Posts Tagged ‘rootsi’

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

maailma-parim-raamatKui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

Suures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.

Tiina Sulg

Håkan Nesser „Inimene ilma koerata”

Ma olen saanud uue krimikirjanduse lemmiku!

nesserinimeneilmakoeratakaasHåkan Nesseri raamatuid on eesti keeles ilmunud juba alates 1996. aastast, kokku seitse, kõik „Mirabilia” sarjas, ja need on mulle samuti üsna hästi meeldinud. Eelmiste peategelane on olnud Van Veetereni nimeline komissar, kel (üllatus-üllatus) kirg klassikalise muusika ja raamatute vastu, temast saabki hiljem antikvariaadi pidaja. Van Veetereni raamatute tegevus toimus Maardami-nimelises väljamõeldud linnas, aga seda, et tegelikult ei ole kuskil mainitud, millise riigiga on tegu, lugesin alles praegu netist – nimed on nii hollandipärased, ilmselt eeldasin, et Maardam asub just seal.

Uue sarja uurija on komissar Gunnar Barbarotti, tegevus toimub põhiliselt väljamõeldud Kymlinge linnas, mis sai oma nime Stockholmi mahajäetud metroojaamalt. Seekord ei ole aga mingit kahtlust, et tegevus toimub Rootsis.

Eestikeelses raamatus on 455 lehekülge ja komissar tuleb mängu alles leheküljel 160. Kõik eelnev kirjeldab ühte ülitavalist perekonda, kus eluaeg kooliõpetajatena töötanud vanemad on just pensionile läinud, neil on kaks abielus tütart, kes ise lapsevanemad, ja äpardunud romaanikirjanikust poeg. (Miskipärast kujutatakse untsuläinud kirjanikena alati mehi!). 63-aastane pereema mõtleb hommikul ärgates ainult sellest, kas tappa ära ennast või oma mees. Mõistagi ei tee ta kumbagi, vaid valmistab perekonnale pidustusteks tohutuid toidulaare. Kõigil pereliikmetel on ühest küljest võttes kõik nagu hästi, teiselt poolt aga jälle mingid probleemid ja üldsegi mitte väikesed. Ikka ja jälle annab imestada, kuidas inimesed oma elu nii kohutavalt keeruliseks saavad teha, kui suurt tähtsust omistatakse näivusele ning kui tohutu vahe sellel tegelikkusega olla võib. Ega muidu nii head raamatut ei saaks ka.

Barbarotti on, nagu nimestki järeldada võib, isa poolt itaalia päritolu ja õnnelik selle üle, et ta vanemad otsustasid nimetada ta sedapidi, mitte Giuseppe Larssoniks. See oli ka ainuke asi, milles ta vanemad iial kokku leppisid. Ta on 45-aastane üksikisa, sest neli aastat tagasi toimunud lahutuse ajal otsustas vanim tütar jääda isa juurde, kokku 15 aastat kestnud abielus oli lapsi kolm. Lahutus tuli Barbarottile ootamatult ja mõjus laastavalt. Just umbes sel ajal tegi ta vestluses Meie Issandaga (kelle olemasolu ta ei usu) diili – kümne aasta jooksul „peab Gunnar Barbarotti katsetama Meie Issanda oletatavat eksistentsi seeläbi, et saadab tema poole palveid nii sageli, kui võib sobilikuks ja õigustatuks pidada, ja siis paneb spetsiaalselt selleks otstarbeks hangitud märkmikku kirja, kas neid täidetakse või mitte”. Palved peavad muidugi olema omakasupüüdmatud arukad palved, mitte loteriivõidu küsimise taolised. Palve mitte kuulda võtmine annab jumalale miinuspunktid, täitmine aga plussid. Esimesel aastal pärast lahutust oli jumal 21 punktiga miinuses, neljandal, käesoleval aastal toimunud pöördega aga õnnestus tal vahepeal isegi plussi jõuda ning jõulude eel oli ta kõigest kahe punktiga allpool olemasolu joont, mis pani Barbarotti mõtlema, et „oleks tore tähistada uut aastat hardas lootuses, et on olemas jumalataoline kõrgem võim, kelle juurest häda korral abi otsida.”

Ka kriminaalsuseta avakolmandik raamatust, mis tutvustab meid perekonnaga, on väga huvitavalt kirjutatud ning paneb kaasa elama. Tegevuse arenedes hoiab raamat tohutult hästi pinget, ja seda isegi rutiinse politseijuurdluse – kus kobatakse pimeduses ja pole õigupoolest millestki kinni haarata – kirjeldamisel. Nagu tavaliselt, kõik valetavad uurijale ja juhuse osa on elus suur. Lõpp kisub nii põnevaks, et enam raamatut käest panna ei saa.

Mis mulle selles raamatus eriti meeldis, on huumori-, sealhulgas arvestatava hulga musta huumori sisaldus. Näiteks lohutas Barbarotti oma eksnaist, kui selle uus mees (kellel olid kõik positiivsed omadused, mis temal puudusid) tumedanahalise kõhutantsijannaga jalga laskis, et vähemalt polnud tegemist rassistiga! Vestlused Meie Issandaga annavad tunnistust mõlema poole teravmeelsusest ja meenutavad õige õrnalt G. Guareschi „Don Camillo väikese maailma” samalaadseid jutuajamisi.

hakannesserKuigi kuriteod selles raamatus on kahtlemata võikad, ei jää üldmulje sugugi nii süngeks kui paljudes teistes Põhjamaade krimiromaanides.

Mõistagi on Håkan Nesser võitnud oma teostega ohtralt Rootsi krimikirjanduse auhindu, samuti Taani Palle Rosenkrantzi romaaniauhinna ja Põhjamaade krimikirjanduse Klaasist Võtme. Ta on kirjutanud ka vähem kriminaalse sisuga romaane ja novelle, ühe thrilleri ja ühe eksperimentaalromaani.

Kui mul oleks samalaadne tabel, saaks Meie Issand üsna kõvad punktid järgmise eestikeelse Barbarotti raamatu ilmumise eest!

Kaja Kleimann

Leif G. W. Persson “Linda mõrva jutum” ja “Kes tapaks lohe”

linda morva juhtum_kaas_punane-OK.inddJust siis, kui sa arvad, et Rootsi kriminaalkirjandus on juba nii “noir”, et muid värve silm enam ei seleta, satub sulle pihku Leif G. W. Perssoni Evert Backströmi sari. Selle värvi jaoks on raske õiget sõna leida — siiruviiruline ehk? Kui esimeses osas “Linda mõrva juhtum” on palju ruumi jäetud keeruka juurdluse argirutiinile, lööb teine osa “Kes tapaks lohe” hoogsalt kaardid lauale — mitte miski pole selles loos lõpuks nii, nagu alguses paistab.

Igatahes on Bäckström teretulnud vaheldus Wallanderi-tüüpi tõsistele komissaridele, kes kannavad oma õlul maailmamuret ja püüavad vahelduva eduga tervislikult toituda (mitte et B. seda ei püüaks, aga välja tuleb… nagu alati). Bäckströmi sekeldused ja targutused, töö- ja eraelu, kõigel juhtmõtteks “kuidas võimalikult vähese vaevaga panna teisi võimalikult palju tegema, et ise rutem õhtule saada ja pärast kogu au sisse kasseerida”, tema ääretult omapärane kutse-eetika ning lai valik kolleege, ülemusi ja eksperte, kes töö ära teevad, ei anna lugejale hõlpu; peatükid on ka üsna lühikesed, et saaks itsitamise vahepeal hinge tõmmata. Ja mingil moel jõuavad Laplane, Venku, Part, Nõginina, Põlvpüks, Jukkapekka, Esipuupea ja Tõeline Politseinik alias Bäckström, kellelt pärinevad ka kolleegide koodnimed, ometi lahenduseni.

kes tapaks lohe_kaasok.inddKriminoloogiaprofessor ja telekommentaator Leif G. W. Persson on ise pikalt politseis töötanud. Tema tööelus, mis hõlmas ka Olof Palme mõrva uurimist, on olnud nii- ja naasuguseid aegu. Sestap siia juurde stiilinäiteks mõne lõbusama lõigu asemel midagi muud.

“Tensta ja Rinkeby kohalikud jaoskonnad olid kogu oma eksisteerimisaja jooksul paigutanud rõhuva osa oma vahenditest heade suhete loomisse piirkonnas elavate inimestega. Kellest ligi üheksakümmend protsenti olid pagulased raskes olukorras olevatest riikidest. Kellest enamik olid põgenenud riikidest, kus neil ei lubatud mõelda ega isegi elus olla. Ettevõtmine ei olnud kergete killast ja tõsiasi, et jaoskonna töötajatest üheksakümmend protsenti olid tavalised rootslased, ei teinud seda sugugi lihtsamaks. Mitmenda põlve rootslased või siis äärmisel juhul teise või kolmanda põlve pagulased. Rootsi ühiskonda hästi sisse sulandunud, juured tugevasti Rootsimaa pinnas.

Kuritegudega võitlemine oli jäänud tagaplaanile. Kogu tavapärane politseitöö kannatas. Siin tegeleti pigem silla ehitamisega inimeste vahele, suhete ja usalduse loomisega. Kõige lihtsamaga, üksnes suutlikkusega omavahel suhelda.” (lk 190, tlk. Kadi-Riin Haasma)

Raamatuist on kirjutanud ka:
Kultuuritarbija60+ oma blogis,
Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis,
Siiliste raamaturiiuli blogis

Tiina Tarik

Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

noirmartinsonPärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. noirnaitusNoir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

noirtaanirootsiKirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. noirsakssRaamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

noirkeranenTehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

noirsnTallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

noirislandIslandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

noirharglaIndrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

noirpublikLõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain

Jonas Karlsson „Arve”

5 700 000 Rootsi krooni?

Tõsiselt?

Kui säherdune summa teie pangaarvele laekuks, oleks muidugi äge. Aga kui teie postkastis on ühel heal päeval arve, millel maksenõudena kirjas 5,7 miljonit? Palju see vanas – või uues – rahas teebki?

Ei, aga mille eest? Parkimistrahve ei ole, autot samuti mitte. Ümbrikupalka pole saanud, õieti pole nagu palka ka eriti saanud, aga midagi seal sõbramehe videolaenutuses ikkagi makstakse, ja töökaaslased on lahedad. Parim sõber on igavene kitsipung, hüpohondrik ja muidu kaebleja, aga ikkagi vana semu, kelle seltsis hää aega veeta. Naiste peale raha ei kulu – pärast seda, kui Sunita tagasi koju Indiasse läks, pole enam armusuhteid olnudki, sest… nojah. Igatsus närib ja ilusad ajad ei lase südant lahti. Muidu elad ju päris kenasti rahulikult oma pisikeses toas, kust avaneb silma rõõmustav vaade (ei, see ei ole „Godot’d oodates”). Luksust taga ei aja, pitsa ja õlu käib küll. Vahel ostad mõne piparmündi-šokolaadi- ja vaarikajäätise. Kuni su plaatide ja ulmeraamatute kogu muudkui täieneb, ei ole katki midagi. Oled ikka vähesega välja tulnud ega nõua elult suuremat. Ja nüüd korraga see.

karlssonarveAh teised said ka arve? Samuti üle jõu käivate summadega?

No helistame siis sellel kliendiinfo telefonil.

Mis tähendab – elamine maksab?

Elamused, tunded, aistingud, vaated – kõigel on hinnasilt? Ja nüüd on aeg maksta? Ja kui pole raha, et maksta, siis lülitatakse juurdepääs edasistele elamustele välja?

Sa poleks iialgi uskunud, et see nii kallis on.

Aga kui Maud Andersson (huvitav, kuidas ta välja näeb, kui ta hääl niimoodi kõlab?) kõik üksipulgi selgeks teeb, tuleb välja, et sul on hea elu olnud. Ehkki enda arvates oled sa muudkui võimalusi kasutamata jätnud. Ja mida ilusam elu, mida väärikam elamuste kombinatsioon, seda kõrgem hind. Ning rikkad ja edukad ei saa sugugi tingimata kõige suuremaid arveid. Sest:

Inimesed on kohutavalt õnnetud. Enamik inimesi tunneb ennast halvasti. Neil on valu. Nad on vaesed, haiged, võtavad rohtu, tunnevad ängi, kardavad ja muretsevad igasuguste asjade pärast. Nad on stressis või paanikas, leinavad, neid vaevab südametunnistus, sooritusnõuded, uneprobleemid ja keskendumisraskused või siis on nad lihtsalt tülpinud, nendes kaheldakse, nad tunnevad ennast ebaõiglaselt kohelduna. Petetuna, läbikukkununa, süüdlasena, mida iganes. Enamik inimesi kogeb mingit rahulolu äärmisel juhul mõne aasta lapsepõlves. Sealt nad kõige sagedamini oma punktid saavadki. Pärast seda on asi päris sünge. /…/ Saa aru, me vaatame elu nagu klassikalist muusikapala. Ei võida mitte see, kus on kõige rohkem trumme ja pasunaid. Need peavad ju ka õiges järjekorras tulema, muidu ei ole see midagi väärt…” (lk 99-100)

Ja nüüd kujutlegem, kui suure arve me ise saaksime. Mis on see meie elus, mida kõige kõrgemalt hinnataks? Kuidas mõõta õnne ja valu, rahulolu ja ahistust? Kumb toob rohkem punkte, kas sportauto, millega kuhugi ei sõideta, või jalgratas, millega iga päev linnaäärseid radu mõõdetakse? Sada sõpra või kümme investeeringut, või vastupidi? Kas rõõm su enda saavutustest on rohkem väärt kui rõõm selle üle, et kellelgi teisel läheb hästi? Kui su sõber juubeldab Chelsea võidu üle ja sina kurvastad Liverpooli pärast, kas saab siis rõõm sõbra rõõmust su kurbuse üles kaaluda? Ja kas see, et sul üldse oli, keda armastada, võib olla määratult tähtsam kui see, et lõppkokkuvõttes oled ikka üksi? Ja mis asi too õnn ikkagi on?

Rootsi kirjanik ja näitleja Jonas Karlsson (s. 1971) kirjutas mitu menukat näidendit, enne kui pöördus proosa poole. 2014. a ilmunud nukkernaljakas, omajagu sürrealistlik ja ääretult humanistlik jutustus „Arve” on nüüdsest Mari Jesmini tundlikus tõlkes eestlaste lugemislaual. Mis muud kui arveid koostama!

Tiina Tarik

Lisateavet Jonas Karlssonist: http://www.imdb.com/name/nm0439642
Lagle Räga kirjutas Jonas Karlssoni “Arvest”  Palamuse raamatukogu blogis.

Kajsa Ingemarsson “Kõik sai alguse veest”

Olen viimasel ajal tihti mõtisklenud selle üle, et kui väidetavalt on inimestel aina vähem aega lugemiseks, siis kuidas sobib sellega trend, et raamatuid kirjutatakse peaaegu ainult (heal juhul) triloogiate kaupa ja need muutuvad aina paksemaks! Just hiljuti ilmus eesti keeles Diana Gabaldoni “Võõramaalase” 1. raamat, 446 lehekülge. Mul on tekkinud komme kontrollida, mitu raamatut tulemas on, otsustamaks, kas on üldse mõtet alustada. See teos on eesti keeles alles pool raamatut, inglise keeles on ilmunud 8 raamatut, ainult esimene tagasihoidlikult alla 700 lk, edasi 970 ja siis kõik üle 1000. Mis neil ometi viga on?

ingemarssonkoiksaialguseKirjutan Kajsa Ingemarssoni raamatust põhiliselt sellepärast, et see tekitas minus hämmingut. Kindlasti ei saa seda nimetada lugemissoovituseks, samas pole see ka hoiatus mitte lugeda, sest ega ta ju meelelahutuskirjanduse kohta halvasti kirjutatud pole. Aga 544 lehekülge, tule taevas appi! Lugesin kaunis kiiresti ja suures osas diagonaalis, jättes vahele kõik, mis puudutas kangelanna rõivastust, üksikasjalist loetelu iga kohvri pakkimise ja riietumise ajal – tuvihall Anna Molinari kampsun, punane Vanessa Bruno kampsun, Pringle’i kašmiirdžemper, lihtsad Philippa K T-särgid, Seveni ja Joe teksased, Dalhov Copenhageni siidpluus, Alice Temperlay kleit, Trish Beckersi Chandelier’ kollektsiooni ehted, Dyrberg/Kerni käevõru, rääkimata kosmeetikast – La Mer’i kreem, MD Vit A-Plusi sarja Firming Treatmenti mask, Biothermi Flash Recharge Masque jne, jne. Pole elu sees ühestki neist midagi kuulnud. Product placement? Kellele on see mõeldud? Inimestele, kes teavad unepealt, millised nägid Hermèsi sallid välja 70. aastatel? Tegelikult ei tea seda isegi autor, kes avaldab järelsõnas tänu Stella garderoobi koostajale!

Ma pole Kajsa Ingemarssoni eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenud ega saa neile ka praegu pilku heita, mõlemad on lugejate poolt hinnatud ja välja laenutatud. Mõlemad on paarsada lehekülge õhemad. Selle raamatu võtsin kogemata krimka pähe, sest tutvustus ütles peategelaseks olevat tuntud krimikirjaniku Stella Fribergi, kelle vastomandatud korteris avastatud veeleke muudab tema elu. Ma lootsin siiralt, et põhjuseks on laip põranda all või siis vähemalt varandus. Aga tühjagi, veeleket oli vaja ainult seksika torulukksepa mängu toomiseks. Tegevuse arenedes saab selgeks, et tegelikult kirjutab Stella siiski naistekaid, tema loodud peategelane läbi 10 raamatu on küll 19. sajandi naisdetektiiv, kuid saladuste lahendamise kõrval elab ta tolle aja kohta ennekuulmatut armuelu, valides vallalisena endale ise partnereid (aga mitte rohkem kui üks, äärmisel juhul kaks seksistseeni raamatu kohta!). Kohas, kus armastusstseeni, vabandust, ma mõtlen voodistseeni, kirjeldati, hakkasin kahtlustama, et äkki on siin tegemist paroodiaga või et Ingemarsson on oma kangelanna suhtes irooniline, sest see oli ikka väga jube, aga tegelikult ilmselt siiski ei ole, sest ülejäänud raamat seda arvamust ei toeta. Just selliseid raamatuid Stella Friberg kirjutabki. Ja on sealjuures õnnetu, et kirjanduskriitika tema kirjutatut kostüümipornoks nimetab, et teda ei peeta PÄRIS kirjanikuks ja et ta vanemad tema kirjutatud raamatuid ei loe.

ingemarssonrootsikeelesStella Friberg on edukas ja rikas, aga mitte eriti õnnelik ega meeldiv inimene, kellel tegelikult polegi sõpru, on vaid inimesed, kellega koos on kasulik end näidata. Ta on pärit koledast perekonnast, samuti väga rikkast, kuid külmast ja ebasõbralikust. Raamatu edenedes saame teada, et temas on inimlikud jooned täiesti olemas (muidu raamat ilmselt ei müüks, mõtlen ma õelalt – läbinisti ebasümpaatne kangelane oleks kahtlemata huvitavam), mõned sündmused panevad talle südamest kaasa tundma. Põhjaliku ülevaate saame me nii raamatu kirjutamise raskustest kui ka kirjutatavast raamatust, mitte just peatükkide kaupa, kuid siiski paari-kolme leheküljeliste tükkide haaval. Kirjeldatakse ka raamatute müügiga seotud protsesse suhtekorraldusest kollase ajakirjanduse alatute võteteni, midagi põhjapanevalt uut sellest välja pigistada siiski ei anna ja see kõik on lihtsalt liiga pikk!

Vähemalt ei pane Ingemarsson oma kangelannat raamatu lõpuks õnnelikult mehele, nagu Friberg teeb enda omaga – Franciska Falke leiab nii oma õiged vanemad kui taipab lõpuks armuda mehesse, kes juba aastaid ta kõrval seisnud ja oodanud on.

Kes tahab, võib Stella perekonnaseisu mõttes muidugi ära korraldada, võimalus selleks jäetakse lahti. Minul Stella õnnelikuks saamisse erilist usku pole, aga ma olen vast liiga küüniline.

Kaja Kleimann

Michael Mortimer “Neitsikivi”

Kas lähitulevikus on oodata suurt looduskatastroofi või on see lihtsalt hullunud teadlaste ettekujutus? Veidrad kajakad ja kummaliselt käituvad hundid…

mortimerneitsikiviVõiks öelda, et romaani peategelane on eriskummaline ja tundmatu fossiil, mis/kes rändab ajast aega, läbi mitmete tuntud ja tundmatute inimkäte. Liites kõiki neid tegelasi omavahel suurt ja kummalist saladust hoidma.

Päeval, mil heliseb pealtnäha tavalise Rootsi tudengineiu telefon, muutub tema tavaline elu tundmatuseni. Nimelt oodatakse Idat Nobeli preemia banketile, kus tema kätte peaks antama hoiule eriline laegas, mis on veelgi erilisema sisuga.

Pärast seda pidu pole Ida elu enam kaugeltki endine. Segaste asjaolude tõttu saab temast tähtsa teadlase, Nobeli preemia laureaadi mõrvas kahtlustatav ja riiklikult tagaotsitav kurjategija. Algab suur põgenemine ja paljastub ka ohtralt saladusi Ida enda, tema kadunud ema Eva ja salapärase minevikuga vanaema Alma kohta.

Ida otsib üles oma lähedaseima inimese, kasuisa Lasse, et saada temalt abi ja kaitset. Lasse aga on mees, kes teab tüdruku minevikust ootamatult palju kummalisi asju ja üritab talle selgitada üht-teist tema vanaema tegemistest ja läbielatust. Koos läbitakse sadu kilomeetreid, lootuses jõuda Venemaale Alma juurde.

Peale politsei on Ida jahitav veel hulga inimeste poolt, kõigile on tema kättesaamine ülimalt tähtis.

Põgenemistee ei kulge otse loomulikult vahejuhtumiteta, kuid need juhtumised jäägu lugejatest huvilistele avastada. Autorid teevad ka põikeid ajalukku ja teadusse sidudes need osavalt põhisündmustikuga.

michaelmortimerSee ilmselgelt väga põhjalikult läbimõeldud tegevustikuga, hoogne (ent samas mitte liialt) ligi 500-leheküljeline teos sai siinkirjutava lugeja suureks kurvastuseks liigagi kiirelt läbi. Nukrutseda ilmselt aga ei tasu, küll aga tuleb hoolega kannatust varuda. Nimelt on ees ootamas veel viis loodetavasti sama põnevat Neitsikivi-sarja raamatut.

Raamatu videotutvustus.

Michael Mortimer on kahe Rootsi kirjaniku ühine pseudonüüm, selle taga on Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg. Daniel on sündinud 1977. aastal ja ta alustas kirjutamist 2002. aastal. Jerker sündis 1971. aaastal. Tema kirjandusdebüüt toimus aastal 2001.

Täpsemalt saab meeste kohta lugeda selliselt lehelt.

Triin Võsoberg