Posts Tagged ‘huumor’

Olavi Ruitlane „Vee peal”

ruitlaneveepealKui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest”

Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest” (2006, e. k. Vahur Aabrams 2015)

verhulstkahjuolnudasjadestNo nii, ei ole jaanuarikuugi veel otsas, kui ma arvan, et selle aasta üks suurimaid lugemiselamusi on juba kirjas — Belgia luuletaja ja kirjaniku Dimitri Verhulsti (s. 1972) poolautobiograafiline romaan „Kahju olnud asjadest”. Nii relvitukstegevat ausust koos eneseiroonilise huumori ja naturalistlike kirjeldustega ei leia just sageli, lisaks geniaalsed sententsid, mis lihtsalt jäävad kummitama, à la „Muidugi mõista läks elu edasi, see tegi elu vahel nii raskeks” (lk 43).

13-aastane Dimitri elab koos oma isa Pierre’i ehk Pie ning isa kolme vennaga vaesuses, viletsuses ja roppuses Reetveerdegemi kolkakülas Belgias, jagades lelledega ühte tuba ning käies nendega juba maast madalast mööda kõrtsusid kaasas. Vahelduva eduga käivad isa ja lelled ka tööl — ehitusel abiks või sides — aga elu põhisisu on siiski joomine. Higised jalad, röhitsemine, kõhuussid, vaibal vedelevad varbaküüned, kubemekarvad, nikotiinist pruunid hambad — meestel nö häbi on, aga ei tunne :) Maja ainsal naisel, Dimitri vanaemal, ei jää muud üle, kui jõudumööda meeste roppust kasida.

Tundub nagu üks mõttetu häda ja viletsus — et mis sellest ikka lugeda? Aga autor suudab ka kõige proosalisemast elust ja olmest nii värvikad pildid maalida, et selles inetuses on omamoodi ilu. Keskklassi pügatud murulapikese ja föönitatud hekiga elu „televiisori ümber ehitatud majades” tundub Verhulstide „seikluste” kõrval ikka tõeliselt igav. Ma kardan, et mulle kangastub nüüd elu lõpuni mõnd Roy Orbisoni laulu kuuldes pilt lelledest Verhulstidest, kes küla suvalise pere pool telekast Roy kontserti vaatavad ja mööda tuba toolidega tantsu vihuvad (nende endi telekas oli vahetult enne kauaoodatud kontserti kohtutäituri poolt võlgade katteks minema tassitud). Erinevalt klanitud ja piiridesse surutud keskklassist on neil veel alles oskus lihtsatest asjadest rõõmu tunda: „Aga Roy Orbison oli tagasi, õnn naeratas, tulevik oli tõesti meie päralt.” (84) Kui sarkasm, siis soe — olgu see väide nii vastuoluline kui tahes.

Autor valdab võrratute metafooride kunsti („Umbes nii pruun [nahk] nagu siis, kui olla istunud õhtu otsa nägupidi tuhatoosis, kus kõik sigaretid pole kustunud”, lk 77) ja räiget naturalismi („Kas me hakkame jälle hambaid pesema, oma trussikuid pesukorvi ladustama ega jäta neid enam kuhugi vedelema, kuni vanaema, kes meie haisule peale juhtub, nad üles korjab ja sitatriibud pimsskiviga puuvillase kanga pooridest välja nühib?” lk 91). Autor-jutustaja ei ilusta midagi, ta annab endale aru, et nad on „normaalse, keskmise” inimese silmis absoluutne põhjakiht. Kui põhjakiht, siis põhjakiht — vähemasti üksmeelne! Lelled hoiavad üksteist viimseni, Dimitri jaoks on nad pigem nagu vennad, ning Dimitri austab ja imetleb ka oma joodikust isa, sest teab, et isa hoiab teda, ehkki ei käi talle jooksuvõistlustel kaasa röökimas.

dimitriverhulstJutustaja hüppab ajas edasi-tagasi, mis annab meile aimu, mis temast lõpuks sai ning miks on kõik need noorusaja pildikesed rüütatud sellisesse sooja mõistmisesse ja huumorisse — jutustaja on vähem või rohkem nostalgiline, ta on teatud mõttes kadunud aega otsimas. Ühel hetkel viis sotsiaaltöötaja ta pere juurest minema ning ta kasvas kasuperedes, internaatkoolides, parandusasutustes, mida mainitakse vaid riivamisi. Ta rebiti oma keskkonnast välja ning — on see hea või halb —, tüüpiline keskklassielu sai ta kätte. Täiskasvanuna ja isana võib ta ju vahel oma lelli igatseda ja nendega veel kõrtsus istuda, aga see pole enam see — ta ei kuulu enam nende hulka, miski on jäädavalt kadunud. „Mul on tulekindlustus, auto, kreissaag ja koogipann. Ja ma maksan sotsiaalkindlustusmakse täie veendumusega. Suurem reetur ei saaks ma enam olla, millest oleks mul lelledega veel üldse rääkida” (194). Dimitri tõenäoliselt ei igatse ega nuta taga oma noorusea kitsikust ja närusust, aga temas on mingi igatsus selle üksmeele ja solidaarsuse järele, mis Verhulstide seas valitses. Võib-olla natuke ka selle muretu ja hooletu kulgemise järele. Aga on tal kahju olnud asjadest? Vaevalt. Ilma selle taustata oleks ta täna vaevalt see, kes ta on. Keegi, kes on õnnelik ja saab söönuks oma tööst, mida talle hirmsasti meeldib teha. Kirjutada.

Raamatu põhjal valmis 2009. a. ka film, pealkirjaga „The Misfortunates”.

Annika Aas

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Piret Bristol – Lugemissoovitus

leer savumeesJaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Piret Bristol raadiAivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

valitaimkasvabLuuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

afanasjev kaadrid otsustavadOn selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

ackroyd hawksmoorLõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.tartulinnaraamatukogu100

Piret Bristol

fs – Lugemissoovitus

fs_aapo_ilvese_pilt1970ndate algul sündinud põlvkond jõudis koos nõukoguliku kooliharidusega omandada ka kõva koolituse absurdi alal ja koos sellega võime naeruvääristada kõike pateetilist. 80ndate lõpul, kui estraadilavadel möllasid satiirikud ja vanad klounid naljadega Gorbatšovi ja Gustav Naani aadressil, levis nooremate inimeste juttudes ja tegudes üha enam süüdimatut absurdi kõigi ja kõige pihta. Luban endale korraks põgusa isikliku kõrvalepõike. Kaheksakümne kaheksanda aasta juunis ehk siis paar kuud peale rahvusvärvide esimest arglikku avalikku väljatoomist (kolme ühevärvilise lipuna Tartu muinsuskaitsepäevadel) läksime koos klassivennaga festivalile Tartu Punk, kandes toki otsas sinist valgete mummudega kangast. Mäletan, et vähemalt ühele vastutulijale, vanemale naisterahvale, pidas mu fskivirahkivanklassivend ka väljapeetud kõne sinivalgest lipust, mis on siinmail lehivinud viis tuhat aastat. Kirjanduslikus vormis ei ole sedalaadi kõike parodeerivat süüdimatut mentaliteeti esitanud keegi teine sama võluvalt kui Andrus Kivirähk Ivan Orava juttudes, mis algul ilmusid ajalehes, hiljem Orava mälestusraamatuna „Minevik kui helesinised mäed”. Kuna need lood ei ole pelgalt uut, rahvuslikku pateetikat ründav satiir, vaid kõiki pühadusi ja tavaloogikat kummutav naudinguga kirja pandud tekstivoog, siis on neid ka praegu muhe lugeda. Nali tormab nagu kärestikus kevadine jõgi, muutes aeg-ajalt ootamatult voolusängi. Oma vindi keeravad peale keelenaljad – meenutame näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti kolmandat osalist, süldisarnast meest nimega Pakt, kellele meeldis, kui teda sõlmiti. Lisaks on raamatus fotod, allkirjadega. Veel üks vint juures.

fsjuurleerMart Juure „Naeruklubi” jutud põhinevad suures osas meediast tuttavail tüüpidel ja sündmustel, sageli sekeldavad siin tegelinskid, kes on kollases pressis öelnud kõik, mis neil on olnud öelda ja veel natuke enam. Lame naljur kordaks neid tobedusi ja see oleks piinlik, ent Juure intelligentne naljasoon doseerib koostisosi parasjagu, loksutab kõike ja tulemus on pööraselt naljakas. Elutarkusi ja mälestusi jagavad megapläkutaja Memedova, Ringo Starr, Eesti Vabariigi valitsus jt. Nii Kivirähki kui ka Juure raamat lõpevad nimeloendiga, täpsus ennekõike.

Parimas mõttes vohavat absurdi on täis Jaak Leeri raamat „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”.

fsafanasjevVahur Afanasjevi romaani „Kastraat Ontariost” on samuti mõnus lugeda. Nagu ka eelnimetatuid, julgen seda soovitada neilegi, kes muidu väga sageli kaasaegset ilukirjandust ei loe. Autori tekst on ladus, ka tegelaskujud joonistuvad välja isikupärase kõne kaudu. Romaani olustik on realistlik, mida vürtsitavad grotesk ja postmodernistlik põimitus. Nalja saab omajagu, samas ei puudu usutavalt kujutatud väikelinnaelus süngemad toonid.

Afanasjevi luulekogu „Katedraal Emajões” on samuti teos, mida tasub lugeda nii nõudlikuma maitsega kirjandushuvilisel kui ka luulekaugemal lugejal. Eesti kirjanduse tundja kohtab siin arvukalt viiteid teiste luuletajate loomingule, tartlases võib sugeneda palju igapäevast ja inimlikku äratundmist. See ei ole sügavkülma asetatud romantiline Emajõelinn, mida eesti luules on enam kui küll, vaid meie kaasaegne Tartu. Tõsi, ikka läbi poeetilise prisma edasi antuna.

fsmullervanapaKirjanduslikest suundumustest eemal tegutsejana on vägagi tähelepanuväärse luulekogu avaldanud rohkem muusikuna tuntud Aleksander Müller. Raamatu nimi on „Vilus on jahe” ja ebaõnnestunud tekste siin pole. On juba algusest käivituvaid vaimukaid õnnestumisi ja on neid, mis alustavad oma maist teekonda algul lühema sammuga, et siis korraga kergesse absurditaeva tõusta.tartulinnaraamatukogu100

Andres Vanapa, millist tema luulekogudest siin välja tuua? Kujutan ette, kuidas vanameister ise oleks selle küsimuse peale naeru kihistanud, välgutanud valgeid hambaid ja tõstnud peopesad nõutult ülespoole. Juuksed olid niikuinii püsti. Miks mitte näiteks valikkogu „Grammofon”? Tõepoolest, see on üks vaimukas ja mitmekesine luuleraamat.

fs

Autori foto Aapo Ilves

Semen Altov “Sõnamäng”

Tahaksin tutvustada ühte erilist raamatut: tuntud vene humoristi kogumikku “Sõnamäng” (“Игра слов”), mille on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla.

Kõik, kes on väsinud halbadest uudistest ja virisemisest, saavad võimaluse südamest naerda ning võimaluse naerdes õppida vene või eesti keelt.

Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. 26-aastaselt hakkas ta kirjutama humoreske. Tema tekstidega on esinenud Venemaa tuntumad humoristid: A. Raikin, G. Hazanov jt.

Semen Altov esitab ka ise oma loomingut. Tema madal erilise tämbriga hääl annab tema esinemistele erilist mõju. Naiste arvates on tema hääl väga sensuaalne, mille peale humorist on maininud, et kui ta jääb vanemaks ja ei suuda kirjutada, hakkab teenima raha teenusega “seks telefoni teel”.

Raamatu “Sõnamäng” väljaandmist toetasid Tallinna ja Narva linnavalitused. Neis linnades toimusid ka raamatu esitlused. Altovil on Eestiga ammused sidemed.

“Aimla mainis pressikonverentsil, et ta on Altoviga tuttav juba 1975. aastast ning sõprus autoriga on teda igati aidanud selle raamatu tõlkimisel.Tema sõnul on Altovi huumor selline, mis ajab naerma nii venelased kui eestlased. Altovil on suvila Narva-Jõesuus. Altovi raamatus on palju mõnusaid kilde. Üks neist kõlab nii: “Vahel vajad sa lihtsalt inimlikku hellust, aga kodus on naine!”” (Urmas Tooming)

Näide tema loomingust:

Press

“Öelge, kas teil “Washington Posti” on?”
”Washington Posti”! On ikka, palun.”
”Aga vaat’ see leht, nagu pöökpuu oma, justkui vetikad – kelle see on?”
”See on Hiina oma. Või Jaapani.”
”Ja too paks on mis keeles?”
”Ei ole õrna aimugi.”
”Andke kõik need kolm.”
”Kas te loete kohe kõigis keeltes?”
”Jah, ma lehitsen kõigis keeltes.”
”Ja kas te saate millestki lehitsedes aru ka?”
”Kui niimoodi lehitsed, siis tunned: igal pool on tont – teab-mis! Tähendab, et sul on kõik nagu inimestel.”
Kultuurne inimene peab olema kursis võõraste ebameeldivustega.
(lk. 55)

Üks mu lemmikuid on “Keti pikkus”, kus kohtuvad kaks koera –  ebamäärasest tõust nässukarvaline kutsa Kohalik ja uhke sinakas bedlingtoni terjer Lord. Üks istub päevad läbi keti otsas, teine koos perenaisega rihma otsas, käib vastuvõttudel, näitustel, reisidel. Mõlemad uhkustavad oma eluga. Ja järeldus: “”C’est la vie!” lausus ketikoer. “Mis tõlkes tähendab, et “Vabadust määratakse keti pikkuse järgi!”” (lk.17). Eriti hea on seda kuulata autori esituses.

Lugege ja nautige!

Semen Altovist saab lugeda vene keeles http://www.altov.ru/about/bio/

Tamara Kozõreva

P. G. Wodehouse “Olgu, Jeeves”

Igaühel meist on mõni salapatt, midagi “intellektuaalse seltskonna” eest varjatut, mis lõpuks ikka ilmsiks tuleb. Minu oma on P. G. Wodehouse. Meeldiv juhus tõi lapsepõlve süütud muretud lugemised uuesti päevakorrale ja kuigi rõkkava naeru asemel kostis nüüd pigem Tootsi laadis “mh-mh-mh, pup-pup-pup”, oli see niisama siiralt lustlik.

Tutvustuseks:

Pelham Grenville Wodehouse (1881-1975) oli Briti humorist, 96 raamatu – romaanide, lühijuttude, näidendite, luuletuste, stsenaariumide, ajakirjanduslike tekstide – ning ligi 30 muusikalise komöödia laulusõnade autor. Üle 70 aastat kestnud karjääri jooksul saatis teda tohutu edu ning tema kirjatöid loetakse kodumaal tänini. Oma loomingu põhiosas kajastab ta humoorikalt Esimese maailmasõja eelse Inglismaa ülemklassi elu, toetudes omaenda elu- ja haridusteele. Tema proosat on imetlenud ja eeskujuks seadnud tema kaasaegsed Evelyn Waugh ja Rudyard Kipling ning tänapäevased kirjanikud Stephen Fry, Douglas Adams, Zadie Smith, J. K. Rowling ja Terry Pratchett. Ta on koostööd teinud Cole Porteri ja Jerome Kerniga ning valitud Laululoojate Kuulsuste Koja liikmeks. Tänapäeval tuntakse teda ennekõike Jeevesi-sarja ning lühijuttude poolest.

P. G. Wodehouse, sõpradele Plum (ek Ploom – Pelham kiiresti hääldatult) sündis 15. oktoobril 1881 ning kasvas kolmeaastasest peale peamiselt lapsehoidja ja tädide hoole all, mis on oma jälje jätnud tema raamatutesse Bertie Woosteri “hirmuäratavate” tädide Agatha ja Dahlia näol. Koos kolme vennaga internaatkoolides õppides nägi ta oma vanemaid 3. ja 15. eluaasta vahel kokku vaevalt kuus kuud. Dulwichi kolledžis oli ta niihästi edukas õpilane kui hea sportlane ja lõi agaralt kaasa kooliteatris ning kooli ajalehes; praegu kannab tema nime Dulwichi kolledži raamatukogu.

Oxfordi ülikooli minekust ei tulnud perekonna majandusraskuste tõttu midagi välja ning isa leidis pojale töökoha Hong Kongi ja Shanghai pangas, kus ta oleks pidanud pärast ameti õppimist asumaadele siirduma. Ent Wodehouse’i ei huvitanud pangandus ja tema äpardunud ametnikukarjäär kajastub ka ta teostes (Psmithi-lood, “Sam the Sudden”). 1902. aastal sai temast ajakirjanik, kes tegi kaastööd ajakirjadele ning alustas laulutekstide kirjutamist muusikalidele. Kirjatöö hakkas raha sisse tooma alles siis, kui tema naljalugusid järjejuttudena avaldama hakati.

1914. aastal abiellus Wodehouse Ethel Waymaniga. Lapsi tal ei olnud, kasutütar Leonora suri II maailmasõja ajal.

Ehkki Wodehouse’i romaane peetakse ennekõike inglise elulaadi kajastuseks, elas ta pärast 1914. aastat vaheldumisi Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Poliitika ja ülemaailmsed pöörised jätsid teda külmaks ning kui algas II maailmasõda, jäi ta oma mereäärsesse majja Le Touquet’s, adumata olukorra tõsidust. Saksa okupatsioonivõimud vahistasid ta ning interneerisid algul Belgias, seejärel Ülem-Sileesias (kuuldavasti olla ta selle kohta öelnud: “Kui see on Ülem-Sileesia, mismoodi siis veel Alam-Sileesias olla võib…”). Ta vabanes paar kuud enne 60. sünnipäeva, mil ta Genfi konventsiooni kohaselt oleks pidanud vabaks lastama, ent varasem vabastamine andis alust vihjeteks, nagu oleks kirjanik natsivõimudega kokkuleppe sõlminud. USA ei olnud tollal Saksamaaga sõjas ning Wodehouse kirjutas oma elust Tosti laagris lugusid mitmesse Ameerika raadiosaatesse. Ta uskus, et kaasmaalased imetlevad teda tasakaaluka hoiaku pärast laagripäevil, ent hindas inglaste sõjaaegseid meeleolusid valesti. Raadiosaated põhjustasid süüdistusi kollaboratsionismis sakslastega ning koguni riigireetmises. Tema süüdistajate hulgas olid näiteks “Karupoeg Puhhi” autor A. A. Milne ja näitekirjanik Sean O’Casey, kaitsjate seas aga Evelyn Waugh ja George Orwell. Inglise julgeolekuteenistuse MI5 läbi viidud juurdlus näitas, et Wodehouse oli naiivne ja taipamatu, kuid mitte reetur. Samamoodi oli lugu sõjajärgses Euroopas ilmselt paljude kultuuritegelastega; siinkohal soovitan vaadata “Vanemuise” lavastust “Kontsert diktaatorile”, mis käsitleb just üht sarnast juurdlust.

Pärast juurdluse lõppu kolis Wodehouse abikaasaga New Yorki ning 1955. aastal sai temast  Ameerika kodanik. Oma ülejäänud elu saatis ta mööda Remsenburgis, New Yorgi osariigis, ega külastanud enam kordagi sünnimaad. Romaanide kirjutamist jätkas ta veel üheksakümneseltki. 1975. aasta algul omistati talle Briti Ordu rüütli tiitel. 14. veebruaril 1975 suri ta Southamptoni haiglas südamerabandusse. Ta viimane romaan “Sunset at Blandings” (“Päikeseloojang Blandingsis”) jäi lõpetamata ning ilmus 1977. aastal.

2000. aastal loodi kirjaniku auks Bollinger Everyman Wodehouse Prize, auhind aasta parimale koomikažanris kirjutavale autorile. Inglismaal on loodud ka Wodehouse’i Selts.

P.G. Wodehouse on öelnud: “Ma viljelen seda, mida meie alal tuntakse “kerge kirjatöö” nime all, ning neile, kes sellega tegelevad, – mõnikord hüütakse neid humoristideks – vaatab intelligents ülalt alla ja irvitab nende üle.” (Over Seventy, 1957)

Wodehouse’i stiili iseloomustab segu omaaegsest Londoni klubislängist ning peenest, vahel ka peenutsevast klassikalisest salongi-inglise keelest. Ta on oma mõjutajateks nimetanud mitmeid kuulsaid inglise humoriste ja laululoojaid (Gilbert & Sullivan), kuid ka klassikuid (Shakespeare, Tennyson, Kipling, Umar Hajjam). Ta luges mõnuga traditsioonilisi põnevikke ja kriminulle ning on pühendanud ühe romaani Edgar Wallace’ile. Agatha Christie pühendas Wodehouse’ile omakorda raamatu “Halloweenipidu”. Wodehouse’i raamatuid on korduvalt seatud lavale ja kinolinale, teleseriaalidest on tuntuim ka meie raamatukogus leiduv “Jeeves and Wooster” (ITV, 1990-1993), kus peaosi kehastavad Hugh Laurie ja Stephen Fry.

“Olgu, Jeeves” (Right Ho, Jeeves, 1934) ilmus eesti keeles 1997. aastal Ralf Tominga tõlkes ühe osana neljaosalisest Jeevesi-sarjast, kuhu peale kuulusid kõnealuse veel “Väga hea, Jeeves!”, “Lase käia, Jeeves!” ja “Suur tänu, Jeeves!”. Raamatuid, kus esinevad aristokraadist noorhärra Bertie Wooster (eestlase silmis iseäranis sobiv nimi!) ja tema teener, kõikteadja Jeeves, on kokku tervelt 18. Bertram Wilberforce Wooster on Logardite Klubi auväärne liige ja Etoni-Oxfordi tavade tubli edasikandja (nt politseikiivri näppamine sõudevõistluse ööl), Jeeves aga mitteametlik konsultant südame-, raha- ja suguvõsaasjade alal kõigile oma peremehe sõpradele ja sugulastele. Kogu lugu saab, nagu enamasti, alguse sellest, et üks õnnetu noorsand ei suuda kuidagi kosja minna, tegevuse käigus kuhjuvad absurdsed sündmused ja grotesksed tegelased, häda ajab õnnetust taga… ja kuidagiviisi saabub – Jeevesi abiga – ikkagi õnnelik lõpp. Teravate elamuste ihaleja võib aga kõigepealt üles otsida kõne, mille Augustus Fink-Nottle pidas Market Snodsbury kooli auhindade üleandmise aktusel…    

Meie päevil esineb väärikaid ülemteenreid looduses harva, kuid Jeevesi mõjutusel on sündinud ka nt tšehhi kirjaniku Zdenĕk Jirotka “Saturnin”ka igati lugemisväärne teos.

Tiina Tarik

Loe ka:
Bibliofiil 
Hugh Laurie Wodehouse’ist
Lühikokkuvõtted Jeevesi-sarjast
Lisateavet

Pildid siit, siit.