Serhi Žadan „Internaat“

“Sitasti,” ütleb Paša vaikselt.
“Sitasti?” Ühtäkki rindemees kuuleb teda.
“Sitasti.”
“Edasi läheb veel sitemaks,” kinnitab talle rindemees.

Ma ei tea, kas 2017. aastal ilmunud “Internaat” oli mõeldud hoiatusromaanina, aga oleks võinud olla või tagantjärele vaadates pidanud nii mõjuma, sest tollal eelistasid ilmselt paljud Krimmi ning Donetski ja Luhanski piirkonna okupeerimise osas kas teeselda või päriselt tunda õndsat ignorantsust ning võisidki toona endale veel lubada seda rõhutatud neutraalsust, mis aga töötab ainult rahuajal.

Žadani teoses ei ole eepilist dramatismi, õilsaid kangelasi ega suuri kangelastegusid, on üksnes tavalised inimesed, kes kõige parema meelega oleks elanud oma väikest ja silmapaistmatut elu ajaloole jalgu jäämata ning inimlikult on mõistetav nende lootus, et poolte valimata jätmine laseb neil seda teha.

Pea kõik tegelased räägivad läbivalt ‘meist’ ja ‘neist’, aga see eraldusjoon ei ole sugugi alati üheselt määratletav, nii nagu ta mõistagi ka elus enamasti ei ole. Täiesti tavaline inimene on ka peategelane, Donbassi piirkonnas ukraina keele õpetajana töötav Paša, keda oleks üsna hõlpus sarjata või suisa hukka mõista tema teatava arguse või moraalse selgrootuse pärast, eriti selle teadmise valguses, et tollane oli alles algus ning edasi läkski veel väga palju sitemaks.

Ent seegi on kahtlemata üks teose tugevusi, et Žadan ei anna ette valmis moraalseid hinnanguid, vaid laseb need lugejal endal kujundada, on see siis hoiatus või mitte. Ning küllap jõudis sarnaselt peategelasega ka paljude reaalse maailma pašadeni varem või hiljem arusaam, et see räpane sõda ei lase neil enam mingil juhul neutraalseks kõrvaltvaatajaks jääda.

Iseenesest ma küll mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad ei taha lugeda sõjakoledustest rääkivaid raamatuid, aga teiselt poolt tahaks rõhutada, et kõik sõltub siiski sellest, kuidas neist rääkida ja kirjutada. Läbi aegade on seda tihti tehtud eelkõige suurte narratiivide võtmes, millega paratamatult kaasneb vastandamine. Selle vaatenurgata muidugi ei saa. aga mis puutub ilukirjandusse, siis seal teeb asja huvitavamaks ikkagi see, mis jääb väljapoole absoluutseid must-valgeid kategooriaid, just see paneb kaasa mõtlema, kaasa elama ja kaasa tundma. On muidugi selge, kelle poolt on autor, aga see ei ilmne deklaratiivselt, vaid tundlikult ja nüansseeritult.

“Internaat” ei ole emotsionaalselt lihtne lugemine, aga Žadani voolav, mingis mõttes isegi musikaalne proosakeel on apokalüptiliste maastike ja meeleoludega väga mõjusas kontrastis, nagu ka autorile eriti iseloomulikud rohked võrdlused ja metafoorid ning lugejana ei jää muud üle, kui tõdeda, et poeetiline saab olla ka ilustamata või ilutsemata.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Eestikeelset kirjavara Ukraina kohta Tartu linnaraamatukogus

Nimestikus on nii uuemaid kui vanemaid teoseid, arvestusega, et eestlastel on alles veel see ridade vahelt lugemise oskus ja omaette on ju huvitavgi vaadata ja võrrelda, et millest mis ajal kui palju räägiti. Nimekirja on valitud peamiselt Ukrainat käsitlevad teosed ning mõned teosed, kus on mõni huvitav Ukrainat puudutav osa või peatükk. Üldteosed, kus Ukrainast räägitakse kõige muu kõrval põgusalt, jäid valikust välja.

.

Ajalugu, poliitika

.

Applebaum, Anne, 1964-
Punane näljahäda : Stalini sõda Ukrainas / Anne Applebaum ; inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik ; [toimetanud Eda Posti ; kujundanud Heino Prunsvelt] .- Tallinn : Varrak, 2018  .- 445 lk.

Bellamy, Chris, 1955-
Absoluutne sõda : tänapäevane käsitlus Nõukogude Venemaast Teises maailmasõjas / Chris Bellamy ; inglise keelest tõlkinud Marek Laane ; [toimetanud Kalev Lattik ; kujundanud Heino Prunsvelt] .- Tallinn : Varrak, 2012 .- 832 lk.

Brašinski, Jossif
Sküüdi aarete otsinguil / Jossif Brašinski ; vene keelest tõlkinud Jüri Selirand ; [värsid tõlkinud L. Ruud] .- Tallinn : Valgus, 1983.- 143 lk.

Kirsberg, Georg, 1983-
Poliitilisi mõtisklusi : Õhtumaa viimne kujund / Georg Kirsberg ; [toimetaja Anne-Mari Alver ; kaanekujundus: Georg Kirsberg] .- Habaja : Kentaur : Läänetasandiku OÜ, 2016 .- 583 lk.

Kotšinev, Jüri, 1960-
Rjurikud / Jüri Kotšinev ; [toimetaja Lauri Suurmaa] .-Tallinn : Grenader, 2020 .- 179 lk.  

Kovpak, Sidor, 1887-1967
Putivlist Karpaatideni : E. Gerassimovi kirjanduslik ülestähendus / S. Kovpak ; [tõlkinud V. Pomm ; illustreerinud A. Šults] .- Tallinn : Ilukirjandus ja Kunst, 1948 .- 190 lk. 

Kovpak, Sidor, 1887-1967
Sõjaretk Karpaatidesse / Sidor Artemjevitš Kovpak .-  Tallinn : Poliitiline Kirjandus, 1945 .- 27 lk. 

Kunnas, Leo, 1967-
Ukraina häirekell : takerdunud rünnak. II : artiklid ja nõuanded / Leo Kunnas ; [kaanekujundus: Ande Kaalep] .- Tallinn : Hea Lugu, 2014 .- 266 lk.

Kurkov, Andrei, 1961-
Ukraina päevik : ülestähendusi kriisikoldest / Andrei Kurkov ; [saksa keelest tõlkinud Anu Wintschalek ; toimetaja Ivika Arumäe ; kujundaja Rein Soonsein] .- Tallinn : Äripäev, 2014 .- 239 lk.

MacKinnon, Mark
Uus külm sõda : revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika endises Nõukogude Liidus / Mark MacKinnon ; inglise keelest tõlkinud Raivo Rammus ; [kaane ja tiitli kujundanud Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2008 .- 344 lk. 

Meikar, Silver, 1978-
Oranži revolutsiooni päevik / Silver Meikar ; [eessõna: Vira Konõk] .- Tallinn : Argo, 2006 .- 55 lk.

Merits, Kuido, 1962-
Võimalik missioon : märkmeid Ukrainast / Kuido Merits ; [toimetanud Asta Põldmäe ; kujundanud Kalle Toompere, fotod: Caecilia J. van Peski, Kuido Merits] .- Tallinn : Go Group, 2016 .-114 lk. 

Plohhi, Sergi, 1957-
Viimane impeerium : Nõukogude Liidu lõpp / Sergi Plohhi ; inglise keelest tõlkinud Toomas Taul ; [toimetanud Leino Pahtma ; kujundanud Heino Prunsvelt] .- Tallinn : Varrak, 2016 .- 382 lk.

Popov, Dmitri
Oranž printsess : Julia Tõmošenko saladus / Dmitri Popov, Ilja Milštein ; vene keelest tõlkinud Andres Jaaksoo ; [toimetanud Helle Tiisväli ; kaane ja tiitli kujundanud Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2007 .- 320 lk. 

Potšeptsov, Georgi, 1949-
Propaganda trummipõrin : uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis / Georgi Potšeptsov ; vene keelest tõlkinud Ülo Tikk ; [toimetanud Ann Kivikangur ; kujundanud Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2009 .-190 lk. 

Rahvusest riigiks : [uute rahvusriikide teke Tsaari-Venemaa varemeile 1917-1920] : Eesti Ajaloomuuseumi rahvusvahelise teaduskonverentsi materjale : [6. märts 2008, Tallinn] = From nation to state / Eesti Ajaloomuuseum ; [koostaja ja toimetaja Ivar Leimus ; kaas: Aime Andresson] .- Tallinn : Eesti Ajaloomuuseum, 2010 .- 88 lk.

 Rahvusväeosad I maailmasõjas – impeeriumide värbamispoliitikast iseseisvate rahvusriikide relvajõududeni / Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Tallinna Ülikooli Kirjastus ; [peatoimetaja Toomas Hiio, toimetaja Kaarel Piirimäe ; tõlked inglise, saksa, vene ja ukraina keelest: Toomas Hiio] .- Viimsi : Eesti Sõjamuuseum ; Tallinn : Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019 .- 222 lk.

Remy, Johannes, 1962-
Ukraina ajalugu / Johannes Remy ; [tõlkinud Ene Kaaber ; toimetanud Kersti Riismaa ; saatesõna: Jüri Adams ; kujundanud Merle Moorlat] .- Tallinn : EKSA, 2018 .- 291 lk.

Semanov, Sergei
Mahno : [Nestor Mahno : 1889-1934] : tegelik elulugu / Sergei Semanov ; vene keelest tõlkinud Peeter Villmann .- Tallinn : Olion, 2002 .- 223 lk.

Snyder, Timothy, 1969-
Punane prints : ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud / Timothy Snyder ; inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa ; [toimetanud Egle Pullerits] .- Tallinn : Varrak, 2015 .- 269 lk. 

Sokolov, Boriss, 1957-
Uue Venemaa sõjad : 1991-2019 / Boriss Sokolov ; vene keelest tõlkinud Peeter Villmann ; [toimetanud Marju Randlane ; kujundanud Piia Maiste, kaardid: Rein Kask] .- Tallinn : Argo, 2021 .- 199lk. 

Tagasi Vene võimu all : patriotism ja segipaisatud elud hõivatud aladel : artiklite kogumik / Delfi ja Spektr ; koostanud Hans H. Luik ja Tiina Reinart ; vene keelest tõlkinud Ines Vollrat ; [toimetanud Tiina Reinart ; kujundanud Tarmo Rajamets, esikaane foto: Odd Andersen] .- Tallinn : Hea Lugu, 2018 .- 136 lk. 

Ure, John
Kasakad / John Ure ; inglise keelest tõlkinud Patrik Rand .-  Tallinn : Olion, 2003 .- 197 lk.

.

Kunst, keel ja kirjandus

.

Heinsoo, Heinike, 1956-
Розмовляємо естонською : мініграматика з тематичним словником = Räägime eesti keelt : minigrammatika temaatilise sõnastikuga / Heinike Heinsoo, Maksõm Kasianczuk ; [дизайн: Кюльвi Кiвенд] .- Tartu ; Mariupol : H. Heinsoo, 2021 .- 64 lk. 

Hinkulov, L. F.
Tarass Ševtšenko / L. Hinkulov ; [vene keelest tõlkinud E. Koik ; värsid tõlkinud H. Rajamets, A. Kaalep, A. Sang ; kaaneümbris ja kaas: V. Vare] .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 328 lk. 

Mets, Aino
Eesti-ukraina vestmik = Естонсько-украïнський розмовник / Aino Mets .- Tallinn : A. Mets, 1998 .- 229 lk.

Mets, Aino
Ukraina-eesti vestmik = Украïнсько-естонський розмовник / Aino Mets .- Tallinn : A. Mets, 1998 .- 229 lk.

Nimekirjutusraamat : vene, ukraina, valgevene, gruusia, armeenia, aserbaidžaani, kasahhi, kirgiisi, tadziki, turkmeenia, usbeki / Tiiu Erelt, Olev Jõgi, Ain Kaalep … [jt.] .- Tallinn : Valgus, 1993 .- 304 lk.

Poeetiline punane raamat : Ukraina = Poetics of endangered species : Ukraine / [idee: Anatoli Ljutjuk ; tõlge eesti keelde: Timo Maran, tõlge inglise keelde: Natalija Kukonina ja Eric A. Johnson ; eessõna: Katerõna Juštšenko ; illustratsioonid, kujundus: Nestor Ljutjuk] .-  Tallinn : Kiev : [Ajakirjade Kirjastus] : Ukraina Kultuurikeskus, 2010 .- 105 lk. 

Prink, Evi, 1925-1965
Uue aja künnisel : [kirjandus-kriitiliste tööde valimik] / Evi Prink ; [koostanud M. Kalda, E. Nirk, E. Säärits, kaas: E. Tali] .- Tallinn : Eesti Raamat, 1966 .- 234 lk. 

Станислав Нечволодов = Stanislav Nechvolodov / [перевод: Глеб Нечволодов, Урве Тыннов ; редактор Нина Воробьева ; компьютерная обработка: Глеб Нечволодов ; фото: Евгений Золотко, Станислав Нечволодов] .- Tartu : Тартуский союз художников, 2010 .- 80 lk. 

Tihemets, Evi, 1932-
Hüvasti, kuuekümnendad : kolm matka ja pildid / Evi Tihemets ; [sissejuhatav tekst ja elulugu: Vappu Thurlow ; kaanekujundus: Evi Tihemets, kujundus: Katrin Kaev, fotod: Lembit Kitsel] .- Tallinn : E. Tihemets, 2015 .- 166 lk. 

.

Reisikirjad, reisijuhid, mälestused, eluolu

.

Kronberg, Janika, 1963-
Rännud kuue teejuhiga / Janika Kronberg ; [toimetanud Brita Melts ; kujundanud Jan Garshnek ; fotod: Janika Kronberg, Vallo Kepp] .- Tallinn : Go Group, 2013 .- 248 lk.

Laigna, Karl, 1918-1994
Tallinn – Brest – Lvov – Karpaadid / Karl Laigna .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 71 lk. : ill. 

Laigna, Karl, 1918-1994
Ukraina NSV / Karl Laigna .- Tallinn : Eesti Raamat, 1988 .- 125 lk. :

Merilo, Jaanika, 1979-
Minu Ukraina : lubaduste maa / Jaanika Merilo ; [toimetaja Loone Ots ; kujundaja Heiko Unt, kaardi kujundaja Kudrun Vungi] .- Tartu : Petrone Print, 2021 .- 256 lk.

Naelapea, Yri, 1896-1969
Krimmi ja Kaukasuse päikesemail : ränniku mälestused / Georg Naelapea ; sulejoonistused Arno Vichvelinilt .- Tartu: Sõnavara, 1923 .- 67 lk.  

Nilson, Osvald, 1930-1996
Krimm : [matkajuht] / Osvald Nilson .- Tallinn : Eesti Raamat, 1969 .- 128 lk. 

Noor, Kaspar
Musta kulla needus : Tanel Talve ja Motoreporteri seiklused Kaspia ja Musta mere ääres / [Kaspar Noor ; toimetaja Silvia Pärmann ; eessõna: Tanel Talve ; kujundaja Siim Saidla] .- Tallinn : Fookus Meedia, 2009 .- 112 lk. 

Ots, Loone, 1965-
Minu Odessa : minagi olin Arkaadia teel! / Loone Ots ; [toimetaja Epp Petrone ; kaardi kujundaja Kudrun Vungi, kujundaja Heiko Unt] .- Tartu : Petrone Print, 2020 .- 312 lk. 

Paavolainen, Olavi, 1903-1964
Volga voolab nüüd Moskvasse : kirjutisi Nõukogude Liidust / Olavi Paavolainen ; koostanud Ville Laamanen ja H. K. Riikonen ; soome keelest tõlkinud Piret Saluri ; [toimetanud Anu Saluäär-Kall ; kujundanud Andres Rõhu] .- Tallinn : EKSA, 2018 .- 217 lk.

Pavel, Arno, 1946-
Uazikuga Ukrainat avastamas : lisaks põgusalt Valgevenes, Moldovas ja Transnistrias / Arno Pavel ; [kujundus: Armar Paidla, fotod: Mariya Boiko, Teet Malsroos, Arno Pavel] .- Kose : Rajakaar, 2019 .- 190 lk. 

Rekand, Tiina, 1960-
Krimmi päevik : õpetajapreili juhtumused stepikülas / Tiina Rekand ; [toimetanud Kristiina Ainelo ; kujundanud Anna Lauk] .- Tallinn : Tänapäev, 2010 .- 240 lk. 

Tiks, Mihkel, 1953-
Krimmi vang. Esimene osa, Ukraina aeg / Mihkel Tiks ; [toimetanud Kai-Riin Meri ; kujundanud Tõnis Kipper] .- Tallinn : Tänapäev, 2019 .- 468 lk. 

Tiks, Mihkel, 1953-
Krimmi vang. Teine osa, Vene aeg / Mihkel Tiks ; [toimetanud Kai-Riin Meri ; kujundanud Tõnis Kipper] .- Tallinn : Tänapäev, 2020 .- 341 lk. ; 23 cm

Ukrainlased / [koostanud: Natalija Gumnõtska … jt. ; tõlkinud Ellen Dovgan ; toimetanud: Irõna Kljutškovska, Igor Kalõnets, Ita Serman] .- Tallinn : Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 2012 .- 60 lk.

 Vennasvabariik Ukraina / koostanud I. Berdnik .-  Tallinn : Eesti Raamat, 1975 .- 90 lk.

Vetlina, Vera Arsenjevna
Krimmi reisid / Vera Arsenjevna Vetlina ; [kujundaja O. Soans] .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 .- 455 lk.

Vilde, Eduard, 1865-1933
Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks : [reisuelamusi Kagu-Euroopas] / Eduard Wilde .- Tartu : Loodus, 1934 .- 279 lk.

.

Toidukultuur

.

Hercules, Olia, 1984-
 Mamuška = Мамушка / Olia Hercules ; [tõlkinud Kersti Carsten ; toimetanud Kairi Terav] .- Tallinn : Sinisukk, 2016  .- 240 lk. 

Hercules, Olia, 1984-
Suveköögid : retsepte ja mälestusi igast Ukraina nurgast / Olia Hercules ; fotod: Elena Heatherwick ja Joe Woodhouse ; [tõlge eesti keelde: Leela Põdra ; toimetanud Astrid Tihane ; illustratsioonid: Anastasia Stefurak] .- Tallinn : Vesta, 2021 .- 351 lk.

Slaavi köök: vene, ukraina, valgevene / [koostanud Gerda Kroom ; toimetanud Katri Liivas] .- Tallinn : Odamees, 2007 .- 160 lk.

.

Eestlased Ukrainas ja ukrainlased Eestis

.

 Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm : pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale / Krimmi-Eestlaste Selts ; [toimetajad Hans Treimann, Piret Pääsuke, Tiina Toomet ; eessõna: Tiina Toomet ; kujundus ja kaanekujundus: Andres Tali] .- Tallinn : SE & JS, 2010 .- 207 lk.  

Krimmi kogumik. [I] : konverentsi “140 aastat eestlust Krimmis” ettekanded (09.-10.09.2001, [Beregove, Ukraina]) / Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, Eesti keelenõukogu ; koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg ; [tõlge vene keelde: Tatjana Nikitina, tõlge inglise keelde: Krista Mits, tõlge eesti keelde: Jüri Viikberg] .- Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2002 .- 240 lk.

Krimmi kogumik. II : konverentsi “Eestlased XIX-XXI sajandil Krimmis” ettekanded (9.-10. septembril 2004 Simferopolis) / Eesti Vabariigi Teadus- ja Haridusministeeriumi keeletalitus, Eduard Vilde Muuseum ; koostanud ja toimetanud Tõnu Tender ja Livia Viitol ; [tõlge vene keelde: Tatjana Nikitina, Nadežda Saar, Igor Kotjuh] .- Tallinn ; Tartu : Eesti Keele Sihtasutus, 2005 .- 396 lk.

 Krimmi kogumik. III = Крымский сборник. III / Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium ; koostanud Heldin Allik … [jt. ; tõlge vene keelde: Alla Lašmanova ja Olga Sudajeva, tõlge eesti keelde: Anti Lääts ja Lea Jürgenstein] ; toimetanud Heldin Allik ja Tõnu Tender ; [kaane kujundanud Kersti Tormis] .- Tartu ; Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2011 .- 478 lk.

Krimm – kauge ja kodune / [koostaja Kaja Laanmäe] .- Tallinn : Merivälja Aedlinna Selts, 2007 .- 71 lk. : ill., portr. ; 21 cm 

Laamann, Ottomar, 1900-1988
Mälestused Krimmist / Ottomar Laamann .- Toronto : [s.n.], 1981 .- 173 lk.

Leppik, Eduard, 1924-2008
Krimmi eestlastest / Eduard Leppik ; [toimetanud Tiiu Uusküla] .- Imavere : E. Leppik, 2006 .- 132 lk. 

Lukas, Georg, 1914-1988
Krimmi mälestused : pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale / Georg Lukas ; [toimetajad: Sirje Endre, Piret Pääsuke ; järelsõnad: Ella Lukas, Tiina Toomet ; sugupuu koostaja Tiina Toomet ; kujundus: Andres Tali] ; Krimmi-eestlaste Selts .- Tallinn : SE & JS, 2011 .- 304lk.

Samorodni, Oleg, 1961-
See magus sõna vabadus : Ukraina kaasmaalaskond Eesti taasiseseisvumise aastail / Oleg Samorodni ; [tõlge eesti keelde: Mait Eelrand ; kaanekujundus Kalli Samorodni] .- Kärdla : O. Samorodni, 2018 .- 122 lk. 

Välik, Ida
Unustatud … : eelmise sajandi esimene pool / Ida Välik (Kruuk) .- Tallinn : I. Välik, 2007 .-  112 lk.

.

Tšornobõl (Tšernobõl)

.

Aleksijevitš, Svjatlana, 1948-
Tšernobõli palve : tuleviku kroonika / Svetlana Aleksijevitš ; vene keelest tõlkinud [ja järelsõna:] Andres Ehin ; [toimetaja Mati Soomre ; kujundus: Jaan Tammsaar] .- Tallinn : Maalehe Raamat, 2006 .- 335 lk. 

Kostin, Igor, 1936-
Tšernobõl : reporteri pihtimused / Igor Kostin koostöös Thomas Johnsoniga ; [tõlkinud Anne Saul] .- Tallinn : Sinisukk, 2006 .- 240 lk. 

Medvedjev, Grigori
Tšernobõli vihik / Grigori Medvedev ; tõlkija Sirje Morozova ; eessõna: A. Sahharov ; makett ja kaas: Inge Rennebaum, Külli Niidermann] .- Pärnu : Perona, 1996 .- 94 lk. 

Plohhi, Sergi, 1957-
Tšornobõl : tuumakatastroofi ajalugu / Sergi Plohhi ; [tõlkija Ants Pihlak ; toimetaja Jürgen Tamme ; kujundaja Villu Koskaru] .- Tallinn : Postimees Kirjastus, 2019 .-  448 lk. 

Tarlap, Tiit, 1954-2017
Tšernobõl 1986 : [autori meenutusi Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest] / Tiit Tarlap .- Pärnu : Juks, 1993 .- 68 lk. 

Tiikmaa, Helle, 1967-
Sõda nähtamatu vaenlasega : Eesti Tšernobõli katastroofis / Helle Tiikmaa ; [toimetanud Mari Karlson ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2011 .- 232 lk.

.

Halliki Jürma, Klaari Tamm, Tiina Sulg

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu.

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa …

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Tiina Sulg

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Ja kes dokumentalistikat armastab, siis sellisele lugejale teadmiseks, et lool on tõsieluline alus täitsa olemas.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Tiina Sulg

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või küsige erasõnumis) … Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased veerandsada aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Eestikeelseid raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants eesti naiste esituses:

Iraagi kaart:

Tiina Sulg

William Boyd „Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Seda raamatut lugedes tekkisid mu peas mõned seosed varemloetuga – kõigepealt fotode poolest miss Peregrine’i lugudega, kuigi siin on kujutatud ainult täiesti tavalisi inimesi. Küllap on siit-sealt antikvariaatidest hangitud fotod andnud inspiratsiooni mitmele raamatusündmusele, tõenäoliselt on kõigepealt leitud foto kätel seisvast mehest ja lastest ja siis sellest lugu ehitatud. Peategelane ise tõi mulle meelde raamatud Beryl Markhamist, kuigi viimase elukäik oli muidugi palju pöörasem. Aeg on enam-vähem sama, naiste vanusevahe on kuus aastat, Beryl on vanem. Vahe on muidugi selles, et Beryl Markham oli päris inimene, Amory aga on kirjaniku loodud.

W. Boyd on Amory eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal eluloo, mis kulgeb läbi 20. sajandi ajaloo ja selle erinevate sõdade. Amory (nimi sobib mõlema soo jaoks) sündis 1908. aastal Londonis keskmiselt jõukas peres, kus isa oli kirjanik, vanima lapsena ja ajalehekuulutuses teatas isa temast kui pojast – tõlgendage, kuidas tahate. Kui ta oli kahene, osteti isa jutustuse lavaletoomise eest saadud autoritasude rahaga maja Ida-Sussexis. Amory nooremast õest sai edukas kontsertpianist ja pere pesamuna, poeg, keda lapsena peeti imelikuks, avaldas pärast ülikooli lõpetamist luulekogu. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvalt jutustatakse sündmustest minevikus ja põimitakse sisse päevikukatkeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Minu isikliku arvamuse järgi on autoril naise nahka pugemine väga hästi õnnestunud.

Amory otsib ja leiab tööd Berliinis, Pariisis, Ameerikas, ta pildistab seltskonnaajakirjade jaoks tiitlikandjaid ja avaliku elu tegelasi, siis moodi ja lõpuks sõdasid – viimasena Vietnami sõda, kui ta on juba 59-aastane! Lemmikloomade pildistamisest, mis on madalaim aste, kuhu langeda, õnnestub tal hoiduda. Naine kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab oma elu ja armastust. Ta kaotab sõdadele mitmeid mehi, keda armastab, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Ühes kohas raamatu lõpu poole ütleb Amory otse välja, et

tema elu on paljuski defineeritud sõdade poolt. Ja ometi kipub tema enda sõjaaja kirjeldustest domineerima jääma mulje, et põhiliselt oli tegemist lakkamatu joominguga. Sel ajal, kui sõdijatele tähendas sõda kurnavaid lahinguid ja tsiviilelanikele nälgimist ning pommivarjendites istumist, paistsid ajakirjanikud kogu aja, mil nad parajasti rindel pildistamas ei olnud, pühendavat joomisele oma läbipaistmatuks suitsetatud staabis mõnes peenes hotellis, ameeriklaste alkoholitagavara tundus olevat lõputu. 1944. aastal oli sõja lõppu ootavas Pariisis juba nii palju ajakirjanikke, et väeosad ei tahtnud neid enam enda juures nähagi. Ritzis, mis oli ainus sooja veega Pariisi hotell, nägi Amory Irvin Shaw’d, John Steinbecki ja kohe pärast mõtet, et puudu on vaid Marlene Dietrich, astus sisse ka viimatinimetatu. Mitte et neist rohkem juttu tuleks, lihtsalt taustamaaling.

Kuigi Amory on täiesti tavaline naine, ta pole silmatorkav kangelane, vastupanuliikuja ega võitleja, nõuab tema elukutsevalik ja eluviis siiski vaprust. Ja isegi mittekangelased võivad viga saada – kuigi 1931. aastal õnnestub tal Berliini natside käest terve nahaga pääseda, teevad talle tõsiselt viga Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liidu meeste käed-jalad 1936. aastal Londonis, nii et suurema osa sellest aastast veedab ta haiglas. Ma pean ütlema, et ma ei teadnud midagi sellest, et brittide hulgas olid sellised vaated nii tugevasti esindatud. Et fašistidel oli seaduslik õigus oma marssi korraldada ja antifašistliku rahva vastu East Endis seisid peale tuhandete mustsärklaste 6000 politseinikku. Siiski said mustsärklased lüüa ja autor ütleb, et see tegi lõpu mandri stiilis fašistlikule liikumisele Suurbritannias.

Raamatu jutustamisviis on rahulik, siin pole suuri sõnu, suuri kirgi, ei mingeid loosungeid. See on ühe naise kaheksasse peatükki jagatud elu proloogi ja koodaga. Elu, mis on olnud rikas ja komplikatsiooniderohke, ning mis vanaduses jõuab keerulisuse uuele tasemele. „Aga jällegi, kas pole see kõigil sama ja kas ei juhtu see kõigiga? Igas mõistliku pikkusega elus tuleb ette igasuguseid komplikatsioone, /—/.” Mulle tohutult meeldib raamatu lõpp, Amory lahendus sellele probleemile.

Pärast raamatu läbilugemist rääkisin kolleegile, et kõik oli ilus, aga raamatu pealkirja valikust ma küll aru ei saanud. Alles siis, kui sellest kirjutama asusin ja raamatu uuesti avasin, leidsin, et selgitus peitub raamatu esilehel paiknevas motos, mis on ainuke tõlgitud võõrkeelne tekst. Ja veel hiljem avastasin Krista Kaera selgituse: „Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat.”

Kui mind miski selle raamatu juures häiris, siis see, et kõik teised võõrkeelsed tekstid on tõlketa. Neid ei ole nii palju, et ruumi poleks jätkunud. Ma kokku pole lugenud, aga kahtlustan, et minu prantsuse keele sõnavara on umbes sama suur kui Ellotškal emakeele oma. Mind kurvastas, et ma ei saanud aru, mis olid Amory prantslasest armukese kirjutatud raamatute pealkirjad. Muidugi võib neid eraldi otsida, aga see pole seesama. Guugeldasin ajuti niikuinii, tänu sellele tean nüüd, milline näeb välja murdfrontooniga aken.

Muidu soovitan soojalt.

Kaja Kleimann

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

„Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold