Posts Tagged ‘rootsi’

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk“

Astrid Lindgren 
Pipi Pikksukk
(Eesti Raamat 1968,
tõlkija Vladimir Beekman)

Ka siis, kui oleme oma elu elanud tehniliselt oluliselt nõudlikumaid ja keerulisemaid tekste lugedes, on just „Pipi Pikksukk“ see raamatute raamat, mis meile igavesti meelde jääb. See on raamat unistustest, sõprusest, iseendaks jäämisest ja veel tuhandest asjast.

Soovitan kõigil meelde jätta ja järgida mõtet, mida Pipi jagab Tommy ja Annikaga, kui ta lõunamerelt naasnuna keset talve tühjalt seisnud Segasumma suvilasse läheb: „Äh, kui aga süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma.“

Asko Tamme

Foto Mana Kaasik

Nina Wähä „Testament”

See on võimas ja laiahaardeline lugu suurest perekonnast. Raamatu algupoole arvasin, et see on üks väga õnnetu pere. (Aeg-ajalt tabasin end mõtlemas: „Armas taevas, mis inimesed need on?”) Aga pärast kogu raamatu läbi lugemist päris nii öelda ei saa. Ehk ei olegi õnnetu perekond, vaid iga selle liige eraldi?

Iga pereliige tunnetab oma kuuluvust ja kohta erinevalt. Vanim (elusolev) tütar näiteks tunneb, et „rasketel aegadel võib alati oma perega arvestada”. Venna rinna najal nuttes tundis Annie turvatunnet, mida ta oma lapse isa Alexiga ei tundnud. Annie kasutab pere kohta ka Rotikuninga kujundit, mitte küll selle pahaendelisuse tähenduses, vaid seotuse väljendamiseks. Aga on lapsi, kes tunnevad end täiesti üksi olevatena.

Laste ema kohta kirjutatakse: „Muidugi armastas ta kõiki oma lapsi, loomulikult. Siri leinas, et nende kõikide jaoks polnud ruumi, kõigile ei jätkunud ema ega ka isa armastust, aga vähemalt olid neil õed-vennad. Neil oli katus pea kohal ja neil polnud vaja nälgida, nad olid üksteise jaoks olemas ja ta ei kahetsenud mitte ühtegi neist, ta oli kindel, et kuna tema tundis nii, siis tundsid sama ka kõik lapsed. Kuskil sügaval sisimas nad teadsid. Nad ju pidid seda ometi teadma?” (lk 225) See nälja koht on oluline, sest Siri on pärit Karjala perest, kus oli oma aja kohta haruldaselt vähe lapsi (neli), kuna tema vanemad ise olid hirmsat nälga kannatanud ja õdesid-vendi suremas näinud. Vaatamata ettevaatlikkusele ei pääsenud ka nemad (ja Siri) näljast päriselt. Siri õppis lugema, seda ema eest hoolikalt varjates. Ta kahetses, et ei saanud kunagi koolis käia. Siri ema vihkas religiooni ja pastoreid ja laiendas seda natuke kogu hariduse peale.

Vaatamata ema arvamusele, et ta ei saa kunagi mehele, viis sõda Siri kokku viis aastat vanema Penttiga ja kui too sai niipalju haavata, et eluks ajaks lonkama jäi (vähem või rohkem, vastavalt vajadusele), kosis ta tüdruku, sest „minu võõrasema ja õdede suud olid manitsemiseks, mitte kunagi laulmise jaoks. Sinu sees voolas viis, igavene, lõputu laul, mõnikord puhkes nõrk ümin õitsele. Algul oli selles alati naeru, mis kadus, kui Elina ära võeti.” Elina oli nende esimene tütar. Ja kuidas juhtub, et nii kaunilt mõelnud mehest saab perekonna hirmuvalitseja ja türann, keda kõik kardavad ja kes naudib teiste hirmu all hoidmist? Ise ütleb ta: „Kõik inimesed ei ela jumalakartlikult ja kõik inimesed ei ela oma laste nimel. Mina igatahes mitte. Teie ema on seda meie mõlema eest teinud. Ma olen õiglane mitte universaalse, vaid oma mõõdupuu järgi.” Kõigi teiste mõõdupuu järgi on asi õiglusest väga kaugel. Penttist aru saada on minul üsna võimatu, kuidas ma ka püüaks.

Ehk peitub algus selles, et Pentti ema suri teda sünnitades, mida talle kunagi andeks ei antud; isa uus naine oli rootslanna, kes kunagi ainsat sõna lastega ühist keelt ei rääkinud ja ainult enda sünnitatud arvukaid lapsi armastas; oma osa on perekonna rangel usklikkusel (lestadiuslased), kus „saadi kohe aru, et ta on sündinud uskmatuna” ja temasse ka vastavalt suhtuti. Selle tagajärjel võiski kujuneda täielik võimetus end kellelegi avada, oma mõtteid välja öelda või tundeid väljendada. (See viimane käib suurema osa perekonna kohta. Siri kohta öeldakse, et ta sai alles palju hiljem aru, et ka mees nende surnud lapsi leinas. Ja et ta unustas oma mehele öelda, et on talle andeks andnud.) 18-aastaselt läks Pentti sõtta, see tähendab ka tapmist. Raske oli seda teha ainult esimesel korral. Ja nii tõdebki Siri tagantjärele mõeldes: „Kurbus polnud kunagi kergem kanda olnud, kui nad [mehega] seda jagasid, vastupidi, tal oli alati tunne, justkui tiriks mees teda ebamäärase põhja poole ja kui ta vastu ei võitle, siis vajub ta üha sügavamale ja sügavamale ega pääse kunagi pinnale. Armastus ei tohiks niisugune olla.” (lk 263) Pentti arvates püüdis naine surma alt vedada, saades lapsi aina rohkem. „Et koguväärtus jaguneks nii paljude vahel, et iga üksiku kaal muutus kergeks.” Lapsi saab palju, nad on äärmiselt erinevad nii iseloomude kui vaimsete võimete poolest.

Tarmo ja Lahja on peaaegu kaksikud, nende vanusevahe on vaid veidi üle aasta ning nad mõlemad on väga lahtise peaga. Aga poistel ja tüdrukutel on vahe, Tarmo õpetaja suunab poisi Helsingisse õppima ja maksab tema eest salaja. Lahja on sama andekas, aga tüdruk. Üks vend on olnud vangis. Üks vend, Voitto, piinas lapsena loomi. „Voitto tundis end teiste laste hulgas üksi ja teadis, et kui nood talle lähenevad, siis mingi tagamõttega. Nad tahtsid, et ta teeks midagi, mida nemad ei suutnud. Hirmutaks mõnd kiusajat või kedagi õdede-vendade hulgas. Ta oli nagu nende isiklik timukas või tankist. Voitto ei öelnud kunagi ei.” Ema ohkas kergendatult, kui ta sõjaväkke läks. Tal oli üldse kombeks ebameeldivatest juhtumitest või mõtetest võimalikult kiiresti üle libiseda ja mõelda lihtsalt: „Kas on olemas selline asi nagu normaalne laps?”

Ilmselt ongi nii, et kui perekond on nii suur, on seal igasuguseid inimesi. See on vist juba statistiline paratamatus. Suurem osa 14-lapselise, kellest kaksteist elus, pere olevikutegevusest toimub 1980. aastate alguses, kui arvutada, et pereema abiellus 1940. aasta märtsis peaaegu pool aastat enne viieteistkümneaastaseks saamist ja räägitakse tema 55-aastaseks olemisest. Peetakse talu ja mitmel lapsel (aga sugugi mitte kõigil!) on eriline side loodusega. Mitmed lapsed on juba kodust välja ja välismaalegi kolinud.

Perekond elab ääremaal, Tornio on Lapimaal üsna Rootsi piiri ääres, ja palju on juttu selle koha ja suurte linnade erinevusest. Kui tütar ütleb emale, et onolemas selline asi nagu abielulahutus, vastab ema: „võib-olla Stockholmis”. Korduvalt rõhutatakse, et Helsingi koolides tundub olevat ruumi erinevate eksistentside jaoks, „täpselt nagu raamatutes”. Tornios on võimatu teistsugusena ellu jääda.

Ja siiski saavad teoks nii mitmedki võimatuna tunduvad asjad ja nii mõnelegi pereliikmele tekivad võimalused õnne saavutamiseks.

Kaja Kleimann

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Tiina Sulg

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud, kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” siiski helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel:
* Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga.
* Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena.
* Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.
* Raamat on saanud ka järje. Eesti keeles veel pole, aga küllap tuleb.

Tiina Sulg

Fredrik Backman „Britt-Marie oli siin“

Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on terve elu tegelenud kodu korrashoiuga ja elanud ainult oma mehele. Ühel hetkel saab see läbi ja Britt-Marie avastab end täiesti teistsugusest olukorrast – ta leiab töökoha majanduskriisist räsitud väikelinnas.

Raamat on kirjutatud mõnusa huumori ja irooniaga, kuid selles puudub üleolek. Backman oskab tegelasi kirjeldada empaatiaga, mis paneb neile kaasa elama. Võib ju naerda Britt-Marie paindumatu korraarmastuse üle, sest mida arvata inimesest, kes annab hinnanguid selle põhjal, kui korras on kellegi söögiriistasahtel? Selline karakter võiks mõjuda naeruväärselt, kui autor ei kirjutaks temast viisil, mis ta lugeja jaoks sümpaatseks muudab. Ja kas ei ole meil kõigil omad kiiksud? Britt-Marie korraliku koduperenaise fassaadi taga peitub tugevus, mida esmapilgul oodata ei oskaks.

Tegemist on südamliku raamatuga. Saab naerda inimloomuse üle, saab ennast ja teisi ära tunda. Näeme, kuidas aastakümnetepikkused harjumused inimesega kaasas käivad. Joonistub välja, kui oluline on inimesele olla kellegi jaoks vajalik, et teised teda märkaks. Loo arenedes kujunevad ootamatud sõprussuhted Britt-Marie ja temast väga erinevate inimeste vahel. Raske olukord ühendab ning kõik raamatu tegelased on omamoodi raskes olukorras. Seal on napsilembene Keegi, kes peab linna ainukest pood-postkontor-pitsabaar-autoremonditöökoda, räpakad lapsed ja habemikud mehed, kelle elu ainukeseks rõõmuks on jäänud jalgpall. Kuid linna ainuke jalgpalliväljak on suletud… Jalgpall on raamatus üldse väga olulisel kohal, kuid spordikauge lugeja ei peaks laskma end sellest heidutada. Ka Britt-Mariele ei meeldinud alguses jalgpall.

Doris D. Orr

Anja Wikström “Ükski pere pole saar”

See on kaasahaaravalt kirjutatud raamat perest, kes püüab toime tulla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autismispektrihäire diagnoosiga lapse kasvatamisega. Anja Wikström on kirja pannud oma pere loo. Ja see lugu on pehmelt öeldes troostitu, kuigi – lapsed kasvavad ja lõpuks läheb kõik tahes-tahtmata justkui lihtsamaks, kuid selles raamatus lähevad mõned raskused lihtsalt mööda, ilma et nad õieti lahendust leiaksid, isegi kui raamatu lõpus läheb pilt mõnevõrra helgemaks ja optimistlikumaks.

Raamat kirjeldab põhjalikult vanemate püüdlusi olukorraga kuidagi toime tulla: seda, kuidas nad vähendavad töökoormust, kohandavad tööd ja vahetavad töökohti, püüavad õpetajatele asja selgitada, pühendavad kogu oma vaba aja lastega tegelemisele, sest muidu ei tuleks pere lihtsalt kuidagi toime. Ja kogu oma pühendumuse kiuste peavad nad ikkagi taluma tuttavate ja võõraste hukkamõistu ja kahtlustusi ning leppima kuidagi sellega, et nende laps on üksildane ja õnnetu.

See raamat võiks kõnetada kõiki lapsevanemaid, aga eelkõige lohutada neid, kes mingil põhjusel tunnevad, et nad on lapsevanemana läbikukkunud või et hoolimata nende parimatest kavatsustest ja pingutustest ei käitu nende lapsed siiski ühiskonna ootustele vastavalt – ei kohane lasteaias või koolis, ei suuda oma impulsse kontrollida, satuvad kergesti konfliktidesse ja reageerivad agressiivselt, ei leia sõpru ega koge õpetajate poolehoidu ning muud säärast. Või kes teab, vahest avardaks see ka nende vanemate pilku, kelle peres kasvavad musterlapsed – võib-olla paneb see kellegi nähtamatut ordenit rinnast võtma ja lapse klassikaaslaste peale veidi kaastundlikuma pilguga vaatama. Polegi nii harv juhus, kus kõrvalseisjad paneks halvasti käituva lapse võimalusel kohe terveks eluks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kui see vaid nende võimuses oleks.

Peab ütlema, et natuke tegi see raamat mind ka kurvaks, sest kuigi pealkiri näib optimistlik, kirjeldab lugu suures osas just seda, kuidas kogu ühiskond tõmbub fookuses olevast perest vähehaaval eemale – juba beebide võimlemises väidab treener, et ema ise on imiku ülitundlikus reaktsioonis süüdi, koolis lahutatakse peategelane My vanemate meelehärmiks järjekindlalt sõpradest, keda sellise diagnoosiga lapsel on niigi raske leida ja varsti ei kutsuta teda enam ühegi klassikaaslase sünnipäevale. Ka vanavanematel ja teistel lähisugulastel läheb aega, et olukorraga kohaneda ja aru saada, kui oluline ja vajalik on just nende mõistmine ja toetus sellise lapse vanematele.

Sain siit raamatust palju olulist teada – näiteks seda, et diagnoosid võivad olla ka kombineeritud (ATH + autismispektri häire); et autismispektrihäirega lastel võivad sageli olla samasuguse häirega õed ja vennad; ning et lähisugulaste, töökaaslaste ja õpetajate silmis rehabiliteerib sellise lapse vanemaid lõppeks siiski ainult lapse diagnoos, lapse enda jaoks on aga kindlasti parem, kui diagnoos jääb asjaosaliste enda teada, sest klassikaaslaste vanemaid ja teisi lapsi peletab see kui silt kauge kaarega eemale ning tulemuseks on üksildus.

Liina Leemet

Carin Gerhardsen „Must jää”

See raamat on eriti sobiv neile, kes ei armasta liiga verist krimikirjandust. Tegemist on päris hästi jutustatud looga, milles on ootamatuid ja huvitavaid pöördeid ja võtteid, seda päris lõpuni välja. Põhimõtteliselt võib selliseid võtteid ka lugeja eksitamiseks nimetada, aga need teevad loo igal juhul palju huvitavamaks. Jutustatakse viie erineva inimese osaliselt kattuvaid lugusid kahes erinevas ajas, aga mitte mina-vormis, vahele on pikitud asjasse puutuvad ajaleheartiklid. Osaliselt kattuvaid selles mõttes, et on asju ja situatsioone, millest räägitakse erinevate inimeste seisukohast. Samas sündmuses osalejad võivad asju väga erinevalt näha ja kogeda. Ükski jutustajatest ei kuulu politsei ridadesse ja politseiga on raamatus üldse kaunis vähe pistmist. Päris alguses tundub lugu üpris segane, siis tundub nagu selguvat, mis ja miks juhtus, aga tegelikult…

Nagu pealkirjastki aimata võib, käivitub kogu lugu liiklusõnnetusest. Tegelasi on nii kõrgklassist kui kodutute hulgast, nii usinaid töörügajaid kui pangaröövleid, ja eks lõpuks selgub, kes neist tegelikult paremad inimesed on. Põhiliselt räägib see raamat siiski inimestest, kellel pole piisavalt otsusekindlust mingil hetkel õigesti käitumiseks, olgu see siis enda või kellegi teise eest välja astumiseks, ja mida see endaga kaasa toob – mõnele viimasegi enesekindluse ja eneseaustuse kadumise ning süümepiinad ja õudusunenäod, mõnele surma. Raamatu motoks on Martin Lutheri sentents „Vale on nagu lumepall – mida kauem seda veeretad, seda suuremaks see kasvab”, ja tõsi see on. Samuti räägib raamat sellest, milleks on võimeline inimene, et säilitada oma status quo’d. Ent sisse on kirjutatud ka see, et alati on võimalik end muuta ja parandada, on võimalik andestada ja otsast alustada, on võimalik õigeid otsuseid langetada.

See on autori esimene eesti keelde tõlgitud raamat. Tegu on endise matemaatiku ja IT-konsultandiga, kelle 8-osaline Stockholmis asuva Hammarby politseijaoskonna lugude sari on Rootsis väga populaarne, seda on tõlgitud ka enam kui 25 keelde, ehk kunagi võetakse ka meil kavva. Kolm esimest osa on meie raamatukogus ingliskeelsena olemas.

Kaja Kleimann

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon