Posts Tagged ‘krimi’

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Thomas Harris “Cari Mora”

Kui autor on kirjutanud midagi nii maailmakuulsaks saanut nagu Hannibal Lecteri sari (ja eriti sinna kuuluv „Voonakeste vaikimine”), siis on paratamatu, et tema uut teost lugedes hakatakse tõmbama paralleele eelmistega, leidma sarnasusi ja erinevusi.

„Cari Mora” puhul võib sarnasustena nimetada inimsöömist, julmust, läbivat naispeategelast, üht õudusttekitavalt jõhkrat kurikaela, kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Kurikaelal puudub lecterlik peensus, ta on lihtsalt üks … vaimuhaige julmur. Naistegelase tausta avatakse napimalt kui Clarice Starlingu oma – ehk pole ka ime, sest see põnevik on mahultki märksa napim kui Hannibali teosed (224 lk).

Ning peab tõdema, et ka kvaliteedilt on Harrise kauaoodatud teos napim. Korralik kausitäis julmust, garneeringuks relvi, seiklusi, kulda, natuke inimsuhteid, pisike näputäis huumorit – ja läbi ta ongi.

Paar sõna teose sisust ka: Cari on karmi minevikuga noor naine, kes tahab saada loomaarstiks, toetada oma lähedasi ja elada oma majas. Ent ta satub saatuse vingerpussi tõttu majahoidjaks majale, mis kuulus kunagi narkoboss Pablo Escobarile. Siia see kurja juur maetud ongi … otseses mõttes.

Kas tasub lugeda? Jah, täitsa kena ajaviide, kuigi mitte autori tippteoste kvaliteedini küündiv.

Eriti andunud fännidel on võimalus soetada endale raamatust ka delux versioon.

William Thomas Harris III on Ameerika kirjanik, kes sündinud Tennessees 22. septembril 1940. Thomas Harrise elu kohta on teada üsna vähe, sest enamasti on ta vältinud intervjuid ja eraelu avalikustamist. Bailory ülikoolis sai alguse tema tutvus oma tulevase abikaasa Harriet Anne Haleyga. Enne lahutust oli neil üks ühine tütar Elizabeth. Harrise elus oli väga olulisel kohal ema Polly, kellega ta pidas igapäevaselt ühendust ja arutas ka oma tööd. Polly suri 2011. aastal. Praegusel ajal elab Thomas Harris Lõuna-Floridas ja tal on suvekodu New Yorgis Sag Harboris. Harrise hea sõber Morton Janklow on öelnud: „Ta on üks headest tüüpidest. Ta on suur, habemega ja imeliselt joviaalne. Kui te temaga kohtuksite, arvaksite, et ta on koormeister. Ta armastab kokkamist – ta on teinud Le Cordon Bleu eksameid — ja temaga on väga lõbus istuda köögis söögi valmistamise ajal ja näha, et ta on sama õnnelik kui merekarp. Talle on omased vanamoodsad kombed, viisakus, mida seostate Lõunaga.”

„Cari Mora” reklaami tarbeks antud esimeses suuremas intervjuus (2019) paljastas ta ajalehele The New York Times oma suure huvi looduse vastu ning selle, et on olnud juba 20 aastat Floridas Miamis asuvas loomapäästekeskuse Pelican Harbor Seabird Station pikaajaline külastaja ja vabatahtlik. Töötajad said sellest teada alles mõne aasta eest. Enamjaolt tuntakse Harrist kui karakteri Hannibal Lecter loojat.

Suurem osa tema teostest on jõudnud filmi- ja telelinale. Silmapaistvaimaks on neist osutunud „Voonakeste vaikimine” (kus Lecteri osa kehastab väga veenvalt karismaatiline Anthony Hopkins).

Thomas Harris Wikis.

Voonakeste vaikimine (1991) treiler:

Janar Kotkas

Pilt pärineb ajalehe The New York Times artiklist

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noorteromaan, täpsemalt kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb. See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see mu meelest paljukiidetud Donna Tratti “Ohakalinnule” väga palju alla ka jää. Võib-olla on realismiotsijale natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga leebema lugeja jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Tiina Sulg

Neil Olson “Ikoon”

Ma ei mäleta, et ma oleks varem ühtegi raamatut sarjast “Raamat, mida peab lugema” lugenud. Enne seda sarja oli Ersenil valgete kaantega põnevike sari “Toimik” ja noid ma lugesin päris mitu ja päris hea meelega. Ju ma olin nii pettunud, et nad tolle sarja ära lõpetasid, et uut ei hakanud proovimagi. Või hoopis minu üldine vastumeelsus müstikaga seotud põnevuskirjanduse vastu. Ulme on aus värk — autor ütleb selle sildiga kohe ära, et ta on asjad välja mõelnud (isegi kui seal taga on mingeid reaalseid mõjutusi), aga sedasorti kirjanduse autor soovib tavalisellt sisendada, et see müstiline, millest ta kirjutab, ongi päris. Sarja esindava raamatu valik oli mul üsna suvaline, mis parasjagu raamatukogus riiulilt näppu sattus, ei hakanud ma mingeid raamatutuvustusi lugema ega muud eeltööd tegema. Ootused olid nii umbes Kroonlinna nulli lähedased.

Lugemine käis suures osas nõnda, et joonistasin aga mõttes linnukesi kastikestesse, et millistest tuntud klotsidest siis see lugu kokku on pandud, umbes nii:

  • II maailmasõda ✅
  • natsist kunstiröövel ✅
  • nats müüb kunsti šveitsi kunstikaupmehele ✅
  • nats jõuab Argentiinasse ✅
  • kunstikaupmees jõuab USAsse ✅
  • tänapäevane lapselaps ✅
  • pärandusega lapselaps ✅
  • töisest suhtlemisest arenenud kiirelt kulgev armulugu ✅
  • pensioneerunud spioonid, kel on tegelikult veel asju pooleli ja ajavad seda eraärina ✅
  • venelastest ihukaitsjad ✅
  • jutuajamine pargipingil parditiigi ääres ✅
  • ristiisa, kelle pakkumisest ei saa keelduda ✅
  • oo, perekonnasaladused ✅
  • ühest ja samast sündmusest esitavad vanamehed uudishimulikule küsijale kaks täiesti erinevat versiooni, kumbki ei räägi kogu tõde ✅
  • perekondlik leppimine haigevoodi äärel ✅
  • imettegev ikoon ✅
  • põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ✅
  • lavastatud kuritegu ✅
  • kõige möllu ja tapmisähvarduste kõrval tundub üks pisike kunstirööv lausa lausa laupäevase jalutuskäigu, mitte korraliku kuritöö moodi ✅
  • hättasattund näitsik ja rüütel valgel hobusel ✅
  • et sel rüütlil on mõõga ja piigi asemel relvaarsenalis vanaisa vanad sõbrad, on küll üsna omamoodi klots ✅
  • varjunimede genereerimisel kasutatakse tuntud kunstnike nimesid ✅
  • eepiline lõpulahing ✅
  • patud saavad nuheldud või andeks antud, ellujäänud ratsutavad päikeseloojangusse ✅
  • siin raamatus on päikeseloojangu üks osa Kreeka külakirik ✅
  • issanda teed on imelikud ✅

Ei saa salata, mingil hetkel haaras jutuhoog kaasa ja selle raamatu läbilugemine polnudki nii piinarikas, kui ma kartsin. Kaja Kleimann ütles pärast, et ta ka kunagi luges mõnda selle sarja raamatut ja nimetas sarja ümber: “Raamatud, mille võib rahus lugemata jätta”. Ma olen temaga nõus, et jah, võib rahus lugemata jätta, aga ajaviitelugemisena ja kui valikud on piiratud, siis võib proovida küll. Aga mille üle ma nuran ja kõva häälega nuran, on kirjašrift — pisike ja tüütu.

Tiina Sulg

Agatha Christie “Roger Ackroydi mõrv”

Ma ei ole just palju Agatha Christie raamatuid lugenud, aga niipalju, kui mulle ette on sattunud, siis on nad kõik üsna ühetasaselt head olnud. Ja nii ma olen lugejatele, kes vahel küsivad, et mida võiks Christielt lugeda, ka öelnud, et ah, võtke ükskõik mis, ega ta alla korraliku taseme ei oskagi kirjutada. Ja kui Christiest ja tema loomingust veel rääkida, siis — ma olen üsna närb elulugude ja autobiograafiate lugeja, aga Agatha Christie enda kirjutatud raamat tema elust meeldis mulle väga, oli kuidagi soe ja huvitav ja kui kriitikud on ette heitnud, et ta mõnest asjast on kirjutamata jätnud, siis — no mis siis, nautige seda, mida ta on kirja pannud.

“Roger Ackroydi mõrv” on hästi kirja pandud, põnevust kruttiv, ootamatu lahendusega korralik krimilugu, lisavõludeks nappide, aga selgete joontega karakterid, pisuke ajastu avamine ning näpuotsaga huumorit. Tõlge (Ralf Toming) on tehtud pea kolmkümmend aastat tagasi ja tundub tänasele lugejale ehk pisut liiga arhailine, aga kuna jutt ise on veel vanemast ajast (oi, peaaegu sajand! — esmatrükk 1926), siis see ei sega. Kel lugemata, soovitan küll.

Me oleme harjunud nägema fotosid Agatha Christiest tema küpsemas eas, sestap otsisin noorema põlve fotosid, see peaks olema kahekümnendatest, st umbes raamatu kirjutamise ajast.

Tiina Sulg

Aleksandr Barinov „Kaltsakad ja komissarid”

Teose põhi- ja minategelaseks on kriminaalselt karistatud Heldur Luhter (1947-2018), kes räägib ära oma vaatenurgast tõsielulise loo Eesti-Vene
narkokuritegevusest 1990ndatest 2000. aastateni.

Lugedes sellest, kuidas siinsamas Eestis narkootikume valmistati ning selleks toorainet ja tööriistu riiki smugeldati, lähevad mõtted vägisi kultussarja „Halvale teele” („Breaking Bad”) peale. Tundub lihtsalt uskumatu, et midagi sellist nagu tolles USA narkosarjas, võis toimuda päriselt siinsamas Maarjamaal! Aga väidetavalt juhtus. Ning kui lugeda minategelase pihtimusest detaile, siis need muudavad loo kuidagi usutavamaks. Detailides asetub 90ndate Eesti elu mäletava lugeja jaoks kõik justkui paika – jah, see tõesti võis nii juhtuda ja olla.

Pealkirja on teos muide saanud selle järgi, et suures kuritegevuses on kaht sorti tegelasi: “kaltsakatel” pole mingit eduvõimalust ja kogu töö käib nii nõndanimetatud kui ka otseseste “komissaride” taktikepi järgi. Nii mõnigi kord võib riiklik korrakaitse olla kuritegevusega tihedalt läbi põimunud.

Lugu on erinevatele vanusegruppidele ka omamoodi õpetlik ja ajalugu talletav, aga ilmselt enim äratundmisrõõmu leiavad siit need, kes 90ndate röövkapitalismi ja toonast kuritegevuse ning korruptsiooni võidukäiku selgemalt mäletavad.

Aleksandr Barinov on endine vene krimiajakirjanik ja ajakirjanik. Jaanus Piirsalu kirjutas raamatust ja autorist pikemalt Postimehes “Eesti narkokurjategija avameelses raamatus: selles äris õnneliku pensionini ei jõua“.

Janar Kotkas

Foto autorist Jaanus Piirsalu, siit.

Jorn Lier Horst “Kuldse kella mõistatus”

J. L. Horst on endine kriminaalpolitseinik ja Norra tunnustatuimaid krimikirjanikke. “Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noorele lugejale mõeldud sarjast nimega CLUE, esimene raamat oli “Salamandri mõistatus”. CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas loo peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Lugejale teadmiseks, et Egon on pruuni lokkis karva ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, kes kuulu järele põlvneb politseikoerast.

Seekordse juhtumi lükkab käima politsei teade vanglast põgenenud kurjategija kohta. Lapsed otsustavad olla tähelepanelikud ja jälgida pansionaati saabunud külalisi. Varsti tundub neile, et muretsemiseks on põhjusi küllaga, sest vähemalt neli meest tunduvad olevat kahtlased.

Nagu kiuste satuvad nad veel mitme salapärase asja peale — Cecilia saab enda valdusse oma seletamatul kombel uppunud ema päeviku, kus on sissekanded, mis muudavad ema surmaeelse päeva käitumise täiesti mõistetamatuks. Noorte detektiivide kätte satub üks kummaline kaart ja veider võti.

Lugejale saab selgeks, et selles loos käib mäng väga suurte panuste peale. Aastaid tagasi on toimunud suur juveelipoe rööv ja osa kadumaläinust on siiani leidmata. Vanglast jooksu saanud vang on aga just selle rööviga seotud ning, nagu selgub, on see mees elanud siin lähedal kõrvalises Wiganderi talus. Asjaosalistel on põhjust arvata, et röövel pöördub koju tagasi. Lapsed on nutikad ja lahendavad nii kaardi kui võtme saladuse. Sealjuures panevad nad eneste teadmata oma elud suurde ohtu. Tõelised kurjategijad ei tunne halastust ja olukord ähvardab kontrolli alt väljuda. Õnneks see siiski nii ei lähe, kuid raamatu lõpus tabab nii tegelasi kui lugejaid tõeline ja paljutõotav üllatus!

Lugege ja tundke mõnusalt kõditavat põnevust!

Ädu Neemre