Posts Tagged ‘kirjanduslinn soovitab’

Kirjanduslinn soovitab: Mats Traat „Tants aurukatla ümber“

Mats Traat
“Tants aurukatla ümber”
(Eesti Raamat, 1971, 1975; Ilmamaa, 2005;
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009)

See on mitmetahuline ning kaasahaarav teos, mis paneb küsima, mille ümber minu elu tantsib. Traat toob värvikalt esile selle, mille ümber 20. sajandi esimese poole Tartumaa talupoegade elu tantsis. Talunikul ikka oma talu ümber. Sulasel oma taluniku ümber. Perenaisel oma mehe ümber. Karjasel oma loomade ümber. Kui kõik muu taluelus lühikese ajaga muutus, siis püsivaks väärtuseks jäi aurukatel. Mille ümber tasub tantsida, jäin endalt küsima, kui raamat läbi sai. Niisamuti küsib täna kogu maailm, globaalsest kriisist välja tulles.

Tiidrek Nurme

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Mehis Heinsaar „Pingeväljade aednik“

Mehis Heinsaar
Pingeväljade aednik
(Verb, 2018)


Mehis Heinsaart on vähestel õnnestunud oma silmaga kohata. Mõni on näinud teda tänaval vilksamisi nurga taha kadumas, mõni usub, et on just koos temaga öö läbi veini joonud, teised aga räägivad, et tal olla võime metslooma või linnu kuju võtta. Igatahes, Mehis on omaette nähtus, vaikne teejuht meie siseilma tihnikutes ja luhamaastikel.

Minu meelest tuleks Heinsaar looduskaitse alla võtta, sest sedasorti kirjanik on jäänud väga harvaks ja tänapäeva lageraie-ajastu ei soosi taolisi isepäiseid avarilma tuuli, perifeeriate metsavahte. Heinsaar on üks viimastest, kes veel külastab kadunud aja maagilisi ilmasid ja vestleb nendega, paitab ja uurib neid. Tal on aega. Ja just sellised poeete ma usun ja tahan lugeda, kel on aega, sest nemad märkavad meid ümbritsevate pingeväljade värelusi.

Joosep Matjus

Foto Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu“

Hyeonseo Lee
Seitsme nimega tüdruk.
Põhja-Korea ülejooksiku lugu

(tlk Kaido Kangur,
Helios, 2016)

 

Raamat räägib Põhja-Koreas üles kasvanud naise pikast ja keerulisest teekonnast vabasse ühiskonda. Räägib tema kasvamisest tüdrukust naiseks, jäädes vaatamata kõigile raskustele ja tagasilöökidele inimlikuks ja oma sihile kindlaks. Tänasel kriisi ajal, kus inimestele võib-olla aeg-ajalt tundub, et nende õigusi ja vabadust piiratakse liigselt, annab see raamat arusaama, et tegelikult on meie elu lill. Meie piirangud on leebed ja kõigest ajutised. Ja kõik koos pingutades jõuame ka meie sihile ja saame naasta tavaellu.

Tuuli Paju

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus „Usalda ennast“

Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus
Usalda ennast“ (Ilmamaa, 2015)

Muidugi ei jõua keegi tänapäeval sellist raamatut tervenisti läbi lugeda. See on väga aeglane raamat, palju hullem veel kui Fred Jüssi “Olemise ilu”. Aga selle viimase tänukõne eesti suurele müstikule võiks siiski läbi lugeda. “Usalda ennast” on läbi kahe aastakümne kestnud kirjavahetus, milles avaneb ilus, valus ja sügav sissevaade inimese hingeellu, kes küsib endalt seda kõige olulisemat küsimust: kuidas otsida ja leida lepitust maise elu ja kõrgemate jõudude vahel?

Kui on põhjust Peetri kiriku kanti sattuda, siis võib viivuks mõelda ka Toomas Paulile ja Uku Masingule, kes tol ammusel kevadpäeval seal viimast korda kokku said.

Valdur Mikita

Foto: Mana Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Peter Freuchen „Minu Gröönimaa noorus“

Peter Freuchen „Minu Gröönimaa noorus
(Olion, 1999, tlk Riho Raudi)

Ilus oleks inimestele ilukirjandust soovitada – ja veel sellist, mida osta on võimalik. Ent värske elamus Peter Freucheni „Minu Gröönimaa noorusest“ on sedavõrd kirgas, et pean mõlemat reeglit rikkuma. Ilukirjanduslik on see aga küll – lugedes mõtled pidevalt, et „see ei ole võimalik“ ja oled lummatud, nagu lapsena Alexandre Dumas’ „Kolme musketäri“ lugedes. Aga tegelikult on see „maailma huvitavaimaks meheks“ tituleeritud taani „hiiglase“ mälestustekogu Põhja-Gröönimaa inuittidega koos elatud tosinast aastast.

Tõnu Runnel

Foto Kiur Kaasik

 

Kirjanduslinn soovitab: Ants Hein “Vanaaja pulm”

Ants Hein “Vanaaja pulm : valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini” (Tänapäev, 2018)

Tavaliselt arvatakse, et teadlaste töid on igav lugeda. Kirjastuse Tänapäev välja antud ”Vanaaja pulm” on aga erakordselt põnev ja ülimalt naljakas raamat hinnalise pildimaterjaliga. Ajaloolane Ants Hein on kokku kogunud 120 allikat 16.-19. sajandini, kust võib saada päris palju inspireerivaid ja uutmoodi mõtteid, kuidas ka tänapäevaseid pulmakombeid põnevaks muuta.

Soovitan lugeda seda raamatut nagu ajasilda, mida mööda end oma kujutlusvõime najal viia tagasi oma rahva kaugetesse aegadesse. Kujutan ette, kuidas ma võõrana vaatan meie esivanemate peale, loen neid kirjeldusi ja tegelikult mõistan, kui kaugele muinasaega ulatuvad näiteks meie rahvariiete teatud detailid. Või kui paljud pulmakombed on meil tegelikult ju alles, kuid me ei tea enam nende tähendusi.

Kärt Summatavet

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Romain Gary “Elu alles ees”

Romain Gary (Emile Ajar) “Elu alles ees
(Perioodika, 1992, tlk. Tõnu Õnnepalu)

Romain Gary “Elu alles ees” on kirjutatud läbi lapse silmade ja iga selline lugu mõjub mulle eriliselt: meenutab lapsepõlve lemmikraamatute tegelasi elavalt oma lugusid jutustamas. Aga selles raamatus on peategelane näinud paljut, mille lähedale laps ei peaks sattuma. 10-aastast Momot iseloomustab tugev sisemonoloog ja teravus, samas ka ootamatult empaatiline suhtumine kõigesse, millega ta peab II maailmasõja järgses Pariisis rinda pistma – eelkõige oma kasu(vana)ema proua Rosa 7. korruse korteris.

Kaisa Kuslapuu

Foto: Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)


Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik