Posts Tagged ‘vampiirid’

Richelle Mead „Verevalem”

meadverevalemVampiirisarjade austajad saavad taas rõõmustada, eriti „Vampiiride akadeemia” fännid. Nimelt on Richelle Meadi sulest ilmunud sisuliselt järg nimetatud sarjale. Sellel korral on küll peategelaseks hoopis teine neiu, kellega on olnud võimalus „Vampiiride akadeemias” juba kohtuda. Tegemist on noore alkeemiku Sydneyga. Alkeemikud on nimelt need, kes „mätsivad” kinni kõik vampiiride ja dampiiride poolt korda saadetud teod, mis inimestele võiksid nende olemasolust liialt infot anda. Sealjuures aga vusserdades võlukunstiga ja kohati omavahelgi üle mõistuse jageledes, endal silmaklapid selget vaadet takistamas.

Esimeses osas on Sydney määratud saatma kuninganna Vassilissa Dragomiri nooremat õde Jilli, et tagada talle ohutu paik võimalike rünnakute eest.

Otse loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt ja vaenlasi võib leida ka oma sõprade seast, rääkimata võõraist. Kui kahtluse alla seatakse ka neiu ustavus omade ees, ei tee seegi Sidney’le tema ülesande täitmist sugugi lihtsamaks.

„Verevalemi” avateos on sarjale paljutõotav algus. On tunda, et vampiiriakadeemia saaga autor on nende teoste kirjutamise ajal ja järel kirjanikuna küpsenud ning seda on teinud ka tema loodud karakterid. Nii mõnigi kangelane loob oma ehtinimlike joontega meeldivat elulist äratundmisrõõmu. Fantaasiateosele iseloomulikult aga pakuvad põnevust ka tegelaste omadused ja juhtumid, mis näitavad autori kujutlusvõime kõrget lendu.

Armastus ja ustavus on sügavamal kui veres ja veri ei valeta.

Triin Võsoberg

 

Lili St. Crow „Veidrad inglid”

See on lugu  tüdrukust nimega Dru Anderson. Seni oli ta arvanud, et on näinud juba kõike ebaloomulikku, elades oma vampiirikütist isaga. Pärast isa zombiks muutumist on sunnitud tüdruk oma eluga üksi edasi minema. Selle käigus avastab ta, et maailm pole sugugi selline, nagu ta oli seda siiani näinud, vaid veelgi veidram ja ohtlikum. Samuti pole kõik alati selline, nagu paistab. Suure üllatusena saab neiu enda kohta teada väga tähtsa uudise. Tüdruku tegemistesse on kaasatud ka tema koolivend, kes püüab Druga koos hakkama saada ja teda seejuures kaitsta.

Tundub, et vampiiride ja inglite teemalistele raamatutele ei tulegi lõppu, kuid siiski võib selle sarja neist esile tuua, kuna Andersoni saaga ei ole nii etteaimatav ja tüüpiline.

Lili St. Crow on sündinud New Mexicos. Hetkel elab ta Pacific Northwestis koos oma laste ja loomadega. „Veidrad inglid” oli tema esimene sari noortele.

Huvilistele rohkem lugemist:
http://www.lilithsaintcrow.com/journal/the-books/strange-angels/
http://www.strange-angels.com/books.php

Triin Võsoberg

Jelena Ussatšova “Iha”

Hõissa, kõik vampiirikate sõbrad! Vampiiriromaane tuleb nagu Vändrast saelaudu! (Lühiülevaade eesti keeles ilmunud vampiirijuttudest asub siin.)

Jelena Ussatšova raamatul “Iha” on nii plusse kui miinuseid:

– Raamat ei paku olemasolevatele vampiirilegendidele midagi uut juurde.
– Tegelased on valdavalt psühholoogiliselt ebausutavad.
– Tegevustik venib, autor jätab liiga tihti kasutamate enda loodud võimalusi lugu huvitavamaks teha.
– Kuidagi klišeelik (kuigi lobe) jutustamisviis.
– Autoril on gootidest väga veider arusaam.
– Ausalt, “Videviku”-kloonid hakkavad pisut ära tüütama.

+ Kohaliku koloriidi kasutus.
+ Raamatu põhjal annaks teha päris vaadatava filmi.
+ Kõrvaltegelastes on huvitavuse algeid.
+ Lõpuks jäävad otsad lahti (nojah, see läks seni plussi alla, kuni ma sain aru, et tegemist on triloogia esimese osaga…)
+ Omamoodi huumor, nt  katke:“”Siis kui koolitükid selged ja akna taga hämardub,” hakkas Maks maheda jutuvestjahäälega rääkima. “Koputa kolm korda vastu radiaatorit, tee aken pärani lahti ja lausu valjusti: “Seisa minu ees, nagu leht muru sees.” Ja ma ilmun.”   “Koos miilitsa, hulluarstide ja tuletõrjujatega,” noogutasin ma mõistvalt. Kui juba lasteaiaks läks, miks siis mitte jätkata. “Kas nad hakkavad mind tuletõrjevooliku veejoaga rahustama?”    “Ei, kohale kappab Küürselg-sälg ja hakkab imekauni printsessi akna all takka üles lööma,” surus Maks huuled pahaselt kokku.”

Kui nüüd plussid ja miinused kokku lugeda, siis ega seda juttu nüüd lugemissoovituseks küll nimetada ei saa. Lausa lugemishoiatuseks ka mitte, sest kui teema huvi pakub või on parasjagu rämpsu lugemise tuju, siis võib täitsa proovida.

Ah jaa, raamat meenutas mingi kandi pealt Grete Kutsari romaani “Nukud ja õunad” – mõlemad ratsutavad “Videviku” menul ja usutavusele pole just kuigi palju rõhku pandud. Neid kahte kaalukausile asetades läheb minu eelistus nooremale, kogenematumale, hämaramale ja sisutihedamale Grete Kutsarile.

Tiina Sulg

Ingliskeelset fantaasiakirjandust

Fantaasiaraamatud on endiselt äärmiselt populaarsed, sestap tutvustan hiljuti Tartu Linnaraamatukokku saabunud põnevaid raamatuid. Mockingjay

Raamatukokku on jõudnud Suzanne Collinsi “Näljamängude” kolmas ja viimane osa  Mockingjay”.  Hirmus on lugeda lastest, keda sunnitakse omavahel elu ja surma peale võitlema, ning kahju on ka Katnissist, kellest on vastu tahtmist saanud mässajate sümbol. Ta peab hakkama saama 13. piirkonna (jah, see piirkond on tõesti olemas!) presidendi ja ajupesu läbi teinud Peetaga. Sõda pole kunagi lihtne ja ka  Katniss peab kokku puutuma mitmete kaotustega.

Blood and IceRobert Masello raamat Blood and Icekoondab endasse ajaloolise romaani, tehno-trilleri ja õudusloo, kus Antarktika külmunud sügavusest leitakse kaks jäässe vangistatud keha. Kokkuaheldatud, 19. sajandi rõivaid kandvad naine ja mees tuuakse jääst välja ning kui jää nende ümbert hakkab sulama, hakkab selgima ka kahe armastaja saladus, mis võib elavatele äärmiselt ohtlikuks osutuda.

  Short Second Life of Bree Tanner

 Stephanie Meyeri The Short Second Life of Bree Tanner rõõmustab kõiki Videviku fänne. Raamatu “Päikesevarjutus” ühe tegelase, äsjasündinud vampiiri Bree elu pole pikk ei inimese ega vampiirina, ning sellest, mis tunne on olla äsjasündinud vampiir ja Bree päevadest kurja Victoria loodud noorte vereimejate armees saamegi raamatust lugeda.

Maria V. Snyderi romaanisarja esimeses raamatus Poison Study pakutakse Yelenale mõrva eest karistuseks valikut – ta kas hukatakse või võtab vastu ametikoha Ixia komandöri toidumaitsjana. Elu lossis pole aga sugugi kerge ja end kaitstes avastab tütarlaps, et ta omab võluväge, mis on samuti karistatav surmaga. Raamat on ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga Mürgiõpetus. Sarja teises raamatus Magic Study põgeneb Yelena oma sünnimaale Sitiasse, kuid seal pole talle enam miski tuttav. Ta peab õppima tundma ja kasutama oma võlujõudu, kuid selleks ei ole kuigi palju aega, sest Sitias on uus võlur, kes ihkab tema surma. Sarja kolmandas raamatusFire Study tekitab probleeme see, et Yelena on hingeleidja. Neiu püüab hoida Sitiat ja Ixiat sõtta astumast ning peab selleks vastu astuma võimsatele võluritele.

   

Lauren Kate’i raamatu Fallen tegevus toimub rangete reeglitega Mõõga ja Risti internaatkoolis, kus käivad “probleemsed” lapsed. Oma esimesel päeval ses koolis märkab Luce Price Daniel Grigorit, kuid noormees ei taha neiuga mingit tegemist teha. Luce’it tõmbab aga noormehe ligi nagu putukat valguse poole, nii et ta lihtsalt peab välja uurima, mis saladust Daniel varjab.

 

Sookie Stackhouse ’i raamatute autori Charlaine HarriseGrave Sight on Harper Connelly müsteeriumitesarja esimene teos. Raamatu peategelasel Harper Connellyl on kunagise välgutabamuse tagajärjel võime tunnetada hiljuti surnud inimeste asukohta ja viimaseid mälestusi. Sarja esimeses raamatus püüab Harper leida kadunud teismeliseeas tüdrukut, kuid satub kokku hoopis laiema valede ja mõrvade võrguga. Sarja teises osas Grave Surprise testitakse Harperi võimeid surnuaial, kus ta avastab valest hauast 12-aastase Tabitha Morgensterni laiba. Neiu otsis sama tüdrukut kaks aastat varem, kuid tol korral ei suutnud teda leida. Nüüd süüdistatakse mõrvas Harperit ennast. Sarja kolmandas raamatus “An Ice Cold Grave” peab Harper leidma sarimõrvari ohvrite laibad. Kuigi Harperit selle käigus rünnatakse ja ta ei taha muud kui koju minna, peab ta uurimisele appi jääma. Sarja neljas osa peaks ilmuma selle aasta novembris.

 ImageShack, free image hosting, free video hosting, image hosting, video hosting, photo image hosting site, video hosting site 

 P.C. Casti raamatusDivine by Mistake satub õpetaja Shannon Parker kummalisel kombel Partholoni maailma, kus teda koheldakse kui väga temperamentset jumalannat. Nüüd peab Shannon mõtlema välja, kuidas pääseda tagasi koju Oklahomasse, ilma et ta jääks kaotaks elu, abielluks hobusega või jääks ilma oma arust. Raamat on esimene osa sarjast.

Autori nimel klõpsates pääsete tema kodulehele, raamatu pealkiri viib aga Esteri kataloogi, kust on näha raamatu saadavus Tartu Linnaraamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i sari

Valmistan ette ettekannet raamatukogus olevatest ingliskeelsetest noorsooromaanidest ja laenasin endale hiljuti koju kaasa ühe raamatu igast meile ostetud sarjast.

Sookie Stackhouse oli mulle tuttav tegelane, sest olen televiisorist näinud teleseriaali “True Blood”  esimese hooaja mõningaid episoode. Mulle sari meeldis, teadsin peategelasi ja seda, millele lugu üles on ehitatud.

Raamat üllatas mind väga. Positiivselt. Läksin tagasi ja laenasin järgmised osad kaasa.  Õnneks on meil raamatukogus vähemalt üheksa selle sarja raamatut. Selgus, et telesarja üks hooaeg on üles ehitatud ühele raamatule, seega on raamatud võrratult kompaktsemad, kaasakiskuvad, vaimukad, põnevad ja täis üllatusi. Vastasel juhul ei annakski tervet hooaega ühe raamatu peale üles ehitada. Aga kui “Videviku” puhul meeldisid mulle filmid rohkem, eriti stsenaristi lisatud vaimukas dialoog, siis Sookie Stackhouse’i sarja puhul meeldivad mulle raamatud raudselt rohkem. Telesari on puhas illustratsioon, raamatud aga tõeliselt nauditavad.

Peategelane Sookie Stackhouse loeb inimeste mõtteid. Ta on kohvikus ettekandja ja armub esimesse vampiiri, kes nende söögiasutusse satub. Varsti selgub, et ta oskab märgata ka teisi erilisi olendeid, nagu näiteks kujumuutjaid, haldjaid ja nõidu. Ka maagilised olendid näevad kohe, et Sookies on midagi erilist, aga see, kes ta on, selgub alles hiljem. Sarja erinevad osad on üllatavalt mitmekülgsed. Kuna iga osa on üles ehitatud ühe ülesande lahendamisele, siis tuletavad nad meelde viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvaid krimisarju, mulle näiteks Sue Graftoni tähestikumõrvu, kus naispeaosaline on sama sümpaatne nagu Sookie. Krimiteema kõrval on selle sarja juures oluline ka armastus, maagilise maailma mõõde ja põnevus. Kõigil snoobidel on nüüd muidugi võimalik vampiiriteema ja žanri üle nina kirtsutada,  aga kes tahab lahedat meelelahutust, võib leida, et Sookie Stackhouse’i sari on kerge ja tempokas, viimase hetkeni põnevust hoidev ja toredaid armastuslugusid pakkuv lektüür.

Krõõt Kaljusto-Munck

Videvik ja vampiirid

Kuna Stephenie Meyeri (s. 1973)  vampiiriromaanid “Videvik” (Twilight, Pegasus, 2008), millest Triin Võsoberg kirjutas pikemalt siin, “Noorkuu” (New Moon, Pegasus, 2008), „Päikesevarjutus“ (Eclipse, Pegasus lubab tõlget 2009 suvel) ja “Koidukuma” (Breaking Dawn, tõenäoliselt eestikeelsena ilmub 2009. a.  jõuludeks), on osutunud ülipopulaarseteks, siis jäin üksõhtu riiulite ette seisma ja otsima, et kas eesti keeles on veel vampiirikaid, mida lugeda võiks. Ja leidsingi. Üle ootuste palju.

Alustama peaks ikkagi ajaloost. Ja siin on olulised kaks nime: Joseph Sheridan le Fanu (1814-1873) ja tema 1871.-1872 järjejutuna ilmunud jutustus “Carmilla” (kogumikus ”Sünged varjud 2. Saatana teener” .- Fantaasia, 2004) ning Bram Stoker (1847– 1912) ja tema 1897. aastal ilmunud romaan “Dracula”, mida eesti keeles on lausa 2,75 trükki (Eesti Päevaleht, 2007; Kupar, 1993; ainult esimene osa  Koolibri, 1993 ning ümberjutustusena lastele Ersen, 1997). Huvitav on lugude saatus. “Carmilla” on jäänud rohkem kirjandusgurmaanide nakitseda, “Dracula” on aga leidnud lisaks suurele lugemusele veel ümber- ja ülekirjutamist ning mitmeid taaskehastamisi teatrilaval, kinolinal, teles.

dracula

Edasisest suurest hulgast inglise keeles ilmunust on Eestis suuremat tähelepanu pälvinud Anne Rice (s. 1941) “Intervjuu vampiiriga”, mida on ilmunud 2 trükki  (Eesti Päevaleht, 2008 ja Varrak, 1995) ja mis tänu kunagisele menufilmile pikemat tutvustamist ei vaja.

Rikkalikult illustreerituna ning kaunilt kujundatuna on välja antud Mary Jane Knighti “Vampiir : dr. Cornelius Van Helsingi hirmuäratav kadunud päevik” (Pegasus, 2008), mis põhimõtteliselt on lühendatud variant “Draculast”.

Omamoodi karm lähenemine vampirismile on Sergei Lukjanenkol raamatus ”Öine vahtkond” (Varrak, 2008), mis pole küll puhtalt vampiirikas, kuid kõrvaltegelastena ilmestavad vampiirid Lukjanenko loodud maailma päris hästi.

Mitmesugustest vapiiriromaanide paroodiatest tõuseb esile Terry Pratchett (s. 1948), kelle loodud Kettamailmas vilksatavad vampiirid siin-seal, kõige enam on neist juttu romaanis “Carpe jugulum” (Varrak, 2006), aga minu jaoks Pratchetti meeldejäävaim kirjeldus vampiirist on romaanis “Nõiad võõrsil” (Varrak, 2003). Robert Asprin (1946-2008) esitab oma nägemuse vampiiridest romaanis “Müüt ja kadunud kaaslased” (Festart, 2004) ning Robert Lorry raamatus “Dracula tegutseb jälle” (Kupar, 1995).

Ja veel leidsin ma, et arvustuste järgi peaks Elizabeth Kostova “Ajaloolane”, Robert Swindellsi “Tuba nr. 13” ja Nora Robertsi triloogia “Morrigani rist”, “Jumalate tants” ja “Vaikuse org” ka mingit külge pidi vampiirikad olema, aga selle väite tõesust ma ise kontrollinud ei ole (ja karta on, et ei kontrolli ka).

Vampiirijuttudest on eesti keeled tõlgitud:  Molly Brown “Pimeduse agendid” (kogumikus Brown, M. Valel ajal .- Salasõna, 2004);  Robert E. Howard (1906-1936) “Hauakambri õudus” (kogumikus Howard, R.E. Aed täis hirmu .- Fantaasia, 2003) ja “Surnukünkad” (kogumikus Howard, R.E. Solomon Kane`i lood .- Fantaasia, 2008);  Stephen King (s. 1947) “Eluuria väikesed õed” (kogumikus King, S. Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu .- Pegasus, 2003, 2005);  John William Polidori (1795-1821) “Vampiir” (Algernon .-  2006; detsember);  Karl Hans Strobl “Hauakabel Pere Lachaise`i kalmistul” (Mardus .- 1993, nr.2).

Ka eestlased on vampiirijutte kirjutanud. Romaani mõõtu annavad välja Juhan Paju (1939-2003) “Hõõguv rist” (Eesti Raamat, 1997) ja “Sankt-Peterburgi viirastused” (Hara, 1993) ning Mati Undi (1944-2005) “Doonori meelespea” (Kupar, 1990). Pikem jutustus on Leelo Tungla (s.1937) paroodia “Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993). Lühematest juttudest saab nimekirja: Veiko Belials (s. 1966) “Kuni arv pole täis” (Mardus .- 1995,nr.1 ; Eesti ulme antoloogia .- Varrak, 2002) ja “Lunastaja” (kogumikus Belials, V. Helesiniste Liivade laul .- Fantaasia, 2002); Indrek Hargla (s. 1970) “Kindel linn” (Algernon .- 1999, august ; kogumikus  Hargla, I. Pan Grpowski üheksa juhtumit .- Kuldsulg, 2001), “Obernoni Apokrüüf” (Mardus .- 2000,nr.2 ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg, 2000), “Sild üle vaevavete” (Algernon.- 2000, juuli ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg 2000) ja “Vlad” (kogumikus Täheaeg 2: Doominosillad .- Fantaasia, 2003); Karen Orlau (s. 1975) “Kohtumine Emaga” (Algernon .- 1999, august), “Mängureeglid” (Algernon .- 1999, jaanuar ; kogumikus Orlau, K. Sealtmaalt .- Salasõna, 2002) ja “Vamp ja vaskraha” (Mardus .- 1999,nr.1); Maria Perner (s. 1982) “Luba surra” (Algernon .- 2001, jaanuar); Leo Sinilaid (s. 1935) “Aktsiaselts “Vampiirid”” (kogumikus  Sinilaid, L. Põrguorhideed .- Eesti Raamat, 1991) ning Vale-Dmitri “Dracula viimane eine” (Algernon .- 1999, detsember). Siinkohal tänu Ulmekirjanduse Baasile, kus saab mälu värskendada, uut infot hankida ning huvi korral pikemaid kommentaare lugeda.

Enim on mulle eesti lugudest meeldinud ja meelde jäänud Indrek Hargla “Vlad”, Veiko Belialsi “Lunastaja” ning Karen Orlau “Mängureeglid”.

 

Niisiis. Lugemist jagub. Mitte just aastateks, kuid mõned nädalad täidab puhtalt vampiirikatega ära küll. Ja mida öelda vampiiridest kokkuvõtteks? Elavad surnud, kes vajavad verd (ei pruugi olla inimveri), väldivad päikesevalgust, on ebaloomulikut kiired, näevad lausa dekoratiivselt head välja ja neid on pagana raske tappa. Aga üle lävepaku ilma kutsumata ei kõnni. Vastavalt kultuuriruumile võivad (aga ei pruugi) tunda ülemäärast kiindumust kodumaa mulla, kirstude ja mustade keepide vastu, mõjutada ilma ja inimesi, ilmutada äärmist vastumeelsust peeglite, küüslaugu, ristide, hõbeesemete, voolava vee ning haava- ja/või pihlakakapuust vaiade vastu. Lisaks võivad mõned soovi korral transformeeruda nahkhiireks. Suhted libahuntidega: pingelised. Suhted inimestega: segased. Ja nii mitmedki kirjanikud ei suuda inimeste ja vampiiride suhet kirjeldades hoiduda lausest “Toiduga ei mängita!”

Etteantud reegleid arvestades ja omaltpoolt ootamatuid nurki sisse lükkides kirjutatakse üha uusi ja uusi vampiirijutte. Ja tänulikku publikut paistab jätkuvat. Mis siis ikka. Järgmise korrani videvikus…

Tiina Sulg

Pilt on pärit aadressilt http://ils.unc.edu/dpr/path/horrorfilms/dracula.jpg

Lisatud 5. nov. 2009

See aasta on vampiirikateriiulile ka täiendust toonud. Marion Andra “Algolagnia” (Fantaasia, 2009) on vaade kaasaegsetele vampiiridele läbi ohvri silmade, George R. R. Martini (s. 1948) “Fevre’i unelmas” (Varrak, 2009) klaarivad vampiirid omavahelisi arveid 19. saj. Mississippil ja G. Zotovi kivirähklikus romaanis “Mõrvad põrgus” (Eesti Päevaleht, 2009) on vampiirile antud kõrvaltegelase roll.

T. S.

Lisatud 13. dets. 2010

Vampiirikatele mõeldud riiulid saavad hooga täidetud.

Kõigepealt järjed varemolnutele: Darren Shani järg raamatule “Cirque du Freak” (Tiritamm, 2007) “Vampiiri käealune” (Tiritamm, 2009), Sergei Lukjanenko “Öisele vahtkonna”  järg “Päevane vahtkond” (Varrak, 2010) ja Stephenie Meyeri “Bree Tanneri lühike teine elu” (Pegasus, 2010), mis on lühike lugu noorest vampiirist, kes esines kõrvaltegelasena romaanis “Päikesevarjutus” (Pegasus, 2009). Stephen Kingi sarjas “Tume torn” (“Laskur” (Pegasus, 2006), “Kolm saatusekaarti” (Pegasus, 2007), “Ahermaad” (Pegasus, 2007), “Võlur ja klaas” (Pegasus, 2007), “Calla hundid” (Pegasus, 2008), “Susannah’ laul” (Pegasus, 2009), “Tume torn” (Pegasus, 2010)) on taustajõuna olemas ka vampiirid.

Uute sarjadena on ilmunud Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogiast on esimene osa “Tõbi” (Tänapäev, 2010) ja teine osa “Allakäik” (Tänapäev, 2010). Sedakorda möllavad ringi vampiirizombid (pisut sarnased Robert Rodrigueze filmist “From Dusk till Dawn”).

Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia” sari on järjekordne vampiirinoortekas küllalt huvitavate karakteritega slaaviliku kallakuga omamütoloogiat loov triloogia (esimene osa “Vampiiride akadeemia. 1” (Ersen, 2010), teine osa “Vampiiride akadeemia 2. Külmavõetud” (Ersen, 2010)). J. L. Smithi “Vampiiripäevikud. Äratus” (Varrak, 2010) on väidetavalt populaasrse samanimelise seriaali aluseks olev väga tibiliku armukolmnurga sarja avalugu. Jennifer Armintrout’ “Veresidemete” sarjast (“Ümbersünd” (Ersen 2010), “Kurjuse küüsis” (Ersen, 2010), “Põrmust oled sa võetud” (Ersen, 2010), “Kõigi hingede öö” (Ersen, 2010)) lugesin läbi vaid esimese osa ja minu hinnangul on tegemist lobedalt kirjapandud saastaga. Jelena Ussatšova “Videviku”-kloonist “Iha” (Ersen, 2010) kirjutasin pikemalt siin. Ema ja tütre P. C. ja Kristin Casti sarja “Öö koda” esimene raamat “Märgitud” (Pegasus, 2010) kirjeldab vampiirinternaatkooli. Lugesin seda sarja inglise keeles ja hoolimata tohutust naiivsusest ja lihtsast keelekasutusest miski mulle ses meeldis (tõenäoliselt aeg-ajalt vilksatav tšerokii taust).

Alexis Morgani “Vampiiri kättemaks” (Ersen, 2010) ja Livia Reasoneri “Vampiiriafäär” (Ersen, 2010) ilmusid väikseformaadilises sarjas “Nokturn”. Samatüübilistest jäi mul varem kahe silma vahele sarjas “Virvatuluke” ilmunud Leslie Scotti “Vampiiri poolt röövitud” (Odamees, 2002). Lugenud pole, seega arvamust ei avalda.

Veel paar verivärsket raamatut, mida ma pole näinud, aga mida ma usutavasti loen: John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010), mis tekitab uudishimu juba ainuüksi Rootsi päritoluga, ja Charlaine Harrise “Surnud, kuni jõuab öö” (Kirjastuskeskus, 2010). Charlaine Harrisest on Krõõt Kaljusto-Munck kirjutanud siin ja siin.

Ja lõpetuseks üks kodumaine unustatud näidend: Joh. Ilvese “Vampiir: 2-vaatuseline lavastus inimsoo suurimast vaenlasest” (Sõnavara, 1926).

T. S.

Lisatud 14. dets. 2012

Paari aastaga on tulnud rodu uusi vampiiriraamatuid.

Alustan jälle järgedest. Ilmus Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia kolmas osa “Igavene öö” (Tänapäev, 2012), Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia 3. Varju suudlus”, P. C.  ja Kristin Casti “Öö koja” sarjast ilmusid 2. osa “Reedetud” (Pegasus, 2012) ja 3. osa “Väljavalitud” (Pegasus, 2012), Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i lugudest tuli jätkuks “Ebasurnud Dallases” (Kirjastuskeskus, 2011). Lisa on saanud ka L. J. Smithi “Vampiiripäevikud”: “Stefani päevikud: Juured” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Võitlus” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Taaskohtumine” (Varrak, 2012). Nägin vahepeal ka paari osa seriaalist ja raamatu menu muutus mõistevamaks – kui seriaalist õhustik ja kirjeldused kätte saada, siis võib ju lihtsalt tegevust üle lugeda küll. Ja et Videviku-saaga tasapisi erinevates vormides edasi läheb, näitab Young Kimi graafilise romaani “Videvik” (Pegasus, 2010) esimese osa ilmumine.

Edasi tuleb rääkida uute sarjade algustest. Lili St. Crow raamatust „Veidrad inglid” (Pegasus, 2012) kirjutas Triin Võsoberg pikemalt siin. Justin Cronini “Teekond” (Varrak, 2011) on enamasti liigitatud noortekirjanduse alla, kuigi minu meelest ei tähenda lapspeategelane alati noorsookirjandust. Suzanne McLeodi raamatus “Vere magus lõhn” (Varrak, 2011) on lisaks vampiiridele tegevuses suur hulk erinevaid mütoloogilisi elukaid, põhiliselt küll äratuntavalt Briti saartelt pärit, aga ka muid. Raamat mulle päris meeldis ja selle järge tahaks täitsa lugeda. Seevastu  Meagan Hatfieldi “Vampiiri varju” (Ersen, 2011) lugesin kümmekond lehekülge ja lõpetasin teadmisega, et  lugemisväärseks osutusid vaid tegelaste nimed ja sidesõnad. Deborah Harknessi “Nõidade avastus” (Pilgrim, 2011) on mul lugemata, aga inimene, kelle arvamust ma usaldan, väitis, et kannatab lugeda küll. Andrzej Sapkowski “Viimases soovist” (Tiritamm, 2011) kirjutas Kaja Kleimann pikemalt siin.

On ka mõned raamatud, mis ei kuulu kuhugi sarja. Jutukogus “Põrgulikud lõpuõhtud” (Pegasus, 2012) peaks ka mõni vampiirilugu olema, aga pole veel raamatut näinud ja ei oska täpsemalt öelda. John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010) oli õõvastav, aga hea lugemine. Selles raamatus oli midagi sellist, mida on Põhjamaade krimikirjanduses (Larsson, Mankell) – näilise meelelahutuskirjanduse abil lahatakse sügavamaid sotsiaalseid probleeme. Nikolai Gogoli “Vii” (A. Sepp, 1885; Eesti Raamat, 1987) on üsna hämar, aga mulle tundub, et Gogoli kodukandi vampiirikäsitlustega seondub see lugu küll. Ja ma ei suuda uskuda, et ma vampiiriraamatutest mõeldes suutsin raamatu, mida on ikka oktoobrikuiti hea üle lugeda, Roger Zelazny “Üksildase oktoobriöö” (Varrak, 2001), ära unustada…

Omamaistest vampiirijuttudest jäid silma Maniakkide Tänava jutud “Võõra laip” (autorikogus “Euromant” .- Fantaasia, 2011) ja “Ajudega töötajad” (“Täheaeg 9: joosta oma varjueest” .- Fantaasia, 2011), mis on sama teema erinevad töötlused, Leila Taela “Roxanne” (“Täheaeg 10. Juubeliväljaanne” .- Fantaasia, 1012), mis kahjuks ei üllatanud millegagi, ja Indrek Hargla pikem jutustus või lühiromaan “Suudlevad vampiirid” (kogumikus “Suudlevad vampiirid” .- Fantaasia, 2011), mis oli päris hea ja ootamatu lugemine. Ei juhtu just tihti, et ma lugemisega meelega venitaksin, et hea lugu liiga ruttu otsa ei saaks. Varasemast jäi kahe silma vahele Siim Veskimehe “Poolel teel” (Varrak, 2007), kus kõrval-kõrvaltegelasena ka vampiir ringi lippab.

Vampiiriraamatud pildijooksu ja muusikaga:

T. S.

Täiendatud 21.12.2012

Vampiiridest on aeg-ajalt juttu ka mujal, kui ilukirjanduses.

Päris hea raamat, mis võtab kokku vampiirimüüdid, isikud, kellele on vampiirindust süüks pandud, vampiiride ilukirjandusliku käsitluse, on Wayne Bartletti ja Flavia Idriceanu “Verelegendid. Vampiir ajaloos ja müüdis” (Olion, 2006). Muudes keeltes ilmunuist ja meie raamatukogus olemasolevaist tooks välja Matthew Bunsoni “The vampire encyclopedia” (Gramercy Books, 2000) ja Вадим Владимирович Деружинский “Книга вампиров” (Эксмо, 2008).

Vlad Tepesist saab lugeda Nigel Cawthorne raamatust “100 türanni: ajaloo õelamad despoodid ja diktaatorid” (Ersen, 2010) lk. 61–65, nahkhiirtest ja nende seostest vampiiridega on Eric Chaline raamatus “Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu” (Koolibri, 2012) lk. 174–177, krahv Dracula kirjanduslikuks lapiteki kujunemisest kirjutab Bernd Ingmar Gutberlet raamatus “Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet “ (Kunst, 2010) lk. 73-75. Joel Levy ilukirjandusega pikitud lühiülevaate vampiiridest leiab raamatust “Varjatud maailma looduslugu: valitud toimikuid Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist” (Varrak, 2001) lk. 208–213, Paul van Looni “Õuduste käsiraamatus” (Kunst, 1994)  on vampiiridest juttu lk. 9-29.

Põhjalikus filmiraamatus “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” (Varrak, 2004) leidub ka kokkuvõtteid vampiirifilmidest, n. “Vampiirid” (1915), “Nosferatu” (1922), “Dracula” (1931), “Bram Stokeri Dracula” (1992). Filmi  “Videvik” fännide rõõmuks on ilmunud Catherine Hardwicke’i “Videvik . Režissööri märkmik: kuidas me Stephenie Meyeri romaani põhjal filmi tegime” (Pegasus, 2009). Vampiirifilmidest on kirjutatud päris palju artikleid ja arvustusi, esile tõstaksin Marianne Kõrveri artikli “Nimetu igatsuse suletud ring” (Muusa .- 2007, suvi .- Lk.62-64), mille lähtepunktiks on “Bram Stokeri Dracula”, ning Emil Tode “Vere sundus” (Magneet .- 1995, nr. 16 .- Lk. 22–23), mis lähtub “Intervjuust vampiiriga”.

Vampiiridest kinolinal ja telepurgis:

T. S.

Stephenie Meyer “Videvik”

Meyer

Meyer

Vaimustav romantiline raamat keskkoolitüdrukust Isabella Swanist, kes kolib oma isa juurde Forksi – juba kliima poolest mitte just meeldivasse väikelinna. Koolis jääb neiule silma veider seltskond noori. Need noored pole tavalised, vaid kuuluvad vampiiride perekonda.

Juhtub see, mis juhtuma ei peaks. Isabella armub vampiiriperekonna noorimasse – Edward Cullenisse, seades ohtu oma pere.

See on raamat, mida on päris raske käest panna. “Videvikku” võiks nimetada romantiliseks ulmeks, mida on ülimalt kerge ja ladus lugeda. On värskendav, et vampiire ei kujutata teoses traditsioonilisel moel.

Minu ja teiste raamatu fännide suureks rõõmuks ei ole see Meyeri ainus teos. Jään suure huviga ootama uut tõlget (“Noorkuu”. Dets. 2008).

Samast sarjast:
New Moon („Noorkuu“)
Eclipse („Päikesevarjutus”)
Breaking Down
Ilmunud on ka eraldi seisev teos:
The Host
Lisaks on ilmumas film esimesest raamatust “Videvik” : http://www.twilightthemovie.com/
Stephenie Meyeri koduleht: http://www.stepheniemeyer.com/

Triin Võsoberg