Posts Tagged ‘krimi’

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Peter May „Mustmaja”

See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”

Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.

Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.

Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.

Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.

Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.

Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.

Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.

Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.

Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.

Kaja Kleimann

Elly Griffiths „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus”

Eneselegi märkamatult olen sattunud dr Ruth Galloway lõksu. Ruth on Elly Griffithsi krimiromaanide seeria peategelane. Eesti keelde on tänaseks päevaks tõlgitud sellest seeriast neli — „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus” — pikk tee on minna, autoril on neid valmis kirjutatud juba 13.

Sattusin “Koolmekohad” kätte võtma peale mõningast islandi krimikirjanduse lugemist ja tundsin sügavat kergendust, sest Elly Griffiths ei tapa oma tegelasi sedavõrd võikal ja piinaval viisil ja ei sunni mind mõne eriti haige mõrvari mõtetele kaasa elama. Küll aga võib mõningast sarnasust leida ehk lagedates inimtühjades maastikes, lõikavkülmades lagendikes, mis elavad tegevusele kaasa luues erilist jahedat lummust.

Elly Griffiths on inglise kirjanik, kelle pärisnimi on Domenica de Rosa. Nagu autor on öelnud, tuli see nimi talle pähe siis, kui tal tekkis idee kirjutada krimilugu ja ta vajas krimikirjaniku nime. Elly Griffiths. Nii on.

Tema loodud sündmused toimuvad Inglismaa idaosas Norfolki piirkonnas Põhjamere ääres, kus meri on alistanud iidsed metsamaad, kus on pikad liivased rannad vaheldumisi märgaladega, kutsuvad mudased laugmadalikud, mis sobivad peatus- ja elukohaks arvukatele linnuliikidele, kuid inimeste peades tekitab piirkond pigem küsimuse — kes seal elada tahab.

See piirkond on tuntud ka iidse inimasustuse jälgede poolest, sealt on leitud hulgaliselt ülihästi säilinud arheoloogilisi leide. Mis viib meid omakorda tagasi peategelaseni — Ruth Galloway on nimelt kohtuarheoloog, keda kutsutakse tavaliselt luuleidusid üle kontrollima ning uurima. Ja siin peitub minu jaoks teine konks — minu silma paneb särama kõik, mis on seotud arheoloogiliste leidudega. Kõigis eelnimetatud neljas romaanis tulevadki esmalt päevavalgele ühed luud. Siis kutsutakse kohale dr Galloway nende kohta hinnangut andma ja tihedas suhtluses kohalike politseinikega hakkab hargnema tunduvalt mitmekihilisem sündmusteahel. Politseinike poolt juhib uurimist karmi olekuga Harry Nelson. Lisaks Ruthi ja Harry omavahelisele sobivusele koos juhtumeid lahendada tekitab autor nende vahele ka keerulise eraelulise liini, mis annab mõlemale tegelasele ehk veidi sügavustki juurde.

Veel üks tore nüanss nende raamatute juures on tänapäevase druiidi Cathbadi sekkumine lugudesse. Tegelase nimi tuleneb otseselt iiri mütoloogias esinevalt ülemdruiidilt Cathbadilt. Ta toob kaasa oma tseremooniad, ohverdused, tõekspidamised ja piisavas koguses müstikat, tal õnnestub olla alati õiges kohas, justkui mõttejõul. Druiidid on ühest küljest pärandihoidmise eestkõnelejad, kuid nende hoiak vastandub tihtipeale laiemale, pärandi säilitamisele suunatud hoiakule, kuna hingi ei tohtivat segada ja pärand tuleb hoida puutumatuna.

Kui tahaks mingile plekile osutada, siis mõningane konstrueeritus paistab välja, aga meelelahutuslikus mõttes siiski meeldiv lugemine, mis ei sunni päris magamata ööd veetma, kuid tekitab soovi lõpuni lugeda.

Kellele see piirkond huvi pakub, siis võib surfata mööda sellist kaarti — Weird Norfolk.

Annika Hramov

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis”

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis” (Tänapäev, 2021, tlk. Tiina Aro)

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli mantlipärija astub ametissse 9. detsembril, aga juba kevadel ilmus vaimukas krimiromaan pensionipõlve pidavast ekskantslerist. Mis kõige üllatavam – tänavu Saksamaal trükivalgust näinud sõbralik krimikomöödia (autori žanrimääratlus) on juba eesti keelde tõlgitud!

Mitme bestselleri autor David Safier (eesti keelde tõlgitud veel “Halb karma”) saadab pensionile jäänud Angela Merkeli koos oma kvantkeemikust abikaasa Achimi ja mops Putiniga (no muidugi mäletate seda lugu, kuidas Putin Merkelit ühel kohtumisel koeraga ehmatas) Berliinst ära Brandenburgi liidumaa Uckermarcki maakonna ilusa nimega väikelinna. Angela julgeoleku peab tagama heasüdamlik mehemürakas, isiklik ihukaitsja Mike.

Loomulikult leidub kohalike hulgas AFD juhtiv tegelane ja ka mustanahaline lapseootel noor naine, kes on Angelale esimeset hetkest peale väga sümpaatne. Angela küpsetab kooke, jalutab koeraga, korjab Putini kakat ja unistab sõbrunemisest väikelinna rahvaga. Hakkab juba pisut igav, aga just siis kutsub kohaliku lossi omanik vabahärra Philipp von Baugenwitz Angela ja Achimi lossi veinipeole. Ja läheb lahti….

Peo lõpus leitakse vabahärra lossikeldris surnuna, aga kohalik politseiülem on parajalt juhm. Nii ei jää Angelal muud üle kui asuda ise tegutsema. Talle ju meeldib probleeme lahendada! Oma ihukaitsja meelehärmiks asub ta mõrvajuurdlust läbi viima. Kahtlusaluseid on koguni kuus ja kõik nad on naised, nii et sookvoot on kuhjaga täidetud! Lugeja, kes saksa keeles kodus pole, saab sedagi teada, mis imeasi on sootärn.

Kuulsad detektiivid nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot pole Angelale muidugi võõrad, aga vahest kõige hingelähedasem on siiski miss Marple, keda alahinnati nagu noort Angelatki poliitikukarjääri esimestel aastatel.

Ekskantslerist saab tarmukas hobidetektiiv. Mõrvauurimise käigus meenuvad Angelale aeg-ajalt seigad oma poliitikukarjäärist, näiteks see, et tal ei õnnestunud kunagi vältida Berlusconi märga põsemusi tervitamisel või fakt, et Riigipäeva saadikutebüroos lõhnas kanepi järele. Muide, ka selles raamatus poetab Angela oma kuulsa lause “Me saame hakkama.” Ja tõestab, et saabki!

“Miss Merkel” võiks olla mõnus talveõhtu sisustaja neile, kes peavad lugu huumorist ja rahulikult kulgevast krimiloost, aga ennekõike muidugi Angela Merkelist. Autoril on juba käsil miss Merkeli teine juhtum, aga väike ärevus on ka õhus, sest kes teab, äkki saab Angelast Merkelist ametist lahkumise järel hoopis ÜRO erikomissar ja Uckermarki Angela jääb paralleeluniversumisse hulpima. Tõde peaks selguma õige pea.

Linda Jahilo

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

See raamat on segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi.

Tiina Sulg

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas” Eesti Raamat 2021, tlk Piret Lemetti. 281 lk

Eraldatud maamõisasse tulevad nädalalõppu veetma kuus naist ja üks koer. Viis naist on raamatuklubi liikmed, raamatu minajutustajaks on klubiliikme 25-aastane tütar, kes klubisse ei kuulu, kuid mingil ähmasel, meile selgitamata põhjusel kaasas on ja ema sõnul ta aasta ainukese vaba nädalavahetuse ära rikub. Raamatuklubi peab eelmainitud tütar küll pigem joomisklubiks ja leiab, et suurem osa keskklassi tualettruumis leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui selle klubi lugemisnimekiri.

Kohapeal võõrustab neid kõike muud kui ingellik perekond Angel.

Nagu tõelisele eraldatud maamaja müsteeriumile kohane, hakkab sadama lund ja välismaailm saab mitmeks päevaks ära lõigatud. Mobiililevi pole nagunii kunagi olnud. Laipu muudkui lisandub ja uurida saavad juhtumit ainult kohalviibivad isikud, kelle seast üks peab olema mõrvar. Või on neid siiski mitu? Kes on järgmine ohver ja kellega koos võib end turvaliselt tunda? „Hirm on suur võrdsustaja”.

Kolleeg ütles selle raamatu kohta: „No ma ei tea… kirjutatud on ju iseenesest kenasti, aga ükski tegelane ei ole sümpaatne, isegi mitte koer!” Ma olen varem selliseid raamatuid kohanud ja selline lahendus pole tavaliselt mullegi meelepärane, aga seekord ei seganud see mind üldse!

Lugesin raamatu läbi ja mulle meeldis lausa niipalju, et end soovitust kirjutama asutada. Viimasel ajal ilmub nii palju krimikirjandust, mida olen jõudumööda jälginud, sh ka lugenud, et vahel mõtlen, et tuleks endale mõneks ajaks keeld kehtestada – umbes nagu hasartmänguritele kasiinosse pääs. Lõppude lõpuks peab ju jääma aega ka muude raamatute jaoks! Enamus neist ei jää kuigi kauaks meelde, isegi kui lugedes on põnevus suur. Peab olema midagi, mis eristab. Selle raamatu puhul vist on olulisim stiil, mis ei tähenda samas, et põnevust pole. Minajutustaja Ursula (mis pole tema päris nimi) on sarkastiline kõigi suhtes, keda kirjeldab, kuid kardetavasti on ta ka täpne. Tema emast: „”Teate, ma ei maksa selle eest, et…” Need sõnad pudenevad ema suust niivõrd korrapäraselt, et tuleks tema vapile kirjutada. Kindlasti graveeritakse need ta hauakivile. Kuigi mu terapeudi sõnul ei tohiks ma sellele kujutluspildile keskendumisega liiale minna.” /…/ „Ema ei vaevu kunagi kuulama, kui näeb võimalust rääkida”. Ema sõbranna Netu moto või hauakiri võiks olla „Mina ei tea absoluutselt mitte midagi!” Ja see on ka koht, kus Ursula end korrale kutsub: „ma peaksin tõepoolest vähem selle peale mõtlema, mida ühe või teise hauakivile võiks kirjutada”. Olustiku ja õhustiku kirjeldused on aga hoopis teises, kuid veelgi nauditavamas stiilis kirja pandud. „Päeva pisted harutati aegamisi lahti ja ümber aja keerdus pimeduse pikk lint”. /…/ „ Näis, nagu lakkaks lumelang enne maapinnale jõudmist ning kõik tarduks sellesse haprasse hetke. Me kõik jääksime lumekuuli lõksu – ja kõige kildudeks purustamiseks piisaks ühest müksust.”

Minu jaoks on alati oluline ka see, kas ja kui palju ma mõtlen raamatu peale pärast viimase lehekülje lõpetamist ja kas olen midagi uut teada saanud. Mõni päev pärast raamatu lõpetamist avastasin end selle peale mõtlemast seoses nii sageli räägitud „lahtilaskmise” teemaga. Mitmete raamatu tegelaste kohta võib öelda, et nende suurimaks probleemiks on minevikku kinni jäämine, mis nende elu lausa mürgitab, vahet pole, kas kinni hoitakse inimestest, asjadest või nende mälestusest.

Ja uus teadmine, mille sain – kohtasin esmakordselt mõistet Bechdeli test, mille kohta googeldades sain teada, et see küsib, kas teoses (raamatus, filmis) on 1) vähemalt kaks naist, 2) kes räägivad omavahel ja 3) räägivad millestki muust kui meestest. Mõnikord lisatakse nõue, et kahele naisele tuleb nimi anda. Merriam-Websteri andmetel tutvustas testi ameerika kunstnik Alison Bechdel oma 1985. aasta koomiksis, aga testi ennast kasutati teadaolevalt esimest korda 2007. aastal. Kunstnik ise ütles selle kohta „it’s a bit of fun”. Aga uskumatult paljud teosed seda testi ei läbi. Ma pean ütlema, et polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Kaja Kleimann

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Robert Thorogood
Marlow’ mõrvaklubi
(tlk. Krista Eek,
Tänapäev, 2021)

Saagem tuttavaks: Judith, Suzie ja Becks. Ja Tanika. Ja muidugi Emma.

„Kolm naist pöörasid Tanikale selja ja suundusid vana kaubiku poole, mis seisis parkimisreegleid eirates kõnniteel. Kolmiku vasakpoolsel küljel sammus täiuslik koduperenaine oma järku lõigatud juuste, kitsaste teksapükste ja vateeritud vestiga, paremal tugeva kehaehitusega naine, kelle samm ja riietus oleksid sobinud suurepäraselt Pikk John Silveri laevale, ning nende vahel ekstsentriline aristokraat, kes oli peaaegu sama lai kui pikk, tema õlgade ümber seesama tumehall keep mis alati.” (lk 254)

Judith Potts on 77-aastane ja õnnelik nagu linnuke oksal oma vanatädilt päritud häärberis, kus ta koostab elatise teenimiseks ajalehele ristsõnu ja kaanib volilt viskit. Tal on ka oma „salatuba”, võib-olla koguni koos luukerega. Suzie Harris on viiekümnendates koerajalutaja, elu poolt vintsutatud üksikema, kes pahatihti enne tegutseb ja siis mõtleb. Becks Starling – see tähendab, Becky ehk Rebecca, aga sõbrad kutsuvad teda ikka Becksiks – on umbes neljakümnene vikaariproua, toimekas koduperenaine, kelle puhul võib tekkida küsimus, ega tal kruvid väheke ei logise, kuni ta teeb midagi hämmastavalt nutikat. Pealtnäha kokkusobimatut kolmikut ühendab kihk lahendada vaikses jõeveerses Marlow’ linnakeses kõigi hämmelduseks puhkenud mõrvade seeria. Igaks mõrvaks näib olevat kohane kahtlusalune, kel olemas „raudkindel, vettpidav ja kivikõva motiiv” (lk 268); ainus häda, et neil kipub olema ka sama kindel alibi. Kohalik politseiuurija Tanika Malik on ülemuse stressipuhkuse ja eelarvekärbete tõttu jäetud pea üksi juhtumeid lahendama ning pole juba nädal aega saanud tütrele unejuttu lugeda. Naised püüavad teda aidata ja ennekõike leida ühenduslüli kolme ohvri vahel. Selleks võib olla mis iganes, isegi linnast majesteetlikult läbi voolav, kuid väga ebasobival hetkel tormis mässama hakkav Thames. Kriitilisel hetkel aga astub mängu Emma. (Tema on muide dobermann.)

Lugu, mida võib pidada ka uudseks variatsiooniks tuntud teemal, hargneb rahulikult ja ruttamata nagu jõevool 360 leheküljel ning sel on mitu moraali, nagu näiteks: õppige ujuma! Või: ajalehed on suur väärtus, eriti netiajastul. Või: ärge ilmaski alahinnake naisi, eriti vanu naisi, ja töötavaid naisi, ja koduperenaisi. Ja tähtsaim õpetussõna: pliiatsid tuleb alati hästi ära teritada!

Autor Robert Thorogood (s. 1972) on eestlastele tuttava teleseriaali „Surm paradiisis” looja ning on kirjutanud neli kriminulli sarja peategelase Richard Poole’i uurimistest. Ka Marlow’ naiste tegemistele on kuuldavasti oodata järge.

Tiina Tarik

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann