Alexandre Dumas “Kolm musketäri”

Minu lapsepõlves nutitelefone ei olnud. See oli veel nõukogude ajal, enne Eesti Vabariigi taastamist. Televiisorist tuli lastesaateid ainult pool tundi igal õhtul ja üks film pühapäeva hommikul. Minu ja minu eakaaslaste päevad möödusid peamiselt õues kõikvõimalikke musketäre, rüütleid ja indiaanlasi mängides. Tihti vehkisime omavalmistatud sõjariistadega hommikust õhtuni hoovides ja parkides ringi. Palju mängisin ka üksinda. Hetkest, mil uks kodust lahkuvate vanemate järel sulgus, oli kogu maja minu päralt ning täitus hetkega rikkaliku fantaasiamaailmaga, milles ma rigi möllasin.

Ma lugesin ka palju raamatuid. Minu lemmikraamat oli Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ ning selle järjed „Kakskümmend aastat hiljem“ ja „Kümme aastat hiljem“. Nende teoste tegevuspaiku ning sündmuseid elustasin lõputult. „Kolme musketäri“ lugesin vast vähemalt kümme korda, paremaid kohti veel rohkemgi. See oli minu lemmikajaviide. Suurt rolli minu fantaasiamaailma inspireerimisel mängis ka Odessa filmistuudios vändatud mitmeosaline filmiversioon “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), mida pühapäeva hommikuti päris sageli televiisorist näidati.

 

Meisterdasin ise omale puuoksast musketärimõõga. Rapiiri käepide sai viimistletud isoleerpaelaga, käekaitsmeks sobis plastikust purgikaas, millele auk keskele lõigatud. Ema õlgkübar peas, vehkisin selle mõõgaga päevad läbi ringi, jahtides kujuteldavaid kardinali kaardiväelasi. Haamriga lapikuks löödud plekist pudelikorgid käisid kuldrahade eest, mängutäringud meisterdasin ise papist ja PVA liimist. Kord ehitasin oma väikestele plastikust mängusõduritele paberist ja pappkarpidest nii suure musketäride linna, et pidin ise toast välja kolima – terve toapõrand oli 17. sajandi Pariisi maju ning losse täis.

 

Mulle, põhikooliealisele poisile, avaldas sügavat muljet, ja mõjutas kindlasti minu maailmavaate kujunemist, Dumas’ poolt meisterlikult kujutatud 17. sajandi aadlimeeste ideaalmaailm. Nende väärikas hoiak ja kõigutamatud põhimõtted, mis tõstsid nad kõrgemale ahnest ning labasest „rahvarämpsust“. Musketäride vankumatu truudus kuningavõimule, mis oli surematu, olgu kuningas ise pealegi surelik või koguni alatu kaabakas. See, kuidas mehe au oli talle kallim kui tema elu, lugu tõelisest sõprusest heas ning kurjas ja sellest, kuidas mehed ei nuta.

 

Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ on väga mitmekihiline teos. Romaan ei ole kirjutatud ühe korraga algusest lõpuni, vaid avaldati esmalt peatükkide kaupa järjejutuna ajakirjas Le Siècle (1844), mistõttu on omapäraselt sketšilik ning teatavas heas mõttes „seebilik“. Lugu algab kohe ägeda kõrtsikaklusega, põnev süžee, rohkelt duelle ja lahinguid, haarab see lugeja kiiresti endasse. Sealjuures on lugu siiski väga täpne ning detailiderohke, manades lugeja silmade ette rohkelt värvikaid olustikupilte ning tegelasi.

 

Dumas’ karakterid on sageli äärmuslikult reljeefsed või koguni grotesksed, jäädes samas siiski usutavateks, nagu näiteks Athose vaikiv teener Griamud või ahnest argpüksist reetur Bonacieux. Autori kirjanikumeisterlikkus on võimeline veenma lugejat ükskõik milles, nagu näitab salaliku Mileedi poolt jutustatud südantlõhestav vangistuslugu, mis paneb lugeja tahtmatult seda uskuma ning ohvrile kaasa elama, ehkki on suurepäraselt teada, et tegemist on puhta valega.

 

Väga tähelepanuväärne on sellesse imelisse kirjatöösse punutud Dumas’le ainuomane peen huumor, mis kumab läbi peaaegu igast lausest. Naersin korduvalt pisarateni, lugedes selliseid põrgulikult naljakaid stseene nagu D’Artagnani naiseriietes põgenemine Mileedi voodist, Athose kahenädalane purjutamine kõrtsikeldris ja sellele järgnenud absurdne täringumäng või pillajast Porthose nukker lõunasöök ihnsa advokaadihärra ja tema noore naise juures, kust musketär jõudis koju „halvas tujus ja näljasena“.

 

Dumas’ surematut teost on kinolinastatud korduvalt, paraku on see tulnud raamatu reputatsioonile pigem kahjuks. Filmide kvaliteet on väga kõikuv, käsitlus labane ning Dumas’ geniaalne süžee asendatud mingite küündimatute soperdistega. Täielikult puudub nendes Dumas’ peen huumor, mis on sageli asendatud labaste „jalaga perse“ naljadega. Mäletan lapsepõlvest üht kinos nähtud prantsuse filmi. Samal ajal, kui musketärid kaardiväelastega võitlesid, tõmbasid nende teenrid kaardiväelastel rehadega püksid maha. Kaardiväelaste paljad pekised tagumikud olid väga naljakad, naersin ennast ribadeks. See on muuseas ainus mulle teadaolev filmiversioon kus musketäride teenrid, kellel on raamatus väga oluline roll, üldse kaasatud olid.

 

Seni parimaks filmiversiooniks, mida olen näinud, on jäänud Odessa filmistuudio “D’Artagnan ja kolm musketäri”, mis on võrdlemisi süžeetruu, ehkki nõukogulik käsitlus ei ole ilmselgelt soovinud täielikult edasi anda ajastukohast aristokraatlikku vaimsust. Eriti omapärane versioon oli lapsepõlves nähtud vene multifilm koermusketäridest ja kardinali kassidest. Kõige kohutavam asi, mida minu silmad on näinud, on „Kariibimere piraatidele“ sarnanev toode „The Three Musketeers“ (2011), millel puudub igasugune seos Dumas’ suurteosega, kui pealkiri ja tegelasnimed välja arvata. Mulle jääb täielikult arusaamatuks, miks on vaja toota sellist sodi maailma kirjandusklassikasse kuuluvalt teoselt varastatud pealkirja all? Kui autor soovib teha filmi enda väljamõeldud sisuga, siis võiks sellele panna ka enda väljamõeldud pealkirja.

 

Ma soovitan kõigil unustada need filmid ja lavastused ning kindlasti ise lugeda seda surematut meistriteost. Maailmas on vähe raamatuid, mis küündivad sellisele tasemele, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Mina isiklikult lugesin 1957. aasta väljaannet sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mida ka teistele soovitada julgen. Hilisem 1977. aasta väljaanne (kollaste kaantega) on kas ületoimetatud või uuesti tõlgitud, igal juhul on see, minu hinnangul, kaotanud teatava osa oma teravusest. Muidugi on mul kahju, et ma pole lugenud raamatu originaalversiooni, mis võiks olla veel iseäranis sügav elamus. Paraku pole ma, laisa inimesena, viitsinud prantsuse keelt ära õppida.

 

Raivo Ird

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

„Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator”

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator: William Wenton V“

Bobbie Peers on kirjutanud terve sarja pigem lastele suunatud fantaasia-krimi-põnevusromaane. Põhitegelaseks on 11-aastane inglise poiss William Wenton, kelle kehasse on sattunud aine nimega lüriidium (mis võiks vabalt asetuda ka Mendelejevi tabelisse). Head see aine endaga kaasa just ei too, aga poiss on sunnitud selle mõju all siiski elama õppima. Tal on eriline oskus ja anne lahendada mõistatusi ning just eriti raskeid koode. See on talle alati meeldinud. Algselt arvas ta end lihtsalt nutikas olevat. Nii lihtne see siiski ei ole. Iga osa toob Williamile lähedamale selguse, miks ta just selline on ja mis saladusi tema perekond varjab.

William on teadlaste laps. Teadlased on olnud ka ta vanaisa ja vanavanaisa, kellest saab samuti sarja igas osas kuulda hämmastavaid lugusid.

Igas osas romaanist vajab lahendamist eraldi ülesanne, samas käib taustaks ikka üks ja sama teema, mis peaks lõpuks ka finaalis selgust looma, kõik ikka seotud kurja juure — lüriidiumiga.

Igas osas mängib väga suurt rolli ka üks teatav ebameeldiv isik — Abraham Talley. Williami ja Abrahami vahel käib üks pidev kassi-hiire mäng. Abrahami, kellest ei näi võitu saavat mitte miski ega keegi, suurim soov on omada võimu lüriidiumi üle. Nii tulebki Williamil olla igas järgnevas seikluses jälle aina nutikam.

“Kaoseparalüsaator” on osa, kus paistab, et täiskasvanud pole õppinud oma eelnevatest vigadest ja üritavad järjest taibukamaid roboteid ehk (vahi)botte leiutada. Pealtnäha vaid Libateabe Keskuse (keskus, kus õpivad erilised lapsed ja paiknevad nähtused, mis tavainimese jaoks oleks liialt vapustavad või uskumatud) ja selles paiknevate isikute igapäevaseks kaitseks. Kurjakuulutavate ja hämmastavate oskustega psübotid, edasiarendatud robotid, tekitavad palju hämmastust. Selline asjade käik sünnitab kahtluse: kes siis tegelikult Keskust juhib ja kelle poolel olulised isikud siis lõpuks ikkagi on?

Williamile on käesolevas osas abiks täiesti ebareaalne isik — tema enda noor vanavanaisa. Ei jää selleski osas kõrvale tema parim sõber Iscia, kellega on käidud läbi tulest, veest ja kõrbeliivast.

Tegevus toimub vägagi tempokalt, pidevalt kulgev kiire ja pöörane tagaajamine ei taha kuidagi lõppeda. Poiss on sunnitud olematu aja jooksul tegema õigeid ja usaldusväärseid otsuseid. Raske on mõista, kes on siis usaldusväärne, keda kaasata oma tegemistesse…

Loodan, et noortele lugejate silmis on William Wentoni tegemised samuti põnevust täis.

Bobbie Peers onsündinud 1974. aastal Norras. Lastekirjanik, kes on eelnevalt ilma teinud maineka filmirežissööri ja stsenaristina (film „Sniffer“ sai Cannes’ is premeeritud Kuldse Palmioksga). Tema 2015. aastal ilmunud kirjandusdebüüt „Lüriidiumivaras” osutus laste seas nii suureks lemmikuks, et pälvis ka 2016. aasta parima lasteromaani tunnustuse. “Lüriidiumivargale” järgnesid “Krüptoportaal”, “Orbulaatoriagent”, “Maailmalõpugeneraator” ja nüüd viimaks ka “Kaoseparalüsaator”.

Triin Võsoberg

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Robert Louis Stevenson

Robert Louis Stevenson (s. 1850 Edinburgh — 1894 Upolul) oli šoti kirjanik, uusromantismi esindaja. Stevenson oli lapsena haiglane ja hakkas varakult lugusid välja mõtlema, hilisemas elus sõitis ta kirgliku rännumehena läbi Euroopa ja Ameerika ning veetis elu viimased aastad nõrga tervise tõttu Vaikse mere saartel ja suri Samoal. Tema kuulsaimad intriigilembesed teosed „Aarete saar”, „Must nool” ja „Röövitud” on ka eesti keelde jõudnud. Juba tema eluajal kogusid tema raamatud tuntust ning praegu kuulub autor 26 kõige tõlgituma autori hulka maailmas. Põnevalt on Stevensoni elust ja tööst kirjutanud Richard Aldington teoses „Mässaja portree” (e.k. 1983, tlk Kersti Tigane).

Paljud tema teosed on ilmunud ka eesti keeles:

• „Aarete saar” (e.k. 1923 nime all „Varanduste saar”, tlk Julius Säkk, 1924, tlk  Ants Oras ja August Viidik, 1949, 1958, 1990, 2006, tlk Minni Nurme; kohandused 2000, tlk Jana Linnart, 2001, tlk Avo Reinvald, 2007, tlk Matti Piirimaa,  2012, tlk. Marge Paal)
• „Must nool” (e.k. 1900, tlk Hans Pöögelmann, 1957, 1990, 1996, 2011, tlk. Ülo Tambek)
• „Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde’ist” ehk „Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i kummaline juhtum” (e.k. 1920, tlk Ants Oras, 1981, tlk. Kersti Tigane, 2006, tlk Kersti Unt, kohandus 2000, tlk Jana Linnart)
• „Röövitud” (e.k. 1938 nime all „Röövitud poiss”, tlk Edith Alisa Tobre,  1975, tlk. Ester Heinaste, kohandus 2000, tlk Jana Linnart )
• „Kurat pudelis” (e.k. 1928, tlk Aleksander Känd)
• „Lugu valest” (e.k. 1929, tlk. Rudolf Sirge)
• „Catriona” (e.k. 1975, tlk. Ester Heinaste)
• „Lapse luuleaed” (e.k. 1979, tlk Heljo Mänd)
• „Eesliga Sevennides”  (e.k. 2004, tlk Malle Klaassen)
• „Ballantrae isand” (e.k. 2004, tlk Kersti Unt)
• „Prints Otto” (e.k. 2005, tlk Aulis-Leif Erikson)
• „Enesetapjate Klubi” (e.k. 2006, tlk Kersti Unt)
• „Mõistulood” (e.k. 2013, tlk Sirje Keevallik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Henry Chancellor „Muuseumi saladus: Tom Scatternhorni tavatud seiklused“

Ilmselt ei kõla muuseum ühele tavalisele poisile eriti ahvatleva kohana, eriti kui sind ootab ees kehvas seisus maja ja veidrad sugulased. Aga just sellisest kohast võid end leida, kui su vanemad on sunnitud viibima eemal.

Tänu uutele salapärastele naabritele aga saabub Tomi ellu palju seletamatut ja hulk ohtlikke situatsioone. Alustuseks avastab ta muuseumieksponaatide ‒ omal ajal imposantsete, kuid nüüdseks pleekinud ja koitanud topiste ‒ salajas püsinud ööelu. Sellele järgneb ootamatu sattumine pesukorvist teise ajastusse, kus teda aga juba oodatakse.

Tegemist on meeldivalt kaasakiskuva fantaasialooga, kust ei puudu ajas rändamine, jahmatavad avastused ja kohati peadpööritavalt seiklusrohke tegevus. Pole lihtne päästa maailma, kui su vanemad on planeedi teises otsas, tädist-onust pole abi ning pea ainsaks toeks ongi seltskond vanu topiseid. Kõige võtmeks on elueliksiir… ent edasine jäägu juba noore lugeja enda avastada.

Täiskasvanu jaoks on see poistekas ehk veidi eakohatu (sihtgrupiks on vanuseklass 9+), ent muhe briti huumor annab teosele kindlasti lisaväärtust ka veidi vanema lugeja jaoks.

Nagu arvata võib ja just fantaasiakirjanduse puhul tavaks on saanud: see üks raamat ei jää järjeta.

Henry Chancellori kohta leiab lisainfot siit. Tom Scatterhorni triloogia on autori esimene lasteraamat.

Triin Võsoberg