Posts Tagged ‘britid’

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Isegi kui jutuaineks oli päris oluliste ja tõsiste teemade areng läbi mitmete aastate, siis oli see kuidagi liiga leebelt ja sordiini all ja emotsionaalselt mitte kaasaelamapanev. Kuigi vahenovellid mulle iseenesest meeldisid, siis kokkuvõttes need kuidagi lõhkusid raamatu rütmi ja pigem panid arvama, et ehk oleks seda stiililiselt kuidagi teisiti lahendada saanud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavlike joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada, sest jutt on ladus, tegelaskond kirju ja raamatus jagub nii nukraid hetki kui muigamapanevaid kohti.

Tiina Sulg

Advertisements

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv  Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis  ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis,  kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Tiina Sulg

Kate Atkinson

Kate Atkinson (s 1951) on inglise kirjanik, kes praegu elab Edinburghis. Tal on kahest abielust kaks tütart. Tema esimene romaan, „Behind the Scenes at the Museum” (1995) võitis Whitbreadi Aasta Raamatu auhinna ja sai bestselleriks. Hiljem on autor avaldanud veel kaheksa romaani, ühe näidendi ja ühe jutukogumiku. Neljast romaanist koosnevas sarjas, mida alustas „Case Histories”, on peategelaseks erauurija ja endine politseiinspektor Jackson Brodie. Autori loomingut iseloomustab teravmeelsus, elutarkus, peen karakteriloome ning üllatavad süžeepöörded.eluelujarel Kaks Atkinsoni romaani on ilmunud ka eesti keeles: „Inimkroket” (e.k. 1999) ja „Elu elu järel” (e.k. 2014). Autori raamatud on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas kaks korda Costa raamatuauhinna: 2013. a. raamatuga „Elu elu järel” ning 2015. aastal viimase romaaniga „A God in Ruins”. Loodetavasti on ka seda raamatut peagi võimalik lugeda ka eesti keeles.

Eesti keeles ilmunud:

Inimkroket” (1999, tlk Ene-Reet Soovik)
„Elu elu järel” (I ja II osa, 2014, tlk Jana Linnart)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann

J. K. Rowling

rowlingJ. K. Rowling  (kodanikunimega Joanne Rowling, sündis 1965. a. Yate’s Inglismaal) on inglise kirjanik ja eelkõige tuntud kui populaarse fantaasiasarja „Harry Potter” looja. Pseudonüümi Robert Galbraith all on ta kirjutanud ka muud laadi romaane, sealhulgas kriminaalromaane.

Pärast lahutust oma portugaallasest abikaasast 1993. a. kolis Rowling oma väikese tütrega Edinburghi, et olla lähemal oma õele. Ta kannatas kliinilise depressiooni all, mis inspireeris teda looma dementorid, hingeta olendeid „Harry Potteris”.

Tal oli tavaks kirjutada kohvikutes, eriti tihti Edinburghi Nicholsoni kohvikus. „Harry Potteri ja tarkade kivi” käsikiri valmis 1995. a. ning seda pakuti kaheteistkümnele kirjastusele, kes kõik käsikirja tagasi lükkasid, kuni üks pisike kirjastus (Bloomsbury) Inglismaal otsustas raamatu avaldada. Edasine oli juba nagu muinasjutt.potterid

Eesti keeles on ilmunud:
Harry Potteri seeria kõik seitse raamatut
„Harry Potter ja tarkade kivi” [1. aasta] (e.k. 2000, 2005, 2015, tlk Krista Kaer)
„Harry Potter ja saladuste kamber” [2. aasta] (e.k. 2000, 2005, 2015, tlk. Krista Kaer)
„Harry Potter ja Azkabani vang” [3. aasta : romaan] (e.k. 2000, 2006, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja tulepeeker” [4. aasta] (e.k.  2000, 2006, 2015. tlk Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja Fööniksi Ordu” [5. aasta] (e.k. 2003, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja segavereline prints” [6. aasta] (2005, 2015, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
„Harry Potter ja surma vägised” [7. aasta] (e. k. 2007, tlk. Krista Kaer ja Kaisa Kaer)
Harry Potteri lisalood
„Bard Beedle’i lood” (e.k. 2009, tlk Krista Kaer)
„Fantastilised elukad ja kust neid leida” (e. k. 2001, tlk. Krista Kaer)
„Lendluudpall läbi aegade” (e.k. 2001, tlk. Kaisa Kaer)
Harry Potteri väline
„Ootamatu võimalus” (e.k. 2013, tlk. Riina Jesmin)
Pseudonüümi Robert Galbraith all
„Käo kukkumine” (e.k. 2014, tlk. Tiia Krass)
„Siidiuss” (e.k. 2015, tlk. Tõnis Värnik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Michael Dobbs “Kaardimaja”

dobbskaardimajaOo, milline suurepärane aeg lugeda poliitilist trillerit, kas te ei leia? Meil käib kõva kampaania presidendivalimiste ümber. Et sellest veidi eemale pääseda ja siiski võib-olla süveneda poliitika sügavustese ilukirjanduslikul tasandil, soovitaksin kätte võtta Michael Dobbsi  suurepärase raamatu nimega “Kaardimaja”.

Ilmselt on paljudele tuttav samanimeline USA sari, kus peategelase rollis astub üles Kevin Spacey. Kuna raamat on nii hea, siis on USA versioon juba teine ekraniseering, 1990. aastal vändati raamatust miniseriaal. Vahe nende kahe ekraniseeringu vahel on siiski olemas. Varasem versioon leiab aset seal, kuhu kirjanik selle asetanud on — Suurbritannias. Uuemas versioonis on aga muutunud nii peategelase nimi kui amet ja ka riik.

Raske on ilma ette rääkimata midagi raamatu kohta öelda. Raamat tõestab järjekordselt, kui räpane võib olla poliitika, kui palju süütuid kannatajaid jääb teele lebama, kui üks mees on liiga ambitsioonikas, tunneb ennast reedetuna ja haub kättemaksu. Hämmastav. Stiil on muhe, saab nii naerda, pead vangutada, muiata kui kaasa noogutada. Muidugi oleneb see kõik inimestest, kuidas nad sellesse loosse suhtuvad. Minule meeldis väga, hoidis põnevust üleval ja ei lasknud magama minna. Nüüd peaks vist seriaalid ka ära vaatama… :) Kuulu järgi ei lõpe raamat ja seriaali hooaeg samas kohas. Loodan, et tõlgitakse ka järjed lähiajal ära. Soovitan lugeda küll.

Seili Ülper

William Shakespeare’i aasta

shakespearekogutudteosedKolleeg Yaroslava Shepelil on näituseteemade suhtes hea nina — kui ta midagi välja pakub ja näitus läbi saab, hakkab sel teemal robinal raamatuid tulema või pööratakse sellele teemale muul moel suuremat tähelepanu. Näitus “Mitme näoga William” oli pea aasta tagasi ja mõni aeg tagasi käis läbi uudis, et “Eestis algas Shakespeare’i aasta“.

Kooliajal oli üks mu lemmikaine maateadus — kirjeldav osa parasjagu tasakaalus kaartide, graafikute, jooniste ja skeemidega. Statistilise uurimise meetodid on jõudnud ka kirjandusteadusesse ja mitmesugused skeemid, infograafikud ja joonised illustreerivad kirjanike elulugusid või loomingut. Järgnevas pildipostituses on valik Shakespeare’i loomingu visuaalsetest analüüsidest, mida me näitust tehes välja otsisime.

Karikatuurid Jätka lugemist