Archive for the ‘Loolaid, Laura’ Category

Oskar kuulis raamatukogus …

Laura Loolaid, Seili Ülper

“See juhtus raamatukogus”: Anu Amor-Narits räägib noorte omaloomingukonkursist

Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse.

Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…

Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud. Mõtlesime, et vaatame, kas selle teema peale üldse midagi tuleb. Aga kokku oli töid seitsmest erinevast koolist. Osade puhul oli õpetaja pannud terve klassi kirjutama, aga muidu olid mõni siit, mõni sealt. Kõige rohkem oli keskmist vanuseastet – viies kuni üheksas klass.

Ja suurtelt, kümnes-kaheteistkümnes tuli ainult kaks tööd. Arusaadav, võib-olla nemad osalevad juba järgmistel konkurssidel ja kes selles vanuses kirjutab, kirjutab võib-olla juba kuhugi mujale.

L: Jah, ulmeloomekonkursile, mille lõpetamine nüüd Tallinnas oli, sinna saatsid küll vanemad koolinoored ja paar noort autorit neist on Reaktoris ka varem avaldatud.

A: Jah, ma arvan, et gümnasistid on juba nagu teine tase, nemad leiavad juba endale teised kanalid. Aga siis meie teemapüstitus: raamatukoguaasta puhul raamatukoguteemalised jutud. Ega meil tegelikult ei olnud erilisi ootusi, mõtlesime, et vaatame, mis saab. Et näeks, kuidas noor inimene suhestub üldse raamatukogusse kui sellisesse tänapäeval. Aga selliseid jutte väga palju ei olnud. Valdav lemmikteema oli ikka “see juhtus raamatukogus”. Selle alt tuli igasuguseid erinevaid juhtumisi, mis olid kriminaalsed ja fantastilised ja verised ja hirmsad ja … väga palju fantaasiat.

L: Korraks tulen selle kolme teema juurde tagasi, mis need täpselt olid?

A: Kolm teemat: “tulevikuraamatukogu”, “see juhtus raamatukogus”, “mina ja raamatukogu”.

L: Mäletan, kui kevadel hoidsin sellel kuulutusel silma peal, siis mõtlesin, et ja kindlasti sealt tulevikuraamatukogu teema alt tuleb palju ulmelist, aga kuidas tegelikult oli?

A: Mõned tööd tulevikuraamatukogust ka, aga rohkem oli teemal “see juhtus raamatukogus”. Tulevikuraamatukogu lugude tulevikuperspektiiv oli selline… tume. Põhisõnum oli see, et ühtegi inimest seal ei ole, masinad annavad kõike, on sellised masinad, mis loevad raamatuid ette, et et sa ei pea jumala pärast ise sõnagi lugema. [Naerame] Et see perspektiiv oli selline noh, võib-olla mitte päris see, mida meie siin vanemate inimestena tuleviku raamatukoguna näha võiksime. Kui ma järele mõtlen, siis võidutööde hulgas oli üks teemal “mina ja raamatukogu”, ülejäänud olid kõik “see juhtus raamatukogus”.

L: Räägi lähemalt nendest juttudest – millised olid ametlikud võitjad ja mis sulle muidu millegi poolest meelde jäid?

A: Oli selliseid töid, kus kokkupuude raamatukoguga oli väike. Lihtsalt keegi läks raamatukokku ja seal hakkas midagi juhtuma. Need lood oleks võinud sama hästi juhtuda kinos, kaupluses või kuskil mujal. Aga oli ka raamatu sisse mineku lugusid. Näiteks esimese vanuserühma üks töö oli sellest, kuidas Pipi ja Karlsson kukkusid raamatutest välja ja pidid teineteise raamatutes käima. Ikka rõõmustab südant, kui juttu on päris raamatutest! Äge oli üks kurja raamatu lugu: raamat oli ütles, et kui sa mind ei loe 20 korda läbi, siis … pidi lugeja ära sööma, või ründama kuidagi. Veel oli ühes loos saladuste raamatukogu, mis oli inspireeritud “Kolmanda A kriminalistidest” (Ilmar Tomusk) – siin oli palju viiteid raamatutele, mis päriselt olemas on.

Veel meeldis üks lahe lugu, kus oli maailmaraamatukogu kongress välismaal ja seal varastati ära maailma esimene haldjapiibel ja oli vaja selle jälgi ajada. Üks tore töö oli selline, kus on üks noormees, kellel oli keeruline haigus, haiguse nime ta küll ei oska öelda, aga ta peab kogu aeg raamatuid lugema, muidu ei jäägi ellu. Lõpuks tal lubati elada raamatukogus raamatute vahel, et ta saaks lugeda. Loomulikult oli ta lugedes omandanud võluvõimeid ja siis püüdis pätid kinni, kes raamatukogust tahtsid varastada. Üks lugu oli sellest, kus raamatukoguhoidja oli tegelikult väga ohtlik – oli naiskurjategija ja tappiski ära lugejad.

[Selle ettekujutuse peale lagistame jälle rõõmsalt naerda.]

Üks lugu, see saigi eriauhinna, jäi mulle ja teistele meelde selle poolest, et ta on proosatekst, aga kirjutatud nagu proosaluule. Neljateist-aastasel väga ägedalt kirjutatud – loos raamatud omavahel vaidlesid ja rääkisid huvitavas vormis. Nii mõnusalt irooniline lugu, sellest kuidas siis, kui hakkavad saabuma külalised, tuleb panna riiulitesse väärt teosed ja peita ära kõik Videvikud ja Koidukumad, Dan Brown tuleb ära visata ja Hesse riiulisse panna.

L: Meenutab mitmeid jutuajamisi, mida täiskasvanutel kõlbab lugeda, mida mitte…

A: Jah! “Kasutame suuri sõnu, nagu belletristika, vaba, sundimatu, igapäevane lingvistika.” Selline tsitaat luuletusest.

L: Kas neid töid saab kuskilt lugeda ka, raamatukogu noortenurgas näiteks? Teeksin kohe reklaami!

A: Praegu on üleval ainult võitjate info.

(Loe siit: https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/914-omaloomingukonkursi-tulemused)

L: Nüüd ulmeteema juurde – sa juba mainisid, et teema võimaldas kirjutada väga realistlikult, aga tegelikult suurem osa töid, mis tulid, olid mingi ulmelise elemendiga?

A: Tundub, et see on seotud sellega, mida lapsed armastavad lugeda — kes kirjutab, küllap see ka loeb – ja kindlasti ka sellega, mis on praegu kirjandusmaastikul. Selles vanuses lastele ja noortele on põhižanrideks praegu detektiivilood ja fantasy. Paistab välja, mis on lugemislaual.

L: Ühe natuke üldisema mõtiskluse võtsin Tallinna ulmeürituselt kaasa — seal keegi ütles välja umbes sellise mõtte, et nooremana lapsed loevad hästi palju ulmelisi asju, ei diskrimineeri ja et alustava lugeja loomulik olek ongi ulmelugemine, aga siis mingil hetkel see kasvatatakse neist välja. Kuidas, sulle tundub?

A: Ma ei tea, kas on nii, võib-olla nad [ise] kasvavad sellest välja. Ja samas on ka lapsi, kes ütlevad ei, ma ei taha mingit fantaasiat. Ma arvan, et see on natuke loomuomane, aga võib olla ka, et lapse fantaasia lihtsalt iseenesest on avaram. Kooli mõju muidugi mängib rolli. Ma arvan, et õpetajal on palju ära teha – kui õpetaja annab kogu aeg kohustuslikku kirjandust, siis mõni laps, kui ta on selle ära lugenud, ei taha raamatuid enam nähagi. Ja mõni õpetaja annab lastele suurema valiku ja ma arvan, et sealt tulevad paremad lugejad – neist, kellel on võimalus rohkem valida. Ma näen ju [raamatukogus] iga päev, kuidas lapsed on vaimustunud – mitte ainult lasteaiad, vaid algklassid arvavad ikka veel, et oi kui äge. Ma ei tea, mõned kindlasti ka kasvavad ulmest välja, näiteks kui jõuavad murdeikka, hakkavad rohkem võib-olla lugema midagi realistlikumat, tundevärki ja sedapidi noortekirjandust. Ja ma näen ka lapsi, kes tahavad, et oleks “päris” lugu – et päris lapsed teevad, päris asju. See on omaette pikem küsimus, mille üle saab vaielda.

L: Eks ma oma erialalise kallaku pärast küsin seda!

[Naerame.]

A: Ma arvan, et kirjutada on ka lihtsam sellist asja — fantaasialugu on ju mõnusam välja mõelda. Mis sa ikka seda realistlikku lugu raamatukogus teed, seiklus on ju ägedam.

L: Nüüd ma hüppan konkursi teemast juba välja. Need noored lugejad, keda sina iga päev teenindad, missugust õudust nemad loevad? Mis, mis on see, mida tänapäeva laps loeb õudse asjana?

A: Ikka kõike, mis on kätte saada. Nad loevad kaasaegsemaid asju. Näiteks Helen Käit, kes kirjutab väiksematele — “Kummitusmaja” ja “Pirita kloostri kummitus”. Muidugi V. E. Schwabi luudelinna triloogia, see läheb hästi, Kristina Ohlssoni raamatud … Paljud armastavad selliseid, kus on õudsed elemendid, võib-olla ei tahagi sellist paduõudukat, aga et ikka oleks kõhe. “Õuduste kool”, mis kohati on isegi koolikirjanduses — Grigori Oster, klassika. Väga õudne, lastele väga meeldib!

[Liigume näidete otsingul lugemissaali.]

Võlurite lood lähevad jätkuvalt väga hästi – Nicholas Flamel, Harry Potter, samamoodi Percy Jacksoni lood … Autoritest Bobbie Peers; Stroudi loevad need, kes on head lugejad. Palju loetakse sellist, mis on natuke fantaasia, natuke õudne ka. Teaduslikuma poole pealt Explorer Academy, hästi populaarne. Sarjadest muidugi Luuker Leebesurm, need loetakse tükkideks. Ja pisematele … neilt ikka küsin ka, et kui õudset raamatut võib anda. Tuleb välja, et mõni tegelikult ei ole nii vapper, kui ta arvab, ja mõni raamat on ikka natuke liiga õudne.

Nojah ja Näljamängud ja Labürindijooksja, kuigi ei ole enam nii värsked, on jätkuvalt lugemislaual, neil, kes vabatahtlikult loevad.

Need, kes on suured lugejad, need loevad natuke oma vanusest ettepoole. Kui sa loed žanripidi, siis saavad raamatud otsa suurtel. Kuigi tundub, et on jube palju raamatuid, siis meie näeme seda, et lastel saavad mingil hetkel raamatud otsa. Sellepärast, et ta on nii palju lugenud, et nii palju raamatuid ilmu peale, ta ei kasva ise nii kiiresti, et saata teda täiskasvanute osakonda, see käib veel üle jõu. Meil on üks kuldlugeja, üks poiss, kes on mõned asjad mitu ringi läbi lugenud. Ta nagu kiikab juba natuke sinna täiskasvanute osakonna poole, aga seal ta ütleb: “Ei tea, see ikka veel ei olnud päris minu jaoks.” Nad natuke kõlguvad seal laste ja täiskasvanute kirjanduse vahepeal.

L: Praegu sa ei teinud eristust lastekate ja noortekate vahel – et mingi eraldi ports, noh, nagu vanasti öeldi “kolmandale koolieale” jne.?

A: Lugeja on minu meelest nii palju muutunud, et väga raske on liigitada, me oleme väga hädas oma liigitusega.

Praegu me käisime seal osas, kus olid nii-öelda suuremate asjad, ütleme, neljas-viies klass ja ülespoole. Nad loevad nii erinevalt – mõni, kes on kehvem lugeja, loebki kaua aega Lasse-Maiasid ja selliseid lihtsaid asju. Ja samas, kes on tubli lugeja juba neljandas-viiendas klassis, tema tulebki juba siia taha otsa ja hakkab lugema neid asju, mis võib-olla kohati käivad üle pea, aga see huvitab teda ja on põnev. Need lood ei ole ju nii sügavad, et ta neist aru ei saa. Nii et kui tal just natuke liiga hirmus ei ole- Minu meelest selles mõttes lugev laps hästi palju muutunud ka, et see liigitus klassipõhiselt on hästi keeruline.

Tublimad õpetajad on ka selle ära tabanud – paljudes klassides, kui on vabam lugemine, siis lugemisnimekiri on väga seinast seina, sest et lapsed on väga erinevad.

L: Kokkuvõtteks. Kui sa võtad oma ettekujutuse “lugevast lapsest” ja “kirjutavast lapsest”, siis kuidas selles kontekstis vaadata omaloomingukonkursist osavõtjaid?

A: Kui ma vaatan neid töid, siis “lugev laps”, igal juhul loeb kõige rohkem mitmesugust fantaasiakirjandust. Need raamatu sisse minekud ja väljatulekud, põnevad keldrid kuskil raamatukogus, kuhu saab sisse minna ja kus võib juhtuda midagi hirmsat või siis võib seal peidus olla mingi salapära salapärane raamat kuskil keldris…

Klassikalised fantaasiakirjanduse elemendid on nendes lugudes sees. Ma eeldan, et need lapsed, kes on kirjutanud, nad on ikka lugejad-lapsed ka!

Anu Amor-Naritsat küsitles Laura Loolaid

Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor
Foto: Anu kirjandusfestivalil Luup Ekvilibrist

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 2. osa, 17.-30. november”

Siin on ainult omad muljed ja lugemismõnu, sügavmõtteid otsitagu mujalt.

Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda siit.

Kõik, mis tookord öeldud sai, jääb kehtima ka uue raamatu puhul. Seepärast on teise raamatu kohta ka üsna keeruline midagi uut arvata. Kui esimest osa lugedes kummitas kuklas Kiviräha täistekst, mis tänaseks on klassikajuured alla ajanud ja koolikirjandusse betoneeritud, siis nüüd tantsivad lisaks silma ees mullu-novembrised ilvesed, kratid ja tondikesed.

Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.

Sündmustik on justkui igituttav ja tavapärane. Ja ometi…

Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.

Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib — jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …

See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.

Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.

Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi — iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.

Uusi tegelasi (peale paari tont-elaja) teises raamatus enam tutvustada ei ole, nii on täislehekülje-vaated nüüd põhiliselt pühendatud mõjukamatele sündmustele ja järelemõtlemist vajavatele hetkedele.

Tagakaas näitab teisel raamatul maamuna sisemist poolt. Vähemalt lõpeb lugemine teadmisega, et põrgus on hea ja soe!

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor

Ulmepäev Tallinna keskraamatukogus

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus — ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko Belials ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Teise ennelõunase ettekande pidas omaküla Maniakkide Tänav rollimäng-kirjandusest, alustades žanri olemasolu õigustustest ja sellest, kui raske on nii kiirelt arenevast valdkonnast üldistavat kokkuvõtet teha. Üks kasulik üldistus siiski koorus: “sarnane tunne, nagu siis kui mängid, ainult et sa loed”.

Muust ulmest eristab sedasorti kirjandust 1) tegelase selge üleminek oma pärismaailmast mängumaailma ja 2) tegelase arengu statistika lugejale esitamine — rohkelt numbreid! LitRPG-l on veel “leebem kaksikvend” Gamelit — lootüüp, kus tegelane selgelt tegutseb ja areneb mängumaailma sees, aga lugejale statsi ette ei visata ja levelite lisandumist ei markeerita.

Kokku on tegu tohutult areneva ja viljaka žanripöörisega, mis sisaldab omakorda rohkelt variatsioone ja alamžanre. Mõned alamžanride märksõnad: Base Building, Dungeon Core, apokalüptika ja/või post-apokalüptika, haarem, superkangelased, Tower Ascencion ja (GameLit poole pealt) Slice of Fantasy, Progression & Cultivation. Uusi alamžanre tekib ja muteerub pidevalt, sest autorid muudkui avastavad uusi viise mängumehaanikaid looks kirjutada.

Lõpuks sai puudutatud põhjuseid, miks litRPG-d loetakse: 1) kiire märul, ei ole ilulemist ega nämmutamist; 2) loetud tekstist saab sama tüüpi põnevust, mida mängust; saad kogeda mänge, mida tahaksid mängida, aga mida ei ole olemas; 3) ajafaktor — nühkatamine, mis mängus võtaks tunde, möödub lugedes ühe lausega (stiilis “kaevandasin koopast 1000 kristalli”); 4) unistuste kättesaadavus — “satun virtuaalkeskkonda” tundub realistlikum põhimõte kui “satun kosmoselaeva”.

Hommikupoolsete ettekannete järel jõudis kätte päeva põnevaim hetk: teatavaks tehti ulmekonkursi võidutööd! Paremusjärjestust ja osalejate statistikat vaata Tera Roosvaldi artiklist „Ulmeloomingukonkursi tulemused!” Reaktoris.

Palju õnne võitjatele ja aitäh kõigile osalejatele!

Peale lõunat astus saali ette Mairi Laurik tuleviku raamatukogule pühendatud ettekandega. Tema arutluse lähtepunktiks oli arusaam, et raamatukogu on juba iseenesest üpris ulmeline paik. Raamatukogu (ja raamatute) roll ulme alamžanrides avaldub aga väga mitmekesiselt. Kui maagilise kallakuga žanrides leidub (tavapäraseid) raamatukogusid sageli, siis teadusulmes on neid raskem leida — või siis raskem ära tunda ja defineerida.

Käesolev raamatukogude aasta andis Mairile tõuke Reaktorisse igal kuul üks temaatiline jutt kirjutada. Osa väljakutsest seisneb püüdes kirjutada lisaks võimalikult paljudes alamžanrides. Lõpuks sai teadusulmeliste raamatukogulugude kirjutamisel sobivaks võtmeks lugeja õiguste tõlgendamine: kuigi tehnilised lahenduskäigud võivad muutuda, on inimeste baasvajadused ja baaseesmärgid ajas püsivamad. Märksõnad: ligipääs teabele, autori töö kompenseerimine, kultuuri kandmine, õpikeskused, laenutuskeskused. Korduvalt põimus teemasse ka maagilise raamatukoguhoidja tegelaskuju.

Päeva lõpetas akadeemiline magustoit: Andrus Org & Jaak Tomberg küberpungilise analüüsiga. Publikule anti temaatiliste elementide lahkamise abimaterjaliks lugeda/kuulata katkend Stephensoni „Lumevaringust”. Analüüsi märksõnad: (omaaegne) kõrgtehnoloogia, numbrite rägastik küberruumi tohutu mõõtkava edastamiseks, metafoorid, ülekiirendatus, pinge/kontrast kahe maailma vahel, ilmetu tavamaaim ja küberruumi kirevus, võim ja “küberkauboid”, infohulgad, info lahtipakkimine (sealhulgas “raamatukohuhoidja” osavõtul), kuritegelik ilm, tegelaste kehv elukvaliteet, kuri tehnokraatia, “vabaduselubadused”, utopism, mütologiseerimine, avatarid.

Mõlemad esinejad leidsid, et varajasele küberpungile on iseloomulikud küberruumi romantiseerivad kujutelmad; inimkeha materiaalsust loodetakse ületada või vähemalt parandada, reaalsustajule esitatakse väljakutseid. Kui aga omaaegsed romantilised küberulmad asetada kohakuti sajandivahetuse “päristuleviku” ja interneti kättetulemisega, siis vabaduselubadused kommodifitseeritakse, võrkulaetud teadvuste asemel leiame pealetunginud kommertsinterneti, kus virtuaalväljundid mitte ei päästa meid materiaalsest maailmast, vaid hoopis dikteerivad seda, ning informatsiooni vaba vohamise asemel on tekkinud kõrvuasetsevad eraldatud kõlakambrid. (Minu isiklik lugeja-tähelepanek selle koha peal on, et omaaegsed romantiseeritud düstoopiad tunduvad meie praeguste argitrendide valguses tihti sellised nunnud, noh, umbes samamoodi süüta suvelapse moodi, nagu viimase pandeemia eelsed nakkuseleviku-lood.)

Siiski, ka tänapäeva olmestatud ja tarbekaubastatud võrguelu sisaldab mõningaid vanade unistuste motiive: virtuaalsed kaubad, spekulatsioonid, virtuaalstaarid (ka “reaalsete” popstaaride virtuaalversioonid) ja “taustal luuravad vastasseisus transhumanism ja posthumanism.”

Ja siis äkki oli ulmepäev läbi, internet võeti ära ja toimekam rahvas juhatati mööda salakäiku teabetemplist ära kõrtsi.

Suur tänu kartmatutele korraldajatele: Birgit Teemäe, Tea Roosvald, Eva-Liisa Lõbu ja veel paljud abilised-kolleegid Tallina Keskraamatukogust!

Tervet ulmepäeva saab järelvaadata Tallinna Keskraamatukogu kanalil.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Ilmunud varem ajakirjas Reaktor

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 1. osa, 1.-16. november””

See siin ei ole koht, kust otsida tarka süvaanalüüsi või vahedat kriitikusulge. Tegu on häbematu mõnnatamis-muljetusega.

Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.

Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.

Edasi läheb lugu samuti üsna täpselt romaani sammude järgi. Iga peatükk on ühtlasi uus novembripäev, pühad sealhulgas; tegevuspaigaks on küla mikrokosmos koos seda piiravate strateegiliste punktidega: kõrts, kirik, mets, meresuu, põrgu, mõis (vt. tagakaas).

Seejuures mõjub koomiksi-november omaette tervikuna, mis ei illustreeri ega dubleeri romaaniteksti. Kuigi kasutatud dialoogid ja sõnalised vahemärkused on peaaegu sõnasõnalt üle võetud, elab koomiksimaailma küla oma elu ja avaneb paljude peente pildidetailide kaudu.

Näiteks lae-pealt vaade Koera-Kaarli elamisse näitab silmapilkselt rehetaret, kus vähest kraami hoolega hoitakse (töökorras viljasari seinal, kaanega astjas on korralikult seina ääres), sisekliimat loovad lahtise koldega reheahi ja muld- või paepõrand; keegi käib korrapäraselt ahju peale; elatakse tõenäoliselt ilma korstnata (mõned hilisemad külavaated seavad selle hüpoteesi siiski kahtluse alla) ja arvatavasti ei osata veel ka väljakäigust puudust tunda.

Mitmed pisemad vinjetikesed ja romaani kõrvalisemad tegevuskäigud ei ole koomiksimaailma tervikusse mahtunud. Näiteks jääb vahele mardiöö, mil Imbi ja Ärni rehepapi manu puudevargile kipuvad, koll-kilter jõuab pildis enne kodukäima, kui tema vanade pükste ja muu päranduse jagamist näidata jõuaks, ka noore parunessi saabumine ja kohtumised tunduvad pildis kõvasti kompaktsemad kui romaanis. Samuti jääb nägemata, kuidas aidamees jahil huntidele vigurit teeb, Saaremaa võõras rahva rõõmuks puu otsast alla kukub ja muud karakteersed juhtumid, mille kaudu sõnavormis külarahva meelelaadi valgustati ja taktikalise folkloori näpunäiteid jagati.

See-eest aga saavad tähtsamad tegelased esmamainimise puhul terve tutvustava lehekülje, kus siis pilt ja sõna üheskoos nende olemuse kokku võtavad.

Kõige suurem lugemis-vaatamismõnu saadab muidugi kõikvõimalikke imeolendeid ja tont-olevusi, eriti aga külarahva kokku mätsitud kratte ja kratikesi. Kõige šikima krati tiitli saab loomulikult rehepapi vana Joosep. Aga ka aidamehe sirp-vasar-sitahark kombo on … töökas.

Koomiksi värvigamma on tõeliselt novembrine — must, lörtsivee-karva, valge — ja jaopärast-punane. Kui esimese lugemise järel hakkasin kirja panema lauset tuntud headuses minimalismist, kus vähene värv tõmbab tähelepanu, siis pool-novembrit edasi uurides mõtlesin ümber. Esmane minimalistlik tunne on petlik, rohkem on siin tegu sõnasisulise maailma peenelt prepareerimine ja pildipaladeks kontsentreerimisega.

Lugedes tasub aega võtta ja pildi sisse minna, sest iga pildi sisse mahub pool maailma (ja see teine pool on kaadri taga kogu aeg tunda).

Eriti detailirikkad on kohad, kus siin- ja sealpoolne ilm ristamisi lähevad: kratilennukoridor rehetarede katuste kohal, mets- ja põrguelajate pillerkaar, hingekujude saunaminek, risttee ligiduses põrgusuu avanemine … Üldiselt — kui vastu tuleb üle-lehekülje pilt, siis seal leidub avastamist innustavaid pisinikerdisi ikka väga mitmendal uurimisel. (Näituseks — jäin jälle pikemalt seda tont-ilvese pilti uurima ja alles nüüd märkasin, et põrgurahva rongkäigu hulgas on ka mõned lendkollid!)

Kõheda Folgi kratiskeemidelt tuttavaid infograafilisi vimkasid seekord väga ilmselt silma ei hakka, kuigi hästi uurides mõne ikka natuke leiab (puuduva prossi tuvastamise koht, punasega markeeritud libahundisalv, seebimullitaust Sulane Jaani ihuhädas, punaselt väljajoonistuv risttee).

Samamoodi, nagu “Hukkunud alpinisti” koomiksi puhul, ei suuda ma ka seekord objektiivselt hinnata, mis tunne oleks koomiksit lugeda ilma romaani tundmata. Tõsi, originaal-Rehepapi viimasest lugemisest on üksjagu aega möödas, aga iga stseen, iga pildiruut toob tuttava maailma meelde, meenub väljaütlemata nalja teine pool ja nõnda edasi.

Igal juhul ootan huviga novembri teist poolt ja unistan salakesi sellest, et ka ussisõnade maailm, muidugi oma unikaalses pildikeeles ja oma värviloogikaga, ükskord koomiksitõlgenduse saab.

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid
Postitus ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

Hukkunud alpinist koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Jagan taas soovitust-arvamust, mille algselt kirjutasin ulmeajakirja Reaktor. Seegi kord on soovitamisel kodumaine koomiks, täpsemalt Veiko Tammjärve filmitöötlus.

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

“Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi — petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel — seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

Pikemalt loe jaanuari Reaktorist. Jaanuarinumbrist leiab ka Jüri Kallase Alpinist-arvustuse, samuti intervjuu Veiko Tammjärvega. Lisaks soovitan lugeda pikemat intervjuud Loovgraafi blogis

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid

Mark Antonius Puhkan “Antennimaja inimesed”

Reaktorisse õnnestub mul peaaegu igal kuul kirjutada ülevaade mõnest vähemtuntud koomiksist või veebisarjast. Juunis võtsin sirvimisele kodumaise trükikoomiksi “Antennimaja inimesed”. Piltloo kirjutas ja joonistas Mark Antonius Puhkan ning ilmus see aastal 2019.

Tegevus toimub määramatus tulevikus, määramata kataklüsmi järgsel ahermaastikul. Lauskmaal elavad inimesed kellel on kõik olemas — tuulevaikne lohk elupaigaks, rohkelt räbu ehitusmaterjaliks; solgiojad, millest saab juua ja kalagi püüda; ihuramm, põlev bensiin ning padrunid, jõuga toidu hankimiseks, tasuta wifi, mille poole palvetada.

Eemal, kõrges antenniga majas elavad inimesed, kellel on kõik puudu — hingerahu, ilu, inspiratsioon, loomingu jäävus…

Lugu algabki sellega, kuidas väike poiss ütleb lahti nii palju nukrust toonud unistusest ja temast kasvab tõsine jahimees. Seda, kui ohtlikud on unistused, näeme antennimaja elanike pealt veel aastaid hiljemgi. Maja kolm elanikku, aednik, kujur ja radist (minu meelevaldselt antud nimed), muudkui unistavad ja igatsevad. Öiseid eetrisahinaid kammides kuulis radist juhuslikku meloodiat ja on nüüd lohutamatu, sest pärast viivukest muusikaelamust ei paku lihtsad raadioraginad enam hingekosutust. Kujur aga ei suuda vormida midagi peale varemekildude, mida ümbrus niigi täis on. Ainult aednik on oma unistustes kummaliselt rahulolev, tema käte all küpsevad justkui eimillestki kohvimarjad ja puhkevad roosid.

Ühe pikaleveninud uudistusretke järel selgub, et antennimaja on ka küti tütrele halba mõju avaldanud. Kalk jäätmaarüblik, siiani isa au ja uhkus, keda ei õnnestunud isegi värvilise traadiga lollitada, igatseb ühtäkki taga närbunud roosiõit. Asi läheb nõnda hulluks, et isegi Püha Kohviautomaadi altaril palvetades ei küsi plika enam head jahiõnne ega parimaid padruneid (nagu kord ja kohus), vaid püüab närbunud lilleräbalat ellu äratada.

Kütt ei tohi asja muidugi sinnapaika jätta ning läheb lapse elu ära rikkunud ilutsejatelt õigust nõudma.

Tüli käigus kukutatakse võimas antenn lõpuks katuselt ja ootamatu murrang muudab kõigi tegelaste maailma üpris ettenägematul moel.

Kuigi näpu vahel õhuke, pakub “Antennimaja” juurdlus- ja avastamisrõõmu päris tükiks ajaks. Esimesel lugemisel visandliku hõllandusena mõjunud lugu kerib end ajapikku põhjalikumalt lahti, silmale nähtavaks joonistatud detailid hakkavad tagantjärele aina tõhusamalt kokku ja pildimaastikel avaneb uusi kihte veel õige mitmendal taaskülastusel.

Need, kelle jaoks lugemiselamus tähendab peaasjalikult sunnib-lehte-keerama-tunnet, siit ilmselt oma naudingut kätte ei saa. Kuid näiteks minu jaoks ei tähendanud teadasaamine “mis siis edasi sai” lugemisprotsessi lõppu, vaid rohkem nagu eeltööd.

Kui olin kiiremal käigul põhilooga esmatutvuse sõlminud, lugesin seda veelkord pildirea kaupa — justnagu veebikoomiksi vaatamise rütmis. Ja siis lugesin veel ja veel, nüüd juba juhuslikult siit-sealt, üksikutesse piltidesse süüvides. See “juhuslikult ja süvitsi” uurimine hakkas meenutama tunnet, mida viimati kogesin Stalkeri või New Vegase mängumaastikel kindla sihita ringi konnates ja vana maailma jäänustes sonkides. Igal leheküljel, vahel igas pildiruudus avaneb pisiasjades oma lugu: värviline prügi kõneleb möödunud tsivilisatsioonidest, tornmaja nõuka-arhitektuur ja tubased elemendid annavad vihjeid sündmustiku toimumispiirkonnast…

Ka autor ise andis raamatuga kaasa soovituse: “loe aeglaselt”. Ma ise lisan soovituse: “loe mitu korda, mõttega”. Soovitus kehtib muidugi lugejale, keda niisugused asjad paeluvad — pealtnäha lihtne ja kodune post-apo, seestpoolt-suurem maailm, mis avab end pisitasa, leidlikud detailid, mida märkab alles mitmendal vaatamisel, vastamata küsimused, mille osas võib siiski sisu põhjal järeldusi teha.

Laura Loolaid

Foto raamatust: Laura Loolaid
Artikkel ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

 

Ulmekirjanikud eriolukorras: miniintervjuud Maniakkide Tänava, Heinrich Weinbergi ja Indrek Harglaga

Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.

***

Vastab Maniakkide Tänav

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Minu puhul erineb see selle poolest, et nüüd on pere kogu aeg kodus ja minu kõige eelistatumal kirjutamisajal, hommikul ja päeval, ei saa suurt midagi tehtud. Õhtuti olen üldjuhul kirjatööks liiga väsinud ja seega on jäänud peamiselt vaid varahommikud, kui teised veel magavad. Seetõttu on ka kirjutamistempo veidi alla vajunud, sest päris igal hommikul ma ei viitsi nii vara ärgata.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Mõtted rändavad nii kodus kui võõrsil. Mõne lühema pala tahaksin panna Eestis toimuma, kuid käsil on ka üks pikem romaan, mille tegevus toimub meie päikesesüsteemi äärealadel. Kuna romaan on prioriteet, siis eriolukorrast tingitud kirjutamisaja kokkutõmbumise tõttu võivad lühemad palad edasi lükkuda. Kuid samal ajal mängin vahepeal mõtetes veel mõne ideega ja kogun tulevaste romaanide jaoks materjali. Seal on maailmu taas fantasy-st kosmoseni, kerge läbipõikega ka Eestist. Kui kirjatöö käesoleva romaani kallal ikka üldse ei edene liigse väsimuse tõttu, siis panengi paika tulevaste romaanide süžeeliine – et kui järg ükskord nendeni jõuab, siis oleks eeltöö juba suures osas tehtud.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Ma usun, et enamus Saladusliku tsaari sarjast, keskkoht ehk kõige rohkem, on selliseid kirjakohti täis.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Hetkel hakkas just Lääne Elus järjejutuna ilmuma kosmosemadina-romaan „Laevakaitsjad“ ja kohe-kohe on trükist tulemas Saladusliku tsaari sarja kuues osa „Viimase vere poole“. See on jutukogu ja minu panust on seal koostamise vaev ja kolm ning pool lühilugu. Lisaks on parasjagu kibedas trükiettevalmistustöös veebiajakirja Reaktori parimate palade kogumik, kus mul on samuti üks pala lugejate ette ilmumist ootamas. Kuuldused räägivad ka, et kohe-kohe on trükist väljumas Indrek Hargla koostatud eri autorite jutte koondav kogumik „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus minu panust on samuti pool jutukest, pooleks Joel Jansiga.

***

Vastab Heirich Weinberg

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Alustuseks tuleb meelde tuletada, et ma olen siiski jätkuvalt eelkõige hobikirjanik, mis tähendab, et ma kirjutan siis, kui hobi jaoks aega leian. Päevatööd teen tootmisettevõttes, mis valmistab puidust aknaid-uksi. Seega, kas minu argipäev eriolukorras on teistsugune tavaolukorrast. Üllataval kombel mitte väga – nagu keegi ütles, siis Järvamaal on elu nagu vanajumala selja taga, meil on niikuinii rahulik ja vaikne kant, suht vähe rahvast ja nüüd on lihtsalt veel vaiksem. Meie ettevõte tiksutab vaikselt edasi, kuigi töömaht on vähenenud. Nii ma siis lähen hommikul tavarutiinis kontorisse, teen oma töö ära ja lähen õhtul koju tagasi. Teisiti on niipalju, et ulmesõprade üritused on kolinud virtuaalruumidesse ja igasugust sotsialiseerumist väljaspool tööaega on vähem. Mitte et ma tavaolukorras oleks teab mis suur sotsialiseeruja olnud. Seega lühidalt öeldes – palju polegi muutunud.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Tegelikult olen ma viimasel ajal olnud loomingulises mõttes äärmiselt laisk ja väheproduktiivne. Jällegi – kuna olen hobikirjanik, ei pea ma oma kirjutamisega leiba lauale ja riiet selga teenima ega katust pea kohal hoidma (selle eest hoolitseb päevatöö), mis tähendab, et kirjutan täpselt nii, kuidas tuju on ja mis lubadusi kellelegi olen jaganud. Viimase aasta jooksul on olnud n-ö tellimustöid – mõne kogumiku tarbeks jutte küsitud (Looming nr. 5-2019, “Isaac Asimov 100”, “Täheaeg 19: Pilvede Sultan”, Indrek Hargla peatselt ilmuv antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“) ning heas mõttes rutiiniks on saanud Reaktori rubriik, kus arvustan eelmise kuu numbris ilmunud jutuloomet.

Suurem projekt on Jack McDevitti romaani „Talent of War“ eestikeelseks manamine – seega rändan ma kirjastuse Fantaasia soovil praegu koos antiigikaupmehe ja hobiarheoloog Alex Benedictiga kusagil 11-12 tuhande aasta kaugusel tulevikus mööda Linnutee siinset nurka ja üritan lahendada tema kaasajaks ca 200 aasta vanust mõistatust seoses sõjakangelase Christopher Simi ning tema kadunud laeva „Corsarius’ega“ ning kuidas Alexi kadunud onu Gabe selle kõigega seotud oli. Kas ma mainisin, et seal tulevikus on ka tulnukad…?

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Minu lühiromaan „Pimesi hüpates“ räägib (n-ö taustaloona, sest põhirõhk on hoopis mujal) sellest, kuidas inimeste ja tulnukate kokkupuute tagajärjel tekkis uut sorti viirus, mis laastas Maad hullusti, kuid mõjus veelgi hullemini neile tulnukatele. Samuti on lugu „Kasutusvalmis“ mingis mõttes sissevaade isolatsioonis elavate inimeste veidrasse argipäeva millalgi paari-kolme sajandi kaugusel tulevikus tänase USA territooriumil.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Tõesti-tõesti – interneti võimet kuulujutte levitada ei tohi kindlasti alahinnata… Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis soovitaks kindlasti Indrek Hargla uut antoloogiat „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus on 12 algupärast juttu tuntud eesti (ulme)kirjanikelt – teiste seas siis Weinbergi klaviatuurist ilmuv „Karma võlg“. 2016.a ilmunud romaan „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist“ lõppes ka otsa täpselt sinna kohta, et jäi suur küsimus, mis siis nüüd edasi? Selle, mis edasi, olen nüüd käsikirjaks vormistanud ja lootusrikkalt kirjastajale saatnud. Elame-näeme, mismoodi selle järjega läheb. Samuti on sellest romaanist (ilmselt esimeses järjekorras mulle endale) jäänud mõned vastamata küsimused peategelase mineviku kohta – nendele olen samuti vastuseid proovinud anda, kuid siinkohal ei taha sündmuste käigust ette rutata. Kas eellugu tuleb või mitte, seda näitab aeg. Ja nagu kogemus kinnitab, siis mõnigi lugu ei hüüa tulles, vaid justkui juhtub mõnel ilusal hommikul või pärastlõunal. Nii et ma olen ise ka põnevil, et mis siis nüüd kohe-kohe valmida võiks :)

***

Vastab Indrek Hargla

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Väga suurt erinevust ei ole – mis puutub tööalasesse elusse. Suurema osa ajast teen ma ikkagi kodus tööd, see tähendab, et kirjutan; ära on jäänud mõistagi käimised, kohtumised, koosolekud ja mõned projektid on seisma jäänud või siis edasi lükkunud. Üks väga algusjärgus ulmefilmi-projekt on seisma jäänud, aga sügise poole ehk käivitub loodetavasti uuesti; üks teine filmiprojekt on samuti seisurežiimil, aga selle üle on aina hea meel. Samuti oleks just kevadel üks kriminaalnäidend tootmisesse läinud, aga praegu ei toimu teatrites midagi. Samas on olnud võimalus proovida minu jaoks suhteliselt ulmelisi asju, nagu videokonverentsid üle interneti ja isegi ühele gümnaasiumile pean ma nüüd küllaminemise asemel kodust arvuti ees kõnelema.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Konkreetselt kirjutan ma praegu romaanitriloogia „Süvahavva“ kolmandat osa „Viimane suvi“ ja sellest nii umbkaudu pool on valmis. See on selline üleloomuliku elemendiga kriminaalromaan ja külatriller ja ma olen seda kirjutades tõepoolest rännanud üsna ootamatutele radadele ning teinud enda jaoks paar üllatavat avastust. Samal ajal pean ma tegelema ka ühe muusikalise noorteetendusega, mille üks teema on rändamine ajas, aga sellest on täpsemalt praegu vara rääkida.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Konkreetselt praegusest olukorrast on inspireeritud novell „Musta surma rada“, mis on sisse loetud „Tumedad tunnid“ podcastis. Varasemast meenub lühiromaan „Jõgeva elavad surnud“ [kogumikus “Suudlevad vampiirid” – LL.], mis kirjeldab katastroofi saabumist ja apokalüptilise Eesti algust. Miskit sorti epideemiast olen ma ka kirjutanud lühiromaanis „Roos ja lumekristall“ [kogumikus “Roos ja lumekristall” – LL.].

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Mõni nädal tagasi ilmus antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kui sa seda mõtled. Seal on kaksteist uudisjuttu kaheteistkümnelt kirjanikult elavate surnute teemadel, kõige laiemas diapasoonis, nii-öelda. Näha saab raamatupoes; kui raha jätkub, saab ka sealt osta ja lugeda. Kirjastus „Raudhammas“ müüb postimüügiga mõistagi poehinnast odavamalt. Peaks vist ütlema, et see ei ole tingitud selle kevade sündmustest, vaid et ma hakkasin juba mineva-suvel seda kokku seadma ja kirjanikke tüütama.

***

Suured tänud vastajatele!

Lisaks soovitan lugeda mõnevõrra sarnaseid teemasid puudutavaid intervjuusid Reaktori peatoimetaja Triin Loidega ja ulmekirjastaja Eva Lutsuga (täismahus nähtavad Postimehe tellijatele).

Aga see pole veel kõik. Tähelepanelik lugeja pani juba ilmselt tähele, et kõik kolm vastajat nimetasid äsjavalminud tööde seas ära ühe lühijuttude antoloogia. Eelmisel nädalal rõõmustaski ulmesõpru “Ülestõusjate ja kodukäijate” raamatuesitlus, kus jagasid mõtteid pea kõik antoloogias esindatud autorid. Eriolukorrale kohaselt toimus esitlus virtuaalruumis ja huvilised saavad selle salvestust vaadata siit. Antoloogia järellainetus tabas ka võrku kolinud õudusfilmifestival HÕFFi, mille esitlusi ja vestlusringe saab järelvaadata siit.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid

Ulmeajakiri Reaktor

Alustama pean ülestunnistusest, et ülevaadet Reaktorist ei kirjuta ma mitte lugeja, vaid tegija pilgu läbi – juba mõniteist kuud aitan ma selle sisu toimetada ja kirjutan teinekord isegi mõne pala. Lugemissoovitust kirjutama asudes avastasin kummastusega, kui keeruline on võõrale publikule tutvustada midagi, mille köögiaurudes ise pidevalt ninapidi sees oled. Lõpuks otsustasin appi võtta videopildi: näitan meie tegemisi otse ekraanil ja jutustan käigu pealt, mis on mis.

Esmakontakti saateks siiski mõni rida selgitust nendele, kes kohaliku ulmemaastikuga üldse tuttavad ei ole, ja kellele nüüd ähvardab kaela sadada täiesti uus võõras maailm koos uute võõraste mõistetega.
Niisiis: Reaktor on tasuta veebiajakiri. See ilmub kord kuus ja koondab ulmejutte, ulmega seotud uudiseid, arvamusi, arvustusi, tõlkeid, lugemis-, vaatamis-, või mängumuljeid, autorirubriike, intervjuusid ning muudki ulmelist meilt ja mujalt. Kraam on värske, vahel toores, ning tähemärkide arvu ei piira mitte trükipoogna serv, vaid tegijate jaks ja ajumaht.

Sõna ‘ulme’ tähistab Eesti Ulmeühingu määratluse kohaselt “kunstižanri, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.” Need väljamõeldud maailmad ja kujuteldavad nähtused võivad olla võrratult mitmekesised — ulme mõistemantli alla mahub lisaks kosmos-kombitsad-kuningriigid põhiharudele veel maailmalõpu-järgseid maastikke, ebamugavaid tulevikke, libaolendeid suurlinnadžunglis, tossavaid dirižaableid, küberagulites seiklevaid digisamuraisid…
Ka Reaktori vabatahtlikus toimetuses tegutsevad väga erinevate maitsete ja väga erinevate tõekspidamistega ulmesõbrad. Lisaks toimetuse tuumikule löövad kaasa mitmed külalisautorid ja korduvad kaastöötajad. Nii võibki juhtuda, et samas numbris väljendatakse risti vastupidiseid seisukohti ja jutuvalik toidab vastandlikke maitseid. Materjali koostamisel ei näe me vaeva peresõbralike hoiakutega — seega on Reaktor mõeldud pigem täiskasvanud lugejale.

Praegu jookseb Reaktori kümnes ilmumisaasta. Jaanuaris ajasime suure saluudiga püsti sajanda numbri ja siinse ülevaate ilmumise ajaks sai karantiini kiuste kokku ka märtsiväljaanne.

Siin on lingid videos kõlanud soovituste juurde:
Kaks pistet rebase jalga” (Mairi Laurik)
Müür” (Andrei Samoldin)
Mustade Inglite Armee” (Leila Tael-Mikešin)
Mitmekihilisem” (Heinrich Weinberg)
Venuse sünd” (Jaagup Mahkra)
Paljasjalgsed” (Meelis Ivanov)
Teene võlgu” (Toomas Krips)
Neljatuulekõlad” (Tea Roosvald)
Kollased silmad öös” (Artur Räpp)
Põrgutee” (J. J. Metsavana)
Parempööre” (Joel Jans)
Das Kulturkonflikt” (J. J. Metsavana)
Gurja ja kosmos” (1695)
Mamma” (Bix Pokupoeg)
Intervjuu: Priit Öövel räägib „Tumedatest Tundidest“ (loe ka Triin Võsobergi kuulamissoovitust!)
Intervjuu: Alastair Preston Reynolds

Muidugi on lugemist väärt materjali palju-palju rohkem, kui ühekorraga nimetada jõudsin või tihkasin (mainimata jätsin muuhulgas paljud jutud, mille valmimisel olen ise käed külge löönud). Samuti olen vanemates aastakäikudes sonkides leidnud põnevaid maiuspalasid, mida teadlikult ei oleks osanud otsida. Näiteks “Hilise lõikuse” rollimängukroonikad ja Jüri Kallase ulmeajakirjade-ülevaated (klõpsake autori nimel — siis kuvatakse sama autori kõik postitused).

Ma ise kirjutan pea iga kuu ülevaate mõnest veebikoomiksist või -sarjast.

Soovitan lõpetuseks veel kahte artiklit. Esiteks Jüri Kallase põhjalik ülevaade tema koostatud Eesti ulme bibliograafiast — andmebaas, mis ei saa kunagi valmis ja mis pakub põhjatult avastamist. Ja teiseks Reidar Andresoni kirjutis Tartu ulmekirjutamise töötubadestkuna ajakiri Reaktor on ühiskirjutamistega tihedalt seotud!

Laura Loolaid

Kaastöid, arvamusi, uudiseid, häid mõtteid võtab Reaktor vastu sellel aadressil: