Posts Tagged ‘LR’

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Advertisements

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg

Eugen Ruge ja tema lood

eugenrugeKohe on algamas Tartus kirjandusfestival Prima Vista ning seetõttu soovitan ma kõigepealt tulla kuulama festivali külalist Saksamaalt ning alles seejärel tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut. Neile, kel saksa keel suus, julgen lisaks soovitada veel kirjaniku seni eesti keelde tõlkimata esikteost.

rugecabodegataNiisiis, teisipäeval, 3. mail algusega kell 17.00 esineb Tartu Ülikooli raamatukogus saksa kirjanik ja tõlkija Eugen Ruge. Tema vestluskaaslaseks on sakslanna, TÜ õppejõud Silke Pasewalck. Ruge loeb katkendeid hiljuti eesti keeles ilmunud lühiromaanist „Cabo de Gata“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Tiiu Relve) ja oma Saksa Raamatuauhinnaga pärjatud ning tänaseks rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud perekonnaromaanist „Kahaneva valguse aegu“ („In Zeiten des abnehmenden Lichts“, 2011). See teos on veel eesti keelde tõlkimata, aga üks peatükk ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

rugezeitenabnehmendenlichtsEugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

rugecaboLühiromaan „Cabo de Gata“ on sisuliselt suguvõsaromaani eellugu, aga kirja pandud 15 aastat hiljem, siis kui perekonnasaaga oli juba ilmunud ja edu saavutanud. Kirjanik juhatab romaani sisse lausega „Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida kuidas see oli.“ Aga oli nii, et nimetu kirjanik tundis juba pikka aega painet või lausa kohustust kirjutada romaan oma põnevast perekonnaloost. rugedecataÜhel päeval põgeneb ta Berliinist ning maandub Andaluusia kalurikülas, mis kannab nime Cabo de Gata, (tõlkes Kassineem). Loodetud paradiis on jaanuaris külm, inimesed ebasõbralikud, romaani kirjutamine ei õnnestu kohe kuidagi, aga ometi ei ole raamat depressiivne ega rõhuv, pigem kerge ja mänguline. Kirjanik jälgib kohalikke, kalurikülla satuvad inglane ja ameeriklane, aga tõeliselt läheb talle korda vaid postkasti juures kohatud punasevöödiline kass. Ma ei ole vist üheski raamatus kohanud nii palju sõna „mäletan“, kirjaniku mäng mäletamisega on omamoodi tore ja mõtlemapanev.

rugetõotatudmaaRugede perekonnaloo sissejuhatuseks võib aga pidada kirjaniku isa, ajaloolase Wolfgang Ruge mälestusteraamatut “Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“, mis on ilmunud mõned aastad tagasi kirjastuse Tänapäev väljaandena ka eesti keeles. Isa raamatule on järelsõna kirjutanud Eugen Ruge.

Linda Jahilo

Hõlmamatu “Loomingu raamatukogu”

”Loomingu raamatukogu” oli minu jaoks väga tähtis lugemisvara kujunemisaastatel. Kirjandust ilmus ju ka nõukogude ajal palju, aga päris suur osa sellest oli sõbralike vennasrahvaste mitte nii väga huvitav lugemisvara kolhoosielust või tehasetöölistest, ”Loomingu raamatukogu” valik oli sageli nagu sõõm värsket õhku. Meile oli see koju tellitud juba enne minu sündimist, nii et selleks ajaks, kui lugema hakkasin, oli valikut küll ja küll. Kui arvestada, et seda on rohkem kui poolel ajast (1959-1994) ilmunud 52 numbrit aastas, siis on teoste arv aukartustäratav isegi arvestades, et vihik võis sisaldada kuni nelja numbrit. Niisiis on täiesti lootusetu võtta nimekiri ette ja teha mingi mõistlik ja hõlmav valik – ma proovisin vaadata, nii läheks kirja vähemalt kolmandik ilmunust – seega otsustasin nimetada need, mis kõige esimestena pähe tulevad, sest küllap oli neis siis midagi erilist. Ma ei hakka neid isegi mitte mälu värskendamiseks üle lehitsema, sest hiljuti soovitasin sõbranna lapsele mulle omal ajal väga meeldinud Ernst Penzoldti „Squirrelit”, mida lapse asemel luges hoopis ema – ja ta ütles, et talle eriti ei meeldinud, aga ta saab aru, miks see mulle kunagi muljet avaldas. Hirmus, kui mulle ka nüüd ei meeldiks.

romeojuliajaValik tundub üsna eklektiline, aga mõned ühisjooned siiski on: kõigepealt must huumor ja absurd, siis näidendid – näiteks Cocteau, Strindberg, Vetemaa, Mrožek, Anouilh, Beckett. Mõne asja kohta ei oskagi muud arvata, kui et lugemiseks oli õige hetk või iga, näiteks läks mulle hirmsasti hinge Jan Otčenašeki „Romeo, Julia ja pimedus”.

tagoreaednikOlen alati armastanud luulet ja terve hulk Hando Runneli luuletuskogusid ilmus LR-s, vähemalt neli, ma arvan, samuti Jüri Üdi, Viivi Luike ja teisi, isegi Johnny B. Isotamm oli ühes kogumikus esindatud. Rabindranath Tagore “Aednik”.

Vene autorid, kelle jutud kõlasid teistmoodi kui tavaliselt. Vassili Aksjonovi „Väikene vaal, tegelikkuse lakeerija”  ja „Teekond tühjade tünnidega”.

Brautigani „Arbuusisuhkrust” sai noorte hulgas üldse kultusraamat.

durrenmattromlussuurKogu Dürrenmatt: “Avarii, Sügisõhtul”, “Füüsikud”, “Herakles ja Augeiase tall”, “Tõotus”, aga minu absoluutselt ületamatu lemmik oli ikka „Romulus Suur”.

Ray Bradbury. “451° Fahrenheiti”.

“Õlimüüja ja Lillehaldjas. Tundmatu autori teos XIV sajandist”. “Libarebased”.

sermagregeriiadRamón Gómez de la Serna „Gregeriiad”. Siin pean küll natukene tsiteerima nende jaoks, kes lugenud pole: „Õhtu saabudes möödub kiirel lennul tuvi, kes kannab päeva sulgemise võtit” või „Too portree vaatas ja näis kõnelevat. Puudus vaid, et ta oleks köhinud.” või „Ripnevad nööbid on nööpide nutt” ja nii edasi oma 40 lehekülge, koos korraliku eessõnaga Jüri Talvetilt.

Mark Twain. “Aadama ja Eeva päevikud ja muid jutte”.

Vesteinn Ludviksson „Kaheksa torustikust kostvat häält”.

Somogyi Tóth, Sándori (ungarlastel alati perekonnanimi eespool!) „Olid ju prohvet, kullake”.

Roald Dahl „Musi mopsti”.

waughkalliskadunukeEvelyn Waugh „Kallis kadunuke”.

Truman Capote “Rohukannel” ja „Hommikueine Tiffany juures”.

Esimene tutvus Faulkneriga oli „Kui ma olin suremas” ja „Isaac McCaslini lugu”, ehkki „Ümberpöörd” ilmus varem.

paasilinnajaneseaastaKa esimene tutvus Paasilinnaga oli LR kaudu — „Ulguv mölder” ja „Jänese aasta”.

Bel Kaufman „Allakäigutrepist üles“.

Thornton Wilder „San Luis Rey sild”.

Siit paistab, nagu ma poleks viimased paarkümmend aastat ”Loomingu raamatukogu” enam üldse lugenud. Tegelikult see ei ole nii, ja valik on jätkuvalt hea, aga tõsi on, et pärast seda, kui tellimise millalgi 1990. aastate alguses lõpetasin, loen harvem. bayardkuidasraakidaraamatutestKuigi Mart Juur ütleb korra kuus ekraanilt maha kuldsed sõnad „Kes loeb, see jõuab”, on paratamatult selgeks saanud, et ega ikka ei jõua küll. Ja siis ongi, et hunnikud pakse raamatuid on ootamas ja tundub, et selle pisikese LR-ga on aega ja küll ma ta kuhugi vahele pressin, aga siis läheb juba meelest ära, mida just kangesti lugeda tahtsin ja nii jääbki. Aga, et panna siiski kirja midagi ka hilisemast ajast, siis meenus esimesena Pierre Bayardi „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”.

Seekord siis selline valik.

Kaja Kleimann

“Loomingu Raamatukogu” reisiseltsilisena

Loomingu Raamatukogus on ilmunud liiga palju kirjandust, et jõuaks kõiki loetud numbreid meeles pidada. Samuti on nad üldistustele allumatult erinevad. Üks tähelepanek siiski. Pehmekaanelise vihikuna on see ideaalne kohvriraamatukogu. Näiteks edasi-tagasi pilet rongiga pealinna maksab kaks numbrit.

lrMõnest raamatust saab nii armas kaaslane, et ilma temata ei julgegi pikemat teekonda ette võtta. Väikeste õnnetustega aitavad toime tulla „Kolm meest paadis” (Jerome K. Jerome), kes teavad, et äpardus on eluvürts ja parim aines peolaualugudeks. Kui läheb nii kehvasti, et jääd kõigest ilma ega oska enam midagi peale hakata, leiab „Squirrel” (Ernst Penzoldt) sulle kõige olulisema: sigareti ja sooja kõhutäie, et pea rahulikult selgeks mõelda. Iga teekond on kaugenemine tuttavast keskkonnast ja ootab rändurilt loomingulisi lahendusi.

Oma reisikohvrit on võimalik täiendada Lutsu kasutatud raamatute müügil.

Sander Kaasik

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo

Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“

Selle Schaperi lühijutustuse esmaseks silmapaistvaks jooneks on kaasahaarav ja selge stiiliga kirjutusviis, milles lause moodustus ise vihjab allolevale huumorile ja pilkele. Teisiti sõnastatult oleks jutustus muutunud ehk raskemeelseks ja kuivaks, kuid saab Schaperi sõnastuses täiesti uue tähenduse. Ajaloolistele jutustustele omane lähenemisviis on üldiselt ikka realistlik, faktiline, täis traagikat ja kaotust. Sama lähtepunkti oleks saanud võtta ka selle jutustuse osas – raske, külm, pime ja pikk talv, pidevad olmelised probleemid, tingitud eraldatusest muu maailmaga. Kõigele lisaks veel issanda pahameel nende üle ning igapäevased võitlused äraelamiseks. See oleks täiesti akuraatne ja arvestatav kirjeldus, kuid oleks muutnud kogu teost. Jutu väärtus (vähemasti suurelt osalt) seisnebki selle jutustamise stiilis, mis tuleb üsna positiivne üllatusena, eriti pärast pigem traagikale kallutavat pealkirja.

schapermaailmalopphiiumaalHumoorikas väljendusviis aga ei välista sügavat sisu, pigem on tulemus vastupidine. Jutustuse sisu, hoolimata oma meelelahutuslikust mõjust, on siiski ka reaalne sündmustiku kirjeldus. Kirjutise lähtepunktiks valitud egotsentrilise Gottlieb Adalbert Hinrichsoni, kellele osaks saanud armutoov äratus, ülistamise vaikne ja peenekoeline naeruvääristamine on justkui terve jutustuse kandvaks motiiviks. See tõik pole ehk pelgalt mitte ainult illustreerimaks toonast naivismi, vaid kui täiesti reaalne eluolu kujutlus ja väärtuslik ajaloo kroonika. Scharper on justkui pannud ühe ajastu, koha,   tõsielulise ja piltlike fakte pakkuva kirjelduse huvitavasse, loetavasse pakendisse. Kuigi ajalugu või isegi selle aja olusid pole rohkem kirjeldatud, kui hädavajalik oli – ainuke lühike kirjeldus asub kohe jutustuse alguses ning baltisaksa temaatika on üldiselt puutumata jäetud, seda ainult pastorihärrade näol, kes ei jaganud asjast midagi ja salamahti lootsid rüütelliku elukorralduse tagasitulekut. Kuid ehk polnud eesmärgiks niivõrd tutvustada konkreetset ajalugu ja selle fakte, kuivõrd selle aja olemuse sisu.

Teos oli küll pikkuselt lühike, jätkub ainet analüüsiks piisavalt. Tundub ka loogiline, et nii lihtsakoeline jutustus sisaldab endas palju sümboolikat, mis justkui laiendaks seda, mis pikkuses vajaka jääb. Sümbolismiks võib lugeda näiteks petrooliumi kui viidet valgusele või vaimupimedusele, täpsemalt pimedale usaldusele. Ka oskuslik sõnakasutus, näiteks „Hiiu maailm“, pole juhuslik, vaid viitab sellega ühe maailma väiksusele, mida üks eraldatud saareke kahtlemata oli. Loo lõpus välja tulev püant ehk petuskeemi variant, oli see siis kogu jutustuse kandvaks süžeeks või mitte, jääb peaaegu varjule ja tundub, nagu antaks vaba voli selle üle otsus teha igal lugejal endal. Esteetilised küsimused , näiteks kas peategelase viis müüa rohkem petrooleumi oli õigustatud, jääb kõik ilma autori hukkamõistuta ja isegi selgitusteta.

Hoolimata oma tõsistest teemades, humoorikast lähenemisviisist ja kergest pilkest, ei kompa teos esteetika piire, vaid kõik on oskuslikult mahutatud viisakuse piiridesse. Puudub ülalt alla vaatamise suhtumine ja toonase lolluse kritiseerimine, mis muidu osava humoristliku kirjelduse varjus võiks isegi olla tolereeritav. Ei toimu toonase naiivsuse laimamine, vaid autor kirjeldab seda kui reaalset eluviisi, mille üle praegu tagasivaadates üks väike muie ei vääri pahakspanemist. Kritiseerimine toimub nii osavalt, et paneb kahtlema, kas see ikka toimub? Ja kui toimub, siis kelle pihta? Kuna teemat saaks sobitada ka tänapäevasesse konteksti, siis leiab ehk iga lugeja mõtteainet, mis seostub millegi praeguses ajajärgus aktuaalsega ja mille kohapealt kriitika leidmine oleks ehk otstarbekam. Leidub ju tänapäevalgi, kui mitte isegi rohkem, sama naiivsust ja pahatahtlikke petuskeeme, mähituna üllasse eesmärki. Kõike loogilisemaks jäigi variant, või vähemasti mulje, et viidati inimeste hirmudega mängimisele isikliku kasu eesmärgil. Teema kui selline üleüldiselt ei ole lokaalne, vaid omane kõigile kultuuridele läbi ajaloo, et pidevalt ähvardavast kõige kõrgema pahameelest pääseda, on vaja „maailma pöördumist armulise ime läbi“, olgu siis selles mängus kellegi isiklikud kasud või mitte.

edzardschaperKujutan ette, et näiteks teadmata midagi Hiiumaast ning isegi Eestist, mis pildi saaks antud lühijutu põhjal? Mida ütleb antud lugu Eesti rahva, täpsemalt Eesti inimese kohta, seda nii võõramaalase, kui näiteks ka oma pilgu läbi? Kaldun arvama, et kirjatüki peidetud humoristlik stiil, mis võibolla ehk ei kaldugi nii kaugele eestlasele omasest olemusest, võib pigem minna kaduma võõra silma all. Haaramata oskusliku keelekasutusvõtteid ja põhjalikuma taustateadmiste puudumisel, võib pigem jääda mulje ühe tollase tõepärase eluolu kirjelduset. Võibolla ehk pisut üllatusena tuli tõik, et palju kiidetud ja laidetud eestlasele omasest jonnakusest ja uhkusest polnud aimatavat vihjetki ning ainuke, kellele viimast iseloomujoont omistati, oli ka peategelane ise, kelles aga teadupärast leidus võrdselt nii saksa, rootsi kui eesti verd. Samas tundub, et tagasivaatamine sellise sõbraliku peavangutusega, mida see jutt tekitab, pole sugugi võõras meile kui eestlastele, kes küll väärtustades oma ajalugu ja traditsioone, oskab visata ka nalja kunagise elukorralduse ja uskumuste suhtes. Seda küll võibolla pigem kõrtsis õllekannu taga ja muidu suulises edasikandmises, kui „tõsiste autorite“ kirjanduses, eriti veel mitte-eestlase poolt. Tegemist on küll Saksa kirjanikuna, kuid Eestis veedetud aastad ja loomulik elutunnetuse haaramise oskus laseb sel jutul ausa tõepärasusega paista.

Ainuke etteheide – täielikult subjektiivsest maitse-eelistusest lähtuvalt – on soov, et oleks suuremat detailidesse laskumist, mitmeliinilisemat süžee lahtikäiku ja ehk ka pikemat kirjeldust. Pidevalt painab tunne, et inimeste tutvustus oleks justkui pooleni jäetud ja tahaks rohkem teada, näiteks paar korda mainitud peategelase muldvana õe Rosamunde kohta, kes salamahti ikka rohkem kui ühe marjalikööri jõi. Samas selline lühijutt oli ilmselgelt kirjaniku loomevabaduse õigus ja taotletud valik, iseasi, kas seda on ka edasine uudishimu tekitamine või tegemist on minu isikliku sooviga. Arvestamisväärse kriitikana see arvesse ei lähe, kui üldse, lisab see kirjatükile pigem väärtust.

Üldiselt sobib käesolev jutustus lugemiseks ka ilma sügavama analüüsita. Puhtalt naudingu mõttes, mida see kahtlemata oma eestipärase elukirjelduse ja koomilisusega pakub. Kas tükiga on taotletud ka sügavam tagamõte, peale selle, mis süžees selgelt välja tuleb, jääb peaaegu varjule. Võibolla on ja võibolla ei ole. Kõikide baltiaegsete ning eriti selle järgset aega kajastavate raamatute kõrval on tegemist aga kindlasti ühega, mis väärib äramärkimist ja – isiklikust maitse-eelistusest lähtuvalt – rohkem tunnustust.

Liina Mets
Tartu Ülikooli üliõpilane