Posts Tagged ‘krimi’

Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini lood

Järjest rohkem on hakanud ilmuma mitmeosalisi kriminaallugusid, kus lisaks kuritöödele on kaunis tähtis osa kohalikel oludel ja uurijate eraelul, mida saab jälgida raamatust raamatusse. Selline võte kindlustab püsiva lugejaskonna, tekivad sarja fännid. Mul endalgi on mitu sarja, mille uusi raamatuid põnevusega ootan. Ühes neist toimub tegevus Bretagne’is, kangelaseks komissar Dupin, kes on tulnud, õigemini üle toodud, Pariisist.

Raamatuid on kirjutatud kaheksa, eesti keeles on ilmunud neli: „Surm Pont-Avenis”, „Mõrv Bretagne´i rannikul”, „Bretooni kuld” ja „Bretooni uhkus”. Esimese raamatu sündmuste toimumise ajal on elupõline pariislane komissar Dupin kohapeal töötanud peaaegu kolm aastat, aga tema pagendamise põhjuste kohta liiguvad ikka veel pöörased kuulujutud. Dupin on ekstsentriline, äkilise iseloomuga ja ülemustega mitte eriti hästi klappiv mees, aga lisaks iseloomule on häda ka selles, et karjääriredelil kipuvad tõusma lollid, ja lolli ülemusega on väga raske. Oma alluvate eest, isegi nende, kes talle närvidele käivad, seisab Dupin vankumatult, vajadusel ka kõrgemale poole valetades. Eks sama tee kolleegid vahel ka tema heaks, konarusi prefektiga silub kõige paremini suurepärane sekretär Nolwenn, kes oli ametis juba eelmise komissari juures. Nolwenn on ammendamatu allikas kohalike olude ja inimsuhete asjus ning võimeline välja uurima kõige ilmvõimatumaid asju. Dupini mõtted paneb liikuma kange kohv, millega ta kipub liialdama, ning liikumine — talle meeldib kõndida. Veini pruugitakse toidu juurde ilmtingimata, kuid selle regiooni maades alkoholiga liialdamist ette ei tule.

Bretoonid on väga teadlikud oma kultuuripärandist, uhked ja asjatundlikud mütoloogia ja ajaloo asjus, ning kolleegid üritavad ka Dupini neil teemadel kõigiti harida, sest muidu pole tal lootustki kohalikke inimesi mõistma hakata. On ju raske ette kujutada ebausklikku politseiametnikku? Mitte siis, kui ta on bretoon. Dupinil on vahel päris keeruline aru saada, kui tõsiselt mingeid asju täpselt võtma peaks. Talle jutustatakse mägedest, mis praegu paistavad silmale kui mingi veider küngastik (kõrguselt midagi Munamäe taolist), kui TÕELISTEST mägedest, mis olid pikka aega kõrgemad kui Mount Everest ja millega võrreldes Himaalaja, Alpid, Kaukasus ja Püreneed on väga noored, pole isegi viitkümmend miljonit aastat vanad. „Komissar oli õppinud, et bretoonide jaoks oli minevik sama reaalne kui olevik, ja mõni suvaline ajahetk, näiteks kolmsada miljonit aastat tagasi, oli sama olemasolev kui praegune, seega oli tohutult ebaaus ja kohatu pidada tänast päeva ainsaks olevikuhetkeks kogu aja kontiinumist pelgalt seetõttu, et kuulusid nende hulka, kes juhtumisi praegu elasid – see on puhas kõrkus, modernne ülbus.”

Mis mulle veel väga nende raamatute juures meeldib, on see, et nad on ka harivad – lugeja saab palju teada Bretagne´i piirkonna looduse, majanduse, toitude (ärge proovige neid raamatuid tühja kõhuga lugeda), veinide, soolatootmise (sool, muide, ongi bretooni kuld), austrikasvatuse, üleüldse keltide ja ajaloo kohta. Looduskirjeldused tekitavad suure tahtmise paiku oma silmaga näha ja lugesin, et autor juba ongi turismi edendamise eest tänukirja saanud.

Mis mind esimest raamatut kätte võttes jahmatas, oli see, et raamat oli tõlgitud saksa keelest, ehkki autoril täitsa prantsuse nimi. Uurimisel selgus, et Jean-Luc Bannalec ongi kirjanikunimi ja isik selle taga on sakslane Jörg Bong. (Umbes nagu Donna Leon kirjutab Veneetsiast, ainult et tema ei luba oma raamatuid itaalia keelde tõlkida. Komissar Brunetti on samuti mu suurte lemmikute hulgas.) Oma nime all esinedes on autor kirjandusteadlane, lektor ja fotograaf. Olles kirjaniku rahvuse teada saanud, mõtlesin pisut tema usaldusväärsuse üle kõige kohavaimu ja bretoonide iseloomu puudutava osas, aga oletan, et bretoonid seda asja nii ei jätaks, kui miski väga valesti oleks.

Nüüd natuke kurvemast osast. Ma olen ka eelmiste Dupini raamatute puhul kohati virisenud veidra eesti keele üle (praegu esimest raamatut lehitsedes jäi silma mitmeid kummalisi omadussõnu, nt lauses ”hoolimata aegunud ubadest oli cafe tugev”) , aga see viimane, „Bretooni uhkus”, on paraku Heliose kirjastuse häbiplekk. Jääb mulje, nagu oleks kogemata trükki läinud mingi varane fail, mida keegi läbi lugenud ei ole, toimetaja tehtud töö aga on prügikasti sattunud. Ohtralt valesid või ära jäänud tähti vaheldumisi äärmiselt veidrate sõnavalikutega: „Dupin pani mõlemad käed turjale. Ja istus mõne aja lihtsalt niisama.” Paneb tahes-tahtmata käsi väänama ja pead murdma, kuhu ja kuidas ta need käed asetas. „Tema juuksed olid täidlased, õlani ja musta värvi.” „Isegi ookean oli end täna õhtuks üles teinud ning riietanud end /…/” „Morjendav õhkkond” (tihnikus)

Olge hoiatatud, aga ega need, kes saksa keelt ei oska, kuid komissari käekäiguga kursis tahavad olla, lugemisest pääse.

Kaja Kleimann

Jim Butcher “Hull kuu”

Jim Butcheri “Hull kuu” on Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago: politsei, FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus.

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti. Tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid, sõlmitakse leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö ning vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutades seejuures mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on nad on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. See on hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teil oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Tiina Sulg

Lee Child „61 tundi”

„Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus.”

Täpselt nii asub põnevike meister Lee Child esimestest ridadest peale pinget üles kruvima uusimas eesti keelde tõlgitud Jack Reacheri sarja romaanis „61 tundi” (esmatrükk inglise keeles 2010). Sedakorda satub endine sõjaväepolitseinik Reacher lumetormi ajal bussiõnnetusse – mis juhuslikult ka edaspidiste sündmustega seotud – ning lumevangi jäänuna saab temast politsei abiline ja ühe olulise tunnistaja ihukaitsja. Pinge püsib juukseid püstiajavalt kõrgel terve romaani vältel ning jõuab haripunkti vahetult enne lõpulehekülgi. Kas sedakorda on Reacher oma nutikuse ja tapva jõu kiuste sattunud olukorda, milles ta keerulistele oludele ja saatusele alla jääb? Sedakorda jätab autor lugejatele üsna kõva pähkli pureda.

Lee Childi kirjanduslik stiil on jätkuvalt hõrgult napisõnaline, lõikav ja sisukas. Sõnavahtu ei ole. Ükski lause ei koosne linnuhaavlitest – iga sõna on kui 45kaliibrise revolvri kuul. On näpuotsaga flirti, veidi filosoofiat, mõni sõna Reacheri leivanumbri käsirelvade teemal. Jätkuvalt on julmi inimesi, detektiivitööd, taplemist ja tapmist. Ning – siinkirjutaja ei taha küll kelleltki spoiler’iga lugemisrõõmu ära võtta, aga peab reetma: raamatus leidub stseen, kus kivimees Reacher on pisaratele lähemal kui kunagi varem.

Krõbedamat sorti põnevike austajad ei pea Jack Reacheri raamatut haarates kunagi pettuma.

Lee Child (James Dover Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal Coventry’s riigiametniku perekonnas. 1998. aastast alates elab kirjanik USAs New Yorgis. Ta on õppinud õigusteadust ning töötanud teleprodutsendina – muuhulgas Eesti vaatajatelegi tuntud telesarja „Tagasi Bridesheadi” (1981) juures. Ettevõtte ümberkorralduste käigus töö kaotanuna otsustas Grant hakata romaane kirjutama, sest need on „meelelahutuse puhtaim vorm”. Juba autori debüütromaan „Killing floor” (1997) osutus edukaks ning võitis mitmeid kirjandusauhindu. Child’i populaarse Reacheri-sarja keskne kangelane on endine sõjaväepolitsei major Jack Reacher, kes uitab hulkurina mööda USAd, satub keerukatesse olukordadesse ning lahendab neid nii jõu kui mõistusega.

Kirjanikunimi sündis siseringi sõnamängust: nimelt hääldas keegi perekonnas Renault’ mudelinime Le Car valesti kui „Lee Car”, sõna „Lee” võeti naljana kasutusele ja kirjaniku lapsele (inglise k. child) Ruth’ile hakati itsitamisi viitama kui „Lee Child’ile”.

James Grant on 1975. aastast alates abielus Jane’iga. Ta toetab jalgpallivõistkonda Aston Villa ning väidetavalt on suitsetanud aastakümneid marihuaanat.

Autorist wikis https://en.wikipedia.org/wiki/Lee_Child

Janar Kotkas

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Andy Weir “Artemis”

Selle raamatu lugemisega läks mul kaua, kuigi see on hoogne ja kaasakiskuv kosmosekrimi, hea meelelahutus, mis paneb mõtlema lisaks krimiloole ka elukorralduse võimalikkusest Kuul, monopolide võimust, juriidikast ja korrakaitsest suletud süsteemis, kaasaelamapanevate karakterite olulisusest kirjanduses, rahvuslikest stereotüüpidest, juhuse ja isiksuse rollist ajaloos, isa-tütre vahelistest suhetest, sellest, et ükski inimene pole saar, ja mis sest vaesest Maast küll tulevikus saab…
Ega kõik just liiga usutav ei olnud, aga seiklusloo tarbeks piisas küll.

Tiina Sulg

Jens Lapidus „Vipiruum”, „Sthlm delete” ja „Top dogg”

Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.

Tiina Sulg

 

Dot Hutchison “Liblikate aed”

Ilmselt on üks jubedamaid kogemusi, kui sinu lähedane kaob ja seda jäljetult. Otsingud ei too tulemust ja hing jääb kripeldama…

„Liblikate aed“ on tohutult kaunis ja nutikas paik, kuhu on kokku kogutud suur hulk noori tütarlapsi, kelle saatus on pehmelt öeldes väga jõhker. Alustuseks enamasti mingil moel röövimine. Aedniku — nii nimetab end aia uhke omanik ja looja — ebaterved fantaasiad, mida noored peavad taluma ja, nagu selgub, kõik seda ei suudagi.

Pärast selle romaani lugemist jookseb vist pea igal lugejal looduses muretult lendlevat liblikat nähes jutt seest läbi. Millegi nii ilusa taga võib peituda nii palju julmust, egoistlikust, ülbust… Ülbust arvata, et sul on õigust otsustada teiste inimeste elu üle ja otsustada, millal see elunatuke peab leidma väga julma lõpu.

Dot Hutchison on loonud väga soravalt ja kergelt neelatava romaani. Pole ju öeldud, et hea raamat peaks olema meeldiv. Nii imetlust kui jälestust tekitab autori fantaasia – mis inimene see küll peab olema, kes suudab välja mõelda midagi nii röögatult jõhkrat.

Dot Hutchison on enda sõnul kirglik lugeja, kirjutaja ja käsitööhuviline. On töötanud skaudilaagri instruktori, elusa malendi ja raamatukupeldajana. Võib veeta oma elust tunde ja tunde, lugedes Wikipediast artikleid, millel pole tema enda uurimistööga mingit pistmist. Koduleht.

Triin Võsoberg