Saale Fischer “Hortus Musicus : viiskümmend”

1972. aasta tähtede seis oli muusikakollektiivide loomiseks soodne — tänavu said 50-aastaseks Kukerpillid ja Hortus Musicus.

Hooandja(te) toel ilmunud Saale Fischeri raamat aitab mõista Hortus Musicuse pikaealisuse saladusi. (Vana)muusika on juba iseenesest külluslik allikas, mida võib avastada ja leida selles värskust aastakümneid, nii et pool sajandit ei ole midagi imekspandavat ;)

Andres Mustonenil oli algusest peale nö. pikk plaan: ansambel ei olnud mõeldud ühe hooaja projektiks, vaid terveks eluks. Nii kogunes seltskond ea- ja mõttekaaslasi, kes tundsid vajadust millegi uue järele. Nad on alati saanud üksteist usaldada, omavahel rääkida kõigest vabalt, olenemata riigikorrast. Hortusesse saamiseks ei ole kunagi korraldatud ühtki konkurssi — õiged inimesed leiavad õiged inimesed alati üles. Ansambel on justkui teine perekond, omamoodi elulaad. Neid ühendas ja ühendab vaimsus, pühendumine. Ja nõudlikkus enese suhtes: esmalt tugev vundament ehk kindlad põhimõtted, neist tulenevad õiged valikud, mis aitavad energia saamiseks vaimu uksi avali hoida. Energial aga põhineb kvaliteetne esitus, kus pole kohta loidusel ega tuimusel.

Lugeja kujutlusvõimet elavdavad muusikute meenutused, näiteks esinemine Siberis BAMil raudteede ehitajatele. Noormehed ajaloolistes sukkpükstes ja pikkades kleitides daamid võisid 1980ndate nõukogulikus miljöös mõjuda nagu tulnukad mõnest teisest reaalsusest.

Raamat näeb välja igati soliidne (ja on üpris raske käes hoida), võib ennustada, et kindel osaleja aasta kaunimate raamatute konkursil (norida võib ehk pildiallkirjade vaevumärgatavuse teemal). On ka palju vaadata: arhiivifotodele lisaks Toomas Volkmanni (kuulus ansamblisse 1988-95, üks esimesi Eesti kontratenoreid) uued portreed endistest ja praegustest hortuslastest, fotod Väravatorni (Hortuse kodu) interjööridest ning ülevaade kontserdiplakatitest (omamoodi graafilise disaini muutumise ajajoon 50 aasta jooksul). Ja veel salvestiste nimekiri ning kasutatud kirjandus, allikad (sh intervjuud, raadio- ja telesaated).

Lisaks soovitan lugeda, mida huvitavat sai teada Maarja Merivoo-Parro ja kuulata, mida Saale Fischer räägib Klassikaraadios raamatu saamisloost …

Muusikanäide albumilt “Maypole” (Erdenklang, 1997, kaanekujunduses kasutatud Jüri Arraku teost “Tants puu ümber”) 

Piret Kiivit

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Evelin Täht “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”

Nende hulgas, kes olid sunnitud Teise Maailmasõja ajal Eestist põgenema, on väga palju selliseid mehi ja naisi, kellest on läänes ajapikku saanud tuntud ja hinnatud kultuuritegelased, kuid enamikku neist kodu-Eestis kahjuks ei tunta. Samasugune saatus oleks ilmselt osaks saanud ka Jüri Tähele, kui 2018. aastal poleks tehtud filmi „Roheline raamat” ja kui 2020. aastal poleks ilmunud raamatut “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”.

Täht alustas muusikaõpinguid väikese poisina Viljandis ja sai oma lemmikpilli tšellot mängides sellisel tasemel virtuoosiks, et mängis Ameerikas legendaarsete lauljate Marlene Dietrichi, Frank Sinatra, Tom Jonesi, Paul Anka ja mitmete teiste kuulsuste taustabändides. Enim tuntust kogus ta aga sellega, et mängis üle 25 aasta Don Shirley Trios. Jüri Täht oli ka 1977. aastal esilinastunud Broadway muusikali „Annie“ saateorkestri põhikoosseisus, kuhu oli kandidaate üle 500 ning välja valiti just tema.

Andekas pillimees oli Jüri juba noorena. 1941. aastal emigreerus pere Saksamaale, kus tal oli vaatamata raskele elule põgenikelaagris ikkagi võimalus jätkata tšelloõpinguid ja 12-aastasena tuli Jüri Würtembergis toimunud muusikavõistlusel oma vanuserühmas esimesele ja üldarvestuses teisele kohale. Ta lõpetas Geislingeni gümnaasiumi ja õppis ka Stuttgardi muusikakõrgkoolis. 1951. aastal emigreerus Täht Ameerika Ühendriikidesse ning juba mõne aasta pärast omandas ta Manhattani muusikakoolis magistrikraadi. Samal ajal võeti Jüri korp! Revelia liikmeks. Jüri abiellus 1959. aastal oma elu armastuse Carmeniga, kelle isa oli Tartu Muusikakooli rajaja ning esimene direktor August Nieländer.

Pärast edukat muusikukarjääri asus Jüri Täht tööle Ameerika Hääle toimetusse ja isegi juhatas seda mõned aastad. Usun, et tema mahedat tämbrit mäletavad paljud.

Kodu-Eesti publikule sai Jüri rohkem tuntuks alles pärast seda kui ta 2015. aasta sügisel koos Carmeniga tagasi kodumaale kolis. Elama asuti Tartu lähedale Vana-Kuustesse Küti tallu. Paar aastat hiljem avastas selle fakti, et Tähed on kodus tagasi, Eesti Raadio ajakirjanik Piret Kriivan, kes tegi Jüri ja Carmeniga saate „Eesti lugu. Brodway Täht”.

Veel suurema meedia tähelepanu alla sattus aga Jüri Täht pärast seda kui selgus, et just tema on Ameerika režissööri Peter Farrelly uhiuue filmi „Roheline raamat” (mis pälvis 3 Oscarit) ühe tegelase prototüüp. Järjest ilmusid intervjuud Eesti Televisioonis ja Kuku raadios, artiklid Sakalas, Tartu Postimehes ja teistes väljaannetes, näide ERRi lehelt. Jüril oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et kümneid aastaid hiljem hakkaks keegi veel huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.

Jüri pika ja keerulise elutee otsustas kokku võtta tema poja abikaasa Evelin Täht, kes koostas ning andis 2020. aastal ise välja raamatu „Tähelend”. Tegu ei ole tavapärase jutu- või elulooraamatuga. Pigem on see kogukas pildiraamat, kuna üle poole raamatust võtavad enda alla hoolega hoitud vanaaegsed pildid, dokumendid, kontserdikavad ja päevikud. Veel sisaldab see rohkelt fakte ja põnevaid tähelepanekuid. Teos on omapärase kujundusega ja veidi suuremas formaadis kui tavapärased raamatud.

Mul oli õnn viibida raamatu esitlusel, mis peeti Tartus korp! Revelia majas ja kuhu kogunes hulgaliselt Jüri sõpru ja tema talendi austajaid. Loomulikult kõlas imeline tšellomuusika Olja Raudoneni meisterlikus esituses, nagu ka Jüri ärasaatmisel tänavu 4. detsembril Tartu krematooriumi väikeses saalis…

Jüri Täht on saanud hulgaliselt autasusid, Eesti riigi poolt sai ta 2002. aastal president Arnold Rüütli otsusega Valgetähe viienda klassi ordeni.

Olen tänulik, et elu on mind Jüri Tähega mõned korrad kokku viinud ja nendest on jäänud soojad mälestused. 10 aastat tagasi oli just tema see mees, kes tegi mulle oma autoga ringsõidu Washington DC-s, mille lähedal ta tol korral elas. Mulle oli tema nimi ja hääl tuttav tänu Ameerika Häälele, kuid Jüri hiilgavast karjäärist muusikuna teadsid ju kodu-Eestis kahjuks vähesed. Tänu Evelin Tähe raamatule teavad nüüd juba paljud ja seda raamatut on alati huvitav uuesti lugeda. Ja imetleda, kui tagasihoidlik ja malbe oli see suur muusik ja raadiohääl.

Muusik Siim Aimla on kirjutanud: “Eestlastest tähti on muusikataevas sedavõrd vähe, et mida rohkem me neist teame ja neid teadvustame, seda sinimustvalgemaks see taevas muutub…” Sellega on raske mitte nõustuda.

Ago Pärtelpoeg

Orson Scott Card „Laulumeister”

Orson Scott Card „Laulumeister” Fantaasia 2022 , 346 lk. Tlk Tatjana Peetersoo

Ma küll ei tea, mida uhket tänavu veel ilmuma peaks, et seda raamatut mu Stalkeri kandidaadi kohalt kõrvale tõrjuda! Suurepärane lugemine. Naerda küll ei saanud, aga vesi tuli silma päris mitmel korral. Niisugune mõju tavaliselt muusikal, mis selles raamatus tähtsat rolli mängib, juba kord on. Muusika on siin teistsugune, see pole raamat, mida lugedes saab äranimetatud palasid youtube´ist kuulata. Selle raamatu muusikat kirjeldab Card sõnadega ja saavutab lugeja peas kuulmise efekti.

Ühel Tew-nimelisel kolkaplaneedil asub Laulukoda, kus koolitatakse musikaalseid lapsi, kellest saavad lauljad ja lauluõpetajad ja mõnikord, väga harva, saab kellestki Laululind. Laulmine tähendab seal inimeste sügavaimate tunnete mõjutamist heliga ja Laululind on eriti võimas manipuleerija. Neid, kes on küll musikaalsed, kuid erinevatel põhjustel siiski esitatud nõudmistele ei vasta, nimetatakse Kurtideks ja neile antakse samuti hea haridus, lihtsalt ilma muusikata. Kõik lapsed Laulukojas on lapsendatud, kuigi kõik nad pole orvud. Laulukojas ja laulmise juures on enesekontrollil nii suur tähtsus, et seda nimetatakse lausa Kontrolliks. „Sa oled väike lauludega täidetud anum ja kui Sa nutad, läheb anum katki ja kõik laulud pudenevad inetult välja. Kontroll tähendab laulude anumas hoidmist ja ühekaupa välja laskmist,” ütleb õpetaja. Laululinde koolitatakse vaid ülirikaste ja mõjukate jaoks, kuid kuigi tasu Laulukojale on suur, ei piisa rahast, et Laululindu saada – saaja peab olema võimeline teda vääriliselt hindama. Raamat algab imperaator Mikali külaskäiguga Laulukotta, kus ta endale Laululindu nõuab ja Laulumeistrit sellega üllatab, et vääriliseks osutub. Kogu galaktikas oli teada, et Laululind ei saanud kunagi minna inimese juurde, kes tappis, ahne või täitmatu inimese juurde, kes armastas võimu. Sellised inimesed ei suutnud tegelikult Laululinnu muusikat kuulata.

Siiski läheb aastakümneid, enne kui on leitud ja välja koolitatud just talle sobiv Laululind. Inimesed on selles maailmas pikaealisemad, saja-aastaselt võib veel üsna elujõuline olla. Mikal on vallutanud suure hulga planeete ja tema valitsemise kohta öeldakse, et see on „õiglane, üksnes leebelt repressiivne ja vastikult aus”. See on huvitav impeerium, kus liigeldakse küll kosmoselaevadega ja kasutatakse võimsaid arvuteid ning uuritakse inimese mõistuse salajasimaid soppe, kuid imperaatoril on ametis Kammerhärra ja reetureid hukatakse ikka mõõgaga pea maha raiumise teel.

Ma lugesin pool raamatut ühe hooga läbi ja pidin siis enne teise poole alustamist mitu päeva kannatama, kuna jõudsin koju nii hilja õhtul, et ei tohtinud alustada – selgelt ei oleks enne lõppu pidama saanud. (Ja ei saanudki.)

Kui ma lugemissoovitust kirjutama hakkasin, seisin suure probleemi ees – kui tahta loetut veidigi analüüsida, kipub sisuseletamist sisse lipsama, aga tahaks ju, et kõigil oleks niisama põnev, nagu mul oli. Niisiis panen kirja lihtsalt mõned asjad, millele ma mõtlesin pärast lugemist.

Mis nende impeeriumite ihaldamise ja sõdimistega küll ometi on? Miks inimesed ei saa rahus elada? Ja miks impeeriumi ehitamise nimel tapmine on Laululinnu poolt aktsepteeritud? Ühegi imperaatori käed pole verest puhtad. Või on asi ainult selles, et kui imperaator ise tunneb, et on kõik õigesti teinud, suudab ta lauluga elada?

Kohutavalt kurb on, et selles tulevikus räägitakse peaaegu kõikjal ainult ühte keelt. On väheseid kangekaelseid rahvaid oma keelega ja imperaatori laululind Ansset mõistab portugallaste sügavamat olemust nende keele kõlast ja leiab selle olemasolule õigustuse ainult oma musikaalsuse tõttu. Tundub, et Laulukoda ikka võib-olla ei olegi nii õilis ja poliitikast eemalseisev koht, nagu mulle lugedes alguses tundus.

Kas see, mida lauljad meisterlikkuses saavutavad, on väärt toodud ohvreid? Lapsed ju ei saa valida oma saatust, sest lapseeas nad ei oskaks nagunii valida, õpetust saama peavad nad aga juba varakult. Aga ilma midagi ohverdamata (või kui mitte nii pateetiliselt väljenduda – ilma midagi vastu andmata) ei saavutata midagi ka vähemnõudlikel erialadel. Ja kui tulemuseks on selline meisterlikkus, siis toob andekas aina järgmisi ohvreid, sest püüd täiuse poole on valdav.

Muutused on vajalikud. (Parandasin ennast, alguses kirjutasin, et muutused on head. See pole sugugi seesama.) See, et miski on kogu aeg ühtemoodi olnud, ei tähenda, et see peab alatiseks nii jääma.

Ansseti elu kohta öeldakse raamatu lõpus, et selles on palju ilu, valu ja lootust. Need sõnad sobivad terve raamatu iseloomustamiseks ka hästi.

Kaja Kleimann

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu”

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu” (Koolibri, 2020)

Jutustus sellest, kuidas tudengibändist sirgus supergrupp, muusikamaailma dinosaurus. Muusikute memuaare ja ansamblite lugusid lugedes on kõige huvitavam jälgida teekonda ja eriti varajasi aastaid. “Kuidas-ükskord-algas-kõik”, alates esimestest edu ja kuulsuse algetest: õnnelikud juhused, kui pälvitakse mõne olulise mänedžeri tähelepanu. Esimene plaadileping, esimesed stuudiosessioonid… Pink Floydi puhul sai kõik alguse üliõpilastest, kellele meeldis oma etteasteid elavdada värviliste elektripirnide, fotoprojektorite ja muude vahenditega. Kalduvus visuaalsele efektsusele avaldus varakult, kindlasti oli siin oma osa ansambliliikmete arhitektuuriõpingutel, millele lisandusid teadmised tehnikavallast. Kasutati käepäraseid tarbekaupu: poest osteti koduvalgusteid, tavalisi lüliteid, želatiinpaberit, rõhknaelu… Süsteem ühendati vooluvõrku, tuled lülitati sisse ja välja käsitsi. Võimaluste kasvades jõuti pikapeale välja mastaapideni, mille näiteks olgu video 1994. aastast:

Aga sinna läks veel aega, vahetusid liikmed (eriti dramaatiline on Syd Barretti lugu – Mason kirjeldab seika 1975. aastast, kui albumi Wish You Were Here salvestamise ajal külastaski stuudiot kummaline persoon). Tuli ette erimeelsusi, tülisid ja lahkhelisid nagu igas koosluses.

Pink Floydi juured on 1960ndate Londonis. See oli aeg, kui Britannia oli cool. The Beatles oli teerajaja, tänu neile muutus kõik britipärane kogu maailmas moodsaks ja lahedaks. Aja märksõnad olid underground ja eksperimentaalsus. Värskeid mõtteid (uut Ameerika kirjandust) levitasid näiteks ka raamatupoed. Bände tekkis palju, muusikalist entusiasmi jagus küllaga. Tol ajal ei osatud mõelda, et ansamblist võib saada nö. päris töö (rääkimata elutööst), pigem arvati, et teeme mõnda aega ja aitab küll. Ka N. Masonile tundus nii, aga pikkamööda jäi ta joonestuslaud üha rohkem unarusse. Ja kui veel õnnestus näha-kuulda tõeliselt head bändi nagu Cream oli asi otsustatud.

Trummar Mason on ainus Pink Floydi liige, kes on ansamblis kaasa teinud algusest peale. Olnud isiklikult nö. asja sees ning näinud tervet lugu, mille käigus jõuti klubist staadionile, tuhandetesse ulatuva publiku ette. Seega on tänuväärne, et ta võttis kätte ja kirjutas raamatu ise, mitte ei palganud biograafi.

Lugemist teeb ladusamaks N. Masoni hea huumorisoon (mis pole ka raamatu tõlkes kaduma läinud): näiteks kommenteerides fakti, et nende album Dark Side of The Moon ikka veel nii hästi müüb, arvab ta, et inimestel lihtsalt ei ole meeles, et see plaat on neil kodus juba olemas.

Piret Kiivit

Julian Barnes “Aja müra”

Inglise kirjaniku Julian Barnes’i 2016. a. ilmunud romaan “Aja müra” (eestikeelses tõlkes 2019) on vene helilooja Dmitri Šostakovitši elu rasketest valikutest, kui oli valida ainult halva ja veel halvema vahel; mil võimu eesmärk oli loovisiku kasutamine riikliku propaganda eesmärkidel ning hoida neid kord häbistamise, kord autasustamise abil pidevas pinge- ja hirmuseisundis. Barnes avab helilooja sisevastuolud ängistavate sisemonoloogide kaudu läbi kolme keerulise eluepisoodi. Oma muusikalise andekuse tõttu oli Šostakovitš võimuorganitele äärmiselt huvipakkuv, helilooja püüdis küll võimaluste piires laveerida, hingerahu säilitamine polnud aga võimalik.

Tahes-tahtmata tekib ka mõtteseoseid praeguse autoritaarse Venemaaga, kus loovinimestel on jätkuvalt palju raskeid valikuid…

“Olla venelane tähendas olla pessimist, olla nõukogude inimene tähendas olla optimist. Just nimelt sellepärast peitus sõnades “Nõukogude Venemaa” ilmne sisemine vasturääkivus. Võim polnud sellest kunagi aru saanud. Võim arvas, et kui piisav osa elanikkonnast maha tappa ning ülejäänud propaganda- ja terroridieedile panna, on tulemuseks optimism.” (lk. 72)

Ja mis jääb läbi keeruliste aegade, on muusika…

“Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika -, mida mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks.” (lk. 122)

“Tema lootus oli, et surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust.” (lk. 172)

Kadri Rohi

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed”

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt”

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III”

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine”

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia”

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm”

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid”

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse”

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta”

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

• Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
• Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
• Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. 
• Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
• Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht imelikud ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa huvitav lugemine. 

Tiina Sulg

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla