Posts Tagged ‘krimi’

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Advertisements

Andy Weir “Artemis”

Selle raamatu lugemisega läks mul kaua, kuigi see on hoogne ja kaasakiskuv kosmosekrimi, hea meelelahutus, mis paneb mõtlema lisaks krimiloole ka elukorralduse võimalikkusest Kuul, monopolide võimust, juriidikast ja korrakaitsest suletud süsteemis, kaasaelamapanevate karakterite olulisusest kirjanduses, rahvuslikest stereotüüpidest, juhuse ja isiksuse rollist ajaloos, isa-tütre vahelistest suhetest, sellest, et ükski inimene pole saar, ja mis sest vaesest Maast küll tulevikus saab…
Ega kõik just liiga usutav ei olnud, aga seiklusloo tarbeks piisas küll.

Tiina Sulg

Jens Lapidus „Vipiruum”, „Sthlm delete” ja „Top dogg”

Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.

Tiina Sulg

 

Dot Hutchison “Liblikate aed”

Ilmselt on üks jubedamaid kogemusi, kui sinu lähedane kaob ja seda jäljetult. Otsingud ei too tulemust ja hing jääb kripeldama…

„Liblikate aed“ on tohutult kaunis ja nutikas paik, kuhu on kokku kogutud suur hulk noori tütarlapsi, kelle saatus on pehmelt öeldes väga jõhker. Alustuseks enamasti mingil moel röövimine. Aedniku — nii nimetab end aia uhke omanik ja looja — ebaterved fantaasiad, mida noored peavad taluma ja, nagu selgub, kõik seda ei suudagi.

Pärast selle romaani lugemist jookseb vist pea igal lugejal looduses muretult lendlevat liblikat nähes jutt seest läbi. Millegi nii ilusa taga võib peituda nii palju julmust, egoistlikust, ülbust… Ülbust arvata, et sul on õigust otsustada teiste inimeste elu üle ja otsustada, millal see elunatuke peab leidma väga julma lõpu.

Dot Hutchison on loonud väga soravalt ja kergelt neelatava romaani. Pole ju öeldud, et hea raamat peaks olema meeldiv. Nii imetlust kui jälestust tekitab autori fantaasia – mis inimene see küll peab olema, kes suudab välja mõelda midagi nii röögatult jõhkrat.

Dot Hutchison on enda sõnul kirglik lugeja, kirjutaja ja käsitööhuviline. On töötanud skaudilaagri instruktori, elusa malendi ja raamatukupeldajana. Võib veeta oma elust tunde ja tunde, lugedes Wikipediast artikleid, millel pole tema enda uurimistööga mingit pistmist. Koduleht.

Triin Võsoberg

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna

Stephen King „Härra Mercedes”, „Mis hundi suus, see hundi oma”, „Valve lõpp”

Kui keegi kuskil mainib Stephen Kingi nime, siis minul seostub see esmalt filmiga „Carrie”, mis on tema samanimelise raamatu põhjal tehtud, ja raamatusari „Tume torn”  mille esimese raamatuga „Laskur” ma kurja vaeva nägin…

Kuna üldiselt on autor tuntud siiski kui õuduskirjanik, oli minu jaoks üllatus, kui tuli välja, et ta on kirjutanud ka kriminaalromaane. Pisut ma pelgasin, et äkki mulle ei meeldi ja on ka liiga keeruline ja tüütu, kuid üllatus ja rõõm olid suured, kui avastasin, et see sari on väga mõnus! :) Kingi vähelugenud inimesena olen esialgu arvamuse juures, et tema krimi on hulga parem kui õudus :D

Jutt käib siis Bill Hodgesi triloogiast, kuhu kuuluvad raamatud:

1. „Härra Mercedes”

Esimeses osas tutvume loo peapahalasega ning pensionile läinud politseinikuga, kellest saab tema peamine vastane. Kui tavaliselt on krimilood üles ehitatud nii, et see, kes on mõrvar, selgub kusagil lõpus, siis King on otsustanud meile kohe alguses teada anda, kes on kurjategija. Jutt jookseb paralleelselt kord politseiniku, kord kriminaali vaatevinklist. See ei tähenda aga sugugi, et puuduks pinge ja põnevus. Kaugel sellest! Autor jagab loo edenedes uusi inforaasukesi, mis loovad kokku tausta, mis aitab mõista peategelase käitumist ja motiive. Humoorikas, põnev ja uskumatu.

Sellest loost on tehtud ka telesari, mida ma pole ise kahjuks veel näinud, aga 8,1 keskmise hindena 10-palli süsteemis tõotab head.

Kaanekujunduses olev sinine vihmavari on niivõrd lahe vihje. Ja muidugi oli mul vaja see vihje järele kontrollida… Kui loete, tunnete selle koha ära ja tunnete ka kiusatust. Andke sellele julgelt järele… :P

2. „Mis hundi suus, see hundi oma”

Teises osas on esimese loo peategelane vaid taustal figureerimas. Endisel politseiuurijal on lahendada üks teistsugune lugu – seotud nii mõrva kui kirjandusega. Ajas minnakse selles osas tagasi mitmekümne aasta tagusesse aega. Tunnistan, et minu jaoks oli see teine osa kolmest kõige igavam. Samas oli müsteeriumit piisavalt ja stiili kallal ei kobise. Surnud kirjanik ja fanaatiline austaja –  noh miks ka mitte! Muidugi ei jookse ka siin ainult üks tegevusliin ja nii mõndagi, mis esimeses osas võib-olla kõrvaliseks jäi, kerkib siin osas üles…

3. „Valve lõpp”

Kolmas osa on võib-olla kergelt ulmeline, kuid seda väga kergelt. Mängu tuleb tehnikasajand ja viide meie vidinalembusele. Viimane lahing vana politseiniku ja peapahalase vahel muidugi toimub ka. Läheb korralikuks märuliks kätte. See osa tundus mulle kõige põnevam. Kiire, hullumeelne ja muhe.

Kingi tegelased on loodud väga erinevad, kuid sulavad kuidagi kenasti kokku. On tegelasi, kes ajavad närvi ja on neid kellele tunned kaasa. Samas on kogu triloogia väga filmilikult kirjutatud. Ja kusagil jooksevad kõik tähtsusetuna tundunud asjad ja kõik muugi kenasti kokku.

Kolmas osa hoidis mind küll poole ööni üleval ja tegelikult oli mul kahju, kui sari otsa sai. Siiralt loodan, et hr. King ka edaspidi krimi kirjutada võtab. Selle sarja juures meeldis mulle muuhulgas ka see, et ma sain aru vihjetest ja slängist, tegevus toimub peamiselt ikkagi aastatel 2009-2016. Aga muidu soovitan neile, kellele meeldib natuke selline psühholoogiline põnevik ja kes ka pisut verd ja piinamist ei pelga.

Seili Ülper