Posts Tagged ‘britid’

Kate Atkinson

Kate Atkinson (s 1951) on inglise kirjanik, kes praegu elab Edinburghis. Tal on kahest abielust kaks tütart. Tema esimene romaan, „Behind the Scenes at the Museum” (1995) võitis Whitbreadi Aasta Raamatu auhinna ja sai bestselleriks. Hiljem on autor avaldanud veel kaheksa romaani, ühe näidendi ja ühe jutukogumiku. Neljast romaanist koosnevas sarjas, mida alustas „Case Histories”, on peategelaseks erauurija ja endine politseiinspektor Jackson Brodie. Autori loomingut iseloomustab teravmeelsus, elutarkus, peen karakteriloome ning üllatavad süžeepöörded.eluelujarel Kaks Atkinsoni romaani on ilmunud ka eesti keeles: „Inimkroket” (e.k. 1999) ja „Elu elu järel” (e.k. 2014). Autori raamatud on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas kaks korda Costa raamatuauhinna: 2013. a. raamatuga „Elu elu järel” ning 2015. aastal viimase romaaniga „A God in Ruins”. Loodetavasti on ka seda raamatut peagi võimalik lugeda ka eesti keeles.

Eesti keeles ilmunud:

Inimkroket” (1999, tlk Ene-Reet Soovik)
„Elu elu järel” (I ja II osa, 2014, tlk Jana Linnart)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

J. K. Rowling

rowlingJ. K. Rowling  (kodanikunimega Joanne Rowling, sündis 1965. a. Yate’s Inglismaal) on inglise kirjanik ja eelkõige tuntud kui populaarse fantaasiasarja „Harry Potter” looja. Pseudonüümi Robert Galbraith all on ta kirjutanud ka muud laadi romaane, sealhulgas kriminaalromaane.

Pärast lahutust oma portugaallasest abikaasast 1993. a. kolis Rowling oma väikese tütrega Edinburghi, et olla lähemal oma õele. Ta kannatas kliinilise depressiooni all, mis inspireeris teda looma dementorid, hingeta olendeid „Harry Potteris”.

Tal oli tavaks kirjutada kohvikutes, eriti tihti Edinburghi Nicholsoni kohvikus. „Harry Potteri ja tarkade kivi” käsikiri valmis 1995. a. ning seda pakuti kaheteistkümnele kirjastusele, kes kõik käsikirja tagasi lükkasid, kuni üks pisike kirjastus (Bloomsbury) Inglismaal otsustas raamatu avaldada. Edasine oli juba nagu muinasjutt.potterid

Eesti keeles on ilmunud:
Harry Potteri seeria kõik seitse raamatut
„Harry Potter ja tarkade kivi” [1. aasta] (e.k. 2000, 2005, 2015, tlk Krista Kaer)
„Harry Potter ja saladuste kamber” [2. aasta] (e.k. 2000, 2005, 2015, tlk. Krista Kaer)
„Harry Potter ja Azkabani vang” [3. aasta : romaan] (e.k. 2000, 2006, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja tulepeeker” [4. aasta] (e.k.  2000, 2006, 2015. tlk Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja Fööniksi Ordu” [5. aasta] (e.k. 2003, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja segavereline prints” [6. aasta] (2005, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja surma vägised” [7. aasta] (e. k. 2007, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
Harry Potteri lisalood
„Bard Beedle’i lood” (e.k. 2009, tlk Krista Kaer)
„Fantastilised elukad ja kust neid leida” (e. k. 2001, tlk. Krista Kaer)
„Lendluudpall läbi aegade” (e.k. 2001, tlk. Kaisa Kaer)
Harry Potteri väline
„Ootamatu võimalus” (e.k. 2013, tlk. Riina Jesmin)
Pseudonüümi Robert Galbraith all
„Käo kukkumine” (e.k. 2014, tlk. Tiia Krass)
„Siidiuss” (e.k. 2015, tlk. Tõnis Värnik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Michael Dobbs “Kaardimaja”

dobbskaardimajaOo, milline suurepärane aeg lugeda poliitilist trillerit, kas te ei leia? Meil käib kõva kampaania presidendivalimiste ümber. Et sellest veidi eemale pääseda ja siiski võib-olla süveneda poliitika sügavustese ilukirjanduslikul tasandil, soovitaksin kätte võtta Michael Dobbsi  suurepärase raamatu nimega “Kaardimaja”.

Ilmselt on paljudele tuttav samanimeline USA sari, kus peategelase rollis astub üles Kevin Spacey. Kuna raamat on nii hea, siis on USA versioon juba teine ekraniseering, 1990. aastal vändati raamatust miniseriaal. Vahe nende kahe ekraniseeringu vahel on siiski olemas. Varasem versioon leiab aset seal, kuhu kirjanik selle asetanud on — Suurbritannias. Uuemas versioonis on aga muutunud nii peategelase nimi kui amet ja ka riik.

Raske on ilma ette rääkimata midagi raamatu kohta öelda. Raamat tõestab järjekordselt, kui räpane võib olla poliitika, kui palju süütuid kannatajaid jääb teele lebama, kui üks mees on liiga ambitsioonikas, tunneb ennast reedetuna ja haub kättemaksu. Hämmastav. Stiil on muhe, saab nii naerda, pead vangutada, muiata kui kaasa noogutada. Muidugi oleneb see kõik inimestest, kuidas nad sellesse loosse suhtuvad. Minule meeldis väga, hoidis põnevust üleval ja ei lasknud magama minna. Nüüd peaks vist seriaalid ka ära vaatama… :) Kuulu järgi ei lõpe raamat ja seriaali hooaeg samas kohas. Loodan, et tõlgitakse ka järjed lähiajal ära. Soovitan lugeda küll.

Seili Ülper

William Shakespeare’i aasta

shakespearekogutudteosedKolleeg Yaroslava Shepelil on näituseteemade suhtes hea nina — kui ta midagi välja pakub ja näitus läbi saab, hakkab sel teemal robinal raamatuid tulema või pööratakse sellele teemale muul moel suuremat tähelepanu. Näitus “Mitme näoga William” oli pea aasta tagasi ja mõni aeg tagasi käis läbi uudis, et “Eestis algas Shakespeare’i aasta“.

Kooliajal oli üks mu lemmikaine maateadus — kirjeldav osa parasjagu tasakaalus kaartide, graafikute, jooniste ja skeemidega. Statistilise uurimise meetodid on jõudnud ka kirjandusteadusesse ja mitmesugused skeemid, infograafikud ja joonised illustreerivad kirjanike elulugusid või loomingut. Järgnevas pildipostituses on valik Shakespeare’i loomingu visuaalsetest analüüsidest, mida me näitust tehes välja otsisime.

Karikatuurid Jätka lugemist

Philip Reeve „Larklight”

reevelarklightPhilp Reeve’i „Larklight ehk valgete ämblike kättemaks ehk Saturni rõngasteni ja tagasi: virgutav lugu suurest vaprusest kosmose kaugemas servas” on aurupunk-lastekas/noortekas.

Ääremärkus aurupungist

Aurupunki olen ma kuulnud/lugenud defineeritavat peamiselt:
a) ulmekirjanduse kaudu – aurupunk kui ulme, täpsemalt teadusulme alamžanr, kus sisepõlemismootori, tuumaenergia ja elektroonika asemel on edasi arendatud aurumasinate ja mehhaanika võimalusi;
b) moevoolu kaudu – aurupunk kui 19. sajandi/20. sajandi alguse moest ja gooti subkultuurist mõjutatud korsettidest, torukübaratest, pruuni kõikvõimalikest varjunditest, prillidest ja hammasratastest vaimustuv stiil.

Seetõttu oli kuidagi värskendav ühes inglise kirjanduse loengus kuulata versiooni c) — aurupunk kui kirjandusstiil, mis on edasi arenenud historitsistlikkust voolust (parema puudumisel on laenatud termin arhitektuuriajaloost, ainult et 19. saj. moes olnud gootijäljendused on tänapäeva kirjanduspildis asendunud vikoriaanliku ajajärgu jäljendusega, näitena Sarah Watersi „Osavnäpp”).

Ääremärkus noortekirjandusest

Sattusin just lugema artiklit „Miks täiskasvanud peaksid häbenema, et nad loevad noortekirjandust”. Argumendid olid küllalt veenvalt esitatud, aga kuna ma selle lausega ka peale pikka põhjendamist ikkagi nõus ei ole, siis ma sellele artiklile ka ei viita.

See jagamine, et mis on just noortekirjandus, on kaunis keeruline. Tavakäsitlus ütleb vanusevahemiku 13-17, aga ka raamatuti kõigub see vanus ühele või teisele poole. Eks see määratlus sõltu vist suuresti lugeja kõhutundest ja kirjastuse turundusosakonna otsusest no ja vahel võetakse autori sõnu ka kuulda.

Raamatust endast ka

„Larklight” on hoogne, põnev, toredate karakteritega, hea stiilitajuga kirja pandud fantaasiaküllane lugu, mis segab aurupunki fantasy-ga.

Tegevus toimub 1851. aastal, Briti Impeerium ulatub üle poole Päikesesüsteemi, suur maailmanäitus Londonis on tulemas ja selle taustal võitleb 9-aastane noorsand Art kosmoseämblike vastu oma Kuu-taguse kodu, õe, vanemate ja Briti Impeeriumi eest. Egas kõik kuigi libedalt lähe, aga kus häda, seal abi. Lõppu ära spoilerdades – kõik saavad päästetud, ainult maailmanäituseks ehitatud Kristallpalee leiab õnnetu otsa.

Kiidusõnad lähevad raamatu kujundusele. Tilk tõrva meepotis – š-tähe asemel kaste lugeda oli tüütu.

Raamatumuljeid mujalt:

reevesurelikudPhilip Reeve’il on eesti keeles ilmud veel “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid” ja “Põrgulikud leiutised”. Muljeid:

Tiina Sulg

Henry Chancellor „Muuseumi saladus: Tom Scatternhorni tavatud seiklused“

chancellormuuseumisaladusIlmselt ei kõla muuseum ühele tavalisele poisile eriti ahvatleva kohana, eriti kui sind ootab ees kehvas seisus maja ja veidrad sugulased. Aga just sellisest kohast võid end leida, kui su vanemad on sunnitud viibima eemal.

Tänu uutele salapärastele naabritele aga saabub Tomi ellu palju seletamatut ja hulk ohtlikke situatsioone. Alustuseks avastab ta muuseumieksponaatide ‒ omal ajal imposantsete, kuid nüüdseks pleekinud ja koitanud topiste ‒ salajas püsinud ööelu. Sellele järgneb ootamatu sattumine pesukorvist teise ajastusse, kus teda aga juba oodatakse.

Tegemist on meeldivalt kaasakiskuva fantaasialooga, kust ei puudu ajas rändamine, jahmatavad avastused ja kohati peadpööritavalt seiklusrohke tegevus. Pole lihtne päästa maailma, kui su vanemad on planeedi teises otsas, tädist-onust pole abi ning pea ainsaks toeks ongi seltskond vanu topiseid. Kõige võtmeks on elueliksiir… ent edasine jäägu juba noore lugeja enda avastada.

henrychancellorTäiskasvanu jaoks on see poistekas ehk veidi eakohatu (sihtgrupiks on vanuseklass 9+), ent muhe briti huumor annab teosele kindlasti lisaväärtust ka veidi vanema lugeja jaoks.

Nagu arvata võib ja just fantaasiakirjanduse puhul tavaks on saanud: see üks raamat ei jää järjeta.

Henry Chancellori kohta leiab lisainfot siit. Tom Scatterhorni triloogia on autori esimene lasteraamat.

Triin Võsoberg