Posts Tagged ‘krimi’

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann

Claudia Piñeiro „Betty Boop”

Mida me mõtleme, kui öeldakse Argentiina? Mõni mõtleb Evitast ja kõrvus hakkab pilkselt kõlama „Don’t cry for me Argentina”, mõni mõtleb Lionel Messist ja mõni „Hargnevate teede aiast”. Rohkemate seoste tekkimiseks tuleb mõistagi rohkem lugeda.

pineirobettyboopRaamatu peategelasteks võib vist pidada kirjanik Nurit Iscari, hüüdnimega Betty Boop, ning ajakirjanikke Jaime Brenat ja noormeest, keda kutsutakse noormeheks, paremal juhul krimiuudiste noormeheks, aga nime ei anta talle lõpuni välja.

Nurit pole pärast lahutust ning üheaegselt ebaõnnestunud armuafääri ja raamatut juba mitu aastat midagi korralikku kirjutanud ning tegutseb elatise teenimiseks variautorina — see on tegevus, mis vaimset rahuldust ei paku. Tema hüüdnimi tuleb seksikalt ja isepäiselt multifilmitegelaselt, see seletatakse ka raamatus lahti, aga eriti pikalt võib selle kohta lugeda Wikipediast.

Jaime Brena on noorukieast peale töötanud ajalehes, suurema osa elust krimireporterina, nüüd on ta 62 ja üle viidud sotsiaalrubriiki, kus ta peab treima idiootlikke nupukesi teemadel stiilis „mitu protsenti meestest ja mitu naistest magab kõhuli ja mitu selili ning mida sellest järeldada saab”. Või et „Prantuse seksuaaltervise instituudi uurimus näitab pärast 250 juhtumi analüüsi, et multiorgastilistel naistel on harilikult rohkem häbemekarvu”. Jaime kujutleb piltlikult, kuidas eksperimenti läbi viidi, ja naerab pisarateni, ehkki sisimas tahaks ta ilmselt pigem nutta. Oh, kui tuttavad tulevad ette tema ahastavad mõtted noortest ajakirjanikest, kes ei tee vahet karantiinil ja garantiil. Kirjaoskamatuse levik paistab olevat ülemaailmne, pole see Eesti nii eriline midagi.

Noor krimiajakirjanik on alles toimetusse tööle asunud ja väga ebakindel. Ta on harjunud kõike teada saama internetist ja ei tea, kuidas käituda, kui uudist seal veel pole. Temani pole veel päriselt jõudnud teadmine, et tema ongi see, kes uudise tegema peab. Jaime tunneb, vaatamata sellele, et noormees on saanud tema koha, vajadust teda aidata ja õpetada tema esimeste sammude juures. Noormehel on vähemalt niipalju aru peas, et teda kuulata.

Raamatus kujutatakse loomulikult ka tervet hulka kõrvaltegelasi, Nuriti sõbrannasid, teisi ajakirjanikke, country club’i teenindavat personali, politseinikke.

Lugu saab alguse La Maravillosa country club’i territooriumil tapetud mehest.

Tegemist ei ole siiski klubiga, vaid rikaste suletud linnaosaga, millesse pääsemiseks on üliranged turvanõuded. Nuriti palub lugu „lihtsalt naabri seisukohalt” kajastama tema endine armuke ja ajalehe peateoimetaja Lorenzo Rinaldi ja uurimistöö ajaks saab ta enda kasutusse maja ohvri maja lähedusse.

Laipu aga lisandub.

Raamatu kaanel lubatakse, et autor pakub lisaks krimile sissevaadet Argentiina ühiskonda. See on tõsi, aga ülearu palju infot me ka ei saa. Rikaste linnajao kirjeldus on muidugi kaunis põhjalik, aga tõenäoliselt on selliseid mujalgi, samuti tehakse mõned vihjed ajakirjanduse tegemisele diktatuuri ajal, aga needki on rohkem stiilis „noored ei kujuta ettegi” kui päriselt valgustavad. Rohkem on ikka üldinimlike probleemide kujutamist – üksindus, lahutused, mure vananemisega lõtvuma hakkava ihu pärast, suhted lastega.

Selle raamatu stiiliga harjumine võtab veidi aega. Kõik on kirjutatud olevikus: Samal ajal kui Gladys Varela karjub La Maravillosa umbtänaval, püüab Nurit Iscar oma kodu korda seada. Kui ta teaks, aga ei tea… küsib endalt. Mõni tund hiljem ikka veel ei tea…

Tegelaste kõned ei ole eraldatud ei jutumärkide ega taandridadega, vahel on raske aru saada, kes mida ütles: suurepärane, ma siis helistan teile. Aga helistage aegsasti, ma elan Lanusis ja jõuan siia kahe tunniga, tipptunnil kahe ja poolega. /—/ ja mis ma siis teen, kui mul pea valutab ja mul on vaja apteeki minna aspiriini ostma. Hädaolukordades soovitan küsida valvepunktist mõne kohaluku taksofirma numbri ja kui lähete midagi ostma, püüdke käike ühitada, ostke kõik korraga. Nii tuleb odavam, kui et iga sõidu jaoks takso tellida. Jah, muidugi, ma siis püüan ühitada.

Üldse on see tekstimassiiv raskepärane, aga samas on see väga kaval (ehkki ma ei julge öelda, et taotluslik) võte vältimaks diagonaalis lugemist.

claudiapineiroKokkuvõttes võib seda raamatut soovitada kui midagi natuke teistsugust. Mitte täiesti erakordselt erinevat, aga siiski huvitavat. Ei saa öelda, et eesti keeles argentiina kirjandust sugugi poleks, aga palju seda ju ka ei ole. Claudia Piñeirot on nimetatud Argentiina krimikirjanduse kuningannaks ning ta on klassikute Jorge Luis Borgese (eesti keeles kuus raamatut) ja Julio Cortázari (eesti keeles neli raamatut, just ilmus „Keksumäng”) järel tõlgituim Argentiina autor.

Argentiina krimist on meil veel lugeda Guillermo Martínezi „Märkamatud mõrvad”.

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Arthur Conan Doyle

arthurconandoyle
Sir Arthur Conan Doyle (22. mai 1859. a. Edinburgh, Šotimaa — 7. juuli 1930. a. Ida-Sussex, Inglismaa) oli šoti kirjanik, luuletaja ja arst.
Teda peetakse üheks krimikirjanduse alusepanijaks ja ta on tuntud eelkõige kui detektiiv Sherlock Holmesi ja Professor Challengeri lugude autor, aga viljaka kirjanikuna kirjutas ta lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.  Esimene raamat, milles tegutsesid Sherlock Holmes ja Dr. Watson, on 1886. a. ilmunud „A Study in Scarlet” („Etüüd punases”).
Doyle on maetud Inglismaale, kuid Edinburghis on Picardy platsil — selle maja lähedal, kus autor sündis — Sherlock Holmesi skulptuur.

Eesti keeles on ilmunud:

üksikteosed:

  • Mõrtsukatöö Boscombe orus (tlk Ed. Vilde, 1895, 128 lk)
  • Läbi akna ehk saladusline tuba (Dreimanni rmtkpl., 1896, 40 lk)
  • Röövitud kiri (tlk T. F. Küla, Kaja, 1906, 52 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Feldmann, R. Põder, 1906, 32 lk)
  • Punapääliste ühisus (tlk Oskar Brunberg, V. Sohni rmtkpl., 1907, 47 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese sala-aktid I Saladusline pea (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese Sala-aktid II Londoni vereimeja (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Sherlock Holmes’i surm (tlk A. Drehwerk, A. Sepp, 1908, 20 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat I Surnuhaud tuletornis (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat II Võitlus maa ja taeva vahel (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat III Kuriteo kunstnikud (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat IV Aurulava saladus (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat V Põrgumasin (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VI Verine altar (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 29 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VII Lendav varas (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 45 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VIII Kuninga briljantide vargus (tlk. Drehverk, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • “Korosko” kurbmäng (tlk A. Liblik, Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisus, 1911, 136 lk)
  • Cloomberi lossi saladus (J. Ploompuu, 1912, 124 lk)
  • Koer kurjategija (1913, 223 lk)
  • Nelja märk (tlk Julius Johannson, Odamees, 1918, 135 lk)
  • Professor von Baumgarteni imelik katse (Odamees, 1918, 20 lk)
  • Nahkktrehter (Istandik, 1919, 64 lk)
  • Saatusline sõrmejälg, ehk, Imeline peasemine surmast (Vironia, 1923, 32 lk)
  • Saladusline mõrtsukatöö Boskombi orus (Vironia, 1923, 30 lk)
  • Rodney Stone (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 284 lk)
  • Kolmnurk sõõris (Elu, 1926, 212 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused I Kuidas brigader tappis rebase (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 27 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused II Kuidas brigader päästis sõjaväe (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 38 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused III Kuidas brigader Gerard vallutas Saragossa (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 36 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused IV Lugu üheksast preisi ratsaväelasest (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 34 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused V Brigaderi viimne seiklus (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liidu Kirjastus, 1927, 24 lk)
  • Kadunud maailm (tlk Arro Raudsalu, Sakala, 1928, 244 lk)
  • Brasiilia kass (tlk Marta Strandberg, Loodus, 1930, 64 lk)
  • Baskerville’ide koer (tlk M. Luht, Loodus, 1931, 128 lk)
  • Kloomberi saladus (Wirulane, 1933, 108 lk.)
  • Berüllidest kroon (tlk E. Envere, Turist, 1938, 31 lk)
  • Kollane nägu (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Salapärane mees (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Envere, Turist, 1938, 32 lk)
  • Viis apelsiniseemet (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Looritud üürnik (Maret, 1940, 137 lk)
  • Kadunud maailm (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 206 lk)
  • Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 80 lk)
  • Söör Nigel (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 1999, 360 lk)
  • Mürgine vöö (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2001, 90 lk)
  • Valge sõjasalk (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 2001, 430 lk)
  • See on ju elementaarne, Watson! : tsitaadikogumik Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnadest ja vaimukustest (koost ja tlk Eva Luts, Fantaasia, 2006, 157 lk)

houndsofbakersvilles

kogumikud:

  • Salapolizei : Sherlok Holmes’i imelikud uurimised (tlk H. Prants, Hermann, 1898, 144 lk)
  • Scherlok Holmes ([R. Põder], 1907, 224 lk, Sisu: Hiline kättemaks, Nelja tundemärk)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised I (G. Zirk, 1907, 96 lk, Sisu: Tühjas majas, Mere-leping, Sant)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised II (G. Zirk, 1908, 96 lk, Sisu: Kuus Napoleoni rinnakuju, Kuldne näpits prill, Norwoodi ehitusmeister)
  • Brigadeer Gérardi wägitükid (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 70 lk)
  • Kadunud maailm ; Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 292 lk)
  • Baskerville’ide koer : Jutustused Sherlock Holmesist (tlk A. Tann, V. Pedajas, E. Heinaste, Eesti Raamat, 1973, 528 lk., Sisu: Etüüd punases, Baskerville’ide koer, Hirmu org, Nelja märk)
  • Sherlock Holmesi seiklused. I (tlk Krista Kaer, Pikker, 1992, 96 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus)
  • Etüüd punases ; Baskerville’ide koer (tlk A. Tann, V. Pedajas, Varrak, 1993, 259 lk)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)
  • Sherlock Holmesi märkmeraamat (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Kuulsa kliendi mõistatu, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi tagasitulek (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 288 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus)
  • Viimane kummardus (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 184 lk, Sisu: Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus)
  • Hirmu org. Nelja märk (tlk Ester Heinaste, Varrak, 1994, 253 lk)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Krista Kaer, Varrak, 1996, 271 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Jana Linnart, Ersen, 1999, 238 lk, Sisu: Punapeade Liiga, Täpilise paela saladus, Seiklus Copper Beechesis)
  • Leedi Sannoxi juhtum (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2002 , 94 lk, Sisu: Kõrguste õudus, Nahklehter, Uus katakomb, Leedi Sannoxi juhtum, Hirm Blue Johni koopais, Brasiilia kass)
  • Kui maailm karjus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2003, 58, lk, Sisu: Kui maailm karjus, Lõhustamismasin)
  • Sherlock Holmesi lood I (tlk E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas ja A. Tann, Varrak, 2003,
    599 lk, Sisu: Etüüd punases, Nelja märk, Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Baskerville’ide koer)
  • Sherlock Holmesi lood II (tlk H. Greenbaum, E. Heinaste ja K. Kaer, Varrak, 2003, 575 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Hirmu org, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Kadunud erirong (tlk Margit Peenoja, Fantaasia, 2004, 67 lk, Sisu: Kadunud erirong, Mardikakütt, Mees taskukelladega)
  • Lakitud laegas (tlk Liisa Pint, Fantaasia, 2004 , 67 lk, Sisu: Lakitud laegas, Tõmmu tohter, Juudi preestri rinnakilp)
  • Brigadir Gerardi seiklused (tlk A. Viidik ja E. Luts, Fantaasia, 2005, 175 lk, Sisu: Kuidas brigaadikomandör Gerard kaotas kõrva, Kuidas brigadir vallutas Saragossa, Kuidas brigadir tappis rebase, Kuidas brigadir päästis sõjaväe, Kuidas brigadir võidutses Inglismaal, Kuidas brigadir ratsutas Minskisse, Kuidas brigadir tegutses Waterloos, Brigadiri viimane seiklus)
  • Habakuk Jephsoni ülestunnistus ; John Huxfordi äraolek (tlk Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe, Fantaasia, 2005, 60 lk)
  • Sasassa oru mõistatus (tlk Kristi Kirsimäe, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2005, 67 lk, Sisu: Sasassa oru mõistatus, Jackmani mäekuru pastor, Põhjanaela kapten, Kirurgi lugu)
  • Thothi sõrmus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2005, 64 lk, Sisu: Thothi sõrmus, Kirst nr. 249)
  • Lord Falconbridge (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 77 lk, Sisu: Lord Falconbridge, Armastajad, Rajalt maas, De Profundis)
  • Suur Keinplatzi eksperiment (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 72 lk, Sisu: Suur Keinplatzi eksperiment, Browni ja Pericordi kuulus mootor, John Barrington Cowles)
  • Minu sõber mõrvar (tlk Priit Kenkmann, Liisa Veer ; toimetanud Eva Luts, Fantaasia, 2008, 111 lk, Sisu: Minu sõber mõrvar, Triibuline kirst, Voorimehe lugu, Lord Barrymore’i langus, Üks erakordne tund, Rebaste kuningas)
  • Manor Place’i massimõrv (tlk Liisa Veer, Eva Liisa Sepp, Fantaasia, 2010, 76 lk, Sisu: Mrs. Emsley vaieldav juhtum, Manor Place’i massimõrv, George Vincent Parkeri armuafäär, Pruun käsi)
  • Sherlock Holmesi lühijutud (tlk Krista Kaer ja Heli Greenbaum, Varrak, 2010, 799 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, Eesti Päevaleht, 2013, 238 lk., Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)

sherlockholmes

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Alexander McCall Smith

alexandermacallsmithAlexander McCall Smith (24. aug. 1948) on briti kirjanik ja meditsiiniõiguse emeriitprofessor Edinburghi Ülikoolis. Autor on sündinud Lõuna-Rodeesias (tänane Zimbabwe) ning ka hiljem Aafrikasse tagasi pöördunud, et õpetada õigusteadust Botswana Ülikoolis. 1984. aastast on ta elanud Edinburghis oma naise ja kahe tütrega.
Kirjanikuna teatakse teda kõige rohkem krimikirjandusse kuuluva Esimese Daamide Detektiiviagentuuri sarja põhjal. Sarja kangelannaks on eradetektiivist proua Ramotswe, kelle asutatud agentuur asub Botswana pealinnas Gaborones.
Alexander McCall Smithi koduleht: http://www.alexandermccallsmith.co.uk/

Eesti keeles on ilmunud:

  • “Esimene Daamide Detektiiviagentuur” (2004, 2013, tlk Kaaren Kaer)
  • “Ilusate tüdrukute moraal” (2005, tlk Kaisa Kaer)
  • “Kaelkirjaku pisarad” (2005, 2014, tlk Krista Kaer)esimenedaamidedetektiiviagentuur
  • “Kalahari masinakirjakool meestele” (2006, tlk Kaisa Kaer)
  • “Unenägude Angus” (2007, tlk Kätlin Kaldmaa)
  • “Scotland Street 44” (2008, tlk Virve Krimm)
  • “Espressolood” (2009, tlk Virve Krimm)
  • “Pühapäevane filosoofiaklubi” (2015, tlk Ehte Puhang)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh
Siin blogis raamatutest “Kalahari masinakirjakool meestele” ja “Pühapäevane filosoofiaklubi

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Christopher Brookmyre

brookmyreChristopher Brookmyre (s. 1968) on Šoti kirjanik, kelle romaanides segunevad komöödia, poliitika, ühiskondlik kommentaar ja action tugeva narratiiviga. Nii nagu Ian Rankinit, nimetatakse tedagi Tartan Noir‘i autoriks. Ta debüteeris 1996. a. romaaniga „Quite Ugly One Morning” (“Üsna inetu ühel hommikul”), mille peategelane, uuriv ajakirjanik Jack Parlabane esineb ka paljudes järgnevates romaanides. Raamat sai kriitikutelt parima debüütkrimi auhinna. Autorit on mitmel puhul tunnustatud musta huumori ja satiiri kasutamise pärast, näiteks „Boiling a Frog” (2000) sai Sherlocki auhinna parima koomilise detektiivi eest. Ühest hilisemast raamatust, teadusliku ulme valda kuuluvast „Bedlamist” (2013) sai ka videomäng. 2008. aastast  on Brookmyre Šotimaa Humanistliku Ühingu president. Kahjuks pole ühtegi autori romaani veel eesti keelde tõlgitud.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh
Siin blogis raamatust “Boiling a Frog” 

Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

rohelendsapeadsuudlemasilvatEsikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

birkrohelendMõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi