Posts Tagged ‘kirjanduslinn soovitab’

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“


Astrid Lindgren
„Vahtramäe Emil“
(tlk Vladimir Beekman)

Tänu oma lastele olen tutvust teinud kaasaegse lastekirjanduse rikkaliku valikuga ning lugenud unejuttudeks nii vastsündinud kirjandust kui raamatuid, mida olen kunagi ise lapsena lugenud. Astrid Lindgrenile ei ole ma leidnud võistlejat. “Vahtramäe Emilit” lugedes läheb meelest jälgida kirjaniku kavatsusi. Imetlen Emili siirast südamlikkust ja julgust õilsa eesmärgi nimel tegutseda. Seda, et parimad kavatsused võivad meid elus sootuks mujale viia, tasub ka täiskasvanutel tähele panna. Puhas süda on siiski parim võimalus olla ettenägelik. Oma laste peale mõteldes lohutan ennast aeg-ajalt kirjaniku tõdemusega, et Vahtramäe Emilist sai hiljem vallavolikogu esimees.

Kristjan Luhamets

Foto Mana Kaasik

Merle Karusoo „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… Mina, mu õpetaja ja teised tegelased“

Merle Karusoo 
„Panso 100.
Nii palju kui andsid koerale…
Mina, mu õpetaja ja teised tegelased:
subjektiivne dokumentaarium.“
1. kd
2. kd
(Varrak, 2020)

See kaksikteos oli minu eelmise aasta oodatuim raamat ja kindlasti suurim lugemiselamus. Teater ja teatrikunst on lugemise ja raamatute kõrval mu teine armastus ning doktoritöö mõõtu “subjektiivne dokumentaarium”, nagu autor seda nimetab, on võib-olla viimase viie aasta olulisim teatrialane trükis. Sissevaatena Panso viimastesse loomeaastatesse, selle kõrval teatrikoolis õppimisse ning üldse 70-ndate aastate eesti teatrisse, peaks see olema teatrisõbra raamaturiiulis nähtaval kohal. Ühtlasi saab selgeks, miks on talletamine, üles kirjutamine, lindistamine, filmimine ja pildistamine nii oluline. Ilma kõige selleta ei saanuks raamat sündida. Eraldi väärivad tähelepanu Panso enda märkmed, tähelepanekud elust juba haiglas olles ning surma ootamist lähedalt vaadates. Kenasti täiendab koguteost ka hiljuti ilmunud album Mari-Liis Küla pärandist eesti lavadel.

Liis Seljamaa

 

Foto Mana Kaasik
Raamatufoto Rauno Volmar

Kirjanduslinn soovitab: Grady Hendrix „Horrorstör“

Grady Hendrix
Horrorstör
(Helios, 2015,
tlk. Fred Taik)

Selle IKEA imidžiga mööblipoe kataloogiks kujundatud raamatu autor pingutab kõvasti, et panna kokku asjad, mis kokku ei sobi, ja ta pingutus kannab täiel määral vilja. Klantsitud, steriilne ja keep-smiling skandinaavialik äärelinna hiiglaslik mööblipood, paranormaalsed nähtused, peategelaste allasurutud ihad ja kahetsused ja stiilne gore. Groteskne kontrast põhjamaise heaoluühiskonna ja tuttava õudusfilmiliku atmosfääri vahel veenab lõpuni välja ja kõik see muudab raamatu käestpaneku üksjagu raskeks. Usun, et ORSK üllatab iga lugejat.

Matis Leima

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Peeter Tooming “Tähelepanu, pildistan!”

Peeter Tooming
Tähelepanu, pildistan!:
Eesti foto minevikust, 1840 – 1940
(Kunst, 1986)

Meister Peeter Toominga koostatud fotokogu „Tähelepanu, pildistan!“ jutustab meile, kuidas on Eestimaal inimesi pildistatud. Selles fotoraamatus – mida Tooming kirjeldab kui esseed – joonistub põnevalt välja, kuidas on ajaga muutunud Eestis elavate inimeste elu ning nende suhe fotokaameraga.

Raamatu 143. leheküljelt leiab ühe koera, kellele oleks justkui inimese nägu koonu asemele lõigatud. Olen selle üle palju pead murdnud. Kui keegi oskab öelda, kas sellel montaažil on mõni sügavam tähendus või tegemist on lihtsalt fotograafi vimkaga, siis võib mulle märku anda!

Kiur Kaasik

Foto: Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk“

Astrid Lindgren 
Pipi Pikksukk
(Eesti Raamat 1968,
tõlkija Vladimir Beekman)

Ka siis, kui oleme oma elu elanud tehniliselt oluliselt nõudlikumaid ja keerulisemaid tekste lugedes, on just „Pipi Pikksukk“ see raamatute raamat, mis meile igavesti meelde jääb. See on raamat unistustest, sõprusest, iseendaks jäämisest ja veel tuhandest asjast.

Soovitan kõigil meelde jätta ja järgida mõtet, mida Pipi jagab Tommy ja Annikaga, kui ta lõunamerelt naasnuna keset talve tühjalt seisnud Segasumma suvilasse läheb: „Äh, kui aga süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma.“

Asko Tamme

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: W. G. Sebald „Austerlitz“

W. G. Sebald
Austerlitz
(tlk. Mati Sirkel
Varrak, 2009)

W. G. Sebaldi viimaseks jäänud romaan, aastal 2001 ilmunud „Austerlitz“ on aeglaselt kulgev, ajaauke ja mälukangaid pidi rändav raamat. Peategelane Austerlitz eksleb mööda Euroopat, oma unustatud minevikku muudkui vaadeldes, kirjeldades ja kaheldes. See raamat on nagu kõikide kaotatud ja unustatud asjade varjud, mis mõnel vaiksel pärastlõunal võtavad korraks nähtavale ilmuda, et põgusalt viibata ja siis edasi uneleda oma salapärastes hõllanduslikes maailmades, olles korraga olevad ja olematud.

Jagan raamatust järgnevat tsitaati: „Mul on aina rohkem tunne, nagu poleks üldse mingit aega, vaid üksnes erinevad, kõrgema stereomeetria alusel üksteisesse lükkunud ruumid, mille vahet elusad ja surnud vastavalt tujule võivad edasi-tagasi käia, ja mida kauem ma sellele mõtlen, seda enam näib mulle, et meie, kes me veel elus oleme, oleme surnute silmis irreaalsed ja vaid mõnikord, teatavate valgusolude ja atmosfääritingimuste korral nähtavaks saavad olevused. Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“

Carolina Pihelgas

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Gunter Pauli „Sinine majandus 3.0“

Gunter Pauli
Sinine majandus 3.0
(Lilleoru Kirjastus, 2018,
tõlkija Vahur Lokk)

Inimene vajab nii loodust kui majandust. Loodust annab hoida ökosüsteemide talitlusi järgivate nutikate majandamisviisidega, parandades samal ajal kohalike inimeste heaolu. Selliseid maailma eri paigus juba toimivaid majandussüsteeme kirjeldatakse Pauli raamatus mõtlemapanevalt ning innustavalt.

Sinine majandus tähendab ökosüsteemide saavutuste kohaldamist majandussüsteemides, kasutades kogukondade tarkust. Sinise majanduse juurutamine tagab tõepoolest, et inimsüsteemid, õigupoolest kõik elussüsteemid, suudavad saavutada stabiilsuse ja julgeoleku, mis kaitseb ja hoiab nende evolutsioonilist ja uuenevat teed.

Anne Luik

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

Tõnu Õnnepalu
Paradiis
(Varrak, 2009, 2015) 

Raske on leida Tartust kaugemat kohta Eestis, kui seda on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Tõnu Õnnepalu nimetab seda paika Paradiisiks. Olen ka ise hiidlaste järeltulija ja suvehiidlane ning nõustun sellega sajaprotsendiliselt. Paradiis on kaugel ning pisut kättesaamatu, aga samas seal viibides tunned end kui kuskil teises dimensioonis. Raamat viib lugeja kolmkümmend aastat ajas tagasi ning igaüks võib ennast kujutada Paradiisi koos selle aja, inimeste, looduse ja loomadega.

Toon välja ka tsitaadi raamatust – võimaliku põhjuse, miks me sellele saarele aeg-ajalt põgeneme: „Paradiis oli alati nii vaikne ja omaette. Ja imelik, ta on seda siiamaani, kui kõik teised kohad on muutunud. Ta on jäänud veel vaiksemaks ja veel rohkem omaette.”

Priit Mikk

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“

Mia Kankimäki
Naised, kellest ma öösiti mõtlen
(tlk Triin Tael, Varrak, 2020)

Mia Kankimäki on 40tes eluaastates soome kirjanik, keda vaevavad peavalu, unetus ja seletamatu reisipalavik. Ühel ööl avastab ta, et läbi aegade on elanud sarnaste sümptomitega nii tuntuid kui ka unustatuid naisi: Briti reisikirjanik, fotograaf ja maadeuurija Isabella Bird (1831–1904), Taani kirjanik ja kohvifarmer Karen Blixen (1882–1960) ja Jaapani kunstnik Yayoi Kusama (snd 1929). Need naised on trotsinud ühiskonna neile püstitatud norme, jätnud oma turvalise, aga ängistava keskkonna ja jälginud oma kutsumust.

Mia Kankimäki romaan jälgib kümmekonna julge naise mõtteid, elukäike ja reise maakera erinevatel kontinentidel. See lugu on põnev, hariv, lohutav ja julgustav sõber kõigile neile, kes igatsevad vabadust ja soovivad teha seda, mida süda ihkab.

Heidi Iivari

Foto: Kiur Kaasik