Posts Tagged ‘britid’

Andrew Miller “Pure”

Selle raamatuga on mul segased tunded. Raamatus on 344 lk, sellest umbes 250 lk oli mu jaoks täitsa hea ja huvitav lugemine ja siis sadakond lehekülge totaalset igavust. Kusjuures huvitav oli just see rahulikult kulgev ajaloo-osa, nii kui autor hakkas dramaatilist tegevust ja kärtsu-mürtsu sisse tooma, läks asi igavaks. Tekitas mus spekulatsioone, et ei tea, kas autor kirjutas selle sisse kirjastaja sunnil ilma sisemise kaasaelamiseta või ta lihtsalt ei oska sellist kiiret ja verist jooksulugu kirjutada… Aga ajaloo osas — tuleb noor mees, pea täis suuri plaane, 1785. aastal Normandiast Pariisi, no umbes nagu poolteist sajandit varem tuli üks tuntud tulipäine gaskoonlane, ainult et sõjamehe-karjääri asemel on sel noormehel unistus ehitada suuri ja ilusaid asju, näiteks sildu üle jõgede. Ja kui gaskoonlane sai esialgu musketärimantli asemel kaardiväelaserüü, siis selle loo kangelane peab ehitamise asemel lammutama hakkama. Lammutama kirikut ja surnuaeda. Sel jutul on muide tõepõhi all, 1785-1786. aastal teisaldati les Innocentsi kalmistult koolnute säilmed Pariisi katakombidesse ning surnuaia ja kiriku asemele loodi turuplats. Ja on täitsa huvitavalt kirjeldatud, kuidas peategelane ülesande kallal pead murrab, uusi kasulikke tutvusi leiab, vanu meelde tuletab ja töö jaoks õiged mehed saab. 18. sajandi hõng ja kombed on üsna usutavalt kirja pandud. Ja ajalugu teades — on möllu eelõhtu ja vaikselt juba käärib, tavainimest mõjutab see käärimine veel üsna vähe, aga miskit on õhus — see osa oli päris osavalt sisse põimitud. Mis nüüd enam väga usutav ja hästi läbi kirjutatud ei ole, on kõrvaltegelased ja see eespool kirutud madin ning raamatu lõpp kippus kangesti nimekirja “kõige igavama lõpuga raamatud”. Raamat sai 2011. a. Costa preemia, nii et midagi ses raamatus ikka on ja ajaloo-huvilistele või neile, kes tahavad rohkem teada Pariisist, oleks see vast täitsa põnev lugemine.

Tiina Sulg

Neil Gaiman “Ameerika jumalad”

„Ameerika jumalad“ on Neil Gaimani 2001. aastal ilmunud romaan, mis tõlgiti 2003. aastal eesti keelde.

Shadow on musta mineviku seljataha jätnud. Nüüd soovib ta vaid elada oma naisega vaikset elu ning hoiduda edasistest ebameeldivustest. Kuid selgub, et abikaasa on koos tema parima sõbraga kohutavas õnnetuses hukkunud. Läbi tormi koju matusele lennates leiab Shadow enda kõrvalt kummalise mehe, kes tutvustab end mr Wednesdayna ja väidab, et ta on ammuse sõja põgenik, endine jumal ja Ameerika kuningas ning teab temast palju rohkem, kui võimalik. Wednesday hoiatab Shadow´d, et hoopis rängem torm on tulemas ning sellest hetkest alates pole enam miski endine.

Enne raamatu lugemist eeldasin, et see on nagu Gaimani teised teosed. Põhjus, miks hakkasin tema raamatute kohta üldse huvi tundma, tuli sellest, et avastasin raamatu (ja sarja) „Head ended“. Sealt jäi tema loomingu kohta selline peaaegu helge ja lõbus tunne, aga see oli kahtlemata Terry Pratchetti mõju. „Põhjala müütide“ raamat oli veidi tumedam, aga seda oli mõnus lugeda juba ainuüksi selle pärast, et tegu oli mütoloogiaga ja sellised raamatud on mulle alati meeldinud. Niiet kui võtsin ette „Ameerika jumalad“, siis eeldasin pooleldi, et see jätkab samas stiilis. Sellel raamatul õnnestus kõik mu lootused sajakordselt ületada ja olla täiesti erinev sellest, mille lugemiseks end ette valmistasin.

Raamat oli küllaltki tumedates toonides ja ainuke väljend, mida oskan selle kirjeldamiseks öelda on mindblowing. Kogu raamatus läbikäidud teekond oli kohati veidi segadusttekitav, aga see, kuidas Gaiman tekitas tegelaste vahel seoseid, ja see hetk, kui sai kaks asja omavahel kokku panna (eriti siis, kui sain veidi enne aru, et nüüd tuleb pöördepunkt), olid parimad tunded raamatu lugemise ajal. Sama asi oli tegelastega. Kui tegelased oma esimese esinemise tegid, tundus nende roll tühine (näiteks Sam või Audrey). Mida sügavamaks läks lugu, seda rohkem oli aru saada, kui suur nende roll tegelikult on.

Raamatu põhjal on tehtud ka telesari, millel peaks varsti tulema kolmas hooaeg. Ise ei ole ma veel sarja vaatamiseni jõudnud, aga juba treiler näeb sama hea välja nagu raamat.

Signe Saarpuu

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

„Põhjala müüdid“ on Neil Gaimani raamat, kus ta jutustab ümber mitmeid põhjamaade müüte.

“Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade Põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust.” N. Gaiman

Sissejuhatuses räägib Gaiman sellest, mis tema joaks on müüdid tähtsaks teinud ning kuidas ta neid enda jaoks ette kujutab. Neil Gaimani kirjutiste juures on midagi sellist, mis muudab need palju tähtsamaks, kui need esialgu tundusid. Gaimanil on kuidagi oskus paljut uude fookusesse seada. Lisarõõm on lugeda tema arvamusavaldusi teemadest ja kirjutamise protsessist.

Raamat ise oli väga põnev. Raamat algab loomisest ja liigub pidevalt edasi tuleviku poole. Lood on heaks sissejuhatuseks kõigile, kes tunnevad et nad tahavad mütoloogia kohta rohkem uurida, aga ei taha midagi väga pikka ja keerulist lugeda. Seda, kui palju nendel lugudel tõepõhja all on, on muidugi iseasi, aga raamat on täis huumorit ja seda on väga mõnus lugeda.

Signe Saarpuu

Lee Child “Nagu vits vette”

Raamatusarja peategelane on endine USA armee sõjaväepolitseinik, kes rändab USA-s enda lõbuks ringi – ja satub sageli uurima kahtlasi ja ohtlikke olukordi. Ning mitte ainult uurima: teoinimesena lööb Reacher alati võitluses ebaõiglusega kaasa. Sageli lööb see koljatimõõtu mees ilma igasuguse kahetsuseta ka esimesena …

Siinkirjutaja peab Jack Reacheri lugusid kaasaegse põnevuskirjanduse etaloniks. Ning ilmaasjata ei tsiteerita tagakaantel ajakirja Forbes, kes ütleb, et Jack Reacher on kõige kõvem kaubamärk kirjandusmaailmas.

Tõsi: mõnes loos on pinget, pinevust ja hingekriipivaid olukordi rohkem kui teises, kõnealune „Nagu vits vette” pole ilmselt sarja kõige võimsam teos. Kuigi algus on üks pingelisemaid: metroos sõites avastab peategelane kaasreisija, kes käitub igas mõttes nagu käsiraamatu enesetaputerrorist. Reacher püüab plahvatust ära hoida, kuid vallandab sealjuures hoopiski midagi muud traagilist.

Vägivaldseid stseene jätkub ning tulirelvade ja käsitsikakluse ekspert peab sedakorda elu nimel kasutama muidki vahendeid.

Kui uskuda viimaseid uudiseid, siis Lee Child annab tulevikus kirjaniku-ohjad üle oma nooremale vennale James Grantile (kirjanikuna Andrew Child), et too siis saaks jätkata Reacheri seiklusi. Kel huvi asjaga rohkem end kurssi viia, siis artikkel on saadaval BBC lehel. Teadaolevalt jätkub aga veel n-ö vanu lugusid, mis eesti keelde tõlkimata – ja mis selle sarja austajatele alati maiuspalaks.

Lee Child hakkas kirjutama pärast seda, kui ta vallandati 1995. aastal Granada Televisiooni saatejuhi kohalt. Tema esimene Reacheri romaan ilmus 1997. aastal. Pärast seda on ta müünud enam kui 100 miljonit raamatut, praeguseks on tõlgitud Lee Childi raamatuid neljakümnesse keelde. Amazon on teatanud sarja adapteerimisest TV-tarbeks. Filme on praeguse seisuga tehtud kaks, nimiosa mängib neis Tom Cruise.

Janar Kotkas

Pildil Lee Child koos Jack Reacheri osatäitja Tom Cruise’ga. Pilt on pärit siit.

Beth O’Leary “Korterikaaslane”

Korterikaaslane” on Beth O’Leary raamat, mis ilmus 2019. aastal ning tõlgiti ka samal aastal eesti keelde.

Tiffy ja Leon jagavad korterit. Tiffy ja Leon jagavad voodit. Tiffy ja Leon ei ole kunagi kohtunud. Leon töötab öistes vahetustes ja kasutab korterit ainult päeval. Päeval on Tiffy tööl ning ülejäänud ajast on korter täiesti tema päralt. Nende mõlema sõbrad peavad seda plaani hullumeelsuseks, kuid Tiffy ja Leoni jaoks on see suurepärane lahendus. Tiffy ja Leon peavad tegelema armukadedate eksidega, mõlemad peavad keskenduma oma tööle ja kõigele lisaks ei ole nad veel isegi üksteisega kohtunud.

See raamat oli üks väheseid, mille ilmumist ootasin ning varsti peale seda, kui see inglise keeles raamatupoodidesse müügile jõudis, ostsin selle endale. Olin paar kuud varem näinud, kuidas üks minu lemmikautoreid Twitteris raamatut veidi promos ja kuna juba mõte millestki sellisest tundus huvitav, otsustasin raamatu kohta juurde uurida ning varsti peale seda sai selgeks, et soovin raamatut ka endale osta. See aga, et raamat ilmus eesti keeles Varraku ajaviiteromaanina tuli suureks üllatuseks.

Raamat ei ole üldse selline, nagu Varraku ajaviiteromaanid tavaliselt on. Raamat meenutab natuke kasvamislugu ja on pigem suunatud noorematele täiskasvanutele. Raamat on väga hea väike amps neile, kes ei taha lugeda traditsioonilist armastuslugu ja kes otsivad raamatut, kus armastus ei oleks esiplaanil.

Signe Saarpuu

Stephen Fry „Kreeka müüdid“

Stephen Fry, kes on kõige rohkem tuntud briti koomiku ja näitlejana, on andnud müütidele enda visiooni raamatus „Kreeka müüdid“.

Raamatu tagumisel küljel olev kirjeldus ilmestabki raamatut ehk kõige paremini: „Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry poolt ümber jutustatuna saavad nad veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks.“

Tõepoolest – terve raamat oli sõltuvusttekitav. See, et raamatu autor on koomik, tekitas enne lugemist omamoodi eelarvamuse raamatu kohta. Pooleldi ootasin, et tegu ongi peaaegu paroodiaga, kus sündmused põhinevad küll tuntud müütidel, kuid neid on muudetud naljakamaks (ja/või labasemaks). Nii see aga ei olnud. Sarnaselt Neil Gaimani „Põhjala müütidele“, on Fry kujundanud peaaegu nagu enda maailma, kus kogu tegevustik on realistlik (või nii realistlik, kui saab olla) ja huvitav. Tihti on müüdid tänase päevaga võrreldes palju võikamad ja tuntavalt teisest ajastust pärinevad, kuid Fry nn nägemust lugedes, tekkis selline tunne, nagu loeks muinasjuttu ja see tegi kogu elamuse palju hubasemaks ja huvitavaks.

Lugesin raamatut inglise keeles. Raamat tõlgiti üsna hiljuti eesti keelde, aga leidsin, et originaalkeeles oleks sellist raamatut ilmselt parem lugeda, vahel läheb tõlkega tekst veidi lihtsamaltloetavaks ja kaob autorile omane ilmekus ja keelekasutus, mis annab loetule just seda õiget tunnet juurde.

Signe Saarpuu

William Boyd „Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Seda raamatut lugedes tekkisid mu peas mõned seosed varemloetuga – kõigepealt fotode poolest miss Peregrine’i lugudega, kuigi siin on kujutatud ainult täiesti tavalisi inimesi. Küllap on siit-sealt antikvariaatidest hangitud fotod andnud inspiratsiooni mitmele raamatusündmusele, tõenäoliselt on kõigepealt leitud foto kätel seisvast mehest ja lastest ja siis sellest lugu ehitatud. Peategelane ise tõi mulle meelde raamatud Beryl Markhamist, kuigi viimase elukäik oli muidugi palju pöörasem. Aeg on enam-vähem sama, naiste vanusevahe on kuus aastat, Beryl on vanem. Vahe on muidugi selles, et Beryl Markham oli päris inimene, Amory aga on kirjaniku loodud.

W. Boyd on Amory eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal eluloo, mis kulgeb läbi 20. sajandi ajaloo ja selle erinevate sõdade. Amory (nimi sobib mõlema soo jaoks) sündis 1908. aastal Londonis keskmiselt jõukas peres, kus isa oli kirjanik, vanima lapsena ja ajalehekuulutuses teatas isa temast kui pojast – tõlgendage, kuidas tahate. Kui ta oli kahene, osteti isa jutustuse lavaletoomise eest saadud autoritasude rahaga maja Ida-Sussexis. Amory nooremast õest sai edukas kontsertpianist ja pere pesamuna, poeg, keda lapsena peeti imelikuks, avaldas pärast ülikooli lõpetamist luulekogu. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvalt jutustatakse sündmustest minevikus ja põimitakse sisse päevikukatkeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Minu isikliku arvamuse järgi on autoril naise nahka pugemine väga hästi õnnestunud.

Amory otsib ja leiab tööd Berliinis, Pariisis, Ameerikas, ta pildistab seltskonnaajakirjade jaoks tiitlikandjaid ja avaliku elu tegelasi, siis moodi ja lõpuks sõdasid – viimasena Vietnami sõda, kui ta on juba 59-aastane! Lemmikloomade pildistamisest, mis on madalaim aste, kuhu langeda, õnnestub tal hoiduda. Naine kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab oma elu ja armastust. Ta kaotab sõdadele mitmeid mehi, keda armastab, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Ühes kohas raamatu lõpu poole ütleb Amory otse välja, et

tema elu on paljuski defineeritud sõdade poolt. Ja ometi kipub tema enda sõjaaja kirjeldustest domineerima jääma mulje, et põhiliselt oli tegemist lakkamatu joominguga. Sel ajal, kui sõdijatele tähendas sõda kurnavaid lahinguid ja tsiviilelanikele nälgimist ning pommivarjendites istumist, paistsid ajakirjanikud kogu aja, mil nad parajasti rindel pildistamas ei olnud, pühendavat joomisele oma läbipaistmatuks suitsetatud staabis mõnes peenes hotellis, ameeriklaste alkoholitagavara tundus olevat lõputu. 1944. aastal oli sõja lõppu ootavas Pariisis juba nii palju ajakirjanikke, et väeosad ei tahtnud neid enam enda juures nähagi. Ritzis, mis oli ainus sooja veega Pariisi hotell, nägi Amory Irvin Shaw’d, John Steinbecki ja kohe pärast mõtet, et puudu on vaid Marlene Dietrich, astus sisse ka viimatinimetatu. Mitte et neist rohkem juttu tuleks, lihtsalt taustamaaling.

Kuigi Amory on täiesti tavaline naine, ta pole silmatorkav kangelane, vastupanuliikuja ega võitleja, nõuab tema elukutsevalik ja eluviis siiski vaprust. Ja isegi mittekangelased võivad viga saada – kuigi 1931. aastal õnnestub tal Berliini natside käest terve nahaga pääseda, teevad talle tõsiselt viga Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liidu meeste käed-jalad 1936. aastal Londonis, nii et suurema osa sellest aastast veedab ta haiglas. Ma pean ütlema, et ma ei teadnud midagi sellest, et brittide hulgas olid sellised vaated nii tugevasti esindatud. Et fašistidel oli seaduslik õigus oma marssi korraldada ja antifašistliku rahva vastu East Endis seisid peale tuhandete mustsärklaste 6000 politseinikku. Siiski said mustsärklased lüüa ja autor ütleb, et see tegi lõpu mandri stiilis fašistlikule liikumisele Suurbritannias.

Raamatu jutustamisviis on rahulik, siin pole suuri sõnu, suuri kirgi, ei mingeid loosungeid. See on ühe naise kaheksasse peatükki jagatud elu proloogi ja koodaga. Elu, mis on olnud rikas ja komplikatsiooniderohke, ning mis vanaduses jõuab keerulisuse uuele tasemele. „Aga jällegi, kas pole see kõigil sama ja kas ei juhtu see kõigiga? Igas mõistliku pikkusega elus tuleb ette igasuguseid komplikatsioone, /—/.” Mulle tohutult meeldib raamatu lõpp, Amory lahendus sellele probleemile.

Pärast raamatu läbilugemist rääkisin kolleegile, et kõik oli ilus, aga raamatu pealkirja valikust ma küll aru ei saanud. Alles siis, kui sellest kirjutama asusin ja raamatu uuesti avasin, leidsin, et selgitus peitub raamatu esilehel paiknevas motos, mis on ainuke tõlgitud võõrkeelne tekst. Ja veel hiljem avastasin Krista Kaera selgituse: „Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat.”

Kui mind miski selle raamatu juures häiris, siis see, et kõik teised võõrkeelsed tekstid on tõlketa. Neid ei ole nii palju, et ruumi poleks jätkunud. Ma kokku pole lugenud, aga kahtlustan, et minu prantsuse keele sõnavara on umbes sama suur kui Ellotškal emakeele oma. Mind kurvastas, et ma ei saanud aru, mis olid Amory prantslasest armukese kirjutatud raamatute pealkirjad. Muidugi võib neid eraldi otsida, aga see pole seesama. Guugeldasin ajuti niikuinii, tänu sellele tean nüüd, milline näeb välja murdfrontooniga aken.

Muidu soovitan soojalt.

Kaja Kleimann

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended”

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended

Raamat räägib Viimastest Aegadest. Saabumas on Viimnepäev.

Maa peale sünnib Antikristus, aga nagu neile autoritele omane, kaasneb selle sündmusega palju kaost. Täpsemalt: kaks poisslast lähevad omavahel vahetusse ning nii headuse kui kurjuse jõududel on segadust rohkem, kui nad osanuks arvata. Vahetult enne pöördelisi hetki leitakse õige kurjuse emissar kõigi kergenduseks üles … aga asjad ei lähe sugugi lihtsamaks.

Sugugi ei tee sündmusi mustvalgemaks ja konkreetsemaks ka tõik, et maa peale saadetud põrgulik jõud ja taevalik jõud on koos avastanud maapealse elu hüvesid ja tunnistanud paiga olevat üsna sümpaatse. Kas kujutate ette omavahel sõbrustavat ja koos napsutavat põrguinglit ning taevast inglit? Ei? Selle loo autorid aga küll.

Fantaasiaromaan sisaldab endas ohtralt omanäolisi tegelasi, oma jaburate iseärasustega. Naeruturtsatused on garanteeritud. Teisiti poleks see ju ka Pratchetti puhul võimalik.

„Head ended” on üks neist fantaasiakirjandusteostest, mida kindlasti soovitaks lugeda neil, kes vähegi oskavad hinnata head nalja, veidike lapselikkust ja rohkelt seiklusi. Ja muidugi korralikku segadust ja kaost.

Pöörast lugemiselamust!

TV mini-sari „Good omens” (2019)

Algselt pidi vaatajatele edastama sarja keskkond „Netflix”, kuid tulles vastu kristlikele petitsioonidele (protesti sisu: õhutamine satanismile!), nad siiski sellega (kahjuks) kaugele ei jõudnud.

Kõik kanalid pole õnneks sama rada läinud ja sari linastus Amazonis.

Treiler

 

Neil Gaiman

on populaarne inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor. Sündinud Inglismaal, Portchesteris, juudi perekonnas.

Üheks tema tuntuimaks teoseks peetakse „Ameerika jumalaid”.

Populaarsust jagub talle rohkesti ka meie lugejate seas ja teoseid, mida lugeda, samuti (siiski, alati võiks olla rohkemgi): •”Head ended” •”Ameerika jumalad” •”Coraline” •”Tähetolm” •”Ja tee lõpus on ookean” •”Kalmisturaamat” •”Eikusagi” •”Põhjala müüdid”.

Autori koduleht https://www.neilgaiman.com

Terry Pratchett

Kas on veel mõni fantaasiafänn, kes pole seda nime kuulnud?!

Kindlasti on olemas lugejaid, kellele tema stiil ei istu, kuid Pratchetti nimi on fantaasiamaailma jäädavalt ja sügavalt sisse graveeritud. Seega: viimane aeg leida endale üks muhe Pratchetti fantastiliselt lõbus (vahel ka halelõbus) romaan, võtta sisse mugav asend ja elada veidike kaasahaaravates seiklustes (siinkirjutaja isiklik soovitus on lemmikuimaks osutunud “Talvesepp”… ;) ).

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948-2015) jättis meile hindamatu kirjanduspärandi eeskätt oma Kettamaailma sarja näol, tema teosed on tuntud huumori ja kõige pilamise poolest.

Terry Pratchetiti loomingust põhjalikumalt https://www.terrypratchettbooks.com/

Ja üks aja- ja asjakohane video ka:

 

Triin Võsoberg

Juno Dawson “Puhtaks”

Peale seda kui peotibi Lexi Volkov üledoosi võtab, jõuab talle kohale, et on täiesti põhja käinud.Ta eksib. Põhjas maandub ta alles siis, kui sunniviisiliselt rehabilitatsiooniasutusse viiakse. Nii Lexi ise, ta „kaasvangid” kui ka müstiline Brady avastavad, et asjad saavad edaspidi vaid paremaks minna. Isiklike deemonitega maadeldes saab Lexi aru, et kõige võimsam droog on hoopis armastus …
Puhtaks saamine on üks räpane ettevõtmine…

***

Lexi Volkovil on oma kindel koht sotsiaalmeedias, ta on väga suurt tähelepanu pälviv „kõmutüdruk”. Elu on seni andnud talle kõik, muuhulgas rikka isa, kellele kuulub mitmeid hotelle. Lexi ja tema venna jaoks pole midagi erilist omada väga häid tutvusi, kulutada palju raha ja jääda igal üritusel silma. Nii möödub nende igapäevane elu hotellis elades ja hüvesid iseenesestmõistetavalt võttes. Kõige tähtsamast — vanemate igapäevasest tähelepanust ja hoolest — ilma jäetuna, suunavad nad end pidudekeeristesse, kust ilmselgelt ei puudu ka liigne alkohol ja uimastavad ained.

Ühel hetkel kukub Lexi väga kõrgelt ja maandub otse võõrutuskliinikusse, venna abiga.

Tüdruk püüab mõistagi kogu hingest selgitada, et tegu on eksitusega, ta eitab probleemi, hakkab vastu ning tekitab palju draamat. Aeg aga avab siiski ka tema sisemise poole. Jagades hoonet mitme teise noorega, kes kimpus erinevate sõltuvustega — toitumine, seksuaalsus, alkohol ja narkootikumid — leiab ta lõpuks koha olevat üsna abiks spaa.

Väljudes asutuse kaitsva tiiva alt, ootavad teda aga hoopis raskemad ajad. Ahvatlused endist rada minna on nii kerged tekkima. Vanad sõbrad, peod ja endised harjumused.

Juno Dawson on leidnud väga hea lähenemisviisi sõltuvuste teemale. Ei ole muidugi kaugeltki vaid rikaste võimalus ja pärusmaa endale igat sorti ebatervislikke harjumusi lubada, kuid ometi on just sellest nurgast lugeda ehk põnevam. Teos on üles ehitatud üsna usutavalt, teksti osas kindlasti ka kõrva ehk silma riivavalt. Pole asjata öeldud: Puhtaks saamine on räpane töö.

Romaan jookseb libedalt ja tekitab elavat huvi teema enda ning sõltuvusest vabanemise õnnestumise/ebaõnnestumise vastu. Võib öelda, et tegemist on asjaliku vanemate ja noorteromaaniga, mis paneb kaasa mõtlema. Suur pluss on ka see, et tegelased ei jagune lihtsalt headeks ja halbadeks, vaid on inimlikud — ka tüütust plikast võib kasvada taiplik ja koguni meeldiv isiksus.

Juno Dawsoni sulest on ilmunud mitmeid noorteromaane, mis on toonud talle rahvusvahelist tuntust ja edu. Juno Dawson on endine õpetaja, elab Inglismaal Brightonis ning kirjutab täiskohaga: ta on romaanikirjanik, stsenarist, ajakirjanik ja ajakirja Attitude kolumnist.

Juno on tegelenud ka uudislugude koostamisega, mille teemadeks on seksuaalsus, identiteet, haridus ja kirjandus, sellistele BBC saadetele nagu „Woman’s Hour”, „Front Row”, „ITV News” ning Channel 5 uudistele.

Vaata lisa:
https://en.wikipedia.org/wiki/Juno_Dawson
https://www.junodawson.com/

Triin Võsoberg

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass” 

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre