainult vanamoodne, vaid lausa vana. Tema riided, tema hoiak, tema vesilokid. Kõik, peale verinoore naha.”
Tüdruku vanaema oli 90-aastane ja elas maamõisas koos Ingeborgiga, kellele palgati koduõpetaja, tantsuõpetaja. “Kahekümne esimest sajandit ei olnud maamõisas olemas. Selle asemel oli pesuköök ja toatüdruk, guvernant ja tantsutunnid. Ajakiri Linda ja Gailiti, Tuglase ning Kivikase närvekõditavad romaanid.” Alles 19-aastaselt astus Ingeborg ülikooli ja tuli Tartusse elama. “Ta ei kolinud üksnes maalt linna, vaid kahekümnenda sajandi algusest kahekümne esimesse.”
See omapärane neiu üürib kaheks kuuks vaba toa Rasmuse ja tema isa majas. Paneb raamatud külmkappi – “Ma arvan, et surematud asjad peavad kattuma härmaga ja ainult surelikud tolmuga”, riietub kinno minnes uhkesse tualetti ja aplodeerib püsti seistes seansi lõppedes. Päevade möödudes avab Ingeborg Rasmusele nii mõnegi saladuse oma elufilosoofiast: “Toad on pildid elavatest inimestest – aknapiidaga raamitud veel kuivamata värv. Ma valin külalisi hoolega. Kui olen kellegi kord oma tuppa lasknud, ei saa seda enam kunagi muuta ja ma kohtlen teda vastava austusega.”

TARTU

16-st novellist koosneva raamatu tegevuspaigaks on Tartu linn, mida autor nimetab “kasutatud asjade laenukoguks” ja selgitus: “kõik meile armsad kohad on juba kellelegi kuulunud. Nagu ka raamatukogudes ei jagata teavet eelmiste laenutajate kohta, sulgeb linn ajutise omaniku loo delikaatselt oma puuseintesse ja kivimüüridesse. Ainult lagunev fassaad annab märku nende “teiste” olemasolust…Linnajaod nagu Karlova, Tähtvere ja Supilinn on kapseldunud betoonseinte ja elektrivalgustuse vahele. Ohvrikivid pole kuhugi kadunud, nad on nüüd betoonist. Nad on kõrgemad kui kirikud, need kaasaegsed kaubahoovid. Igaühel on oma ettekujutus, mida täpselt on neile ohverdatud ja ka sellest mõeldakse erinevalt, kas kividele ohvri viimine muudab maise elu paremaks…”

Raamatut suureks plussiks on noore autori sõnaseadmise oskus – seetõttu kasutasingi ma lugemissoovituses palju autori enda teksti, mis on üllatavalt nüansirikas ja värvikirev. Samuti imponeerisid mulle “Anakroneti” tegelaskujud – noored, omanäolised, iseteadvad elukunstnikud.

Ülle Nemvalts

Pegasuse väike sari

“Pegasuse väikese sarja” raamatud on mind alati üllatanud!

Ühelt poolt mitmekesisuse ja omanäolisusega.

Viimane tõeline elamus oli kataloonia kirjaniku Sanchez Pinoli raamat “Pandora Kongos”. Selles oli seiklust ja põnevust, õudust ja ulmet, armastust ja krimi. Tegelased suutsid mind sedavõrd haarata ja kaasa elama panna, et tekkis lausa soov raamatule uus lõpp kirjutada.

Sügava elamuse jättis samuti alžeeria kirjanik Mohammed Moulessehouli (pseudonüümina kasutab naise nime – Yasmine Khadra) kurb ja inimlik raamat “Plahvatus”, mis süüvib Iisraeli ja Palestiina konflikti tagamaadesse ja argipäeva, annab terrorismile näo, keha ja tunded.

Teisalt tõsiduse ja lihtsusega.

Raamatud, milles läbivateks teemadeks on inimestevahelised suhted, vanadus, surm, illusioonid, ootused ning armastus.

Mõtlemapanevalt ja ehmatavalt aus on raamat soome kirjanik Riikka Pulkkinenilt “Piir”. Romaanis käsitletakse selliseid raskeid teemasid nagu eutanaasia, teismelise ja täiskasvanu vaheline suhe.

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda raamatud “Ma armastasin teda” , “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” ning “Näpatud tunnid” puudutavad inimese hinge, käsitlevad peresuhteid ja nende muutumist.

Soovitan “Pegasuse väikest sarja” kõigile, kes tahaksid kursis olla kaasaegse tõlkekirjandusega – raamatuid on sarjas tõlgitud prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome jt. keeltest.

Ülle Nemvalts

Pegasuse väikese sarja alapealkiri võiks olla ka Kriipivad lood, sest peaaegu kõik seni loetu sellest sarjast on jäänud mõneks ajaks kuidagi painama – Riikka Pulkkineni “Piir” ja “Tõde”, Zoë Helleri “Ühe skandaali märkmed”, Jean-Marc Parisis’ “Enne, siis, pärast”, Céline Curioli “Suletud hääl”.

Neid raamatuid ühendab mu meelest asjaolu, et tegelaste elu ja suhted ei järgi alati üldkehtivaid norme või on lihtsalt omamoodi. Aga eluski tuleb ette kõikvõimalikke olukordi, vahel saab ka kirjandusest abi ning elujulgust. Elame siin ja praegu, teadmata, kas meid juhib juhus või saatus. Ja inimene ise on saladus.

Riikka Pulkkineni raamatust “Tõde”: “Inimestevahelised suhted on nagu tihedad metsatukad. Või hoopis inimesed ise, nemadki on metsad, neid avaneb üks rada teise järel, rajad, mis jäävad teistele tundmatuks, avanedes vaid juhuslikult neile, kes peale satuvad.”

Piret Kiivit

Pegasuse väike sari on igati tähelepanuväärne sari uuemast tõlkekirjandusest. Sarjal pole ametlikku nime, teda võib riiulil ära tunda ühtse kujunduse järgi. Vormilt napid, kuid sisutihedad, tundlikud ja inimpsüühikat vahedalt lahkavad lühiromaanid ja jutustused on enamasti hästi tõlgitud ja sisukate saatesõnadega varustatud.

Geograafiliselt ei piirdu avaldatu Euroopa nüüdiskirjandusega, sarjast  võib leida ka näiteks argentiina (Guillermo Martinez), kanada (Douglas Glover) ja mehhiko (Carlos Fuentes) kirjanike teoseid. Sama sarja abil on eesti lugejale tuttavaks saanud Anna Gavalda – üks praegustest lemmikautoritest (“Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”), Philippe Claudel (“Brodecki raport”) ja Riikka Pulkkinen (“Piir”). Ka Eestis populaarselt Alessandro Bariccolt on avaldatud mitu raamatut.

Minu isiklikud lemmikud sellest sarjast (Gavalda ja Claudeli kõrval) on Agnès Desarthe’i “Head kavatsused”, Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”, Laurent Gaudé “Scortade päike” ja Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”. Sari pakub aga piisavalt mitmekesist lugemist, et igaüks sealt endale midagi sobivat leiaks. Jõudu otsimiseks!

Tiina Tarik

Pegasuse väike sari on hea valik, kui on tahtmine lugeda midagi head, lühikest, kaasaegset ja kurba. Mulle tundub, et selle sarja puhul on hästi läbi mõeldud, mida ja millal avaldada. Olen lugenud pooli sarjas ilmunuist ja omamoodi elamuse on loetu alati pakkunud.

Kõige enam sobisid mulle Julio Llamazarese üksindust uhkav “Kollane vihm”, Alessandro Baricco inimesi ja teid analüüsiv “See lugu”, Douglas Gloveri seiklusjutumaiguline “Temake”, Jhumpa Lahiri suhtlemise keerukusi lahkav “Murede mõistja” ja Irina Denežkina karm ja kurb noortest jutustav “Anna mulle!”.

Tiina Sulg

Varem on Pegasuse väikse sarja raamatutest siin blogis kirjutanud Auli Käsik (Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”  ja  Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”), Halliki Jürma (Anna Gavalda “Näpatud tunnid”) ja Tiina Sulg (Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”).

Pegasuse väike sari kirjastuse kodulehel.
Raamatute ühispilt: Ago Pärtelpoeg.