Posts Tagged ‘novellid’

Urmas Vadi ,,Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

vadikuidasmeSee, mida kutsume lameda ühisnimetajaga ,,keskeakriisiks”, avaldub Vadi lugudes kirjanduslikult kütkestava, ent inimlikult traagilise skisofreeniana. Need lood haaravad lugeja kergelt kaasa ja põrutavad temaga raskemeelsesse sügavikku, tuues ta sealt uuesti välja ühe hingetõmbe ja silmapilguga, mil avastad, et see kõik oli uni ja oled turvaliselt oma tugitoolis, kuigi mõnevõrra jahmunult: mis just juhtus? Nendes lugudes segunevad meisterliku mängulisusega reaalsus ja paine, mis viivad äratundmiseni, et kõige reaalsem ongi inimese jaoks see, mida ta oma mõtetes ja tunnetes läbi elab.

Kadri Kallast
Tartu linnavalitsuse rhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus,
kultuuriväärtuste vanemspetsialist

Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.

Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“

Novellikogu tekstid on erinevatest ajaperioodidest ja teemadest kantud. Peale paari esimese novelli lugemist tekkis lugejana küsimus, mis saab edasi. Mitte süžeeliinist kantud küsimus, vaid kuidagi hakkas mind väga huvitama autoripositsioon, mida ta näitab, kuidas ta näitab ja kas need teemad puudutavad ka mind.

kaldmaavaiketeravnugaSümboliterohkest tekstist tunnen ma autori kaasaegsena ära neid situatsioone, dilemmasid, ohtusid, mis tema naistegelasi saadavad ja aiman nende iseseisvust ja tugevust. Niimoodi märkamatult libisesin ma autoriga selles teoses kaasa, adudes vihjeid teistele teostele ja kaotades neid silmist, et siis uues kohas taas kaasa libiseda ja üllatunult ära tunda, et ka nii saab, ka nii võib.

Mingi igatsus ja ettemääratus käib kaasas Kaldmaa tegelastega – masinavärkide siseelusse süvenev tüdruk, kes ei mõistnud ennast ja laulis teiste sõnu, kuni ta oma maailma taas üles leidis. Või siis Uue aja lapse väike tüdruk, kandmas vapralt oma vanematele ülejõukäivat vanemlikku vastutust, kus joonistub välja ülipeene psühholoogilise usutavusega lapse ustav, tingimusteta armastus. Need kaks novelli mõjusid mulle kui reekviemid kaunile hingele ja samasse ritta asetus ka Ailill, oma tingimusteta ema-armastuses.

Kuidagi oskab Kaldmaa lugusid jutustades eirata kõike olmelist, mis tundub esmapilgul oluline, et pilti luua, see elama panna. Autor asendab argireaalsuse oma värvikate vihjetega. Nii elavad ta tegelased näiteks sauterlikku elu, kasutavad pseudonüümidena kirjandusklassikute nimesid, need kujundid hakkavad domineerima ja räägivad rohkem kui mistahes reaalsuse kirjeldus. Lastekaitsepäevas ta ei jutusta, vaid vihjab, väga jõuliselt sügavalt, julmalt ja ootamatult. Tsölibaat oma vaimukate ja tabavate kirjeldustega võtab ehk pisut raskust maha, kuid küsimus jääb – kas novellikogu tervikuna on emotsionaalselt ohtlik lumm, mis täidab su hinge masendusega.

Iga novell selles kogus, särades loo ülesehitamisoskuste ja meelde sööbivate karakteritega, on kui väike terav nuga, jättes oma jälje nii nagu kõik need naised olid kui väikesed sitked sõdalased, teravad noad vööl, mis iganes otstarbeks neid siis ka ei kantud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

vaiktoopaevaloppMa olen kindel, et Eestis on väga palju inimesi, kelle lemmiklaulude seas on Mait Vaigu kirjutatud luulet. Mina igatahes olen üks neist. Tema lugude lummust on üsna keeruline sõnade ja lausetega selgitada, kuid see on vaieldamatult ja väga selgelt olemas. Võib-olla tuleb see minu jaoks sellest, et ta on suutnud oma luuletustesse põimida erakordselt tugevaid ja mõjuvaid emotsioone. Arvatavasti pole üllatav, et Mait Vaigu jutukogu “Tööpäeva lõpp” on mõneti sarnase stiiliga. Jutud on meeleolult argised, täis sisemisi arutelusid, mis on tihti valusalt kurvad ja ängistavad, kohati morbiidsedki, millest on lootuskiiri raske leida. Samas ei jää neist rusuvat tunnet. Hoolimata raamatu domineerivast minoorsest toonist, on siin omal veidi kummalisel moel ka elujaatust. Vähemalt minu jaoks. Lugege!

Siim Espenberg
Tartu linna ettevõtluse osakond, ettevõtluse arengu peaspetsialist

Urmas Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“

vadikuidasmeSee novellikogu triivis reaalsuse ja une piiril, mõtestades sündmusi hauataguste tegelaste eluliste ja elavate tegelaste absurdsete kommentaaridega. Ma olen valmis enamust Vadi jutust uskuma ja usaldama, eriti seda osa, mis käib kaasas kirjutamise ja kirjanikuks olemisega. Ma ei tea kas see raamat oli eneseusust, enesepõlgusest ja eneseotsingust aga igatahes vihjas ta üsna selgelt, et ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus ja nende põhjuste teadmine võib-olla ei muudagi midagi kui me ei lase neil muuta oma suhet iseendaga.

Millegipärast oli  lugedes, vaatamata süngetele teemadele, mind saatmas mingi emotsionaalne kaitstus. Ma ei saanud lahti tundest, et autor, kirjutades lugu peategelasest nimega Vadi, kas muigab või arutleb stiilis, kas keeran veel vinti peale või piisab, olles valmis naerma nii iseenda kui kogu maailma traagika üle.

Igatahes mõjus tegelane Vadi kuidagi erakordselt sümpaatsena ka oma süngematel päevadel st vihase, kurva ja ennasthävitavana. Ilmselt tabas autor midagi üldinimlikku, mis minus lugemise jooksul kaasa kõlas.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

Heinrich von Kleist “Jutustused”

kleist“Michael Kohlhaas”, “Markiis di O”, “Maavärin Tšiilis”, “Kihlus Haitil”, “Locarno kerjusnaine”, “Leidlaps”, “Püha Cecilia ehk Muusika vägi”, “Kahevõitlus”.  Huvitavad ja põnevad lood, milledes tegevus toimub erinevates maades ja  erinevatel sajanditel (16. sajandist 19. sajandi alguseni)  Esmaskordselt ilmusid need jutustused 1810 ja 1811, olles saksa kirjanduse esimesed näited novellist.

Heinrich von Kleist (1777-1811) on  saksa  rahvuskirjanduse uhkus ja mõistus, üks saksapärasemaid kirjanikke, poeedina ainulaadne, inimesena harvaesinev natuur. Kleist oli inimene, kes ei osanud võtta asju kergelt, kellele oli võõras mahendav huumor, kes oli kutsutud erakordseiks ülesandeiks, pingutuseks, vastutuseks, võitluseks, kes pidi kõiges täie tõsidusega lõpuni minema -“kas kõik või ei midagi”-tüüp. Ta elas vabakirjanikuna rahutut rändurielu, kusagil pikemalt paigal püsimata. Murtud mehena võtab ta endalt elu, olles vaid 34 aastane.  Novellides on vaoshoitud kirglikust, motiivide täpsust, kompositsioonilist pingsust, jutustamise tihedust ja hoogu, psühholoogilist plastilisust tegevuses väljenduva õige nüansi kaudu, stiili talitsetuse kontrasti aine põrutavusega.  Kleist näeb leppimatut konflikti ideaali ja tegelikkuse, indiviidi ja ühiskonna vahel. Tähtsamate tegelaste traagika on see, et kaotanud pinna jalge alt, tormavad nad sõgedalt hukatusse. Kleisti jutustajakeel on midagi täiesti ainulaadset “Ta tuleb ilma punktipausita toime 25-trükirealise kaudse kõnega, milles üksteise kannul kihutavad mitte vähem kui kolmteist “et-i”,  lõpus on “lühidalt et”, aga see pole veel lõpp, sest järgneb veel üks  “ja et”” (Thomas Mann). Köitev raamat vahelduseks kaasaja kirjanduse lugemisele.

Hele-Kaja Mäesepp