Posts Tagged ‘rootsi’

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.

Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?

„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””

Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.

Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.

Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.

Janar Kotkas

Fredrik Backman „Karulinn”

Ma kuulun inimeste hulka, kelle meelest tippsporti ei tohiks olemas olla. Minu utoopilises nägemuses käiksid kõik inimesed värskes õhus kõndimas ja tantsiksid hea muusika saatel, selle asemel et vähesed inimesed end hulga teiste silme all peaaegu surnuks pingutavad. Seepärast lootsin raamatut alustades natuke, et võin ehk „Karulinna”, mille kese on jäähoki, jätta lugemata ja piirduda tutvuva lehitsemisega. Päris alguses ehk olekski võinud nii minna, aga kui lugesin ka keskelt ja lõpu, tuli siiski uuesti korralikult otsast peale hakata.

Ma oleksin pidanud seda muidugi kohe teadma, sest Backman on Backman ja ega „Britt-Marie oli siin” ju ei rääkinud ka nii väga jalgpallist. „Karulinnas” on hokist mõnevõrra rohkem juttu. Kui Borg, kuhu Britt-Marie kolis, oli jumalast mahajäetud koht kusagil tee ääres („Borg on alev, mis asub tee ääres. See on tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab”), siis Karulinn on koht, mis ei asu millegi lähedal. Isegi kaardil näeb see imelik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta”, ütleksid mõned.

”Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?”

Kuigi linnake on väike, on autor sinna paigutanud elama ühiskonna läbilõike jao inimesi – nii rikkaid kui vaeseid, põliselanikke ja sisserännanuid, õnnelikke ja õnnetuid, heterosid ja geisid, argu ja vapraid.

Juhtub (ja on ka varem juhtunud) häid, halbu ja väga halbu asju. Sümpaatseimad tegelased on need, kes muutuvad, arenevad ja iseennast ületavad. Autor annab kõigile võimaluse. See oligi vist see asi, mis mind umbes nädal pärast lugemist vaevama hakkas – lugesin kiiresti ja tegelastele südamest kaasa elades, hakkasin kohe soovitust kirjutama, et lugege ka toredat raamatut, aga hiljem… Ühest küljest ma olen väga rahul, teisest küljest tabas mind tagantjärele tunne, et minuga on manipuleeritud – mingid kavatsuste traagelniidid hakkasid esile tulema ja aktuaalsed teemad esile kerkima. Teisest küljest vist ei olegi manipuleerimises midagi eriti ebatavalist, rääkimata taunitavast, autor ju püüabki oma ideid lugejani viia. Sama on aktuaalsete teemadega – neist kirjutamine on ka loomulik. Teiste samalt autorilt loetud raamatutega mul pole sellist tunnet tekkinud, äkki see kord on kuidagi põhjuslikus seoses peategelaste noorusega? Et nagu veidi õpetlik? Kui selle tulemusel aga jõuab mõne (noore) lugejani tõdemus, et ka siis, kui asjad lähevad väga halvasti, on neid võimalik parandada, on kõik väga hästi.

Karulinnal on jäähall ja kogu selle linna jõud, energia ja armastus pannakse hokisse. Ja esimest korda üle kahekümne aasta on noored jõudnud noortesarja poolfinaali. Raamatus jutustatakse noortest hokimängijatest ja nende perekondadest, treeneritest ja nende perekondadest, armastusest, sõprusest ja reetmisest, valikutest – sest elu koosneb lakkamatutest valikutest: kas olla lojaalne inimesele või meeskonnale, kui see, mis on ühele hea, on teisele halb? Milline mõju on meeskonnale ja üksikisikule lollidel naljadel ja millal need lähevad üle piiri? Erinevaid piire ületatakse nii heas kui halvas mõttes.

Võrdselt olulisi tegelasi on nii palju, et ma ei hakka siin kedagi nimepidi välja tooma ega tutvustama, siis läheks juba ka sisujutustamiseks, mis pole käesoleva kirjutise eesmärgiks. Raamatu lugu jutustatakse olevikuvormis ja aegajalt öeldakse, mis tegelastest kümne aasta pärast saab. Järg on ka juba ilmunud ja meie raamatukogus inglise keeles olemas (pealkirjaga „Us Against You”).

Tegelikult on hea lugemine.

Kaja Kleimann

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“


Astrid Lindgren
„Vahtramäe Emil“
(tlk Vladimir Beekman)

Tänu oma lastele olen tutvust teinud kaasaegse lastekirjanduse rikkaliku valikuga ning lugenud unejuttudeks nii vastsündinud kirjandust kui raamatuid, mida olen kunagi ise lapsena lugenud. Astrid Lindgrenile ei ole ma leidnud võistlejat. “Vahtramäe Emilit” lugedes läheb meelest jälgida kirjaniku kavatsusi. Imetlen Emili siirast südamlikkust ja julgust õilsa eesmärgi nimel tegutseda. Seda, et parimad kavatsused võivad meid elus sootuks mujale viia, tasub ka täiskasvanutel tähele panna. Puhas süda on siiski parim võimalus olla ettenägelik. Oma laste peale mõteldes lohutan ennast aeg-ajalt kirjaniku tõdemusega, et Vahtramäe Emilist sai hiljem vallavolikogu esimees.

Kristjan Luhamets

Foto Mana Kaasik

Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”

Lasud Knutbys” on mitmes mõttes pettumustvalmistav romaan. Etteruttavalt olgu öeldud, et pealkirjas lubatud laske tuleb lugejal mõnd aega kannatamatult oodata. Lisaks tekib lugejal romaani kulgedes pidevalt küsimus: kes on selle peategelane?

Vahelduseks romaani tutvustus: „1997. aasta suvel kolib perekond Forsman Upplandi maakonda Knutbysse, olles valmis alustama uut elu nelipühilaste Filadelfia koguduses, mida juhib karismaatiline Eva Skoog. Seitsme järgneva aasta jooksul koob käputäis inimesi ja perekondi erootiliste võimusuhete saatusliku võrgustiku, mis viib paratamatult traagiliste arenguteni.”

Esmalt tundub, et peategelaseks on proua Forsman, hiljem pühendatakse aga suurim tähelepanu härra Forsmanile – ometi on ju selgelt näha, et kõiki niite tõmbab pastor Eva Skoog. Siiski jääb tolle hirmuäratava ja lugejas vihagi tekitava tegelase kujutamine pisut liiga pinnapealseks ja kõrvaliseks, et teda saaks peategelaseks nimetada.

Usupõlglik lugeja saab romaanist kinnitust oma mõtetele kiriku (siinkohal siiski konkreetselt nelipühilaste) silmakirjalikkusest. Kättemaksuhimuline lugeja asub üsna romaani algusest peale ootama: kas ja kuidas silmakirjateenritest manipulaatorid oma nartsissistlike ja õelate tegude eest vastutama peavad?

Judinaid tekitab teadmine, et selliseid asju juhtub päriselt ning seegi romaan põhineb tõestisündinud juhtumil. Meie ümber leidub inimesi, kellega on lihtsam manipuleerida kui teistega – ja paraku ka neid, kes teiste mõjutamisel osavad ja oskavad seda enda huvides ära kasutada.

Jonas Bonnier on Rootsi autor, kes on seni avaldanud 8 romaani. Üks Tema viimaseid romaane „Helikopterirööv” räägib suurimast, Stockholmi lähedal Västbergas toimunud pangaröövist. Teos saavutanud edu 34 riigis. „Helikopterirööv” on autori esimene katse põnevusromaanide kategoorias ning on samuti tõsielul põhinev krimiromaan, Priit Hõbemägi intervjuu Jonas Bonnieriga Eesti Ekspressis “Multimiljonärist krimikirjanik: “Istusin röövlitega ühes toas ega saanud nende jutust midagi aru.”

Janar Kotkas

Jonas Bonnieri pilt on pärit siit.
Autori kohta rohkem infot Wikis.

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk“

Astrid Lindgren 
Pipi Pikksukk
(Eesti Raamat 1968,
tõlkija Vladimir Beekman)

Ka siis, kui oleme oma elu elanud tehniliselt oluliselt nõudlikumaid ja keerulisemaid tekste lugedes, on just „Pipi Pikksukk“ see raamatute raamat, mis meile igavesti meelde jääb. See on raamat unistustest, sõprusest, iseendaks jäämisest ja veel tuhandest asjast.

Soovitan kõigil meelde jätta ja järgida mõtet, mida Pipi jagab Tommy ja Annikaga, kui ta lõunamerelt naasnuna keset talve tühjalt seisnud Segasumma suvilasse läheb: „Äh, kui aga süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma.“

Asko Tamme

Foto Mana Kaasik

Nina Wähä „Testament”

See on võimas ja laiahaardeline lugu suurest perekonnast. Raamatu algupoole arvasin, et see on üks väga õnnetu pere. (Aeg-ajalt tabasin end mõtlemas: „Armas taevas, mis inimesed need on?”) Aga pärast kogu raamatu läbi lugemist päris nii öelda ei saa. Ehk ei olegi õnnetu perekond, vaid iga selle liige eraldi?

Iga pereliige tunnetab oma kuuluvust ja kohta erinevalt. Vanim (elusolev) tütar näiteks tunneb, et „rasketel aegadel võib alati oma perega arvestada”. Venna rinna najal nuttes tundis Annie turvatunnet, mida ta oma lapse isa Alexiga ei tundnud. Annie kasutab pere kohta ka Rotikuninga kujundit, mitte küll selle pahaendelisuse tähenduses, vaid seotuse väljendamiseks. Aga on lapsi, kes tunnevad end täiesti üksi olevatena.

Laste ema kohta kirjutatakse: „Muidugi armastas ta kõiki oma lapsi, loomulikult. Siri leinas, et nende kõikide jaoks polnud ruumi, kõigile ei jätkunud ema ega ka isa armastust, aga vähemalt olid neil õed-vennad. Neil oli katus pea kohal ja neil polnud vaja nälgida, nad olid üksteise jaoks olemas ja ta ei kahetsenud mitte ühtegi neist, ta oli kindel, et kuna tema tundis nii, siis tundsid sama ka kõik lapsed. Kuskil sügaval sisimas nad teadsid. Nad ju pidid seda ometi teadma?” (lk 225) See nälja koht on oluline, sest Siri on pärit Karjala perest, kus oli oma aja kohta haruldaselt vähe lapsi (neli), kuna tema vanemad ise olid hirmsat nälga kannatanud ja õdesid-vendi suremas näinud. Vaatamata ettevaatlikkusele ei pääsenud ka nemad (ja Siri) näljast päriselt. Siri õppis lugema, seda ema eest hoolikalt varjates. Ta kahetses, et ei saanud kunagi koolis käia. Siri ema vihkas religiooni ja pastoreid ja laiendas seda natuke kogu hariduse peale.

Vaatamata ema arvamusele, et ta ei saa kunagi mehele, viis sõda Siri kokku viis aastat vanema Penttiga ja kui too sai niipalju haavata, et eluks ajaks lonkama jäi (vähem või rohkem, vastavalt vajadusele), kosis ta tüdruku, sest „minu võõrasema ja õdede suud olid manitsemiseks, mitte kunagi laulmise jaoks. Sinu sees voolas viis, igavene, lõputu laul, mõnikord puhkes nõrk ümin õitsele. Algul oli selles alati naeru, mis kadus, kui Elina ära võeti.” Elina oli nende esimene tütar. Ja kuidas juhtub, et nii kaunilt mõelnud mehest saab perekonna hirmuvalitseja ja türann, keda kõik kardavad ja kes naudib teiste hirmu all hoidmist? Ise ütleb ta: „Kõik inimesed ei ela jumalakartlikult ja kõik inimesed ei ela oma laste nimel. Mina igatahes mitte. Teie ema on seda meie mõlema eest teinud. Ma olen õiglane mitte universaalse, vaid oma mõõdupuu järgi.” Kõigi teiste mõõdupuu järgi on asi õiglusest väga kaugel. Penttist aru saada on minul üsna võimatu, kuidas ma ka püüaks.

Ehk peitub algus selles, et Pentti ema suri teda sünnitades, mida talle kunagi andeks ei antud; isa uus naine oli rootslanna, kes kunagi ainsat sõna lastega ühist keelt ei rääkinud ja ainult enda sünnitatud arvukaid lapsi armastas; oma osa on perekonna rangel usklikkusel (lestadiuslased), kus „saadi kohe aru, et ta on sündinud uskmatuna” ja temasse ka vastavalt suhtuti. Selle tagajärjel võiski kujuneda täielik võimetus end kellelegi avada, oma mõtteid välja öelda või tundeid väljendada. (See viimane käib suurema osa perekonna kohta. Siri kohta öeldakse, et ta sai alles palju hiljem aru, et ka mees nende surnud lapsi leinas. Ja et ta unustas oma mehele öelda, et on talle andeks andnud.) 18-aastaselt läks Pentti sõtta, see tähendab ka tapmist. Raske oli seda teha ainult esimesel korral. Ja nii tõdebki Siri tagantjärele mõeldes: „Kurbus polnud kunagi kergem kanda olnud, kui nad [mehega] seda jagasid, vastupidi, tal oli alati tunne, justkui tiriks mees teda ebamäärase põhja poole ja kui ta vastu ei võitle, siis vajub ta üha sügavamale ja sügavamale ega pääse kunagi pinnale. Armastus ei tohiks niisugune olla.” (lk 263) Pentti arvates püüdis naine surma alt vedada, saades lapsi aina rohkem. „Et koguväärtus jaguneks nii paljude vahel, et iga üksiku kaal muutus kergeks.” Lapsi saab palju, nad on äärmiselt erinevad nii iseloomude kui vaimsete võimete poolest.

Tarmo ja Lahja on peaaegu kaksikud, nende vanusevahe on vaid veidi üle aasta ning nad mõlemad on väga lahtise peaga. Aga poistel ja tüdrukutel on vahe, Tarmo õpetaja suunab poisi Helsingisse õppima ja maksab tema eest salaja. Lahja on sama andekas, aga tüdruk. Üks vend on olnud vangis. Üks vend, Voitto, piinas lapsena loomi. „Voitto tundis end teiste laste hulgas üksi ja teadis, et kui nood talle lähenevad, siis mingi tagamõttega. Nad tahtsid, et ta teeks midagi, mida nemad ei suutnud. Hirmutaks mõnd kiusajat või kedagi õdede-vendade hulgas. Ta oli nagu nende isiklik timukas või tankist. Voitto ei öelnud kunagi ei.” Ema ohkas kergendatult, kui ta sõjaväkke läks. Tal oli üldse kombeks ebameeldivatest juhtumitest või mõtetest võimalikult kiiresti üle libiseda ja mõelda lihtsalt: „Kas on olemas selline asi nagu normaalne laps?”

Ilmselt ongi nii, et kui perekond on nii suur, on seal igasuguseid inimesi. See on vist juba statistiline paratamatus. Suurem osa 14-lapselise, kellest kaksteist elus, pere olevikutegevusest toimub 1980. aastate alguses, kui arvutada, et pereema abiellus 1940. aasta märtsis peaaegu pool aastat enne viieteistkümneaastaseks saamist ja räägitakse tema 55-aastaseks olemisest. Peetakse talu ja mitmel lapsel (aga sugugi mitte kõigil!) on eriline side loodusega. Mitmed lapsed on juba kodust välja ja välismaalegi kolinud.

Perekond elab ääremaal, Tornio on Lapimaal üsna Rootsi piiri ääres, ja palju on juttu selle koha ja suurte linnade erinevusest. Kui tütar ütleb emale, et onolemas selline asi nagu abielulahutus, vastab ema: „võib-olla Stockholmis”. Korduvalt rõhutatakse, et Helsingi koolides tundub olevat ruumi erinevate eksistentside jaoks, „täpselt nagu raamatutes”. Tornios on võimatu teistsugusena ellu jääda.

Ja siiski saavad teoks nii mitmedki võimatuna tunduvad asjad ja nii mõnelegi pereliikmele tekivad võimalused õnne saavutamiseks.

Kaja Kleimann

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Tiina Sulg

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud, kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” siiski helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel:
* Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga.
* Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena.
* Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.
* Raamat on saanud ka järje. Eesti keeles veel pole, aga küllap tuleb.

Tiina Sulg

Fredrik Backman „Britt-Marie oli siin“

Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on terve elu tegelenud kodu korrashoiuga ja elanud ainult oma mehele. Ühel hetkel saab see läbi ja Britt-Marie avastab end täiesti teistsugusest olukorrast – ta leiab töökoha majanduskriisist räsitud väikelinnas.

Raamat on kirjutatud mõnusa huumori ja irooniaga, kuid selles puudub üleolek. Backman oskab tegelasi kirjeldada empaatiaga, mis paneb neile kaasa elama. Võib ju naerda Britt-Marie paindumatu korraarmastuse üle, sest mida arvata inimesest, kes annab hinnanguid selle põhjal, kui korras on kellegi söögiriistasahtel? Selline karakter võiks mõjuda naeruväärselt, kui autor ei kirjutaks temast viisil, mis ta lugeja jaoks sümpaatseks muudab. Ja kas ei ole meil kõigil omad kiiksud? Britt-Marie korraliku koduperenaise fassaadi taga peitub tugevus, mida esmapilgul oodata ei oskaks.

Tegemist on südamliku raamatuga. Saab naerda inimloomuse üle, saab ennast ja teisi ära tunda. Näeme, kuidas aastakümnetepikkused harjumused inimesega kaasas käivad. Joonistub välja, kui oluline on inimesele olla kellegi jaoks vajalik, et teised teda märkaks. Loo arenedes kujunevad ootamatud sõprussuhted Britt-Marie ja temast väga erinevate inimeste vahel. Raske olukord ühendab ning kõik raamatu tegelased on omamoodi raskes olukorras. Seal on napsilembene Keegi, kes peab linna ainukest pood-postkontor-pitsabaar-autoremonditöökoda, räpakad lapsed ja habemikud mehed, kelle elu ainukeseks rõõmuks on jäänud jalgpall. Kuid linna ainuke jalgpalliväljak on suletud… Jalgpall on raamatus üldse väga olulisel kohal, kuid spordikauge lugeja ei peaks laskma end sellest heidutada. Ka Britt-Mariele ei meeldinud alguses jalgpall.

Doris D. Orr