Posts Tagged ‘krimi’

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Ragnar Jónasson „Lumepimedus”

Ragnar Jónasson „Lumepimedus” Eesti Raamat 2020, 268 lk, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Mõnus pühapäeva pärastlõunast õhtuni lugemine. Laupäev ilmselt sobiks ka hästi.

See raamat on heaks näiteks, et ka 260 leheküljega saab jutustada loo, kus on piisavalt põnevust ja nauditavalt kujutatud tegelasi, väga hästi kirjeldatud loodust ja ilma ning seda, kuidas see inimeste meeleolule mõjub. Talv Põhja-Islandil tähendab võimalust saada lumme maetud ja tunnet, et kardinad on parem eest ära tõmbamata jätta.

Raamatu tegevus toimub Islandil 2009. aastal, ajal, mil majanduskriis on täies hoos. Põhiliseks tegevuskohaks on Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil. See on koht, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb kas merelt, õhust või kitsa, läbi mäe kulgeva klaustrofoobiat tekitava tunneli kaudu. Kui see kinni tuiskab, on kogu linn lõksus.

Ari Thór Arason on algaja politseinik oma esimesel ametikohal, tal pole politseikool veel lõpetatudki, kuid töökohti pole palju saada ja ta võtab vastu selle, kust esimesena ühendust võetakse. Kallim, kellega üldse nõu ei peetud, jääb 400 km kaugusele Reykjavíkki, see tekitab hulga pingeid. Ta on innukas, kuid veidi naiivne ja kogenematu. Suurlinnast tulnuna ei mõista ta hästi kohta, kus kõik on kõigiga seotud ja info levib nagu kulutuli. Vaevalt kohale jõudnuna saab ta hüüdnimeks Püha Isa, sest juba on teada, et ta on varem teoloogiat õppinud. Aga mõnikord on tal siiski üsna hea vaist ja küll ta õpib.

Tagakaane jutt oli minu jaoks pigem veidi peletav, tegelikult pole lugu kaugeltki nii sünge, Vilborg Yrsa Sigurðardóttiri juhtumid on palju hullemad. Mulle meeldis, et ühe osa kohta krimimüsteriumist tekkisid mul üsna vara kahtlused, mis tõeks osutusid, teist osa ma aga poleks iial ära arvanud – kõiketeadjal pole ju huvitav lugeda.

Võib-olla ei ole ma liiga rahul sellise lugeja kohtlemisega, et kirjutatakse, kuidas uurija küsis kelleltki küsimuse ja täpsustas vastust, aga lugeja ei kuule/loe/tea kumbagi. Ja muidugi need kaldkirjas kirjutatud vahepeatükid sündmustest ja isikutest, kelle käesoleva looga seotus lõpuks välja tuleb, oh, ma isegi ei viitsi nende üle enam kurta, need tunduvad juba žanri kohustusliku osana. Ja selles raamatus olid need tegelikult väga pinget kruvivalt kirja pandud.

„Lumepimedus” on „Pimeda Islandi” sarja kuuest raamatust esimene ja loodetavasti ilmuvad need ka eesti keeles. Vähemalt järgmise osa katkend on raamatu lõpus juba olemas.

Kaja Kleimann

Martin Walker „Surm Dordogne’s”

See on üks sümpaatne raamat realistliku krimilooga, mis võiks vabalt olla tõestisündinud lugu. Me tutvume väikese armsa Prantsuse linnakese ja selle inimestega, kes hoiavad oma kogukonnas kokku ja kaitsevad oma eluviisi Brüsseli ettekirjutuste eest. Nad tahavad turupäeval müüa oma traditsiooniliselt kasvatatud ja valmistatud toitu, olgu see siis taimne või loomne; toiduhügieeni kontrollivate inspektorite eest hoiatav süsteem on linnadevaheline ja kõrgetasemeline, kaasatud on ka kohalik politseinik Bruno, kes peab üksiti hoolitsema, et vastupanu liiga suureks ei läheks, kui käiku lähevad nii rehvide lõhkumine kui sumbutaja torusse kartuli toppimine – vahendid, mida kasutati juba Teises maailmasõjas sakslaste vastu. Muidu on linnake nii vaikne, et Bruno ei kanna iial oma teenistusrelva ja väidetavalt on ka käeraudade võti ammu kadunud. Politseiniku ülesanne kohapeal on rohkem tähtpäevaparaadide ja ilutulestike korraldamine ja elu igakülgne arendamine tihedas koostöös linnapeaga, kes on Brunole isalikuks eeskujuks. Samuti treenib Bruno lapsi tennises ja ragbis. (Viieaastaste trenni kirjeldust oli eriti armas lugeda.)

Kui mõrvatakse vanem meesterahvas, alžeerlane, kelle poeg õpetab kohalikus koolis matemaatikat ja pojapoeg on hinnatud ragbimängija, tekib kahtlus, et tegemist on rassivihaga. Bruno abi võtavad mõned uurima saadetud politseinikud vastu veidi pika hambaga, aga tema kohalike inimeste ja olude tundmisest on kõvasti abi, tal õnnestub ära hoida ühe noore natsisümboolikaga mängiva lolli elu ärarikkumine ja rahustada kohalikke tulipäid enne suurema kahju tekitamist. Samas on näha, kui kiiresti ka rahulikus linnakeses kired lõkkele võivad lüüa, eriti kui veidi kõrvalist abi ja poliitikat mängu tuua, samuti paistab, et narkootikumide eest pole pääsu kusagil.

Lõpuks tuleb aga lahendada küsimus, kas õigluse jaluleseadmine on alati õige või õiguse kehtestamine õiglane.

Mulle meeldib Bruno, sest ta on heasüdamlik, aus (noh, niiviisi normaalselt, mitte fanaatiliselt aus) ja terve mõistusega, tema senine elusaatus pole olnud just väga kerge, aga ta võtab seda rahulikult, sest kellel see üldse nii väga kerge on. Ta sarnaneb õige veidi Hamish Macbethile selle poolest, et ei taha kuhugi kodust kaugele edutatud saada.

Mulle meeldib, kui ma lugedes kas saan midagi uut teada või olen natuke sunnitud ise taustamaterjale otsima. Seekord siis Alžeeria kohta. Eks ma teadsin ikka, et see kunagi Prantsuse asumaa oli, aga mind rabas, et hea tahte märgiks tagastas Macron sel suvel (!) alžeerlastele kahekümne nelja 19. sajandi vabadusvõitleja pealuud, mida hoiti Pariisis muuseumiriiulitel. Kuidagi kehvasti haagib selline asi mu kujutlusega muhedatest juustu mugivatest prantslastest, aga tegelikult olid prantsuse koloniaalalad maailmas brittide omade järel suuruselt teisel kohal.

Martin Walker on šotlane, ajakirjanik, väliskorrespondent, kes on elanud ja töötanud pikemalt nii Venemaal, Washingtonis (tal oli lihtne saada intervjuusid president Clintonilt, sest nad õppisid koos Oxfordis) kui Brüsselis ning kes elab nüüd alaliselt Prantsusmaal Périgordis, kuhu suvekodu oli ostetud juba aastakümnete eest. St Denis, kus tema loodud tegelane Bruno elab, on väga sarnane ta kodulinnale, ümbrus tükkis paleoliitikumi kaljujoonistega kaunistatud koobastega samast kandist pärit, isegi Bruno on loodud kohaliku politseiniku eeskujul, kellega autor ragbit mängib. Maja, mille Bruno endale ehitas/renoveeris, sarnaneb kahtlaselt autori kodule, samuti on tal basset nagu kirjanikulgi. Tegelikult tuleb vaesel Pierre’il (nii on kohaliku politseiniku pärisnimi) suvel turistidele raamatutesse ohtralt autogramme anda ja end nendega koos pildistada lasta. Kohalikud on kirjaniku hästi vastu võtnud (vabalt prantsuse keele rääkimisest on kahtlemata kasu) ja tema pilt ripub koos teiste kohalike ettevõtjate – juustumeistri, lihuniku ja pagari omadega tubakapoe jõuluseinal. Tema teostest on turismi edendamisel samuti kasu.

Martin Walker on kirjutanud peale ilukirjanduse veel raamatuid külmast sõjast, Gorbatšovi aegsest Nõukogude Liidust, president Clintonist jm. Peale Bruno krimilugude, mida alates 2008. aastast on ilmunud 18 raamatut, on välja antud ka Bruno valmistatud toitude kokaraamat. Tõelise globaliseerumise näiteks võib pidada, et raamat, mille prantsuse köögi kohta kirjutas šoti päritolu britt ja mis avaldati Saksamaal Šveitsi kirjastaja poolt, võitis rahvusvahelise auhinna Hiinas (raamatu iseloomustus autori kodulehelt).

Brunol on oma kodulehekülg http://www.brunochiefofpolice.com/, kus autor peab blogi ja soovitab veine ja kohalikke söögikohti jms.

Nagu populaarsete raamatusarjadega tihti juhtub, on ka sellest plaanis teha teleseriaal.

Kaja Kleimann

Cara Hunteri Inspektor Fawley juhtumid: „Nad ei leia sind iial” (2019), „Pimeduse kütkes” (2019), „Väljapääsu ei ole” (2020)

„Ja mingeid kuradi ristsõnu ma ka ei lahenda.”

Säärase viipega poole sajandi tagusele ametivennale algab Cara Hunteri triloogia inspektor Adam Fawley juhtumitest, tegevuspaigaks krimikirjanduse lemmiklinn Oxford. Ent sedapuhku puutume Morse’i ja Lewise jahimaa, intriigitsevate õppejõudude ja kõikvõimsate kolledžitega kokku põgusamalt, põhitegevus toimub mujal – heal või näiliselt heal järjel inimeste elurajoonis, rohkem või vähem kenade eramute seinte vahel.

Minajutustaja Adam Fawley on otsekohene, järsuvõitu ütlemisega ja pealtnäha mitte just väga sõbralik. Eriti vähe sõbralikkust jagub tal enda vastu, ja tal on selleks rohkem põhjust kui enamikul inimestest. Samas, ega linnakodanikud ka just inglid ole: inglid ei laseks oma lastel grillipeolt kaotsi minna, ei lukustaks noori naisi keldrisügavustesse ega süütaks elumaju, kus väikesed lapsed sees. Lähemal vaatlusel selgub muidugi, et inspektor juhib oma rühma hästi, oskab pisimate detailide põhjal järeldusi teha ja suhtleb kolleegidega täiesti adekvaatselt, järgides politseinike kirjutamata reegleid: sina pead oma kolleegidega aus olema; sina ei tohi valetada, igaühele infot jagada, kahtlusalusega kurameerida ega muul viisil korrumpeeruda; kui sina kirjutamata reeglite vastu eksid, satud põlu alla seniks, kuni vea hea tööga korvad. Nõnda võib edevast seersandist saada taas lihtuurija, tööd rügav tagasihoidlik tüüp tõusta seersandiks, nutikas naine edeneb küll ametiredelil, kuid tema suhteid meeskolleegidega valvatakse terasemalt, kui Naabri-Valve jõuab naabrilastel silma peal hoida.

Lapsed ja lapsevanemad ongi kolme raamatut ühendav teema. Hellitatud lapsed ja kiusatud lapsed, eiratud lapsed ja leinatud lapsed. Armastavad vanemad, ükskõiksed vanemad, hooletud vanemad, hoidlikud vanemad. Lubadused ja hinnangud, mida lastele möödaminnes antakse, ootused ja lootused, mida neile pannakse, pettumused, mida ei vaevuta varjama. Sünnitusjärgne depressioon, noorukiea depressioon, väikelapse depressioon. Manipuleerimine, millega saavad hakkama nii noored kui vanad. Ahnus, edevus, edukultus, väline hiilgus ja sisutühjus ning kõik need muud tänapäeva mänguasjad, mis võivad parimadki perekonnad lõhkuda ja noored hinged viltu väänata. Raamatus „Väljapääsu ei ole” nendib autor uurija suu läbi:

„Kas on kunagi varem olnud põlvkonda, kes on vägivallaga nii harjunud, kes võtab juhuslikku julmust nii loomulikuna? Kõik need spetsialistid, kelle kohta ta pühapäevastest ajalehtedest loeb, ja kes hoiatavad meid arvutimängude mõju ja empaatiavõime kahanemise eest – selle põhjal, mida tema just nägi, pole neil aimugi, kui hull see asi on.” (lk 227)

Omaette teema on naised kriminaaluurimistöös, nende suhted jaoskonnas, tõus ja langus ametiredelil ning üldsuse suhtumine naisuurijatesse. Ühest küljest ollakse leppinud, et XXI sajandil on politseivormis naine normaalne nähtus, aga ikkagi…

Cara Hunter (pseudonüüm) elab ise Oxfordis ning on õppinud seal inglise kirjandust. Tema kriminullid on äärmiselt põnevad, lahenduskäik võtab pidevalt kurve ning lõpplahendus tabab ikka ootamatult. Lugejatele antakse tegelikult päris palju kaarte kätte: umbes kuuendast peatükist alates hakkab paralleelselt olevikuga jooksma tagasivaadete liin, nt „236 päeva enne tulekahju”, uurimise edenedes hakkavad need sagenema ja lõpuks kulgevad peaaegu paralleelselt. Lugeja näeb, kuidas jõutakse nö haripunkti poole, kuid kas ta oskab ära mõistada, mis tegelikult juhtus? Sekka puistatakse veel katkeid ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast, eriti Twitterist ja kommentaariumidest, mis ilmestavad lugu eheduse ja avalikkuse reaktsioonidega, mida osavalt tagant õhutades võib jõuda võigaste tagajärgedeni. Bibi Raid on tõlkes väga hästi järginud tegelaste erinevaid kõnepruuke ja reportaaži eriliselt laetud stiili. Teadaolevalt on valmis veel kaks Fawley lugu. Jääme ootama!

Tiina Tarik

Vaata ka Tallinna Keskraamatukogu raamatublogi 
ja Jaan Martinsoni raamatublogi

Marek Krajewski “Katk Breslaus”

Marek Krajewski “Katk Breslaus”, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020.

Marek Krajewski on kahtlemata mehine kirjanik, tituleerituna pealegi Poola krimikirjanduse lipulaevaks, kes hariduselt doktorikraadiga klassikaline filoloog.

Kuid kes jääb ootama poeetilisi krimihetki elust Breslaus, peab pigem pettuma. Politseinik Eberhard Mock, kellele kirjanik on pühendanud koguni romaanitsükli (hetkel üheksa raamatut), purjetab läbi sündmuste äärmise sihikindlusega. Kuhu see laev suundub, on esialgu peaaegu arusaamatu.

Naised ja alkohol kaasnevad loomupäraselt ta tormilise eluga. Värvikalt. Ja krimiromaanides oleks muidugi ka erakordne kohata õnnelikus ja rutiinses pereelus elavat politseinikku, eriti peategelasena. Midagi motivatsioonist oleks peategelasel sel juhul nagu puudu. Et sumbata elu hämaraladel. Peategelaseks komplitseeritud isiksus, mahlakas, kelle tegevusmustrid pole mitte niivõrd üllatavad, kui ootamatud. Nagu granaat, tõesti.

Mis kirjaniku stiili puutub, siis detailsusest rääkimata, on see jõuline, lõhnadest pakatav. Selles loos on kumamas lausa ideoloogiline põhjendatus kasutamaks niivõrd värvikaid lõhnafinesse, mis aitab kirjeldada elu pahupoole valusid ja võlusid. Verd ja higi igas astmes. Lõhnadest vängete odöörideni, haisudest rääkimata.

Autori süvakultuursus on tunnetatav, piisab kui ta osaliseltki sellest aimu annab. Kunstiliselt loodud maailma teeb köitvaks just nimelt ta osaline seletamatus.

Ja eks pahed ja patud peibutavad rohkem kirjeldama maailma nägusid, käesoleval juhul on tegemist äärmiselt tiheda tekstiga. Igavene headuse ja kurjuse omavahelise võitluse pöördratas. Üle seletada nagu ei tahaks ja, vast ei suudakski.

Kummardus Hendrik Lindepuule, kelle tõlkepintslist need värvid ju pärinevad. Meie emakeelest.

Andrus Allikvee

Kes loeb Indrek Harglat?

Pretensioonikas küsimus. Ja ega ma ka vastust ei tea. Raul Sulbi pealkirjastas oma Indrek Hargla juubelile pühendatud artikli Postimehes “Indrek Hargla – lugejatele kirjutav kirjanik”. See on üks täitsa ilus juubelijutt, mis annab hea faktilise ülevaate ja mõnusa emotsiooni. Loo pealkirjaga saab vaid nõustuda. Aga ikkagi, kes on Indrek Hargla lugeja? Kuidas seda teada saada? Raamatupoed vist sellist statistikat ei kogu, kirjastus ise näeb raamatumüükidel, kes on ostjad, aga see on vaid osa ostjaist, ning raamatukogude andmed ei ole väga lihtsalt kättesaadavad. Aga midagi neist viimastest siiski saab. Sukeldusin 8. ja 9. juulil meie raamatukogu andmebaasi ja hakkasin numbreid kokku otsima. Andmebaas ei hoia meeles kõiki lugejaid, vaid näitab ainult viimast lugejat, aga neidki sai kokku paar üle 500, nii et nende numbritega saab juba natuke mängida. Raamatute laenutusarvu osas ei ole täit kindlust, sest aastate jooksul on andmebaase kokku tõstetud ja midagi maha kantud, tegelikkuses on need numbrid suuremad kui masin parasjagu näitab, aga kui palju just täpselt, seda ei tea. Niisiis sain ma teha statistikat, et kes loevad Tartu Linnaraamatukogus Indrek Hargla loomingut. Täit tõde selles ei ole, aga mingid suundumused vast küll.

Kõigepealt vaatasin, et millised on kõige loetumad raamatud. Lihtsalt huvi pärast lõin lahku kriminaalromaanid ja ulmekirjanduse. Ega erilisi üllatusi polnud. Indrek Hargla ajaloolised krimid on sutsu populaarsemad kui ulmeraamatud. Melchiori lugudest on varasematel osadel kõige rohkem laenutusi. Sarjade esimestel osadel on alati rohkem laenutusi, osalt maitseproov, et mis see uus asi on ka, ja suuremalt osalt, et need on kõige kauem lugejatele kättesaadavad olnud. Küll aga olid kohati üllatavad mõnede raamatute laenutusarvud. Kas te kujutate ette, milline näeb välja raamat, eriti pehmekaaneline, kui seda on lugenud 112 inimest? Kolm esimest Melchiorit on üldarvestuses esimesed, aga üldarvestuse 4. tuleb juba ulmeriiulist, et see on esimene Frenchi ja Koulu lugu, oli juba arvatav. Edasi lähevad järgmised Melchiorid ja 7. on “Pan Grpowski 9 juhtumit”.

Edasi vaatasin lugejaid vanuseliselt ja sooliselt. Kõige noorem lugeja on 10-aastane, kõige vanem 92-aastane. Üldiselt on meie raamatukogust Harga laenutajate hulgas naiste ülekaal — 75 % lugejatest on naised. Tahtsin vaadata, kas krimi- ja ulmelugejad on kuidagi erinevad, aga tuli välja, et mitte eriti, ulmelugejad on sutsu nooremad (keskmiselt 45-aastane, võrduseks, et krimilugeja on keskmiselt 47-aastane) ning krimilugejate hulgas on naisi paar protsenti rohkem kui keskmiselt (77%) ning ulmelugejate hulgas paar protsenti vähem kui keskmiselt (72%). Vanusegrupiti on kõige usinamad Harla lugejad vanuses 40-49, seal kus asub ka see keskmine 46, kusjuures keskmine naislugeja vanus on 47 ja meestel 45. Põnev on sooline jagunemine vanusegruppides, meeste osakaal on suurem vanusegruppides kuni 19 ja 80+ ning kõige väiksem gruppides 20-29 ja 70-79, teistes gruppides on rohkem selle keskmise jagunemise moodi. Huvitav on märkida, et mõne aastakäigu rahvas tunneb Hargla loomingu vastu eriti suur huvi, näiteks naised vanuses 40, 45 ja 50 ning mehed vanuses 45. Kõige suurem ulmehuvi on 30-39-aastastel ning kõige krimilembesemad on 50-59-aastased lugejad.

Mis sest kasu on, et ma uurisin välja, et Tartu Linnaraamatukogus on 2020. aasta suvel keskmine Indrek Hargla loomingu lugeja 46-aastane naisterahvas? Ei mingit, aga võib-olla on teil huvitav teada :) Ja olge, kes olete, Hargla nime raamatukaanel nähes tasub selle raamatu lugemine ette võtta :)

Tiina Sulg

 

 

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud, kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” siiski helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel:
* Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga.
* Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena.
* Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.
* Raamat on saanud ka järje. Eesti keeles veel pole, aga küllap tuleb.

Tiina Sulg

Lee Child “Nagu vits vette”

Raamatusarja peategelane on endine USA armee sõjaväepolitseinik, kes rändab USA-s enda lõbuks ringi – ja satub sageli uurima kahtlasi ja ohtlikke olukordi. Ning mitte ainult uurima: teoinimesena lööb Reacher alati võitluses ebaõiglusega kaasa. Sageli lööb see koljatimõõtu mees ilma igasuguse kahetsuseta ka esimesena …

Siinkirjutaja peab Jack Reacheri lugusid kaasaegse põnevuskirjanduse etaloniks. Ning ilmaasjata ei tsiteerita tagakaantel ajakirja Forbes, kes ütleb, et Jack Reacher on kõige kõvem kaubamärk kirjandusmaailmas.

Tõsi: mõnes loos on pinget, pinevust ja hingekriipivaid olukordi rohkem kui teises, kõnealune „Nagu vits vette” pole ilmselt sarja kõige võimsam teos. Kuigi algus on üks pingelisemaid: metroos sõites avastab peategelane kaasreisija, kes käitub igas mõttes nagu käsiraamatu enesetaputerrorist. Reacher püüab plahvatust ära hoida, kuid vallandab sealjuures hoopiski midagi muud traagilist.

Vägivaldseid stseene jätkub ning tulirelvade ja käsitsikakluse ekspert peab sedakorda elu nimel kasutama muidki vahendeid.

Kui uskuda viimaseid uudiseid, siis Lee Child annab tulevikus kirjaniku-ohjad üle oma nooremale vennale James Grantile (kirjanikuna Andrew Child), et too siis saaks jätkata Reacheri seiklusi. Kel huvi asjaga rohkem end kurssi viia, siis artikkel on saadaval BBC lehel. Teadaolevalt jätkub aga veel n-ö vanu lugusid, mis eesti keelde tõlkimata – ja mis selle sarja austajatele alati maiuspalaks.

Lee Child hakkas kirjutama pärast seda, kui ta vallandati 1995. aastal Granada Televisiooni saatejuhi kohalt. Tema esimene Reacheri romaan ilmus 1997. aastal. Pärast seda on ta müünud enam kui 100 miljonit raamatut, praeguseks on tõlgitud Lee Childi raamatuid neljakümnesse keelde. Amazon on teatanud sarja adapteerimisest TV-tarbeks. Filme on praeguse seisuga tehtud kaks, nimiosa mängib neis Tom Cruise.

Janar Kotkas

Pildil Lee Child koos Jack Reacheri osatäitja Tom Cruise’ga. Pilt on pärit siit.

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann