Posts Tagged ‘vesi’

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Advertisements

Vesi

Vesi… Kõige harilikum aine maa peal. Ta saadab meid igal eluhetkel. Me võtame vett kui looduslikku hüve, kui midagi iseenesestmõistetavat, ning paljud meist ei tunneta vee tegelikku väärtust. Kuid vett on võimatu asendada mingi teise ainega, kuna ta kuulub kõigi meie planeedil leiduvate elusorganismide koostisesse. Vesi on mänginud ja mängib oma osa ajaloos ja ilmastikus, bioloogias ja geoloogias, energeetikas ja astronoomias, samuti religioonis, folklooris ning inimeste keeles ja meeles.

Kuid kas me teame, millist saladust varjab endas see imeline aine? Paljude keemiaõpikute autor Hergi Karik ütleb oma raamatus “Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed”: “Vesi on unikaalne, anomaalne ja hämmastavate omadustega aine. Erinevate füüsikalis-keemiliste mõjurite või lisaainetega on võimalik oluliselt muuta vee koostist, struktuuri ja omadusi ning avastada uusi ja ootamatuid kasutusalasid. Vesi on ammendamatu uurimisobjekt, mis pakub leidmis- ja avastamisrõõmu paljudele.”

Viimaste aastate populaarseks teemaks on saanud “vee mälu”. Selle avastuse tegi Masaru Emoto,kes alustas oma vee-uuringuid 1990-ndatel. Oma uuringute kestel hakkas Emoto tundma huvi vee kvaliteedi vastu ning kuidas see mõjub tervisele. Ta leidis, et puhtas allikavees, samuti vees, millele on öeldud või näidatud armastavaid sõnu, moodustuvad imekaunid keerukad harmoonilised lumehelbesarnased ja säravad kristallistruktuurid; saastunud vees ja vees, millele oli saadetud negatiivseid mõtteid, tekkisid aga ebamäärased, ebasümmeetrilised ja tuhmid kujutised. Võttes arvesse, et nii inimeste kui ka maakera peamiseks koostisosaks  on vesi, soovib autor rõhutada, et me kõik saame tervendada iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Eesti keeles on ilmunud Masaru Emoto raamatud “Vee sõnumid” ja “Vee varjatud sõnumid” .

Kellele pakub huvi vee salapära – võib vaadata filmi “Vesi”, kuna film on venekeelne, siis samas on ära toodud ka filmi eestikeelne tõlge.

Kas tead, et…

• Vesi on väheseid aineid maailmas, mida leidub üheaegselt kolmes olekus: tahkes, vedelas ja gaasilises.
• 80% maakerast on kaetud veega.
• Sajast aastast 98 aastat püsivad vee molekulid ookeanis, 20 kuud jäätunult, umbes kaks nädalat jõgedes ja järvedes ning nädala atmosfääris.
• Päike aurustab iga päev 1 000 000 000 000 (triljon) tonni vett
• Inimene suudab olla toiduta üle 30 päeva, veeta peab ta vastu vähem kui nädala.
• 66% inimkehast koosneb veest. Seda on ajus 85%, veres 80%, ja luudes 25%.

Kogu maailma veerikkuse juures on mageda vee osakaal aga vaid alla 3 % kõikidest Maa veevarudest. Inimkonna ajaloo vältel on need varud jäänud praktiliselt muutumatuks, samal ajal kui maakera elanikkond on pidevalt kasvanud. Igal aastal kannatab veepuudusse all üle 5 miljoni inimese, sest neil pole võimalust magedat vett hankida. Pooled neist on lapsed. Kui see probleem jätta lahenduseta, siis 21.sajandil võib vesi saada rahvusvaheliste konfliktide allikaks. Juba praegu on vesi üheks võtmeteemaks poliitilistes ja rahvusvahelistes dialoogides.

Kas tead, et…

• Aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades
• Maailmas on 1,4 trillionit liitrit vett. 97,5% maailma veest on soolane ja 2,5% mage.
• 70% vee koguarvust moodustab polaarjää.
• Vaid 1% kogu maailma veest on kõlblik inimtarbimiseks.
• Veepuudus mõjutab ligikaudu 40% inimestest.
• Praegu puudub peaaegu igal kuuendal inimesel maailmas võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub puhas joogivesi.
•Terves maailmas sureb veepuudusesse 5000 inimest päevas.
• Ligikaudu 2,2 miljonit inimest, enamasti arenguriikidest, sureb igal aastal veega seotud või puhta vee puudumisest tingitud haigustesse.
• 20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik.
• USA-s kasutatakse keskmiselt 380 liitrit vett ja Euroopas keskmiselt 140 liitrit vett ühe inimese kohta päevas. Arenguriikides vaid 20-30 liitrit inimese kohta päevas.
• Miinimum, mida inimene vajab, on 19 liitrit vett päevas (allikas WHO).
• Ligikaudu 30% kasutatavast mageveest läheb kaotsi tänu leketele. Suurtes linnades võivad lekked ulatuda 40-70%-ni.
• Umbes 70% kogu maailmas kasutatavast mageveest kasutatakse niisutuseks põllumajanduses.
• Viis maailmas kõige veerikkamat riiki on Soome, Kanada, Island, Norra, Guyana.
• Viis maailma kõige veevaesemat riiki on Haiti, Nigeeria, Etioopia, Eritrea, Malawi.

Allikas

Vesi! Sul pole maitset, värvi ega lõhna, sind ei saa kirjeldada, sinust tuntakse mõnu, teadmata, mis sa oled. Sa ei ole eluks vajalik: sa oled elu ise… Sa oled suurim rikkus maa peal…
Antoine de Saint-Exupery “Öine lend” (Tallinn.: Eesti Raamat, 1966.- lk. 360) 

Valentina Brovina

Pildid Auli Käsik