Posts Tagged ‘britid’

10 raamatut — Kristiina Selli-Tupits

1. Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk

Ingrid Vang Nymani illustratsioonid

Vaieldamatult minu lapsepõlve lemmikraamat nr. 1. Ma võisin seda kuulata iga õhtu ja mu emal kestab „Pipi mürgitus” tänase päevani.

„Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Seda lauset tasub meenutada ja kõik on palju kergem. Pipi on tore.

2. Andre Maurois „Ainult klaverile

Esimene lugu „Maja”.

Müstiline, salapärane. Mulle meeldib see lugu sellest kogumikust kõige rohkem.

3. Mike Pitts „Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III

Kui palju sõltub juhusest, isegi kuninga haua leidmine. Põnev, kaasakiskuv lugu.

NB! Richard III ei olnud küürakas.

4. Edvard Radzinski „Stalin

Mind huvitab väga Venemaa ajalugu aastatel 1917-1941 ja kuni Stalini surmani. Raamatut lugedes saame ehk paremini aru praegusest Venemaast. Isake tsaar on Venemaal alati tähtis, hoolimata, mis riigikord kehtib.

5. Daphne du Maurier „Rebecca

Tõlge Valli Voitk (1957, Toronto, Orto)

Suurepärane tõlge. Väga romantiline, eriti noorele inimesele.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks Elle Tarik.

6. Indrek Hargla „Apteeker Melchior

Ajalooline krimi Tallinna keskajast. Pisiasjades petab ajaloolase ära (keskaegse Tallinna elust ei ole palju fakte teada), aga järsku oli ikka nii keskaegses Tallinnas.

Ootan uusi Melchiori lugusid.

7. Mihhail Bulgakov „Teatriromaan

Esimene Bulgakovi raamat, mida ma lugesin.

Tema raamatud on Nõukogude Venemaa ajaloost. Ja see aeg paelub mind väga.

8. Christian Kelch „Liivimaa kroonika

Soovitan lugeda. Huvitav ja paeluv.

9. Tiit Pruuli „Antiliibanon 2011

See, mis juhtus eestlastest jalgratturitega Liibanonis, ei tundu juhuslik olevat. Vähemalt minule jäi selline tunne kui seda raamatut lugesin.

10. Douglas Smith „Endised inimesed. Vene aristokraati viimased päevad

Kui kiiresti ja julmalt likvideerisid bolševikud Nõukogude Venemaal aristokraatia seisuse.

.

Kristiina Selli-Tupits

Peter May „Mustmaja”

See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”

Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.

Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.

Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.

Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.

Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.

Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.

Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.

Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.

Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.

Kaja Kleimann

Elly Griffiths „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus”

Eneselegi märkamatult olen sattunud dr Ruth Galloway lõksu. Ruth on Elly Griffithsi krimiromaanide seeria peategelane. Eesti keelde on tänaseks päevaks tõlgitud sellest seeriast neli — „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus” — pikk tee on minna, autoril on neid valmis kirjutatud juba 13.

Sattusin “Koolmekohad” kätte võtma peale mõningast islandi krimikirjanduse lugemist ja tundsin sügavat kergendust, sest Elly Griffiths ei tapa oma tegelasi sedavõrd võikal ja piinaval viisil ja ei sunni mind mõne eriti haige mõrvari mõtetele kaasa elama. Küll aga võib mõningast sarnasust leida ehk lagedates inimtühjades maastikes, lõikavkülmades lagendikes, mis elavad tegevusele kaasa luues erilist jahedat lummust.

Elly Griffiths on inglise kirjanik, kelle pärisnimi on Domenica de Rosa. Nagu autor on öelnud, tuli see nimi talle pähe siis, kui tal tekkis idee kirjutada krimilugu ja ta vajas krimikirjaniku nime. Elly Griffiths. Nii on.

Tema loodud sündmused toimuvad Inglismaa idaosas Norfolki piirkonnas Põhjamere ääres, kus meri on alistanud iidsed metsamaad, kus on pikad liivased rannad vaheldumisi märgaladega, kutsuvad mudased laugmadalikud, mis sobivad peatus- ja elukohaks arvukatele linnuliikidele, kuid inimeste peades tekitab piirkond pigem küsimuse — kes seal elada tahab.

See piirkond on tuntud ka iidse inimasustuse jälgede poolest, sealt on leitud hulgaliselt ülihästi säilinud arheoloogilisi leide. Mis viib meid omakorda tagasi peategelaseni — Ruth Galloway on nimelt kohtuarheoloog, keda kutsutakse tavaliselt luuleidusid üle kontrollima ning uurima. Ja siin peitub minu jaoks teine konks — minu silma paneb särama kõik, mis on seotud arheoloogiliste leidudega. Kõigis eelnimetatud neljas romaanis tulevadki esmalt päevavalgele ühed luud. Siis kutsutakse kohale dr Galloway nende kohta hinnangut andma ja tihedas suhtluses kohalike politseinikega hakkab hargnema tunduvalt mitmekihilisem sündmusteahel. Politseinike poolt juhib uurimist karmi olekuga Harry Nelson. Lisaks Ruthi ja Harry omavahelisele sobivusele koos juhtumeid lahendada tekitab autor nende vahele ka keerulise eraelulise liini, mis annab mõlemale tegelasele ehk veidi sügavustki juurde.

Veel üks tore nüanss nende raamatute juures on tänapäevase druiidi Cathbadi sekkumine lugudesse. Tegelase nimi tuleneb otseselt iiri mütoloogias esinevalt ülemdruiidilt Cathbadilt. Ta toob kaasa oma tseremooniad, ohverdused, tõekspidamised ja piisavas koguses müstikat, tal õnnestub olla alati õiges kohas, justkui mõttejõul. Druiidid on ühest küljest pärandihoidmise eestkõnelejad, kuid nende hoiak vastandub tihtipeale laiemale, pärandi säilitamisele suunatud hoiakule, kuna hingi ei tohtivat segada ja pärand tuleb hoida puutumatuna.

Kui tahaks mingile plekile osutada, siis mõningane konstrueeritus paistab välja, aga meelelahutuslikus mõttes siiski meeldiv lugemine, mis ei sunni päris magamata ööd veetma, kuid tekitab soovi lõpuni lugeda.

Kellele see piirkond huvi pakub, siis võib surfata mööda sellist kaarti — Weird Norfolk.

Annika Hramov

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas” Eesti Raamat 2021, tlk Piret Lemetti. 281 lk

Eraldatud maamõisasse tulevad nädalalõppu veetma kuus naist ja üks koer. Viis naist on raamatuklubi liikmed, raamatu minajutustajaks on klubiliikme 25-aastane tütar, kes klubisse ei kuulu, kuid mingil ähmasel, meile selgitamata põhjusel kaasas on ja ema sõnul ta aasta ainukese vaba nädalavahetuse ära rikub. Raamatuklubi peab eelmainitud tütar küll pigem joomisklubiks ja leiab, et suurem osa keskklassi tualettruumis leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui selle klubi lugemisnimekiri.

Kohapeal võõrustab neid kõike muud kui ingellik perekond Angel.

Nagu tõelisele eraldatud maamaja müsteeriumile kohane, hakkab sadama lund ja välismaailm saab mitmeks päevaks ära lõigatud. Mobiililevi pole nagunii kunagi olnud. Laipu muudkui lisandub ja uurida saavad juhtumit ainult kohalviibivad isikud, kelle seast üks peab olema mõrvar. Või on neid siiski mitu? Kes on järgmine ohver ja kellega koos võib end turvaliselt tunda? „Hirm on suur võrdsustaja”.

Kolleeg ütles selle raamatu kohta: „No ma ei tea… kirjutatud on ju iseenesest kenasti, aga ükski tegelane ei ole sümpaatne, isegi mitte koer!” Ma olen varem selliseid raamatuid kohanud ja selline lahendus pole tavaliselt mullegi meelepärane, aga seekord ei seganud see mind üldse!

Lugesin raamatu läbi ja mulle meeldis lausa niipalju, et end soovitust kirjutama asutada. Viimasel ajal ilmub nii palju krimikirjandust, mida olen jõudumööda jälginud, sh ka lugenud, et vahel mõtlen, et tuleks endale mõneks ajaks keeld kehtestada – umbes nagu hasartmänguritele kasiinosse pääs. Lõppude lõpuks peab ju jääma aega ka muude raamatute jaoks! Enamus neist ei jää kuigi kauaks meelde, isegi kui lugedes on põnevus suur. Peab olema midagi, mis eristab. Selle raamatu puhul vist on olulisim stiil, mis ei tähenda samas, et põnevust pole. Minajutustaja Ursula (mis pole tema päris nimi) on sarkastiline kõigi suhtes, keda kirjeldab, kuid kardetavasti on ta ka täpne. Tema emast: „”Teate, ma ei maksa selle eest, et…” Need sõnad pudenevad ema suust niivõrd korrapäraselt, et tuleks tema vapile kirjutada. Kindlasti graveeritakse need ta hauakivile. Kuigi mu terapeudi sõnul ei tohiks ma sellele kujutluspildile keskendumisega liiale minna.” /…/ „Ema ei vaevu kunagi kuulama, kui näeb võimalust rääkida”. Ema sõbranna Netu moto või hauakiri võiks olla „Mina ei tea absoluutselt mitte midagi!” Ja see on ka koht, kus Ursula end korrale kutsub: „ma peaksin tõepoolest vähem selle peale mõtlema, mida ühe või teise hauakivile võiks kirjutada”. Olustiku ja õhustiku kirjeldused on aga hoopis teises, kuid veelgi nauditavamas stiilis kirja pandud. „Päeva pisted harutati aegamisi lahti ja ümber aja keerdus pimeduse pikk lint”. /…/ „ Näis, nagu lakkaks lumelang enne maapinnale jõudmist ning kõik tarduks sellesse haprasse hetke. Me kõik jääksime lumekuuli lõksu – ja kõige kildudeks purustamiseks piisaks ühest müksust.”

Minu jaoks on alati oluline ka see, kas ja kui palju ma mõtlen raamatu peale pärast viimase lehekülje lõpetamist ja kas olen midagi uut teada saanud. Mõni päev pärast raamatu lõpetamist avastasin end selle peale mõtlemast seoses nii sageli räägitud „lahtilaskmise” teemaga. Mitmete raamatu tegelaste kohta võib öelda, et nende suurimaks probleemiks on minevikku kinni jäämine, mis nende elu lausa mürgitab, vahet pole, kas kinni hoitakse inimestest, asjadest või nende mälestusest.

Ja uus teadmine, mille sain – kohtasin esmakordselt mõistet Bechdeli test, mille kohta googeldades sain teada, et see küsib, kas teoses (raamatus, filmis) on 1) vähemalt kaks naist, 2) kes räägivad omavahel ja 3) räägivad millestki muust kui meestest. Mõnikord lisatakse nõue, et kahele naisele tuleb nimi anda. Merriam-Websteri andmetel tutvustas testi ameerika kunstnik Alison Bechdel oma 1985. aasta koomiksis, aga testi ennast kasutati teadaolevalt esimest korda 2007. aastal. Kunstnik ise ütles selle kohta „it’s a bit of fun”. Aga uskumatult paljud teosed seda testi ei läbi. Ma pean ütlema, et polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Kaja Kleimann

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Robert Thorogood
Marlow’ mõrvaklubi
(tlk. Krista Eek,
Tänapäev, 2021)

Saagem tuttavaks: Judith, Suzie ja Becks. Ja Tanika. Ja muidugi Emma.

„Kolm naist pöörasid Tanikale selja ja suundusid vana kaubiku poole, mis seisis parkimisreegleid eirates kõnniteel. Kolmiku vasakpoolsel küljel sammus täiuslik koduperenaine oma järku lõigatud juuste, kitsaste teksapükste ja vateeritud vestiga, paremal tugeva kehaehitusega naine, kelle samm ja riietus oleksid sobinud suurepäraselt Pikk John Silveri laevale, ning nende vahel ekstsentriline aristokraat, kes oli peaaegu sama lai kui pikk, tema õlgade ümber seesama tumehall keep mis alati.” (lk 254)

Judith Potts on 77-aastane ja õnnelik nagu linnuke oksal oma vanatädilt päritud häärberis, kus ta koostab elatise teenimiseks ajalehele ristsõnu ja kaanib volilt viskit. Tal on ka oma „salatuba”, võib-olla koguni koos luukerega. Suzie Harris on viiekümnendates koerajalutaja, elu poolt vintsutatud üksikema, kes pahatihti enne tegutseb ja siis mõtleb. Becks Starling – see tähendab, Becky ehk Rebecca, aga sõbrad kutsuvad teda ikka Becksiks – on umbes neljakümnene vikaariproua, toimekas koduperenaine, kelle puhul võib tekkida küsimus, ega tal kruvid väheke ei logise, kuni ta teeb midagi hämmastavalt nutikat. Pealtnäha kokkusobimatut kolmikut ühendab kihk lahendada vaikses jõeveerses Marlow’ linnakeses kõigi hämmelduseks puhkenud mõrvade seeria. Igaks mõrvaks näib olevat kohane kahtlusalune, kel olemas „raudkindel, vettpidav ja kivikõva motiiv” (lk 268); ainus häda, et neil kipub olema ka sama kindel alibi. Kohalik politseiuurija Tanika Malik on ülemuse stressipuhkuse ja eelarvekärbete tõttu jäetud pea üksi juhtumeid lahendama ning pole juba nädal aega saanud tütrele unejuttu lugeda. Naised püüavad teda aidata ja ennekõike leida ühenduslüli kolme ohvri vahel. Selleks võib olla mis iganes, isegi linnast majesteetlikult läbi voolav, kuid väga ebasobival hetkel tormis mässama hakkav Thames. Kriitilisel hetkel aga astub mängu Emma. (Tema on muide dobermann.)

Lugu, mida võib pidada ka uudseks variatsiooniks tuntud teemal, hargneb rahulikult ja ruttamata nagu jõevool 360 leheküljel ning sel on mitu moraali, nagu näiteks: õppige ujuma! Või: ajalehed on suur väärtus, eriti netiajastul. Või: ärge ilmaski alahinnake naisi, eriti vanu naisi, ja töötavaid naisi, ja koduperenaisi. Ja tähtsaim õpetussõna: pliiatsid tuleb alati hästi ära teritada!

Autor Robert Thorogood (s. 1972) on eestlastele tuttava teleseriaali „Surm paradiisis” looja ning on kirjutanud neli kriminulli sarja peategelase Richard Poole’i uurimistest. Ka Marlow’ naiste tegemistele on kuuldavasti oodata järge.

Tiina Tarik

Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu.

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa …

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Tiina Sulg

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Ja kes dokumentalistikat armastab, siis sellisele lugejale teadmiseks, et lool on tõsieluline alus täitsa olemas.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Tiina Sulg

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest. Kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Teoses endas on muidu ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault. Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijatele võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi. Kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Tiina Sulg

Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”

Ülikooli lõpetanud Madeleine Maxwell saab uskumatu pakkumise asuda tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti. Mõistagi ei pühendata teda instituudi tegelikku töösse enne, kui ta on kirjutanud alla põhjalikule konfidentsiaalsuslepingule, mille rikkumisel on tagajärjed enneolematult karmid.

Kui mõni lugeja arvab, et mis sest ajaloost torkida ja see juba korduvalt hekseldatud teema, siis on kindlasti mõistlik „Üks neetud jama teise otsa” oma lugemislisti panna. See ajalugu pole kuivad faktid, see ajalugu on süvenemine ja tagasiminek füüsilisel kujul.

Tegemist on siis, nagu võib aimata, aja- ehk minevikurännakutega. Ajaloolased võtavad ette või siis pigem saadetakse tööülesandena uurima ja kinnitama, kas meile täna teada olevad ajaloolised faktid ikka vastavad tõele. Ajarännete rangeks osaks on mitte mingil juhul sekkuda toimuvasse, endast mitte jätta maha esemeid ja samuti esemeid kaasa mitte tuua. Muu osa on justkui juba käkitegu … või ehk ka mitte.

Madelaine on üks ajaloolastest, kes saab näha paiku ehk õigemini ajastuid, kuhu pole jõudnud veel ühegi inimese jalg. Nii intrigeeriv tegevus toob kaasa ka palju segadust, pettumust ja ebameeldivaid üllatusi.

Seiklused, kus on palju pingeid, ei saa lisaks jääda puutumata ka romantilistest tunnetest.

Algselt umbusuga kätte võetud seikluslik romaan sai juba üsna pea mõnusa mineku, omapärase huumori ja läbiva irooniaga väga omaseks. Raamat on täis pinevaid seiku, mille kulgu ja lõpptulemust on üsna raske ise ette aimata.

Õnneks ei ole vaja kurvastada, kui antud meeleolukas teos hinge poeb ja läbi saades rohkemat paneb ihalema. On ju teoseks mainitud olevat Saint Mary kroonikad. Tuleb jääda (pöidlad pihus) lootma, et saame edaspidi ka uusi selle sarja tõlkeid nautida.

Jodi Taylor on sündinud Inglismaal Bristolis. Ta käis koolis Gloucesteris. Taylor kolis koos oma toonase abikaasaga Yorkshire’i ja töötas Põhja-Yorkshire’i krahvkonna juures peaaegu 20 aastat, lisaks veel ka raamatukoguhalduse juhataja ametikohtadel. Momendil elab Taylor Gloucestershire’is.

Tema esimene osa romaanisarjast „Üks neetud jama teise otsa” ilmus algselt kahel veebisaidil. Käsikirja ostis hiljem Accent Press, kes avaldas kõik tema järgnevad teosed detsembrini 2018. Headline Publishing Group sai teoste avaldamise eest vastutavaks aga alates 2019. aasta jaanuarist.

„Üks neetud jama teise otsa” jõudis 21. jaanuaril 2016 USA Today enimmüüdud raamatute nimekirja. See pälvis Publishers Weekly’i tärnidega arvustuse, mis nimetas teost „a carnival ride in a world … depicted in lush detail”. Eesti keeli võiks seda umbkaudu tõlkida kui pöörast karussellisõitu maailmas, mida ilmestatud lopsakate detailidega.

Autor Wikipedias, autori koduleht, autorist H for History lehel.

Triin Võsoberg