Posts Tagged ‘kirjanduslinn soovitab’

Kirjanduslinn soovitab: Ants Hein “Vanaaja pulm”

Ants Hein “Vanaaja pulm : valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini” (Tänapäev, 2018)

Tavaliselt arvatakse, et teadlaste töid on igav lugeda. Kirjastuse Tänapäev välja antud ”Vanaaja pulm” on aga erakordselt põnev ja ülimalt naljakas raamat hinnalise pildimaterjaliga. Ajaloolane Ants Hein on kokku kogunud 120 allikat 16.-19. sajandini, kust võib saada päris palju inspireerivaid ja uutmoodi mõtteid, kuidas ka tänapäevaseid pulmakombeid põnevaks muuta.

Soovitan lugeda seda raamatut nagu ajasilda, mida mööda end oma kujutlusvõime najal viia tagasi oma rahva kaugetesse aegadesse. Kujutan ette, kuidas ma võõrana vaatan meie esivanemate peale, loen neid kirjeldusi ja tegelikult mõistan, kui kaugele muinasaega ulatuvad näiteks meie rahvariiete teatud detailid. Või kui paljud pulmakombed on meil tegelikult ju alles, kuid me ei tea enam nende tähendusi.

Kärt Summatavet

Kirjanduslinn soovitab: Romain Gary “Elu alles ees”

Romain Gary (Emile Ajar) “Elu alles ees
(Perioodika, 1992, tlk. Tõnu Õnnepalu)

Romain Gary “Elu alles ees” on kirjutatud läbi lapse silmade ja iga selline lugu mõjub mulle eriliselt: meenutab lapsepõlve lemmikraamatute tegelasi elavalt oma lugusid jutustamas. Aga selles raamatus on peategelane näinud paljut, mille lähedale laps ei peaks sattuma. 10-aastast Momot iseloomustab tugev sisemonoloog ja teravus, samas ka ootamatult empaatiline suhtumine kõigesse, millega ta peab II maailmasõja järgses Pariisis rinda pistma – eelkõige oma kasu(vana)ema proua Rosa 7. korruse korteris.

Kaisa Kuslapuu

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)


Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik