Posts Tagged ‘krimi’

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

Nancy Springer “Enola Holmes: Kadunud markii juhtum”

Kes teab Sherlock Holmesi lugusid, teab kindlasti ka seda, et see pöörane detektiiv pole üksiklaps. Suuremat tähelepanu on saanud tema vend Mycroft Holmes. Tema nooremast õest Enola Holmes’ist pole Conan Doyle’i lugejad ilmselt küll varem kuulnudki.

Nüüd on aga aeg särada just ülinutika tegutseja Sherlocki ning võimsa mõttejõuga eraku Mycrofti väikesel õel.

Enola on enamuse elust veetnud vaid koos oma salapärase emaga. Oma viieteistkümnenda sünnipäeva hommikust alates peab ta korraga ise hakkama saama. Ema on tema kõrvalt lahkunud, kuid jätnud maha palju omapäraseid vihjeid. Ema käitumine on Enola üsna rivist välja löönud, kuid teda pole ajastukohaste tavade kohaselt kasvatatud peeneks ja abituks preiliks, vaid isemõtlevaks indiviidiks. Just sellepärast on tegemist äärmiselt julge ja tarmuka neiuga, kel sünnib plaan võtta ette tee Londonisse (mitte vendade soovitud internaatkooli) ning nuputada välja oma salapärase ema asupaik ja kavatsused. Enolal jagub nutikust ja teel olles tabab ta end otsimast kadunud noort markiid.

Seikluslik teos keskendub pigem noore Holmesi seiklusele kui markii juhtumile (nagu raamatu alapealkirjast võiks välja lugeda). Noor markii esineb sümpaatse kõrvaltegelasena ning temagi elu on kippunud jääma viktoriaanlike tavade hammasrataste vahele.

Usun, et Nancy Spingeri teos võiks sobida igas eas lugejale, kellel natuke seiklushimu ja huumorimeelt hinges. Tegemist on ka meeldivalt ajastutruu teosega, kus ei koonerdada olustikukirjeldustega, ja mis paneb vahel lõbustatult muigama.

Netflixis on nähtav samanimeline film. Siinkohal tasub mainida, et film ja raamat on suures osas erineva kulgemisega. Kui kellelgi jäi kripeldama raamatus toimuva juhtumi tahaplaanile jäämine, siis filmis saab just see osa märkimisväärse tähelepanu. Nauditavad on nii film kui raamat, kuid võrdlustega pole mõtet oma aega raisata.

Üks ühine ja oluline joon, nagu Holmesi lugudel ikka: tegevus on tempokas ja kiirete pööretega.

Nancy Springer on sündinud USAs Montclairis (New Jersey) 1948. aastal. Teismelisena kolis ta koos oma perega Pennsylvaniasse ja aitas oma vanemate ostetud motelli pidada. Lapsena luges ta palju Kuningas Arthuri ja Sherlock Holmesi tegemistest. Teda kasvatati „grammatiliselt rääkima”.

Tegemist on Ameerika autoriga kelle suunaks on fantaasia, noorteromaanid, müsteeriumid ja ulme. Springeri romaan „Larque on Wing“ võitis 1994. aastal Tiptree auhinna. Samuti on ta pälvinud Edgari auhinna aastal 1995 novelli “Toughing It” eest ja 1996. aastal “Looking for Jamie Bridger” eest, mida jagatakse Ameerika müstikakirjanikele ( Mystery Writers of America ). Need pole siiski tema ainsad võidud kirjandusmaastikul.

Enola Holmesi raamatusarja kirjutamisega tegi ta algust 2006. aastal, praeguseks on avaldatud kuus raamatut. 

Autorist Wikipedias, autori koduleht.

Triin Võsoberg

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”

Lasud Knutbys” on mitmes mõttes pettumustvalmistav romaan. Etteruttavalt olgu öeldud, et pealkirjas lubatud laske tuleb lugejal mõnd aega kannatamatult oodata. Lisaks tekib lugejal romaani kulgedes pidevalt küsimus: kes on selle peategelane?

Vahelduseks romaani tutvustus: „1997. aasta suvel kolib perekond Forsman Upplandi maakonda Knutbysse, olles valmis alustama uut elu nelipühilaste Filadelfia koguduses, mida juhib karismaatiline Eva Skoog. Seitsme järgneva aasta jooksul koob käputäis inimesi ja perekondi erootiliste võimusuhete saatusliku võrgustiku, mis viib paratamatult traagiliste arenguteni.”

Esmalt tundub, et peategelaseks on proua Forsman, hiljem pühendatakse aga suurim tähelepanu härra Forsmanile – ometi on ju selgelt näha, et kõiki niite tõmbab pastor Eva Skoog. Siiski jääb tolle hirmuäratava ja lugejas vihagi tekitava tegelase kujutamine pisut liiga pinnapealseks ja kõrvaliseks, et teda saaks peategelaseks nimetada.

Usupõlglik lugeja saab romaanist kinnitust oma mõtetele kiriku (siinkohal siiski konkreetselt nelipühilaste) silmakirjalikkusest. Kättemaksuhimuline lugeja asub üsna romaani algusest peale ootama: kas ja kuidas silmakirjateenritest manipulaatorid oma nartsissistlike ja õelate tegude eest vastutama peavad?

Judinaid tekitab teadmine, et selliseid asju juhtub päriselt ning seegi romaan põhineb tõestisündinud juhtumil. Meie ümber leidub inimesi, kellega on lihtsam manipuleerida kui teistega – ja paraku ka neid, kes teiste mõjutamisel osavad ja oskavad seda enda huvides ära kasutada.

Jonas Bonnier on Rootsi autor, kes on seni avaldanud 8 romaani. Üks Tema viimaseid romaane „Helikopterirööv” räägib suurimast, Stockholmi lähedal Västbergas toimunud pangaröövist. Teos saavutanud edu 34 riigis. „Helikopterirööv” on autori esimene katse põnevusromaanide kategoorias ning on samuti tõsielul põhinev krimiromaan, Priit Hõbemägi intervjuu Jonas Bonnieriga Eesti Ekspressis “Multimiljonärist krimikirjanik: “Istusin röövlitega ühes toas ega saanud nende jutust midagi aru.”

Janar Kotkas

Jonas Bonnieri pilt on pärit siit.
Autori kohta rohkem infot Wikis.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Tiina Sulg

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Ragnar Jónasson „Lumepimedus”

Ragnar Jónasson „Lumepimedus” Eesti Raamat 2020, 268 lk, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Mõnus pühapäeva pärastlõunast õhtuni lugemine. Laupäev ilmselt sobiks ka hästi.

See raamat on heaks näiteks, et ka 260 leheküljega saab jutustada loo, kus on piisavalt põnevust ja nauditavalt kujutatud tegelasi, väga hästi kirjeldatud loodust ja ilma ning seda, kuidas see inimeste meeleolule mõjub. Talv Põhja-Islandil tähendab võimalust saada lumme maetud ja tunnet, et kardinad on parem eest ära tõmbamata jätta.

Raamatu tegevus toimub Islandil 2009. aastal, ajal, mil majanduskriis on täies hoos. Põhiliseks tegevuskohaks on Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil. See on koht, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb kas merelt, õhust või kitsa, läbi mäe kulgeva klaustrofoobiat tekitava tunneli kaudu. Kui see kinni tuiskab, on kogu linn lõksus.

Ari Thór Arason on algaja politseinik oma esimesel ametikohal, tal pole politseikool veel lõpetatudki, kuid töökohti pole palju saada ja ta võtab vastu selle, kust esimesena ühendust võetakse. Kallim, kellega üldse nõu ei peetud, jääb 400 km kaugusele Reykjavíkki, see tekitab hulga pingeid. Ta on innukas, kuid veidi naiivne ja kogenematu. Suurlinnast tulnuna ei mõista ta hästi kohta, kus kõik on kõigiga seotud ja info levib nagu kulutuli. Vaevalt kohale jõudnuna saab ta hüüdnimeks Püha Isa, sest juba on teada, et ta on varem teoloogiat õppinud. Aga mõnikord on tal siiski üsna hea vaist ja küll ta õpib.

Tagakaane jutt oli minu jaoks pigem veidi peletav, tegelikult pole lugu kaugeltki nii sünge, Vilborg Yrsa Sigurðardóttiri juhtumid on palju hullemad. Mulle meeldis, et ühe osa kohta krimimüsteriumist tekkisid mul üsna vara kahtlused, mis tõeks osutusid, teist osa ma aga poleks iial ära arvanud – kõiketeadjal pole ju huvitav lugeda.

Võib-olla ei ole ma liiga rahul sellise lugeja kohtlemisega, et kirjutatakse, kuidas uurija küsis kelleltki küsimuse ja täpsustas vastust, aga lugeja ei kuule/loe/tea kumbagi. Ja muidugi need kaldkirjas kirjutatud vahepeatükid sündmustest ja isikutest, kelle käesoleva looga seotus lõpuks välja tuleb, oh, ma isegi ei viitsi nende üle enam kurta, need tunduvad juba žanri kohustusliku osana. Ja selles raamatus olid need tegelikult väga pinget kruvivalt kirja pandud.

„Lumepimedus” on „Pimeda Islandi” sarja kuuest raamatust esimene ja loodetavasti ilmuvad need ka eesti keeles. Vähemalt järgmise osa katkend on raamatu lõpus juba olemas.

Kaja Kleimann