Posts Tagged ‘muusika’

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

  • Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
  • Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
  • Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. 
  • Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
  • Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht imelikud ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa huvitav lugemine. 

Tiina Sulg

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Eesti muld ja Eesti metal

 

I VITRIIN

ALGUSAASTAD

Gunnar Graps – Tribuut (3 CD)
Raudmees. Odysseuse eksirännakud (etenduse plakat)
Heiki Kelp – „Hetero: tsentrist väljas” (raamat)
Margo Vaino, Jaak Urmet – „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika” (raamat)
Gunnar Graps Group – Põlemine (LP)
Alvar Loog – „Täna mängid rock-bändis, homme reedad kodumaa?” (Postimees 28.02.2020)
Mart Niineste – „Ajaloo prügikastist leitud ilu ehk Eesti muusikaajakirjade ülevaade” (Kitarr nr. 12/2014)
Nailboard magazine, Pläkk (ajakirjade kaanepildid)

II VITRIIN

TARTU BÄNDID

Spellbinder – SBR (Trash/death metal, CD)
Stem – Marble men (Metalcore, CD)
Swamp Mine – Bastard blues (Stoner metal, CD)
Ulguränd – Ulguränd (Pagan metal, CD)
Project Massacre – Backfire (Death metal, CD)
Fhtagn – Nõiaudu (Doom/stoner metal, CD)
Fhtagn – Mittekeegi eikusagilt (Doom/stoner metal, CD)
Celestial Crown – A veiled empire (Gothic/doom/black metal, CD)
Celestial Crown – Ascending (Gothic/doom/black metal, CD)
Langenu – Need, kes näevad imesid (Black metal, CD)
Langenu – Silmitu ilmutis (Black metal, CD)
Tarbathian Fortress (kogumik, CD)
Mart Kalvet – „Subkultuurid fookuses: „metal-muusik” pole töö ega hobi, vaid elustiil” (Müürileht nr. 32/2014)

III VITRIIN

FOLK METAL

Raud-Ants – Karjasepõli (CD)
Kukerpillid ja Metsatöll – Suured koerad, väikesed koerad (CD)
Metsatöll – Hiiekoda (CD)
Metsatöll – Ulg (CD)
Metsatöll – Katk kutsariks (CD)
Metsatöll – Iivakivi (CD)
Metsatöll — Metsatöll – Kõva kont (2 DVD / 3 CD)
Margus Kiis – „Esto metal” (Muusika nr. 10/2005)

DOOM METAL

Forgotten Sunrise – Behind the abysmal sky / Forever sleeping greystones (CD)
Talbot – Scaled (CD)
Kannabinõid 3 (LP)
Taak – Põgenemiskatse (CD)
Taak – Koerapööriöö (CD)
Taak – Läbi halli kivi (CD)
Jaagup Mahkra – „Taak – Supersargasso” (Reaktor, aprill 2016)

BLACK METAL

Loits – Ei kahetse midagi (CD)
Loits – Vere kutse kohustab (CD)
Tharapita – Iidsetel sünkjatel radadel (CD)
Tharapita – Primeval force (CD)
Itk – Sügavik (CD)
Manatark – Viimanegi veri (CD)
Manatark – Crimson hours (CD)

DEATH METAL

Aggressor – Of long duration anguish (kassett)
Horricane – The lynch-lawyers (CD)
Goresoerd – Kain (CD)

IV VITRIIN

Kaur Garšnek – „Rohkem teadlikkust, vähem ükskõiksust. Intervjuu Ahto-Lembit Lehtmetsaga” (Teater. Muusika. Kino nr. 6,7/2009)
Valtvoar – In light you believe…but in darkness you dwell (Stoner metal/rock, CD)
Winny Puhh – Brääznik (Punk/heavy metal, CD)
Winny Puhh – Kes küsib? (Punk/heavy metal, CD)
No-Big-Silence – War in wonderland (Industrial metal/rock, CD)
No-Big-Silence – Starstealer (Industrial metal/rock, CD)

KOGUMIKUD

Eesti metali ensiklopöödia No.1 (kassett)
Eesti metali ensiklopöödia No.2 (kassett)
Eesti pop 13 – La rocco metal special (kassett)
Trash Can Dance – Talv (CD)
„Film eesti metal-muusikast” (Muusika nr. 6/2017)
Margus Kiis – „Põrandaalused rivaalid: eesti indie versus eesti metal” (Muusika nr. 1/2008)
Hard Rock Laager XX 2021 (plakat)

Jana Raidma

Fotod Jana Raidma

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Meil on praegu tore aeg, mil paljud meist vaatavad mõnuga tagasi kuldsetesse kaheksakümnendatesse ja pöörastesse üheksakümnendatesse. Just sellist nostalgiat leiab ka Vitali Kalgini raamatust „Täht nimega Viktor Tsoi”. Värvikaks teeb lugemise see, et autor on ka ise muusikaga tegelenud ja ansamblis trummarina tegutsenud. Ta on ka muusikakriitik ja kirjanik, kelle eriline huvi ja austus kuuluvad just Viktor Tsoile ja tema ansamblile Kino.

Käesolev raamat ei ole esimene, mis on Kalginil Viktor Tsoist ja ansamblist Kino ilmunud. Seda enam võib rõõmu tunda, et just see on eesti keelde tõlgitud. Ilmus raamat varalahkunud laulja 55-ks juubeliks. Tsoi on oma ansambliga esinenud mitmeid kordi Tallinnas ja Eestis teda armastatakse ning kuulatakse tema muusikat siiani. Oma 28 eluaasta jooksul jõudis ta ansambliga välja anda mitmeid albumeid ja esineda paljudel kontsertidel erinevates tollase Nõukogude Liidu linnades, aga tänu sidemetele ka välismaal. Raamatusse on kogutud ka Tsoi kaasaegsete muusikute, ajakirjanike ja lihtsalt fännide muljed peategelasest ja tollasest muusika tegemisest. Nii me saame teada mitte ainult Kino tegemistest ja loomingust, vaid ka paljude teiste kaheksakümnendatel Leningradis ja Moskvas tegutsenud ansamblitest. Sealhulgas on eestlastele ehk enimtuntud Akvaarium ja AuktsÕon, aga ka unustuse hõlma vajunud või hoopis tundmatud koosseisud. Eriti võivad meie lugejat üllatada nn kvartirnikud.

Ulatuslike esinemiste kõrval lõi Viktor Tsoi tohutult laule ja mängis ka mitmetes filmides. 1989. aastal nimetati ta ühe rolli eest ka ajakirja „Sovetski ekran” poolt aasta parimaks näitlejaks.

Suure pühendumisega kirjutatud raamatusse mahub aga märksa rohkem. Lisaks on raamatus ka muusikalise tegevuse kronoloogia, mälestuste jagajate tutvustused ja muidugi ka unikaalseid fotosid erakogudest.

Meery Salu

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Gayle Forman “Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänKõigepealt on lumine tee, mõnus sõit sõprade juurde… mõni hetk hiljem võib Mia vaadata autorususid, ema ja isa surnukehi ja iseennast teeveerel verest tühjaks jooksmas. Endine elu on järsku vägivaldselt otsa saanud.

Raamat jutustab loo armastusest, muusikast ja mälestustest, sest Mial esialgu muud enam pole. Ta meenutab isa ja ema, nende omapärast ja mõnusat pereelu, oma tšellot ja veidi, veidi imelikku poolehoidu klassikalise muusika vastu. Sedagi, kuidas nad Adamiga tutvusid ja kui erinevad nende vaated ja eluviisid alguses neile endilegi tundusid. Miale meenusid kõik kahtlused ja kõhklused seoses poiss-sõbra, selle köitva rokitähe Adamiga. Ta küsis üsna mitu korda iseendalt: “Miks ta just minu välja valis kui teda ümbritseb nii palju kiljuvaid fänne?”

Intensiivravi palatis elu ja surma vahel pendeldades on Mial vaja selgeks mõelda kas valida tume ilma pereta tulevik või lahkuda lõplikult teispoolsusesse. Kuid elavate maailmas ootab teda murest murtud Adam, vanaisa ja vanaema… Mida teha, mis oleks õige…!

See on romantiline ja emotsionaalne lugu armastusest, sõprusest, julgusest elada omaenese elu! Head lugemist!

Ädu Neemre

Loe ka Annika Aasa arvamust.