Posts Tagged ‘prantslased’

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Jean-Christoph Grangé „Reisija” ja „Surnute maa”

„Surnute maa” esimest sadat lehekülge lugedes oigasin ma järjekordselt, et MIKS ma ometi selliseid raamatuid loen – jõhkrad mõrvad, kõikvõimalikud seksuaalsed perverssused, millest sadomaso sidumismängud on leebeim osa. Eks vastus on lihtne: kui oled ühe autori mõnd raamatut väga imetlenud, siis pole ka teiste lugemisest kõrvale hiilimist.

Grangél on kõik raamatud erinevate tegelastega, ei mingit sundi lugemiseks, et sarjas kellegi elukäiguga kursis olla. Ja muidugi saab kolekohti lugeda diagonaalis ja vahele jätta. Ainult tõlkija peab, vaeseke, süvenema.

Jean-Christoph Grangé eelmine raamat, „Reisija” (ilmus 2018, ajakirjaniku ja krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni poolt aasta parimaks kriminaalromaaniks nimetatud), on meeles kui äärmiselt originaalne ja jahmatav. Selles harutab psühhiaater Mathias Freire lahti amneesia all kannatava mehe mälestusi, politsei on leidnud ta kohutava kuriteo toimumiskohalt. Tasapisi tekivad Freirel aga küsimused iseenda identiteedi kohta. Kas ka temas on peidus teisi isiksusi, kelle minevikust ta mingil põhjusel midagi ei mäleta? Ja praeguseks ma mäletan lugemisest ainult seda ülihuvitavat osa ja mitte jõhkrusi, aga ma eriti ei usu, et just selles raamatus neid vähe oleks olnud, kui kõigis teistes vägivald üle ääre ajab. Raamatu pealkiri on seotud psühhiaatrite žargoonis leiduva mõistega „pagasita reisija sündroom”, mida keerulisemalt nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks” — kui tugevas stressis või šokis inimene jääb mälust ilma ja hiljem arvab end midagi mäletavat, ent tegelikult on mõelnud endale välja uue identiteedi oma päriselust pääsemiseks.

Surnute maas” peab kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso lahendama jõhkraid mõrvu, mille uurimisel paljastuvad põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Tegemist tuleb ka kunstnike ja kunsti võltsimisega. Lõpuks tuleb välja, et tegemist on peaaegu piibelliku kurjusega võitlusega. Corso ise on raske lapsepõlvega, üle noatera kurjategijana vanglas lõpetamise asemel seaduse poolele asunud mees, kuid aegajalt võtab tema tume minevik ta meeltes võimust, sellega tuleb tal pidevalt võidelda. Tähtis osa mehe elus on parajasti toimuval lahutusel ja võitlusel 10-aastase poja hooldusõiguse üle. Corso on äärmiselt tugeva intuitsiooniga uurija, kuid eksimine on inimlik ja temagi on vaid inimene. Grangé teoste süžeed on keerulised ja pöörded ootamatud, niiet tahtmatult tekib lugedes, KUI kindel Corso mingis asjas parajasti on, küsimus, mis siis seekord untsu läheb. Neid asju ikka on. Aga lõpplahendus on tõesti ootamatu. Ja vaatamata kogu loo süngusele, on lõpus siiski läbi sünkpilve ka päikesekiirt näha. Lõpuks on inimene ikka ise oma saatuse sepp ja valikute tegija.

Eesti keeles on ilmunud veel:

  • 2004. a „Huntide impeerium” (film 2005, autor oli ka üks stsenaristidest). Seda raamatut pidas Mart Juur omal ajal raisatud paberiks ja nimetas autorit umbejooksnud fantaasiaga Ludlumiks, kelle süžee lonkab nagu murtud koivaga kana, samuti süüdistas Juur kirjanikku lugeja piinamises lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest.
  • 2005 „Purpurjõed” (film 2000, kirjanik kirjutas stsenaariumi koos režissöör Mathieu Kassovitziga)
  • 2006 „Must joon

Ma pean ütlema, et ühestki ei mäleta ma muud, kui et ma üsna kindlasti lugesin neid ja et olid põnevad.

Kaja Kleimann

Kirjanduslinn soovitab: Romain Gary “Elu alles ees”

Romain Gary (Emile Ajar) “Elu alles ees
(Perioodika, 1992, tlk. Tõnu Õnnepalu)

Romain Gary “Elu alles ees” on kirjutatud läbi lapse silmade ja iga selline lugu mõjub mulle eriliselt: meenutab lapsepõlve lemmikraamatute tegelasi elavalt oma lugusid jutustamas. Aga selles raamatus on peategelane näinud paljut, mille lähedale laps ei peaks sattuma. 10-aastast Momot iseloomustab tugev sisemonoloog ja teravus, samas ka ootamatult empaatiline suhtumine kõigesse, millega ta peab II maailmasõja järgses Pariisis rinda pistma – eelkõige oma kasu(vana)ema proua Rosa 7. korruse korteris.

Kaisa Kuslapuu

Foto: Kiur Kaasik

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi, ajatu. Eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Tiina Sulg