Posts Tagged ‘rootsi’

Põhjamaade krimikirjandus: A-st Q-ni, väikesaartest suurlinnadeni

Kui ma hakkasin kokku panema ülevaadet viimaste aastate Põhjamaade krimikirjandusest, jahmatas mind raamatute hulk. Ma muidugi teadsin, et neid on palju, aga et nii palju… Niisiis ei ole see kirjatöö nüüd ei üldiselt ega maade või teemade kaupa mitte ülevaade, vaid rohkem nagu sissevaade, sest nimekirjaga ma piirduda ei tahtnud, aga kõigist raamatutest natukenegi kirjutamine teeb loo loetamatult pikaks. Ja mõistagi ei ole ma kõike lugenud. Jätan siit meelega välja ka niigi hästi tuntud „neli vaala”: Henning Mankelli loodud Kurt Wallanderi, Jo Nesbø Harry Hole’i, Lars Kepleri Joona Linna ning nii Stieg Larssoni kui David Lagercrantzi Lisbeth Salanderi, mainin ainult, et see viimane on üks väheseid kordi, kus ma teise autori poolt kirjutatud järgedesse positiivselt suhtun. Leif G. W. Perssoni suurepärasest Backströmi sarjast on õnneks suurem osa siin samuti juba varem esitletud (siin).

Üldised tähelepanekud.
Raamatud paistavad minevat järjest võikamate üksikasjade kirjeldamise teed. Päris tihti ja eriti sarjade puhul on juhtunud, et ma tahan ainult teada, mis siis õieti juhtus, ja jätan suuri tükke lugedes vahele. Enamasti kirjutataksegi kriminulle sarjadena. (See muidugi ei ole ainult Põhjamaade ega ainult krimikirjanduse trend.) Inimestel on ilmselt turvaline lugeda samade tegelastega raamatuid, ehkki kui (vähemalt tõlgete) ilmumise vahe on pikk, peavad karakterid olema väga head ja nende elu piisavalt huvitav, et järgmise ilmumisajaks veel midagi mäletada. Enamus autoreid on rootslased. Paljud uurivad tegelased ei ole politseinikud, vaid töötavad muul alal, kõige sagedamini muidugi ajakirjanikuna, kuid ka prokuratuuris, sotsiaaltööl, advokaadina või lausa õpetajana. Uurijal on väga sageli narkomaanist perekonnaliige, elus või surnud, paranemas või tagasi langemas. Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas. Eriti rootsi autorite puhul on populaarseks tegevuskohaks mõni saar, iseäranis kuritegelik paik paistab olevat Gotland. Samuti on rootslastel kombeks kaks autorit korraga, on nad siis kaane peal eraldi kirjas või valinud ühise varjunime – Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril näiteks nimetavad end Lars Kepleriks. Lisaks sellele, et paljudest raamatusarjadest on saanud telesarjad, on osa raamatuid kirjutatudki viisil, mis paneb pildi silme ees liikuma, selmet süüvida nähtamatusse.

Alustagem seda sissevaadet siis sarjadega uurivatest naistest, kes ei ole politseinikud.
Üks varasemaid, mida tahaks mainida, on kirjanik Erica Falcki sari: esimene raamat „Jääprintsess” ilmus 2011. aastal, „Jutlustaja” 2012, „Kiviraidur” 2014. Teoste tegevus toimub Rootsi läänerannikul asuvas väikelinnas Fjällbackas, kust autor Camilla Läckberg ise pärit on.
10-osalisest sarjast on eesti keelde nüüdseks jõudnud täpselt pool, äsja ilmus „Sohilaps”. Pärast eelmises raamatus (erakordselt põnev ja peaaegu uskumatu sisuga „Murelind”, 2016) toimunud pulmi on noor ema Erika nüüd õnnelikus abielus politseinik Patrick Hedströmiga. Ta leiab oma ema asjade hulgast saksa raudristi ja läheb ühelt vanalt ajalugu tundvalt mehelt selle kohta pärima. Mees tapetakse. Erika leiab ema päevikud ja nende lugemine annab talle lõpuks võtme oma ema ja samuti enda lapsepõlve kannatuste mõistmiseks. Teise maailmasõja mõjust inimeste eludele annab kirjutada ikka ja jälle. Patrick ja Erika on sümpaatsed tavalised inimesed, kes on uuriva ja ärksa vaimuga, armastavad teineteist ja oma last (kuid tahaks sellegipoolest vahel öösel magada) – ühesõnaga, natuke normaalsust tasakaalustamaks uuritavate lugude koledusi.
Raamatuid on tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ja loodetavasti tuleb lisa ka eesti keeles. Rootsis on mitme raamatu põhjal tehtud ka telefilmid.

Neljaosalisest Taani sarjast, mille peategelane on Nina Borg ning autoriteks Lene Kaaberbøl ja Agnete Friis, on eesti keeles seni ilmunud kaks. Nina Borg on naine, kellel on naftaplatvormil töötav armastav abikaasa ja kaks last, ent tema põhitähelepanu kipub olema suunatud siiski võõrastele abivajajatele. Punase Risti õena töötab ta pagulastega ja näeb lähedalt maailma, mida tavaline inimene kohtab haruharva. Nina Borg on sukeldunud maailmaparandamisse. Kui ta oleks mees, nimetaksime teda kangelaseks. Kuna ta on naine, nimetatakse teda pigem halvaks emaks. Aga mida teha, kui abivajajaid on nii palju?! Kuidas ja kuhu piir tõmmata?
”Poiss kohvris” (2014)
Sõbranna pöördub Nina poole palvega tuua hoiukapist ära kohver ja vaadata sinna sisse alles siis, kui ta on varjulises kohas. Kohvrist leiab Nina elusa lapse. Politseisse pöördumise asemel hakkab Nina ise asjaga tegelema, paralleelselt jutustatakse meile noore leedulanna lugu, kelle laps rööviti. Lugu on põnev, klassikaliselt on kurikaelteks idaeurooplased ja skandinaavia rikkurid, kes arvavad, et raha eest saab kõike ja samas „ma ei tahtnud ju midagi halba”, aga laipu saab kokku ohtralt.
Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi esimene Nina Borgi raamat on pälvinud tunnustust nii Taanis kui ka mujal. 2009. aastal võitis see aasta parima põnevikuna maineka Harald Mogenseni auhinna, oli Skandinaavia parimale kriminaalromaanile antava Klaasvõtme auhinna nominentide hulgas ning ka New York Timesi bestseller.
„Vaikne, märkamatu tapmine” (2016)
Selles osas saab Nina Borg raskelt kiiritada ja surmaohtu satub ka tema tütar. Raamat on väga põnev, lugu jutustatakse ja sündmusi esitatakse mitmest vaatenurgast ja etteaimatava kõrval on ka üllatusi. Karta on, et seda osa peategelase abielu üle ei ela.

Lone Theilsi osavalt üles ehitatud ja väga põnev debüütromaan „Saatuslik merereis” (2017) on inspireeritud tõestisündinud juhtumist.
Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut, aastaid hiljem ilmub Inglise rannakülas leitud kohvrist neist tehtud foto. Taani ajalehe Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Sündmused arenevad peadpööritava kiirusega ja Nora elu satub ohtu. Juba on ilmunud ka järgmine raamat „Kurva poeedi naine”, milles Iraanist Taani põgenenud kuulus poeet palub Noral üles otsida oma põgenemisel silmist kadunud naise.
Autor, nagu tema kangelannagi, töötas 20 aastat ajakirjanikuna, 16 sellest Londonis Taani ajalehe Politiken korrespondendina.

Viveca Sten on üks edukamaid Rootsi naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 25 keeles ja müüdud maailmas kokku üle nelja miljoni, Rootsis on nende põhjal vändanud 15 osa telesarja „Mõrvad Sandhamnil”. Raamatuid paistab praegu olevat ilmunud kaheksa ja mina loeksin sarja küll väga hea meelega edasi. See on jälle just selline sari, kus püsitegelaste elu kujutamine tundub olulisemagi osana kui mõrvad.
„Vaga vesi” (2016)
Thomas Andreasson on töötanud politseis 14 aastat, neist 8 merepolitseis ja tunneb saarestikku nagu oma koduõue. Nüüd saadetakse ta oma Harö suvekodu naabersaare Sandhamni rannast leitud uppunud mehe surma asjaolusid uurima, appi kutsub ta oma lapsepõlvesõbranna, kohaliku advokaadi Nora Linde, kelle poja ristiisa ta on. Nora on arsti abikaasa, kahe lapse ema ja tõeliste snoobide minia. Põnevas ja ootamatu lõpuga kriminaalloos on palju juttu kodutundest, kodu tähtsusest, see sisaldab ka rohkelt peresuhteid ja saarestiku igapäevaelu.
„Suletud ring” (2017)
Põhja-Euroopa suurima avamereregati stardipauguga üheaegselt kõlanud lasuga tapetakse keset merd võistleva laeva kapten, Rootsi kuningliku jahtklubi aseesimees. Väga põnevat lugu uurivad jälle Thomas ja Nora, kelle õigusalased teadmised kõrgseltskonna saladustes orienteeruda aitavad.

Leena Lehtolainen on Soome kuulsaim naiskrimiautor, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 20 keelde. Tema Maria Kallio raamatusari on saavutanud Soomes kultusliku staatuse, on võitnud ohtralt auhindu, sh kandideerinud Põhjamaade krimikirjanike suurimale auhinnale Klaasvõti. Eesti keelde on neid seni tõlgitud kaks.
„Minu esimene mõrv” (2016)
Noor punapäine Maria Kallio töötas pärast politseikooli lõpetamist paar aastat ja tüdines siis igavast raportite kirjutamisest ning asus juurat õppima. Ta on väikest kasvu, kuid hästi treenitud ja terava mõistusega osavõtlik inimene. Tema eraelust väga palju juttu ei ole. Esimese raamatu alguses on ta võtnud vastu pooleaastase asenduskoha Helsingi kriminaalpolitseis, et leida elule uusi vaatenurki. Esimest mõrva uurides tuleb tal tegemist tuttavate inimestega, sest suvepuhkuste ajal pole uurijaid valida. Raamatus tuleb juttu uimastitest ja raamatupidamisega sahkerdamisest, vägistamistest ja ohvri kohtlemisest. Raamat on realistlik ja jutustamisviis soomlaslikult aeglane, ülemäärast põnevust ei maksa oodata.
„Kiusatute kaitsja” (2017)
Maria on asunud tööle Tapiola advokaadibüroosse ja politsei tegemised ei tohiks enam temasse puutuda, aga taaskord juhtub, et mõrvatakse tuttav ja Maria ei suuda uurimisest kõrvale hoida. Omapärase punapea eradetektiivitöö politseile mõistagi ei meeldi. Tapiola koorekihi saladustesse süvenemine seab ohtu ka Maria enda elu.

J. K. Johansoni nime taga peitub grupp tele- ja filmistsenaristidest autoreid. Palokaski triloogia raamatud „Laura“, „Noora“ ja „Venla“ on ilmunud 2016-2017. Uuriva tegelasena satub loo keskmesse Miia, kes pärast politseitöölt lahkumist läheb oma vanasse kooli eriõpetajaks – see tähendab raskustesse sattunud või sattuvate õpilaste nõustamist; tema noorem vend Nikke on sama kooli psühholoog. Miial pole hea otsustusvõime meeste suhtes ja Nikke on õpilastega kontakti saamise nimel liiga semutsev olnud, millest veel palju pahandust tuleb. Nende vanem õde Venla on aastaid tagasi teadmata kaduma läinud ja seetõttu puudutab Laura-nimelise õpilase kadumine neid eriliselt. Läbivalt on mängus salapärased ingliripatsiga kaelakeed. Tänapäeval noor olemine on tõeliselt ohtlik: narkootikumid, internet ja suur rahaahnus, et olla võrdne klassi popimatega, võimaldavad koostada surmavaid kombinatsioone.
Esimene raamat keskendub Laura Andersoni kadumisele, meenutatakse ka Venla lugu, kuid kahte juhtumit veel ametlikult ei seostata. Lõpuleheküljel see kahtlus tekitatakse ning järgedes areneb see edasi.

„Päikesetorm” (2015) on Åsa Larssoni debüütromaan ja sellena ka premeeritud.
Peategelasteks on Stockholmist tulnud jurist Rebecka Martinsson, kes kodukülla naasnult sõpra aidates riskib kõigepealt oma töökoha, aga loo arenedes juba märksa enamaga, ja kohalik uurija Anna Maria Mella. Anna Maria Mella peaks õigupoolest tegema enne sünnitust ainult kontoritööd, kuid palutakse appi võika mõrva lahendamise juurde. Juurdluse prokurör teda ei salli, tema silmis on Anna Maria kõige rohkem 1.51 pikk kääbusnaine ja sellestki poole võtab enda alla hobusenägu: rasedana näeb välja nagu kuubik! Prokurör arvab teadvat ka põhjust: Lapi külade sugulusaretuse paratamatu tagajärg. Õnneks (ja prokuröri meelehärmiks) on ta väga võimekas uurija.
See on väga hästi kirjutatud raamat usust, fanatismist, ahnusest ja vägivallast, samuti ematunnetest ja keerulistest sõprussuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma, tegelased on inimlikud ja nendega juhtuvad asjad õudusest hoolimata usutavad.
„Veresüü” (2016) toimumise ajaks on möödunud kaks aastat, Rebecka on pärast õudseid sündmusi vaikselt koost lagunenud, sündmusi endid ta ei mäleta. Ta on pikalt olnud haiguslehel ja töötanud väga väikese koormusega. Siiski on õnneks kusagil tema sees peidus punaste kummikutega väike tüdruk, kes võtab iseseisvalt vastu otsuseid, mida tema ei suuda. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni kolm kuud tagasi toimunud mõrva. Alles Rebecka sattumine mõrvajuurdlusesse muudab ta aju taas töökõlblikuks ja asjad hakkavad hargnema just tänu temale, ehkki ta püüab mitte sekkuda. Ega Rebecka sellestki loost vigastamata pääse, kuid autor ütleb järelsõnas, et tal on suur usk sellesse punaste kummikutega tüdrukusse – nagu ka lugejatel. Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde veel raamatuid temast, sest peale „Veresüü” on ka sarja viies raamat saanud parima Rootsi kriminaalromaani auhinna.

Järgmised raamatud pole küll nii verivärsked, kuid vajavad ilmtingimata äramärkimist.
Islandi kirjanik Yrsa Sigurdardóttir on kirjutanud Thóra Gudmundsdóttirist kokku kuus raamatut, kolme viimast tuleb seni lugeda inglise keeles, aga loodame parimat. Viimane raamat ilmus islandi keeles 2011. aastal ja paratamatult tekib kahtlus, et rohkem neid ei tule.
„Kolmas märk” (2011)
Thóra Gudmundsdóttir on 36-aastane lahutatud advokaat, 16-aastase poja ja 6-aastase tütre ema, kes koos vanema ja kogenuma partneri Bragiga tegeleb nende vastses advokaadibüroos Reikjaviki südalinnas peamiselt lepinguõigusega. Seda iroonilisem on, et rendilepingut sõlmides lasid nad endale pähe määrida eelmise rentniku oivaliste soovituskirjadega sekretäri Bella… Raamatus uurib Thóra koos Saksamaalt saabunud uurija Matthew Reichiga sealt pärit tudengi surma. Perekond ei ole politsei tulemustega rahul ja Thórat on neile soovitanud tema professor Saksamaa õpingute ajast. Muuhulgas saab raamatust teateid ka Islandi nõiaprotsesside, nõidumisviiside ja krati valmistamise kohta. See käib hoopis teisiti kui vanadel eestlastel!
„Kes teisele hauda kaevab” (2014)
Raamatu sissejuhatus, mis kujutab sündmust 1945. aastal, on nii kole, et kui ma poleks sarja esimest raamatut lugenud, oleksin selle ilmselt lugemata käest ära pannud. Nüüd aga teadsin, et raamat tuleb põnev ja psühholoogiliselt usutav ning sisaldab arvestatava hulga Thóra kuivalt humoorikaid tähelepanekuid ja väljaütlemisi. Seekord läheb Thóra appi hotellipidajast kliendile Jónas Júliussonile, kes väidab, et tema ostetud kinnisvaral esineb „varjatud viga”: seal nimelt kummitab. Varsti saab tema kliendist aga kahtlusalune noore arhitekti Birna surmas. Uurimine, mille Thóra seepeale omal käel ette võtab, paljastab ammused õõvastavad sündmused ja lahendab mõrvaloo. Lisaks saab Thórast vanaema.
„Tuhk” (2015)
1973. aasta ootamatu vulkaanipurse mattis järgnevate päevade jooksul suure osa Islandi külje all asuvast väikesaarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, nõuab kunagise majaomaniku poeg Markús, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Veidi aega keldris veetnud, tuleb ta vapustatult välja ja ütleb, et see, mis ta keldrist leidis, ei olnud küll põhjus, miks ta üksi sisse minna tahtis – sealt leitakse mitme mehe laibad. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas. Tõde on maetud paksu tuha- ja ajakihi alla, kuid kaevatakse sealt välja ja lõpplahendus on äärmiselt üllatav.
Yrsa Sigurdardóttiri uusim raamat, ohtralt kodu- ja välismaiseid auhindu võitnud „Pärand”, alustab uut sarja, milles peategelasteks politseijuurdlust juhtiv Huldar ja psühholoog Freyja, kes selles raamatus tähtsaima tunnistaja, seitsmeaastase lapse eest hoolitseb. Loole lisab pikantsust seik, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp… Praeguseks on seda sarja kirjutatud kolm raamatut.

Jens Lapidus kasvas üles Stockholmis ja õppis Londonis juristiks. Ta on edukas kaitseadvokaat, kes on esindanud arvukatel kohtuistungitel Rootsi kurikuulsamaid kriminaale. Oma töö tõttu on tal vahetut teavet Põrguinglite ja Bandidose arveteklaarimistest, etnilistest maffiatest, vanglagängidest ning narkootikumidest, küllap ka kokkupuuteid korrumpeerunud politseinikega. Kahes raamatus kohtume Emelie ja Teddyga, isevärki paariga, kes olude sunnil koos tegutsema sattunud.
„Vipiruum” (2016)
Emelie Jansson on provintsist pärit noor ambitsioonikas rootslanna Stockholmi peenes advokaadibüroos. Ootamatult annab büroo osanik Emeliele ülesande, millest keelduda ei ole ilmselt mõistlik ega võimalik. Tal tuleb koos töötada äsja vanglast vabanenud noore hiiglasekasvu Teddyga, kellel on Balkani juured. Teddy soovib endise eluga lõpparve teha, kuid raha pole, võlad on maksmata ja ööbida tuleb õe juures. Sobimatul paaril tuleb üles leida Rootsi kõrgklassi kuuluv noor edukas investor ja tuntud peoloom Philip Schale, kes on kadunud. Omavaheliste tülide ja vastumeelsuse kiuste tuleb noortel ülesandega hakkama saama ja nad saavad teineteise kohta nii mõndagi üllatavat teada.
„STHML delete” (2016)
Raamatus kohtume uuesti Emelie ja Teddyga, kes tõmmatakse taas kriminaalsete sündmuste keerisesse. Mõrvapaiga lähistelt leitud noor, raskelt vigastatud mees vahistatakse mõrvas kahtlustatuna ja ta nõuab kaitsjaks Emelie Janssonit, kuigi too on ärijurist. Üksjagu on juttu Teddy perekondlikust taustast, kurbusega näeb ta õepoega tegemas samu vigu, mis ta ise noorukina tegi. Emelie otsustab, et on väsinud aitamast niigi püstirikastel riskikapitalistidel veel rikkamaks saada, ning leiab oma kutsumuse kaitseadvokaadi ametis. Korraks paistab, et õiglus võidutseb. Raamat ilmus Rootsis 2015. aastal ja pole andmeid, et sellele järge tuleks, aga võiks.
Kuigi ka neis raamatutes leidub organiseeritud kuritegevust ning erijäledaid politseinikke, sisaldas Lapiduse varasem ülikiidetud Stockholm noir’i triloogia „Kiire raha”, „Puhas kättemaks” ja „Luksuslik elu” kirjelduse järgi nii palju maffiat ja narkodiilereid, et mul ei tekkinud isu lugeda.

„Taevastes kõrgustes” (2017) on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat.
Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta kohtumissooviga sms-i mehelt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Kohtumine on Karlaplani väljakul ja kohale jõudes näeb naine, kuidas selga tulistatud mees purskkaevu kukub. Rünnak on praktiliselt identne kümne aasta eest toimunud Nathalie kihlatu mõrvaga. Lugedes tundub raamat üsna huvitav, aga pärast jääb mingi rahulolematuse tunne. Lahendus on kole, aga paraku üpris äraleierdatud. Ma ei ole eriti veendunud, et seda sarja edasi loeksin.

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio on koos kirjutanud kuus ajaloolist kriminaalromaani, milles on uurijateks vanapiigast õpetajanna Matilda Ehrström ja tema juuratudengist nõbu Johannes Calonius.
„Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal” (2017) on sarja viimane raamat ja selles tapetakse oma kodus voodis endine lavatäht. Ajad on ärevad, puhuvad isamaalised tuuled ja sündimas on kutseline rahvusteater. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvad jutustajad Matilda ja Johannes. Raamat algab nende sõiduga Alexis Stenvalli (meile rohkem tuntud Aleksis Kivi nime all) matustele, tegemist tuleb peale mõrva(de) ka salapäraselt kaotsi läinud käsikirjaga. Ajastut on kujutatud huvitavalt ja põnev on jälgida kaasaegsete seisukohti erinevates küsimustes, näiteks siivsa Matilda arvamust „Seitsme venna” kohta. Raamatut ta otse loomulikult lugenud ei ole, aga pole ju vajagi, kui kõik vägisõnad on ajalehes ära toodud! Usun, et tsitaadid ajalehtedest on samuti ehtsad. Kuna esimesena tõlgiti sarja viimane osa, kus peategelaste isiklikud elud jõuavad otsustavate etappide lahendusteni, võtab see mõnes mõttes ära isu eelmisi lugeda ja paneb arvama, et nende tõlkimine polnud ehk plaaniski.

Ja nüüd naispolitseinikud.
Cilla ja Rolf Börjlind on järjekordsed stsenaristid, nad on kirjutanud telesarju mitme Arne Dahli raamatu põhjal, samuti „Wallanderi” osi.
„Süsüügiatõus” (2016)
See raamat jahmatab juba esimestel lehekülgedel – kõigepealt 1987. aastal toime pandud kuritöö koletusega ja siis 2011. aastal mängu astuva Arvo Pärdiga. Tegemist on siiski mitte helilooja endaga, vaid kodutuga, kes on otsustanud ennast nii nimetada meeste (tema meelest) erakordse välise sarnasuse tõttu; side Eestiga on tal ka olemas sealt põgenenud vanemate näol.
23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub suvetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit, mille uurijate hulgas oli olnud ka tema isa. Süsüügialoodete aegu uputati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril julmalt rase naine. Paralleelselt jutustatakse seltskonna Stockholmi kodutute ja ebaausate Rootsi suurettevõtjate elust. Kodututel on väga ohtlikud ajad jõhkrate rünnakute tõttu, mida filmitakse ja internetti üles laetakse. Liinid kohtuvad üsna ootamatus kohas, nagu heale kriminaalloole kohane.
Kirjutatud on väga ladusalt ja vaatamata soliidsele paksusele saab raamat ruttu otsa. Teose põhjal on tehtud 10-osaline telesari.
„Kolmas hääl” (2017). Pärast esimese raamatu peadpööritavaid juhtumusi on Olivia läinud tülli peaaegu kõigi oma lähedastega ja käinud Mehhikos end kogumas. Ta on küll politseikooli ära lõpetanud, kuid otsustanud tööle asumise asemel kunstiajalugu õppida. Nüüd, naasnult, pärast õhtusööki emaga jalutades näevad nad tuttava maja ees politsei- ja kiirabiautot ning saavad teada, et teismeline Sandra, keda Olivia vanasti hoidmas käis, on leidnud oma isa ülespooduna. Lugu pole siiski nii lihtne ja uurimine, millest Olivia end eemale hoida ei suuda, hõlmab nii pornofilmide maailma kui vanakeste kehva olukorda hooldekodudes. Tegevus toimub peale Rootsi ka Prantsusmaal, Marseille’is. Raamatu lõpuks langetab Olivia otsuse, mida taiplik lugeja on algusest peale aimanud.
„Must koidik” (2017) on mul veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse, et Olivial tuleb uurida laste tapmisi.

Anna Janssoni raamatute uurijaks on Gotlandil elav Maria Wern, kahe lapse ema. Esimeses raamatus „Võõras lind” (2013) on ta keset rasket lahutusprotsessi mehest, kes tundub olevat täiesti kasutu. Kui saarel puhkeb linnugripp, on Anna poeg jalgpallilaagris ja kuna üks esimesi nakatunuid oli laagri kokk, haigestuvad ka lapsed. Vaatamata murele poja elu pärast, tuleb Marial tegelda mitmete mõrvade uurimise ja ka ärevate elanikega – karantiini tõttu ei tule abi ei politseile ega meedikutele.
Anna Janssoni raamat ei ole maha kirjutatud päriselust, kuid jutustab päris elust, milles tuleb ette surma ja haigusi, armastust ja sõprust, ahnust ja reetmist. Autor töötas aastaid haiglaõena ja tunneb meditsiinivaldkonda hästi.
Teises raamatus „Ulm sinu eksitas ära” (2015) on Maria Werni kõrval, kes on keerulises suhtes eksabikaasast veelgi kasutuma mehega, tähtsaks naistegelaseks tehnik Erika Lund, kelle armastatu doktor Ahlström kellelegi halba tahtmata satub teda järjest enam põhja vedavate sündmuste keerisesse. See on lugu peaaegu uskumatust kurjusest, mis polegi nagu õieti kurjus, vaid midagi veel hullemat.

Mons Kallentofti kirjutatud nn aastaaegade lugudest kujunes tema suur läbimurre. Malin Forsi seerias on kokku kaheksa raamatut.
„Südatalvine ohverdus” (2016)
Uurija Malin Fors on 33-aastane, 13-aastase tütre ema. Tema suurim armastus ja lapse isa Janne, kellest ta on lahus, on vabatahtlik Aafrikas, Bosnias või kus iganes kurjus pead on tõstnud. Ka külmas Rootsis ei ole kurjusest puudust. Käesolevas ajas toimuvast jutustamise vahele on põimitud erinevate tegelaste minajutustusi nii minevikust kui olevikust. Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis on see surnute kõnelemine. Nende päevikute või kirjade leidmine on üks asi, aga jooksvate sündmuste kommenteerimisest peaksid nad minu kindla veendumuse kohaselt pigem hoiduma. Ehk siis autor peaks hoiduma, aga kuna see on viimasel ajal sagenev nähtus, siis võib oletada, et on rohkesti selle heakskiitjaid.
„Kesksuvised mõrvad” (2017)
Nagu pealkirigi ütleb, toimuvad selle raamatu mõrvad suvel, valitseb kuumalaine, mille sarnast ei mäleta keegi. Linköpingi elanikke rabab uudis pargis ekslevast alasti tütarlapsest, kes ei tea, kuidas ta sinna sattus. Teine tüdruk leitakse juba surnuna. Järgmisena jääb jäljetult kadunuks Malin Forsi enda tütar…

Samuel Bjørki mõlemad raamatud on jälle nordic noir’i kanti. „Ma reisin üksinda” (2017) on saanud rahvusvaheliseks menukiks ja ilmunud juba enam kui 30 keeles. Selles kuueosaliseks planeeritud sarjas tegutseb norralaste A-rühm.
Siinne naisuurija Mia Krüger on selline, nagu tavaliselt kujutatakse politseis kaua töötanud mehi – inimese (ehkki narkodiileri) tapnud, läbipõlenud ja enesetapu äärel ning üledoosi surnud perekonnaliikmega. Ainult et Mia on noor. Ta on elust tagasi tõmbunud üksikule saarele ja valmis elust lahkuma, et liituda oma surnud õega. Uurija Holger Munchi ülesanne on ta enda meeskonda tagasi saada, sest naine on geniaalne uurija.
Esimeses raamatus leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud, kaelas lennureisidel kasutatav silt „Ma reisin üksinda”. Aga see on alles algus ja enne lahenduseni jõudmist jõuab kaduda ka Munchi lapselaps.
Sarja teine raamat „Öökull” on samuti väga keerulise koega lugu, kus mõrvatud naine on eksponeeritud nagu ohverdus. Mia on ajutiselt töölt kõrvaldatud ja Munch kasutab tema abi mitteametlikult. Tutvustus ütleb: „Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger ei ole valmis kurjuseks, millega juhtum neid kokku viib.” Krimilugejad muidugi on valmis, aga siiski kuuluvad need raamatud selliste hulka, mille pärast lugemist kohe unustada tahaks.
Samuel Bjørk on Norra romaani- ja näitekirjaniku ning muusiku ja helilooja Frode Sander Øieni pseudonüüm.

„Maestro” (2016) autor Geir Tangen kirjutas blogisid ja krimiarvustusi nii kaua, et tundus olevat õige aeg ise ka raamatu kirjutamisega rinda pista. Välja tuli päris hästi, lugu jookseb ladusalt ja põnevalt, lahatakse ajakirjaniku vastutuse, usuteemade, töö- ja eraelu suhete, perekondade jms küsimusi. Siiski on tegemist rohkem korraliku kui erakordse raamatuga. Planeeritud on triloogia, aga eks aeg näitab.
Juurdluse juhtiv uurija Lotte Skeisvoll on äärmiselt metoodiline, kindlaks kujunenud harjumustega inimene, kes samas kaotab sageli enesevalitsuse ja karjub kolleegide peale. Tal on narkomaanist õde, kelle pärast muretseda, ja pealinna kripost appi saadetud kolleeg, kelle peale närvi minna, sest „ego moodustab liiga suure osa tolle kehakaalust”. Mees oli tema õpetaja politseikoolis ja nende läbisaamine polnud hea.
Tegevus toimub ühe nädala jooksul Norra väikelinnas Hagesundis aastal 2014, tagasihaaravalt kirjeldatakse nelja aasta taguseid sündmusi. Kõik peatükid on õnneks korralikult dateeritud. Vahele on pikitud mõrvari minavormis kirjutatud peatükid Reekviemi osade pealkirjadega. Lugu on väga täpselt konstrueeritud ja sisaldab ka üsna jahmatavat nalja autori aadressil.
Kaanetutvustuses öeldakse, et „„Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic noir’i kvintessentsiks”.

Naisuurija, ehkki mitte sarjas, kuid siiski vähemalt saarel:
„Öise lumetormi” tegevus toimub Ölandil, see on Rootsi saartest suuruselt teine ja autor Johan Theorin on seal üles kasvanud. Samal saarel toimus tegevus ka 2012. aastal ilmunud „Minevikuvarjudes”, mis jutustas kuueaastase poisi kadumisest, poisi vanaisast Gerlofist on juttu ka selles raamatus.
„Öisest lumetormis” segunevad kriminaalne osa ja perekonnadraama, vahepeal tundus, et vägisi hakkavad tegelasteks tükkima kummitused, aga võimu võtta neil siiski ei õnnestunud. (Müstika poole kippus kalduma ka eelmine raamat.) Saarele tuleb noor politseinik Tilda Davidsson, kes mõnevõrra põgeneb suhte eest samuti politseis töötava abielumehega. Tema juured on saarel ja ta käib vanadekodus oma sugulase Gerlofi käest vana aja asju pärimas. Tilda esimeseks uurimiseks saab surmaga lõppenud õnnetus: äsja saarele kolinud noor pereema Katrine, kelle vanaema ja ema samuti saarel elasid, leitakse kodu lähedalt merest surnuna. Saarel on toimunud terve rida murdvargusi, paralleelselt jutustatakse kaasaegsetest asjadest ning sündmustest Katrine maalikunstnikust vanaema elus 1884. a ja Katrine ema elus aastatel 1959-61.
„Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Klaasvõtme auhinna ja 2010. aastal Rahvusvahelise Kriminaalkirjanike Liidu aasta parima tõlkeromaani auhinna International Dagger.

Sarju kirjutatakse ka meespeategelastega.
Telemehed Michael Hjorth (mitme „Wallanderi” osa stsenarist) ja Hans Rosenfeldt („Silla” stsenarist) leidsid ühel hetkel, et liikuvast pildist on neile vähe ja vaja end ka kirjasõnas jäädvustada. Nad mõtlesid välja kriminaalpsühholoogi Sebastian Bergmani, kes on vastuoluline isiksus – ühest küljest väga vastiku iseloomuga mees, kes oma tahtmise saamiseks vastutustundetult teiste eludega manipuleerib ja naistega väga halvasti käitub, teisest küljest üliandekas profileerija ja psühholoog ning sügavalt õnnetu inimene, kes on traagiliselt kaotanud oma perekonna.
Kahe aasta jooksul on „Sebastian Bergmani needuse” sarjas ilmunud neli raamatut: „Mees, kes polnud mõrtsukas”, „Mees, kes jälgis naisi”, „Mees, keda polnud seal”, „Tüdruk, kes ei rääkinud” (see osa kandideeris Rootsis 2014. aasta parima krimiraamatu tiitlile) ja viies, seni viimane, on lubatud välja anda õige pea. Kõigis on läbivalt samad politseinikud, väga erinevad inimesed, kelle eraelu arengutele kaasa elada saab. Raamatud on tõeliselt põnevad ja järgmist ei jõua ära oodata.

Veel üks tüdruk, kes ei räägi, ilmub meie ette Harry Svenssoni sarja teises raamatus „Paremateski peredes”. Keset suveööd klopib Harry kodu uksele umbes kümneaastane tüdruk, kes pärast ukse avamist tormab otsejoones tuppa ja voodi alla peitu, veidi aja pärast on maja ümber luusimas näha karmi välimusega mehi. Tüdruk pole Harryle päris tundmatu, ta on ujedat last ka eelmisel suvel näinud. Harry pöördub tuttava kriminaalinspektori Eva poole, kes on ka ise lapsena kannatanud sotsiaalsüsteemi ja kasuperede käes ning ei poolda lapse „hoolekande lõugade vahele heitmist”. Koos õnnestub neil üsna keeruline lugu õnneliku lahenduseni viia. Esimeses raamatus „Karista ja lase surra” tundub Harry Svensson alguses natuke kahtlase tegelasena, kuid ei maksa lasta end heidutada, tegelikult on tal süda väga õiges kohas. Tegemist ei ole mitte politseiniku, vaid endise ajakirjanikuga, kes on suundunud toitlustusärisse, ja kuna tal on mõlemas raamatus isiklik huvi tuua päevavalgele küll tõde, kuid mitte kogu tõde, tuleb tema tegemistes ette nii mõndagi rohkem loomingulise kui seaduskuuleka käitumise taolist. Raamatud on kirjutatud minavormis, jutustajaks Harry. Autoriks Mats Olsson, ligi viiskümmend aastat ajakirjanikuna (mitte krimi-, pigem kultuuriajakirjanikuna!) töötanud mees.

Taani autor Michael Katz Krefeld on samuti enne raamatute kirjutamist stsenaristina leiba teeninud, tema kriminaalromaanid saavutasid edu kohe. Rongast on kirjutatud neli raamatut.
„Rööpalt maas” (2014) tegevus toimub Taanis ja Rootsis. Kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, on haiguspuhkusel, kuna tema närvid on läbi pärast armastatu surmasaamist nende korteri röövi käigus. Ronk ise oli sel ajal mõistagi tööl ja oma süükoormat uputab ta mõistagi alkoholi. Sõber palub tema abi, et otsida üles paar aastat tagasi kaduma läinud tütarlaps, kes on koos emaga aastate eest Leedust Taani kolinud ja võib ju juba arvata, kes temast saanud on. Väga julm lugu inimkaubandusest ja prostitutsioonist ilmsete paralleelidega „Voonakeste vaikimisele”.
„Kadunud” (2016)
Ronk pole tööle naasnud ja veedab aega oma paadi kallal nokitsedes ning õlut juues. Kuid ta laseb end veenda uurimisega tegelema, kui tema poole pöördub (kaunis) naine, kelle vend on kadunud. Koos jõuavad nad uurimisega välja Berliini. Raamatu tegevus toimub kahes ajas, suure osa moodustab 1989. aastal vahetult enne müüri langemist Stasi ohvitseri poolt räigelt tagakiusatud perekonna lugu. Lugu on küll jube, ent samas põnev ja ajaloo asjus hariv, sisaldab vähesel määral ka romantikat.
„Sekt” (2017) on mul endal veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse Ronga kohta „endine kriminaaluurija”, järelikult on ta lõplikult politseist lahkunud. Selles osas peab ta üles otsima tähtsa ärimehe poja, kes kümme aastat tagasi sekti asutas ja kadus.

Mari Jungstedt on töötanud pikalt uudisteankruna televisioonis. „Silmale nähtamatu” (2014) on esimene raamat Anders Knutasest, kes vahelduseks on õnnelikus abielus politseinik. Tema naine on ämmaemand ja neil on kaksikud. Ta on peaaegu 15 aastat koos töötanud Karin Jacobssoniga, neil on väga hea klapp, aga oma eraelust naine suurt ei räägi. Jälle kord raamat, kus tapja tegemistest ja motiividest jutustatakse (ilma isikut paljastamata) kaldkirjas esitatud peatükkides. Küllalt suur osa on peale politseinike ka ajakirjanik Johan Bergil.
Varasuvel toimuva heade sõprade peo rikub Helena elukaaslase armukadetsemine. Hommikul läheb naine koeraga jalutama ja mõlemad tapetakse. Mehe päästab mõrvasüüdistusest alles tema kinnipidamise ajal sooritatud teine mõrv. Meediasurve on suur, kardetakse uusi ohvreid. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kõik saab alati alguse lapsepõlvest.
Sarja teise raamatu „Sel vaiksel ööl” (2015) tegevus toimub sügisel. Ühel õhtul kaob teel tallist koju neljateistkümneaastane Fanny. Kui kriminaalkomissar Anders Knutas Fanny elu lähemalt uurima hakkab, joonistub pilt üksildasest segarassilisest tüdrukust, kelle õlul lasub liiga suur vastutus alkohoolikust ema ja eemaloleva isaga kodu eest. Kas tema kadumine võib olla seotud endise fotograafi tapmisega paar nädalat varem? Loomulikult saabub ohtralt ajakirjanikke, nende seas ka Johan Berg, kes on taas saabunud saarele sündmuste arengut jälgima, aga tal on mängus ka isiklikud huvid. Anders Knutast ootab ees väga ebameeldiv üllatus.

Kriminoloogiadoktor ning ülikooli õppejõud Christoffer Carlsson on kirjutanud triloogia Leo Junkerist, kes sisejuurdlusbüroo detektiivina tõmmatakse salaoperatsiooni Gotlandi saarel, mis lõpeb politseiniku surnuks tulistamisega, relva hoidis Leo. Ta variseb kokku ja temast saab ravimisõltlane. Läbi kolme raamatu „Nähtamatu mees Salemist” (2015), „Langev detektiiv” (2015) ja „Meister, vahimees, valevorst, sõber“ (2017) otsib ta vastuseid küsimustele, miks just teda Gotlandile saadeti ning mis juhtus tema noorpõlvesõbraga, ja viimases, kus ta uurib oma pensionil mentori mõrva, ta need vastused ka saab. Vastused ei meeldi talle ega lugejale.
Esimene raamat sai 2013. aastal Rootsi krimikirjanike akadeemia auhinna kui aasta parim kriminaalromaan. Carlsson on ühtlasi noorim autor, kes selle auhinna on pälvinud.

Sarjadest kirjutades ei saa kuidagi jätta vähemalt mainimata Arne Dahli loodud A-rühma (sest kuidas muidu jõuda Q-ni?) ja kahte Jussit, ehkki neist on siin varem, ja väga hästi, kirjutatud.

A-rühma raamatuid on kuus, ja ehkki pärast kahte esimest – „Misterioso“ (2008) ja „Veresüü paine“ (2010) – rühm laiali saadetakse, tuleb neil end karmides tingimustes uuesti tõestada raamatus „Koos mäeharjale mingem“ (2012). Järgnevad „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015). Uusimas, poeetilise pealkirjaga „Suveöö unenäos” (2016) aga kuhjuvad kaunil jaanipäevaeelsel puhkusteajal täiesti ilmvõimatud kogused kuritegevust ja kõige tipuks süüdistatakse ka üht rühma liiget minevikus korda saadetud kuritöös. See on sari, mida lugesin algusest peale ja just selles tekkis mul tõsiseid raskusi politseinike eraelu keerdkäikude meenutamisega.
Autori uusim raamat on „Piirimaa” (2017), esimene osa sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. Berger kahtlustab, et kolm nädalat kadunud olnud tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, kuid keegi teine ei taha teda kuulda võtta ja laipa ei ole. Siis kohtub ta salapärase naise Nathalie Fredéniga ja juhtuma hakkab igasuguseid asju, mis väljuvad tavapärase politseitöö raamidest. „Piirimaast“ on väidetavalt juba saanud Arne Dahli edukaim romaan.

Kahest Jussist üks, Jussi Vares, on tegelane, teine aga hoopis autor. Eradetektiivist tegelase on raamatuisse ja lugejate südameisse raiunud Reijo Mäki. 1986. aastast alates on Soomes ilmunud praktiliselt raamat aastas, kokku 28. Eesti keelde on tõlgitud „Kolmeteistkümnes öö” (2005), „Kollane lesk” (2006), „Hard Luck Cafe” (2007), „Aprillitüdrukud” (2009), „Kolme jalaga mees” (2012), „Šerif” (2014), „Indiaanlane” (2016) ja „Hot Dog” (2017). Üheksa raamatu järgi on tehtud filmid. Jussi kohta öeldakse esimestes raamatutes veel „igavene üliõpilane”, aga on üsna raske aru saada tema vanusest. Eriti noor ta ei paista, ehk neljakümnendates? Tal on oma kindel baar, kus istuda, ja oma jaburavõitu sõprusringkond, ehedaks näiteks alatihti naistega hädas novellikirjanik Luusalmi ja antikvaar Pastor Alanen. Vesteldakse maailma asjadest ja kirjandusestki, ollakse hädas liigse napsitamise ja selle tagajärgedega („kui Stroh möllab hüpotalamuses, väheneb selliste asjade arv, mida teha ei julgeks, kohutaval kiirusel”), ent saadakse siiski hakkama. Mulle meeldisid eriti „Šerif” ja „Indiaanlane”, viimases kandub osa tegevust lausa Montanasse ja osa loost 150 aasta taha, aga võimalik, et ma eelmisi lihtsalt ei mäleta piisavalt hästi. „Hot Dogis” tuleb Jussil uurida oma sõbra, ekspolitseiniku Eero Pränni, kadumist. Nagu ikka, on kesk traagikat ka lõbusamaid seiku, seekord satub Jussi osaks performance’i kunstist, paraku saab ta sellest aru alles politsei saabudes.

Autori, Jussi Adler-Olseni, esimene eesti keelde tõlgitud Q-sarja raamat ongi varem tutvustatud „Naine puuris”. „Faasanijaht” ilmus samuti 2014, „Pudelpost” 2015 ja „Patsiendikaart nr 64” 2016. aastal. Osakond Q on õige kummalise koosseisuga, seal on algselt kolm liiget. Kõigepealt muidugi küüniline boss Carl Mørck, kes on liiga hea, et lahti lasta, aga kellega koos töötada ka ei taheta. Siis enamvähem koristajakohale mõeldud Hafez el-Assad, kes aga õige pea osutub uurimisel asendamatuks abijõuks. Ta keedab surmavat kohvi ja teeb teraseid tähelepanekuid (vanasõnad kaamelitest!) ning paistab kuidagi kahtlaselt optimistlik. Mida raamat edasi, seda vähem on selles tegelases humoorikust ja rohkem salapära, nii et tekib küsimus, kes ta oma kodumaal Süürias õieti oli. Ja muidugi uskumatud kaksikud Rosa ja Yrsa, kes vaheldumisi osakond Q-s töötavad. Loodetavasti jõuavad eesti keelde ka kaks veel tõlkimata raamatut. Seni viimane, eugeenikat käsitlev „Patsiendikaart nr 64” räägib 1950. aastatel toimunud abieluväliselt rasestunud noorte (vaeste) tüdrukute steriliseerimisest väikesel Taani saarel Sprogøl ja kirjeldab tagasivaadetena Nete Hermanseni karmi saatust. Toonastel sündmustel on tagajärjed, mis avalduvad tänapäevas.
Nelja esimese raamatu põhjal on tehtud filmid, millest viimane linastub 2018. aastal.

Põhimõtteliselt samal teemal on kirjutanud ka norrakas Ingar Johnsrud. „Viini vennaskond“ (2016) on autori debüütromaan ja esimene raamat uurija Fredrik Beieri triloogiast. Fredrik on lahutatud, nagu sageli juhtub, ei pidanud abielu vastu pärast lapse surma, kaks last elavad emaga. Keeruline juurdlus, mis algab kõrgel kohal poliitiku tütre kadumise uurimisega, saab kiiresti juurde ohtralt laipu ja uusi uurimisliine. See hõlmab erinevaid ühiskonnakihte ning viib poliitikute ja teadlaste, palgamõrvarite ja usuhullude sekka. Vahelduvad peatükid kaasajast ja 1943. aastast, kuid alguse on lugu saanud juba 1920. aastatel. Lugeda polnud väga vigagi, aga eriti meelde ka ei jäänud.

Midagi sarjavälist ka, neist kolm debüüdid.
Jørn Lier Horst, „Jahipenid” (2017)
Uurija Wistingut, kes peab muuhulgas politseikoolis loenguid eetikast ja moraalist, süüdistatakse äkitselt 17 aastat tagasi toimunud uurimises fabritseeritud süütõendite esitamises. Taotluse teinud kaitsja on korrektne ja hinnatud advokaat, kuid Wisting ei tea endal olevat mingit süüd. Olles harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab ta end nüüd süüdistatava rollis, keda võidakse karistada 21 aasta vangistusega. Tegelikult juhtunu väljaselgitamises aitab teda ajakirjanikust tütar, kes on rabatud uurimise ulatusest – üle kuulatud on 792 tunnistajat ja materjal on äärmiselt hästi organiseeritud. Ent ometi… Kui sarnasel viisil kaob veel üks naine, läheb väga kiireks. Raamat on väga põnev ja õiglus võidab.
Jørn Lier Horst (1970) on Norra noorema põlvkonna tuntumaid krimikirjanikke. „Jahipenid“ võitis 2012. aastal Norra kriminaalkirjanduse Rivertoni auhinna, 2013. aastal Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti ja 2014. aastal Rootsi kriminaalkirjanduse akadeemia parima tõlketeose auhinna.

Üsna eristuva raamatuna võin soovitada Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ (2015), mis pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimiauhinna Klaasist võti nominatsiooni. Eristuvana selles mõttes, et peategelane on vana, rahatu, positsioonitu ja üksildane ning lisaks ka võõras, täiesti „ebaseksikas” valik. Taanlane Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Ta elab Fuerteventura saarel üksildases mägionnis ja hoiab hinge sees taksojuhtimise ning klaverihäälestamisega. Kui mahajäetud uhiuuest autost leitakse pappkast surnud imikuga ja kohalik politsei leiab sobiva ülestunnistaja, sest tahab turistide pärast asja lõpetada, ei suuda Erhard sellega leppida ja alustab oma uskumatul kombel edukalt lõppevat uurimist. Raamatus on teisigi veidraid tegelasi.

Rootslanna Britta Röstlundi debüütraamatu „Montmartre’i jalamil” (2017) tegevus toimub samuti välismaal, Pariisis, kust autor viimased viisteist aastat Rootsi ajalehtedele uudiseid on teinud. Ka tema tegelased pole rootslased, ent raamatut tahaks soovitada ikka, see on mõtlikult kulgev ja toredalt inimesi kirjeldav lugu ilma ühegi laibata. Üht-teist kriminaalset selles siiski on, et žanrisse kvalifitseeruda. Paralleelselt jooksevad kaks lugu, millest ühes palutakse väikese toidupoe omanikul Mancebol veidi detektiivitööd teha, naabrit valvates saab ta üllatavaid teadmisi hoopis oma perekonna kohta; teine liin on noorest naisest, kelle elu muutub ootamatult, kui ta kohvikus vastab jaatavalt küsimusele: „Kas te ootate härra Bellivier’d?”. (Ta muidugi ei oodanud.) Ühel hetkel liinid kohtuvad.

Hanna Lindbergi debüütromaan „Sthlm Confidential” (2017) on thriller kuritegelikust ja glamuursest maailmast täis modelle ja neid jälgivat ajakirjandust, ainult et paberkandjal bulvariajakirjandusel läheb digiteeruvas ja blogivas maailmas aina kehvemini. Modelli ja blogija Jennifer Leone surma järel intervjueerib töötuks jäänud noor ajakirjanik Solveig Berg tema tuttavaid ja kirjutab oma blogis tema enesetapust, seepeale teatab lahkunu ema talle, et loos pole terakestki tõtt. Solveig asub asja uurima. Raamatus on psühholoogiliselt huvitavalt ja usutavalt kujutatud kirju seltskond tegelasi, libedaid ja vingerdavaid mehi ja saatuslikke naisi, suuremaid ja väiksemaid kurjategijaid ning muidugi ka mõned politseinikud, aga neile suurt osa ei anta. Huvitav tegelane on varastatud lihaga restorane varustav ja regulaarselt misjoniühingut toetav Kalju Saagim, keda nimetatatakse küll soomlaseks, aga oma õele helistab ta Eestisse.
Äsja ilmus Rootsis järgmine Solveigi raamat „Sthlm Grotesque”, mis viib lugeja restoranide maailma.

Kaja Kleimann

Advertisements

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

maailma-parim-raamatKui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

Suures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.

Tiina Sulg

Håkan Nesser „Inimene ilma koerata”

Ma olen saanud uue krimikirjanduse lemmiku!

nesserinimeneilmakoeratakaasHåkan Nesseri raamatuid on eesti keeles ilmunud juba alates 1996. aastast, kokku seitse, kõik „Mirabilia” sarjas, ja need on mulle samuti üsna hästi meeldinud. Eelmiste peategelane on olnud Van Veetereni nimeline komissar, kel (üllatus-üllatus) kirg klassikalise muusika ja raamatute vastu, temast saabki hiljem antikvariaadi pidaja. Van Veetereni raamatute tegevus toimus Maardami-nimelises väljamõeldud linnas, aga seda, et tegelikult ei ole kuskil mainitud, millise riigiga on tegu, lugesin alles praegu netist – nimed on nii hollandipärased, ilmselt eeldasin, et Maardam asub just seal.

Uue sarja uurija on komissar Gunnar Barbarotti, tegevus toimub põhiliselt väljamõeldud Kymlinge linnas, mis sai oma nime Stockholmi mahajäetud metroojaamalt. Seekord ei ole aga mingit kahtlust, et tegevus toimub Rootsis.

Eestikeelses raamatus on 455 lehekülge ja komissar tuleb mängu alles leheküljel 160. Kõik eelnev kirjeldab ühte ülitavalist perekonda, kus eluaeg kooliõpetajatena töötanud vanemad on just pensionile läinud, neil on kaks abielus tütart, kes ise lapsevanemad, ja äpardunud romaanikirjanikust poeg. (Miskipärast kujutatakse untsuläinud kirjanikena alati mehi!). 63-aastane pereema mõtleb hommikul ärgates ainult sellest, kas tappa ära ennast või oma mees. Mõistagi ei tee ta kumbagi, vaid valmistab perekonnale pidustusteks tohutuid toidulaare. Kõigil pereliikmetel on ühest küljest võttes kõik nagu hästi, teiselt poolt aga jälle mingid probleemid ja üldsegi mitte väikesed. Ikka ja jälle annab imestada, kuidas inimesed oma elu nii kohutavalt keeruliseks saavad teha, kui suurt tähtsust omistatakse näivusele ning kui tohutu vahe sellel tegelikkusega olla võib. Ega muidu nii head raamatut ei saaks ka.

Barbarotti on, nagu nimestki järeldada võib, isa poolt itaalia päritolu ja õnnelik selle üle, et ta vanemad otsustasid nimetada ta sedapidi, mitte Giuseppe Larssoniks. See oli ka ainuke asi, milles ta vanemad iial kokku leppisid. Ta on 45-aastane üksikisa, sest neli aastat tagasi toimunud lahutuse ajal otsustas vanim tütar jääda isa juurde, kokku 15 aastat kestnud abielus oli lapsi kolm. Lahutus tuli Barbarottile ootamatult ja mõjus laastavalt. Just umbes sel ajal tegi ta vestluses Meie Issandaga (kelle olemasolu ta ei usu) diili – kümne aasta jooksul „peab Gunnar Barbarotti katsetama Meie Issanda oletatavat eksistentsi seeläbi, et saadab tema poole palveid nii sageli, kui võib sobilikuks ja õigustatuks pidada, ja siis paneb spetsiaalselt selleks otstarbeks hangitud märkmikku kirja, kas neid täidetakse või mitte”. Palved peavad muidugi olema omakasupüüdmatud arukad palved, mitte loteriivõidu küsimise taolised. Palve mitte kuulda võtmine annab jumalale miinuspunktid, täitmine aga plussid. Esimesel aastal pärast lahutust oli jumal 21 punktiga miinuses, neljandal, käesoleval aastal toimunud pöördega aga õnnestus tal vahepeal isegi plussi jõuda ning jõulude eel oli ta kõigest kahe punktiga allpool olemasolu joont, mis pani Barbarotti mõtlema, et „oleks tore tähistada uut aastat hardas lootuses, et on olemas jumalataoline kõrgem võim, kelle juurest häda korral abi otsida.”

Ka kriminaalsuseta avakolmandik raamatust, mis tutvustab meid perekonnaga, on väga huvitavalt kirjutatud ning paneb kaasa elama. Tegevuse arenedes hoiab raamat tohutult hästi pinget, ja seda isegi rutiinse politseijuurdluse – kus kobatakse pimeduses ja pole õigupoolest millestki kinni haarata – kirjeldamisel. Nagu tavaliselt, kõik valetavad uurijale ja juhuse osa on elus suur. Lõpp kisub nii põnevaks, et enam raamatut käest panna ei saa.

Mis mulle selles raamatus eriti meeldis, on huumori-, sealhulgas arvestatava hulga musta huumori sisaldus. Näiteks lohutas Barbarotti oma eksnaist, kui selle uus mees (kellel olid kõik positiivsed omadused, mis temal puudusid) tumedanahalise kõhutantsijannaga jalga laskis, et vähemalt polnud tegemist rassistiga! Vestlused Meie Issandaga annavad tunnistust mõlema poole teravmeelsusest ja meenutavad õige õrnalt G. Guareschi „Don Camillo väikese maailma” samalaadseid jutuajamisi.

hakannesserKuigi kuriteod selles raamatus on kahtlemata võikad, ei jää üldmulje sugugi nii süngeks kui paljudes teistes Põhjamaade krimiromaanides.

Mõistagi on Håkan Nesser võitnud oma teostega ohtralt Rootsi krimikirjanduse auhindu, samuti Taani Palle Rosenkrantzi romaaniauhinna ja Põhjamaade krimikirjanduse Klaasist Võtme. Ta on kirjutanud ka vähem kriminaalse sisuga romaane ja novelle, ühe thrilleri ja ühe eksperimentaalromaani.

Kui mul oleks samalaadne tabel, saaks Meie Issand üsna kõvad punktid järgmise eestikeelse Barbarotti raamatu ilmumise eest!

Kaja Kleimann

Leif G. W. Persson “Linda mõrva jutum” ja “Kes tapaks lohe”

linda morva juhtum_kaas_punane-OK.inddJust siis, kui sa arvad, et Rootsi kriminaalkirjandus on juba nii “noir”, et muid värve silm enam ei seleta, satub sulle pihku Leif G. W. Perssoni Evert Backströmi sari. Selle värvi jaoks on raske õiget sõna leida — siiruviiruline ehk? Kui esimeses osas “Linda mõrva juhtum” on palju ruumi jäetud keeruka juurdluse argirutiinile, lööb teine osa “Kes tapaks lohe” hoogsalt kaardid lauale — mitte miski pole selles loos lõpuks nii, nagu alguses paistab.

Igatahes on Bäckström teretulnud vaheldus Wallanderi-tüüpi tõsistele komissaridele, kes kannavad oma õlul maailmamuret ja püüavad vahelduva eduga tervislikult toituda (mitte et B. seda ei püüaks, aga välja tuleb… nagu alati). Bäckströmi sekeldused ja targutused, töö- ja eraelu, kõigel juhtmõtteks “kuidas võimalikult vähese vaevaga panna teisi võimalikult palju tegema, et ise rutem õhtule saada ja pärast kogu au sisse kasseerida”, tema ääretult omapärane kutse-eetika ning lai valik kolleege, ülemusi ja eksperte, kes töö ära teevad, ei anna lugejale hõlpu; peatükid on ka üsna lühikesed, et saaks itsitamise vahepeal hinge tõmmata. Ja mingil moel jõuavad Laplane, Venku, Part, Nõginina, Põlvpüks, Jukkapekka, Esipuupea ja Tõeline Politseinik alias Bäckström, kellelt pärinevad ka kolleegide koodnimed, ometi lahenduseni.

kes tapaks lohe_kaasok.inddKriminoloogiaprofessor ja telekommentaator Leif G. W. Persson on ise pikalt politseis töötanud. Tema tööelus, mis hõlmas ka Olof Palme mõrva uurimist, on olnud nii- ja naasuguseid aegu. Sestap siia juurde stiilinäiteks mõne lõbusama lõigu asemel midagi muud.

“Tensta ja Rinkeby kohalikud jaoskonnad olid kogu oma eksisteerimisaja jooksul paigutanud rõhuva osa oma vahenditest heade suhete loomisse piirkonnas elavate inimestega. Kellest ligi üheksakümmend protsenti olid pagulased raskes olukorras olevatest riikidest. Kellest enamik olid põgenenud riikidest, kus neil ei lubatud mõelda ega isegi elus olla. Ettevõtmine ei olnud kergete killast ja tõsiasi, et jaoskonna töötajatest üheksakümmend protsenti olid tavalised rootslased, ei teinud seda sugugi lihtsamaks. Mitmenda põlve rootslased või siis äärmisel juhul teise või kolmanda põlve pagulased. Rootsi ühiskonda hästi sisse sulandunud, juured tugevasti Rootsimaa pinnas.

Kuritegudega võitlemine oli jäänud tagaplaanile. Kogu tavapärane politseitöö kannatas. Siin tegeleti pigem silla ehitamisega inimeste vahele, suhete ja usalduse loomisega. Kõige lihtsamaga, üksnes suutlikkusega omavahel suhelda.” (lk 190, tlk. Kadi-Riin Haasma)

Raamatuist on kirjutanud ka:
Kultuuritarbija60+ oma blogis,
Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis,
Siiliste raamaturiiuli blogis

Tiina Tarik

Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

noirmartinsonPärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. noirnaitusNoir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

noirtaanirootsiKirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. noirsakssRaamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

noirkeranenTehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

noirsnTallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

noirislandIslandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

noirharglaIndrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

noirpublikLõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain

Jonas Karlsson „Arve”

5 700 000 Rootsi krooni?

Tõsiselt?

Kui säherdune summa teie pangaarvele laekuks, oleks muidugi äge. Aga kui teie postkastis on ühel heal päeval arve, millel maksenõudena kirjas 5,7 miljonit? Palju see vanas – või uues – rahas teebki?

Ei, aga mille eest? Parkimistrahve ei ole, autot samuti mitte. Ümbrikupalka pole saanud, õieti pole nagu palka ka eriti saanud, aga midagi seal sõbramehe videolaenutuses ikkagi makstakse, ja töökaaslased on lahedad. Parim sõber on igavene kitsipung, hüpohondrik ja muidu kaebleja, aga ikkagi vana semu, kelle seltsis hää aega veeta. Naiste peale raha ei kulu – pärast seda, kui Sunita tagasi koju Indiasse läks, pole enam armusuhteid olnudki, sest… nojah. Igatsus närib ja ilusad ajad ei lase südant lahti. Muidu elad ju päris kenasti rahulikult oma pisikeses toas, kust avaneb silma rõõmustav vaade (ei, see ei ole „Godot’d oodates”). Luksust taga ei aja, pitsa ja õlu käib küll. Vahel ostad mõne piparmündi-šokolaadi- ja vaarikajäätise. Kuni su plaatide ja ulmeraamatute kogu muudkui täieneb, ei ole katki midagi. Oled ikka vähesega välja tulnud ega nõua elult suuremat. Ja nüüd korraga see.

karlssonarveAh teised said ka arve? Samuti üle jõu käivate summadega?

No helistame siis sellel kliendiinfo telefonil.

Mis tähendab – elamine maksab?

Elamused, tunded, aistingud, vaated – kõigel on hinnasilt? Ja nüüd on aeg maksta? Ja kui pole raha, et maksta, siis lülitatakse juurdepääs edasistele elamustele välja?

Sa poleks iialgi uskunud, et see nii kallis on.

Aga kui Maud Andersson (huvitav, kuidas ta välja näeb, kui ta hääl niimoodi kõlab?) kõik üksipulgi selgeks teeb, tuleb välja, et sul on hea elu olnud. Ehkki enda arvates oled sa muudkui võimalusi kasutamata jätnud. Ja mida ilusam elu, mida väärikam elamuste kombinatsioon, seda kõrgem hind. Ning rikkad ja edukad ei saa sugugi tingimata kõige suuremaid arveid. Sest:

Inimesed on kohutavalt õnnetud. Enamik inimesi tunneb ennast halvasti. Neil on valu. Nad on vaesed, haiged, võtavad rohtu, tunnevad ängi, kardavad ja muretsevad igasuguste asjade pärast. Nad on stressis või paanikas, leinavad, neid vaevab südametunnistus, sooritusnõuded, uneprobleemid ja keskendumisraskused või siis on nad lihtsalt tülpinud, nendes kaheldakse, nad tunnevad ennast ebaõiglaselt kohelduna. Petetuna, läbikukkununa, süüdlasena, mida iganes. Enamik inimesi kogeb mingit rahulolu äärmisel juhul mõne aasta lapsepõlves. Sealt nad kõige sagedamini oma punktid saavadki. Pärast seda on asi päris sünge. /…/ Saa aru, me vaatame elu nagu klassikalist muusikapala. Ei võida mitte see, kus on kõige rohkem trumme ja pasunaid. Need peavad ju ka õiges järjekorras tulema, muidu ei ole see midagi väärt…” (lk 99-100)

Ja nüüd kujutlegem, kui suure arve me ise saaksime. Mis on see meie elus, mida kõige kõrgemalt hinnataks? Kuidas mõõta õnne ja valu, rahulolu ja ahistust? Kumb toob rohkem punkte, kas sportauto, millega kuhugi ei sõideta, või jalgratas, millega iga päev linnaäärseid radu mõõdetakse? Sada sõpra või kümme investeeringut, või vastupidi? Kas rõõm su enda saavutustest on rohkem väärt kui rõõm selle üle, et kellelgi teisel läheb hästi? Kui su sõber juubeldab Chelsea võidu üle ja sina kurvastad Liverpooli pärast, kas saab siis rõõm sõbra rõõmust su kurbuse üles kaaluda? Ja kas see, et sul üldse oli, keda armastada, võib olla määratult tähtsam kui see, et lõppkokkuvõttes oled ikka üksi? Ja mis asi too õnn ikkagi on?

Rootsi kirjanik ja näitleja Jonas Karlsson (s. 1971) kirjutas mitu menukat näidendit, enne kui pöördus proosa poole. 2014. a ilmunud nukkernaljakas, omajagu sürrealistlik ja ääretult humanistlik jutustus „Arve” on nüüdsest Mari Jesmini tundlikus tõlkes eestlaste lugemislaual. Mis muud kui arveid koostama!

Tiina Tarik

Lisateavet Jonas Karlssonist: http://www.imdb.com/name/nm0439642
Lagle Räga kirjutas Jonas Karlssoni “Arvest”  Palamuse raamatukogu blogis.

Kajsa Ingemarsson “Kõik sai alguse veest”

Olen viimasel ajal tihti mõtisklenud selle üle, et kui väidetavalt on inimestel aina vähem aega lugemiseks, siis kuidas sobib sellega trend, et raamatuid kirjutatakse peaaegu ainult (heal juhul) triloogiate kaupa ja need muutuvad aina paksemaks! Just hiljuti ilmus eesti keeles Diana Gabaldoni “Võõramaalase” 1. raamat, 446 lehekülge. Mul on tekkinud komme kontrollida, mitu raamatut tulemas on, otsustamaks, kas on üldse mõtet alustada. See teos on eesti keeles alles pool raamatut, inglise keeles on ilmunud 8 raamatut, ainult esimene tagasihoidlikult alla 700 lk, edasi 970 ja siis kõik üle 1000. Mis neil ometi viga on?

ingemarssonkoiksaialguseKirjutan Kajsa Ingemarssoni raamatust põhiliselt sellepärast, et see tekitas minus hämmingut. Kindlasti ei saa seda nimetada lugemissoovituseks, samas pole see ka hoiatus mitte lugeda, sest ega ta ju meelelahutuskirjanduse kohta halvasti kirjutatud pole. Aga 544 lehekülge, tule taevas appi! Lugesin kaunis kiiresti ja suures osas diagonaalis, jättes vahele kõik, mis puudutas kangelanna rõivastust, üksikasjalist loetelu iga kohvri pakkimise ja riietumise ajal – tuvihall Anna Molinari kampsun, punane Vanessa Bruno kampsun, Pringle’i kašmiirdžemper, lihtsad Philippa K T-särgid, Seveni ja Joe teksased, Dalhov Copenhageni siidpluus, Alice Temperlay kleit, Trish Beckersi Chandelier’ kollektsiooni ehted, Dyrberg/Kerni käevõru, rääkimata kosmeetikast – La Mer’i kreem, MD Vit A-Plusi sarja Firming Treatmenti mask, Biothermi Flash Recharge Masque jne, jne. Pole elu sees ühestki neist midagi kuulnud. Product placement? Kellele on see mõeldud? Inimestele, kes teavad unepealt, millised nägid Hermèsi sallid välja 70. aastatel? Tegelikult ei tea seda isegi autor, kes avaldab järelsõnas tänu Stella garderoobi koostajale!

Ma pole Kajsa Ingemarssoni eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenud ega saa neile ka praegu pilku heita, mõlemad on lugejate poolt hinnatud ja välja laenutatud. Mõlemad on paarsada lehekülge õhemad. Selle raamatu võtsin kogemata krimka pähe, sest tutvustus ütles peategelaseks olevat tuntud krimikirjaniku Stella Fribergi, kelle vastomandatud korteris avastatud veeleke muudab tema elu. Ma lootsin siiralt, et põhjuseks on laip põranda all või siis vähemalt varandus. Aga tühjagi, veeleket oli vaja ainult seksika torulukksepa mängu toomiseks. Tegevuse arenedes saab selgeks, et tegelikult kirjutab Stella siiski naistekaid, tema loodud peategelane läbi 10 raamatu on küll 19. sajandi naisdetektiiv, kuid saladuste lahendamise kõrval elab ta tolle aja kohta ennekuulmatut armuelu, valides vallalisena endale ise partnereid (aga mitte rohkem kui üks, äärmisel juhul kaks seksistseeni raamatu kohta!). Kohas, kus armastusstseeni, vabandust, ma mõtlen voodistseeni, kirjeldati, hakkasin kahtlustama, et äkki on siin tegemist paroodiaga või et Ingemarsson on oma kangelanna suhtes irooniline, sest see oli ikka väga jube, aga tegelikult ilmselt siiski ei ole, sest ülejäänud raamat seda arvamust ei toeta. Just selliseid raamatuid Stella Friberg kirjutabki. Ja on sealjuures õnnetu, et kirjanduskriitika tema kirjutatut kostüümipornoks nimetab, et teda ei peeta PÄRIS kirjanikuks ja et ta vanemad tema kirjutatud raamatuid ei loe.

ingemarssonrootsikeelesStella Friberg on edukas ja rikas, aga mitte eriti õnnelik ega meeldiv inimene, kellel tegelikult polegi sõpru, on vaid inimesed, kellega koos on kasulik end näidata. Ta on pärit koledast perekonnast, samuti väga rikkast, kuid külmast ja ebasõbralikust. Raamatu edenedes saame teada, et temas on inimlikud jooned täiesti olemas (muidu raamat ilmselt ei müüks, mõtlen ma õelalt – läbinisti ebasümpaatne kangelane oleks kahtlemata huvitavam), mõned sündmused panevad talle südamest kaasa tundma. Põhjaliku ülevaate saame me nii raamatu kirjutamise raskustest kui ka kirjutatavast raamatust, mitte just peatükkide kaupa, kuid siiski paari-kolme leheküljeliste tükkide haaval. Kirjeldatakse ka raamatute müügiga seotud protsesse suhtekorraldusest kollase ajakirjanduse alatute võteteni, midagi põhjapanevalt uut sellest välja pigistada siiski ei anna ja see kõik on lihtsalt liiga pikk!

Vähemalt ei pane Ingemarsson oma kangelannat raamatu lõpuks õnnelikult mehele, nagu Friberg teeb enda omaga – Franciska Falke leiab nii oma õiged vanemad kui taipab lõpuks armuda mehesse, kes juba aastaid ta kõrval seisnud ja oodanud on.

Kes tahab, võib Stella perekonnaseisu mõttes muidugi ära korraldada, võimalus selleks jäetakse lahti. Minul Stella õnnelikuks saamisse erilist usku pole, aga ma olen vast liiga küüniline.

Kaja Kleimann