Posts Tagged ‘britid’

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Lee Child „61 tundi”

„Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus.”

Täpselt nii asub põnevike meister Lee Child esimestest ridadest peale pinget üles kruvima uusimas eesti keelde tõlgitud Jack Reacheri sarja romaanis „61 tundi” (esmatrükk inglise keeles 2010). Sedakorda satub endine sõjaväepolitseinik Reacher lumetormi ajal bussiõnnetusse – mis juhuslikult ka edaspidiste sündmustega seotud – ning lumevangi jäänuna saab temast politsei abiline ja ühe olulise tunnistaja ihukaitsja. Pinge püsib juukseid püstiajavalt kõrgel terve romaani vältel ning jõuab haripunkti vahetult enne lõpulehekülgi. Kas sedakorda on Reacher oma nutikuse ja tapva jõu kiuste sattunud olukorda, milles ta keerulistele oludele ja saatusele alla jääb? Sedakorda jätab autor lugejatele üsna kõva pähkli pureda.

Lee Childi kirjanduslik stiil on jätkuvalt hõrgult napisõnaline, lõikav ja sisukas. Sõnavahtu ei ole. Ükski lause ei koosne linnuhaavlitest – iga sõna on kui 45kaliibrise revolvri kuul. On näpuotsaga flirti, veidi filosoofiat, mõni sõna Reacheri leivanumbri käsirelvade teemal. Jätkuvalt on julmi inimesi, detektiivitööd, taplemist ja tapmist. Ning – siinkirjutaja ei taha küll kelleltki spoiler’iga lugemisrõõmu ära võtta, aga peab reetma: raamatus leidub stseen, kus kivimees Reacher on pisaratele lähemal kui kunagi varem.

Krõbedamat sorti põnevike austajad ei pea Jack Reacheri raamatut haarates kunagi pettuma.

Lee Child (James Dover Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal Coventry’s riigiametniku perekonnas. 1998. aastast alates elab kirjanik USAs New Yorgis. Ta on õppinud õigusteadust ning töötanud teleprodutsendina – muuhulgas Eesti vaatajatelegi tuntud telesarja „Tagasi Bridesheadi” (1981) juures. Ettevõtte ümberkorralduste käigus töö kaotanuna otsustas Grant hakata romaane kirjutama, sest need on „meelelahutuse puhtaim vorm”. Juba autori debüütromaan „Killing floor” (1997) osutus edukaks ning võitis mitmeid kirjandusauhindu. Child’i populaarse Reacheri-sarja keskne kangelane on endine sõjaväepolitsei major Jack Reacher, kes uitab hulkurina mööda USAd, satub keerukatesse olukordadesse ning lahendab neid nii jõu kui mõistusega.

Kirjanikunimi sündis siseringi sõnamängust: nimelt hääldas keegi perekonnas Renault’ mudelinime Le Car valesti kui „Lee Car”, sõna „Lee” võeti naljana kasutusele ja kirjaniku lapsele (inglise k. child) Ruth’ile hakati itsitamisi viitama kui „Lee Child’ile”.

James Grant on 1975. aastast alates abielus Jane’iga. Ta toetab jalgpallivõistkonda Aston Villa ning väidetavalt on suitsetanud aastakümneid marihuaanat.

Autorist wikis https://en.wikipedia.org/wiki/Lee_Child

Janar Kotkas

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“ (eesti keeles 2017, originaal inglise keeles „The Buried Giant“ 2015, raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kazuo Ishiguro on Jaapani päritolu mainekas briti kirjanik, kes on oma loomingu eest pälvinud pea kõik suuremad ingliskeelse kirjandusmaailma auhinnad. Ta kirjutab erinevates žanrites, „Maetud hiiglane“ on autori seni viimane ilmunud romaan.

„Maetud hiiglane“ on ennekõike lugu mälust ja mäletamisest. Kuidas inimene käitub, olles elanud pika elu, kuid ei mäleta palju sellest, mil viisil ta täpselt on oma elu mööda saatnud. Läbi romaani peategelaste käsitleb autor mäletamise tähtsust inimese kui üksikisiku ja ka inimkonna kui terviku jaoks. Teemadeks on veel inimlikkus, armastus, sõda, kättemaks.

Romaani tegevus on paigutatud kuningas Arthuri aegsele Inglismaale. Loo jutustamisel kasutab autor tolleaegseid legende ja olustikku, luues sellega põneva raamistuse enda ajatu loo rääkimiseks. Sest nagu me tihti tõdeme: läbi ajaloo seletades jõuab tänapäeva inimesele mingi nähtus pärale paremini, kui kaasaegsete näidete varal – olgugi nad meil siinsamas käepärast võtta. Romaanis on viis peategelast, ma nimetaksin nad: Diplomaat, Sõdalane, Rüütel, Naine ja Laps. Ishiguro ise neid nii selgelt ei markeeri, kuid sellistena nad selles mõistuloos välja joonistuvad.

Võrratu on autori stiil, sõna- ja keelekasutus. Kuna tegevus on paigutatud legendaarsesse kuningas Arthuri aega, siis on sellest mõjutatud kogu jutustamise viis. Algusest kuni praktiliselt viimaste lehekülgedeni jääb lugejat saatma teatav salapära (võrratu kujundina on siin kasutatud näiteks Lääne-Inglismaale omast udu) ja edasi teadasaamise soov, kuni siis teose viimases kolmandikus hakkab järjest tasapisi lahti rulluma räägitava loo olemus.

Raamat on suurepärane lugemiselamus kõigile hea kirjanduse nautijatele!

Mai Põldaas

Meeleolupilt romaani tegevuspaigast, vaade kuningas Arthuri Tintageli lossi varemetelt
Mai Põldaas

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Maagiline realism lastele. Rupert Kingfisher „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ja Christine Nöstlinger „Konrad ehk Laps konservipurgist“

Maagiline realism on omapärane kirjandusvool, mis võib lugeja reaalsustaju ootamatult kõikuma lüüa. Fantaasiakirjanduse puhul on juba algusest peale aru saada, et tegemist on teistsuguse maailmaga, kus kehtivad isesugused reeglid, ning lugejal jääb üle ainult nautida uue maailma loomist ja selles olemist. Maagiline realism on aga salakaval – ta uinutab alguses lugejat muljega meie reaalsuse reeglite järgimisest, tukutades iga skeptiku valvsuse. Siis aga lööb ta lugejale panniga pähe, tõmbab vaiba alt ja lööb veel paar korda kindluse mõttes näkku-makku, jätab ta sinna maha kägarasse taganutma turvatunnet, mida enam ükski raamat ei suuda tagasi tuua.

Tegelikult ei ole asi nii hull. On hoopiski lõbus ja naljakas. Ja seda tõestavad Rupert Kingfisheri „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ning Christine Nöstlingeri „Konrad ehk Laps konservipurgist“.

Kingfisheri Pamplemousse on tegelikult edukas lasteraamatute sari, millest kahjuks eesti keelde on tõlgitud üksnes esimene osa. Loo keskmes on proua Pamplemousse oma imepäraste hõrgutiste poega, kuhu satub pasteedi otsinguil olev nooruke tütarlaps Madeleine. Madeleine töötab nõudepesijana oma õela ja ahne onu Lardi juures. Peale pasteedi ostmist ja onu restoranis klientidele pakkumist rullub lugeja ees lahti ootamatuste virvarr, mis vaatamata äkilistele keerdkäikudele lõppeb kõigi jaoks enam-vähem õnnelikult. Kingfisher on näinud vaeva esteetilise õhustiku loomisel, mida paljude lasteraamatute puhul just väita ei saa, ja see teebki tema teksti silmapaistvaks. Väga tugevalt on tunda Roald Dahli mõjutusi tegelaskujude loomisel ja tegevustiku absurdsuse kujutamisel. Kingfisheri maagiline realism õhkub ümbritsevast ja ei ole eriti selgepiiriliselt eristatav, see on pigem aimatav.

Nöstlinger on väga tuntud lastekirjanik ja seetõttu on tema raamatud lausa kooli soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Erinevalt Kingfisherist ei näe Nöstlinger õhustiku loomisega vaeva, vaid keskendub rohkem tegelaste sisekõnele, dialoogidele ja tegevustikule. Raamatu peategelaseks on järjekordne proua, seekord Bartolotti. Berti Bartolotti on veidrik (ja tegelikult on see vähe öeldud), kes saab endale postiga konservipurgi, millest tuleb välja 7-aastane poisslaps Konrad. Konrad on tegelikult ekslikult saadetud valele aadressile, aga sellele jõutakse jälile alles siis, kui proua Bartolotti on juba jõudnud Konradisse kiinduda. Selleks, et teada saada, mis saab edasi, peab raamatut lugema. Nöstlingeri maagiline realism on otsekohesem ja see tuleb esile läbi tegelaste, kelle olemuses, käitumises on midagi ebareaalset. Siiski jääb tal alati alles väga tugev side tavareaalsusega, sest tegelasi ümbritsev maailm on sama, milles elame ka meie.

Mõlemad raamatud on mõeldud lugemiseks algklassilastele. Kingfisheri raamat on jaotatud lühikesteks peatükkideks ja teksti on leheküljel vähe, nii et see sobib pigem usinamatele 7- ja 8-aastastele, ning neile vanematele lastele, kelle jaoks lugemine ei tule eriti kergelt. Nöstlinger on aga keerulisem ja suuremat väljakutset pakkuv, kuigi süžee on kaasahaarav ja ääretult põnev, võib tekstirohkus lapsele pelutavalt mõjuda.

Liis Pallon

John Le Carré “Öine administraator”

Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Siis võtsin ette raamatu. Ka hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest. Kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin kaks toredat arvustust: Jaan Martinsoni “Õige öine administraator on paberil” Eesti Päevalehes ja Jüri Pino “Spiooni igavene küsimus” Postimehes.

Tiina Sulg