Posts Tagged ‘britid’

Elly Griffiths “Koolmekohad”. Dr. Ruth Galloway juhtum.

Algas uus sari krimisõpradele. Kuna tagakaane siseküljel on järgmise raamatu tutvustus olemas, on alust loota selle peatset ilmumist. Mina kavatsen seda kindlasti lugeda.

Dr. Ruth Galloway ei ole meedik, vaid arheoloog. Ta kannab rõivasuurust 44, tunneb ennast autosse istudes alati hiiglasuurena (kas neil on seal Inglismaal nii väikesed autod või?), on lahutatud ja lasteta ning elab Norfolki lähistel kohutavalt üksikus ja kõledas paigas nimega Saltmarsh koos oma kahe kassiga. See on koht, mis pole päriselt maa ega päriselt meri, vaid rabamaa. Rauaaegsete inimeste jaoks on see paik olnud püha. Rauaajal oli merepiir muidugi mõnevõrra teises kohas ja siis võis jalgsi Skandinaaviasse minna. Koht on ka ohtlik, kui seda ei tunne – tõusud-mõõnad ja vesiliiv. Kohalikus ringpühamus kümme aastat tagasi väljakaevamisi tehes armus Ruth sellesse paika ja jäi sinna koos oma kallimaga elama; Peterist tüdines ta ära, kohast mitte. Ta elab vaikset elu ja õpetab ülikoolis, ühel päeval aga pöördutakse tema poole politseist, sest rabast on leitud luud, mille dateerimiseks tema abi palutaksegi. Raba on nii hea konservant, et tegemist võib sama hästi olla rauaaegse kui 50-aastase leiuga. Uurija Nelson tundub kaunis tahumatu mees, kuid avaldab muljet oma kirglikkusega olla kogu hingega uurimise juures, lootes tuua rahu kümme aastat tagasi samas piirkonnas kaduma läinud lapse vanematele. Ta näitab Ruthile aastate jooksul saadud segaseid kirjandus- ja piiblitsitaate täis kirju ja Ruth leiab sealt oma erialaga seotud sõnu, mis pole kuigi laiale ringile tuttavad. Ruth teeb häirivaid avastusi inimeste kohta, keda arvab end olevat hästi tundnud. Koos uurivad nad asja, kuni Ruth hakkab saama ähvardusi. Kaob veel üks laps.

Põhimõtteliselt ei ole tegu erakordselt põneva ja pingelise ega isegi mitte omapärase looga, kurikaela äraarvamiseks antakse vihjeid küllaga ja ära ma ta ka suhteliselt ruttu arvasin, kuid asja huvitavamaks tegevaid tegelasi ja vahepealseid süžeepöördeid on piisavalt ja jutustamise viis on mulle sümpaatne, päris lõpus saab pinget ka kõvasti juurde kruvitud. Eriline tähelepanu on muidugi loodusel.

Aga neid kaldkirjas tundmatu jutustaja, kes on elus/surnud mõrvar või kunagine/tulevane ohver vms, vahepeatükid viimase aja raamatutes on mind üsnagi ära tüütama hakanud.

Kaja Kleimann

Tom Fletcher “Kriiksujad”

Kujuta korraks, et oled jälle laps ja avastad, et ei ole täiskasvanuid, kes käseksid sul hambaid pesta, tervislikult süüa, koolitöid teha ja normaalsel ajal magama minna. Kui sa nüüd täiskasvanuna mõtlesid, et asjad päris nii ka ei käi, siis Lucy Dungston nõustuks sinuga. See, mis on Whiffingtoni linna laste jaoks algselt nagu paradiis muutub kiiresti kaoseks, ja ainus, kes asja korda saab ajada on Lucy (kuigi ta ise küll nii ei arva).

Kui sellest veel küllalt ei oleks, siis öösiti külastavad laste kodusid jubedad, limased ja haisvad olendid nimega KRIIKSUJAD, millest lapsed esmalt üldse teadlikud ei ole. Kui Lucy avastab, et just KRIIKSUJAD olid need, kelle tõttu täiskasvanud kadusid, siis ta võtab julguse kokku ja kavandab koos skaudi Normaniga plaani kuidas KRIIKSUJAD kinni püüda. Asjasse on segatud ka väike Ella, kellega eelnevalt plaanist küll ei räägitud, aga ta saab vastutasuks oma lemmikuid roosasid vahukomme, nii et pole väga lugu.

Ma selgitaks, kes või mis need KRIIKSUJAD on ja miks nad tegid nii, et täiskasvanuid enam ei oleks, aga see võtaks poole lugemisrõõmu ära. Aga selleks, et sul nendest olenditest mingigi ettekujutlus oleks, siis mana endale korraks ette pilt sellest, kui olid väike laps ja ärkasid just õudusunest, sul on värskelt meeles unes nähtud koletisted ja äkki kuuled voodi alt kriiksumist.

… OK vanematele lohtuseks ütlen, et nad päris nii jubedad ka ei ole. Raamat on ju ikkagi lastele mõeldud. Aga juhuks, kui kellelegi mõte kriiksuvatest olenditest hirmujudinaid tekitas, siis ma hoiatasin teid.

Head lugemist!

Maarika Luts

Hea vana utoopia — Aldous Huxley „Hea uus ilm“

Aldous Huxley oli laialdaselt tuntud intelligentsusega inglise kirjanik, kelle romaan „Hea uus ilm“ nägi ilmavalgust 1932. aastal – kahe maailmasõja vahelisel perioodil, ajal, mil maailm vaevles suures majanduskriisis. Inglise keeles on teose nimeks „Brave New World“, mis annab minu arvates veidi paremini edasi teose olemust. Huxley oli üks juhtivaid figuure 20. sajandi teaduse ja tehnoloogia võidukäigu lahtimõtestamises.

„Hea uus ilm“ on oma olemusel utoopia, milles on saavutatud ideaalühiskond, kuid minu arvates on utoopia ja düstoopia oma sügavamas olemuses samad kontseptsioonid. Teoorias on utoopia ja düstoopia erinevad, kuid kui praktikas oleks vaja jõuda mitte-utoopilisest maailmast utoopiliseni, peaks rakendama düstoopiale omaseid rõhumismeetmeid. Öeldakse ka, et armastusel ja vihkamisel on õhkõrn piir, nende allikas pärineb samast kohast – nii võiks võrrelda ka utoopiat ja düstoopiat, millest üks peaks olema positiivne nähtus ja teine negatiivne.

Romaani „Hea uus ilm“ ideaalühiskonnas vormitakse kõik inimesed juba eos ette vastavalt selliseks, millised on nende tulevikuülesanded. Geenitehnoloogia kannab hoolt selle eest, et iga ühiskondliku klassi liige saab väärilise kehaehituse ja ajumahu. Ja kõik on õnnelikud – oh kui õnnelikud! Kõik on õnnelikud, sest puhata saab imelise soma tableti abil, mida jagatakse tehtud töö eest. Üks kõrgeima klassi esindaja, Bernard Marx, tunneb end sellises ühiskonnakorralduses tulnukana ning otsustab ette võtta reisi reservaati, kus mittereguleeritud elu on säilinud. Reservaadis kohtab Marx Johni, kelle toob uudistama seda head uut ilma.

Kõige esimesena hakkasid silma Nõukogude Liiduga nii otseselt kui ka kaudselt seotud nimed – Trotsky (eesti keeles nimekuju Trotski), Lenina, Marx, Engels. Ka George Orwelli düstoopias „1984“ oli kaudselt vihje Nõukogude Liidule – Orwell tõi kasutusele tuntud kujundi 2+2=5, mis seostus NSV Liidu viisaastakuplaani täitmise nelja aastaga. Võib oletada, et düstoopiakirjanikke paelus nii väga just Nõukogude Liit, kuna see oli riik, mis oli nende ettekujutuses kõige lähemal düstoopialikule elukorraldusele, kuigi seal lubati utoopiasarnast ühiskonda. Oma olemuselt tundub aga „Hea uus ilm“ 21. sajandil palju realistlikum kui Orwelli romaan, kuigi Huxley kirjutas oma teose 17 aastat varem.

Huxley mängib kohati kahe narratiivi samaaegse kasutamisega, mis nõuab lugejalt tähelepanu ning muudab lugemise haaravaks. Lisaks Nõukogude Liidu ja marksismiga seotud riigitegelaste nimede kasutamisele leiab tekstist ka karakteri nimega Darwin Bonaparte – seega on romaanis eristatav ajalooline kiht. Romaanis on kesksel kohal ajalooline tegelane Henry Ford, kes sai kuulsaks masstootmisega ning kelle nime kasutatakse tavakeeles samamoodi kui sõna „jumal“ (näiteks väljend „Tänu Fordile!“). Kirjandusliku kihi tekitab paralleelsus Shakespeare’i teostega, mille fragmente reservaadist pärit John pidevalt ette kannab. Kolmas kiht on samuti seotud Johniga ning see on religioosne kiht – jumala otsing. Johni teekonda võib mõneti võrrelda Jeesuse teekonnaga.

See, mis teeb teose kõhedaks, on hinge väljarebimine ühiskonnast. Kõrgkultuur, -kunst ja vabadus ohverdati stabiilsuse ja õnne jaoks. Inimesed ei ole hetkekski üksi, et omaette mõelda. Kõik on kõigi omad. Väärkoheldakse armastust ning võetakse ära laste sigimise ja kasvatamise alustalad – ema, isa, perekond, kodu — ning selle asemele jäeti väärastunud kuuluvustunne. Isegi kui romaani lugeja mõtleb, et kuidas saab küll sellises olukorras õnnelik olla, siis karakterid ei oskagi millestki muust unistada. Kõik muutused on nende jaoks stabiilsuse vastased. Kui pole muutusi, pole ka arengut, kuid nende eesmärgiks ei olegi enam areneda. „„Õnnelikud noormehed!“ ütles kontrolör. „Vaeva säästmata on püütud teie elu kergendada – kaitstes teid niipalju kui üldse võimalik igasuguste emotsioonide eest.““ Mis jääb seega alles elamise ilust ja valust, kui ka emotsioonid on tühipaljas stimulatsioon droogidest?

Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on realistlik utoopia, mis hoiab lugemas ning paneb mõtlema inimeseks olemise ja elu väärtuste üle. Romaanis on mitmeid alakihte ja paralleelsusi, mida on põnev avastada. Ma loodan siiralt, et tulevikus ei liigu ringi 96 (see olevat viljastamismasina ülempiir) samasugust tehnoloogiliselt modifitseeritud inimesesarnast olendit, vaid inimeseks arenemine jääb puutumatuks teekonnaks.

Laura Nemvalts

Edward Rutherfurd „London” 

Edward Rutherfurd kirjutab suuri raamatuid. Tõesti SUURI raamatuid! Tema raamatute suurus on tõesti muljetavaldav. Ma kaalusin 2014. aastal ilmunud eestikeelse “Londoni” ära: 1kg 401 g. Tema raamatutele on omane paksus, üks tegevuskoht, väga pikk tegevusaeg ning hulgaliselt eripalgelisi tegelasi.

“Londoni” tegevus algab eelajaloolisel ajal ning viimase peatüki tegevus toimub 1997. aastal. 999 lehekülge hõlmab endas aastatuhandeid! Ja ärme unustame tegelasi, keda on tõesti palju! Õnneks on raamatu alguses lisaks Londoni erinevate ajastute kaartidele ka korralik sugupuude lehekülg. Rutherfurd kirjeldab Londoni arengut ja muutumist erinevate tegelaste pilgu läbi. Kõik algab ühest perekonnast ning järjest lisandub teisi, tekivad suguvõsad ja liinid, mille esindajate saatusest saame terve raamatu vältel ülevaate.

Paratamatult hakkasin seda raamatut lugedes kaasa elama ühe perekonna esindajatele. Ma olin õnnelik koos nendega ja kurb, kui neil raske oli. Samuti tekkis lugemise käigus üks konkreetne perekond, kelle liikmeid ma silmaotsaski ei sallinud! Kuna nad olid enamasti ka minu lemmikute suhtes vaenulikult meelestatud ja püüdsid nende elu raskeks muuta, siis olin nende ebaedu ja allakäiguga väga rahul.

Muidugi olid kõik peategelased väljamõeldud, kuid see ei tähenda, et Rutherfurd oleks lasknud päris ajalool lihtsalt mööda libiseda. Iga ajastu, iga peatükk, tõi endaga kaasa ajaloost tuntud nägusid. Muidugi olid kohal erinevad paremad ja halvemad valitsejad. Lisaks neile liikusid lehekülgedel aga ka muud moodi kuulsused. Rutherfurdi romaani tegelased kirjutasid näidendeid koos Shakespeare’iga, ehitasid Saint Pauli katedraali koos Christopher Wreniga, lahkusid Inglismaalt Uude Maailma Mayfloweri pardal, kohtusid juhuslikult raamatupoes Oscar Wilde’iga. Selline ajaloo ja väljamõeldise segamine oli tehtud nii sujuvalt ja oskuslikult, et tekkis tõesti tunne, et Ducketid, Bullid, Silversleevsid ja Pennyd tõesti kõndisid erinevatel aegadel erinevatel, ja samas sarnastel, Londoni tänavatel. Arvatavasti nii oligi, lihtsalt nende väljamõeldud perekondade asemel olid teised relvameistrid, kalakaupmehed, näitlejad, kõrtsiemandad, õllepruulijad, raehärrad ja preestrid.

Lõpetuseks sama mis alguses: raamat on suur. See võib eemale peletada, aga ma ei soovitaks proovimata alla anda! Minul kulus lugemisele 7 päeva, kohati oli raamatut tõesti raske käest panna (kuigi hoida seda kobakad oli veelgi raskem). Elasin kaasa ja tahtsin alati teada, mis saab tegelase järglastest 100, 200 aastat hiljem? Lugesin raamatu lõpuni ja sain teda. Oleksin hea meelega edasigi lugenud, aga leheküljed said otsa…

Irina Möldre

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Kazuo Ishiguro raamat „Kui me olime orvud“ võiks olla kriminaalromaan, aga pole seda siiski, kuigi romaani protagonist on nimekas meisterdetektiiv. Tegemist on nauditavasse eesti keelde tõlgitud lummava psühholoogilise, võib-olla isegi filosoofilise looga unustamisest, mäletamisest ja tõe ilmsikstulekust.

Kui peategelane pöördub oma mõtetes pidevalt tagasi lapsepõlve ja lõpuks, arvates enda olevat piisavalt tugeva, ka lapsepõlvemaale, koged lugejana déjà vu tunnet.

Kui perekonna müsteeriumile vastuseid otsiv meisterdetektiiv kaotab ühel hetkel kontrolli kogu olukorra üle, paneb ootamatu lahenduse saabumine mõtlema sellele, kas poleks elus vahel siiski parem, kui mõni mõistatus jääkski lahendamata.

See pole raamat, mille loed läbi, paned käest ja unustad. See on raamat, mis hakkab lugejaga rääkima, trügib mõtetesse ja ei lase ennast niisama lihtsalt unustada.

Meeli Väljaots
Oskar Lutsu majamuuseum

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Lee Child „61 tundi”

„Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus.”

Täpselt nii asub põnevike meister Lee Child esimestest ridadest peale pinget üles kruvima uusimas eesti keelde tõlgitud Jack Reacheri sarja romaanis „61 tundi” (esmatrükk inglise keeles 2010). Sedakorda satub endine sõjaväepolitseinik Reacher lumetormi ajal bussiõnnetusse – mis juhuslikult ka edaspidiste sündmustega seotud – ning lumevangi jäänuna saab temast politsei abiline ja ühe olulise tunnistaja ihukaitsja. Pinge püsib juukseid püstiajavalt kõrgel terve romaani vältel ning jõuab haripunkti vahetult enne lõpulehekülgi. Kas sedakorda on Reacher oma nutikuse ja tapva jõu kiuste sattunud olukorda, milles ta keerulistele oludele ja saatusele alla jääb? Sedakorda jätab autor lugejatele üsna kõva pähkli pureda.

Lee Childi kirjanduslik stiil on jätkuvalt hõrgult napisõnaline, lõikav ja sisukas. Sõnavahtu ei ole. Ükski lause ei koosne linnuhaavlitest – iga sõna on kui 45kaliibrise revolvri kuul. On näpuotsaga flirti, veidi filosoofiat, mõni sõna Reacheri leivanumbri käsirelvade teemal. Jätkuvalt on julmi inimesi, detektiivitööd, taplemist ja tapmist. Ning – siinkirjutaja ei taha küll kelleltki spoiler’iga lugemisrõõmu ära võtta, aga peab reetma: raamatus leidub stseen, kus kivimees Reacher on pisaratele lähemal kui kunagi varem.

Krõbedamat sorti põnevike austajad ei pea Jack Reacheri raamatut haarates kunagi pettuma.

Lee Child (James Dover Grant) sündis 1954. aastal Inglismaal Coventry’s riigiametniku perekonnas. 1998. aastast alates elab kirjanik USAs New Yorgis. Ta on õppinud õigusteadust ning töötanud teleprodutsendina – muuhulgas Eesti vaatajatelegi tuntud telesarja „Tagasi Bridesheadi” (1981) juures. Ettevõtte ümberkorralduste käigus töö kaotanuna otsustas Grant hakata romaane kirjutama, sest need on „meelelahutuse puhtaim vorm”. Juba autori debüütromaan „Killing floor” (1997) osutus edukaks ning võitis mitmeid kirjandusauhindu. Child’i populaarse Reacheri-sarja keskne kangelane on endine sõjaväepolitsei major Jack Reacher, kes uitab hulkurina mööda USAd, satub keerukatesse olukordadesse ning lahendab neid nii jõu kui mõistusega.

Kirjanikunimi sündis siseringi sõnamängust: nimelt hääldas keegi perekonnas Renault’ mudelinime Le Car valesti kui „Lee Car”, sõna „Lee” võeti naljana kasutusele ja kirjaniku lapsele (inglise k. child) Ruth’ile hakati itsitamisi viitama kui „Lee Child’ile”.

James Grant on 1975. aastast alates abielus Jane’iga. Ta toetab jalgpallivõistkonda Aston Villa ning väidetavalt on suitsetanud aastakümneid marihuaanat.

Autorist wikis https://en.wikipedia.org/wiki/Lee_Child

Janar Kotkas