Posts Tagged ‘muusika’

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Advertisements

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Gayle Forman “Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänKõigepealt on lumine tee, mõnus sõit sõprade juurde… mõni hetk hiljem võib Mia vaadata autorususid, ema ja isa surnukehi ja iseennast teeveerel verest tühjaks jooksmas. Endine elu on järsku vägivaldselt otsa saanud.

Raamat jutustab loo armastusest, muusikast ja mälestustest, sest Mial esialgu muud enam pole. Ta meenutab isa ja ema, nende omapärast ja mõnusat pereelu, oma tšellot ja veidi, veidi imelikku poolehoidu klassikalise muusika vastu. Sedagi, kuidas nad Adamiga tutvusid ja kui erinevad nende vaated ja eluviisid alguses neile endilegi tundusid. Miale meenusid kõik kahtlused ja kõhklused seoses poiss-sõbra, selle köitva rokitähe Adamiga. Ta küsis üsna mitu korda iseendalt: “Miks ta just minu välja valis kui teda ümbritseb nii palju kiljuvaid fänne?”

Intensiivravi palatis elu ja surma vahel pendeldades on Mial vaja selgeks mõelda kas valida tume ilma pereta tulevik või lahkuda lõplikult teispoolsusesse. Kuid elavate maailmas ootab teda murest murtud Adam, vanaisa ja vanaema… Mida teha, mis oleks õige…!

See on romantiline ja emotsionaalne lugu armastusest, sõprusest, julgusest elada omaenese elu! Head lugemist!

Ädu Neemre

Loe ka Annika Aasa arvamust.

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Miks ma seda raamatut lugema hakkasin?
Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

Tiina Sulg

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.

Rainbow Rowell „Eleanor & Park”

eleanorandparkAlustuseks peab mainima, et vahelduseks on ülimat tore lugeda raamatut, kus pole mainitud ühtki tänapäeva imevidinat: iphone`i, tahvelarvutit või muud, ning muusikat nauditakse patareidega kassetipleierist. Romaanis „Eleanor & Park” saab end mitmes mõttes mõnusalt nostalgialainele seada ja 1980ndaid meenutada. Seda, tõsi küll, mitte noorema lugeja puhul, kes neid aegu ei mäleta ja kellele see raamat eeskätt on suunatud.

Raamatu kohta võib öelda, et see on tõesti päris ja eluline. Tavalised inimesed, möödunud aeg, reaalsed situatsioonid.

See on liigutav lugu kahest täiesti erinevast perekonnast pärit noorest. Eleanorist, kelle kodus valitsevad nukrus, vaesus ja vägivald, ning Parkist, kes ei tea, mida tähendab kannatada puudust.

eleanoreandparkEleanor on sunnitud vahetama kooli ning hakkama saama mitte just kõige meeldivamate uute kaasõpilastega, lisaks tumestab tema elu sund elada koos vägivaldse kasuisaga. Kõik, mis teiste jaoks on igapäevane ja normaalne – olgu või duši all käik,– on tema peres harv õnnelik juhus. Õnneks toob juhus punapäise Eleanori ellu Aasia juurtega Parki ning ajapikku hakkab ühiste huvidega noori ühendama armastus.

Kas võitlus normaalse elu ja armastuse nimel jõuab võiduka lõpuni – või peab emb-kumb jääma kaotajaks?

rainbowrowellRainbow Rowell on ameerika noorsookirjanik, sündinud 1973. a. Nebraskas. Varasemalt on ilmunud tema sulest “Attachments” ja värskeimaks teoseks “My True Love Gave to Me”. Rohkem infot autorist ja teostest leiab tema kodulehelt ja Wikipediast.

Triin Võsoberg

 

Mari Kalkun „Vihmakõnõ”

2010. aastal ilmus rahvamuusika ja autorilaulu austajate jaoks juba ammu tuntud Mari Kalkuni teine heliplaat „Vihmakõnõ”.

kalkunvinmakonoTartlase Mari Kalkuni juured on ema kaudu Kihnu saarel, isa poolt aga Võrumaa kuppelmaastike vahel. Oma päritolu tundmine on Marile oluline. Nagu 2007. aasta esikalbum “Üü tulõk”, mis leidis kiiresti palju kuulajaid ning ka ulatuslikku vastukaja ajakirjanduses, on ka „Vihmakõnõ” isiklik ja juurtest lähtuv, ent sellega astub Mari Kalkun sammu edasi eksperimentaalsuse ning kõlamaastike avardamise poole. Meloodiad on liikunud lähemale minimalistlikule regilaulule.

Laulude sõnad pärinevad eesti, võru ja setu luuletajatelt nii kaasajast kui ka eelmisest sajandist, paljud on pühendatud lähedastele sõpradele või perekonnale. Mari Kalkuni helimaailm pakub isiklikku ja intiimset, soojades toonides muusikat, mis kõnetab kuulajat ausalt ja otsekoheselt.

Rahvamuusika ja autorilaul ühendatakse ühtselt mõjuvaks kunstiliseks tervikuks. Instrumentidena on kasutatud kandleid, klaverit, kitarri, akordioni, kontrabassi, viiulit, isoleertoru ja meloodikat.

Katke Mari Kalkuni esinemisest Kanuti Gildis 3. veebruaril 2011. a.

Kaja Kleimann