Posts Tagged ‘LR’

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Hõlmamatu “Loomingu raamatukogu”

”Loomingu raamatukogu” oli minu jaoks väga tähtis lugemisvara kujunemisaastatel. Kirjandust ilmus ju ka nõukogude ajal palju, aga päris suur osa sellest oli sõbralike vennasrahvaste mitte nii väga huvitav lugemisvara kolhoosielust või tehasetöölistest, ”Loomingu raamatukogu” valik oli sageli nagu sõõm värsket õhku. Meile oli see koju tellitud juba enne minu sündimist, nii et selleks ajaks, kui lugema hakkasin, oli valikut küll ja küll. Kui arvestada, et seda on rohkem kui poolel ajast (1959-1994) ilmunud 52 numbrit aastas, siis on teoste arv aukartustäratav isegi arvestades, et vihik võis sisaldada kuni nelja numbrit. Niisiis on täiesti lootusetu võtta nimekiri ette ja teha mingi mõistlik ja hõlmav valik – ma proovisin vaadata, nii läheks kirja vähemalt kolmandik ilmunust – seega otsustasin nimetada need, mis kõige esimestena pähe tulevad, sest küllap oli neis siis midagi erilist. Ma ei hakka neid isegi mitte mälu värskendamiseks üle lehitsema, sest hiljuti soovitasin sõbranna lapsele mulle omal ajal väga meeldinud Ernst Penzoldti „Squirrelit”, mida lapse asemel luges hoopis ema – ja ta ütles, et talle eriti ei meeldinud, aga ta saab aru, miks see mulle kunagi muljet avaldas. Hirmus, kui mulle ka nüüd ei meeldiks.

romeojuliajaValik tundub üsna eklektiline, aga mõned ühisjooned siiski on: kõigepealt must huumor ja absurd, siis näidendid – näiteks Cocteau, Strindberg, Vetemaa, Mrožek, Anouilh, Beckett. Mõne asja kohta ei oskagi muud arvata, kui et lugemiseks oli õige hetk või iga, näiteks läks mulle hirmsasti hinge Jan Otčenašeki „Romeo, Julia ja pimedus”.

tagoreaednikOlen alati armastanud luulet ja terve hulk Hando Runneli luuletuskogusid ilmus LR-s, vähemalt neli, ma arvan, samuti Jüri Üdi, Viivi Luike ja teisi, isegi Johnny B. Isotamm oli ühes kogumikus esindatud. Rabindranath Tagore “Aednik”.

Vene autorid, kelle jutud kõlasid teistmoodi kui tavaliselt. Vassili Aksjonovi „Väikene vaal, tegelikkuse lakeerija”  ja „Teekond tühjade tünnidega”.

Brautigani „Arbuusisuhkrust” sai noorte hulgas üldse kultusraamat.

durrenmattromlussuurKogu Dürrenmatt: “Avarii, Sügisõhtul”, “Füüsikud”, “Herakles ja Augeiase tall”, “Tõotus”, aga minu absoluutselt ületamatu lemmik oli ikka „Romulus Suur”.

Ray Bradbury. “451° Fahrenheiti”.

“Õlimüüja ja Lillehaldjas. Tundmatu autori teos XIV sajandist”. “Libarebased”.

sermagregeriiadRamón Gómez de la Serna „Gregeriiad”. Siin pean küll natukene tsiteerima nende jaoks, kes lugenud pole: „Õhtu saabudes möödub kiirel lennul tuvi, kes kannab päeva sulgemise võtit” või „Too portree vaatas ja näis kõnelevat. Puudus vaid, et ta oleks köhinud.” või „Ripnevad nööbid on nööpide nutt” ja nii edasi oma 40 lehekülge, koos korraliku eessõnaga Jüri Talvetilt.

Mark Twain. “Aadama ja Eeva päevikud ja muid jutte”.

Vesteinn Ludviksson „Kaheksa torustikust kostvat häält”.

Somogyi Tóth, Sándori (ungarlastel alati perekonnanimi eespool!) „Olid ju prohvet, kullake”.

Roald Dahl „Musi mopsti”.

waughkalliskadunukeEvelyn Waugh „Kallis kadunuke”.

Truman Capote “Rohukannel” ja „Hommikueine Tiffany juures”.

Esimene tutvus Faulkneriga oli „Kui ma olin suremas” ja „Isaac McCaslini lugu”, ehkki „Ümberpöörd” ilmus varem.

paasilinnajaneseaastaKa esimene tutvus Paasilinnaga oli LR kaudu — „Ulguv mölder” ja „Jänese aasta”.

Bel Kaufman „Allakäigutrepist üles“.

Thornton Wilder „San Luis Rey sild”.

Siit paistab, nagu ma poleks viimased paarkümmend aastat ”Loomingu raamatukogu” enam üldse lugenud. Tegelikult see ei ole nii, ja valik on jätkuvalt hea, aga tõsi on, et pärast seda, kui tellimise millalgi 1990. aastate alguses lõpetasin, loen harvem. bayardkuidasraakidaraamatutestKuigi Mart Juur ütleb korra kuus ekraanilt maha kuldsed sõnad „Kes loeb, see jõuab”, on paratamatult selgeks saanud, et ega ikka ei jõua küll. Ja siis ongi, et hunnikud pakse raamatuid on ootamas ja tundub, et selle pisikese LR-ga on aega ja küll ma ta kuhugi vahele pressin, aga siis läheb juba meelest ära, mida just kangesti lugeda tahtsin ja nii jääbki. Aga, et panna siiski kirja midagi ka hilisemast ajast, siis meenus esimesena Pierre Bayardi „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”.

Seekord siis selline valik.

Kaja Kleimann

“Loomingu Raamatukogu” reisiseltsilisena

Loomingu Raamatukogus on ilmunud liiga palju kirjandust, et jõuaks kõiki loetud numbreid meeles pidada. Samuti on nad üldistustele allumatult erinevad. Üks tähelepanek siiski. Pehmekaanelise vihikuna on see ideaalne kohvriraamatukogu. Näiteks edasi-tagasi pilet rongiga pealinna maksab kaks numbrit.

lrMõnest raamatust saab nii armas kaaslane, et ilma temata ei julgegi pikemat teekonda ette võtta. Väikeste õnnetustega aitavad toime tulla „Kolm meest paadis” (Jerome K. Jerome), kes teavad, et äpardus on eluvürts ja parim aines peolaualugudeks. Kui läheb nii kehvasti, et jääd kõigest ilma ega oska enam midagi peale hakata, leiab „Squirrel” (Ernst Penzoldt) sulle kõige olulisema: sigareti ja sooja kõhutäie, et pea rahulikult selgeks mõelda. Iga teekond on kaugenemine tuttavast keskkonnast ja ootab rändurilt loomingulisi lahendusi.

Oma reisikohvrit on võimalik täiendada Lutsu kasutatud raamatute müügil.

Sander Kaasik

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo

Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“

Selle Schaperi lühijutustuse esmaseks silmapaistvaks jooneks on kaasahaarav ja selge stiiliga kirjutusviis, milles lause moodustus ise vihjab allolevale huumorile ja pilkele. Teisiti sõnastatult oleks jutustus muutunud ehk raskemeelseks ja kuivaks, kuid saab Schaperi sõnastuses täiesti uue tähenduse. Ajaloolistele jutustustele omane lähenemisviis on üldiselt ikka realistlik, faktiline, täis traagikat ja kaotust. Sama lähtepunkti oleks saanud võtta ka selle jutustuse osas – raske, külm, pime ja pikk talv, pidevad olmelised probleemid, tingitud eraldatusest muu maailmaga. Kõigele lisaks veel issanda pahameel nende üle ning igapäevased võitlused äraelamiseks. See oleks täiesti akuraatne ja arvestatav kirjeldus, kuid oleks muutnud kogu teost. Jutu väärtus (vähemasti suurelt osalt) seisnebki selle jutustamise stiilis, mis tuleb üsna positiivne üllatusena, eriti pärast pigem traagikale kallutavat pealkirja.

schapermaailmalopphiiumaalHumoorikas väljendusviis aga ei välista sügavat sisu, pigem on tulemus vastupidine. Jutustuse sisu, hoolimata oma meelelahutuslikust mõjust, on siiski ka reaalne sündmustiku kirjeldus. Kirjutise lähtepunktiks valitud egotsentrilise Gottlieb Adalbert Hinrichsoni, kellele osaks saanud armutoov äratus, ülistamise vaikne ja peenekoeline naeruvääristamine on justkui terve jutustuse kandvaks motiiviks. See tõik pole ehk pelgalt mitte ainult illustreerimaks toonast naivismi, vaid kui täiesti reaalne eluolu kujutlus ja väärtuslik ajaloo kroonika. Scharper on justkui pannud ühe ajastu, koha,   tõsielulise ja piltlike fakte pakkuva kirjelduse huvitavasse, loetavasse pakendisse. Kuigi ajalugu või isegi selle aja olusid pole rohkem kirjeldatud, kui hädavajalik oli – ainuke lühike kirjeldus asub kohe jutustuse alguses ning baltisaksa temaatika on üldiselt puutumata jäetud, seda ainult pastorihärrade näol, kes ei jaganud asjast midagi ja salamahti lootsid rüütelliku elukorralduse tagasitulekut. Kuid ehk polnud eesmärgiks niivõrd tutvustada konkreetset ajalugu ja selle fakte, kuivõrd selle aja olemuse sisu.

Teos oli küll pikkuselt lühike, jätkub ainet analüüsiks piisavalt. Tundub ka loogiline, et nii lihtsakoeline jutustus sisaldab endas palju sümboolikat, mis justkui laiendaks seda, mis pikkuses vajaka jääb. Sümbolismiks võib lugeda näiteks petrooliumi kui viidet valgusele või vaimupimedusele, täpsemalt pimedale usaldusele. Ka oskuslik sõnakasutus, näiteks „Hiiu maailm“, pole juhuslik, vaid viitab sellega ühe maailma väiksusele, mida üks eraldatud saareke kahtlemata oli. Loo lõpus välja tulev püant ehk petuskeemi variant, oli see siis kogu jutustuse kandvaks süžeeks või mitte, jääb peaaegu varjule ja tundub, nagu antaks vaba voli selle üle otsus teha igal lugejal endal. Esteetilised küsimused , näiteks kas peategelase viis müüa rohkem petrooleumi oli õigustatud, jääb kõik ilma autori hukkamõistuta ja isegi selgitusteta.

Hoolimata oma tõsistest teemades, humoorikast lähenemisviisist ja kergest pilkest, ei kompa teos esteetika piire, vaid kõik on oskuslikult mahutatud viisakuse piiridesse. Puudub ülalt alla vaatamise suhtumine ja toonase lolluse kritiseerimine, mis muidu osava humoristliku kirjelduse varjus võiks isegi olla tolereeritav. Ei toimu toonase naiivsuse laimamine, vaid autor kirjeldab seda kui reaalset eluviisi, mille üle praegu tagasivaadates üks väike muie ei vääri pahakspanemist. Kritiseerimine toimub nii osavalt, et paneb kahtlema, kas see ikka toimub? Ja kui toimub, siis kelle pihta? Kuna teemat saaks sobitada ka tänapäevasesse konteksti, siis leiab ehk iga lugeja mõtteainet, mis seostub millegi praeguses ajajärgus aktuaalsega ja mille kohapealt kriitika leidmine oleks ehk otstarbekam. Leidub ju tänapäevalgi, kui mitte isegi rohkem, sama naiivsust ja pahatahtlikke petuskeeme, mähituna üllasse eesmärki. Kõike loogilisemaks jäigi variant, või vähemasti mulje, et viidati inimeste hirmudega mängimisele isikliku kasu eesmärgil. Teema kui selline üleüldiselt ei ole lokaalne, vaid omane kõigile kultuuridele läbi ajaloo, et pidevalt ähvardavast kõige kõrgema pahameelest pääseda, on vaja „maailma pöördumist armulise ime läbi“, olgu siis selles mängus kellegi isiklikud kasud või mitte.

edzardschaperKujutan ette, et näiteks teadmata midagi Hiiumaast ning isegi Eestist, mis pildi saaks antud lühijutu põhjal? Mida ütleb antud lugu Eesti rahva, täpsemalt Eesti inimese kohta, seda nii võõramaalase, kui näiteks ka oma pilgu läbi? Kaldun arvama, et kirjatüki peidetud humoristlik stiil, mis võibolla ehk ei kaldugi nii kaugele eestlasele omasest olemusest, võib pigem minna kaduma võõra silma all. Haaramata oskusliku keelekasutusvõtteid ja põhjalikuma taustateadmiste puudumisel, võib pigem jääda mulje ühe tollase tõepärase eluolu kirjelduset. Võibolla ehk pisut üllatusena tuli tõik, et palju kiidetud ja laidetud eestlasele omasest jonnakusest ja uhkusest polnud aimatavat vihjetki ning ainuke, kellele viimast iseloomujoont omistati, oli ka peategelane ise, kelles aga teadupärast leidus võrdselt nii saksa, rootsi kui eesti verd. Samas tundub, et tagasivaatamine sellise sõbraliku peavangutusega, mida see jutt tekitab, pole sugugi võõras meile kui eestlastele, kes küll väärtustades oma ajalugu ja traditsioone, oskab visata ka nalja kunagise elukorralduse ja uskumuste suhtes. Seda küll võibolla pigem kõrtsis õllekannu taga ja muidu suulises edasikandmises, kui „tõsiste autorite“ kirjanduses, eriti veel mitte-eestlase poolt. Tegemist on küll Saksa kirjanikuna, kuid Eestis veedetud aastad ja loomulik elutunnetuse haaramise oskus laseb sel jutul ausa tõepärasusega paista.

Ainuke etteheide – täielikult subjektiivsest maitse-eelistusest lähtuvalt – on soov, et oleks suuremat detailidesse laskumist, mitmeliinilisemat süžee lahtikäiku ja ehk ka pikemat kirjeldust. Pidevalt painab tunne, et inimeste tutvustus oleks justkui pooleni jäetud ja tahaks rohkem teada, näiteks paar korda mainitud peategelase muldvana õe Rosamunde kohta, kes salamahti ikka rohkem kui ühe marjalikööri jõi. Samas selline lühijutt oli ilmselgelt kirjaniku loomevabaduse õigus ja taotletud valik, iseasi, kas seda on ka edasine uudishimu tekitamine või tegemist on minu isikliku sooviga. Arvestamisväärse kriitikana see arvesse ei lähe, kui üldse, lisab see kirjatükile pigem väärtust.

Üldiselt sobib käesolev jutustus lugemiseks ka ilma sügavama analüüsita. Puhtalt naudingu mõttes, mida see kahtlemata oma eestipärase elukirjelduse ja koomilisusega pakub. Kas tükiga on taotletud ka sügavam tagamõte, peale selle, mis süžees selgelt välja tuleb, jääb peaaegu varjule. Võibolla on ja võibolla ei ole. Kõikide baltiaegsete ning eriti selle järgset aega kajastavate raamatute kõrval on tegemist aga kindlasti ühega, mis väärib äramärkimist ja – isiklikust maitse-eelistusest lähtuvalt – rohkem tunnustust.

Liina Mets
Tartu Ülikooli üliõpilane

Manfred Kyber „Pooles mastis“

Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ koosneb kuuest jutustusest, mille tegelased elavad vaikselt oma elu koos realiseerumata kirgedega. Nende näol on tegemist kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluvate inimestega, valdavalt aadliseisuse esindajatega, kes püüdlevad hinges kõrgemale, olles üle ühiskonna mõismatusest, kuid keda siiski piiravad seisuse poolt pealesurutud normid. Kuna paljugi on Kyberi ajast saati muutunud, võib olla tänapäeval raske mõsta tegelaste motiive, kelle jaoks tähendab suudlus pärast kaht kohtumist kindlat kihlust või kes sulgevad ennast oma hinge, mõistes, et on abiellunud vale inimesega. Kuid inimeste olemus pole muutunud ja romantilisi hingi leidub ka tänapäeval, võib-olla on neil 21. sajandil isegi kitsam. Eesti lugejale on eriti tuttavlikud looduspildid, on ju ka kogumiku originaalpealkiri „Põhjamaised lood“.

kyberpoolesmastisLooduse kujutamine ei ole jutustuste seisukohalt siiski vaid illustratiivse väärtusega. Riia lähedal Paltmare mõisas sündinud Kyberil on põhjamaise loodusega väga tugev side ning seda on ka tema loodud kangelastel. Kõige traagilisema vormi omandab see jutustuses „Jääminek“. Jutustatakse noore mõisapreili Hella Herborgi naisekssaamise lugu. Tüdruk ilmutab kalduvusi metsikusele juba oma ema ja tädi hoolealusena, tõrkudes jaanipeost osa võtmast, mis on sellises vanuses neiu kohta tõesti omapärane. Vastupanust hoolimata jõutakse peole, kus pärast lühikest tantsu otsustab noormees Erich Ruland, kes on juba varem ilusale piigale pilgu peale visanud, neiu kosida. Kihlus kinnitatakse suudlusega kuid ka suusõnaliselt ent salaja, millele järgneb pulmaootus. Jutustuses peatutakse lugeja harjumuste järgi prioriteetsetel sündmustel pea sama põgusalt kui siin pakutavas kokkuvõttes. Selle asemel täidab kirjanik lehekülgi malbete dialoogide ja tegelaste vaoshoitud hingeelu üksikasjaliku kirjeldamisega, pistes sinna vahele pildikese või kaks metsikust loodusest, mis niivõrd vagural taustal mõjub pahaendelist ärevust tekitavalt. Asi on nimelt selles, et peategelase näol on tegemist tõepoolest omapärase tüdrukuga, kelle hing igatseb ühiskonna köidikute vahelt pääseda, seismaks silmitsi looduse metsikusega. „Pooleldi unes ja pooleldi ärkvel, kuulis ta veel kaugel, õige nõrgalt, kuidas jõevood pargi taga ühetooniliselt vastu kaldalõhesid peksid. See kõlas nagu hällilaul, tasa ja üha tasemini, ent ometi mingi vaoshoitud rahutusega, nii et Hella mõte läks tahtmatult sellele, kuidas too vaikne jõgi varakevadel jääkaane purustas ja metsiku möirgava juubelduse saatel oma ahelad allavoolu triivis, rebides endaga kaasa kõik, mis rippus kalda küljes, lõhkudes puid ja põõsaid ning vedades kõik koos kollase liiva ja üleskistud mulla pinnaga oma pulbitsevasse kuristikku! Ta oleks alati tahtnud seal kohal olla, otse keset pöörast möllu, nii et tormituul piitsutaks juukseid vastu nägu ja soe vihmavaling peksaks tema noort keha – keset langenud puid ja räsitud põõsaid, üleskistud maapinda ja pulbitsevat vett, keset palavikulist kevadööd, otse ragiseval jääpangal!“ Viimaks jõuavad kätte pulmad ja pruutpaar sõidab mesinädalatele. Noorte rõõmu tumestab Hella ema surm. Noor proua pettub abielus, kui avastab, et ka lapseeast väljakasvanuna ei ole tema sõnadel ega arvamusel kaalu abikaasa Erich Rulandi üle, kelle hoolde jääb nüüd Herborgide mõisa majandamine. Noormees on välismaal õppinud ning asub ratsionaalse ja uuendusmeelse inimesena tegelema põllumajanduse ja maaparandusega, mille käigus ei pane tähelegi, et korrladab ümber paiku, millega tema naisel on väga tugev emotsionaalne side, hävitab Hella mälestusmaastiku. Konflikti ja seeläbi kogu loo sümboliks saab jääminek, mille eest parki kaitsta lootes laseb Erich jõele valli rajada. Seevastu Hella peas võtab võimust soov, et jää valli hävitaks. Ta käib hoolega vaatamas valli ehitamist ja jää paksenemist, kuni saab viimaks teate, et jääminek on alanud. Ekstaatilises joovastuses tormab noor mõisaproua suurt vaatemängu jälgima, mõistmata veel oma lepitava vereohvri rolli selles inimese ja looduse vahelises arveteklaarimises. „Ja siis seisis ta kaldal ja värises erutusest ning vaatas palavikuliste, joobnult läikivate silmadega kaugusesse, mööda jõge ülesvoolu. Sealt pidi tulema too suur, lunastav ja vabastav, mis saab võidu kõige, kõige üle! /…/ Ja pikemalt mõtlemata ning oma mõtte, oma kõige isiklikuma, salajasema mõtte ajel, mille täitumist ta nii kaua oli oodanud ja mis nüüd viimaks täide pidi minema, libistab noor naine end kaldanõlvakust alla. /…/ Ja nüüd on Hella jõel, vesi on jää peal, ta suudab vaevu püsti püsida, jää on nii libe, nii kõikuv /…/ Jäätükk kõigub ja kõigub ja hakkab aegamisi liikuma ning nüüd näeb Hella neid tulemas, ülevalt, läbisegi üksteise otsa kuhjunud jääkamakaid, kõlinal ja raginal, raevunud kobrutis, valge korratu mass, milles siin-seal helendavad üleskistud kaldapinnase erekollased laigud. /…/ Tamm! Ja kõmisedes liiguvad jääkamakad sellest üle. Siis hõiskab noor naine, metsikult, juubeldades! See on ju tema mõte, too suur, lunastav ja vabastav! Seejärel sulgub vesi tema ümber ning ümberringi pole muud kui ragisevad jääkamakad ning must haigutav sügavik ja kollane segipööratud kaldaliiv vulisevas kobrutises.“

Jutustustes „Tema laps“ ja „Pooles mastis“ seotakse looduse elemente inimestega. Mõlemad jutustused räägivad meestest, kes elavad teistest eraldi ning jäävad inimestele mõistetamatuks, nagu ka loodus seda meie jaoks tihtilugu on. Jutustuse „Tema laps“, mis on eelmainitud kujundi kirjeldamiseks näitlikum, mõistatuseks on isevärki inimene Erik Eriksen, leiutaja poeg ja kohvilaua jututeema. Noormees vastandub loomuselt oma malbele ja tagasihoidlikule lapsepõlvesõbrale preili Evale. Erinevustest hoolimata seob lapsepõlv kaks hinge ühte ja nad jagavad erilisi hetki. „Ja preili Eva ning Erik Eriksen hoolisid teineteisest väga, ilma et nad oleksid seda ise õieti teadnud. Nad hoolisid teineteisest nagu kaks last, kaks mängukaaslast, kelle vahel sündis kõik iseenesestmõistetavalt ja tahtmatult. /…/ Teinekord, kui nad olid koos metsas kõndinud /…/ siis olid nad näinud ikka ühte ja sedasama, sellele otseselt tähelepanu pööramata: konna, kes hüppas nii kibekiiresti üle tee, nagu oleks ta midagi maha unustanud, /…/ ning siis see kitsas sinine triip vanal sammaldunud põllukivil, selle oli öösel oma hõbedase kabjaga tõmmanud haldjaratsu. Ja siis veel see… ja too. Ja alati olid nemad, preili Eva ja Erik Eriksen, näinud ühte ja sedasama, mis oli väga iseäralik, ainult et nad kumbki ei teadnud, kui iseäralik see oli. Mis oli aga kogu asja juures veel kõige iseäralikum.“ Pärast isa surma Erik Eriksen lahkub. Mõne aja möödudes saab Eva ebameeldiva üllatusena pulmateate ja pildi vahvast Heddist, kes olevat minevikuga daam. Preili Eva avastab, et temal ja Erik Eriksenil võisid üksteise suhtes olla erinevad ootused ja ka seda, kui erinevad nad siiski on. „See’p see oligi, mida isevärki inimene ikka oli tahtnud, ja millest Evale nii sageli rääkinud: veri, elus, pulbitsev veri kõige selle kombekuse ja mõistlikkuse juures! Kes teab, ehk oli nii kõige õigem, siiski, iial ei või teada, ning tasapisi kandis preili Eva ühe väikses osa oma suurest armastusest Erik Erikseni vastu üle „vahvale Heddile“. Preili Eva oli nimelt väga hea.“ Mõne aja pärast saavad Erik Eriksen ja vahva Heddi poja ning siis saab preili Eva kirja, kus Erik palub Eval lapse eest hoolitseda, kuna otsustab koos vahva Heddiga vabasurma minna. Varasemalt kirjeldatud sündmuse ümber on raam preili Evast ja – tema lapsest mõisapargis, kus naine leiab lepitust isevärki inimese ja tema otsustega. „Sügiseselt kirjud lehed lebasid pargiteedel ja õhtupäike paistis nendele läbi raagus okste, otsekui tahtes oma viimaste kiirtega valgustada surnud lehestikku, sest see sillerdas veel surreski nii kirevalt ja rõõmsavärviliselt. Surm on tihtipeale nii kirev, aga surm on surm, siin ei muuda ka päikesekiired midagi, mitte kui midagi.“

Jutustuses „Tema laps“ puutub lugeja esmakordelt kokku tädidega. Saksa tanted olid vanatüdrukuks jäänud naised, kes leidsid rakendust oma sugulaste lapsi kasvatades. „Aga oli veel üks pärandus, mille oli abiellu kaasa toonud juba preili Eva ema, nimelt vanatädi, kellel polnud küll mingit raha, ent see-eest moraali ülearugi, ning kes sai testamendiga eluaegse loa elada perekonna mõisas ning vastutasuks kohutuse orb üles kasvatada.“ Manfred Kyber võtab tädide vastu väga järsu hoiaku, mida jagavad ka tema tegelased. „Tädi Eulalie, nii oli selle testamendiosaku nimi, oli väga inetu, väga vallaline ja väga vaga ning üleüldse täpipealt see, keda karmilt, aga õiglaselt kutsutakse „peletiseks“. Mis tähendab, et õigupoolest ei olnud ta mitte paha, vaid lihtsalt liiga rumal, et olla hea – ta vihkas kõike, mis oli inimlik ja isiklik, mitte suurest vihast, vaid üksnes sellepärast, et ei suutnud seda mõista. /…/ Erik Eriksen oma järsu, impulsiivse loomuga vihkas tädi Eulaliet küll hingepõhjani ja nimetas teda lapsena lohemaoks ning hiljem, täiskasvanuna, „pärilikuks veaks“ ning soovis talle igatahes ja alati võimalikult peatset ja mitte päris valutut ärakustumist esivanemate juurde.“ Ka tädide kasvatuse mõju lastele ei pea kirjanik sobivaks. „Tähendab sestpeale, kui ta oli varasest lapseeast välja kasvanud ja pääsenud sel puhul nii loomulikust, kuid tegelikult alati ebaloomulikust tädide kasvatusest.“ Kirjaniku suhtumine on õigustatav asjaoluga, kui traagiline tegelikult tädiks olemine on, misläbi kasvatavad noorsugu ambitsioonitud, inimsuhetes kogenematud ja õnnetud inimesed. Selles suunas juhib kirjanik lugejat jutustuses „Kaminatuli“. „Tädid arvasid, et tal on oma hingeelu. Mis asi see on, seda ei osanud tädid õigupoolest isegi öelda, ka neil puhkudel, kui nad kõik koos olid ja kohvi jõid – see lihtsalt oli hingeelu. Niisugust asja ei anna kirjeldada, seda saab vaid tunda, eeldusel, et jätkub pedagoogilist kogemust, ja seda muidugi jagus. Oldi ju nii elutargad, oldi näinud suureks kasvamas tervet põlvkonda, mähkmeist saadik, kui nii võib öelda, oli käidud väljasõidul Peterburis ja ühel korral isegi Berliini raudteejaama Friedrichstrassel ning hingatud sisse miljonilinna õhku. Eks sellisel puhul teata, millega tegu, ja sedapuhku oli tegu hingeeluga, see oli ütlematagi selge. Ja kui ka vaatamata kogu pedagoogilisele kogemusele ja raudteejaamale Friedrichstrassel ei teatud siiski päris täpselt, mis asi see hingeelu õigupoolest on, oli see igal juhul midagi kahetsusväärset, mille vastu tuli võidelda, ning midagi, mis ei passinud sugugi kokku tavapärase terve maailmavaatega ja korraliku, terve moraaliga, mis oli juba kõiki meie esivanemaid – olgu jumal neile armuline – kindlalt kahe jalaga maa peal hoidnud.“ Nukra naeratusega portreerib Kyber naisi, kes on pidanud ühel hetkel loobuma oma naiselikkusest, et võtta vastu roll, mille esimese ebaõnnestumisel ühiskond neile lohutusauhinnaks jätab.

manfredkyberSama traagika laieneb kogu aadliseisusele. Lapsed sünnivad rolli, millel on etiketi, pühakirja ja eetika näol ettekirjutused igaks sõnaks, liigutuseks, isegi mõtteks. Selles keskkonnas jäävad isiklikud kired paratamatult tahaplaanile. Suudlusest võõraste vahel või vanematevahelisest kokkuleppest piisab, et sõlmida õnnetu abielu, millest edasi on vaid kaks teed. Patustada ja pakkuda kõneainet. Sest kohut mõistetakse kohvilaudades, nendesamade tädide lõugade läbi, kellel oma õnnetuses jääb üle vaid kibe nauding karistada teisi selle eest, mis neile endale on keelatud. Või igavesti leinata, iseennast. „Ja raske öelda, kuidas see kõik oli, aga see oli ilusa naise viimane hingesopp, mille külm, selge, põhjamaine talveöö oma surmaembusesse võttis, kõige viimane. Ja kõige viimase kohta ei oska me kunagi midagi öelda. Ent möödus pikki, pikki päevi, pikki öid ja pikki aastaid. Siis suri tema mees, ja matused olid väga uhked, suursugused, ja siis läks mehele tema tütar, ja pulmad olid väga uhked ja väga suursugused ja ilus mõisaproua von Hohenau, kes nüüdseks oli vanaks saanud, aga ikka veel väga ilus, ning polnud õigupoolest kunagi olnud ei noor ega vana, tundis kõige selle juures ühte ja sedasama: see oli küll väga ilus ja väga suursugune ja väga, väga kombekohane – aga siis oli see möödas, nagu on möödas kõik, kui on möödas see kõige viimane, ja kõige viimane oli möödas juba ammu.“ Seda sama traagikat on võimalik laiendada tervele ühiskonnale, mis teeb Manfred Kyberi jutustustekogu „Pooles mastis“ ka tänapäeval aktuaalseks. Reeglid ja hukkamõist, halvustamine ja keelepeks ei iseloomusta vaid üht kindlat ühiskonnakihti, need on üldinimlikud. Võib isegi öelda, et sotsiaalne stress on kasvanud, miks muidu leiab aset sedavõrd äärmuslikke maandusi nagu liputamine või globaalne alkoholism. Kyber osutab sellele probleemile juba üle saja aasta tagasi, kui noor Hella Herborg küsib veel noore tüdrukuna oma emalt. „Tead sa ema, „ jätkas ta palavikulises erutuses, „siis kui vihma sajab ja väljas on torm ja tuul logistab aknaluuke ja ma ei tohi õue minna, siis ma tahaksin välja minna, ihualasti, isegi kui väljas on veel päris külm – ja ma tahaksin märjaks saada, läbimärjaks, ja joosta läbi tuule ja vihma, ja kui see kõik on möödas, siis ma tahaksin maha heita ja lasta päikesel end ära kuivatada, nii et soe hakkab ja – tead sa – tegelikult tahaksin ma üldse elada nii, nagu elasid ürginimesed. Muidugi mitte päris nii nagu nood, juhmilt, nagu ütleb onu Wilhelm, vaid hoopis teisiti, tead, täiesti teadlikult, sellest mõnu tundes…“ Proua Herborg oli näost valgeks läinud ja vaatas ainiti tütrest mööda, tühjusesse. „Miks meie seda küll ei tee, ema? Miks me elame nii totralt nagu nukud ja teeme näo, nagu poleks meil üldse mingit keha, ja oleme nii kohutavalt mõistlikud ega tohi teha midagi, mida ometi iga loomgi teha tohib?!“

Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ räägib realiseerumata kirgedest, sügava tundelaadiga inimestest, kes elavad oma elu leinaseisundis, poolikult, pooles mastis. Ja tädidest, kes on kogumiku kangelastest veelgi õnnetumas olukorras, kuna nemad on oma kirgedest loobunud, nende hinges ei hingitse enam midagi, või kui siiski, siis on see maetud liiga sügavale usu, vagaduse ja ühiskondliku stressi alla. Selle kõrvalt on kirjanik vastanud suurele küsimusele: kuidas leida ennast kui seisuse au asemele on jäänud seisuse häbi, kust ammutada energiat, et jääda iseendaks, kuidas maandada stressi, mida tekitab ühiskond. „Ja siis võttis ilus mõisaproua von Hohenau kätte naisõiguslikud ajakirjad ja luges palju vaimseid kirjatükke ning tendentslikke brošüüre, ja siis ta naeratas taas, nagu ta nõnda kenasti oli õppinud naeratama, ta taipas, et nukud ei sõdi, ja mõistis naeratades, et trükimust ja paber ei saa luua rõõmsat elu ega panna verd voolama. Ja sestpeale armastas ta põhjamaa talveööd, armastas väga, nii nagu armastatakse kedagi, kellega tuntakse hingesugulust.“

Sander Kaasik

Manfred Kyberi pilt on pärit siit

Aare Pilv – Raamatusoovitused

aare pilv_ mihkel kabelLaozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

pilvraamatud1Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.pilveraamatud2

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.tartulinnaraamatukogu100

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel