Posts Tagged ‘aafrika’

Amos Tutuola „Palmiveinijoodik”

tutuolapalmiveinijoodikMinu parim lugemiselamus joodiku-kirjandusest.

Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilauataguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused „Kõrtsikammijad” ja „Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.

Aga see „Palmivenijoodik” oli kuidagi hoopis teistmoodi.

Võib-olla seepärast, et joomist ennast ja selle tagajärgi oli vähe kirjeldatud, kuigi loo käimatõmbamiseks on peategelase suur isu palmiveini järele, see isu on nii suur, et kui palmiveinivalaja ära sureb, siis tuleb talle koolnute maale järele minna.

Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud okrinaljutatudtee(romaan „Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu „Aafrika eleegia” üsna, jutustus „Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga „Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.

Ja võib-olla on meeldimise põhjus Mathura ladus ja nutikas, toredate keeleleidudega tõlge.

Lisalugemist: Kadri Naanu Sirbis pealkirja all „Ühest „kuratlikust umbluujutust”” Amos Tutuolast ja Ben Okrist; Erik Aru „Palmiveinijoodikust”  Eesti Päevalehes „Nigeerlasest joodiku mehistumine surnud veinitegija otsinguil”; Merit Kase intervjuu Ben Okriga Postimehes.

Tiina Sulg

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

hugueninmangodehooaegSee raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; cecilehugueninIndia lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Beryl Markham „Koos ööga läände”

markhamkoosöögaläändeMulle meeldis Paula McLaini raamat „Tiir ümber päikese”, millest siin blogis on juba kirjutatud, üsna hästi, ma olen vähemalt kaks korda vaadanud filmi „Minu Aafrika” ja lugenud Isak Dineseni raamatuid, samuti Antoine Saint-Exupéry „Öist lendu” ja teisi jutte, mis mingil moel Beryl Markhami aja ja looga haakuvad, seega tundus loogiline lugeda järgmiseks tema enda kirjutatud elulugu. Juurde lugesin (netist) huviga artikleid raamatutes esinevate inimeste ja nende omavaheliste seoste kohta ja vaatasin fotosid, et neid paremini ette kujutada. Sydney Pollack oli filmi valinud päris sobivalt head näod, ehkki Robert Redford nägi mu meelest parem välja kui väga ilusaks meheks kiidetud päris Finch Hatton. Ma ei mäleta üldse filmist Felicity-nimelist tegelast, kelle prototüübiks oli Beryl, seega on midagi veel üle vaadata.

Kui raamat 1942. aastal normeeritud paberi tõttu väikeses tiraažis ilmus, ei saanud see sõjaaja sekeldustes kuigi edukaks; ringlesid ka kuulujutud, mis vihjasid, et raamat pole Markhami enda kirjutatud. Autoritena pakuti välja päris mitut meest, kes kuuldavasti kõik ka ta armukesed olid, ning eriti tema kolmandat abikaasat, ajakirjanikku ja variautorit Raoul Schumacherit. Muuhulgas väideti, et Markham pole raamatu autor sellepärast, et kirjutas ainult selle ühe ja veel kimbukese lühijutte. See on õigupoolest päris veider väide, sest on ju palju kuulsamaid ühe raamatu autoreid. Tegelikult on hämmastav hoopis see, et nii hõivatud naisterahvas üldse kirjutamiseks aega leidis või vajadustki tundis, aga ilmselt oli ümbritsevate sõprade kirjutamiskihk nakkav. Muide, raamatu on kirjutanud ka Dineseni abikaasa Bror Fredrik von Blixen-Finecke, 1938. ilmus „Aafrika kütt”, sellest kirjutab Markham: „Kui Blix üldse on kunagi mõne ülesandega kimbatuses olnud, siis juhtus see ilmselt tookord, kui ta võitles iseendaga, kirjutades oma tööst Aafrikas oivalist, kuid ülimalt ujedat raamatut. Neile, kes teda tunnevad, kujutab see raamat endast tõelist monumenti alahindamisele. Ta on muutnud mutimullahunnikuteks kõik mäed, kus ta on roninud, ning kirjeldanud tühiste vahejuhtumitena selliseid tõestisündinud lugusid, millest vähem tagasihoidlik autor oleks tõelise verdtarretava saaga kokku kirjutanud.”

1983. aastal ilmus Markhami raamatust uus trükk, sest aasta varem sattus California restauraator George Gutekunst Hemingway kirju lugedes seda ülistavale lõigule. Seekord sai raamatust bestseller ning see aitas Markhamil oma viimased eluaastad suhteliselt mugavalt veeta. Tema elust tehti 1986.a dokumentaalfilm “World Without Walls” ja 1988. a biograafiline miniseriaal „A Shadow on the Sun” (kokku 192 min).beryl1

Beryl Markham sündis 1902. aastal, selline sünniaeg tõi naistele kaasa palju uut, huvitavat ja vabastavat, asju, mis veel nende emadele olid mõeldamatud ja kättesaamatud. Muidugi tõi see kaasa ka kaks maailmasõda ja mõnel pool – näiteks minu samal aastal sündinud vanaema jaoks – ohtralt erinevaid valitsusi, temal õnnestus elada paar aastat ka taasiseseisvunud Eestis.

Mulle meeldis raamat kohe algusest peale, see on kirjutatud vaimukalt ja kujundirikkalt, samas üle pingutamata. Näiteks suurveeaeg paistis õhust nii: „Jõel polnud ühtegi äratuntavat kallast. See nägi välja nagu kodust jalga lasknud eksinud järv.” Ühe oma hobuse iseloomu kirjeldamiseks võrdleb Markham teda õhtusöögikülalisega, kes vastuseks küsimusele, miks ta spinatit juustesse määris, vastab vabandusega, et pidas seda brokkoliks. Paneb selle hobuse üle mõtlema küll.

Üksikute episoodide kaupa, aga mitte ajalises järjekorras, kirjeldab autor oma elu lapsepõlvest kuni 1936. aastani, aga see ei ole autobiograafia, sest siin ei ole isegi mainitud tema ema, venda, kolme abikaasat, poega ega, jumal hoidku, mingeid armukesi. Suure armastusega on juttu isast, tähtis tegelane on lapsepõlve mängukaaslane Kibii, kes ta täiskasvanuna üles otsis ja kellega nad aastaid koos töötasid, küllaltki palju on juttu Blixist ja lühemalt teistest arvukatest sõpradest.

Isa kohta kirjutab Markham nii: „Isa lõpetas Sandhursti akadeemia nii sügavate teadmistega kreeka ja ladina keelest, et kehvem mees oleks neisse uppunud. Ta oleks vajunud põhja nagu ujuja meres, kummagi kaenla all Alexandria kirjatahvel, aga isa ei lasknud haridusel eales endast jagu saada. Ta võitis kõik võimalikud auhinnad, mida Ovidiuse ja Aischylose tõlkimise eest võita on, ja siis võttis kätte takistussõidu, kuni sai üheks paremaks amatöörratsutajaks Inglismaal.”

Aafrika, kus elu võib olla raske, kuid mitte iial igav, on Markhami suur armastus. Katse elada kõrgklassi abielunaise elu Inglismaal lõppes armetu läbikukkumisega ja tõdemusega, et „Igavus on endeemiline haigus”. „Nii Aafrika karmus kui ka ta heldus on mõõtmatu. Ta ei loovuta midagi, kuid pakub palju igat rassi inimestele”.

Erinevatest rahvustest aafriklasi ei kujutata kordagi üleolevalt, Markham mõistab ja aktsepteerib, et paljude asjade puhul nende mõtlemisviis lihtsalt on nii täiesti erinev. Isegi kui see arutu tundub ja vihale ajab. Kogu lapsepõlve on ta kohalike pärismaalastest poistega ringi jooksnud, vibu lasknud ja jahil käinud (mis pärismaalasest tüdruku jaoks iial lubatud poleks!), kuid see aeg lõpeb paratamatult. Kui täiskasvanud Kibii, kelle nimi on nüüd Arab Ruta, tema poole pöördudes „memsahib” ütles, sai Beryl aru, et see ülespuhutud sõna lõpetas ta nooruse. „Mida laps rassist, nahavärvist ja klassist ei tea, ega tahagi teada, selle saab ta kasvades üsna ruttu selgeks, kui näeb, kuidas iga inimene heidetakse armutult mingisse saatusest määratud renni nagu penn või sovrin, mis pangas oma pilusse kaob. Kibii, too nandi poiss oli mu hea sõber. Arab Ruta, kes mu ees istub, on endiselt mu hea sõber, aga meie käepigistus on edaspidi lühem, naeratus ta huultel pole enam nii innukas ja ehkki me võime mõnda aega sama teed kõndida, kõnnib tema edaspidi minu järel, kuigi me oleme kunagi oma lapselikus lihtsameelsuses üksteise kõrval kõndinud.”

beryl2Igasuguse tehnika arengu juures on eriti kole muidugi inimeste ahnitsemisvõimaluste kasv. Lennukite ilmumisega Aafrikasse muutus jahipidamine – elevandikarju sai nüüd lennukiga otsida ja kindlaks teha, kas neis on piisavalt suurte võhkadega isendeid. Neid vähemalt ei tulistatud lennukilt, jahimehed said teada vaid suuna ja pidid ikka ise kohale minema ja nad ei liikunud just lennukikiirusel ning ega elevandidki päris paigal seisnud, aga siiski ei tundu see eriti aus. Lihtsalt kujutlegem korraks (Markhami lennukist visatud kirjakese järgi) pilti tiheda taimestikuga maastikust rahulikult sööva elevandikarjaga, kus on umbes 500 looma, palju poegi, mitu pulli, neist üks väga suur üle 180-naelaste võhkadega, sellest kursil SW suur pühvlikari, aga ninasarvikuid pole näha. Veesilmad. Kaunis!

Kõik lendamist kirjeldav on lihtsalt võimas. Kui vaprad olid need teerajajad ja piiride kompajad! Ja mõnevõrra musta huumoriga – kui Beryl valmistus oma Atlandi lennuks, ütles ta sõber ja õpetaja talle: „Sulle peaks nalja tegema, et su ettevõtmise finantseerija elab farmis, mida kutsutakse Seramaiks – surmapaigaks; ja su lennuk ehitati Gravesendis – kalmupõhjas. Kui sa oleksid järjekindel olnud, oleksid sa pidanud ristima oma lennuki mitte Gulliks – kajakas –, vaid Lendavaks Hauakiviks.”

Martha Gellhorn kirjutab raamatu eessõnas, et nii Markhami kui Isak Dineseni raamatud on kui armastuskirjad Aafrikale, Dinesen oli aga kirjanik, kes pidas farmi – tema „Aafrika äärel” on lüüriliselt väljapeetud ja sügav nagu kaev. Beryl Markham oli tegudenaine, kes kirjutas ka raamatu, tema raamat on avar nagu tolleaegse Euroopa silmapiir, sest ta tundis enamat kui elu farmis.

Kaja Kleimann

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

V. S. Naipaul „Jõekäärus“

naipauljoekaarusMinategelase, umbes 30-aastase India päritolu, kuid mitmendat põlve Aafrikas elava moslemist mehe pilgu läbi vaadeldakse elu ühes nimetus Kesk-Aafrika riigis 1960. aastatel. Toimuv väljendab paljude sealsete riikide suhtumis- ja käitumismustrit, kus vana koloniaalne kord enam ei kehti, kuid uutmoodi ei osata, kus hõimu- ja rassierinevused on suuremad kui ühisosa ning hirm ja ebakindlus on igapäevane. Autor väljendab selgelt oma negatiivset suhtumist Aafrika mustanahalistesse ehk aafriklastesse nagu ta neid kõiki ühisnimetajaga nimetab, nähes erinevatel hõimudel erinevusi välimuses ja keeles, kuid mitte loomuses. Kuigi autor näeb Aafrika tulevikku mustana, ei ole raamatu üldtoon ängistav, vaid pigem neutraalse jutustaja oma.

Egle Tamm
Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond, kultuuriväärtuste teenistus

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

maniakkidetanavLapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

vingesugaviktaevasEsiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

belialseemistuikabsuveresEesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

babtsenkisodatsetseenias„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse politkovskajaputinivenemaaTšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

clarensmaolinlapssodurKuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

aleksijevitstsernobolipalveVeel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

haskihiinaveriPierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

robbprantsusmaaavastamineEt mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

mooraeestitalurahvavanemtoitVeidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on kivirahkrehepappulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

sahtourismaailmatantsLõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

quammendodolaul„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

pontingmaailmarohelineajalugu„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.tartulinnaraamatukogu100

Maniakkide Tänav

Chimamanda Ngozi Adichie “Half of a Yellow Sun”

Chimamanda Ngozi Adichie (1977) on tunnustatud Nigeeria kirjanik ja tema raamatutest voolav valgus ja värvirohkus jäävad lugejat saatma ka pärast raamatute käest panemist. “Half of a Yellow Sun”, mis sai 2007. a Orange’i kirjanduspreemia, räägib Nigeeriast kuuekümnendate kodusõja ajal. Võikad sõjastseenid on napilt, aga meeldejäävalt kirjeldatud, kuid raamat räägib rohkem inimsuhetest kui sõjast.

halfoftheyellowsunPeategelasteks on teismeline poiss Ugwu, kes saab intelligentse ja revolutsioonilise professori juures tööd ja loeb varsti raamatuid sama aplalt kui peremees. Olanna on professori armuke, haritud ja silmatorkavalt ilus naine, kes kolib oma rikaste vanemate juurest ära, et olla koos oma karismaatilise kallimaga. Samal ajal otsib mehe ema pojale külast sobivat naist. Richard on häbelik inglane, kes on armunud Olanna kaksikõesse. Raamatu tegelaste elud põimuvad väga erinevatel viisidel, sõja puhkemine mõjub kõikidesse erinevalt. Kõiki keeruliste suhete tagamaid ei püütagi lahti seletada ja see on väga värskendav.

Krõõt Kaljusto-Munck