Posts Tagged ‘vägivald’

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Kaia Raudsepp “Lihtsalt ära jää üksi”

Raamatu pealkirjas toodud soovitus kõlbaks nagu kõigile ja igaks elujuhtumiks. Tegelikkuses pole asjad nii lihtsad. Selles loos satub Lydia kaunil maihommikul kokku vägistajaga ja olukord lõpeb tütarlapse jaoks väga halvasti. Nüüd on tegemist igas mõttes katkise inimesega. Need tunded, mis Lydiast üle käivad on valusad — häbi, viha, lõputu kurbus, hirm ja ükskõiksus. Tema jaoks on maailm muutunud. Pole enam endist Lydiat, kes tüdrukutekambas nalja viskas, väga hästi võrkpalli mängis ja üldse elas nagu iga teine normaalne teismeline. Olemas on hirmunud ja väga õnnetu tüdruk, kes kõigest hingest tahaks aega tagasi keerata. Mida pole võimalik teha, aga saab teeselda — teeselda, et kõik on nii nagu enne toda saatuslikku varahommikut. Oi see kõik on väga raske! Esimene, kes juhtunust aimu saab, on naabripoiss Lucas, temast muuseas saabki Lydia osavõtlik toetaja. Oma sõbrataridele ja perele ei julge tüdruk vägistamisest rääkida. Mööda läheb üks kuu — lõpuks on Lydia niikaugel, et räägib endaga juhtunust nii perele kui ka sõbrataridele. Kuulajad on teadasaadust vapustatud. Pere otsustab, et tuleb minna politseisse. Vapustatud on ka Lydia, sest saab teada, et üks sõbrantsidest on grupivägistamise ohver. Lydiale tundub, et Sandra on temast tugevam. Ta on otsustanud vaikida ja eluga edasi minna. Lydias võitlevad kaks vastandlikku tunnet: depressiivne, kõik on läbi, elu on rikutud tunne, eine on arglik ja ajutine — aga ehk läheb üle, on hetki kus tal juhtunu meeldegi ei tule. Niimoodi pidevalt kahe tule vahel olla on väga väsitav. Loo lõpus paistab siiski valgust — politsei saab selle vägistaja kätte, Lucasest saab Lydiale inimene, kelle kõrval ta end turvaliselt tunneb. Pealegi saab ta endale uue sõbratari — tollesama õblukese tüdruku, keda mees üritas ära kasutada, aga kelle käest vägistaja peksa sai, sest juhtumisi oli tütarlaps karateka! Lydia otsustab ka trenni minna, et ennast tugevamana ja julgemana tunda ning lõpuks otsustab ka Sandra oma loo politseis ära rääkida.

Lugege ja mõelge — kui see kõik oleks juhtunud minuga!

Kaia Raudsepa noorteromaan “Lihtsalt ära jää üksi” pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaanivõistlusel II koha.

Ädu Neemre

 

E. Lochhart „We Were Liars” („Me olime valetajad”)

meolimevaletajadSeekord on mul võimalus soovitada raamatut, mis pole eesti keeles vist veel ilmunudki, aga peaks kohe-kohe ilmuma, kaanepilt on igatahes juba olemas. Minu jaoks on ameerika kirjanik Emily Jenkins (s. 1967, noorteraamatute puhul kasutab kirjanikunime E. Lockhart) täielik avastus! Paistab, et ka pea 34000 inimese jaoks, kes hääletasid raamatu ülekaalukalt Goodreadsi 2014. a. noorte ilukirjanduse võitjaks. Tema raamat haaras ja hämmeldas mind mitte niivõrd teema poolest — kuigi väga rikaste inimeste elu kirjeldamine polegi tänapäeval enam nii tavaline — , vaid just keele ja stiili poolest. Täpne, sõnadega hoolikalt ümber käiv ja mitte liialdav, metafoorne. Tähelepanelik lugeja leiab siit intertekstuaalsust, allegooriat, sümbolismi, kuid samas on see siiski absoluutselt nauditav lugemine nii noorele kui täiskasvanule.

Jutustajaks on peaaegu kaheksateistkümnene Cady ehk Cadence Eastman, väga rikka ja priviligeeritud suguvõsa vanim järeltulija, kes veedab kõik oma suved suguvõsale kuuluval Beechwoodi saarekesel koos oma ema ja ema kahe õe, vanaema-vanaisa ja terve rodu tädilastega. Eelkõige veedab ta aega muidugi endavanuste Johnny ja Mirreniga ning Johnny kasuvenna Gat Patiliga. Nemad neljakesi moodustavadki „valetajad”, kuid raamatu jooksul saab ka selgeks, et „valetajatel” on palju laiem tähendus. Cady vaatab tagasi varasematele suvedele ning esialgu on tunne, et sellest tuleb ehk ilus romantiline jutustus esimesest armumisest ja idüllilistest lapsepõlvesuvedest, kuid õige pea saab selgeks, et tegu on pigem põnevikuga. Cady mainib oma hirmsaid peavalusid ja mälulünki, mis tekkisid peale mingit tragöödiat suvel, kui ta oli 15, ning sealt hakkab hargnema raamatu põhiintriig. Lugejad veetakse mitmel puhul ninapidi ning raamatu lõpp ei jäta vist kedagi üllatamata.

wewereliarsKuna ma sisust väga rääkida ei saa, et mitte lugemisrõõmu ära rikkuda, siis mainin veel mõnda olulist teemat, mis raamatust läbi käib. Rikkuse ja materialismi pahupool, intriigitsemine, konkurents ja kadedus. Keeping face ehk siis muretsemine oma prestiiži ja selle pärast, mida teised sinust arvavad, sellest tulenev kahepalgelisus, mida iseloomustab suurepäraselt jutustaja irooniline kommentaar: „Welcome, once again, to the beautiful Sinclair family. We believe in outdoor exercise. We believe that time heals. We believe, although we will not say so explicitly, in prescription drugs and the coctail hour. We do not discuss our problems in restaurants. We do not believe in displays of distress. Our upper lips are stiff, and it is possible people are curious about us because we do not show them our hearts.” (lk 38). Kõigele lisab vürtsi veel lõpu poole kinnistuv teadmine, et tegu on ebausaldusväärse jutustajaga, nii et… kus on tõde? Kas tõdesid on mitu? Kumb on raskem, kas unustada või heastada?

Jutustusse on pikitud variatsioone kolme õega muinasjuttudest ning viiteid reaalselt eksisteerivatele kirjandusteostele, näiteks E.Brontë „Vihurimäele”. Cady on armunud Gati, kes on India päritolu, ning see toob sisse rassiteema ning „teise” aktsepteerimise. Mis on ja mis ei ole kohane rikka suguvõsa vanimale järeltulijale, saare tulevasele pärijannale?

we-were-liars-by-e.-lockhartÜlalpool mainisin ilusat keelt ja stiili — üheks stiilinäiteks metafoorne kirjeldus Cady vanaema surma järgsest leinast ja valust: „My head and shoulders melted first, followed by my hips and knees. Before long I was a puddle, soaking into the pretty cotton prints. I drenced the quilt she never finished, rusted the metal parts of her sewing machine. I was pure liquid loss, then, for an hour or two.” (lk 28)

Igal juhul, põnev ja teistmoodi lugemiselamus! Mina võtan kindlasti kätte ka autori varasemad teosed. Autori kohta saab rohkem lugeda siit.

Annika Aas