Posts Tagged ‘prantslased’

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi, ajatu. Eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Tiina Sulg

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

didierlaurentettelugejaÜksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

JeanPaulDidierlaurentJulie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

delacourttabamatuõnnSellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

GregoireDelacourtHoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Michel Houellebecq „Submission”

houllebecq1Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

houllebecq2Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas