Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu.

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa …

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Tiina Sulg

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga miskipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus Ikstenalt neljas raamat eesti keeles, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kultuurikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Tiina Sulg

Avastades põhjanaabrite kaasaegset kirjandust

Sirola

Kirjanike Liidu Tartu osakond ja Soome Instituudi Tartu osakond korraldavad kirjanduslike teisipäevade raames sarja “Kirjandust teiseltpoolt lahte”. Igal aastal ilmub eesti keeles paarkümmend soome ilukirjandusteost, mille hulgas on tõelisi pärle. Heade raamatute avastamisel tulevad nüüd appi Tartu kirjanikud. Kord kuus tutvustavad nad koos tõlkija või autoriga üht eestindatud raamatut. Kirjandusõhtutele on oodatud nii need, kes juba raamatut lugenud ja selle kohta midagi öelda tahavad, kui ka need, kes alles raamaturiiuli ees valikut teevad.

Märtsi kirjandusõhtul oli vaatluse all varalahkunud Harri Sirola romaan “Kaks linna”, mille tegevus toimub 80-ndate aastate Tallinnas ja Helsingis. Romaani ühe peategelase prototüübiks on lauljana tuntud Tarmo Urb, kes oli Harri Sirola hea sõber.
Kirjandusõhtu külalisesinejaks oli Hannes Varblane, kes rääkis lahti romaani tagamaid ning kellel Soome Instituudi rahvas palus kirjutada  raamatu kohta arvustuse. Lisalugemiseks soovitas Hannes Varblane  Anja Kauraneni raamatut “Sügisprints”, kus prototüübiks on Harri Sirola. Arvustusega “Vastuhakk ja karistus” romaanile “Kaks linna” esines 6.Virtuaalkassi nimelisel arvustuste võistlusel Forseliuse Gümnaasiumi õpilane Mirjam Pilv, keda pärjati Soome Instituudi eripreemiaga.

Oksanen

Aprillis räägiti Sofi Oksaneni romaanist “Baby Jane”, mille teemaks on ärevushäire ja armastus lesbisuhtes. Külalisesinejaks oli Kati Murutar, kes temale omases köitvuses rääkis lisaks oma lugemismuljetele ka enese elust ning isiklikust kokkupuutest ärevushäirega. Mida arvab sellest raamatust õpilane (?) Kadi Kirsch, saame teada lihtsamast arvustusest.

Sarja kolmandal kirjandusõhtul  oli vaatluse all Risto Isomäki ökoloogiline põnevusromaan “Sarasvati liiv”, mis ilmus eesti keeles Rein Prii tõlkes  2007. aastal. Vestlust juhivad kirjanikud Piret Bristol, Risto Isomäki ja ühiskonnakriitik Jaana Airaksinen. Hariv ja hoiatav «Sarasvati liiv» on ökoloogiline põnevusromaan, mis viib meid 2020. aastasse, mil India ookeani rannavetes hakatakse uurima Sarasvati liivadesse mattunud varemeid — ainsat jälge võimalikust reaalselt eksisteerinud Atlantisest. Teadlased puutuvad kokku esmapilgul seosetute nähtustega nagu salapärased rändrahnud Bahama saartel ja sulamisveejärve ootamatu kadumine Gröönimaa jääkilbil. Megatsunamidest, veeuputusmüütidest ja mandrijää sulamisest saab raamatus vapustav ja mõtlemapanev tervik, kuhu on põimitud ohtralt põnevaid fakte maakera ajaloo, muistsete tsivilisatsioonide, arheoloogia, geoloogia ja mereuuringute kohta.

Isomäki

Risto Isomäki «Sarasvati liiv» oli 2005. a. Finlandia kirjandusauhinna kandidaat, 2006. aastal valisid Soome raamatukaupmehed, raamatukogutöötajad ja Helsingi Sci-Fi ühing selle aasta parimaks raamatuks. Tiit Kändleri arvustust  “Põnevuslugu ülemaailmsest veeuputusest” saab lugeda http://www.epl.ee/kultuur/378385.

Ülli Tõnissoo

P.S. Lisainfot:

Sari jätkub sügisel.
Korraldavad Kirjanike Liidu Tartu osakond ja Soome Instituut.
Tartu Kirjanduse maja
Vanemuise 19, Tartu 51014
Tel. 742 7079
E-post: eks@kirjandus.ee

Eestindatud soome kirjandust Soome Instituudi kodulehel:
http://www.finst.ee/kirjandus/

Heidi Iivari
kulttuurisihteeri/kultuurisekretär
Suomen Viron-instituutti/Soome Instituut
Vanemuise 19, 51014 TARTU
+372 7427 319
heidi.iivari@finst.ee

Ene Rämmeld “Bonjour de Paris!”

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist! Tänapäev, 2006. 263 lk.

Ene Rämmeldi elulooraamat “Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist!” on omamoodi huvitav lugemine nagu kunstiinimeste memuaarid ikka. Siin on kultuuriloolisi pajatusi, Prantsusmaa kauneid vaateid, hingematvaid tundeid ja teravat nõukogude ajastu kriitikat. Ennekõike on see väga naiselik raamat. Meenutused on ülimalt subjektiivsed, naise-elu ja ühiskondlik elu lahutamatult seotud: nt kontserdikülastuse puhul on võrdselt tähtis nii see, mida mängiti, kui kleit, mis kirjutajal seljas, ja mehed, kes publiku seast autorit imetleval pilgul jälgivad. Ka on huvitav lugeda Rämmeldi arvamusi väliseestlastest Prantsusmaal ja Ameerikas. Rohked fotod annavad samuti loole värvi juurde.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid sellest, kui suur vaev oli seda raamatut lugeda. Paraku on teoses talumatul hulgal trükivigu. Valesti kirjutatakse nii koha- kui isikunimesid. Väike valik: Podstam pro Potsdam, Fontenblau pro Fontainebleu, Gaugin pro Gauguin, Emmanuel Kant pro Immanuel, Melina Merkuri pro Mercouri, Adam Mitzkevitsh pro Mickiewicz, Rouan pro Rouen, Madleine’i kirik pro Madeleine’i, ema Gourage pro Courage, Los Angelesise (Eesti Maja) pro Los Angelese, Aliance Frances pro Alliance Francaise, Ocean Pasifique pro Vaikne ookean. Prantsuse nimesid käänatakse, kuidas pähe tuleb, ülakomasid pannakse, kuhu juhtub: Montparnassi kohvikud, Ariane Mnouchkiniga, Jean-Jacque’ga, Jean Genet’i “Balkon” (!). Ka tuntud eesti inimesed pole nimemoonutustest pääsenud: Villem Hindrikson pro Indrikson, Andres Toomasberg pro Tomasberg, Gita Ränik pro Ränk, Ilo Jaik Riitberg pro Riedberg (Pariisi reisijuhi autor). Kõige eeltoodu kõrval on tavatrükivead nagu “välieestlased”, “lahustusprotsess” ja “nõukoguse pass” üpris tühi-tähi.

Hämmastav on just see, et raamatul on kirjade järgi olemas ka toimetaja. Miks, oh miks pole ta sel juhul oma tööd teinud? Autor võib hajameelsuse või kiirustamise tõttu kirja panna mida tahes – toimetaja kohus on valada see “saledasse stroofi” ehk korrektsesse kirjakeelde. Tänapäeva-sarnase heatasemelise kirjastaja puhul on selline raamat küll kurb arusaamatus.

Vt lisaks:
http://www.epl.ee/artikkel/361215
http://www.epl.ee/artikkel/360356
http://www.sloleht.ee/2006/10/26/elu/208922/

Tiina Tarik

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist! – Tänapäev, 2006 – 261 lk.

Pariisis elava omaaegse eesti filmitähe („Libahundi” Tiina) teine memuaaride raamat on jätkuks samalt kirjastuselt 2004.a. ilmunud raamatule „C`est la vie. Elu on selline”.
Teise mälestusteraamatu esimene pool pealkirjaga „Eestis elatud aastad” algab sealt, kus esimene raamat lõppes – 70-kümnendate algusest. Tollal elas Ene juba koos oma elukaaslase rezissöör Vladimir (raamatus Vovka) Karasssev-Orgusaarega. Kirjutatust õhkub sügavat kibestumist, mida põhjustas nii nõukogude elulaadi olmeline pool kui okupatsioonivalitsuse vaimne surutis loovisikutele. Raamatu teise poole moodustavad kirjad Pariisist Eestis elavatele sõpradele-sugulastele. Kirjad peegeldavad üsnagi avameelselt nii Ene isikliku elu probleeme, kohanemisraskusi võõras keele- ja kultuuriruumis, suhtlemist teiste eestlastest emigrantidega kui ka tema teatrialaseid loomingulisi saavutusi. 90-ndate alguses lavastas Ülo Vilimaa „Vanemuises” instseneeringu F. Sagan`i psühholoogilisest armastusromaanist „Kas te armastate Brahmsi?”, kus peaosi mängisid Ene Rämmeld ja tema hea sõber, prantsuse näitleja Luc Vincon. 1997.a. tähistas Ene oma 50.sünnipäeva monoetendusega Dajan Ahmetovi Salong-Teatris. Raamatut illustreerivad arvukad fotod autori erakogust.

Nendele, kes soovivad Ene Rämmeldi kohta veel midagi lugeda lisaks kahele memuaaride raamatule, soovitan kätte võtta ajakirja „Kodukiri” 2006.a. detsembrinumbri, kus Aita Kivilt on fotodega lugu „Pesa Pariisi katuste kohal”. Nõustun täiesti kolleegi kirjutatuga trükivigade asjus. Toimetaja oleks võinud lisada ka isikunimede (korrektsel kujul) registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.

Ülli Tõnissoo

Marina Lewycka “Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu”

Marina Lewycka (1946 ) romaani kummaline pealkiri (“Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu”) ei kutsu eriti lugema või ehk tekitab just uudishimu, millest jutt käib. See on üks omapärane, nukralt koomiline lugu ukraina emigrantide elust Inglismaal. 84 aastane Nikolai Majevski, kes on kaks aastat lesepõlve pidanud, armub äkki ja meeletult endast poole nooremasse Valentinasse.

Kõigile on selge, et naine ei taha muud kui papi raha, maja ja fiktiivset abielu, et saada elamisluba Inglismaal. Nikolai tütred, Vera ja Nadežda, kes seni pole omavahel hästi läbi saanud, ühendavad oma jõud, et isa petise käest päästa. Tagasihaaravalt läheb romaani tegevus aega enne II maailmasõda, sõjaajal, Saksamaa põgenikelaagris ja tulekul Inglismaale 1946 aastal. Inseneriharidusega Nikolai kirjutab romaani käigus ukrainakeelset traktorite ajalugu, nii et ka lugeja saab teada kuidas traktorite ehitus maailmas kulges.

Hele-Kaja Mäesepp