Posts Tagged ‘krimi’

Dot Hutchison “Liblikate aed”

Ilmselt on üks jubedamaid kogemusi, kui sinu lähedane kaob ja seda jäljetult. Otsingud ei too tulemust ja hing jääb kripeldama…

„Liblikate aed“ on tohutult kaunis ja nutikas paik, kuhu on kokku kogutud suur hulk noori tütarlapsi, kelle saatus on pehmelt öeldes väga jõhker. Alustuseks enamasti mingil moel röövimine. Aedniku — nii nimetab end aia uhke omanik ja looja — ebaterved fantaasiad, mida noored peavad taluma ja, nagu selgub, kõik seda ei suudagi.

Pärast selle romaani lugemist jookseb vist pea igal lugejal looduses muretult lendlevat liblikat nähes jutt seest läbi. Millegi nii ilusa taga võib peituda nii palju julmust, egoistlikust, ülbust… Ülbust arvata, et sul on õigust otsustada teiste inimeste elu üle ja otsustada, millal see elunatuke peab leidma väga julma lõpu.

Dot Hutchison on loonud väga soravalt ja kergelt neelatava romaani. Pole ju öeldud, et hea raamat peaks olema meeldiv. Nii imetlust kui jälestust tekitab autori fantaasia – mis inimene see küll peab olema, kes suudab välja mõelda midagi nii röögatult jõhkrat.

Dot Hutchison on enda sõnul kirglik lugeja, kirjutaja ja käsitööhuviline. On töötanud skaudilaagri instruktori, elusa malendi ja raamatukupeldajana. Võib veeta oma elust tunde ja tunde, lugedes Wikipediast artikleid, millel pole tema enda uurimistööga mingit pistmist. Koduleht.

Triin Võsoberg

Advertisements

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna

Stephen King „Härra Mercedes”, „Mis hundi suus, see hundi oma”, „Valve lõpp”

Kui keegi kuskil mainib Stephen Kingi nime, siis minul seostub see esmalt filmiga „Carrie”, mis on tema samanimelise raamatu põhjal tehtud, ja raamatusari „Tume torn”  mille esimese raamatuga „Laskur” ma kurja vaeva nägin…

Kuna üldiselt on autor tuntud siiski kui õuduskirjanik, oli minu jaoks üllatus, kui tuli välja, et ta on kirjutanud ka kriminaalromaane. Pisut ma pelgasin, et äkki mulle ei meeldi ja on ka liiga keeruline ja tüütu, kuid üllatus ja rõõm olid suured, kui avastasin, et see sari on väga mõnus! :) Kingi vähelugenud inimesena olen esialgu arvamuse juures, et tema krimi on hulga parem kui õudus :D

Jutt käib siis Bill Hodgesi triloogiast, kuhu kuuluvad raamatud:

1. „Härra Mercedes”

Esimeses osas tutvume loo peapahalasega ning pensionile läinud politseinikuga, kellest saab tema peamine vastane. Kui tavaliselt on krimilood üles ehitatud nii, et see, kes on mõrvar, selgub kusagil lõpus, siis King on otsustanud meile kohe alguses teada anda, kes on kurjategija. Jutt jookseb paralleelselt kord politseiniku, kord kriminaali vaatevinklist. See ei tähenda aga sugugi, et puuduks pinge ja põnevus. Kaugel sellest! Autor jagab loo edenedes uusi inforaasukesi, mis loovad kokku tausta, mis aitab mõista peategelase käitumist ja motiive. Humoorikas, põnev ja uskumatu.

Sellest loost on tehtud ka telesari, mida ma pole ise kahjuks veel näinud, aga 8,1 keskmise hindena 10-palli süsteemis tõotab head.

Kaanekujunduses olev sinine vihmavari on niivõrd lahe vihje. Ja muidugi oli mul vaja see vihje järele kontrollida… Kui loete, tunnete selle koha ära ja tunnete ka kiusatust. Andke sellele julgelt järele… :P

2. „Mis hundi suus, see hundi oma”

Teises osas on esimese loo peategelane vaid taustal figureerimas. Endisel politseiuurijal on lahendada üks teistsugune lugu – seotud nii mõrva kui kirjandusega. Ajas minnakse selles osas tagasi mitmekümne aasta tagusesse aega. Tunnistan, et minu jaoks oli see teine osa kolmest kõige igavam. Samas oli müsteeriumit piisavalt ja stiili kallal ei kobise. Surnud kirjanik ja fanaatiline austaja –  noh miks ka mitte! Muidugi ei jookse ka siin ainult üks tegevusliin ja nii mõndagi, mis esimeses osas võib-olla kõrvaliseks jäi, kerkib siin osas üles…

3. „Valve lõpp”

Kolmas osa on võib-olla kergelt ulmeline, kuid seda väga kergelt. Mängu tuleb tehnikasajand ja viide meie vidinalembusele. Viimane lahing vana politseiniku ja peapahalase vahel muidugi toimub ka. Läheb korralikuks märuliks kätte. See osa tundus mulle kõige põnevam. Kiire, hullumeelne ja muhe.

Kingi tegelased on loodud väga erinevad, kuid sulavad kuidagi kenasti kokku. On tegelasi, kes ajavad närvi ja on neid kellele tunned kaasa. Samas on kogu triloogia väga filmilikult kirjutatud. Ja kusagil jooksevad kõik tähtsusetuna tundunud asjad ja kõik muugi kenasti kokku.

Kolmas osa hoidis mind küll poole ööni üleval ja tegelikult oli mul kahju, kui sari otsa sai. Siiralt loodan, et hr. King ka edaspidi krimi kirjutada võtab. Selle sarja juures meeldis mulle muuhulgas ka see, et ma sain aru vihjetest ja slängist, tegevus toimub peamiselt ikkagi aastatel 2009-2016. Aga muidu soovitan neile, kellele meeldib natuke selline psühholoogiline põnevik ja kes ka pisut verd ja piinamist ei pelga.

Seili Ülper

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Tiina Sulg

Ane Riel „Vaik”

Taani kirjanik Ane Riel (s. 1971) on romaani „Vaik” (ilmus 2015, e.k. 2017) eest pälvinud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna ning see on valitud Taani parimaks põnevusromaaniks. Ma ei tea, millises universumis (aitäh Vikerhommiku saatejuhile!) peaks „Vaiku” lugema kriminaalromaanina. Minu silmis oli see Eva Velskri tundlikus tõlkes teos ennekõike lugu vaimuhaigusest, mis sööb tasapisi ära armastuse ja inimlikkuse. Samas oli see lugu kõikevaldavast armastusest ja looduse ilust. Aga ennekõike oli see väga hea ja väga hirmutav raamat.

Alguses on ju kõik hästi. On tisler ja tisleritalu, on naine ja kaks poega, üks neist andekas raha tegema, teine mõistab puust kõike valmistada nagu isagi. Siis rabab peret välk. Seejärel lahkub vanem poeg mandrile. Siis tuleb tallu majapidajaks tütarlaps ja nooremast pojast, metsas hulkujast ja isa töö jätkajast saab oma pere pea. Ja siis juhtub midagi, mis kogu pere elu igaveseks muudab. Kõige selle taustal areneb vähehaaval perepea Jensi sõltuvus asjadest, nende kogumine, varude soetamine juhuks, kui on vaja millestki midagi teha – ja kõike saab ju parandada. Asjade hankimiseks ei pea nende omanikelt luba küsima, need lihtsalt võetakse. Tegelaste perekonnanimi Haarder sarnaneb kõlaliselt väga ingliskeelse sõnaga „hoarder” – (maniakaalne) koguja. Ent Jensi kodu ei meenuta telesarju, kus tullakse appi inimestele, kes pole 20 aastat oma kodu koristanud, kelle toas on hunnik pitsakarpe vasakul ja lugemata lehtede virn paremal ning keskel vanad riided ja mänguasjad. Alguses punnivad nood vastu: „Kõik siin on minu oma, minu armsad asjad, siit ei tohi võtta mitte üks peerutikk!”, ja kolme päeva pärast juba sorteerivad ise pahna ning annetavad pooled asjad heategevuseks. Jensi majapidamist täitev kraam on viimse tükini talle kallis ja meistrimehele marjaks ära kuluv. Tema jaoks on selles ilu ja harmoonia, rõõmu ja mälestuste allikas, milles võõras näeb vaid tolmunud, haisvat kolahunnikut, mis täidab maja, kõrvalhooned, hoovi ja vähehaaval kogu krundi.

Pole siis ime, et selles majapidamises ei taheta loobuda ka inimestest. Ja kui keegi sekkub, tahab näiteks last kooli saata, võib temastki saada mälestus. Kõige selle keskel sirgub väike tüdruk, tema elu määravad isa armastusest ja hirmust kantud reeglid ning abiks nende mõtestamisel on vaid ema salamisi kirja pandud märkmed, mis hiljem leitakse.

Et miks just vaik? Vaik kätkeb endas ilu ja loovust ning tal on selles tisleri-loos nii tähtis roll, et ei tahaks midagi ette ära öelda.

Muidugi on siin ka kriminaalseid sündmusi, aga „Vaik” ei ole tavapärane noir. Kõige kriminullilikum on siin vast küsimus, mis vaevab kõiki tegelasi ja milles igaüks tunnetab oma süüd: mis ikkagi juhtus hälliga? Ennekõike on see siiski lugu kiindumusest, mis on igavene nagu sipelgas merevaigu sees.

Tiina Tarik

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Kolgas, hall ja masendav ääremaa. Puskariajamine, müümine ja joomine, lihttöö ja väga lihtne elu. Omamoodi ühtehoidev ja teistest kolkakaaslastest lugu pidav kolkakogukond. Isegi sellise vaenu kiuste, et üks puskariajaja teise turult välja sõi, sest ajas parema maitsega vägijooki.

Sündmuste keskmes on 16-aastane kolkatüdruk, kelle vend ootamatult kaob. Tüdruk saab aru, et vend on vastu tahtmist segatud millessegi väga hämarasse – ühel saatuslikul ööl oli ta vennaga koos. Venda otsides jõuab neiu ka kriminaalse loo jälgedele.

Kolkaelu ja mõrvamüsteeriumis elamist ei tee lihtsamaks seegi, et tüdruk parajasti oma seksuaalsust avastab ning on kiindunud venna sõpra, kel aga on olnud hoopiski afäär tema emaga.

Pahaendelised tegelased, hästimaalitud ääremaaelu, räme seks, korstnana suitsu tossav teismeline, sõnaosavalt loodud sügisene rõskus ja kolkaklaustrofoobia – kõik see võiks olla lugejat peletav, ent on hoopiski kuidagi võluv.

Nii noor kui vanem lugeja, olgu ta nais- või meessoost, linnast või kolkakülast, leiab teismelise Vega muredes ning isiksuseks küpsemises kindlasti omajagu tuttavat.

Christoffer Carlsson (sündinud 1986) alustas kirjutamist juba noores eas ning on debüüdist alates pannud paberile juba 23 romaani, nii krimi- kui noortekirjanduse žanris. 2013. aastal sai temast kõigi aegade noorim autor, kes pälvinud Rootsi aasta parima kriminaalromaani auhinna: võidu tõi Leo Junkeri sarja avaosa „Nähtamatu mees Salemist“.

Carlsson sündis ja kasvas Rootsi läänerannikul Halmstadis, ta õppis Stockholmi ülikoolis kriminoloogiat ning ta on töötanud koos Rootsi rahvusliku koordinaatoriga demokraatia vägivaldse ekstremismi eest kaitsmise vallas.

Noortele lugejatele mõeldud „Oktoober on kõige külmem kuu“ ilmus rootsi keeles 2016. aastal ja sai peatselt aasta parima noortekrimka auhinna.

Janar Kotkas