Posts Tagged ‘aeg’

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“ (tlk. Pille Kruus, Tänapäev, 2022)

Kui on olemas midagi niisugust nagu „prantslaslik“, siis Valérie Perrini raamat võiks just selline olla. „Lilledele värsket vett“ on elegantne ja nukkerrõõmus romaan, kust ei puudu suured teemad nagu armastus, elu ja surm ning läbiva sümbolina (surnu)aed kui millegi lõpp — ja millegi uue algus. Teemaderingi või meeleolu poolest meenutas see raamat mulle natuke aastatetagust suurt lemmikut — David Foenkinose „Mälestusi“.

Raske on raamatu sisust rääkida ilma, et liiga palju ära ütleks, aga lühidalt on tegu keerulisest lapsepõlvest tulnud keskealise Violette’iga, kes esialgu töötab raudteevahina ehk manuaalse tõkkepuu haldajana, kuid kellest hiljem saab kalmistuvaht ehk ühe väikelinna armsa surnuaia eest hoolitseja. Romaanis põimuvad mitmed lood — Violette’i enda minevik ja olevik, tema abielu ja võõrandunud suhe Philippe Toussaint’iga, Violette’i suhe politseikomissari Julien Seuliga, Julien’i ema Irene’i ja Gabriel Prudent’i lugu. Oma rolli mängivad ka väiksemad lood — kalmistule maetavate inimeste ja/või nende matuste omad.

Violette’i tabab elu jooksul mitu kaotust, kuid üks on neist rängim. Jutustus jälgib tema tervenemise teekonda, milles mängib olulist osa tutvumine kalmistuvahi ja tervendaja Sashaga, kellel õnnestub katkist ja leinavat Violette’i nakatada armastusega oma pisikese surnuaia ja üleüldse aiaharimise ja kasvatamise vastu. Õitsvast surnuaiast ja saagikast peenramaast saab kui elu ja elamise ülistus. „Mulle meeldib elu anda. Külvata, kasta, saaki koristada. Ja igal aastal otsast peale alustada. Ma armastan elu sellisena nagu see parasjagu on. Päikseline. Mulle meeldib tegelda elu alustaladega.“ (198)

Läbivad teemad on üksildus ja valu ning küsimus, kas elu saab uuesti alustada. Pikka aega Violette sellesse ei usu: „Sest elu ei ole võimalik uuesti alustada. Võtke paberileht ja rebige see tükkideks, te võite ju tükid uuesti kokku liimida, aga rebimiskohad, kortsud ja kleeplint jäävad ikka näha,“ mille peale Sasha nendib: „Hea küll, aga kui tükid on uuesti kokku kleebitud, siis saate ju sellele lehele jälle kirjutada.“ (201)

Violette teeb oma tööd hingega. Ta kogub ja säilitab kõiki matusekõnesid ja nö matuselugusid, väärtustades iga inimese elu ja mälestust. „Miski on surmast veel tugevam — lahkunute mälestus elavate mälus.“ (56) Raamatus on ka nö väike krimilugu või püüd traagilisele sündmusele süüdlast leida, kuid minu meelest on muud liinid sellest olulisemad. Terve plejaad meeldejäävaid karaktereid toob — valdavalt melanhoolsele toonile — juurde kergust ja humoorikust. Lisaks ülalmainituile näiteks kolm hauakaevajat, kellest üks kõneleb ainult Elvis Presley laulusõnadega, isa Cedric, kellega vaielda taevase ja maise armastuse üle, ja mitmed kassid.

Iga peatükk algab motoga, milleks on hauakirjad, tsitaadid mõnest kirjandusteosest või laulust (mõned allikad on joonealuse märkusena ka ära toodud), nii et raamatut võib nautida ka muusika saatel. Loomulikult läksin kohe peale viimaste ridade lugemist raamatukokku laenutama John Irvingi romaani „Siidrimaja reeglid“, kahtlustades või lootes, et see — Violette’ile väga oluline, elumuutva tähtsusega raamat — annab Perrini teose lugemiseks ühe lisakihi. Aga kuna Irvingi teos on veel paksem kui Perrini oma, siis jäävad need tähelepanekud mõneks teiseks korraks.

Kui Perrini romaanil üldse mõni puudus on, siis ehk võib talle isegi liigset ilu(lemist) ja poeetilist hillitsetust ette heita. Aga päris sentimentaalseks pisarakiskujaks ta õnneks ikkagi kätte ei lähe, vaid püsib hea maitse (loe: prantslasliku sarmi) piires. Sobib hästi suvelugemiseks ning tekitas (senisest veelgi suurema) soovi reisida Prantsusmaale. „Lilledele värsket vett“ on prantsuse autori teine romaan, mis tõlgitud juba enam kui kolmekümnesse keelde ning millest sai 2020. aastal Itaalias enimmüüdud raamat.

Annika Aas

Stephen Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“

Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.

Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.

Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.

See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.

Laura Nemvalts

_________________________
* Kriitikat Hawkingi ennustustele kuula nt Labori raadiosaatest: Helm, A., Järv, L. & Riid, A. (2018). Stephen Hawkingi avastused ja hoiatused, Vikerraadio. Külastusaeg: 6. september 2020. https://vikerraadio.err.ee/819151/labor-stephen-hawkingi-avastused-ja-hoiatused

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.