Posts Tagged ‘LR’

Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“

Algatuseks veidi raamatu vormist, mis nagu hiljem välja tuleb, on sisuga tihedalt seotud ja ehk tulenebki sellest. Kohe alguses hakkab teksti lugemise juures miski häirima ja jääb seda tegema raamatu lõpuni – lühilaused. Enamasti kolme- või neljasõnalised laused. Harva kui kohtab viie- või kuusesõnalisi. Liitlauseid kohtab väga harva. Lühilaused, milles tegusõna tihti üldse puudub. Palju otsekõnet, millel peaaegu alati puudub saatelause. Väga raske lugeda, läheb konarlikult, aeglaselt, peab tihti pausi tegema, puhkama, miski nagu segaks. Ajab lausa närvi! Raamatu edenedes hakkad mõistma, miks. Miks on tekst niiviisi antud, miks on raske. Sest tekst toetab sisu. Peategelasel on raske, ta on haige, tal on pidev õhupuudus, ta ei jõua kõndida, õieti ta ei jõua laua tagant püstigi tõusta. Koridoris kõndides peab seinalt tuge otsima, õigemini ta lohiseb kogu reisi vältel kuidagi mööda seinu edasi. Nüüd hakkad mõistma, kuidas räägib õhupuuduses vaevlev inimene – kiiruga, rutakalt, lühidalt, markeerides, ei jõua pikalt seletada. Peab ütlema, et umbes poole raamatu pealt hakkad stiiliga harjuma, ei pane enam tähele. Teksti on ohtralt pikitud paralleele ja viiteid kirjandusteostele ja tegelastele, kirjanikele.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, peategelaseks autor ise – Peeter Sauter. Esmapilgul tundub, et tegu on suhteromaaniga või täpsemalt, nagu autor isegi ütleb, omamoodi roadmovie või romantilise reisiromaaniga, mille käigus mees ja naine reisivad koos kuhugi, et kogeda ilusaid hetki või vastupidi – lahendada suhete sasipuntraid.

Romantikast on paraku aga asi kaugel, õigemini ei kohta seda raamatus mitte kusagil. Tõsi, on küll mees ja naine, kes tõepoolest võtavad koos ette kõik-hinnas pakkettreisi Bulgaariasse. Mees ja naine, Peeter ja tema naine Julia. Julia on 20 aastat mehest noorem, ilus, sale, tulise karakteriga venelanna. Aga naist kimbutab autism — üksi ei julge ta minna poodi suitsugi ostma. Peeter — intelligentne, pehmeloomuline keskealine mees, keda vaevab lisaks eakriisile ülekaal ja diagnoosimata kopsuhaigus, mis paneb teda pidevalt väsima-lõõtsutama-hingeldama.

Paar on formaalselt küll veel abielus, aga nii vaimselt kui füüsiliselt teineteisele ammu võõraks ja lausa vastumeelseks muutunud ja nende suhe on esmapilgul mõistetamatu. Koos enam ammu ei elata, mingeid tundeid enam justkui poleks. Tundub, et Juliale on mees kohati lausa vastik. Mehele on naine kaugeks ja võõraks jäänud. Mees meenutab varasemaid hetki, mil nad olid õnnelikud, mil midagi ilusat oli, aga see kõik oli millalgi ammu, alguses, seda enam ei reanimeeri, mees annab endale aru, kuigi ta kohati isegi üritab.

Mis on neil ühist? Mõlemad on alkoholisõltlased ja ahelsuitsetajad, mõlemad on nähtavalt närvis, pidevalt purjus nagu kartuses kainuse ja reaalsuse ees. Alkohol hoiab kardina ees suhteprobleemidel ja kõigel muul. Kui nad üldse räägivad omavahel reisi vältel, siis ainult purjus olles. Aga ometigi nad lähevad reisima, isegi teadmata, miks või mida lootes. Minategelane annab küll mõista, et loodetakse reisi jooksul jõuda lõpliku lahkuminekuni ehk siis nimetabki seda lahutusreisiks.

Raamat algab reisiks valmistumisest. Peeter tahab enne reisi kõik tööasjad korda ajada, pooleliolevad asjad lõpetada. Viib isegi vana auto remonti. Remont venib meeletult pikaks ja kalliks, päädib peaaegu et terve kere väljavahetamisega. Lõpuks, et autot üldse kätte saada, veab ta selle ikkagi treileriga minema. Kordi lihtsam ja odavam olnuks uus osta või üldse romulasse viia! Lugedes aimad autoremondi ja ammusurnud suhte lihtsat allegooriat.

Nagu autor isegi ütleb, meenutab nende suhe orja ja orjapidaja, piinaja ja piinatava või peremehe ja koera suhet. Kusjuures peremees (antud juhul Julia) on karm, julm ja ükskõikne, ütleks isegi teist alandav pool. Raamatu käigus Julia virutab paar korda mehele rusikaga näkku. Peeter on pealtnäha alandlik, sabassörkija, kurja südametut peremeest ikka veel armastav ja andeks andev ori või truu koer. Julia sõimab, peksab või alandab meest, aga Peeter ikka nagu vabandades sedastab, et “selline ta ongi, see ongi minu Julia”. Et mis teha! Nagu mees olekski sellise käitumise ära teeninud, ta polekski rohkem väärt. Ja Julia suu läbi lastaksegi raamatus seda pidevalt kosta. See oleks nagu klassikaline hüsteeriku-neurootiku suhe, üks ei saa teiseta.

Ka puhkusest on asi kaugel. Reisist endast on raamatus juttu üsna kesiselt. Põhiliselt istuvad mees ja naine hotellitoas, Peeter mõtleb, kust saaks järgmise õlle ja Julia kogub julgust, et alla baari jooma või üle tee poodi suitsu ostma minna. Kui Peeter end üldse püsti suudab ajada, siis on tal väga halb, ta hingeldab, tuigub ja roomab mööda seinu järgmise ukseni. Ainsaks tegevuseks on joomine, Juliale meeldib ka süüa, Peetrile ei lähe midagi sisse. Julia tahaks minna baari, õue, tänavale, aga kartus võõraste ees ei lase, ta tirib meest kaasa, seda küll ainult turvamehe vormis. Peeter on füüsiliselt nii läbi, et ei suuda püstigi tõusta. Julia tujutseb, karjub, Peeter hingeldab ja lõõtsutab. Painajalik puhkus näib lõputu piinana mõlemale. Naine sunnib siiski ennast toast lahkuma ja veedab öö baaris.

Kord õnnestub Julial mees siiski restorani lohistada ja üritatakse ühiselt lõunastada, mis lõpeb katastroofiga. Peeter vajub restoranis kokku, kõik tema kehalised ja vaimsed hädad kuhjuvad.

Ja siis tuleb haigla, saab selgeks kõik-hinnas paketi sisu. Ta satub kopsutromboosiga intensiivraviosakonda. Haigla on nagu lõpp-peatus, kõik-hinnas paketi kulminatsioon. Kiirustamise, ähkimise-puhkimise, joomise lõpp. Intensiivraviosakonnas on kõrgeim juhtpult surma käes, tema vaatab, kes jääb, kes läheb. Kellel on mõtet olla, kellel mitte. Isegi Juliat ei lase surm sinna laamendama ja õiendama. See on surma pärusmaa, arstidki on tema alluvad. Kui tema lubab, võib terveks saada, kui otsus on langenud, siis läheb.

Aga Peeter nagu ei kardagi surma, vastupidi, esimest korda ta saab mahti mõelda rahulikult elule, Juliale, suhtele, filosofeerida. Tekst muutub lugejale ladusamaks, ühesõnaga — Peeter on nüüd aparaatide küljes, ta saab esimest korda reisi jooksul vabalt hingata, ta tunneb ennast vabalt. Ja Julia on eemal.

Mees saab aru, et see on tõeline KÕIK hinnas reis, surm ise on hinna sees, lõplik kohus, kõik-või mitte midagi reis. Haiglas mõtiskledes teeb mees aruandluse oma elu, suhete ja isegi töö kohta: mis on tehtud, mis tegemata, mis olnud, mis olemata. Kui peaks surema, mis temast maha jääb, mis tegemata jääb. Ta oleks nagu reisi algul aimanud, et tulemas on enam kui lahutusreis. Saame kuulda tema elust enne Juliat, esimesest naisest, tema emast, killukesi lapsepõlvest ja noorusest. Nüüd kui Julia on haiglast eemal, kui naine ei keerle põleva rätikuna silme ees, siis alles saab mees teha arvelduse senise eluga, järele mõelda: kui tähtsad on eesmärgid, sündmused, inimesed ta elus, mis on selle kõige väärtus. Sinnamaani, haiglasse sattumiseni, tundub, et mees on elanud pikka ega kriisis, kuidagi enam-vähem toimetades, midagi tehes, aga isegi teadmata, miks või milleks. Ta tegi sinnani kõike nagu sunni, harjumuse või sisseharjunud rütmi järgi. Kuni kõik käis alla, kõik unistused kadusid, füüsis mandus, vaim käis alla. Jäi vaid haigus, alkoholism, ammu kadunud suhte varemed.

Mees on haiglas, surm võtab siit ja sealt, Peetri palatikaaslasi, aga Peeter jääb. Surm nagu ütleks: “Te mõelge veel, mõelge hästi järele.” Ja Peetril pole tahtmistki surra, vastupidi, ta tahab haiglast välja, hoiab mobiiltelefoni, kuigi ei tohiks seal kasutada, üritab Juliale helistada, miks küll? Just ju sai temast distantsile? Surm aga sunnib teda mõtlema, mis Juliast ja temast edasi saab või nagu autor ütleb: kas jätad Julia lõplikult maha või sured. Aga tundub, et elule kutsub teda esiteks miski, mis vajab lõpetamist ja miski (ja see miski pole kindlalt enam seotud Juliaga), mis vajab elluviimist, järk-järgult ilmub mehe pähe mõtteid, mida veel oma elus teha.

Kas Peeter jõuab haiglas otsusele? Nii ja naa, tundub, et mingi otsus temalt tuleb, mingi kaugem perspektiiv või siis vähemalt eneseväärtustamine, arusaam, et lõplikul enesealandamisel pole mõtet, et ta saab sellest suhtest välja, vähemalt peab kunagi saama, et ta on rohkemat väärt, peab muutuma. Vähemalt surm jääb tema vastust uskuma, tundub nii, sest kuidas muidu laseks ta minna?

Ja seda vastamata tõigale, et raamatu lõpulehekülgedel läheb ta ikka Julia juurde tagasi, vastab, kui ta helistab ja endaga koos poodi käsutab ostukotte vedama ja turvameest mängima.

Piret Jõgisuu
Eesti Rahva Muuseum

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”

Ma ei pea Sauterit oma lemmikkirjanikuks, aga kui nägin naabrimehe (P. Volkonski) pintsaku taskust välja turritamas värsket LR, küsisin lugeda ja käest ei saanud enam panna. Pilt Kuldsete Liivade hotellitoast, kus hiljuti olime ka ise viibinud, jooksis pideva filmina silme ees. Vahepeal oleks tahtnud küll käsi pesta, kohati tekkis räpasuse tunne.

Lugu on nii värvikas, nii realistlik, valus, kurb ja naljakas. Ma näengi seda lotendavate aluspükstega paksu meest ringi loivamas õllepurk näpus. Ja ma saan temast aru. Ja ma saan aru ka Juliast.

Sõpruskonnas oli arutelu tegelaste üle, valiti pooli, õigustati ühte ja hurjutati teist osapoolt ja vastupidi. Ei mäleta, et üks raamat niipalju tükkideks oleks arutatud ja nii valjuhäälse diskussiooni esile kutsunud.

Panin loetud Bulgaaria käest ja võtsin ette “Kana peni“.

Sauter on nii enesepiitsutavalt valus, et tasub lugeda.

12-st 12 punkti.

Siiri Raid
Tartu Rakendusliku Kolledži raamatukogu

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“ (Loomingu Raamatukogu 2021, tlk Leenu Nigu)

Portugali praeguseks ühe tuntuima kirjaniku 20 aastat tagasi ilmunud debüütromaan ei sattunud mu kätte päris juhuslikult. Eestist nii kaugel Euroopa teisel äärel asuv Portugal on mind alati paelunud. Kaaneteksti lugedes ma lihtsalt tundsin ära „oma“ raamatu, valisin teadlikult välja ja ei pidanud pettuma.

Autori spontaanselt voolav, kohati lausa barokselt küllane paljude kordustega poeetiline tekst haarab lugeja kaasa nagu tuuleiil, kannab kõrvetavalt kuuma suvesse ühes nimetus Portugali külakeses, mille taga võib aimata autori sünnilinna Galveiast. Külakeses elavad siiami kaksikutest vennad, seal sünnitatakse 70 aastasena ja vanimal külaelanikul on aastaid vähemalt 150, seal on ka naeratav kurat ja kõnelev kirst. Põlvkonnad vahetuvad, toimuvad pulmad ja matused, armastatakse, igatsetakse ja surrakse üksildasena õnnelikuks saamata. Selles väikeses maailmas seisab aeg paigal ja inimsaatused on justkui kusagilt kõrgemalt ette määratud, tragöödia kordub põlvest põlve. Mingi sõnulseletamatu tumedus ja nukrus saadab inimesi, tõlkija sõnul on see ehk sama kurbus ja igatsus, mis väljendub fado-lauludes.

Raamatu tegelased räägivad vähe, ei suuda oma valu ja igatsust sõnadesse panna, võib-olla ka seetõttu nad ongi nii üksildased ja kurvad. Aga nad mõtisklevad elu üle, ikka ja jälle kordub kujutluspilt: „Ma mõtlen: võib-olla on taevas suur mageda veega järv ja võib-olla ei kõnnigi inimesed taeva all vaid hoopis selle kohal; võib-olla näeme me asju tagurpidi ja maa on nagu taevas, ja kui me sureme, kui me sureme, kukume võib-olla alla ja upume taevasse.“

Portugali külaelu ja loodust kujutades on kirjanik tabanud midagi üldinimlikku ja muutumatut, sõnadesse valanud elu igavikulise püsiva tuuma: „Üksnes korgitammede iidne vanus, oliivipuude sihvakas kuju, kivid, mis on jäänud pidama taevasse ja maapinnale, millest lendavad üle linnud, see maa, maailma iidsus ja selgus, silmad, mis on taevas ja tammed ja oliivipuud, silmad, mis nutavad nutmata, see teekond, mida on tuhandeid kordi käidud ja mis on ikka seesama, mina, mina ja maa laul, liiva kriuksumine mu jalge all.“

Tahaks soovitada raamatut neile, kes on mõnda aega sattunud lugema ja nautima hästi komponeeritud, minimalistliku ja lihvitud keelega mõtteromaaane, rohkem ja vähem põnevaid realistlikke või krimiromaane. Peixoto „Ei ühtki pilku“ on nende järel nagu sõõm puhast vett, mis kustutab janu poeetilisuse ja salapärasuse järele.

Raamatust on väga armsalt kirjutanud tõlkija Leenu Nigu nii saatesõnas kui ka ERRi kirjandussaatele „Gogol“ antud intervjuus, kel huvi loeb sealt juurde.

Loodan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka mõni autori hilisem teos!

Linda Jahilo

Don DeLillo “Kosmopolis”

 

kirjutan nii nagu suudan lõputute nädalate rütmis
esmaspäev: laod tühjad käibevahendiks on rott
teisipäev: tundmatud kurjategijad mõrvasid linnapea
kolmapäev: vaherahu läbirääkimised vaenlane vahistas saadikud

(katkend Zbigniew Herberti luuletusest
“Raport ümberpiiratud Linnast”
kogumikust “Valitud luuletused”)

Poola luuletaja Zbigniew Herberti luuletus kaosest iseloomustab ilmekalt itaalia sugemetega Ameerika kirjaniku Don DeLillo raamatu “Kosmopolis” õhustikku. Eriti, kui seda on ka kirjanik ise mitmel korral oma romaanis rõhutanud, alustades juba peategelase ütlusest, et “ma lugesin üht luuletust, kus käibevahendiks on rott” (“Kosmopolis”, lk 22). Peategelane Eric, 28-aastane miljardärist fondijuht ning temast veel noorem, 22-aastane turuanalüütik Chin fantaseerivad mõnuga, kuidas maailm tegutseks, kui “ühe dollari eest saab ühe roti.” “Surnud roti.” “Jah. Surnud rottide tagavarad, üleilmne terviserisk.” (lk 22-23) See toob omakorda tagasi eelpool tsiteeritud poola luuletajani, kes kirjutab jätkuna oma raportile, et “reede: puhkes katk” (Zbigniew Herbert “Raport ümberpiiratud Linnast” ).

See mõttekäik on tõenäoliselt ka üks põhjus, miks see raamat köitis mind nüüd 18 aastat hiljem, kui see esmakordselt ilmus (eesti keeles küll Loomingu Raamatukogus alles eelmisel, 2020. aastal). Kas tuleb tuttav ette ühiskond, kus igaüks elab oma n-ö oma kookonis, kui ümberringi on kaos, mida püütakse erinevate teooriate, analüüside ja tõenäosuste abil ohjata? Raamatus on selleks “kookoniks” pikk valge limusiin. “Pikkadest valgetest limusiinidest oli saanud linna kõige vähem silmatorkav liiklusvahend.” (lk 14) Nendes liikuvates kontorites mööduvad New Yorgi eliidil terved päevad leidmaks aina uusi lahendusi, kuidas suurendada oma kapitali ja rikkust. “Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga.” “Sest omandil ei ole enam kaalu ega vormi. Ainus, mis loeb, on makstud hind.” (lk 56-57) Ümberringi on kaos ja tänavarahutused. Inimesed ei tea, mida või keda uskuda ning on hirmul. ”See on meeleavaldus tuleviku vastu. Nad tahavad tuleviku ära hoida.” (lk 65)

Samas püüab igaüks omal moel selles segaduses ellu jääda ning leida muutumatuid tugipunkte. Olgu selleks raamatupood, kus olla peidus kogu selle müra eest (lk 52) või juuksurisalong, kus pole eriti palju muutunud võrreldes lapsepõlvega (lk 107). “Mis käib juukselõikuse juurde? Seosed. Kalender seinal. Peeglid igal pool.” (lk 17)

Selle romaani juurde jõudsin tegelikult läbi samanimelise filmi, millest kirjutasin raamatukogu filmiblogis. Lugesin Don DeLillo raamatut “Kosmopolis” vahetult enne filmi vaatamist ning pean tõdema, et nagu paljude teostega, meeldis mulle raamat enam kui film, kuigi seda romaani on peetud väga filmilikuks teoseks ning ka film ise oli suhteliselt raamatupõhine, kuigi arusaadaval põhjustel veidi kärbitum versioon. Tegelikult võib neid pidada ka komplektiks, kus üks täiendab teist, kindlasti sõltub see täiendus sellest, millisest teosest alustada, raamatust või filmist. Minu puhul lisas film raamatule tuttavliku visuaalse poole, sest ma olin eelnevalt teadlik, et Ericu rolli filmis mängib Robert Pattinson. Seega otseseid vastuolusid polnud, vaid pigem andis film piltliku lühikokkuvõtte raamatu sisust. Etteruttavalt pean siiski lisama, et pettusin filmi lõpus, sest ootasin huviga, kuidas on lahendatud Ericu soov elada väljaspool oma füüsilist keha igavesti, kuid kahjuks seda teemat filmis ei käsitletud.

“Ta oli alati tahtnud saada kosmiliseks tolmuks, vabaneda oma keha raskusest, pehmetest kudedest luudel, lihastest ja rasvkoest. Mõte oli elada etteantud piiridest väljas, kiibil, plaadi peal, andmetena, keerises, kiirtepöörises, tühjusest päästetud teadvuses.” (lk 135)

Tegelikult ei saa minu pettumust võtta etteheitena, sest tuleb meeles pidada, et tegu on siiski kahe erineva teosega. Film on ülesehitatud veidi teisel alusel, sest seal pole koheselt teada milline füüsiline oht peategelast kõige enam ohustab. Seega jõuan jälle sama seisukohani, et filmi ja raamatu võrdluses sõltub siiski paljuski sellest, millisest teosest alustada.

Kui alustada raamatust, siis tasub tähelepanu pöörata seigale, mis samuti filmist välja jäi, kuid minu arvates iseloomustab ilmekalt peategelast ja tema mõttemaailma. Selleks on võrdlus, kus ta samastab end pilvelõhkujaga (näiteks on ka ingliskeelse raamatu esikaanel just kõrghoone).

“Ta sõitis alla marmorfuajeesse, liftis mängis Satie. Tema eesnääre on asümmeetriline. Ta läks välja ja üle tänava, siis pöördus ja silmitses maja, milles elas. Ta tundis, et on majaga üks. Sel kaheksakümmend üheksa korrust, algarv, tuhmist pronksjast klaasist silmatorkamatus kestas. Neil oli ühine serv või piir, pilvelõhkujal ja mehel. See on üheksasada jalga kõrge, maailma kõige kõrgem elutorn, tavaline risttahukas, mille ainsaks sõnumiks on see, et ta on suur.” … „Torn andis talle jõudu ja sügavust.” (lk 13)

Isegi liftid majas, jah tal oli tornis kaks lifti, lähtusid tema vastandlikest püüdlustest leida endas nii rahu kui ka samas piiritu mõjuvõim.

„Mul on nüüd kaks isiklikku lifti. Üks on programmeeritud mängima Satie klaveripalu ja liigub normaalkiirusest neli korda aeglasemalt.”… „See annab mulle rahu, teeb terveks.” „Ja teises liftis?” „Brutha Fez.” … „Sufi räppar.” … „See läks mulle omajagu maksma ja tegi minust rahvavaenlase, selle teise lifti rekvireerimine.” (lk 26)

Pöördudes uuesti komplekti teise poole ehk filmi juurde, siis lõpetuseks tasuks vastava meeleolu loomiseks kuulata seal Brutha Fezi matuserongkäigus kõlanud somaali päritolu Kanada räppari K’naani (filmis mängis ta ise surnud sufi räpparit) lugu „Mecca”.

Klaari Tamm

Foto: Klaari Tamm

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“

Balkani kirjandust ilmub eesti keeles pigem vähe ja juhuslikult, kuigi see on põnev ja rikkalik. Meenuvad Aleksander Kurtna omaaegsed tõlked serbohorvaadi keelest, Ismail Kadare romaan „Kuri aasta“ (albaania keelest Kalle Kasemaa), serbia kirjaniku Milorad Paviči romaanid Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlkes… Sarnaseid üksikuid noppeid on kindlasti veel ja veel, aga seni pole serbohorvaadi keelest olnud aktiivset tõlkijat või tõlkijaid (nagu näiteks Poola kirjanduse puhul Hendrik Lindepuu, rumeenia keelest tõlkiv Riina Jesmin või Ungari kirjanduse tõlkijate punt Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Siiri Kolka jt). Seda suurem rõõm on näha, et Madis Vainomaa tõlkes on ilmunud ühe olulisema horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaan „Romaanijõe forsseerimine“ (LR 6—9/2021). Romaan ilmus Jugoslaavias aastal 1988 ja võitis tollase mõjukaima kirjandusauhinna NIN, Ugrešić oli esimene naine, kes selle auhinna pälvis.

Ugrešići romaani sündmustik leiab aset Zagrebi kirjanduskonverentsil, kuhu on kogunenud hulk kodumaiseid ja rahvusvahelisi kirjanikke. On kaheksakümnendate keskpaik ning tunda ühtaegu stagneerumist ja masendust, aga ka seda, et miski peab muutuma. Tegelaste galerii on värvikas ja tüpaažid üsnagi universaalsed, ilmselt võiks vasteid leida ka eesti kirjandusest:

„Ühe laua taga istusid kolm tädikest, pisikesed, kõhnad, hõredate hallide juustega, vanadusest tuhmunud pilkudega, ning noogutasid päid, justkui nokiks nad teri. Pipole kangastusid vaimusilmas läikivmustade sulgedega valgetäpilised kanad. Lastekirjanikud. Nood munevad korrapäraselt oma heatahtlikke lüürilisi jutukesi nagu kaunilt värvitud lihavõttemunasid. Ma armastan teid, kanakesed… [—] Pipo suunas liikus pingul lihaste mass, kus domineerisid nii kummis rinnad ja nii kokkusurutud lõualuudega nägu, et vaatajal võis hirm hakata. Otse Pipo suunas liikus otsustavalt ning peatamatult Ivan Ljuština, tuntud kirjanduskriitik. [—] Nüüd pööras Pipo oma kujuteldava kaamerasilma kolme luuletaja peale, kes nurgas koketse palmipuu varjus salalikult omavahel sosistasid. Miks küll, küsis Pipo iseendalt, on meie luuletajatel rasvased juuksed, mis nagu makaronid kuklal ning põskedel tolknevad, haiglaselt hall ja rasvane jume, miks on nad kühmus ja korratu väljanägemisega ning miks on kõigil neil pisikesed tumedad silmad, kust kõõritab salakaval pilk. Proosakirjanikud näevad ikka pisut esinduslikumad välja.“ (lk 29—30)

Loomulikult ei puudu raamatust ka Nõukogude Liidu kirjanikud, keda võib lennujaamas juba kaugelt ära tunda ning keda meelitatakse ära hüppama; tšehhi luuletaja, kel on kaasas tema elutöö, kuuesaja leheküljeline käsikiri „Minu elu romaan“, mida ta mingil juhul ei saa tagasi kodumaale viia, aga mis saladuslikult kaob; taani naiskirjanik, kes vägistab hotelli numbritoas šovinistliku meeskriitiku ning putkab temaga hiljem lõunasse. Markantne on ka Jean-Paul Flagus’ tegelaskuju, Gustav Flaubert’i väidetav sugulane, „veesiniste punnsilmadega, niiskete matsakate huultega ja vana kilpkonna meenutava pisut õieli kaelaga vanem härrasmees“ (lk 34), kes püüab seltskonnas avaldada muljet oma kirjanduslooliste teadmistega, aga unistab samas totaalsest kirjanduslikust kontrollist ning kirjanduslike hamburgerite masstootmisest. Ugrešići tegelaskujud on kõik väga veenvad ja autor joonistab tundlikult välja nende mõttemaailmad ja unistusedki, mis kipuvad küll olema halenaljakad.

Ugrešić on vaimukas ja terav, ta ei jäta inimliku rumaluse üle nalja heitmata, aga samas ei suhtu ta oma tegelastesse ka kunagi pahatahtlikult, ikka ja alati sümpaatiaga. Tekst on allusioone ja viiteid tihkelt täis, eriti tuntav on Flaubert’i kohaolu, aga samas on romaan nauditav ka kirjanduslikke viiteid tundmata. Ka tõlge on ladus ja leidlik (nagu Loomingu Raamatukogus ikka) ning jään lootma, et eesti keelde jõuab lähiajal ka teisi Ugrešići teoseid.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Bartlebyde jälgi ajamas. Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Hispaania kirjaniku Enrique Vila-Matase raamat „Bartleby & Co“〈1〉 (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kai Aareleid) võib esialgu silme ees ja peas kirjuks võtta, sest sedavõrd kirev ja (näiliselt) kaootiline on seal ülesastuv rohkearvuline seltskond ning rägastikuline neid ümbritsev nimedest, tistaatidest, lugudest, intertekstuaalsetest viidetest ja vihjetest kubisev(ad) maailm(ad). Ent samas äratab Vila-Matase üsnagi labürintjas teos Bartleby sündroomiga kirjanikest, nii-nimetatud ei-kirjanikest, kes on mingil põhjusel kirjutamisest loobunud või selle katkestanud või jäänudki „võiks“ tasandile, kõditavat uudishimu. Autori mäng teglikkuse ja fanataasiaga, kulgemine tõe ja ettekujutuse piiril, paroodiline, (enese)irooniline ja humoristlik lähenemine oma ainesele, läbiajamine „ilma kirjanduse mängureegliteta“ (121; vrd 114) ning vormi, sisu ja kompositsiooni iselaadsus pakuvad lugejale värskendavat ja vaheldusrikast elamust, kirjandusloolist avastamis- ja meeldetuletamisrõõmu.

Raamatu omapärane ülesehituslik võte, selle liigendamine napiks, kuid teost sisukalt valgustavaks sissejuhatuseks ja 86-ks joonealuseks märkuseks nähtamatu (põhi)teksti kohta meenutavad üht teist raamatut, mis sisaldab silmatorkava hulga joonealuseid märkusi: 74 märkust. Tähelepanuväärne on see, et need allmärkused ületavad seal põhiteksti tähenduslikkust. Pean silmas Šveitsi kirjaniku Max Frischi paroodilist ja iroonilist jutustust „Wilhelm Tell kooli jaoks“ („Wilhelm Tell für die Schule“, 1970) Šveitsi rahvuskangelase demütologiseerimisest〈2〉.

Ühes neist märkustest tsiteeritakse modernismi üht tähelepanuväärsemat autorit, Šveitsi saksakeelset kirjanikku Robert Walserit (1878−1956), kes sai esmaseks ajendiks minu mõtisklemisel Vila-Matase raamatu üle. Sest kirjutamist kirglikult armastanud kirjaniku positsioneerimine ei-kirjanduse frontman’ina, s.t joonealuste märkuste avajana ja ühe teost läbiva peamise juhtlõngana〈3〉 – märkuses 5, 24, 48, 52 ja 81 – tundus mulle esimese hooga üllatav ja segadusse ajav.

Muidugi mõista on ka ei-kirjanduse teema ise, mis kutsub lugema ja kirjutama, seda iseäranis praegusel internetiajastul kirjanduse üleprodutseerimise ja grafomaania foonil.

Mitte vähem mõjusaks tõukejõuks oli minu jaoks Hugo von Hofmannsthali 1902. aastal kirjutatud paradigmaatiline tekst „Üks kiri“ ehk „Lord Chandose kiri Francis Baconile“ („Ein Brief“ ehk „Brief des Lord Chandos an Francis Bacon“; vt märkus 2, 4, 7, 31, 34, 35) – Fin de siècle’i ajastu, sajandivahetuse kultuurikriisi, s.t mina-, keele-, taju- ja tunnetuskriisi üks olulisem kirjanduslik peegeldus. See on esimene dokument „eneses kahtlemisest, keelelisest ahastusest ja ahastusest selliste asjade võõra ülemvõimu pärast, mis ei ole enam käsitatavad“, selgitab hiljem keeles kõhklev, ent siiski sellesse uskuv ja õiget sõna otsiv Austria kirjanik Ingeborg Bachmann〈4〉. Samas väljendab Hugo von Hofmannsthali „Lord Chandose Kiri“ uue poeetika otsingut, visandab keele-„müstikat“, „keele, milles mind aeg-ajalt kõnetavad tummad asjad ja milles ma võib-olla ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule“〈5〉. Enrique Vila-Matase jutustaja peab „Üht kirja“ aga lausa märgiliseks ei-kirjandusse kuuluvaks tekstiks (vrd 15, märkus 2), märgiliseks teoseks eituskunstis (vrd 72; märkus 34; ), ei-kirjanduse tipuks, mis „heidab oma bartlebyliku varju tervele XX sajandi kirjandusele“ (73, märkus 34).

Lootuse leida siit eest narratiivse romaani kriipsutab autor Vila-Matas küllap mõnuga ja sarnaselt minajutustajale omaette itsitades maha (kuna plaanin kirjutada sellest probleemist väikese artikli, ei lasku ma üksikasjadesse). Kuid romaane, samuti jutustusi ja esseesid on meilegi juba oma romaanidega „Pariisile ei tule iial lõppu“〈6〉 (tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“〈7〉 (tlk Triin Lõbus) tuttav Enrique Vila-Matas (sünd 31. märts 1948, Barcelona) avaldanud alates 1973. aastast. Seda üht kõige tunnustatumat ja originaalsemat, uueks James Joyce’iks, Hispaania Georges Perec’iks ja Juan Marsé pojaks kutsutud Hispaania kirjanikku on tõlgitud ligi neljakümnesse keelde. Teda on pärjatud arvukate tunnustustega, sealhulgas Rómulo Gallegose auhinnaga〈8〉 (2001) romaani „El viaje vertical“ eest. 2015. aastal omistati Vila-Matasele kogu loomingu eest üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kirjandusauhindu, FIL-preemia (Premio FIL de Literatura en Lenguas Romances). Seoses „Bartleby & Co’ga“ on täheldusväärne see, et alates 1991. aastast Guadalajara rahvusvahelisel raamatumessil jagatavat auhinda nimetati 2006. aastani maagilisest realismist mõjutatud Mehhiko kirjaniku, fotograafi ja stsenaristi Juan Rulfo (16.05.1918–7.01.1986) järgi. See mees on üks neist kirjanikest, kelle Vila-Matase jutustaja on võtnud oma ei-kirjanike, niinimetatud Bartlebyde mahukasse nimekirja. Oma nime on Bartlebyd saanud Herman Melville’i 1853. a.〈9〉 kirjutatud jutustuse „Bartleby, the scrivener: A Story of Wall Street“ („Kirjutaja Bartleby“) tegelase, kontoris elava kirjutaja Bartleby järgi, „keda pole kunagi nähtud lugemas“ (9), kes iga küsimuse või palve peale vastab alati: „Ma parem ei tee seda.““ (9; I would prefer not to).

Melville, kel endal olevat see sündroom esinenud veel enne tema tegelase ilmumist kirjandusmaailma, lõi Bartleby võib-olla „iseenda sündroomi“ (84; märkus 48) kirjeldamiseks.

Sellesse nimekirja kuuluvaks loeb end ka Enrique Vila-Matase minajutustaja Marcelo, „haletsusväärse küüruga“〈10〉, „jubedas kontoris“ (9) töötav, kõik lähemad sugulased kaotanud, maailma kõige eraklikum kirjanik (vrd 67). Pärast lühiromaani avaldamist armastuse võimatusest kakskümmend viis aastat tagasi ühe trauma tõttu kirjutamisest täielikult loobununa tekib tal huvi Bartlebysuguste tegelaste ja selle sündroomi, tänapäeva kirjanduse endeemilise tõve mitmekülgse esinemise vastu kirjanduses (vrd 9). Sissejuhatuses annab ta aga teada vaikimise lõpetamisest ja kirjanduse juurde tagasipöördumisest (vrd 9−10), mille tähiseks saavad just need joonealused märkused (võrd 30; märkus 11). Jutustaja ettevõtmist toestavad autori poolt motoks valitud prantsuse filosoofi ja moralisti Jean de La Bruyère (1645–1696) sõnad „Ühed inimesed pälvivad au ja kuulsuse selle eest, et oskavad hästi kirjutada, teised selle eest, et nad midagi ei kirjuta“. Kas Vila-Matase minajutustaja asub siin moraali lugema, on juba iseasi.

Et jutustaja ei taha kirjutada (ainult) võimatusest, s.t kirjutamise või kirjanduse võimatusest, sellest annab ta märku juba sissejuhatuses. Tema joonealuste märkuste esmasihiks tundub olevat eheda kirjandusloomingu pääsetee leidmine. Kuna just ei-kirjanduse labürindis asuvat ainuke pääsetee, sest „see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadetet kohta“ (10), siis asubki ta energiliselt ajama Bartleby’de jälgi nüüdiskirjanduses. Sellest perifeersest ei-kirjanduse labürindist – opositsioonis jah-kirjanduse väljaga, või siis nii-öelda tsentriga – kumaks otsekui läbi Šveitsi kirjaniku Franz Hohli ääremaade ja Juri Lotmani perifeeria teooria, mis nagu põhjendaks eheda kirjandusloomingu, tulevikukirjanduse võrsumise võimalikkust ei-labürindist (vrd 10), sellest omalaadsest äärealast: „…ainuke rada, mis eheda kirjandusloomingu ees veel lahti on, peitub Bartleby kilda kuuluvate kirjanike – Hofmannsthali, Walseri, Kafka, Musili, Becketti, Celani suguste autorite – teostesse sepistatud kahtlemises, eituses, kirjutaja mustas südametunnistuses“ (127–128; märkus 81). Ma ei tea, kas võtta seda perifeeriate teooriat paroodiana või tõsimeeli. Kui jah, siis ehk tragi-paroodilises võtmes.

Ei-kirjanike kataloogi või arhiivi koondab jutustaja nii maailmamainega kirjanikke kui ka (keeleskeptilisi) moderniste ja postmoderniste; nii tegevkirjanikke, kes mingil põhjusel on kirjutamise katkestanud või sunnitud lõpetama, kui ka potentsiaalseid kirjanikke, kes vaatamata oma kirjanduslikule andele ei hakkagi kirjutama, või kes järgivad sõna-sõnalt filosoof Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ tegelikult sügavamõttelist väidet nr 7: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ (108; vaata autori iroonilist, pisut sarkastilist märkust 63). Sellesse ei-kataloogi koonduvad koguni paar enesetapu sooritanud〈11〉 ja mittekirjutamist kuidagi õigustamast keeldunud ning jäljetult kadunud kirjanikku (Ameerika luuletaja Hart Crane; Šveitsi kirjanik, luuletaja, näitleja ja poksija Arthur Cravan).

Ent „Bartleby & Co“ ei ole üksnes raamat ei-kirjanikest. Nende sekka satub koguni paar antibartlebiaanidest ehk anti-ei-kirjanikku nagu George Simenon, tegelikult ka Carlo Emilio Gadda ja Robert Musil, sest nad olid lihtsalt sunnitud oma lõputuks kippuvatele romaanidele punkti panema. Pisut teise nüansi alt – kasutaksin Vila-Matase väljendit kirjanduslik varjutus (vrd 94; märkus 56) – leiame siit näiteks Austria näitleja ja tantsija Marianne Jungi, kes kirjutas mõned Goethe „Lääne-Ida diivani“ luuletused (130, vrd 131; märkus 83). Neid näiteid on veelgi, otseses või iroonilises võtmes.

Muidugi ei saa jutustaja mööda ega ümber eraklikest ja tabamatutest kirjanikest. Erakluse esindajatena nimetaksin Robert Walserit, kes vaikis 1933. a. kuni surmani 25. detsembril 1956. a.; J. D. Salingeri, kes alates 1960. aastast ei publitseerinud enam ja elas kuni surmani avalikkkusest tagasitõmbununa; Julien Gracq’i, keda peetakse üheks kõige silmatorkamatuks autoriks prantsuse kirjandusmaastikul ja kes on jutustaja sõnul „üks meie aja salapärasemaid, tabamatumaid ja eraklikumaid kirjanikke, üks Eituse kuningaid“ (123; märkus 77). Üks tabamatuid kirjanikke on olnud ka B. Traven, kelle juhtum sisaldab endas üht väga markantset fenomeni loomeinimeste seas: teisiklikkust. Saksa kirjanik ja mitmeid kordi filmitud autor B. Traven peitis end nii kirjanduses kui ka elus tohutu hulga nimede ja vähema hulga rahvuste maski taha (131–135; märkus 84). Praeguse uurimisseisuga usutakse, et tegemist on metallitöölise ja ametiühingu sekretäri Otto Feige’ga (1882–1969). Salapärase teisiku võrgu koob enda ümber ka Ameerika kirjanik Thomas Ruggles Pynchon (125; märkus 79) ja jutustaja poolt vassijaks nimetatud Marcel Manière (vrd 109; märkus 64). Viimase nimi aga ei olevatki tema nimi, nagu ta oma ainsas raamatus „Lõhnastatud põrgu“ väidab. Kes on aga tegelikult selle väljamõeldud teose fiktiivne, ei-kirjandust parodeeriv autor? On see Enrique Vila-Matas ise või tema teisik või …? Igatahes tuleb meil seda otsustada ise, mis kes on tõeline (vrd 126; märkus 80). Kes ikkagi on see Prantsusmaal 2007. aastal Auleegioni rüütliks ja 2013. aastal Ordre des Arts et des Lettres’i ohvitseriks nimetatud ja „Bartleby ja Co“ autor Enrique Vila-Matas ise?

Pika ajalooga Bartleby sündroomi avaldumise põhjuseid on mitmesuguseid: üks tragikoomilisemaid neist on enda pidamine mööbliesemeks, et täita tühimikku luhtunud kirjaniku unistuses; üks paranoilisemaid aga uskumine (selle fiktiivse tegelase nimeks ka vastavalt Paranoik Pérez), et teine (hilisem nobelist) kirjanik näppab ideed eest ära; keelekasutuse koha pealt aga terve igaviku õige omadussõna otsimine, mis võib naljakas tunduda, kuid võib viidata ka keele eetika ja tõe küsimusele ning luua silla Hofmannsthali „Ühe kirja“ juurde.

Ei-kirjanike kataloogi täiendamiseks teeb aga omapoolse huvitava ettepaneku minajutustajale või autorile tõlkija Kai Aareleid, kelle jaoks tundub tõlkimine oma lugude kirjutamise vahepeal olevat sama vajalik kui jalutamine Robert Walserile. Seda vajadust võrdleb ta sündroomiga, millel on võimalik et ka „mõni ilus nimi, ja kui ei ole, siis Vila-Matas võiks selle leiutada. Või siis on see üks Bartleby sündroomi alaliike, „Bartleby & Co“ puuduv 87. „joonealune“: kirjanik, kelle ettekääne mitte kirjutada on tõlkimine“.〈12〉

Bartleby sündroomi avaldumise üheks müstiliseks, äärmuslikuks, kirjanikku endasse kugistavaks põhjuseks võib olla uskumine, et kõik on olnud „üks suur eksitus: ma uskusin, et tahan saada luuletajaks, aga sisimas tahtsin saada hoopis luuletuseks“ (33; märkus 13), nagu selgitab oma põlvkonna olulisemaid autoreid, Hispaania luuletaja Jaime Gilde Biedma.

Tegelikult olevat lõppude lõpuks ainuke normaalne asi hoopiski lugemine, usub Jaime Gilde Biedma (vrd 33; märkus 13), mida otsekui kinnitaksid ka Lääne-India inglisekeelse kirjaniku ja kunstniku, 1992. aasta Nobeli laureaadi Derek Walcott’i luuleread (vrd 118; märkus 73). On see nüüd vastus küsimusele, miks Biedma ei kirjuta, ja vastus Biedma enda küsimusele, miks ta varem kirjutas? See jäägu lugeja otsustada.

Igatahes head ja hoogsat lugemist!

„Saada maailma parimaks lugejaks
on tähtsam.“
(Walcott; 119; märkus 73)

Eve Pormeister

______________________________________________

1 Enrique Vila-Matase „Bartleby y compañía“ (2000) ilmus „Loomingu Raamatukogus“ nr 29–31/2020 pealkirja all „Bartleby & Co“.
2 Vaata ka Gertrud Leuteneggeri jutustust „Das verlorene Monument“ (Gertrud Leutenegger, Das verlorene Monument. Frankfurt am Main, 1985, lk 46.)
3 Just Robert Walser (temaga seotult Friedrich Hölderlin) hoiab Hugo von Hofmannsthali, Franz Kafka, Robert Musili, Ludwig Wittgensteini, omal moel ka Peter Handke kõrval, kui nimetada saksakeelseid autoreid, nende märkuste niidistikku koos. Saksa kirjanik Martin Walser nimetab Robert Walserit Franz Kafka kõige lähimaks kaksikvennaks (vrd filmi „Robert Walser − Portrait und Erinnerung“).
4 Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Band 1. Gedichte Hörspiele Schriften. Berlin / Weimar, 1987, lk 404.
5 Sealsamas, lk 472.
6 Ilmunud „Loomingu Raamatukogus“ 2014/35–38. Originaal ilmus pealkirja all „París no se acaba nunca“ (2003).
7 Ilmunud kirjastuses „Toledo“ 2014. Originaal ilmus pealkirja all „Dublinesca“ (2010).
8 Rómulo Gallegose auhind on asutatud Venezuela kirjaniku ja Venezuela presidendi (1948.a.) Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire’i (1884–1969) auks.
9 12. märtsil 2020 esietendus Von Krahli teatris Herman Meliville’i loo põhjal Taavi Eelmaa lavastus „Pigem EI“.
10 Minajutustaja Marcelo seotus küürakusega meenutab Jumalaema kiriku kellalööjat Quasimodot. Võib-olla võib seda käsitada ka kui tsiteeringut, kuid mitte ilmtingimata.
11 Imestan, et Vila-Matas ei maini enesetapjate seltskonnas märkuste avaautori Robert Walseri paari enestapukatset 1929. aastal.
12 LR esitab kolm küsimust Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ tõlkijale Kai Aareleidile. (Facebook)

Enrique Vila-Matase portreed on pärit siit ja siit.

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

David Foster Wallace „Teatavate piiride poorsusest“

See raamat ei ole kindlasti igaühele. Palju leidub provokatiivsust, musta huumorit ning liigset otsekohesust. Väga hästi kannab edasi inimese olemust, kus väliselt võib aeg olla lühike ning liigutused staatilised, kuid seesmiselt avaneb äärmiselt kirju ja lõpmatuseni kestev arutelu ning ilma alguse ja lõputa olevate mõtete rägastik. Kuid kõige frustreerivam selle raamatu juures ei ole selle liigne ausus, vaid see, et jutustused on liiga lühikesed ja sama uitavad kui mõtted, mida ei suuda lõpuni mõelda.

Nele Ambos
Tartu Kunstimuuseum