Posts Tagged ‘põnevus’

David Koepp “Külmkamber”

Tundub, et oli mingi veider kokkusattumus tarbida enne meie praegust väga ebatavalist ja kriitilist eluolu (tänu koroonale), filme ja kirjandust, mille läbivaks teemaks on viirus, bakterid, seened — kõik, mis vajavad oma tegevuseks elavat hinge, soovitavalt ikka inimest.

Külmkamber” on vägagi, võiks öelda, et muhe „teaduspõnevik”. Samas on väga raske kirjeldada raamatut sõnaga „muhe”, kui peategelane külvab enda ümber võimalikult ohtralt paanikat ja segadust. Aga kui see peategelane on mõtlev ja arenev seen?!

Kõik tundub realistlik ja ebamugavalt usutav seni, kuni üks kosmosest pärit seene-eos hakkab muutuma juba targemaks kui inimene. Areneb märgatavalt kiiresti ja suunab inimolendeid oma tahtmist mööda, talle kasulikus suunas…

Peategelasi on siinses raamatus siiski veidi rohkem kui märatsev parasiit. Inimlikumad neist on pidevalt jamadesse sattuv endine vang ja nutikas üksikema.

Kõige kriitilisemal hetkel nende teed ristuvad, nimelt juhtuvad nad olema kolleegid, kellel tuleb koos maailma päästa. Appi tõttab ka juba elusügisesse jõudnud endine bioterrori osakonna spetsialist Roberto Diaz – sealjuures kõigi oma vana mehe hädadega.

„Külmkamber” on väga hea ajatäide, voolab käes kiirelt ja pakub, oma peategelase muigama paneva nutikuse kiuste, mõnusat põnevust lõpuni välja. Pealegi, tegu on romaani, mitte aimekirjandusega – seega: kes saab takistada kirjanduslikku seent mõtlemast?

David Koepp on sündinud 9. juunil 1963 USAs Wisconsinis. Tal on naine Melissa ja neli last. David on tuntud ameerika stsenarist ja filmirežissöör, kelle populaarseimateks töödeks „Jurassic Park”, „Ämblikmees” ja „Paanikatuba”. Vaata autori kohta lisa Wikist ja IMDBst.

Triin Võsoberg

Pilt pärineb siit.

Jean-Christoph Grangé „Reisija” ja „Surnute maa”

„Surnute maa” esimest sadat lehekülge lugedes oigasin ma järjekordselt, et MIKS ma ometi selliseid raamatuid loen – jõhkrad mõrvad, kõikvõimalikud seksuaalsed perverssused, millest sadomaso sidumismängud on leebeim osa. Eks vastus on lihtne: kui oled ühe autori mõnd raamatut väga imetlenud, siis pole ka teiste lugemisest kõrvale hiilimist.

Grangél on kõik raamatud erinevate tegelastega, ei mingit sundi lugemiseks, et sarjas kellegi elukäiguga kursis olla. Ja muidugi saab kolekohti lugeda diagonaalis ja vahele jätta. Ainult tõlkija peab, vaeseke, süvenema.

Jean-Christoph Grangé eelmine raamat, „Reisija” (ilmus 2018, ajakirjaniku ja krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni poolt aasta parimaks kriminaalromaaniks nimetatud), on meeles kui äärmiselt originaalne ja jahmatav. Selles harutab psühhiaater Mathias Freire lahti amneesia all kannatava mehe mälestusi, politsei on leidnud ta kohutava kuriteo toimumiskohalt. Tasapisi tekivad Freirel aga küsimused iseenda identiteedi kohta. Kas ka temas on peidus teisi isiksusi, kelle minevikust ta mingil põhjusel midagi ei mäleta? Ja praeguseks ma mäletan lugemisest ainult seda ülihuvitavat osa ja mitte jõhkrusi, aga ma eriti ei usu, et just selles raamatus neid vähe oleks olnud, kui kõigis teistes vägivald üle ääre ajab. Raamatu pealkiri on seotud psühhiaatrite žargoonis leiduva mõistega „pagasita reisija sündroom”, mida keerulisemalt nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks” — kui tugevas stressis või šokis inimene jääb mälust ilma ja hiljem arvab end midagi mäletavat, ent tegelikult on mõelnud endale välja uue identiteedi oma päriselust pääsemiseks.

Surnute maas” peab kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso lahendama jõhkraid mõrvu, mille uurimisel paljastuvad põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Tegemist tuleb ka kunstnike ja kunsti võltsimisega. Lõpuks tuleb välja, et tegemist on peaaegu piibelliku kurjusega võitlusega. Corso ise on raske lapsepõlvega, üle noatera kurjategijana vanglas lõpetamise asemel seaduse poolele asunud mees, kuid aegajalt võtab tema tume minevik ta meeltes võimust, sellega tuleb tal pidevalt võidelda. Tähtis osa mehe elus on parajasti toimuval lahutusel ja võitlusel 10-aastase poja hooldusõiguse üle. Corso on äärmiselt tugeva intuitsiooniga uurija, kuid eksimine on inimlik ja temagi on vaid inimene. Grangé teoste süžeed on keerulised ja pöörded ootamatud, niiet tahtmatult tekib lugedes, KUI kindel Corso mingis asjas parajasti on, küsimus, mis siis seekord untsu läheb. Neid asju ikka on. Aga lõpplahendus on tõesti ootamatu. Ja vaatamata kogu loo süngusele, on lõpus siiski läbi sünkpilve ka päikesekiirt näha. Lõpuks on inimene ikka ise oma saatuse sepp ja valikute tegija.

Eesti keeles on ilmunud veel:

  • 2004. a „Huntide impeerium” (film 2005, autor oli ka üks stsenaristidest). Seda raamatut pidas Mart Juur omal ajal raisatud paberiks ja nimetas autorit umbejooksnud fantaasiaga Ludlumiks, kelle süžee lonkab nagu murtud koivaga kana, samuti süüdistas Juur kirjanikku lugeja piinamises lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest.
  • 2005 „Purpurjõed” (film 2000, kirjanik kirjutas stsenaariumi koos režissöör Mathieu Kassovitziga)
  • 2006 „Must joon

Ma pean ütlema, et ühestki ei mäleta ma muud, kui et ma üsna kindlasti lugesin neid ja et olid põnevad.

Kaja Kleimann

Carolin Kuuskmäe “Ekraani taga” ehk Supertüdruku seiklused igaval Maarjamaal

Tütarlaps Sara juba ei peenutse ega teeskle tagasihoidlikku, tema teab täpselt, et on maailmas ainukordne ja kõiges kõige parem. Valdab võõrkeeli ja võitluskunste, teab arvutitest rohkem kui keegi iganes, tema arvutites on 5-astmeline turvasüsteem, Sara hoiab alati jalad soojas ja pea külma. Nii peabki olema kui su ema oli spioon ja isa on palgamõrvar. Lüüriline kõrvalepõige annab lugejale teada, et ema on surnud ja tütre juhtida on 28 restoranist koosnev üleilmne toitlustuskohtade kett, millega tütar loomulikult mängeldes toime tuleb. Mingi emalt päritud veidruse tõttu käib Sara siiski tavalises gümnaasiumis koos väga tavaliste ja igavate klassikaaslaste ja üsna rumalate õpetajate keskel. Tegelikult on ta nii võimeks, et annab loenguid maailma erinevates ülikoolides. Aga elu peab ju kuidagi huvitavaks tegema — raamatu autor teeb möödaminnes lugejatele teatavaks, et Sara jõuab luurata erinevate riikide valitsuste tarbeks, et ta peab kodus salalaborit ja tegeleb hobikorras superrelva loomisega. Kõige selle kõrvalt töötab ta oma restoranis “Fööniks” ettekandjana, õpib koolis ainult hinnetele”väga hea” ja käib loomulikult hommikuti jooksmas. Saame teada, et tal on elamiseks luksusvilla, liiklemiseks luksuslik sportauto (pange tähele, et ta ei uhkusta sellega vaid pargib siivsalt koolimajast kaugemal põõsaste taga…) ja raha loeb ta enamasti miljonites.

Siiski selgub, et ka tema elu on ohus ja mõningaid kaotusi tuleb talgi kanda — õhku lendab restoran”Fööniks” ja sureb ema aseaine Triina ning loo edenedes jätavad eluga hüvasti mõned klassikaaslased, kes osutuvad pahade teenistuses olevateks reetjateks.

Kes raamatu viitsib lõpuni lugeda, saab teada ka Sara tõelise nime… Ja loomulikult loodame, et nii silmapaistava tütarlapse seiklused jätkuvad!

Lugege ja nautige seiklusi!

Ädu Neemre

Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Robert Louis Stevenson

robertstevensonRobert Louis Stevenson (s. 1850 Edinburgh — 1894 Upolul) oli šoti kirjanik, uusromantismi esindaja. Stevenson oli lapsena haiglane ja hakkas varakult lugusid välja mõtlema, hilisemas elus sõitis ta kirgliku rännumehena läbi Euroopa ja Ameerika ning veetis elu viimased aastad nõrga tervise tõttu Vaikse mere saartel ja suri Samoal. Tema kuulsaimad intriigilembesed teosed „Aarete saar”, „Must nool” ja „Röövitud” on ka eesti keelde jõudnud. Juba tema eluajal kogusid tema raamatud tuntust ning praegu kuulub autor 26 kõige tõlgituma autori hulka maailmas. Põnevalt on Stevensoni elust ja tööst kirjutanud Richard Aldington teoses „Mässaja portree” (e.k. 1983, tlk Kersti Tigane).

Paljud tema teosed on ilmunud ka eesti keeles:

  • „Aarete saar” (e.k. 1923 nime all „Varanduste saar”, tlk Julius Säkk, 1924, tlk  Ants Oras ja August Viidik, 1949, 1958, 1990, 2006, tlk Minni Nurme; kohandused 2000, tlk Jana Linnart, 2001, tlk Avo Reinvald, 2007, tlk Matti Piirimaa,  2012, tlk. Marge Paal)
  • „Must nool” (e.k. 1900, tlk Hans Pöögelmann, 1957, 1990, 1996, 2011, tlk. Ülo Tambek)stevensonenesetapjateklubi
  • „Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde’ist” ehk „Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i kummaline juhtum” (e.k. 1920, tlk Ants Oras, 1981, tlk. Kersti Tigane, 2006, tlk Kersti Unt, kohandus 2000, tlk Jana Linnart)
  • „Röövitud” (e.k. 1938 nime all „Röövitud poiss”, tlk Edith Alisa Tobre,  1975, tlk. Ester Heinaste, kohandus 2000, tlk Jana Linnart )
  • „Kurat pudelis” (e.k. 1928, tlk Aleksander Känd)
  • „Lugu valest” (e.k. 1929, tlk. Rudolf Sirge)
  • „Catriona” (e.k. 1975, tlk. Ester Heinaste)
  • „Lapse luuleaed” (e.k. 1979, tlk Heljo Mänd)
  • „Eesliga Sevennides”  (e.k. 2004, tlk Malle Klaassen)
  • „Ballantrae isand” (e.k. 2004, tlk Kersti Unt)
  • „Prints Otto” (e.k. 2005, tlk Aulis-Leif Erikson)
  • „Enesetapjate Klubi” (e.k. 2006, tlk Kersti Unt)
  • „Mõistulood” (e.k. 2013, tlk Sirje Keevallik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh