Posts Tagged ‘põnevus’

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, mõned lugejad on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub huvitavaid ootusi ja ka võimalust näha autorit näitlejarollis, kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris toreda rollisoorituse. 

Lugege siis eelarvamustevabalt ja noppige endale meeldivad teemad ja meeleolud sest raamatust üles. Valikut on.

Tiina Sulg

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Lee Child “Nagu vits vette”

Raamatusarja peategelane on endine USA armee sõjaväepolitseinik, kes rändab USA-s enda lõbuks ringi – ja satub sageli uurima kahtlasi ja ohtlikke olukordi. Ning mitte ainult uurima: teoinimesena lööb Reacher alati võitluses ebaõiglusega kaasa. Sageli lööb see koljatimõõtu mees ilma igasuguse kahetsuseta ka esimesena …

Siinkirjutaja peab Jack Reacheri lugusid kaasaegse põnevuskirjanduse etaloniks. Ning ilmaasjata ei tsiteerita tagakaantel ajakirja Forbes, kes ütleb, et Jack Reacher on kõige kõvem kaubamärk kirjandusmaailmas.

Tõsi: mõnes loos on pinget, pinevust ja hingekriipivaid olukordi rohkem kui teises, kõnealune „Nagu vits vette” pole ilmselt sarja kõige võimsam teos. Kuigi algus on üks pingelisemaid: metroos sõites avastab peategelane kaasreisija, kes käitub igas mõttes nagu käsiraamatu enesetaputerrorist. Reacher püüab plahvatust ära hoida, kuid vallandab sealjuures hoopiski midagi muud traagilist.

Vägivaldseid stseene jätkub ning tulirelvade ja käsitsikakluse ekspert peab sedakorda elu nimel kasutama muidki vahendeid.

Kui uskuda viimaseid uudiseid, siis Lee Child annab tulevikus kirjaniku-ohjad üle oma nooremale vennale James Grantile (kirjanikuna Andrew Child), et too siis saaks jätkata Reacheri seiklusi. Kel huvi asjaga rohkem end kurssi viia, siis artikkel on saadaval BBC lehel. Teadaolevalt jätkub aga veel n-ö vanu lugusid, mis eesti keelde tõlkimata – ja mis selle sarja austajatele alati maiuspalaks.

Lee Child hakkas kirjutama pärast seda, kui ta vallandati 1995. aastal Granada Televisiooni saatejuhi kohalt. Tema esimene Reacheri romaan ilmus 1997. aastal. Pärast seda on ta müünud enam kui 100 miljonit raamatut, praeguseks on tõlgitud Lee Childi raamatuid neljakümnesse keelde. Amazon on teatanud sarja adapteerimisest TV-tarbeks. Filme on praeguse seisuga tehtud kaks, nimiosa mängib neis Tom Cruise.

Janar Kotkas

Pildil Lee Child koos Jack Reacheri osatäitja Tom Cruise’ga. Pilt on pärit siit.

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Carlos Ruiz Zafón “Kesköö Palee”

Tegemist on järjekordse Zafonile omase põnevus-fantaasialooga. On ta ju korduvalt ka öelnud, et püüab kirjutada nii, et ka ise saaks hea lugemiselamuse.

Tema lood on alati väga müstilised ja ehk ka saladuslikud. Justkui mingi erilise looriga varjutatud. Iga loetud lehekülg on nauding.

Siinkohal pean siiski tunnistama, et minul isiklikult on on kätte jõudnud selline hetk, kus on tagumine aeg teha konkreetsest autorist paus ja tulla ehk tema juurde tagasi mõne aasta möödudes. Ikka selleks, et naasta millegi nii teistsuguse juurde naudinguga. Rohkel ja järjest lugemisel võib Zafoni stiil mõnevõrra ära väsitada.

Loo tegevus toimub Kalkutas, kus ilmavalgust näevad kaksikud. Saatus on suunanud ühe neist, Beni elama lastekodusse. Samal ajal põgeneb tema kaksikust õde koos oma vanaemaga mööda ilma ringi, lootes lahti saada surmavaenlasest.

Lõpuks jõuab neil kätte aeg pöörduda tagasi koju. Saabub päev, kui õde-venda lõpuks ka kohtuvad (teadmata veel siis, kes nad teineteisele on).

Benil on tekkinud lastekodus oma väike salaselts, kus kõik on alati üksteise eest väljas. Kui linnas hakkavad toimuma kummalised nähtused ja vaenlane on Benile järele tulnud (nagu ammu lubatud), paneb punt pea ühiselt tööle, et selgitada välja, mis siis tegelikult juhtus, kui kaksikud lahutati. Vaikselt hakkab lahti hargnema hirmuäratav mõistatus, mis on seotud ühe väga ammuse tragöödiaga. Kes on see hirmu külvav isik, kes neid jahib? Miks peaks keegi soovima kinni nabida süütuid lapsi? Vastuseid peab otsima „Kesköö Palee” ridadest.

Carlos Ruiz Zafón on Hispaania kirjanik, kes sündinud 1964. aastal Barcelonas. Praegune kodu asub USAs Los Angeleses. Lisaks romaanide kirjutamisele tegeleb ta ka stsenaariumitega. Tema esimene romaan „Taeva vang” (1993) sai Edebé parima noorsooromaani kirjandusauhinna. Seni on ta kokku kirjutanud neli noorsooromaani. Lisaks on Ruiz Zafón avaldanud ka mitmeid täiskasvanuile mõeldud romaane. „Tuule vari” oli nendest esimene. Raamatut on müüdud üle maailma miljoneid eksemplare ning see on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Ruiz Zafóni teoseid on avaldatud 45 riigis ja tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on üks edukamaid kaasaegseid Hispaania kirjanikke. Ruiz Zafóni teine romaan „Ingli mäng” on eellugu „Tuule varjule”, mis ilmus 2008. aasta kevadel.

Triin Võsoberg

Pilt on pärit siit

Thomas Harris “Cari Mora”

Kui autor on kirjutanud midagi nii maailmakuulsaks saanut nagu Hannibal Lecteri sari (ja eriti sinna kuuluv „Voonakeste vaikimine”), siis on paratamatu, et tema uut teost lugedes hakatakse tõmbama paralleele eelmistega, leidma sarnasusi ja erinevusi.

„Cari Mora” puhul võib sarnasustena nimetada inimsöömist, julmust, läbivat naispeategelast, üht õudusttekitavalt jõhkrat kurikaela, kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Kurikaelal puudub lecterlik peensus, ta on lihtsalt üks … vaimuhaige julmur. Naistegelase tausta avatakse napimalt kui Clarice Starlingu oma – ehk pole ka ime, sest see põnevik on mahultki märksa napim kui Hannibali teosed (224 lk).

Ning peab tõdema, et ka kvaliteedilt on Harrise kauaoodatud teos napim. Korralik kausitäis julmust, garneeringuks relvi, seiklusi, kulda, natuke inimsuhteid, pisike näputäis huumorit – ja läbi ta ongi.

Paar sõna teose sisust ka: Cari on karmi minevikuga noor naine, kes tahab saada loomaarstiks, toetada oma lähedasi ja elada oma majas. Ent ta satub saatuse vingerpussi tõttu majahoidjaks majale, mis kuulus kunagi narkoboss Pablo Escobarile. Siia see kurja juur maetud ongi … otseses mõttes.

Kas tasub lugeda? Jah, täitsa kena ajaviide, kuigi mitte autori tippteoste kvaliteedini küündiv.

Eriti andunud fännidel on võimalus soetada endale raamatust ka delux versioon.

William Thomas Harris III on Ameerika kirjanik, kes sündinud Tennessees 22. septembril 1940. Thomas Harrise elu kohta on teada üsna vähe, sest enamasti on ta vältinud intervjuid ja eraelu avalikustamist. Bailory ülikoolis sai alguse tema tutvus oma tulevase abikaasa Harriet Anne Haleyga. Enne lahutust oli neil üks ühine tütar Elizabeth. Harrise elus oli väga olulisel kohal ema Polly, kellega ta pidas igapäevaselt ühendust ja arutas ka oma tööd. Polly suri 2011. aastal. Praegusel ajal elab Thomas Harris Lõuna-Floridas ja tal on suvekodu New Yorgis Sag Harboris. Harrise hea sõber Morton Janklow on öelnud: „Ta on üks headest tüüpidest. Ta on suur, habemega ja imeliselt joviaalne. Kui te temaga kohtuksite, arvaksite, et ta on koormeister. Ta armastab kokkamist – ta on teinud Le Cordon Bleu eksameid — ja temaga on väga lõbus istuda köögis söögi valmistamise ajal ja näha, et ta on sama õnnelik kui merekarp. Talle on omased vanamoodsad kombed, viisakus, mida seostate Lõunaga.”

„Cari Mora” reklaami tarbeks antud esimeses suuremas intervjuus (2019) paljastas ta ajalehele The New York Times oma suure huvi looduse vastu ning selle, et on olnud juba 20 aastat Floridas Miamis asuvas loomapäästekeskuse Pelican Harbor Seabird Station pikaajaline külastaja ja vabatahtlik. Töötajad said sellest teada alles mõne aasta eest. Enamjaolt tuntakse Harrist kui karakteri Hannibal Lecter loojat.

Suurem osa tema teostest on jõudnud filmi- ja telelinale. Silmapaistvaimaks on neist osutunud „Voonakeste vaikimine” (kus Lecteri osa kehastab väga veenvalt karismaatiline Anthony Hopkins).

Thomas Harris Wikis.

Voonakeste vaikimine (1991) treiler:

Janar Kotkas

Pilt pärineb ajalehe The New York Times artiklist

David Koepp “Külmkamber”

Tundub, et oli mingi veider kokkusattumus tarbida enne meie praegust väga ebatavalist ja kriitilist eluolu (tänu koroonale), filme ja kirjandust, mille läbivaks teemaks on viirus, bakterid, seened — kõik, mis vajavad oma tegevuseks elavat hinge, soovitavalt ikka inimest.

Külmkamber” on vägagi, võiks öelda, et muhe „teaduspõnevik”. Samas on väga raske kirjeldada raamatut sõnaga „muhe”, kui peategelane külvab enda ümber võimalikult ohtralt paanikat ja segadust. Aga kui see peategelane on mõtlev ja arenev seen?!

Kõik tundub realistlik ja ebamugavalt usutav seni, kuni üks kosmosest pärit seene-eos hakkab muutuma juba targemaks kui inimene. Areneb märgatavalt kiiresti ja suunab inimolendeid oma tahtmist mööda, talle kasulikus suunas…

Peategelasi on siinses raamatus siiski veidi rohkem kui märatsev parasiit. Inimlikumad neist on pidevalt jamadesse sattuv endine vang ja nutikas üksikema.

Kõige kriitilisemal hetkel nende teed ristuvad, nimelt juhtuvad nad olema kolleegid, kellel tuleb koos maailma päästa. Appi tõttab ka juba elusügisesse jõudnud endine bioterrori osakonna spetsialist Roberto Diaz – sealjuures kõigi oma vana mehe hädadega.

„Külmkamber” on väga hea ajatäide, voolab käes kiirelt ja pakub, oma peategelase muigama paneva nutikuse kiuste, mõnusat põnevust lõpuni välja. Pealegi, tegu on romaani, mitte aimekirjandusega – seega: kes saab takistada kirjanduslikku seent mõtlemast?

David Koepp on sündinud 9. juunil 1963 USAs Wisconsinis. Tal on naine Melissa ja neli last. David on tuntud ameerika stsenarist ja filmirežissöör, kelle populaarseimateks töödeks „Jurassic Park”, „Ämblikmees” ja „Paanikatuba”. Vaata autori kohta lisa Wikist ja IMDBst.

Triin Võsoberg

Pilt pärineb siit.

Jean-Christoph Grangé „Reisija” ja „Surnute maa”

„Surnute maa” esimest sadat lehekülge lugedes oigasin ma järjekordselt, et MIKS ma ometi selliseid raamatuid loen – jõhkrad mõrvad, kõikvõimalikud seksuaalsed perverssused, millest sadomaso sidumismängud on leebeim osa. Eks vastus on lihtne: kui oled ühe autori mõnd raamatut väga imetlenud, siis pole ka teiste lugemisest kõrvale hiilimist.

Grangél on kõik raamatud erinevate tegelastega, ei mingit sundi lugemiseks, et sarjas kellegi elukäiguga kursis olla. Ja muidugi saab kolekohti lugeda diagonaalis ja vahele jätta. Ainult tõlkija peab, vaeseke, süvenema.

Jean-Christoph Grangé eelmine raamat, „Reisija” (ilmus 2018, ajakirjaniku ja krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni poolt aasta parimaks kriminaalromaaniks nimetatud), on meeles kui äärmiselt originaalne ja jahmatav. Selles harutab psühhiaater Mathias Freire lahti amneesia all kannatava mehe mälestusi, politsei on leidnud ta kohutava kuriteo toimumiskohalt. Tasapisi tekivad Freirel aga küsimused iseenda identiteedi kohta. Kas ka temas on peidus teisi isiksusi, kelle minevikust ta mingil põhjusel midagi ei mäleta? Ja praeguseks ma mäletan lugemisest ainult seda ülihuvitavat osa ja mitte jõhkrusi, aga ma eriti ei usu, et just selles raamatus neid vähe oleks olnud, kui kõigis teistes vägivald üle ääre ajab. Raamatu pealkiri on seotud psühhiaatrite žargoonis leiduva mõistega „pagasita reisija sündroom”, mida keerulisemalt nimetatakse „psüühiliseks põgenemiseks” ehk „dissotsiatiivseks fuugaks” — kui tugevas stressis või šokis inimene jääb mälust ilma ja hiljem arvab end midagi mäletavat, ent tegelikult on mõelnud endale välja uue identiteedi oma päriselust pääsemiseks.

Surnute maas” peab kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso lahendama jõhkraid mõrvu, mille uurimisel paljastuvad põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Tegemist tuleb ka kunstnike ja kunsti võltsimisega. Lõpuks tuleb välja, et tegemist on peaaegu piibelliku kurjusega võitlusega. Corso ise on raske lapsepõlvega, üle noatera kurjategijana vanglas lõpetamise asemel seaduse poolele asunud mees, kuid aegajalt võtab tema tume minevik ta meeltes võimust, sellega tuleb tal pidevalt võidelda. Tähtis osa mehe elus on parajasti toimuval lahutusel ja võitlusel 10-aastase poja hooldusõiguse üle. Corso on äärmiselt tugeva intuitsiooniga uurija, kuid eksimine on inimlik ja temagi on vaid inimene. Grangé teoste süžeed on keerulised ja pöörded ootamatud, niiet tahtmatult tekib lugedes, KUI kindel Corso mingis asjas parajasti on, küsimus, mis siis seekord untsu läheb. Neid asju ikka on. Aga lõpplahendus on tõesti ootamatu. Ja vaatamata kogu loo süngusele, on lõpus siiski läbi sünkpilve ka päikesekiirt näha. Lõpuks on inimene ikka ise oma saatuse sepp ja valikute tegija.

Eesti keeles on ilmunud veel:

  • 2004. a „Huntide impeerium” (film 2005, autor oli ka üks stsenaristidest). Seda raamatut pidas Mart Juur omal ajal raisatud paberiks ja nimetas autorit umbejooksnud fantaasiaga Ludlumiks, kelle süžee lonkab nagu murtud koivaga kana, samuti süüdistas Juur kirjanikku lugeja piinamises lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest.
  • 2005 „Purpurjõed” (film 2000, kirjanik kirjutas stsenaariumi koos režissöör Mathieu Kassovitziga)
  • 2006 „Must joon

Ma pean ütlema, et ühestki ei mäleta ma muud, kui et ma üsna kindlasti lugesin neid ja et olid põnevad.

Kaja Kleimann