Posts Tagged ‘sõda’

William Boyd „Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Seda raamatut lugedes tekkisid mu peas mõned seosed varemloetuga – kõigepealt fotode poolest miss Peregrine’i lugudega, kuigi siin on kujutatud ainult täiesti tavalisi inimesi. Küllap on siit-sealt antikvariaatidest hangitud fotod andnud inspiratsiooni mitmele raamatusündmusele, tõenäoliselt on kõigepealt leitud foto kätel seisvast mehest ja lastest ja siis sellest lugu ehitatud. Peategelane ise tõi mulle meelde raamatud Beryl Markhamist, kuigi viimase elukäik oli muidugi palju pöörasem. Aeg on enam-vähem sama, naiste vanusevahe on kuus aastat, Beryl on vanem. Vahe on muidugi selles, et Beryl Markham oli päris inimene, Amory aga on kirjaniku loodud.

W. Boyd on Amory eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal eluloo, mis kulgeb läbi 20. sajandi ajaloo ja selle erinevate sõdade. Amory (nimi sobib mõlema soo jaoks) sündis 1908. aastal Londonis keskmiselt jõukas peres, kus isa oli kirjanik, vanima lapsena ja ajalehekuulutuses teatas isa temast kui pojast – tõlgendage, kuidas tahate. Kui ta oli kahene, osteti isa jutustuse lavaletoomise eest saadud autoritasude rahaga maja Ida-Sussexis. Amory nooremast õest sai edukas kontsertpianist ja pere pesamuna, poeg, keda lapsena peeti imelikuks, avaldas pärast ülikooli lõpetamist luulekogu. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvalt jutustatakse sündmustest minevikus ja põimitakse sisse päevikukatkeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Minu isikliku arvamuse järgi on autoril naise nahka pugemine väga hästi õnnestunud.

Amory otsib ja leiab tööd Berliinis, Pariisis, Ameerikas, ta pildistab seltskonnaajakirjade jaoks tiitlikandjaid ja avaliku elu tegelasi, siis moodi ja lõpuks sõdasid – viimasena Vietnami sõda, kui ta on juba 59-aastane! Lemmikloomade pildistamisest, mis on madalaim aste, kuhu langeda, õnnestub tal hoiduda. Naine kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab oma elu ja armastust. Ta kaotab sõdadele mitmeid mehi, keda armastab, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Ühes kohas raamatu lõpu poole ütleb Amory otse välja, et

tema elu on paljuski defineeritud sõdade poolt. Ja ometi kipub tema enda sõjaaja kirjeldustest domineerima jääma mulje, et põhiliselt oli tegemist lakkamatu joominguga. Sel ajal, kui sõdijatele tähendas sõda kurnavaid lahinguid ja tsiviilelanikele nälgimist ning pommivarjendites istumist, paistsid ajakirjanikud kogu aja, mil nad parajasti rindel pildistamas ei olnud, pühendavat joomisele oma läbipaistmatuks suitsetatud staabis mõnes peenes hotellis, ameeriklaste alkoholitagavara tundus olevat lõputu. 1944. aastal oli sõja lõppu ootavas Pariisis juba nii palju ajakirjanikke, et väeosad ei tahtnud neid enam enda juures nähagi. Ritzis, mis oli ainus sooja veega Pariisi hotell, nägi Amory Irvin Shaw’d, John Steinbecki ja kohe pärast mõtet, et puudu on vaid Marlene Dietrich, astus sisse ka viimatinimetatu. Mitte et neist rohkem juttu tuleks, lihtsalt taustamaaling.

Kuigi Amory on täiesti tavaline naine, ta pole silmatorkav kangelane, vastupanuliikuja ega võitleja, nõuab tema elukutsevalik ja eluviis siiski vaprust. Ja isegi mittekangelased võivad viga saada – kuigi 1931. aastal õnnestub tal Berliini natside käest terve nahaga pääseda, teevad talle tõsiselt viga Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liidu meeste käed-jalad 1936. aastal Londonis, nii et suurema osa sellest aastast veedab ta haiglas. Ma pean ütlema, et ma ei teadnud midagi sellest, et brittide hulgas olid sellised vaated nii tugevasti esindatud. Et fašistidel oli seaduslik õigus oma marssi korraldada ja antifašistliku rahva vastu East Endis seisid peale tuhandete mustsärklaste 6000 politseinikku. Siiski said mustsärklased lüüa ja autor ütleb, et see tegi lõpu mandri stiilis fašistlikule liikumisele Suurbritannias.

Raamatu jutustamisviis on rahulik, siin pole suuri sõnu, suuri kirgi, ei mingeid loosungeid. See on ühe naise kaheksasse peatükki jagatud elu proloogi ja koodaga. Elu, mis on olnud rikas ja komplikatsiooniderohke, ning mis vanaduses jõuab keerulisuse uuele tasemele. „Aga jällegi, kas pole see kõigil sama ja kas ei juhtu see kõigiga? Igas mõistliku pikkusega elus tuleb ette igasuguseid komplikatsioone, /—/.” Mulle tohutult meeldib raamatu lõpp, Amory lahendus sellele probleemile.

Pärast raamatu läbilugemist rääkisin kolleegile, et kõik oli ilus, aga raamatu pealkirja valikust ma küll aru ei saanud. Alles siis, kui sellest kirjutama asusin ja raamatu uuesti avasin, leidsin, et selgitus peitub raamatu esilehel paiknevas motos, mis on ainuke tõlgitud võõrkeelne tekst. Ja veel hiljem avastasin Krista Kaera selgituse: „Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat.”

Kui mind miski selle raamatu juures häiris, siis see, et kõik teised võõrkeelsed tekstid on tõlketa. Neid ei ole nii palju, et ruumi poleks jätkunud. Ma kokku pole lugenud, aga kahtlustan, et minu prantsuse keele sõnavara on umbes sama suur kui Ellotškal emakeele oma. Mind kurvastas, et ma ei saanud aru, mis olid Amory prantslasest armukese kirjutatud raamatute pealkirjad. Muidugi võib neid eraldi otsida, aga see pole seesama. Guugeldasin ajuti niikuinii, tänu sellele tean nüüd, milline näeb välja murdfrontooniga aken.

Muidu soovitan soojalt.

Kaja Kleimann

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Hakkasin raamatut „Õhtuste udude aed“ (Varrak, 2015) lugema seepärast, et lugeda midagi kaasaegsest malaisia kirjandusest ja ühtlasi saada rohkem teada Malaisiast. Kätte võetud lugemisvara osutus selliseks, mida oli raske käest panna. Tan Twan Eng tekitab oma raamatus väga oskuslikult huvi oma raamatu peategelaste ning nende saatuste vastu. Loo minategelane on enneaegselt pensionile minev kohtunik Teoh Yun Ling. Ta elus on kõik justkui väga hästi, miks ta sellise otsuse teeb? Yun Ling lahkub Kuala Lumpurist Cameroni mägipiirkonda, kus tal on hinnaline kinnisvara jaapani stiilis aia näol, mille on loonud ja talle jätnud endine Jaapani keisri aednik. Kuidas see aed sinna tekkis ja kuidas ta Yun Lingi valdusse sai?

Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus palju meenutatakse peategelaste noorusaega II maailmasõja ajal. Loo üheks peategelaseks ongi sõda ja see, mida ta inimesega teeb ning kuidas sõjas pole kunagi võitjaid. Kasutatud on palju ajaloolist materjali, millele tuginedes autor on oma teose üles ehitanud. Siit saab suurepärase arusaamise selle kohta, kuidas maailm on kirju ja värviline, ning seda, mis on õige või vale, on defineerida keeruline. Autor vaatleb, kuidas jõuda mõistmise ja andestamiseni.

Peategelaseks on ka jaapani aed ja aedniku olemus kultuurinähtusena. Teadmisi saab jaapani puulõigete ja tätoveermiskunsti horimono kohta. Kuna kõik inimestest peategelased on sisserännanud (väinahiinlased, hollandlased, britid, jaapanlased), saab teada üht-teist erinevate rahvaste elust-olust ning kultuurist Malaisias.

Tan Twan Eng on raamatu eest saanud mitmeid auhindu, sealhulgas Aasia olulisima kirjandusauhinna: Man Asian Literary Prize. Raamatut hindavad kõrgelt ka lugejad, näiteks Goodreadsi reiting on üle 4. Ise panen küll 5 palli ja soovitan lugemist väga!

Mai Põldaas

Pildid on pärit siit ja siit.

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

plakatNagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

20140908_141617Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

20140908_141713Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.20140908_141631

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

20140908_141542Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.20140908_141749

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Khaled Hosseini „Lohejooksja“ / originaali tiitel: „The Kite Runner“, inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja .- Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008.

hosseinilohejooksjaRaamatu tutvustuses on kirjas, et „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

„Kas sa tahad, et ma jookseksin selle lohe järele sinu jaoks?“
Ta kõrisõlm tõusis ja langes, kui ta neelatas. Tuul tõstis ta juuksed püsti. Mulle tundus, et nägin teda noogutamas.
„Sinu jaoks, kas või tuhat korda,“ kuulsin end ütlevat.
Siis pöördusin ja hakkasin jooksma.

„Lohejooksja“ on küll juba aastaid tagasi eesti keeles ilmunud, kuid minu kätte sattus ta alles hiljuti, esmalt inglisekeelsena. Ja juba pärast esimesi peatükke tabas mind imelik tundmus – kas ma olen seda raamatut varem lugenud? Kuid siis meenus mulle, et olen kungi näinud sellel raamatul põhinevat samanimelist filmi (tõenäoliselt PÖFFil). Kuid lisaks meeldivale äratundmisrõõmule pakkus „Lohejooksja“ piisavas koguses põnevust, kurbust, rõõmu ja mõtlemisainet ning viis radadele, kuhu ehk üks film viia ei suudakski.

Minu jaoks on „Lohejooksja“ üks südamlikemaid raamatuid, mida olen lugenud. Nii nagu raamatutuvustuses kirjas, on see lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Lisaksin omalt poolt ka veel sõja, mis kahjuks vaatamata möödunud aastatele ja isegi aastakümnetele, on ju tänagi üks päevauudiste põhiteema ja valutekitaja kogu maailmas.

Ehk on see vaid tühipaljas kokkusattumus, et lugesin raamatut nn sõbrakuul, kuid igal juhul oli tegemist ideaalse ajastusega. Lugedes raamatut ja nähes kõiki neid punaseid vilkuvaid ja söödavaid südamekesi poelettidel tekkis rida mõtteid ja küsimusi seoses sõprusega. Milline on tõeline sõprus? Kas tõelist sõpra tuntakse vaid hädas? Miks tähistatakse sõbrapäeva vaid kord aastas? Kas selleks, et olla kellegi sõber, tuleb kõigepealt saada sõbraks iseendaga?

Ja teine oluline märksõna, millel on raamatus oluline roll – sõda. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin ma saada vastuseid küsimustele kes, millal ja miks. Raamatu peategelane Amir lahkub koos oma isaga kodumaalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahelise sõja puhkemise tõttu aastal 1978. Sõditi pea kümme aastat, suri üle miljoni sõduri ja tsiviilisiku ning tulemusteks olid kodusõja jätk, Talibani režiimi võimu kasv ning kodumaata jäänud inimesed. Eestigi oli sõjategevusega seotud juba siis. Wikipedia andmetel sõdis Afganistani sõjas ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus, Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Ja siis saabus aasta 2001…

Kõndisime tagasi Jadeh Maywandile ja pöörasime paremale, lääne suunas. „Mis lehk see on?“ küsisin.
Midagi oli pannud mu silmad vett jooksma.
„Diisel,“ vastas Farid. „Linna generaatorid lähevad alatasa rivist välja, seega elektrit ei ole ja inimesed kasutavad diiselkütust.“
„Diisel. Kas sa mäletad, kuidas see tänav lõhnas noil endistel aegadel?“
Farid naeratas. „Kebab“
„Lambakebab,“ vastasin.
„Lammas,“ kordas Farid, nautides seda sõna suus. „Ainsad inimesed Kabulis, kes saavad nüüd lammast süüa, on talibid.“ Ta tõmbas mind varrukast. „Millest rääkides…“
Meile lähenes sõiduk. „Habemekontroll,“ ümises Farid.

khaled-hosseiniKokkuvõtvalt võin öelda, et „Lohejooksja“ tekitas mängleva kergusega tunde, et olen ise ka seal samas – Kabulis, Fremontis või Islamabadis. Kuid pannes raamatu käest, sain aru, et olen kõigest siin. Kus on ka armastus ja sõprus, aga ilma sõjata.

Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid.“ Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu.

Eesti keelde on tõlgitud ka kaks teist Khaled Hosseini romaani: „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“.

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini pilt on pärit siit.

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

maniakkidetanavLapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

vingesugaviktaevasEsiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

belialseemistuikabsuveresEesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

babtsenkisodatsetseenias„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse politkovskajaputinivenemaaTšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

clarensmaolinlapssodurKuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

aleksijevitstsernobolipalveVeel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

haskihiinaveriPierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

robbprantsusmaaavastamineEt mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

mooraeestitalurahvavanemtoitVeidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on kivirahkrehepappulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

sahtourismaailmatantsLõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

quammendodolaul„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

pontingmaailmarohelineajalugu„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.tartulinnaraamatukogu100

Maniakkide Tänav