Posts Tagged ‘krimi’

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas” Eesti Raamat 2021, tlk Piret Lemetti. 281 lk

Eraldatud maamõisasse tulevad nädalalõppu veetma kuus naist ja üks koer. Viis naist on raamatuklubi liikmed, raamatu minajutustajaks on klubiliikme 25-aastane tütar, kes klubisse ei kuulu, kuid mingil ähmasel, meile selgitamata põhjusel kaasas on ja ema sõnul ta aasta ainukese vaba nädalavahetuse ära rikub. Raamatuklubi peab eelmainitud tütar küll pigem joomisklubiks ja leiab, et suurem osa keskklassi tualettruumis leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui selle klubi lugemisnimekiri.

Kohapeal võõrustab neid kõike muud kui ingellik perekond Angel.

Nagu tõelisele eraldatud maamaja müsteeriumile kohane, hakkab sadama lund ja välismaailm saab mitmeks päevaks ära lõigatud. Mobiililevi pole nagunii kunagi olnud. Laipu muudkui lisandub ja uurida saavad juhtumit ainult kohalviibivad isikud, kelle seast üks peab olema mõrvar. Või on neid siiski mitu? Kes on järgmine ohver ja kellega koos võib end turvaliselt tunda? „Hirm on suur võrdsustaja”.

Kolleeg ütles selle raamatu kohta: „No ma ei tea… kirjutatud on ju iseenesest kenasti, aga ükski tegelane ei ole sümpaatne, isegi mitte koer!” Ma olen varem selliseid raamatuid kohanud ja selline lahendus pole tavaliselt mullegi meelepärane, aga seekord ei seganud see mind üldse!

Lugesin raamatu läbi ja mulle meeldis lausa niipalju, et end soovitust kirjutama asutada. Viimasel ajal ilmub nii palju krimikirjandust, mida olen jõudumööda jälginud, sh ka lugenud, et vahel mõtlen, et tuleks endale mõneks ajaks keeld kehtestada – umbes nagu hasartmänguritele kasiinosse pääs. Lõppude lõpuks peab ju jääma aega ka muude raamatute jaoks! Enamus neist ei jää kuigi kauaks meelde, isegi kui lugedes on põnevus suur. Peab olema midagi, mis eristab. Selle raamatu puhul vist on olulisim stiil, mis ei tähenda samas, et põnevust pole. Minajutustaja Ursula (mis pole tema päris nimi) on sarkastiline kõigi suhtes, keda kirjeldab, kuid kardetavasti on ta ka täpne. Tema emast: „”Teate, ma ei maksa selle eest, et…” Need sõnad pudenevad ema suust niivõrd korrapäraselt, et tuleks tema vapile kirjutada. Kindlasti graveeritakse need ta hauakivile. Kuigi mu terapeudi sõnul ei tohiks ma sellele kujutluspildile keskendumisega liiale minna.” /…/ „Ema ei vaevu kunagi kuulama, kui näeb võimalust rääkida”. Ema sõbranna Netu moto või hauakiri võiks olla „Mina ei tea absoluutselt mitte midagi!” Ja see on ka koht, kus Ursula end korrale kutsub: „ma peaksin tõepoolest vähem selle peale mõtlema, mida ühe või teise hauakivile võiks kirjutada”. Olustiku ja õhustiku kirjeldused on aga hoopis teises, kuid veelgi nauditavamas stiilis kirja pandud. „Päeva pisted harutati aegamisi lahti ja ümber aja keerdus pimeduse pikk lint”. /…/ „ Näis, nagu lakkaks lumelang enne maapinnale jõudmist ning kõik tarduks sellesse haprasse hetke. Me kõik jääksime lumekuuli lõksu – ja kõige kildudeks purustamiseks piisaks ühest müksust.”

Minu jaoks on alati oluline ka see, kas ja kui palju ma mõtlen raamatu peale pärast viimase lehekülje lõpetamist ja kas olen midagi uut teada saanud. Mõni päev pärast raamatu lõpetamist avastasin end selle peale mõtlemast seoses nii sageli räägitud „lahtilaskmise” teemaga. Mitmete raamatu tegelaste kohta võib öelda, et nende suurimaks probleemiks on minevikku kinni jäämine, mis nende elu lausa mürgitab, vahet pole, kas kinni hoitakse inimestest, asjadest või nende mälestusest.

Ja uus teadmine, mille sain – kohtasin esmakordselt mõistet Bechdeli test, mille kohta googeldades sain teada, et see küsib, kas teoses (raamatus, filmis) on 1) vähemalt kaks naist, 2) kes räägivad omavahel ja 3) räägivad millestki muust kui meestest. Mõnikord lisatakse nõue, et kahele naisele tuleb nimi anda. Merriam-Websteri andmetel tutvustas testi ameerika kunstnik Alison Bechdel oma 1985. aasta koomiksis, aga testi ennast kasutati teadaolevalt esimest korda 2007. aastal. Kunstnik ise ütles selle kohta „it’s a bit of fun”. Aga uskumatult paljud teosed seda testi ei läbi. Ma pean ütlema, et polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Kaja Kleimann

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Robert Thorogood
Marlow’ mõrvaklubi
(tlk. Krista Eek,
Tänapäev, 2021)

Saagem tuttavaks: Judith, Suzie ja Becks. Ja Tanika. Ja muidugi Emma.

„Kolm naist pöörasid Tanikale selja ja suundusid vana kaubiku poole, mis seisis parkimisreegleid eirates kõnniteel. Kolmiku vasakpoolsel küljel sammus täiuslik koduperenaine oma järku lõigatud juuste, kitsaste teksapükste ja vateeritud vestiga, paremal tugeva kehaehitusega naine, kelle samm ja riietus oleksid sobinud suurepäraselt Pikk John Silveri laevale, ning nende vahel ekstsentriline aristokraat, kes oli peaaegu sama lai kui pikk, tema õlgade ümber seesama tumehall keep mis alati.” (lk 254)

Judith Potts on 77-aastane ja õnnelik nagu linnuke oksal oma vanatädilt päritud häärberis, kus ta koostab elatise teenimiseks ajalehele ristsõnu ja kaanib volilt viskit. Tal on ka oma „salatuba”, võib-olla koguni koos luukerega. Suzie Harris on viiekümnendates koerajalutaja, elu poolt vintsutatud üksikema, kes pahatihti enne tegutseb ja siis mõtleb. Becks Starling – see tähendab, Becky ehk Rebecca, aga sõbrad kutsuvad teda ikka Becksiks – on umbes neljakümnene vikaariproua, toimekas koduperenaine, kelle puhul võib tekkida küsimus, ega tal kruvid väheke ei logise, kuni ta teeb midagi hämmastavalt nutikat. Pealtnäha kokkusobimatut kolmikut ühendab kihk lahendada vaikses jõeveerses Marlow’ linnakeses kõigi hämmelduseks puhkenud mõrvade seeria. Igaks mõrvaks näib olevat kohane kahtlusalune, kel olemas „raudkindel, vettpidav ja kivikõva motiiv” (lk 268); ainus häda, et neil kipub olema ka sama kindel alibi. Kohalik politseiuurija Tanika Malik on ülemuse stressipuhkuse ja eelarvekärbete tõttu jäetud pea üksi juhtumeid lahendama ning pole juba nädal aega saanud tütrele unejuttu lugeda. Naised püüavad teda aidata ja ennekõike leida ühenduslüli kolme ohvri vahel. Selleks võib olla mis iganes, isegi linnast majesteetlikult läbi voolav, kuid väga ebasobival hetkel tormis mässama hakkav Thames. Kriitilisel hetkel aga astub mängu Emma. (Tema on muide dobermann.)

Lugu, mida võib pidada ka uudseks variatsiooniks tuntud teemal, hargneb rahulikult ja ruttamata nagu jõevool 360 leheküljel ning sel on mitu moraali, nagu näiteks: õppige ujuma! Või: ajalehed on suur väärtus, eriti netiajastul. Või: ärge ilmaski alahinnake naisi, eriti vanu naisi, ja töötavaid naisi, ja koduperenaisi. Ja tähtsaim õpetussõna: pliiatsid tuleb alati hästi ära teritada!

Autor Robert Thorogood (s. 1972) on eestlastele tuttava teleseriaali „Surm paradiisis” looja ning on kirjutanud neli kriminulli sarja peategelase Richard Poole’i uurimistest. Ka Marlow’ naiste tegemistele on kuuldavasti oodata järge.

Tiina Tarik

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

Nancy Springer “Enola Holmes: Kadunud markii juhtum”

Kes teab Sherlock Holmesi lugusid, teab kindlasti ka seda, et see pöörane detektiiv pole üksiklaps. Suuremat tähelepanu on saanud tema vend Mycroft Holmes. Tema nooremast õest Enola Holmes’ist pole Conan Doyle’i lugejad ilmselt küll varem kuulnudki.

Nüüd on aga aeg särada just ülinutika tegutseja Sherlocki ning võimsa mõttejõuga eraku Mycrofti väikesel õel.

Enola on enamuse elust veetnud vaid koos oma salapärase emaga. Oma viieteistkümnenda sünnipäeva hommikust alates peab ta korraga ise hakkama saama. Ema on tema kõrvalt lahkunud, kuid jätnud maha palju omapäraseid vihjeid. Ema käitumine on Enola üsna rivist välja löönud, kuid teda pole ajastukohaste tavade kohaselt kasvatatud peeneks ja abituks preiliks, vaid isemõtlevaks indiviidiks. Just sellepärast on tegemist äärmiselt julge ja tarmuka neiuga, kel sünnib plaan võtta ette tee Londonisse (mitte vendade soovitud internaatkooli) ning nuputada välja oma salapärase ema asupaik ja kavatsused. Enolal jagub nutikust ja teel olles tabab ta end otsimast kadunud noort markiid.

Seikluslik teos keskendub pigem noore Holmesi seiklusele kui markii juhtumile (nagu raamatu alapealkirjast võiks välja lugeda). Noor markii esineb sümpaatse kõrvaltegelasena ning temagi elu on kippunud jääma viktoriaanlike tavade hammasrataste vahele.

Usun, et Nancy Spingeri teos võiks sobida igas eas lugejale, kellel natuke seiklushimu ja huumorimeelt hinges. Tegemist on ka meeldivalt ajastutruu teosega, kus ei koonerdada olustikukirjeldustega, ja mis paneb vahel lõbustatult muigama.

Netflixis on nähtav samanimeline film. Siinkohal tasub mainida, et film ja raamat on suures osas erineva kulgemisega. Kui kellelgi jäi kripeldama raamatus toimuva juhtumi tahaplaanile jäämine, siis filmis saab just see osa märkimisväärse tähelepanu. Nauditavad on nii film kui raamat, kuid võrdlustega pole mõtet oma aega raisata.

Üks ühine ja oluline joon, nagu Holmesi lugudel ikka: tegevus on tempokas ja kiirete pööretega.

Nancy Springer on sündinud USAs Montclairis (New Jersey) 1948. aastal. Teismelisena kolis ta koos oma perega Pennsylvaniasse ja aitas oma vanemate ostetud motelli pidada. Lapsena luges ta palju Kuningas Arthuri ja Sherlock Holmesi tegemistest. Teda kasvatati „grammatiliselt rääkima”.

Tegemist on Ameerika autoriga kelle suunaks on fantaasia, noorteromaanid, müsteeriumid ja ulme. Springeri romaan „Larque on Wing“ võitis 1994. aastal Tiptree auhinna. Samuti on ta pälvinud Edgari auhinna aastal 1995 novelli “Toughing It” eest ja 1996. aastal “Looking for Jamie Bridger” eest, mida jagatakse Ameerika müstikakirjanikele ( Mystery Writers of America ). Need pole siiski tema ainsad võidud kirjandusmaastikul.

Enola Holmesi raamatusarja kirjutamisega tegi ta algust 2006. aastal, praeguseks on avaldatud kuus raamatut. 

Autorist Wikipedias, autori koduleht.

Triin Võsoberg

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”

Lasud Knutbys” on mitmes mõttes pettumustvalmistav romaan. Etteruttavalt olgu öeldud, et pealkirjas lubatud laske tuleb lugejal mõnd aega kannatamatult oodata. Lisaks tekib lugejal romaani kulgedes pidevalt küsimus: kes on selle peategelane?

Vahelduseks romaani tutvustus: „1997. aasta suvel kolib perekond Forsman Upplandi maakonda Knutbysse, olles valmis alustama uut elu nelipühilaste Filadelfia koguduses, mida juhib karismaatiline Eva Skoog. Seitsme järgneva aasta jooksul koob käputäis inimesi ja perekondi erootiliste võimusuhete saatusliku võrgustiku, mis viib paratamatult traagiliste arenguteni.”

Esmalt tundub, et peategelaseks on proua Forsman, hiljem pühendatakse aga suurim tähelepanu härra Forsmanile – ometi on ju selgelt näha, et kõiki niite tõmbab pastor Eva Skoog. Siiski jääb tolle hirmuäratava ja lugejas vihagi tekitava tegelase kujutamine pisut liiga pinnapealseks ja kõrvaliseks, et teda saaks peategelaseks nimetada.

Usupõlglik lugeja saab romaanist kinnitust oma mõtetele kiriku (siinkohal siiski konkreetselt nelipühilaste) silmakirjalikkusest. Kättemaksuhimuline lugeja asub üsna romaani algusest peale ootama: kas ja kuidas silmakirjateenritest manipulaatorid oma nartsissistlike ja õelate tegude eest vastutama peavad?

Judinaid tekitab teadmine, et selliseid asju juhtub päriselt ning seegi romaan põhineb tõestisündinud juhtumil. Meie ümber leidub inimesi, kellega on lihtsam manipuleerida kui teistega – ja paraku ka neid, kes teiste mõjutamisel osavad ja oskavad seda enda huvides ära kasutada.

Jonas Bonnier on Rootsi autor, kes on seni avaldanud 8 romaani. Üks Tema viimaseid romaane „Helikopterirööv” räägib suurimast, Stockholmi lähedal Västbergas toimunud pangaröövist. Teos saavutanud edu 34 riigis. „Helikopterirööv” on autori esimene katse põnevusromaanide kategoorias ning on samuti tõsielul põhinev krimiromaan, Priit Hõbemägi intervjuu Jonas Bonnieriga Eesti Ekspressis “Multimiljonärist krimikirjanik: “Istusin röövlitega ühes toas ega saanud nende jutust midagi aru.”

Janar Kotkas

Jonas Bonnieri pilt on pärit siit.
Autori kohta rohkem infot Wikis.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Tiina Sulg