Posts Tagged ‘prantslased’

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Jean-Christoph Grangé „Reisija” ja „Surnute maa”

„Surnute maa” esimest sadat lehekülge lugedes oigasin ma järjekordselt, et MIKS ma ometi selliseid raamatuid loen – jõhkrad mõrvad, kõikvõimalikud seksuaalsed perverssused, millest sadomaso sidumismängud on leebeim osa. Eks vastus on lihtne: kui oled ühe autori mõnd raamatut väga imetlenud, siis pole ka teiste lugemisest kõrvale hiilimist.

Grangél on kõik raamatud erinevate tegelastega, ei mingit sundi lugemiseks, et sarjas kellegi elukäiguga kursis olla. Ja muidugi saab kolekohti lugeda diagonaalis ja vahele jätta. Ainult tõlkija peab, vaeseke, süvenema.

Jean-Christoph Grangé eelmine raamat, „Reisija” (ilmus 2018, ajakirjaniku ja krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni poolt aasta parimaks kriminaalromaaniks nimetatud), on meeles kui äärmiselt originaalne ja jahmatav. Selles harutab psühhiaater Mathias Freire lahti amneesia all kannatava mehe mälestusi, politsei on leidnud ta kohutava kuriteo toimumiskohalt. Tasapisi tekivad Freirel aga küsimused iseenda identiteedi kohta. Kas ka temas on peidus teisi isiksusi, kelle minevikust ta mingil põhjusel midagi ei mäleta? Ja praeguseks ma mäletan lugemisest ainult seda ülihuvitavat osa ja mitte jõhkrusi, aga ma eriti ei usu, et just selles raamatus neid vähe oleks olnud, kui kõigis teistes vägivald üle ääre ajab. Raamatu pealkiri on seotud psühhiaatrite žargoonis leiduva mõistega „pagasita reisija sündroom”, mida keerulisemalt nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks” — kui tugevas stressis või šokis inimene jääb mälust ilma ja hiljem arvab end midagi mäletavat, ent tegelikult on mõelnud endale välja uue identiteedi oma päriselust pääsemiseks.

Surnute maas” peab kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso lahendama jõhkraid mõrvu, mille uurimisel paljastuvad põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Tegemist tuleb ka kunstnike ja kunsti võltsimisega. Lõpuks tuleb välja, et tegemist on peaaegu piibelliku kurjusega võitlusega. Corso ise on raske lapsepõlvega, üle noatera kurjategijana vanglas lõpetamise asemel seaduse poolele asunud mees, kuid aegajalt võtab tema tume minevik ta meeltes võimust, sellega tuleb tal pidevalt võidelda. Tähtis osa mehe elus on parajasti toimuval lahutusel ja võitlusel 10-aastase poja hooldusõiguse üle. Corso on äärmiselt tugeva intuitsiooniga uurija, kuid eksimine on inimlik ja temagi on vaid inimene. Grangé teoste süžeed on keerulised ja pöörded ootamatud, niiet tahtmatult tekib lugedes, KUI kindel Corso mingis asjas parajasti on, küsimus, mis siis seekord untsu läheb. Neid asju ikka on. Aga lõpplahendus on tõesti ootamatu. Ja vaatamata kogu loo süngusele, on lõpus siiski läbi sünkpilve ka päikesekiirt näha. Lõpuks on inimene ikka ise oma saatuse sepp ja valikute tegija.

Eesti keeles on ilmunud veel:

  • 2004. a „Huntide impeerium” (film 2005, autor oli ka üks stsenaristidest). Seda raamatut pidas Mart Juur omal ajal raisatud paberiks ja nimetas autorit umbejooksnud fantaasiaga Ludlumiks, kelle süžee lonkab nagu murtud koivaga kana, samuti süüdistas Juur kirjanikku lugeja piinamises lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest.
  • 2005 „Purpurjõed” (film 2000, kirjanik kirjutas stsenaariumi koos režissöör Mathieu Kassovitziga)
  • 2006 „Must joon

Ma pean ütlema, et ühestki ei mäleta ma muud, kui et ma üsna kindlasti lugesin neid ja et olid põnevad.

Kaja Kleimann

Kirjanduslinn soovitab: Romain Gary “Elu alles ees”

Romain Gary (Emile Ajar) “Elu alles ees
(Perioodika, 1992, tlk. Tõnu Õnnepalu)

Romain Gary “Elu alles ees” on kirjutatud läbi lapse silmade ja iga selline lugu mõjub mulle eriliselt: meenutab lapsepõlve lemmikraamatute tegelasi elavalt oma lugusid jutustamas. Aga selles raamatus on peategelane näinud paljut, mille lähedale laps ei peaks sattuma. 10-aastast Momot iseloomustab tugev sisemonoloog ja teravus, samas ka ootamatult empaatiline suhtumine kõigesse, millega ta peab II maailmasõja järgses Pariisis rinda pistma – eelkõige oma kasu(vana)ema proua Rosa 7. korruse korteris.

Kaisa Kuslapuu

Foto: Kiur Kaasik

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi, ajatu. Eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Tiina Sulg

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann