Posts Tagged ‘tants’

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Advertisements

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg

Colette “Vagabund”

colettevagabundSeda raamatut tasub lugeda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks võimaldab see piiluda, sõna otseses mõttes, kulisside taha. Colette`i autobiograafiline romaan (ilm. 1910) räägib Renée Néré karjäärist miimi ja kabareetantsijannana Pariisi 20. sajandi alguse kohvik-teatrites ning analüüsib selle maailma välise glamuuri ja näitlejapere armetu tegelikkuse vastuolusid. Teiseks võimaldab see raamat piiluda naise hinge, kirjeldades iseolemise ning vabaduse võlu ja valu. Kohutava abielu üle elanud tantsijanna on iseenda ja meeste suhtes halastamatult aus — ta teeb selget vahet armastusel ja ihal. Kolmandaks tasub raamatut lugeda üllatava lõpu pärast, mida mina küll oodata ei oleks osanud, aga mida takkajärele saabki vist pidada happy end`iks. Kui autor oleks oma elus leppinud — tollal ju täiesti tavalise — teisejärgulise rolliga mehe kõrval, siis poleks ta end arvatavasti kirjanikuna tõestanud ega saanud Academie Goncourt`i esimeseks naisliikmeks. Naisest, kes naudib oma tööd, ükskõik kui armetu see mõne meelest ka ei oleks, ei pea saama nipsasjakest oma mehe kaminasimsil või “laulatatud koduteenjat” (lk 148).

Annika Aas

Bertrand Meyer-Stable “Rudolf Nurejev”

Bertrand Meyer-Stable. Rudolf Nurejev. Hüpe vabadusse.  Tln, 2005

Oli 16. juuni 1961.

“”Rudolf teadis, mis tal tuleb teha… ja seejärel sööstis ühe hüppega Prantsuse politseinike käte vahele, samal ajal karjudes: “Tahan olla vaba!” Venelased üritasid teda politseinike käest lahti kiskuda, kuid tulemusteta…  Nüüd oli see tehtud: Nurejev oli sündinud teist korda. Sel hetkel, olles juba Prantsusmaa territoorimil karjus ta veel kord: “Ma tahan vaba olla!””  Pierre Lacotte (Pariisi Ooperiteatri esitantsija) 

meyerstableyrudolfnurejevTerve päeva oli tema nimi maailma telegraafiagentuuride uudistes esikohal, jättes varju koguni Ameerika Ühendriikide keeldumise alustada läbirääkimisi desarmeerimise vallas, vastusena Nõukogude Liidu memorandumile.

Margot Fontein, üks Nurejevi kuulsamaid partnereid, on öelnud: “Talle on antud kõik eeldused: silmipimestav tehnika, jõuline ja täpne stiil, sügav musikaalsus, eksimatu koreograafiline mälu ja kõige tähtsam, kirjeldamatu magnetism, eriline graatsia, ilma milleta ta poleks geniaalne tantsija… Ta pole tantsija vaid Tants ise.”

Huvitav ja vapustav raamat erilise andega tantsija elust, sünnist Siberis Vladivostokki viivas rongis 17. märtsil 1938. aastal kuni surmani 6. jaanuaril 1993. aastal Pariisis.

Temast on võimalik lugeda veel kahest eestikeelsest raamatust (Soutar, C. Tõeline Nurejev. Intiimseid mälestusi säravaimast balletitähest. ; Fedorovski, V. Vene balleti kulissidetagune ajalugu.)kuid antud raamat on parim.

Hele-Kaja Mäesepp