Posts Tagged ‘kirjanduslinn soovitab’

Kirjanduslinn soovitab: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“

Siegfried von Vegesack
Balti tragöödia : romaanitriloogia
(Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009;
saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
)

Romaanitriloogia toob lugejani baltisakslaste loo läbi 1888. aastal Valga kreisis Lobērģi (Blumbergshof) mõisas sündinud Friedrich von Vegesacki mälestuste. See on nii eluloo- kui ajalooraamat ning haarav ja meisterlikult loodud kirjandusteos. Me ei pruugi autoriga kõiges nõustuda, kuid kindlasti on tegemist üdini ausa kirjeldusega, miks mitte ka üldistusega baltisaksa elu-olust, mõtteviisist ja poliitilisest tegevusest venestamisaegsel ja sellele järgnenud pöördelistest sündmustel Liivimaal. Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.

Kristina Pai

Foto: Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Robertson Davies „Mis on lihas ja luus“

Robertson Davies
Mis on lihas ja luus
(Varrak 1999,
tõlkija Riina Jesmin)

Daviese teos „Mis on lihas ja luus“ on Francis Cornishi elulugu alates tema sünnist ja kasvamisest lapse jaoks väga kummalises maailmas. Ta õpib kunsti, olles kunstnikuna küll tehniliselt andekas, kuid mitte piisavalt kaasaegne ning valib lõpuks restauraatori elukutse. Siit edasi algab juba peenem mäng. Raamatus on palju universaalseid teemasid, nagu religioon, mütoloogia, suhted peres ja ühiskonnas, kunstniku roll ühiskonnas ja üldiselt inimeseks olemine. Teos on teine osa Cornishi triloogiast. Soovitan ette võtta kogu triloogia, sest selle lugemine on väga mõnus ja põnev meelelahutus pikkadeks ja vihmasteks sügisõhtuteks.

Eike Eplik

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Antal Szerb “Rändur ja kuuvalgus”

Antal Szerbi
Rändur ja kuuvalgus
(Verb 2016,
tõlkija Reet Klettenberg)

Lugedes raamatust rida „Londoni november polegi kuu, vaid hingeseisund“ mõtlesin kohe, et see üks lause võtabki suurepäraselt raamatu sisu kokku. Eestis ütleksime pigem “põhjamaa talv polegi aastaaeg, vaid hingeseisund”. Suvi on tegus ja täis seiklusi, üllatusi, ootamatuid keerdkäike. Suvi tundub alati liiga lühikesena ning möödub sama kiiresti ja märkamatult nagu meie noorus. Talv seevastu on külm, väga pime ja tundub lõputuna… Sel ajal meenutab enamik inimesi möödunud suve ja loeb päevi järgmiseni. Ja just seda ma sellest raamatust õppisingi! Selle asemel, et raisata oma aega ja mõelda pidevalt sellele, mis oleks võinud olla või mis juhtuks kui…, peaksime elama hetkes, sest elu on see, mis sinuga juhtub, kui oled parajasti hõivatud muude plaanide tegemisega. Soovitan Szerbi ajatut teost kõigile, kes on valmis konarlikuks, üheotsa piletiga eneseavastuse teekonnaks.

Dóra Máté

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Johan Kõpp “Mälestuste radadel”

Johan Kõpp
Mälestuste radadel
1.-4. kd 
(Eesti Raamat, 1991) 

Eesti Asutava Kogu ja esimese Riiginõukogu liige, piiskop Johan Kõpp kirjutab oma neljaköitelises teoses suurepäraselt eneseotsingutest, muuhulgas sellest, kuidas ta umbes 16-aastase noormehena nägi unes raamatut, milles seisis tekst: „Igaüks muretsegu endale üks koda, kus ta kõikide maailma tormide ja õeluste eest võib varju leida!”

Kõpp on püüdnud lahti mõtestada ka seda, kas usk ja teadus on ühendatavad ning jõudnud arusaamisele, et ratio – mõistus ei ulatu kõige juurde, mis on olemas: mõistus „avastab küll pidevalt uusi nähtusi, aga inimese hinges on ikkagi aset ka teataval müstikal, mis on väljaspool teadmist ja tajumist otseses mõttes. Müstika on usu asi, mitte teadmiste ja teaduse asi! Ka ristiusul on oma müstika, valdkond, kuhu ratio ei ulatu. Müstikast osasaamine on alati subjektiivne. /…/ Oma isiklik müstika ei anna õigust halvustada või hukka mõista teise müstikat. /…/ Nagu inimeses on vaim ja hing üheskoos ja üheväärsed, nõnda ka ratio ja müstika – teadus ja usk – võivad elada üksteisega heas vahekorras samas indiviidis.”

See teos pakub sügavat mõtteainet, pöördun selle juurde ikka ja jälle tagasi. Mulle on südamelähedane Kõpu põhjalikkus, süvenemine, vaimne sõltumatus, vaated maailmale, kõlblusele, õiglusele, emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahel balansseerimine.

Pika ja viljaka elu jooksul jõudis Johan Kõpp olla ka kahel korral Tartu Ülikooli rektor.

Julia Laffranque

Foto Mana Kaasik

 

Kirjanduslinn soovitab: Jüri Engelbrecht ja Robert Kitt „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“

Jüri Engelbrecht, Robert Kitt
Komplekssüsteemid ehk Tervik
on suurem
kui osade summa”
(Postimees, 2020)

Jüri Engelbrechti ja Robert Kiti teos aitab mõtestada, mis on lihtne ja mis keeruline. Vajalik on see selleks, et seista vastu keeruliste maailmaasjade lihtsustamisele, mille kattevarjus võivad toimuda protsessid, mis viivad inimkonna suurte probleemideni. Nii kirjutavad autorid keerulistest seostest eluslooduses ja inimkooslustes, et illustreerida nähtuste loogilist, kuid kohati ettearvamatut omavahelist koostoimet. Muuhulgas pakub raamat lugejale põnevat mõtteainet sellest, millised on tulevikutegijad ja –tegurid või kriisid.

Maaja Vadi

Foto: Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“


Astrid Lindgren
„Vahtramäe Emil“
(tlk Vladimir Beekman)

Tänu oma lastele olen tutvust teinud kaasaegse lastekirjanduse rikkaliku valikuga ning lugenud unejuttudeks nii vastsündinud kirjandust kui raamatuid, mida olen kunagi ise lapsena lugenud. Astrid Lindgrenile ei ole ma leidnud võistlejat. “Vahtramäe Emilit” lugedes läheb meelest jälgida kirjaniku kavatsusi. Imetlen Emili siirast südamlikkust ja julgust õilsa eesmärgi nimel tegutseda. Seda, et parimad kavatsused võivad meid elus sootuks mujale viia, tasub ka täiskasvanutel tähele panna. Puhas süda on siiski parim võimalus olla ettenägelik. Oma laste peale mõteldes lohutan ennast aeg-ajalt kirjaniku tõdemusega, et Vahtramäe Emilist sai hiljem vallavolikogu esimees.

Kristjan Luhamets

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Merle Karusoo „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… Mina, mu õpetaja ja teised tegelased“

Merle Karusoo 
„Panso 100.
Nii palju kui andsid koerale…
Mina, mu õpetaja ja teised tegelased:
subjektiivne dokumentaarium.“
1. kd
2. kd
(Varrak, 2020)

See kaksikteos oli minu eelmise aasta oodatuim raamat ja kindlasti suurim lugemiselamus. Teater ja teatrikunst on lugemise ja raamatute kõrval mu teine armastus ning doktoritöö mõõtu “subjektiivne dokumentaarium”, nagu autor seda nimetab, on võib-olla viimase viie aasta olulisim teatrialane trükis. Sissevaatena Panso viimastesse loomeaastatesse, selle kõrval teatrikoolis õppimisse ning üldse 70-ndate aastate eesti teatrisse, peaks see olema teatrisõbra raamaturiiulis nähtaval kohal. Ühtlasi saab selgeks, miks on talletamine, üles kirjutamine, lindistamine, filmimine ja pildistamine nii oluline. Ilma kõige selleta ei saanuks raamat sündida. Eraldi väärivad tähelepanu Panso enda märkmed, tähelepanekud elust juba haiglas olles ning surma ootamist lähedalt vaadates. Kenasti täiendab koguteost ka hiljuti ilmunud album Mari-Liis Küla pärandist eesti lavadel.

Liis Seljamaa

 

Foto Mana Kaasik
Raamatufoto Rauno Volmar

Kirjanduslinn soovitab: Grady Hendrix „Horrorstör“

Grady Hendrix
Horrorstör
(Helios, 2015,
tlk. Fred Taik)

Selle IKEA imidžiga mööblipoe kataloogiks kujundatud raamatu autor pingutab kõvasti, et panna kokku asjad, mis kokku ei sobi, ja ta pingutus kannab täiel määral vilja. Klantsitud, steriilne ja keep-smiling skandinaavialik äärelinna hiiglaslik mööblipood, paranormaalsed nähtused, peategelaste allasurutud ihad ja kahetsused ja stiilne gore. Groteskne kontrast põhjamaise heaoluühiskonna ja tuttava õudusfilmiliku atmosfääri vahel veenab lõpuni välja ja kõik see muudab raamatu käestpaneku üksjagu raskeks. Usun, et ORSK üllatab iga lugejat.

Matis Leima

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Peeter Tooming “Tähelepanu, pildistan!”

Peeter Tooming
Tähelepanu, pildistan!:
Eesti foto minevikust, 1840 – 1940
(Kunst, 1986)

Meister Peeter Toominga koostatud fotokogu „Tähelepanu, pildistan!“ jutustab meile, kuidas on Eestimaal inimesi pildistatud. Selles fotoraamatus – mida Tooming kirjeldab kui esseed – joonistub põnevalt välja, kuidas on ajaga muutunud Eestis elavate inimeste elu ning nende suhe fotokaameraga.

Raamatu 143. leheküljelt leiab ühe koera, kellele oleks justkui inimese nägu koonu asemele lõigatud. Olen selle üle palju pead murdnud. Kui keegi oskab öelda, kas sellel montaažil on mõni sügavam tähendus või tegemist on lihtsalt fotograafi vimkaga, siis võib mulle märku anda!

Kiur Kaasik

Foto: Mana Kaasik