10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik“

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu“

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik“

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik“

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad“

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta“

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm“

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht“

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane“

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Käesoleva raamatu tegevuse ajastuks on 1950-ndad aastad.

Suurlinnas elav Naoemi elab ajastule kohast elu, nautides tähelepanu ja seltskondlikku elu.

Kui tema pere saab teate sugulase käekäigu kohta, saadetakse neiu viivitamatult külakesse, endisesse hõbedakaevanduse kummalisse häärberisse, kus tuleb tal isiklikult kalli onutütre Catalina tervise kohta vastuseid saada.

Algselt väga rahulikult kulgev teos juhatab vaikselt aga kindlalt sisse õudused, mida peidab selle varasemalt suursuguse perekonna Doyle´i „turvaline” kodu. Võib öelda, et mõne koha või perekonna ajaloos on rohkem kurjust ja süngust kui teises …

Üks asi viib teiseni ja nii jätab Naoemi maha võimaluse naasta oma armastatud kodulinna Méxicosse.

Seda, mis edasi hakkab saama, poleks osanud ette arvata ka kõige fantaasiarikkama mõttetööga pea.

Ajastutruu ja huvitava kulgemisega romaan, mille manöövrid on väga omapärased ja ka õudust külvavad. Seda kõike omanäoliselt rahulikul moel.

Silvia Moreno-Garcia

Moreno sündis 25. aprillil 1981. a Mehhikos, kuid kolis aastal 2004. a Kanadasse. Silvia on Innsmouth Free Pressi väljaandja. Ühltasi on ta ka ajalehe The Washington Post kolumnist.

Morenol on Briti Columbia ülikooli magistrikraad loodusteaduste ja tehnoloogia uuringutes. Tema väitekirja saab lugeda Internetis ja see kannab pealkirja “Magna Mater: naised ja eugeeniline mõte HP Lovecrafti töös”.

Silvia Moreno-Garcia on mitmete kriitikute poolt tunnustatud romaanide autor: „Gods of Jade and Shadow” (Sunbursti auhind, Ignyte’i auhind), „Mehhiko õudusjutt” (Locus Award, British Fantasy Award, Pacific Northwest Book auhind, Aurora auhind, Goodreadsi auhind) ja teised.

Ta on toimetanud mitmeid antoloogiaid, sealhulgas „She Walks in Shadows” (World Fantasy Awardi võitja, avaldatud USA-s nimega „Cthulhu’s Daughters”).

Andmed wikist.

Triin Võsoberg

Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht”

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?

Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.

Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…

Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist.

Sedasi lamades hakkab mees „vestlema” oma kõrgema minaga. See sisekõne on üksjagu vihastamapanev ja samas silmiavav.

Pikki kuid sedasi, masinate abil, hinge vaakudes, saab mees lõpuks taipamise: mina vastutan täielikult enda õnne eest. Need ei olegi meie vanemad, meie sõbrad, meie tööandjad või kes iganes, kellega meil on kokkupuude.

Soovitaks seda ühe-päeva-lugemist kõigile. Pole tähtsust, millesse, kellesse või mida sa usud. See teos lihtsalt pakub avaramat mõistmist. Hakkad ehk märkama, kui oluline sa tegelikult oled ja kui meeletult palju saad sina, just sina ise, enda heaks teha.

Anand Dílvar on sündinud 1966. aastal Francisco Ángeli nime all, ta on edukas Mehhiko kirjastaja ja paljude isiklikku arengut käsitlevate raamatute autor. Vaimsuse otsimine viis ta Oshosse Poonasse ja Põhja-Ameerika põlisameeriklaste juurde. Anand Dílvar tähendab „südame õnne”, mida ta jagab paljude inimestega vaimsetel praktikumidel (retriitidel) ja töötubades.

Ta on El Camino Rojo Edicionese asutaja ning Valle de Bravos asuva Vision Questi koosoleku- ja arenduskeskuse looja ja direktor. Tema huvi uute filosoofiate ja inimkasvu tehnikate otsimise vastu on viinud teda enam kui 18 riiki, et kohtuda vaimsete kommuunide, arenduskeskuste ja õpetajatega mitmel kontinendil.

Dílvar on rahvusvahelise bestselleri „Ori” autor. Teos on tõlgitud 25 keelde.

Tema hea huumor, lihtsus ja rõõm täidavad konverentse, retriite ja seminare, mida ta on tuhandetele inimestele pakkunud enam kui 15 aastat. Dílvarit kutsutakse pidevalt raadiosse ja televisiooni, et jagada oma erilist lähenemist sellele, mida ta nimetab teadvuse revolutsiooniks. Gestaltterapeut, saanud Indias Osho meditatiivsete ja terapeutiliste tehnikate väljaõppe ning põlisameeriklaste poolt päikesetantsijaks ja punase tee järgijaks. 

Triin Võsoberg

Autori pilt on pärit siit.

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

Sellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

Hoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest”

“Ütlesin kõigile, et sündis poiss.” 

“Tüdrukuna oleks mind röövitud. Tarvitses narkokaupmeestel vaid kuulda, et kusagil on mõni kena tüdruk, kui juba nad ilmusidki mustades Cadillac Escaladeides õuele ja viisid tüdruku minema.”

“Ehk peaksin su hambad sisse lööma,” ütles ema.

Selline on paljude Mehhiko tüdrukute saatus. Jennifer Clement on kirjutanud loo kolmest tüdrukust — ilusast Paulast, jänesemokaga Mariast ja printsess Dianaga sarnast nime kandvast Ladydist.

Tüdrukud elavad Guerrero osariigis — kuumal maal, täis kummipuid, moonipõlde, madusid, iguaane ja skorpione, heledaid läbipaistvaid skorpione, keda oli raske näha ja kes on surmavad. Guerreros on rohkesti ämblikke ja punaseid sipelgaid, kelle tõttu tütarde käsivarred paistetasid jalapaksuseks.

Mehi selles maailmas pole, kõik nad lahkusid Ühendriikidesse või mujale kaugetesse linnadesse. Mõnda aega saatsid nad raha, kuid lõpuks saabus see päev, kus ka raha enam ei tulnud — nad olid haihtunud kuumava silmapiiri taha.

Jäid ainult naised ja tütred, lootusetus ja hirm.

Emad istusid pikki päevi televiisorite ees ja valvasid tütarde, kellel oli keelatud päevasel ajal välja minna, järele ning kuulatasid, kas kusagil ei haugu koerad või ehk möirga automootorid — siis tuli tütred peita maa sisse kaevatud aukudesse. Nende aukude peale tuli Paula ema.

Nende elud ei maksnud midagi — Paula röövitakse, Ladydi satub mõrvasüüdistusega vanglasse, Maria ema tapetakse.

Keset seda hullust ja ebaõiglust tuleb ellujäänud tüdrukutel saada täiskasvanuks.

Kirjanik on osanud kirjutada loo, mis paneb mõtlema, sest kaasa tunda pole võimalik!

Lugege ja otsustage!

Ädu Neemre

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

Benjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

Kuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

Ma loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

Soovitavalt lugeda täis kõhuga

Ilukirjanduslikud raamatud, kus on pikemalt juttu söögist ja söögitegemisest

Asher, Bridget
Provence’i murtud südamega / Bridget Asher ; inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin ; [kaane kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bard, Elizabeth
Lõunasöök Pariisis : hõrgutav armastuslugu retseptidega / Elizabeth Bard ; inglise keelest tõlkinud Toomas Taul ; [toimetanud Mari Klein ; kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2012

Bourdain, Anthony
Avameelselt köögist, ehk, Seiklused kulinaarses allmaailmas / Anthony Bourdain ; [toimetanud Linda Uustalu ; tõlkinud Juhan Habicht ; kaane kujundanud Ruth Huimerind].- Tallinn : Varrak, 2005

Bourdain, Anthony
Keskmiselt küps : verine tervitus toidumaailmale ja kõigile, kes toitu valmistavad / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht ; [toimetanud Linda Uustalu ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bourdain, Anthony
Koka rännakud : täiusliku eine otsinguil / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht .- Tallinn : Varrak, 2003

Bramanis, Riho-Bruno
Õhk riisiterade vahel : kaheksa aastat Jaapanis / Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis ; [värsid tõlkinud Kertu Bramanis ja Rein Raud ; toimetanud Helen Kõrgesaar ja Maret Nukke ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2010

Capella, Anthony
Armu toit : romaan / Anthony Capella ; inglise keelest tõlkinud Viivi Verrev ; [toimetanud Livia Ulman ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2007

Esquivel, Laura
Nagu šokolaadi keeduvesi : romaan kuuvihikutes toiduretseptide, armulugude ja kodurohtudega / Laura Esquivel ; [hispaania keelest tõlkinud Ilmar Seibe ; kunstiliselt kujundanud Artur Jurin] .- Tallinn : Sinisukk, 1994

Harris, Joanne
Chocolat / Joanne Harris ; [tõlkinud Jaanus Õunpuu ; kaane ja tiitli kujundanud Helje Saar] .- Tallinn : Olion, 1999

Harris, Joanne
Viis neljandikku apelsini : [romaan] / Joanne Harris ; inglise keelest tõlkinud Lii Tõrra ; [toimetanud Andres Mälk ; kaane kujundanud Maarja Värv-Saarm ja Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2002

Majumdar, Simon
Minu maailma maitsed : kulinaarne ümbermaailmareis / Simon Majumdar ; inglise keelest tõlkinud Kadri Mäger ; [toimetanud Armand Torm ; kujundanud Jüri Jegorov] .- Tallinn : Tänapäev, 2009

Marques, João Lopes
Minu ilus eksiil Eestis : João Lopes Marques @rvamus 2007 kuni tänapäevani / João Lopes Marques ; [inglise keelest tõlkinud ja toimetanud Askur Alas ja Teve Floren ; eessõna: Askur Alas ; kaane kujundanud André Carrilho .- Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010

Mayle, Peter
Prantsuse naudingud : seiklused noa, kahvli ja korgitseriga / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang .- Tallinn : Varrak, 2003

Mayle, Peter
Provence : väike välimääraja / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Kai Vaarandi ; [toimetanud Leelo Laurits ; kujundanud Mari Kaljuste ; esikaane foto: Johannes Arro] .- Tallinn : Varrak, 2007

Mayle, Peter
Veinirööv / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Maria Lepik ; [toimetanud Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2013

Mehran, Marsha
Granaatõunasupp : romaan retseptidega / Marsha Mehran ; inglise keelest tõlkinud Hille Saluäär ; [luuletõlked Doris Kareva ; toimetanud Anu Saluäär ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2007

Osila, Virve
Köögilaulud / Virve Osila ; [kujundus: Ülla Haljand] .- Jõhvi : V. Osila, 2001

Pesti, Mele
Mate ja miljon mahla : üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia / [Mele Pesti, Kristjan Jansen ; kujundus ja joonistused Kristjan Jansen] .- Tallinn : Kristjan Jansen : Mele Pesti, 2009

Peterson, Haive
Kebab ja kilukarp : kuidas eestlane, soomlane ja türklane restorani tegid (ehk kuidas mitte äri teha) / Haive Peterson ; [toimetanud Tauno Vahter ja Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2011

Raudnask, Juta
Samba, sake ja tšillikaun : maid ja maitseid avastamas / Juta Raudnask ; [toimetanud Eha Kõrge ; kujundanud Janika Vesberg ; fotod: Henri ja Juta Raudnask] .-  Tallinn : Varrak, 2011

Rea, Kersti
Delirio Amoroso / Kersti Rea ; [toimetanud Janne Jõgi-Martin ; kujundanud Aavo Ermel] .- Tallinn : [Lunaris], 2009

Richardson, Paul
Hiline õhtusöök Hispaanias : maitsete ja elamuste teejuht / Paul Richardson ; inglise keelest tõlkinud Anneli Tarto ; [toimetanud Daila Aas ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2008

Silvestre, Ruth
Päevalillede maja : inglise perekonna unistuste maja otsingud Prantsusmaal / Ruth Silvestre ; inglise keelest tõlkinud Faina Laksberg ; [toimetanud Ede Kõrgvee ; kaane kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2010

Simmel, Johannes Mario
See ei pruugi alati kaaviar olla : vastu tahtmist salaagendiks tehtud Thomas Lieveni kõige hulljulgemad seiklused ja hõrgemad retseptid : romaan / Johannes Mario Simmel ; [tõlkinud Leo Metsar ; toimetanud Kai Nurmik ; kujundanud Made Balbat] .- Tallinn : Eesti Raamat, 1998

Stout, Rex
Nero Wolfe : liiga palju kokki / Rex Stout ; tõlkinud Peeter Villmann .- Tallinn] : Katariina, 1997

Tuulik, Jüri
Räim, pisike kena kala : valitud lugusid ja toiduretsepte / Jüri Tuulik ; [toimetaja Merike Järvlepp ; retseptide toimetaja Tiina Nuuter ; illustratsioonid ja kujundus: Valdek Alber] .- Tallinn : Kadmirell, 2008

Vaino, Enn
Seenevana pajatusi / Enn Vaino .- [Võru] : E. Vaino, 2005

Wimberg
Eesti köökk : lühipoeem kolme söögipausiga / Wimberg ; [toimetaja Piret Lilleväli ; järelsõna: Karl-Martin Sinijärv ; illustreerinud Juss Piho, kujundaja Rein Seppius ; tagakaane foto: Aapo Ilves] .- Tallinn : Ajakirjade Kirjastus, 2010

.

VALIK RETSEPTE

.

Kanasupp klimpidega

2 kanakintsu
porgandid
kartulid
2 muna
0,5 klaasi piima
jahu

Panna külma veega keema 2 kanakintsu.
Keeta, vahtu riisuda. Hakkida sisse porgandid.
Keeta edasi. Lisada kartulid. Lasta uuesti keema.
Kui liha on pehme, tõsta see välja ja hakata klimpe sisse panema.
Klimbitainas: 2 muna, 0,5 klaasi piima või vett, jahu. Maitsestada soolaga, segada kõva, lusikaga tõstetav tainas.
Kui klimbid on pinnale tõusnud, on supp valmis.

Wimberg “Eesti köökk”

.

Mosaiikleib

Täidetud tomatid

Külmad road kuuma raevu puhul

Mosaiikleib. Lõigata kaaviarleival või prantsuse saial mõlemad otsad maha, uuristada koorikut vigastamata kahvliga sisu välja.

Täidiseks läheb vaja 125 grammi võid, 100 grammi sinki, 100 grammi keedetud loomaliha, üks kõvakskeedetud munakollane, 75 grammi juustu, pool teelusikatäit kapparit, 25 grammi pistaatsiapähkleid, natuke anšoovist, sinepit, soola ja pipart.

Hõõruda või vahule, murendada munakollane, hakkida pähklid ja kappar, kõik ülejäänud lõigata väikesteks kuubikuteks ja segada kergelt vürtsidega.
Suruda kogu see mass tühjaks õõnestatud leivakoorikusse ning panna siis mitmeks tunniks tugeva külma kätte. Alles seejärel saab seda õhukesteks viiludeks lõigata. Viilud asetada lamedale vaagnale. Et vaagen veel kirevam paistaks, garneerida lahtilõigatud mosaiikleib täidetud tomatitega.

Täidetud tomatid. Õõnestada ilusad kõvad tomatid tühjaks, puistata nende sisse riivitud juustu ja panna igaühesse risti pooleks lõigatud muna, lõikepind ülespoole. Peale raputada soola ja paprikat ning rohkesti peeneks hakitud peterselli ja murulauku.

Johannes Mario Simmel “See ei pruugi alati kaaviar olla”

.

Vutid roosi kroonlehtedega

Koostisained:
12 roosi, soovitavalt punast
12 kastanit
2 supilusikatäit võid
2 supilusikatäit maisitärklist
2 tilka roosiessentsi
2 supilusikatäit aniisi
2 supilusikatäit mett
2 küüslauku
6 vutti
1 pitayapuu vili

Valmistamisviis:
Vt. Laura Esquivel “Nagu šokolaadi keeduvesi”

.

Vanaaegne räimevorm

600 g räimefileed
1 tl soola
Kaste:
3 sl kohvikoort
2 tl sinepit
3 sl veiniäädikat
3 sl toiduõli
1/2 tl soola
1 tl musta pipart
1 dl hakitud tilli
1 sl riivsaia
1 sl võid või margariini

Lõigata fileedel ära seljauimed ning murda kalad seejärel risti pooleks, liha väljaspool. Raputada peale sool. Kalad asetada kuumakindlasse ahjuvormi tihedalt üksteise kõrvale. Segada kaste ja valada seejärel kaladele. Puistata peale riivsaia ning võitükikesi.
Küpsetada ahjus 200 juures ca 20 minutit.

Jüri Tuulik “Räim, pisike kena kala”

.

Kabatšokipraad

Lõikan noore hästi pestud kabatšoki viiludeks, raputan viiludele pisut soola ja pipart ning hoian neid tunnikese külmas. Siis klopin paar muna piimaga, maitsestan soolaga ja kastan sellesse kabatšokiviilud. Veeretan neid riivsaias ja praen õlis küpseks. Siis asetan viilud soojale taldrikule.
Riivin keedetud peedi, küüslauguküüne ja tahke juustuviilu. Segan majoneesiga. Tõstan igale kabatšokiviilule rõõmsa punase kuhila.
Kuum meega magustatud kohv mahendab küüslaugu teravat lõhna ja maitset.

Sellise kõhutäiega on toekam tunne päevale vastu minna. Siis ei mõtle eriti, et varsti on õhtu või… Lihtsalt tunned rõõmu sellest, et oled.

Virve Osila “Köögilaulud”

.

Nero Wolfe´i austripirukas

3 tosinat austrit
3 õhukest viilu smithfieldi sinki
3 tassitäit kurnatud austrimahla
1 supilusikatäis hakitud sellerit
2 teelusikatäit hakitud aed-harakputke
1 teelusikatäis hakitud peterselli
3 supilusikatäit võid
2 žalotti
3 supilusikatäit jahu
1 teelusikatäis sojakastet
soola ja pipart
lehttaigen
piima

Sulatage kastrulis või, lisage peenekshakitud žalotid ja niipea, kui need on pehmed, kuid pole veel hakanud pruunistuma, ka jahu. Kui see kõik on hästi läbi segatud, kallake kastrulisse austrimahl, lisage maksimaalselt peeneks hakitud maitseained, sojakaste, soola ja pipart ning laske 5 minutit tasasel tulel haududa. Laduge austrid ja väikesteks tükikesteks lõigatud sink suurde sügavasse küpsetusnõusse, katke pealt lehttaignaga, võõbake piimaga üle ja küpsetage viis minutit (450 kraadi F) praeahjus. Seejärel alandage viieminutiliste vaheaegade järel kaks korda praeahju temperatuuri niiviisi, et selleks jääks 350 F. Küpsetage seni, kuni pirukas on pealt õrnpruun ja korralikult kerkinud. Andke kohe lauale.

Rex Stout “Nero Wolfe. Liiga palju kokki”

.

Magustoit romantikutele

Põhi:
1½ tassi kaeraküpsisepuru
½ tassi röstitud pekanihikkoripähkleid
½ tassi šokolaadilaaste
6 supilusikatäit sulavõid
¼ tassi pruuni suhkrut
¼ tassi suhkrut

Pane kõik osised köögikombaini ja sega. Pane segu tordivormi ja küpseta 177-kraadises kuumuses 15 minutit.

Täidis:
8 untsi toasooja kreemjuustu
¼ tassi pruuni suhkrut
1 teelusikatäis vanilli
1 tass sulatatud poolmagusaid šokolaadilaaste
¼ tassi rammusat koort

Pane kõik osised köögikombaini ja sega ühtlaseks massiks. Lisa segu jahtunud põhjale ja pane külmkappi.
Soovi korral pane tordi peale värskeid maasikaid või muid marju ja riputa üle valge šokolaadiga.

Bridget Asher “Provence´i murtud südamega”

.

Elevandikõrvad

1 muna
1¼ dl piima
½ dl suhkrut
½ dl roosivett
½ jahvatatud kardemoni
9 dl nisujahu
1½ taimeõli

Kaunistuseks:
2½ dl tuhksuhkrut
2 tl kaneeli

Löö munad kaussi. Lisa piim, suhkur, roosivesi ja kardemon. Sega tasapisi sisse jahu ja sõtku taignaks. Rulli tainas puhtal jahusel pinnal taignarulliga lahti, kuni see on õhuke nagu paber. Vajuta taignale klaasi või tassiga ringid ja lõika kettad välja. Vajuta kettad keskelt pöidla ja nimetissõrmega kokku, nii et tekivad lehvid. Jätka vormimist seni, kuni kõik lehvid (umbes 15) on valmis. Kuumuta õli sügavas potis. Küpseta iga lehvi õlis umbes 1 minut. Aseta küpsetised majapidamispaberile jahtuma. Raputa üle tuhksuhkru- ja kaneeliseguga.

Marsha Mehran “Granaatõunasupp”

.

Kaie Prangel

 

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela”

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela” (1978, e.k. Mari Laan, 2014, Toledo kirjastus)

Elena Poniatowska on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes 2013. a. pälvis hispaaniakeelse kirjanduse ühe olulisima preemia, Cervantese auhinna. Quiela on Angelina Belova (Mehhikos tuntud kui Beloff) —Venemaalt pärit Pariis tegutsev kunstnik, Mehhiko maalikunstniku Diego Rivera esimene abikaasa.

Käesolev kiriromaan on saanud alusmaterjali Bertram Wolfe`i kirjutatud Diego Rivera eluloost, mis omakorda tugineb muuhulgas Angelina Belova reaalsetele kirjadele. Õhuke — kuid mitte mingil juhul tühine — raamatuke koosneb Quiela kaheteistkümnest kirjast Diegole, kes on lahkunud Mehhikosse ning kes Quielale ei vasta muul kujul kui vaid väikeste rahasaadetistega. Hämmastav, et nii väikene raamat suudab rääkida nii suure loo armastusest! Ja teha seda kuidagi nii usutavalt, nii siiralt. Kas pole siis võrratu armastusavaldus Quiela poolt: “Sa oled olnud minu kallim, mu laps, mu inspireerija, mu Jumal, Sina oled mu kodumaa; ma tunnen end mehhiklasena, minu keel on hispaania keel, kuigi ma teen kõneldes sellele liiga. Kui Sa ei tule tagasi, kui sa ei kutsu mind, ei kaota ma mitte ainult sind, vaid iseenese — kõik, mis ma võisin olla.” (lk 62)

Taustaks on esimese maailmasõja järgsed üsna kehvad olud, tühi kõht, vaesus, külmad talved, millest samas kumab läbi Pariisi elav kunsti- ja kultuurielu — nagu muuseas lipsavad loost läbi Picasso, Renoir, Modigliani, Apollinaire jt. kuulsad tegijad. Saame teada mitte ainult Quiela tingimusteta armastusest Diego vastu, vaid ka neid ühendavast kirest maalikunsti vastu ning neid (pigem) lahutavast murest poja surma üle. Saame aimu Quiela kõhklustest oma ande osas ning tulevase kuulsa kunstniku Diego äkilisest iseloomust ja hirmuäratavast, kõikehaaravast kirest maalimise vastu. Kui Diego kuulutab oma isakssaamisest kuuldes, et “kui see laps mind häirib, viskan ta aknast alla” (lk 68), siis Quiela tunnistab, et laps annaks tema elule mõtte — kas siis, või eriti just siis, kui on nii emotsionaalselt kui majanduslikult raske.

Tegelikult on tõlkija järelsõna põhjal lohutav teada, et raamatuke on ikkagi fiktsioon ning päriselus säilis suhtlus mehe ja naise vahel ka siis, kui Diego juba Mehhikos elas. Euroopas on Belova kunstnikuna peaaegu tundmatu, kuid mitte Mehhikos, kuhu ta hiljem elama asus. Belova uuesti ei abiellunud ning rohkem lapsi ei saanud. Diego naistest tuntuim on muidugi Frida Kahlo, kellest 2002. a. valmis ka film “Frida”.

Toledo kirjastus teeb tänuväärset tööd — järgmisena on eesti keeles ilmumas ühe omapärasema hispaania autori Enrique Vila-Matase romaan “Dublinesk”.

Annika Aas

.

Diego Riviera autoportree on pärit siit,
Angelina Belova (Beloffi) portree on pärit siit.

 

 

 

Gabriel Zaid “Liiga palju raamatuid”

Raamatu alapealkiri “Lugemine ja kirjastamine külluse ajastul” avab sisu üsna täpselt ja küllap on aktuaalne ka eesti raamatutoodangust ja kirjastamisest rääkides, olgu siis muu küllusega meil nii nagu parasjagu on. Ega kõrged kultuurijuhid ilmaasjata ei ürita  koostada  raamatukogudele selle hulga seast valiku tegemise hõlbustamiseks nn. kohustuliku kirjanduse nimekirju. Iseasi muidugi kuipalju kõik lugemishuvilised raamatukogu kasutajad sellega võidavad, sest maitsed on erinevad ja vähemalt ilukirjanduse lugemise ajend on ikkagi igaühe isiklik lugemisnauding, millest hiljuti on samas blogis ka kolleeg Piret tabavalt kirjutanud. Tänapäeval ilmub iga 30 sek. järel raamat ning raamatute kirjutajaid on peagi rohkem kui lugejaid!

Autor, mehhiko luuletaja ja esseist fantaseerib, et kui iga inimene saaks palka selle eest, et pühendub ainult lugemisele, siis kuluks kõikide olemasolevate raamatute – eeldusel, et uusi juurde ei tule – läbilugemiseks  250 000 aastat. Ja kui keegi tahab väita, et teatud raamatuid peaksid lugema kõik inimesed, on see utoopia. Inimkond kirjutab rohkem kui suudab lugeda. Zaid mõtiskleb raamatute ja laiemalt kultuuri  teemadel järgnevalt:  “Kultuur on vestlus. Kirjutamine, lugemine, toimetamine, trükkime, levitamine, katalogiseerimine ja  arvustamine võivad seda vestlust toita ja elus hoida… Anropoloogilises mõttes on kultuur “eluviis”, mis avaldub ja taastoodab end elavas esituses, aga see on ka teoste, vahendite ja koodide kogum, mis võib, aga ei pruugi olla elutu tekst… Igavus on kultuuri eitus. Kultuur on vestlus, elu, inspiratsioon. Võideldes raamatute eest, mis meile korda lähevad, ei saa piirduda müügi, trükiarvu, nimetuste hulga, uudiste, kultuurisündmuste, töö, kulude, ükskõik millise mõõdetava suuruse kasvatamisega. Oluline on loominguline elujõud, mida saab tunnetada, kuid mitte mõõta… Raamat on nagu vestlus, ja ei vasta tõele, et iga inimene suudab jälgida ükskõik millist vestlust…”

See mõtisklus puudutab minu arvates ka raamatukogusid ja komplekteerimispoliitikat.
Edasi arutleb ta, et raamat on tarbija jaoks kallim meedium kui nt. ajakirjandus, raadio ja televisioon, sest raamatu tootmise kulud maksab tervenisti  kinni tarbija, erinevalt teistest meediakanalitest, kus osa kapitali saadakse reklaamist. Seda barjääri aitavad ületada avalikud raamatukogud. Kuid põhiliseks takistuseks raamatute  levikul ei pea Zaid mitte hinda, vaid autori ja lugeja erinevaid huve, teksti iseärasusi ja ning lugemise ja kirjutamise keerulisust. – “Probleem ei ole selles, et miljonitel vaestel inimestel on väike või olematu ostujõud. Inimesel võib küll raamatu ostmiseks raha olla, aga tal ei pruugi olla huvi ega väljaõpet selle sisu jälgimiseks… Lugemaõppimine tähendab väga keeruka tähendusega ühikutest terviku loomist… Teksti keerulisus kahandab oluliselt raamatu lugejaskonda…”  See lause lugemisel tuli meelde kaks autorit –  Sofi Oksanen ja Ene Mihkelson, kes on lahti kirjutanud erineval moel sarnast teemat teostes “Puhastus” ja “Katkuhaud”,  millede lugejaskond on arvuliselt üpriski erinev.

Peatükis “Raamatuajastu lõpp” väidab autor järgmist: “Ükski tehnoloogilisi uuendusi ennustav ekspert ei kuuluta, et tule või ratta või tähestiku, nende tuhandete aastate taguste senimaani ületamata leiutiste aeg on läbi… Ometi leidub aga prohveteid, kes kuulutavad ette raamatuajastu lõppu… Isegi kõige kiirem arvuti ei suuda tervikust niisama lihtsalt ja kiiresti ülevaadet anda kui raamatu lehitsemine.” Kuna Zaidi tekst ilmus 2003. a., siis unistab ta e-lugeritest, mis sarnanevad lugemisvõimaluste poolest trükitud raamatule. Tänaseks tundub see unistus peaaegu täitunud olevat. Kuid siia juurde siiski väike skepsise-kild Zaidilt: “Teades kui kiiresti arenevad tark- ja riistvara, võib mõne aasta taguseid digitaalseid  tekste olla keerulisem säilitada ja lugeda kui sajandite eest trükitud raamatuid või tuhandeaastasi käsikirju.”

Arutledes raamatu hinna üle, peab Zaid aega lugemise kõige kallimaks küljeks ja jõuab järgmise väiteni: “Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.”
See võiks osaliselt kehtida ka kirjutamise ja kirjastamise kohta Eestis. Autor peab üheks tähtsaks faktoriks raamatute leidmisel nende  õiget paigutust raamatupoodides ja  -kogudes. “Õigesti  paigutatud raamat tõmbab tähelepanu tervele kollektsioonile ning kui tervik kõlab kokku, leiavad lugejad raamatu palju lihtsamalt üles. Samamoodi toetavad üksteist ka artiklid heas ajakirjas, mis teevad selle külgetõmbavaks nagu põneva tähtkuju, elavdades kirjanike ja lugejate mõttevahetust…Täpselt nagu kirjanikud, kes kasutavad loomiseks sõnu, mis ei ole nende omad, koondavad taibukad kirjastajad, raamatumüüjad, raamatukoguhoidjad, õpetajad, antoloogiate koostajad ja kriitikud tekste, mis ei ole nende omad, tehes neist tähendusrikkad ja köitvad kogud.”

See ilus tsitaat olgugi mu lugemiselamusele lõpetuseks.

Blogidest leitud arvamusi:
Lugemik
Lugemispäevik
Bibliofiil
(:) kivisildnik Sirbis
Marek Tamm Varraku blogis
Ingliskeelseid arvamusi loe siit.

Ülli Tõnissoo