Posts Tagged ‘novellid’

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

Martin Algus „Tagamaa“

Kevadel ilmus Martin Algusel novellikogu „Tagamaa“, mille tulemusena lisandus lemmiknovellikirjanike – Tuglase, Vallaku, Valtoni ja Heinsaare – kõrvale autor, keda tahan ka teistele soovitada.

Martin Alguselt olen varem lugenud romaani „Midagi tõelist“, lisaks sellele tean, et ta on kirjutanud näidendeid, teleseriaale ja on filmide „Talve“ ning „Soo“ stsenarist. Näitlejana olen näinud teda ühes tema enda kirjutatud teleseriaalis. Kuna olen lugenud mitmeid temaga tehtud intervjuusid, tean ka, et ta on tõlkinud näidendeid ning lavastanud ühe oma kirjutatud näidendi. Novellikogu „Tagamaa“ eest sai ta 14. märtsil Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Martin Algus ise on öelnud, et „Tagamaa“ tegevus kulgeb saja aasta jooksul ja tegevuskoht on tagamaa, mis on linnadest ja peateedest eemale jääv ala. Novellikogus sisalduvad lood tulid autori sõnul kuskilt sügavalt tema seest, loodusest ja lapsepõlvest, mis on läbi tema settinud.

Novellikogu sisaldab väga erinevaid lugusid: on tekste sõjast, armastusest, perekondlikest suhetest, kunstiinimeste hingeprobleemidest. Looduskirjelduste puhul tuli silme ette Saadjärve kant ja näiteks novelli „Gandhi“ tegevuskohana kujutasin 1990ndate Jõgevat.

Kogu lemmiknovell oligi minu jaoks „Gandhi“. See on lugu linna saabunud mustlaste rändloomaaiast ja sellega seoses tekkinud suurest jamast: nimelt pääseb puurist pärast mustlaste ja kohalike tüli trupi lõvi Gandhi. Kui ettearvamatult ta võib käituda, ei tea ei mustlased ega linna võimuorganid, aga ohtlik olukord tuleb lahendada. Novellis kujutataksegi värvikalt tegelasi, kel kõigil oma suhtumine jalga lasknud lõvisse, ja neid on palju: konstaabel Alar Pärnlin, mustlased, politseiülem Viirsoo, linnapea Haan, jahimehed, katlakütja Leo Tuksam, humanitaarabiauto juht Makišev, Carmeni baari rusikakangelased, konstaabli naaber Heinz Kuusberg, elusõnalased, suitsiidimõtetega Meelis, kohalikud poisikesed ja pensionärid ning muidugi lõvi kuuma hingeõhku ja karvast lakka tundnud ökonomist Valter Saarniit. Kõikide nende tegelaste kohta saab kirjelduste abil piisava ettekujutuse. Või nagu teoreetikud novelli kohta ütlevad: ta võimaldab väheste sõnadega anda rohkesti mõtet.

„Gandhi“ tegevustik on hoogne ja kaasahaarav, kirjeldused, olukorrad ning dialoogid vaimukad. Pinge läheb päris suurekski: kuidas Valter hakkama saab, mida lõvi lõpuks teeb, kuidas asjad lahenevad? Tore oli see, et selle küllaltki pika novelli lõpetas klassikalisele novellile iseloomulik puänt, mis oli õnnelik ja õpetlik ning tõeline pingelangus pärast suurt möllu.

Et tegemist on andeka tekstiga, annab tunnustust ka see, et sama loo on nüüd Raadioteatris lavastanud Andres Noormets. Kuuldemängu peale trehvasin kuid pärast lugemist ja sain mõnusa kuulamiselamuse. Üks lemmiktegelasi oli kuuldemängus näiteks linnapea Haan, kelle puhul oli raamatus kahe silma vahele jäänud kõige pingelisematel lõvi otsimise hetkedel politseinikelt riskianalüüsi koostamise nõue. Kümnesse!

Nüüd jääb oodata Martin Alguse järgmist tööd, filmi „Soo“, mille stsenaarium on tehtud Oskar Lutsu samanimelise jutustuse järgi.

Maarit Laanesilla

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Jean-Claude Mourlevat „Siluett“

Jean-Claude Mourlevat on 1952. aastal sündinud prantsuse lastekirjanik, näitleja ja lavastaja, kelle sulest on ilmunud üle kahekümne raamatu, kui Eesti keelde on neist tõlgitud ainult kaks – novellikogu „Siluett“ ja noorteraamat „Ookeani kutse“. Autorit on tunnustatud ka Prix Sorcieres auhinnaga ning nomineeritud H. C. Anderseni preemiale.

See 2015. aastal ilmunud prantsuse kirjaniku teos räägib 10 eraldiseisvat, täiesti erinevat, kuid samas kokku kuuluvat lugu tavaliste inimeste eludest. Need kergesti loetavad ning musta huumoriga vürtsitatud lood on varustatud lõppudega, mis panevad kogu loetud loo hoopis uude valgusesse. Mõni on kurvem, mõni rõõmsama alatooniga lugu, kuid kõik nad puudutavad lugejat hoopis teisel, argipäevasemal, tuttavlikumal viisil.

Mis on ühist pensionärist keelefanaatikul ning noorel prantsuse neiul, kes läks Inglismaale kooliõpetajaks? Aga suvelaagrisse mineval lapsel, 40-aastasel näitlejannaks saada tahtval pereemal või hiljuti pensionile jäänud vanaproual, kes sõbrannale külla minnes jääb maavärina tõttu rusude alla? Ning lõpetuseks – mis on kõigil neil ühist ühe kirjanikuks saada tahtva isaga, kes teel Londonisse jääb ilma enda käsikirjast?

Loe ning saa teada, mis saatusel neile varuks on!

Kerli Semjonov

Urmas Vadi ,,Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

vadikuidasmeSee, mida kutsume lameda ühisnimetajaga ,,keskeakriisiks”, avaldub Vadi lugudes kirjanduslikult kütkestava, ent inimlikult traagilise skisofreeniana. Need lood haaravad lugeja kergelt kaasa ja põrutavad temaga raskemeelsesse sügavikku, tuues ta sealt uuesti välja ühe hingetõmbe ja silmapilguga, mil avastad, et see kõik oli uni ja oled turvaliselt oma tugitoolis, kuigi mõnevõrra jahmunult: mis just juhtus? Nendes lugudes segunevad meisterliku mängulisusega reaalsus ja paine, mis viivad äratundmiseni, et kõige reaalsem ongi inimese jaoks see, mida ta oma mõtetes ja tunnetes läbi elab.

Kadri Kallast
Tartu linnavalitsuse rhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus,
kultuuriväärtuste vanemspetsialist

Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.

Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“

Novellikogu tekstid on erinevatest ajaperioodidest ja teemadest kantud. Peale paari esimese novelli lugemist tekkis lugejana küsimus, mis saab edasi. Mitte süžeeliinist kantud küsimus, vaid kuidagi hakkas mind väga huvitama autoripositsioon, mida ta näitab, kuidas ta näitab ja kas need teemad puudutavad ka mind.

kaldmaavaiketeravnugaSümboliterohkest tekstist tunnen ma autori kaasaegsena ära neid situatsioone, dilemmasid, ohtusid, mis tema naistegelasi saadavad ja aiman nende iseseisvust ja tugevust. Niimoodi märkamatult libisesin ma autoriga selles teoses kaasa, adudes vihjeid teistele teostele ja kaotades neid silmist, et siis uues kohas taas kaasa libiseda ja üllatunult ära tunda, et ka nii saab, ka nii võib.

Mingi igatsus ja ettemääratus käib kaasas Kaldmaa tegelastega – masinavärkide siseelusse süvenev tüdruk, kes ei mõistnud ennast ja laulis teiste sõnu, kuni ta oma maailma taas üles leidis. Või siis Uue aja lapse väike tüdruk, kandmas vapralt oma vanematele ülejõukäivat vanemlikku vastutust, kus joonistub välja ülipeene psühholoogilise usutavusega lapse ustav, tingimusteta armastus. Need kaks novelli mõjusid mulle kui reekviemid kaunile hingele ja samasse ritta asetus ka Ailill, oma tingimusteta ema-armastuses.

Kuidagi oskab Kaldmaa lugusid jutustades eirata kõike olmelist, mis tundub esmapilgul oluline, et pilti luua, see elama panna. Autor asendab argireaalsuse oma värvikate vihjetega. Nii elavad ta tegelased näiteks sauterlikku elu, kasutavad pseudonüümidena kirjandusklassikute nimesid, need kujundid hakkavad domineerima ja räägivad rohkem kui mistahes reaalsuse kirjeldus. Lastekaitsepäevas ta ei jutusta, vaid vihjab, väga jõuliselt sügavalt, julmalt ja ootamatult. Tsölibaat oma vaimukate ja tabavate kirjeldustega võtab ehk pisut raskust maha, kuid küsimus jääb – kas novellikogu tervikuna on emotsionaalselt ohtlik lumm, mis täidab su hinge masendusega.

Iga novell selles kogus, särades loo ülesehitamisoskuste ja meelde sööbivate karakteritega, on kui väike terav nuga, jättes oma jälje nii nagu kõik need naised olid kui väikesed sitked sõdalased, teravad noad vööl, mis iganes otstarbeks neid siis ka ei kantud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

vaiktoopaevaloppMa olen kindel, et Eestis on väga palju inimesi, kelle lemmiklaulude seas on Mait Vaigu kirjutatud luulet. Mina igatahes olen üks neist. Tema lugude lummust on üsna keeruline sõnade ja lausetega selgitada, kuid see on vaieldamatult ja väga selgelt olemas. Võib-olla tuleb see minu jaoks sellest, et ta on suutnud oma luuletustesse põimida erakordselt tugevaid ja mõjuvaid emotsioone. Arvatavasti pole üllatav, et Mait Vaigu jutukogu “Tööpäeva lõpp” on mõneti sarnase stiiliga. Jutud on meeleolult argised, täis sisemisi arutelusid, mis on tihti valusalt kurvad ja ängistavad, kohati morbiidsedki, millest on lootuskiiri raske leida. Samas ei jää neist rusuvat tunnet. Hoolimata raamatu domineerivast minoorsest toonist, on siin omal veidi kummalisel moel ka elujaatust. Vähemalt minu jaoks. Lugege!

Siim Espenberg
Tartu linna ettevõtluse osakond, ettevõtluse arengu peaspetsialist

Urmas Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“

vadikuidasmeSee novellikogu triivis reaalsuse ja une piiril, mõtestades sündmusi hauataguste tegelaste eluliste ja elavate tegelaste absurdsete kommentaaridega. Ma olen valmis enamust Vadi jutust uskuma ja usaldama, eriti seda osa, mis käib kaasas kirjutamise ja kirjanikuks olemisega. Ma ei tea kas see raamat oli eneseusust, enesepõlgusest ja eneseotsingust aga igatahes vihjas ta üsna selgelt, et ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus ja nende põhjuste teadmine võib-olla ei muudagi midagi kui me ei lase neil muuta oma suhet iseendaga.

Millegipärast oli  lugedes, vaatamata süngetele teemadele, mind saatmas mingi emotsionaalne kaitstus. Ma ei saanud lahti tundest, et autor, kirjutades lugu peategelasest nimega Vadi, kas muigab või arutleb stiilis, kas keeran veel vinti peale või piisab, olles valmis naerma nii iseenda kui kogu maailma traagika üle.

Igatahes mõjus tegelane Vadi kuidagi erakordselt sümpaatsena ka oma süngematel päevadel st vihase, kurva ja ennasthävitavana. Ilmselt tabas autor midagi üldinimlikku, mis minus lugemise jooksul kaasa kõlas.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja