Posts Tagged ‘prantslased’

Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

Patrick Deville „Katk ja koolera“

See on lugu andekast teadlasest ja arstist, Alexandre Yersinist, katkubakteri avastajast. Inimesest, kes tahtis kõike teada, saada maadeavastajaks ja näha merd. Inimesest, kes oskas oma unistusi teoks teha ja olla õnnelik.

Noorena arvas ta: „Mis elu see on, kui ei saa liikuma.“

Tema moto õppimise kohta: „Piisab, kui oskad vaadelda. Kui ei oska, siis ei õpigi iial midagi.“

Katkubakteri avastamisel mängiski peamist osa tema vaatlusoskus. Hongkongis katku uurides suhtuti temasse väga vaenulikult ega võimaldatud uurimiseks isegi laipu, laboratooriumist rääkimata. Ometi õnnestus tal olla esimene inimene, kes nägi katkubakterit mikroskoobis.

Bakter sai tema järgi nime Yersinia pestis. Ka tõi ta oma uurimistöös välja rottide osa katku levimisel. Alexandre Yersin oli esimene arst, kes oma vaktsiiniga päästis katkuhaige elu. Katkubakteri avastamise ja vaktsiini väljatöötamisega päästis ta palju elusid.

Ta reisis palju, kaardistas tundmatuid alasid ja koostas põhjalikke reisikirjeldusi. Raamatus kirjeldatakse ka, kuidas temast sai kautšukikuningas ja hiniinikuningas. Ta leiutas joogi „Kola-Canelle“, viis läbi meteoroloogilisi vaatlusi, keskendus astronoomiale, fotograafiale, asutas isikliku elektrilaboratooriumi, tegeles tee ja raudtee ehitusega. Ta huvitus erinevatest teadustest ja kõigest modernsest. Oma mitmekülgse tegevusega tõi ta inimestele palju kasu. Tema elus ei möödunud päevagi ilma tööta.

Tema geniaalsete ideede teostumiskohaks sai Nha Trang Vietnamis – paradiis, mille ta ise lõi ja kus ta õnnelikult elas oma päevade lõpuni.

Triin Veskimäe
Tartu Ülikooli muuseum

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Jean-Christoph Grangé „Reisija” ja „Surnute maa”

„Surnute maa” esimest sadat lehekülge lugedes oigasin ma järjekordselt, et MIKS ma ometi selliseid raamatuid loen – jõhkrad mõrvad, kõikvõimalikud seksuaalsed perverssused, millest sadomaso sidumismängud on leebeim osa. Eks vastus on lihtne: kui oled ühe autori mõnd raamatut väga imetlenud, siis pole ka teiste lugemisest kõrvale hiilimist.

Grangél on kõik raamatud erinevate tegelastega, ei mingit sundi lugemiseks, et sarjas kellegi elukäiguga kursis olla. Ja muidugi saab kolekohti lugeda diagonaalis ja vahele jätta. Ainult tõlkija peab, vaeseke, süvenema.

Jean-Christoph Grangé eelmine raamat, „Reisija” (ilmus 2018, ajakirjaniku ja krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni poolt aasta parimaks kriminaalromaaniks nimetatud), on meeles kui äärmiselt originaalne ja jahmatav. Selles harutab psühhiaater Mathias Freire lahti amneesia all kannatava mehe mälestusi, politsei on leidnud ta kohutava kuriteo toimumiskohalt. Tasapisi tekivad Freirel aga küsimused iseenda identiteedi kohta. Kas ka temas on peidus teisi isiksusi, kelle minevikust ta mingil põhjusel midagi ei mäleta? Ja praeguseks ma mäletan lugemisest ainult seda ülihuvitavat osa ja mitte jõhkrusi, aga ma eriti ei usu, et just selles raamatus neid vähe oleks olnud, kui kõigis teistes vägivald üle ääre ajab. Raamatu pealkiri on seotud psühhiaatrite žargoonis leiduva mõistega „pagasita reisija sündroom”, mida keerulisemalt nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks” — kui tugevas stressis või šokis inimene jääb mälust ilma ja hiljem arvab end midagi mäletavat, ent tegelikult on mõelnud endale välja uue identiteedi oma päriselust pääsemiseks.

Surnute maas” peab kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso lahendama jõhkraid mõrvu, mille uurimisel paljastuvad põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Tegemist tuleb ka kunstnike ja kunsti võltsimisega. Lõpuks tuleb välja, et tegemist on peaaegu piibelliku kurjusega võitlusega. Corso ise on raske lapsepõlvega, üle noatera kurjategijana vanglas lõpetamise asemel seaduse poolele asunud mees, kuid aegajalt võtab tema tume minevik ta meeltes võimust, sellega tuleb tal pidevalt võidelda. Tähtis osa mehe elus on parajasti toimuval lahutusel ja võitlusel 10-aastase poja hooldusõiguse üle. Corso on äärmiselt tugeva intuitsiooniga uurija, kuid eksimine on inimlik ja temagi on vaid inimene. Grangé teoste süžeed on keerulised ja pöörded ootamatud, niiet tahtmatult tekib lugedes, KUI kindel Corso mingis asjas parajasti on, küsimus, mis siis seekord untsu läheb. Neid asju ikka on. Aga lõpplahendus on tõesti ootamatu. Ja vaatamata kogu loo süngusele, on lõpus siiski läbi sünkpilve ka päikesekiirt näha. Lõpuks on inimene ikka ise oma saatuse sepp ja valikute tegija.

Eesti keeles on ilmunud veel:

  • 2004. a „Huntide impeerium” (film 2005, autor oli ka üks stsenaristidest). Seda raamatut pidas Mart Juur omal ajal raisatud paberiks ja nimetas autorit umbejooksnud fantaasiaga Ludlumiks, kelle süžee lonkab nagu murtud koivaga kana, samuti süüdistas Juur kirjanikku lugeja piinamises lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest.
  • 2005 „Purpurjõed” (film 2000, kirjanik kirjutas stsenaariumi koos režissöör Mathieu Kassovitziga)
  • 2006 „Must joon

Ma pean ütlema, et ühestki ei mäleta ma muud, kui et ma üsna kindlasti lugesin neid ja et olid põnevad.

Kaja Kleimann