Posts Tagged ‘vesi’

Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett”

Kuidas vaadata vett? Eks oleneb see inimese elukogemusest ja ajahetkest. Kas tema elus on vesi olnud eelkõige toidu lauale tooja või hävingu põhjustaja?! Siin raamatus on tunda vee emotsionaalselt hinda nende põlvkondade suhtumises, keda otseselt puudutas Hispaanias Franco valitsemise ajal ning ka pärast tema surma, nö üleminekuajal läbi viidud sundvõõrandamised ja ümberkolimised. Raamatu autorile on see väga isiklik romaan, sest ta on kõik selle ise läbi elanud, kuna üheksa-aastaselt oli ta sunnitud lahkuma oma sünnikohast Vegamián’ist, sest sinna rajati Porma veehoidla. Seetõttu ei ole imestada, et mees, kes lapsena on kodust välja tõstetud veehoidla rajamise tõttu, saab vett vaadata üksnes lugupidavalt ja tähelepanelikult, ta võlgneb selle oma esivanematele (lk 140). Samas, mida kaugemale põlvnemine ulatub, seda vähem valusam on kogu see teema. Esivanemad pärinevad teisest kultuurist, mida jagatakse küll edasi oma lastele, kuid järgmistest põlvkondadest eraldab neid juba piltlikult mitusada aastat, sest nemad on sündinud ja elanud hoopis teises keskkonnas, tihti suurtes linnades (lk 50-53).

Kõik see temaatika on tuttav ja arusaadav ka Eesti kontekstis, sest meil on sarnane mudel toiminud küüditatute ja teiste represseeritute ning nende järglaste puhul. Kuigi Hispaania pole pindalalt ning ka perekondlike traditsioonide poolest võrreldav Eestiga, siis ometi on kerge mõista seda vastuolu, mis ühes inimeses tekitab mõistmatust ehk „Mida kõik need inimesed seal teevad…? Igatahes on neil vedanud: paisjärv on vett täis ja ilm on imeilus.” ( lk 143), teistes omakorda valu ehk „Need inimesed ei teagi tihti, mis end vee all varjab, nad ei tea ajalugu, mis viimase siin asunud küla hävitamisega igaveseks kustutati.” (lk 29)

Mitmeid põlvkondi nii materiaalselt kui ka vaimselt hävitanud tragöödiate meeles püsimiseks ühiskonnas polegi alati vaja suurt konflikti, vaid piisab vaiksest sulpsatusest, „aga kõik pööravad pead, kui nad kaldast eemal olles kuulevad, kuidas sulpsatab vette kivi…“ (lk 142)

Kummitama jäävaid pilte veehoidla alla jäänud piirkonnast leiab siit.

Klaari Tamm

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Vesi

Vesi… Kõige harilikum aine maa peal. Ta saadab meid igal eluhetkel. Me võtame vett kui looduslikku hüve, kui midagi iseenesestmõistetavat, ning paljud meist ei tunneta vee tegelikku väärtust. Kuid vett on võimatu asendada mingi teise ainega, kuna ta kuulub kõigi meie planeedil leiduvate elusorganismide koostisesse. Vesi on mänginud ja mängib oma osa ajaloos ja ilmastikus, bioloogias ja geoloogias, energeetikas ja astronoomias, samuti religioonis, folklooris ning inimeste keeles ja meeles.

Kuid kas me teame, millist saladust varjab endas see imeline aine? Paljude keemiaõpikute autor Hergi Karik ütleb oma raamatus “Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed”: “Vesi on unikaalne, anomaalne ja hämmastavate omadustega aine. Erinevate füüsikalis-keemiliste mõjurite või lisaainetega on võimalik oluliselt muuta vee koostist, struktuuri ja omadusi ning avastada uusi ja ootamatuid kasutusalasid. Vesi on ammendamatu uurimisobjekt, mis pakub leidmis- ja avastamisrõõmu paljudele.”

Viimaste aastate populaarseks teemaks on saanud “vee mälu”. Selle avastuse tegi Masaru Emoto,kes alustas oma vee-uuringuid 1990-ndatel. Oma uuringute kestel hakkas Emoto tundma huvi vee kvaliteedi vastu ning kuidas see mõjub tervisele. Ta leidis, et puhtas allikavees, samuti vees, millele on öeldud või näidatud armastavaid sõnu, moodustuvad imekaunid keerukad harmoonilised lumehelbesarnased ja säravad kristallistruktuurid; saastunud vees ja vees, millele oli saadetud negatiivseid mõtteid, tekkisid aga ebamäärased, ebasümmeetrilised ja tuhmid kujutised. Võttes arvesse, et nii inimeste kui ka maakera peamiseks koostisosaks  on vesi, soovib autor rõhutada, et me kõik saame tervendada iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Eesti keeles on ilmunud Masaru Emoto raamatud “Vee sõnumid” ja “Vee varjatud sõnumid” .

Kellele pakub huvi vee salapära – võib vaadata filmi “Vesi”, kuna film on venekeelne, siis samas on ära toodud ka filmi eestikeelne tõlge.

Kas tead, et…

• Vesi on väheseid aineid maailmas, mida leidub üheaegselt kolmes olekus: tahkes, vedelas ja gaasilises.
• 80% maakerast on kaetud veega.
• Sajast aastast 98 aastat püsivad vee molekulid ookeanis, 20 kuud jäätunult, umbes kaks nädalat jõgedes ja järvedes ning nädala atmosfääris.
• Päike aurustab iga päev 1 000 000 000 000 (triljon) tonni vett
• Inimene suudab olla toiduta üle 30 päeva, veeta peab ta vastu vähem kui nädala.
• 66% inimkehast koosneb veest. Seda on ajus 85%, veres 80%, ja luudes 25%.

Kogu maailma veerikkuse juures on mageda vee osakaal aga vaid alla 3 % kõikidest Maa veevarudest. Inimkonna ajaloo vältel on need varud jäänud praktiliselt muutumatuks, samal ajal kui maakera elanikkond on pidevalt kasvanud. Igal aastal kannatab veepuudusse all üle 5 miljoni inimese, sest neil pole võimalust magedat vett hankida. Pooled neist on lapsed. Kui see probleem jätta lahenduseta, siis 21.sajandil võib vesi saada rahvusvaheliste konfliktide allikaks. Juba praegu on vesi üheks võtmeteemaks poliitilistes ja rahvusvahelistes dialoogides.

Kas tead, et…

• Aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades
• Maailmas on 1,4 trillionit liitrit vett. 97,5% maailma veest on soolane ja 2,5% mage.
• 70% vee koguarvust moodustab polaarjää.
• Vaid 1% kogu maailma veest on kõlblik inimtarbimiseks.
• Veepuudus mõjutab ligikaudu 40% inimestest.
• Praegu puudub peaaegu igal kuuendal inimesel maailmas võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub puhas joogivesi.
•Terves maailmas sureb veepuudusesse 5000 inimest päevas.
• Ligikaudu 2,2 miljonit inimest, enamasti arenguriikidest, sureb igal aastal veega seotud või puhta vee puudumisest tingitud haigustesse.
• 20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik.
• USA-s kasutatakse keskmiselt 380 liitrit vett ja Euroopas keskmiselt 140 liitrit vett ühe inimese kohta päevas. Arenguriikides vaid 20-30 liitrit inimese kohta päevas.
• Miinimum, mida inimene vajab, on 19 liitrit vett päevas (allikas WHO).
• Ligikaudu 30% kasutatavast mageveest läheb kaotsi tänu leketele. Suurtes linnades võivad lekked ulatuda 40-70%-ni.
• Umbes 70% kogu maailmas kasutatavast mageveest kasutatakse niisutuseks põllumajanduses.
• Viis maailmas kõige veerikkamat riiki on Soome, Kanada, Island, Norra, Guyana.
• Viis maailma kõige veevaesemat riiki on Haiti, Nigeeria, Etioopia, Eritrea, Malawi.

Allikas

Vesi! Sul pole maitset, värvi ega lõhna, sind ei saa kirjeldada, sinust tuntakse mõnu, teadmata, mis sa oled. Sa ei ole eluks vajalik: sa oled elu ise… Sa oled suurim rikkus maa peal…
Antoine de Saint-Exupery “Öine lend” (Tallinn.: Eesti Raamat, 1966.- lk. 360) 

Valentina Brovina

Pildid Auli Käsik