Posts Tagged ‘britid’

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

10 raamatut — Kristiina Selli-Tupits

1. Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk

.

Ingrid Vang Nymani illustratsioonid

Vaieldamatult minu lapsepõlve lemmikraamat nr. 1. Ma võisin seda kuulata iga õhtu ja mu emal kestab „Pipi mürgitus” tänase päevani.

„Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Seda lauset tasub meenutada ja kõik on palju kergem. Pipi on tore.

.

2. Andre Maurois „Ainult klaverile

.

Esimene lugu „Maja”.

Müstiline, salapärane. Mulle meeldib see lugu sellest kogumikust kõige rohkem.

.

3. Mike Pitts „Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III

.

Kui palju sõltub juhusest, isegi kuninga haua leidmine. Põnev, kaasakiskuv lugu.

NB! Richard III ei olnud küürakas

.

4. Edvard Radzinski „Stalin

.

Mind huvitab väga Venemaa ajalugu aastatel 1917-1941 ja kuni Stalini surmani. Raamatut lugedes saame ehk paremini aru praegusest Venemaast. Isake tsaar on Venemaal alati tähtis, hoolimata, mis riigikord kehtib.

.

5. Daphne du Maurier „Rebecca

.

Tõlge Valli Voitk (1957, Toronto, Orto)

Suurepärane tõlge. Väga romantiline, eriti noorele inimesele.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks Elle Tarik.

.

6. Indrek Hargla „Apteeker Melchior

.

Ajalooline krimi Tallinna keskajast. Pisiasjades petab ajaloolase ära (keskaegse Tallinna elust ei ole palju fakte teada), aga järsku oli ikka nii keskaegses Tallinnas.

Ootan uusi Melchiori lugusid.

.

7. Mihhail Bulgakov „Teatriromaan

.

Esimene Bulgakovi raamat, mida ma lugesin.

Tema raamatud on Nõukogude Venemaa ajaloost. Ja see aeg paelub mind väga.

.

8. Christian Kelch „Liivimaa kroonika

.

Soovitan lugeda. Huvitav ja paeluv.

.

9. Tiit Pruuli „Antiliibanon 2011

.

See, mis juhtus eestlastest jalgratturitega Liibanonis, ei tundu juhuslik olevat. Vähemalt minule jäi selline tunne kui seda raamatut lugesin.

.

10. Douglas Smith „Endised inimesed. Vene aristokraati viimased päevad

.

Kui kiiresti ja julmalt likvideerisid bolševikud Nõukogude Venemaal aristokraatia seisuse.

.

 

.

Kristiina Selli-Tupits

Peter May „Mustmaja”

See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”

Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.

Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.

Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.

Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.

Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.

Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.

Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.

Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.

Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.

Kaja Kleimann

Elly Griffiths „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus”

Eneselegi märkamatult olen sattunud dr Ruth Galloway lõksu. Ruth on Elly Griffithsi krimiromaanide seeria peategelane. Eesti keelde on tänaseks päevaks tõlgitud sellest seeriast neli — „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus” — pikk tee on minna, autoril on neid valmis kirjutatud juba 13.

Sattusin “Koolmekohad” kätte võtma peale mõningast islandi krimikirjanduse lugemist ja tundsin sügavat kergendust, sest Elly Griffiths ei tapa oma tegelasi sedavõrd võikal ja piinaval viisil ja ei sunni mind mõne eriti haige mõrvari mõtetele kaasa elama. Küll aga võib mõningast sarnasust leida ehk lagedates inimtühjades maastikes, lõikavkülmades lagendikes, mis elavad tegevusele kaasa luues erilist jahedat lummust.

Elly Griffiths on inglise kirjanik, kelle pärisnimi on Domenica de Rosa. Nagu autor on öelnud, tuli see nimi talle pähe siis, kui tal tekkis idee kirjutada krimilugu ja ta vajas krimikirjaniku nime. Elly Griffiths. Nii on.

Tema loodud sündmused toimuvad Inglismaa idaosas Norfolki piirkonnas Põhjamere ääres, kus meri on alistanud iidsed metsamaad, kus on pikad liivased rannad vaheldumisi märgaladega, kutsuvad mudased laugmadalikud, mis sobivad peatus- ja elukohaks arvukatele linnuliikidele, kuid inimeste peades tekitab piirkond pigem küsimuse — kes seal elada tahab.

See piirkond on tuntud ka iidse inimasustuse jälgede poolest, sealt on leitud hulgaliselt ülihästi säilinud arheoloogilisi leide. Mis viib meid omakorda tagasi peategelaseni — Ruth Galloway on nimelt kohtuarheoloog, keda kutsutakse tavaliselt luuleidusid üle kontrollima ning uurima. Ja siin peitub minu jaoks teine konks — minu silma paneb särama kõik, mis on seotud arheoloogiliste leidudega. Kõigis eelnimetatud neljas romaanis tulevadki esmalt päevavalgele ühed luud. Siis kutsutakse kohale dr Galloway nende kohta hinnangut andma ja tihedas suhtluses kohalike politseinikega hakkab hargnema tunduvalt mitmekihilisem sündmusteahel. Politseinike poolt juhib uurimist karmi olekuga Harry Nelson. Lisaks Ruthi ja Harry omavahelisele sobivusele koos juhtumeid lahendada tekitab autor nende vahele ka keerulise eraelulise liini, mis annab mõlemale tegelasele ehk veidi sügavustki juurde.

Veel üks tore nüanss nende raamatute juures on tänapäevase druiidi Cathbadi sekkumine lugudesse. Tegelase nimi tuleneb otseselt iiri mütoloogias esinevalt ülemdruiidilt Cathbadilt. Ta toob kaasa oma tseremooniad, ohverdused, tõekspidamised ja piisavas koguses müstikat, tal õnnestub olla alati õiges kohas, justkui mõttejõul. Druiidid on ühest küljest pärandihoidmise eestkõnelejad, kuid nende hoiak vastandub tihtipeale laiemale, pärandi säilitamisele suunatud hoiakule, kuna hingi ei tohtivat segada ja pärand tuleb hoida puutumatuna.

Kui tahaks mingile plekile osutada, siis mõningane konstrueeritus paistab välja, aga meelelahutuslikus mõttes siiski meeldiv lugemine, mis ei sunni päris magamata ööd veetma, kuid tekitab soovi lõpuni lugeda.

Kellele see piirkond huvi pakub, siis võib surfata mööda sellist kaarti — Weird Norfolk.

Annika Hramov