Posts Tagged ‘sõda’

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Advertisements

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

plakatNagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

20140908_141617Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

20140908_141713Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.20140908_141631

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

20140908_141542Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.20140908_141749

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg

Riikka Ala-Harja “Dessant”

Riikka Ala-Harja “Dessant” (2012, e.k. Kätlin Kaldmaa 2013)

alaharjadessantAinult pealkirja põhjal ei oleks ma sellist raamatut kunagi lugema hakanud, sest ma ei loe sõjakirjandust. Kuid tegelikult käib siin sõda hoopis lapse raske haiguse vastu ja vähemal määral on juttu ka Teise maailmasõja lõpus toimunud dessandist Normandia rannikul.

Jutustaja Julie, kes töötab Normandia dessandi giidina väikeses külas, peab järjest vastu võtma mitu rasket hoopi — hiljuti on ta avastanud, et ta mehel on noor ja kena armuke ning nüüd saab ta teada, et tema 8-aastane tütar põeb leukeemiat. Peaarst küll lohutab, et “lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20), kuid Julie ei pääse enesesüüdistustest — ta kardab, et tema ja Henri tülitsemine on lapse raskes haiguses süüdi: “Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud uste taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus.” (lk 21)

Jutustamisstiil on lakooniline ja teemad ju kohati kliššeelisedki (mehe noor armuke…), ent ometi suudab raamat hinge pugeda. Ja kuidas veel. Mulle meeldib, et asjad pole esitatud must-valgelt — kõike, mida Julie ütleb või mõtleb, seab ta sealsamas kahtluse alla. Kui Henri tahaks lapse nimel endiselt koos elada, siis mina hindan Julie otsust ära kolida ja “otsast alata” — kui raske see ka poleks, aga Juliele jääb tema eneseväärikus. Minu arust ei ole see isekas, nagu arvab Henri, kes ise, muide, tahab kõike — nii naist kui armukest.

Samas peab Julie tõdema, et kui petetud naine saab abielust välja jalutada, siis emadusest välja jalutada ei saa — kuigi rasked ajad panevad vahepeal endas kahtlema ning isegi küsima, kas ta on üldse oma lapse jaoks oluline. Haige lapse emal ei ole puhkust — ta peab kõik taluma, kõik alla neelama, kõik andestama. Ka isal on kindlasti raske, aga lugu on edasi antud ikkagi naise/ema vaatepunktist, kes pealegi kaotab kõvasti majanduslikus heaolus peale rasket otsust minema kolida. “Henril on kuus tuba, veranda ja aed, mitmekordsed aknad ja uksed. Henril on sõbranna, Henril on ajakirjanikutöö, Henril on kuupalk ja autosoodustus, Henri on kena, sportlik ja naeratav, mõne meelest on Henri mõnus, ja mina ei ole ühtki neist.” (lk 160)

riikkaalaharjaIga ema peaks nägema oma lapse tulevikku. Lapse kaotus on üks rängemaid katsumusi, millega elus saab silmitsi seista. Õnneks Julie ei väsi lootmast: “Emma sureb alles pensionärina ujumisretkel, või haiglas, aga vanurite osakonnas, igatahes mitte vähilaste juures kohe praegu. Emmast saab terava mõistusega valudeta üheksakümneaastane ja ta sureb alles siis, kui mina olen juba aastaid hauas pikutanud. Äkki läheb nii. Äkki läheb tõepoolest nii.” (lk 177) Ja äkki lähebki tõepoolest nii.

Soomlanna Riikka Ala-Harja esines tänavu festivalil Head Read. “Dessant” on tema kuues raamat, kuid esimene, mis tõlgitud eesti keelde. Raamat kandideeris ka Finlandia kirjandusauhinnale. Jään huviga ootama järgmisi eestindusi.

Annika Aas

Dmitri Kotjuhi foto Riikka Ala-Harjast on pärit Heade Ridade festivali kodulehelt.

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Khaled Hosseini „Lohejooksja“ / originaali tiitel: „The Kite Runner“, inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja .- Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008.

hosseinilohejooksjaRaamatu tutvustuses on kirjas, et „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

„Kas sa tahad, et ma jookseksin selle lohe järele sinu jaoks?“
Ta kõrisõlm tõusis ja langes, kui ta neelatas. Tuul tõstis ta juuksed püsti. Mulle tundus, et nägin teda noogutamas.
„Sinu jaoks, kas või tuhat korda,“ kuulsin end ütlevat.
Siis pöördusin ja hakkasin jooksma.

„Lohejooksja“ on küll juba aastaid tagasi eesti keeles ilmunud, kuid minu kätte sattus ta alles hiljuti, esmalt inglisekeelsena. Ja juba pärast esimesi peatükke tabas mind imelik tundmus – kas ma olen seda raamatut varem lugenud? Kuid siis meenus mulle, et olen kungi näinud sellel raamatul põhinevat samanimelist filmi (tõenäoliselt PÖFFil). Kuid lisaks meeldivale äratundmisrõõmule pakkus „Lohejooksja“ piisavas koguses põnevust, kurbust, rõõmu ja mõtlemisainet ning viis radadele, kuhu ehk üks film viia ei suudakski.

Minu jaoks on „Lohejooksja“ üks südamlikemaid raamatuid, mida olen lugenud. Nii nagu raamatutuvustuses kirjas, on see lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Lisaksin omalt poolt ka veel sõja, mis kahjuks vaatamata möödunud aastatele ja isegi aastakümnetele, on ju tänagi üks päevauudiste põhiteema ja valutekitaja kogu maailmas.

Ehk on see vaid tühipaljas kokkusattumus, et lugesin raamatut nn sõbrakuul, kuid igal juhul oli tegemist ideaalse ajastusega. Lugedes raamatut ja nähes kõiki neid punaseid vilkuvaid ja söödavaid südamekesi poelettidel tekkis rida mõtteid ja küsimusi seoses sõprusega. Milline on tõeline sõprus? Kas tõelist sõpra tuntakse vaid hädas? Miks tähistatakse sõbrapäeva vaid kord aastas? Kas selleks, et olla kellegi sõber, tuleb kõigepealt saada sõbraks iseendaga?

Ja teine oluline märksõna, millel on raamatus oluline roll – sõda. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin ma saada vastuseid küsimustele kes, millal ja miks. Raamatu peategelane Amir lahkub koos oma isaga kodumaalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahelise sõja puhkemise tõttu aastal 1978. Sõditi pea kümme aastat, suri üle miljoni sõduri ja tsiviilisiku ning tulemusteks olid kodusõja jätk, Talibani režiimi võimu kasv ning kodumaata jäänud inimesed. Eestigi oli sõjategevusega seotud juba siis. Wikipedia andmetel sõdis Afganistani sõjas ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus, Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Ja siis saabus aasta 2001…

Kõndisime tagasi Jadeh Maywandile ja pöörasime paremale, lääne suunas. „Mis lehk see on?“ küsisin.
Midagi oli pannud mu silmad vett jooksma.
„Diisel,“ vastas Farid. „Linna generaatorid lähevad alatasa rivist välja, seega elektrit ei ole ja inimesed kasutavad diiselkütust.“
„Diisel. Kas sa mäletad, kuidas see tänav lõhnas noil endistel aegadel?“
Farid naeratas. „Kebab“
„Lambakebab,“ vastasin.
„Lammas,“ kordas Farid, nautides seda sõna suus. „Ainsad inimesed Kabulis, kes saavad nüüd lammast süüa, on talibid.“ Ta tõmbas mind varrukast. „Millest rääkides…“
Meile lähenes sõiduk. „Habemekontroll,“ ümises Farid.

khaled-hosseiniKokkuvõtvalt võin öelda, et „Lohejooksja“ tekitas mängleva kergusega tunde, et olen ise ka seal samas – Kabulis, Fremontis või Islamabadis. Kuid pannes raamatu käest, sain aru, et olen kõigest siin. Kus on ka armastus ja sõprus, aga ilma sõjata.

Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid.“ Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu.

Eesti keelde on tõlgitud ka kaks teist Khaled Hosseini romaani: „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“.

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini pilt on pärit siit.

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

maniakkidetanavLapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

vingesugaviktaevasEsiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

belialseemistuikabsuveresEesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

babtsenkisodatsetseenias„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse politkovskajaputinivenemaaTšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

clarensmaolinlapssodurKuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

aleksijevitstsernobolipalveVeel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

haskihiinaveriPierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

robbprantsusmaaavastamineEt mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

mooraeestitalurahvavanemtoitVeidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on kivirahkrehepappulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

sahtourismaailmatantsLõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

quammendodolaul„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

pontingmaailmarohelineajalugu„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.tartulinnaraamatukogu100

Maniakkide Tänav

Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane”

Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani-lugudest on praeguseks eesti keelde tõlgitud kolm raamatut ja tahaks väga loota, et neid tuleb juurde. Kui ma alustasin “Au riismete” lugemist, tekkis mul juba üsna alguses Kuri Kahtlus, et tegemist ei olegi ulmeka, vaid kavalalt ulmekaks maskeeritud naistekaga: “Lühikeseks hetkeks oli see naeratus nagu päike kogu mehe nägu valgustanud. Oh, tee seda veel…/”  ja “Ta märkas, et on rahutukstegevalt teadlik mehe kehast…/”  Ütlen kohe siinsamas, et õnneks osutus see valeks. Kahtlemata on lugedes tunda, et autor on  naine, just vaatevinkli mõttes, sest poliitiliste intriigide põimimine ja lahingustrateegiad paistavad mulle (küll ka naisele) väga mehelikult keerukad. Peategelased Aral Vorkosigan ja Cordelia Naismith on pärit eri planeetidelt, millest feodaalset ja äärmiselt militaristlikku (relvadeks on kogu feodaalsuse juures ikka närvikatkurid ja plasmakaared) Barrayarit valitseb keiser ning Beeta koloonia on üdini demokraatlik ja väga vabameelne, üks kõrgeima teadusliku tasemega planeete galaktikas. Aja möödudes selgub, kui palju ühist on siiski inimestes ja ka kummagi planeedi valitsemiskorra head ja halvad küljed. Cordelia, kes algselt vastab Arali abieluettepanekule eitavalt just sellepärast, et ei usu end kohanevat tema ühiskonnaga (sh näiteks toiduga – proteiini saamine tõeliste surnud loomade kehadest on ikka jube küll), peab lõpuks oma mina säilitamiseks põgenema oma ühiskonna eest ja temast saab leedi Vorkosigan, algselt erruläinud sõduri, kuid juba mõne kuu pärast regendi abikaasa.


“Barrayar” keskendubki üsna suures osas poliitikale, mille keerdkäikude kulgemist oli mul kaunis raske jälgida, sest kõigi ülikute nimed algavad Vor-iga. Regent peab langetama nii mitmeidki ebapopulaarseid otsuseid, mis põhjustab ka peategelaste isikliku draama – keemilises rünnakus Arali vastu saab ränki luukahjustusi tema veel sündimata laps. Õhkõrnale võimalusele lapse seisukorda parandada tema Beetalt imporditud tehisemakas lõpuni kasvatamisega on väga tugev vastuseis Arali isa, vana krahvi poolt, sest selles ühiskonnas ei ole kohta nõrkadele ja vigastele. Vaid lühikest aega pärast keisrilõiget ja gaasimürgitusest toibumist tuleb Cordelial koos 5-aastase keisriga paleepöörde tõttu mägedesse põgeneda. (Mulle tõesti meeldib, kui armsalt irooniline Bujold on. Nii näiteks laseb ta vaesel eelteadmisteta arstil Cordeliale, kes pärast nädalaid kestnud ratsutamist ja jalgsimatkamist lõpuks tagasi omade juurde jõuab, soovitada sünnitusjärgse kurnatuse vastu füüsilise treeningu programmi.) Kui pantvangi võetakse tehisemakas, peab Cordelia abikaasa eest salaja võtma ette päästemissiooni, sest regent ei saa oma poja pärast, kes kõigi silmis on pealegi mutant, elusid ohtu panna. Kõike ei saa siin nüüd ka ära jutustada, aga igal juhul räägib järgmine raamat 17-aastasest  Milesist.

“Sõduri õpilane” meenutas mulle tõsiselt kelmiromaani, ehkki laipu oli selle žanri jaoks ehk liiga palju. Tõsi, suurem osa suri kenasti kosmoses, koos laevaga. Pärast Sõjakooli kehalistel katsetel tormakuse tõttu jalgade murdmist ja koolist napilt väljajäämist ning vana krahvi surma läheb Miles Beetale vanaema külastama, kaasas ustav ihukaitsja Bothari ja tolle tütar Elena, kellega Miles koos üles kasvas. Täiesti “kogemata” ostab Miles kosmoselaeva ja siis peab ta seda ju ka kuidagi kasutama, et võlga ära maksta. Üks asi viib teiseni ning lõpuks on ta loonud palgasõdurite armee ja võitnud nii mitmeidki lahinguid. Vahepeal on noormees ikka kaunis suures ahastuses ja saab isegi maohaavad, kuid tema leidlik mõistus ja tohutu isiklik sarm ja veenmisvõime toovad alati väljapääsu. Ehk nagu ütleb piloot Mayhew: “See teie “aina edasi” viib kõik teie järgijad ühel päeval kuristikku . /…/ Ja alla kukkudes veenate te kõiki, et nad oskavad lennata.” Kahjuks selgub, et Miles on unustanud, et armee moodustamine käib ühe iidse seaduse vastu, millist fakti tema isa vaenlased ja keisri ümber salasepitsejad küll kahe silma vahele ei jäta, ning tal tuleb üksjagu vaeva näha keisrikukutamise süüdistuste tõrjumisega. Ta on tõsiselt õnnelik, kui tal õnnestub oma 3000 sõdurit ja laevastik lõpuks keisrile “ära sokutada”. Millega raamat lõpeb, ei ütle! Ehkki selles mõttes ei ole asjal suurt tähtsust, et Wikipedia artikli põhjal on Miles peategelane saagas, milles on 13 raamatut, kui ma nüüd õigesti kokku lugesin ja need kaks esimest raamatut hoopis nii-öelda eellood.

Miks mulle need raamatud meeldisid? Ulme koha pealt võiks ju natuke isegi vinguda,  ulmelisi maastikke ja loomi-taimi on õigupoolest kirjeldatud ainult esimeses raamatus, kosmoselaevade ja relvadega (aga neist ma suuremat ei hooli) on lood muidugi paremad, sest seikluslikkust jagub kuhjaga. Küllalt sageli on siiski võrreldud Beeta tehisliku elu ja Barrayari, mis väga Maad meenutab, erinevusi – kaminas puudest tule tegemine ja puitpõrandal kõndimine on Cordelia jaoks peaaegu pühaduseteotus.

Tähtis on see, et tegelased on meie jaoks sümpaatseks kirjutatud, nad on inimlikud inimesed, kelle käitumist x ise teab kui kauges tulevikus juhivad ikka needsamad tunded, mis meidki siin ja praegu. Keel on ladus, kujundlik (“naeratus krigises üle vana krahvi näo”). Kuigi kõik kolm osa on erinevate inimeste tõlgitud, on kõik hästi loetavad. Sees ka mõned ainult eesti keeles võimalikud naljad, ühele koosviibimisele ülikud nimelt voorisid. Mõnus kuivavõitu  huumor, näiteks esimeses raamatus koht, kus Cordelia püüab emale ausalt Aralist jutustada ja suudab jutuga nii rappa minna, et  jõuab lõpuks arusaamisele, et  kõik ta kliendid käiksid elu lõpuni teraapias, kui ta oleks advokaat. Teises raamatus on kõrgeaulise leedi põhisõimusõna “barrayar” ja viha sellest, et tema, viies dimensioonis navigeeriv piloot, eksib ilmlõpmata ära äia lossis, teeb ta mulle inimlikult lähedaseks. Tore, kui täiuslikult tarkadel, vapratel ja õilsatel on ka inimlikke puudusi.

Kaja Kleimann

Bujoldi pilt on pärit siit.

Naomi Novik “Tema majesteedi lohe”

Naomi Noviku  “Tema majesteedi lohe” on, nagu pealkirjastki näha,  järjekordne loheraamat. Erinevate autorite samade müütiliste olendite kohta kirjutatud teoseid lugedes võib tekkida tunne, et miski on “valesti” ja ei klapi sinu juba olemasoleva ettekujutusega lohest, päkapikust vms tegelasest. Siin on kõik korras selles mõttes, et võrdluses Anne McCAffrey lohedega, kes siiani mu lemmikud, on sarnasusi piisavalt, sarnane on inimkaaslase valimisviis ja ka tugev side lohe ja inimese vahel, ehkki Noviku välja mõeldud lohed elavad  oma pika eluea tõttu üle mitu peremeest. Samuti on nad nii suured, et ühe ratsaniku asemel kannavad nad terveid meeskondi.

Raamat iseenesest on alternatiivajalugu ja  kirjeldab Napoleoni sõdade aega brittide poolelt. Noor laevakapten vallutab prantslaste laeva ja saab sõjasaagiks lohemuna, mis koorub juba enne maale saamist. Mehed võtavad küll liisku, kes peaks loheratsuriks hakkama – lendurite elu on väga üksildane, neil pole võimalik võtta osa seltskonnaelust ega õieti peretki luua –kuid lõpuks hakkab lohe rääkima ikkagi kapteniga. Täiesti ettevalmistamatult pakub kapten Laurence lohele nimeks Temeraire, mis on suure sõjalaeva nimi, mille vettelaskmist mees kunagi nägi. Lohe kasvab kiiresti ja õpib sõdimist, signaallippe, lahingurivis lendamist jne kuni lõpuks päästabki oma ootamatult ilmnenud võimega ühe suure lahingu, sellega seoses  määratakse lõpuks õigesti ka tema seni saladusse jäänud tõug.

Raamat on täitsa kenasti kirjutatud ja põnev, juhul kui sõjaraamatud meeldivad. Mulle ei meeldi. Ja mulle on täiesti arusaamatu, miks peaksid nii uhked, ilusad, suured ja intelligentsed (enamus lohesid muidugi pole nii targad kui peategelane, neile pole vaja õhtuti “Principia mathematicat” ette lugeda) loomad väikeste räpaste inimeste sõdadest osa võtma ja üksteist selle käigus tapma. “Väikesed räpased inimesed” on mõeldud inimsoo kohta üldiselt, raamatu kangelaste hulgas on ikka põhiliselt üllameelsed džentemenid ja vaprad sõdurid, kes täidavad oma kohust isamaa ees. Mõni üksildane väike närukael ka, et mingigi vaheldus oleks.

Väga sümpaatne on koht, kus kapten Laurence lohele inimeste seadusi ja reegleid tutvustab, mida see terve mõistusega olend ikka päris tobedaks peab ja teatab, et neid ta küll järgida ei kavatse, niiet vaene kapten teda  jakobiiniks nimetab.

Temeraire raamatuid on kokku kuus ja küllap neid meilegi juurde tõlgitakse. Usun, et need pakuvad ulmehuvilistele  poisslastele rohkesti põnevust. Eks ma loen neid tõenäoliselt isegi edasi, lihtsalt lahingukirjeldustest  üle libisedes. Siiski  on mul veidi raske ette kujutada, et veel viis raamatut ainult sõda saavad käsitleda, sel juhul saab mu viitsimine ilmselt  küll otsa.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.