Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik“

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu“

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik“

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik“

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad“

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta“

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm“

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht“

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane“

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed”

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt”

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III”

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine”

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia”

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm”

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid”

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse”

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta”

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas

10 raamatut — Piret Kiivit

Võõrsil. 10 rännuraamatut

Valisin viimase kümne aasta jooksul loetust välja 10 teeloleku kirjeldust, mis eredamalt meelde jäänud. Ekstra eksootiline kauge paik ei olegi nii tähtis (loeksin huviga näiteks argisest Tallinn-Valga rongisõidust kirjutatud õnnepalulikus laadis mõttepäevikut). Oluline on autor — lahe ja ladus kirjutaja, tähelepanelik märkaja, kes haarab lugeja endaga kaasa, rändama.

.

Andres Karu “Teekond tippu : minu esimesed 51” (Tänapäev, 2019)

Autor-alpinisti eesmärk on tõusta riikide kõrgeimatesse punktidesse. Riigid on muidugi erinevad: näiteks Leedu (294 m) või Taani (171 m) kõrgeim koht on sisuliselt küngas, selliseid võiks vallutada kasvõi mitu tükki päevas, aga Prantsusmaa Mont Blanc (4809 m) nõuab juba ronimisvilumust ja erivarustust. Tuleb ette eluohtlikke olukordi (kivilaviin Elbrusel). Esimene tippude rivis on kodune Munamägi (317 m, tõustud klassiekskursiooni käigus), kuni ühel hetkel sai Karust esimene eestlane, kes on jõudnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Tippude juurde on autor lisanud lühiiseloomustuse: raskusaste, populaarsus jms. (näiteks Malta kõrgeima 253-meetrise Ta’Dmejreki raskusaste — paar sammu autost).

(Karu ronib edasi — “Teekond tippu 2 : nüüd on neid 82” ilmus 2021)

.

Albert Engström “Moskoviidid” (LR 14-15, 2020)

Reisikiri kodusõjajärgsest Venemaast 1923. aastal. Kunstnik Engström pääses tutvuste kaudu (rootslasi töötas N Liidus tähtsates ametites) isegi Trotski kabinetti, visandama kurikuulsat revolutsionääri-poliitikut. Autori suhtumine tundub reipalt seikluslik, aga kõige masendavama episoodi (mis ka lugeja üldmuljele lõpuks pitseri vajutab) on ta jätnud kõige lõppu: hotell Kuum Allikas (ei hakka siinkohal täpsustama, mis kohaga on tegemist).

Lugesin raamatu läbi mõne tunniga, aga meeles püsib hoopis kauem.

.

Friedebert Tuglas “Noorusmälestused. Esimene välisreis : pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909-1910” (Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2011)

Raamat, mida sirvides ei saanud esialgu nö. lainele, aga ikka lugesin ja oli väga hea, vahel on vaja värskendada suhet klassikutega. Tuglast ollakse harjunud nägema ikka põdura vanahärrana, aga siin on ta 20ndates eluaastates noor seikleja, vaba mees, kes veetis aega ja haris end Euroopa suurlinnade muuseumides ja raamatukogudes. Eriti meeldejääv oli kirjeldus “vangisolekust” Napolis (Tuglas ootas pikisilmi, millal Laikmaa talle ometi raha saadab) — küll see oli üks hirmus linn… Soomest tõi ta kaasa lumelaudadega liikumise, nii et teda võib pidada isegi Eesti suusaspordi pioneeriks ;)

.

Väino Laisaar “4×4 reisid : elu läbi kolme silma” (Helios, 2016)

Mõnus raamat, lausa kahju oli, kui läbi sai. Seltskond reisib maasturitega Mongooliasse, Siberisse ja Venemaa äärealadele, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kokku neli talvist ja kaks suvist reisi. Alatasa on jamad — pudedad sillad, kärestikuliste mägijõgede ületamine, kütus saab otsa, palju põnevust pakub (nagu rallispordiski) autode vastupidavus ja ettearvamatud muutused tehnoseisundis. Vahel tuleb päevade viisi niisama passida, et saada võimudelt luba edasisõiduks (ja luba ei pruugigi saabuda) või oodata lumetormi lakkamist… Just siis muutub tähtsaks kitsastesse oludesse surutud reisiseltskonna omavaheline läbisaamine. Väino Laisaar pole rohkem raamatuid kirjutanud, kuigi võiks.

.

“Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal” (K. Espenberg, 2016)

Kogumiku autorite nimekirjast leiame Raul Eametsa, Garri Raagmaa, Jaanus Paali, Anzori Barkalaja jt., sisukorrast reisid nii ida- kui läänesuunal (nt Tuva, Karjala, Sahhalini saar, Hiina, Lääne-Saksamaa). Tenerife ja Tai asemel käidi siis Kesk-Aasia soojades vennasvabariikides. Reisimine oli küll odav, aga seiklused see-eest tihti juba ette “sisse kirjutatud”, lennukipiletite defitsiidi tõttu. Tänapäeva mõistes sisaldas rändamine palju ebamugavusi, juba ainuüksi varustust ei anna praegusega võrrelda: presendist jakid ja telgid, Jermak-seljakotid, ketside ja Tartu botastega liueldi lumistes mägedes… Maakaarte ei saanud usaldada, kuna need olid moonutatud. Esines ekstreemsusi: uljas kohalik autojuht-džigitt roolis ajalehte lugemas, sõidu ajal ja kurvilisel Gruusia mägiteel. Ja kord juhtus ka nii, et ”ühe matka tulemuseks oli üks abielu ja kaks artiklit Eesti Looduses”.

.

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor “Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa : väike Skandinaavia reisisaatja” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021)

Kõigepealt on see üks väga ilus raamat: nii palju huvitavat kribu-krabu, mida uurida. Kokku on kogutud enam-vähem kõik, mis selle 1931.a. varasügisel toimunud reisi kohta säilinud: kirjad, postkaardid, fotod, reisibukletid, toonastes ajalehtedes ilmunud sõnumid matkajate teekonnast ja käekäigust. Rännuseltskonda kuulusid kirjanikud Karl Ast-Rumor ja Friedebert Tuglas, sponsor-ärimees Aleksander Puhk ning roolis autovõidusõitja Heinrich Tael. Sõiduvahendiks sai Ilmarise tehases (Chevrolet’ baasil) valminud Eesti esimene moodne matkabuss (mida Pekka Erelt on võrrelnud Naksitrallide furgooniga). Maailm oli valla, tee peale jäid Helsingi, Tornio, Trondheim, Uppsala, Köln, Pariis, Verdun, Königsberg, Riia, Tartu… Norramaa on rändajate lemmik. Reisil juhtus mõndagi; veini joodi nii suursaadiku vastuvõtul viibides kui ka laagriplatsil lõkke veeres ämbrist. Pekka Erelti artiklist on pärit ka foto: 

Fotol: Ast peseb nõusid ja Tuglas kuivatab, sigaret hambus, taamal puhastab autojuht Tael priimust, Puhk pildistab.

.

Natasza Goerke “Seal” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018)

Reportaažiraamat Nepaalist. NG elab osa aastast (niipalju, kui viisa lubab) kohapeal, seega ta päris võõrsil polegi. Ta võrdleb Nepaali juustuga kahe suure saia (Hiina ja India) vahel, mõlemad “saiad” on ahned ja suruvad mõjuvõimu peale, nii et omapära säilitamine sellise “juustuna” on päris keeruline. Riik ja rahvas on vaene, elutingimusi räsivad lisaks sagedased maavärinad. Mägine maa tuleb kasuks — turism toob tulu. Varem ei tulnud kohalikele pähegi ronida pühade mägede otsa jumalaid segama, selle kombe tõid Himaalajasse inimesed Läänest, alpinistid. Kurb on lugeda turistide ülbest ja võimukast käitumisest, teenindajate alandamine on tavapärane. NG terav pilk toob välja ka erilise inimkategooria — rännumehed. Neile ei meeldi, kui neid turistideks peetakse, kuna nende eesmärgid on nii erilised, ülevad ja tunnetuslikud: “… ta külastab slumme, et jäädvustada kunstfotole lapse rõõmu, kes näeb saiakest. Oma muljed paneb rändur kogu aeg pliiatsiga kirja musta Moleskine kaustikusse ja annab kõik selle hiljem, mõtisklustega kaunistatult, välja raamatu või albumina.” Eks siin leidub nö. valgele inimesele mõtteainet…

.

Siim Holvandus “Kõlupead Ameerikas” (Menu Kirjastus, 2012)

Sümpaatsed on raamatud stiilis “vaatame-mis-saama-hakkab” (filmikunstis öeldaks “road movie”). Siin ei ole tegu pühapäevakooli jalutuskäiguga pargis — autori huvi- ja erialaks on Ameerika subkultuurid. Reisi üks eesmärk on kohtuda Põrguingel Sonny Bargeriga, külastada biitnikega seotud paiku… Autor rändab koos sõbra Raivo Raidiga Ühendriikide läänerannikult idarannikule, pooleteist kuuga läbitakse 7400 kilomeetrit ja 17 osariiki. New York, Niagara juga, Chicago, Las Vegas, Hollywood, väliseestlased ja indiaanlased. Raamatust on arvatud mitut moodi. Priit Pullerits: “Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.” Nõustun pigem Tiit Pruuliga: “Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi […]” Tsitaatide allikas artikkel GO ajakirjast. 

.

Maarja Paesalu “Ehtsa elu maik : palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016)

760 läbitud kilomeetrit Hispaania pinnal, sedapuhku jalgsi. Reisikiri, mille on kirjutanud nö. inimene meie keskelt, mitte erilist vaimset kogemust otsiv kuulsus või mõni spirituaalsete pretensioonidega isik. Aga pole kahtlust, et palverännak muudab ja jääb saatma eluks ajaks igaüht. MP on hispaania keelest eesti keelde tõlkinud mitu raamatut ja märgib, et tundis tõmmet selle maa poole juba lapsepõlves. Palverännakul kohtutakse-suheldakse paljude teiste kaaskõndijatega, igal oma tempo (MP läbis päevas vahel 32 km, teinekord 15 km, enamasti 20-30 km vahemikus). Leidub rändureid, kellel kaaslaseks koer, aga lemmikloom on sellisel retkel pigem takistuseks. Raamatus on ka praktiliste nõuannete ja soovituste osa: mida kaasa võtta (nt. seljakoti suurus võiks olla kuni 50 l), mida öömajade puhul silmas pidada jne. Ent tähtsaim kogemus või tõdemus võiks olla see: “Katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.”

.

Mark Kurlansky “Havanna : subtroopiline deliirium” (Eesti Raamat, 2020)

Raamat, mille avastasin juhuslikult, töö juures sirvides. Kui leidsin lause, kus Havanna maju võrreldakse vihma kätte jäänud luitunud tortidega, siis oli selge, et tuleb lugeda ning pettuma ei pidanud. Havanna on läbi aegade olnud võõrvallutajate ja sisserändajate huvide mängumaa ning linna ajalugu seetõttu erakordselt segadusterohke (mõned märksõnad: orjakaubandus, piraadid, hispaanlased, hiinlased, ameeriklased ja Nõukogude Liit). Kliima on raskesti talutav: kõrvetav päike, tohutu niiskus, soolane õhk. Havanna ja Fidel Castro on lahutamatud. Fidel armastas väga jäätist ning laskis ehitada maailma suurima jäätisekohviku (1000 istekohta). Raamat sisaldab muuseas ka Mojito kokteili retsepti. Kummaline tundub enesetappude ja märterluse auväärne oreool ühiskonnas. Eriti tragikoomiline on seik pettunud poliitikust, kes tegi raadio otsesaates enesetapu, kuid tema hoolikalt planeeritud žest luhtus, kuna viimaste sõnade ja püstolipaugu ajal lasi jaam parasjagu eetrisse kohvireklaami.

.

Piret Kiivit

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused“

David Attenborough “Üks elu, üks planeet“

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid“

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus“

Carin Gerhardsen “Must jää“

Arthur Hailey “Tõhus ravim“

Sally Hepworth “Ämm“

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük“

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0“

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku“

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo“

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras“

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest“

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer“

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest“

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv“

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru“

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor“

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid“

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita“

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad“

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus“

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja“

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

10 raamatut — Kristiina Selli-Tupits

1. Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk”

.

Ingrid Vang Nymani illustratsioonid

Vaieldamatult minu lapsepõlve lemmikraamat nr. 1. Ma võisin seda kuulata iga õhtu ja mu emal kestab „Pipi mürgitus” tänase päevani.

„Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Seda lauset tasub meenutada ja kõik on palju kergem. Pipi on tore.

.

2. Andre Maurois „Ainult klaverile”

.

Esimene lugu „Maja”.

Müstiline, salapärane. Mulle meeldib see lugu sellest kogumikust kõige rohkem.

.

3. Mike Pitts „Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III”

.

Kui palju sõltub juhusest, isegi kuninga haua leidmine. Põnev, kaasakiskuv lugu.

NB! Richard III ei olnud küürakas

.

4. Edvard Radzinski „Stalin”

.

Mind huvitab väga Venemaa ajalugu aastatel 1917-1941 ja kuni Stalini surmani. Raamatut lugedes saame ehk paremini aru praegusest Venemaast. Isake tsaar on Venemaal alati tähtis, hoolimata, mis riigikord kehtib.

.

5. Daphne du Maurier „Rebecca”

.

Tõlge Valli Voitk (1957, Toronto, Orto)

Suurepärane tõlge. Väga romantiline, eriti noorele inimesele.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks Elle Tarik.

.

6. Indrek Hargla „Apteeker Melchior”

.

Ajalooline krimi Tallinna keskajast. Pisiasjades petab ajaloolase ära (keskaegse Tallinna elust ei ole palju fakte teada), aga järsku oli ikka nii keskaegses Tallinnas.

Ootan uusi Melchiori lugusid.

.

7. Mihhail Bulgakov „Teatriromaan”

.

Esimene Bulgakovi raamat, mida ma lugesin.

Tema raamatud on Nõukogude Venemaa ajaloost. Ja see aeg paelub mind väga.

.

8. Christian Kelch „Liivimaa kroonika”

.

Soovitan lugeda. Huvitav ja paeluv.

.

9. Tiit Pruuli „Antiliibanon 2011”

.

See, mis juhtus eestlastest jalgratturitega Liibanonis, ei tundu juhuslik olevat. Vähemalt minule jäi selline tunne kui seda raamatut lugesin.

.

10. Douglas Smith „Endised inimesed. Vene aristokraati viimased päevad”

.

Kui kiiresti ja julmalt likvideerisid bolševikud Nõukogude Venemaal aristokraatia seisuse.

.

 

.

Kristiina Selli-Tupits

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.

Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?

„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””

Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.

Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.

Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.

Janar Kotkas