Oskar kuulis raamatukogus …

Laura Loolaid, Seili Ülper

“See juhtus raamatukogus”: Anu Amor-Narits räägib noorte omaloomingukonkursist

Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse.

Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…

Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud. Mõtlesime, et vaatame, kas selle teema peale üldse midagi tuleb. Aga kokku oli töid seitsmest erinevast koolist. Osade puhul oli õpetaja pannud terve klassi kirjutama, aga muidu olid mõni siit, mõni sealt. Kõige rohkem oli keskmist vanuseastet – viies kuni üheksas klass.

Ja suurtelt, kümnes-kaheteistkümnes tuli ainult kaks tööd. Arusaadav, võib-olla nemad osalevad juba järgmistel konkurssidel ja kes selles vanuses kirjutab, kirjutab võib-olla juba kuhugi mujale.

L: Jah, ulmeloomekonkursile, mille lõpetamine nüüd Tallinnas oli, sinna saatsid küll vanemad koolinoored ja paar noort autorit neist on Reaktoris ka varem avaldatud.

A: Jah, ma arvan, et gümnasistid on juba nagu teine tase, nemad leiavad juba endale teised kanalid. Aga siis meie teemapüstitus: raamatukoguaasta puhul raamatukoguteemalised jutud. Ega meil tegelikult ei olnud erilisi ootusi, mõtlesime, et vaatame, mis saab. Et näeks, kuidas noor inimene suhestub üldse raamatukogusse kui sellisesse tänapäeval. Aga selliseid jutte väga palju ei olnud. Valdav lemmikteema oli ikka “see juhtus raamatukogus”. Selle alt tuli igasuguseid erinevaid juhtumisi, mis olid kriminaalsed ja fantastilised ja verised ja hirmsad ja … väga palju fantaasiat.

L: Korraks tulen selle kolme teema juurde tagasi, mis need täpselt olid?

A: Kolm teemat: “tulevikuraamatukogu”, “see juhtus raamatukogus”, “mina ja raamatukogu”.

L: Mäletan, kui kevadel hoidsin sellel kuulutusel silma peal, siis mõtlesin, et ja kindlasti sealt tulevikuraamatukogu teema alt tuleb palju ulmelist, aga kuidas tegelikult oli?

A: Mõned tööd tulevikuraamatukogust ka, aga rohkem oli teemal “see juhtus raamatukogus”. Tulevikuraamatukogu lugude tulevikuperspektiiv oli selline… tume. Põhisõnum oli see, et ühtegi inimest seal ei ole, masinad annavad kõike, on sellised masinad, mis loevad raamatuid ette, et et sa ei pea jumala pärast ise sõnagi lugema. [Naerame] Et see perspektiiv oli selline noh, võib-olla mitte päris see, mida meie siin vanemate inimestena tuleviku raamatukoguna näha võiksime. Kui ma järele mõtlen, siis võidutööde hulgas oli üks teemal “mina ja raamatukogu”, ülejäänud olid kõik “see juhtus raamatukogus”.

L: Räägi lähemalt nendest juttudest – millised olid ametlikud võitjad ja mis sulle muidu millegi poolest meelde jäid?

A: Oli selliseid töid, kus kokkupuude raamatukoguga oli väike. Lihtsalt keegi läks raamatukokku ja seal hakkas midagi juhtuma. Need lood oleks võinud sama hästi juhtuda kinos, kaupluses või kuskil mujal. Aga oli ka raamatu sisse mineku lugusid. Näiteks esimese vanuserühma üks töö oli sellest, kuidas Pipi ja Karlsson kukkusid raamatutest välja ja pidid teineteise raamatutes käima. Ikka rõõmustab südant, kui juttu on päris raamatutest! Äge oli üks kurja raamatu lugu: raamat oli ütles, et kui sa mind ei loe 20 korda läbi, siis … pidi lugeja ära sööma, või ründama kuidagi. Veel oli ühes loos saladuste raamatukogu, mis oli inspireeritud “Kolmanda A kriminalistidest” (Ilmar Tomusk) – siin oli palju viiteid raamatutele, mis päriselt olemas on.

Veel meeldis üks lahe lugu, kus oli maailmaraamatukogu kongress välismaal ja seal varastati ära maailma esimene haldjapiibel ja oli vaja selle jälgi ajada. Üks tore töö oli selline, kus on üks noormees, kellel oli keeruline haigus, haiguse nime ta küll ei oska öelda, aga ta peab kogu aeg raamatuid lugema, muidu ei jäägi ellu. Lõpuks tal lubati elada raamatukogus raamatute vahel, et ta saaks lugeda. Loomulikult oli ta lugedes omandanud võluvõimeid ja siis püüdis pätid kinni, kes raamatukogust tahtsid varastada. Üks lugu oli sellest, kus raamatukoguhoidja oli tegelikult väga ohtlik – oli naiskurjategija ja tappiski ära lugejad.

[Selle ettekujutuse peale lagistame jälle rõõmsalt naerda.]

Üks lugu, see saigi eriauhinna, jäi mulle ja teistele meelde selle poolest, et ta on proosatekst, aga kirjutatud nagu proosaluule. Neljateist-aastasel väga ägedalt kirjutatud – loos raamatud omavahel vaidlesid ja rääkisid huvitavas vormis. Nii mõnusalt irooniline lugu, sellest kuidas siis, kui hakkavad saabuma külalised, tuleb panna riiulitesse väärt teosed ja peita ära kõik Videvikud ja Koidukumad, Dan Brown tuleb ära visata ja Hesse riiulisse panna.

L: Meenutab mitmeid jutuajamisi, mida täiskasvanutel kõlbab lugeda, mida mitte…

A: Jah! “Kasutame suuri sõnu, nagu belletristika, vaba, sundimatu, igapäevane lingvistika.” Selline tsitaat luuletusest.

L: Kas neid töid saab kuskilt lugeda ka, raamatukogu noortenurgas näiteks? Teeksin kohe reklaami!

A: Praegu on üleval ainult võitjate info.

(Loe siit: https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/914-omaloomingukonkursi-tulemused)

L: Nüüd ulmeteema juurde – sa juba mainisid, et teema võimaldas kirjutada väga realistlikult, aga tegelikult suurem osa töid, mis tulid, olid mingi ulmelise elemendiga?

A: Tundub, et see on seotud sellega, mida lapsed armastavad lugeda — kes kirjutab, küllap see ka loeb – ja kindlasti ka sellega, mis on praegu kirjandusmaastikul. Selles vanuses lastele ja noortele on põhižanrideks praegu detektiivilood ja fantasy. Paistab välja, mis on lugemislaual.

L: Ühe natuke üldisema mõtiskluse võtsin Tallinna ulmeürituselt kaasa — seal keegi ütles välja umbes sellise mõtte, et nooremana lapsed loevad hästi palju ulmelisi asju, ei diskrimineeri ja et alustava lugeja loomulik olek ongi ulmelugemine, aga siis mingil hetkel see kasvatatakse neist välja. Kuidas, sulle tundub?

A: Ma ei tea, kas on nii, võib-olla nad [ise] kasvavad sellest välja. Ja samas on ka lapsi, kes ütlevad ei, ma ei taha mingit fantaasiat. Ma arvan, et see on natuke loomuomane, aga võib olla ka, et lapse fantaasia lihtsalt iseenesest on avaram. Kooli mõju muidugi mängib rolli. Ma arvan, et õpetajal on palju ära teha – kui õpetaja annab kogu aeg kohustuslikku kirjandust, siis mõni laps, kui ta on selle ära lugenud, ei taha raamatuid enam nähagi. Ja mõni õpetaja annab lastele suurema valiku ja ma arvan, et sealt tulevad paremad lugejad – neist, kellel on võimalus rohkem valida. Ma näen ju [raamatukogus] iga päev, kuidas lapsed on vaimustunud – mitte ainult lasteaiad, vaid algklassid arvavad ikka veel, et oi kui äge. Ma ei tea, mõned kindlasti ka kasvavad ulmest välja, näiteks kui jõuavad murdeikka, hakkavad rohkem võib-olla lugema midagi realistlikumat, tundevärki ja sedapidi noortekirjandust. Ja ma näen ka lapsi, kes tahavad, et oleks “päris” lugu – et päris lapsed teevad, päris asju. See on omaette pikem küsimus, mille üle saab vaielda.

L: Eks ma oma erialalise kallaku pärast küsin seda!

[Naerame.]

A: Ma arvan, et kirjutada on ka lihtsam sellist asja — fantaasialugu on ju mõnusam välja mõelda. Mis sa ikka seda realistlikku lugu raamatukogus teed, seiklus on ju ägedam.

L: Nüüd ma hüppan konkursi teemast juba välja. Need noored lugejad, keda sina iga päev teenindad, missugust õudust nemad loevad? Mis, mis on see, mida tänapäeva laps loeb õudse asjana?

A: Ikka kõike, mis on kätte saada. Nad loevad kaasaegsemaid asju. Näiteks Helen Käit, kes kirjutab väiksematele — “Kummitusmaja” ja “Pirita kloostri kummitus”. Muidugi V. E. Schwabi luudelinna triloogia, see läheb hästi, Kristina Ohlssoni raamatud … Paljud armastavad selliseid, kus on õudsed elemendid, võib-olla ei tahagi sellist paduõudukat, aga et ikka oleks kõhe. “Õuduste kool”, mis kohati on isegi koolikirjanduses — Grigori Oster, klassika. Väga õudne, lastele väga meeldib!

[Liigume näidete otsingul lugemissaali.]

Võlurite lood lähevad jätkuvalt väga hästi – Nicholas Flamel, Harry Potter, samamoodi Percy Jacksoni lood … Autoritest Bobbie Peers; Stroudi loevad need, kes on head lugejad. Palju loetakse sellist, mis on natuke fantaasia, natuke õudne ka. Teaduslikuma poole pealt Explorer Academy, hästi populaarne. Sarjadest muidugi Luuker Leebesurm, need loetakse tükkideks. Ja pisematele … neilt ikka küsin ka, et kui õudset raamatut võib anda. Tuleb välja, et mõni tegelikult ei ole nii vapper, kui ta arvab, ja mõni raamat on ikka natuke liiga õudne.

Nojah ja Näljamängud ja Labürindijooksja, kuigi ei ole enam nii värsked, on jätkuvalt lugemislaual, neil, kes vabatahtlikult loevad.

Need, kes on suured lugejad, need loevad natuke oma vanusest ettepoole. Kui sa loed žanripidi, siis saavad raamatud otsa suurtel. Kuigi tundub, et on jube palju raamatuid, siis meie näeme seda, et lastel saavad mingil hetkel raamatud otsa. Sellepärast, et ta on nii palju lugenud, et nii palju raamatuid ilmu peale, ta ei kasva ise nii kiiresti, et saata teda täiskasvanute osakonda, see käib veel üle jõu. Meil on üks kuldlugeja, üks poiss, kes on mõned asjad mitu ringi läbi lugenud. Ta nagu kiikab juba natuke sinna täiskasvanute osakonna poole, aga seal ta ütleb: “Ei tea, see ikka veel ei olnud päris minu jaoks.” Nad natuke kõlguvad seal laste ja täiskasvanute kirjanduse vahepeal.

L: Praegu sa ei teinud eristust lastekate ja noortekate vahel – et mingi eraldi ports, noh, nagu vanasti öeldi “kolmandale koolieale” jne.?

A: Lugeja on minu meelest nii palju muutunud, et väga raske on liigitada, me oleme väga hädas oma liigitusega.

Praegu me käisime seal osas, kus olid nii-öelda suuremate asjad, ütleme, neljas-viies klass ja ülespoole. Nad loevad nii erinevalt – mõni, kes on kehvem lugeja, loebki kaua aega Lasse-Maiasid ja selliseid lihtsaid asju. Ja samas, kes on tubli lugeja juba neljandas-viiendas klassis, tema tulebki juba siia taha otsa ja hakkab lugema neid asju, mis võib-olla kohati käivad üle pea, aga see huvitab teda ja on põnev. Need lood ei ole ju nii sügavad, et ta neist aru ei saa. Nii et kui tal just natuke liiga hirmus ei ole- Minu meelest selles mõttes lugev laps hästi palju muutunud ka, et see liigitus klassipõhiselt on hästi keeruline.

Tublimad õpetajad on ka selle ära tabanud – paljudes klassides, kui on vabam lugemine, siis lugemisnimekiri on väga seinast seina, sest et lapsed on väga erinevad.

L: Kokkuvõtteks. Kui sa võtad oma ettekujutuse “lugevast lapsest” ja “kirjutavast lapsest”, siis kuidas selles kontekstis vaadata omaloomingukonkursist osavõtjaid?

A: Kui ma vaatan neid töid, siis “lugev laps”, igal juhul loeb kõige rohkem mitmesugust fantaasiakirjandust. Need raamatu sisse minekud ja väljatulekud, põnevad keldrid kuskil raamatukogus, kuhu saab sisse minna ja kus võib juhtuda midagi hirmsat või siis võib seal peidus olla mingi salapära salapärane raamat kuskil keldris…

Klassikalised fantaasiakirjanduse elemendid on nendes lugudes sees. Ma eeldan, et need lapsed, kes on kirjutanud, nad on ikka lugejad-lapsed ka!

Anu Amor-Naritsat küsitles Laura Loolaid

Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor
Foto: Anu kirjandusfestivalil Luup Ekvilibrist

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Tiina Sulg

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Kärt Hellerma „Sinine missa. The Blue Mass“

See on Kärt Hellerma tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ esitlusel 9. novembril 2022 Tallinna Keskraamatukogus ettekantud avatekst.

Armastusest,
veealustest ja taevastest sfääridest
Me kasvasime sinises vees,
valguse sees.

Kärt Hellerma

Armsad kirjandushuvilised ja sõnanautlejad!

Meid on tänasel täiskuu päeval, tähendustiine 9. novembri õhtupoolikul siia kutsunud üks eriline raamat: üks raamat, millel puudub tagakülg, üks niinimetatud tirelraamat. Tere tulemast Kärt Hellerma eesti- ja ingliskeelse raamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ kordus- ja esmaesitlusele ning pidulikule üleandmisele, raamatu, mis pidi küll ilmavalgust nägema juba autori 65. sünnipäevaks eelmise aasta 9. novembril, kuid mis otsustas oma ilmaletulekuga siiski mitte liialt kiirustada!

Tere tulemast kirjanduslikule missale, mis algselt pidi samuti varem toimuma, nimelt septembrikuus Tallinnas vana dominiiklaste kloostri õue peal,〈1〉 ja mis polekski olnud ehk päris juhus. Sest just seal tutvus „Sinise missa“ kirjanikust minategelane ühelt põhjamaiselt saarelt pärit katoliku preestriga, hilisema mu sinise hingepreestriga, kellest sai valguse tooja ja igavese ilmutaja, mitmekihiliste peategelastega mitmekihilise novelli mõõtu armastus- ja maailmakõiksuse loo „Sinine missa“ käivitaja. Sest just toona pidi meie kirjanduslikule sinisele missale kell kuus järgnema ka täiesti reaalne missa. Kuid ma usun, et Kärt Hellerma missa tähendab midagi enamat.

Kannan oma silmi kui salakuule
millega näen sisse
ja näen välja
näen kaugemalegi veel

Mu seitse senist elu säravad
mu silmade salakuulides
nagu üheksa kassi käpad
tugevad pehmed
ja siledaks hõõrutud

– kirjutab autor oma esimeses luulekogus „Seniitvalgus“.〈2〉

Ma usun, et endas puhast põhiheli otsiva, absoluudi ja terviku poole püüdleva piirilkõndija Kärt Hellerma jaoks on missa pigem midagi religiooniülest, midagi, mis pürib universaalse missa poole.

Näita, Issand, meile oma armu.
Ja kingi meile oma lunastus.
Issand, võta kuulda minu palvet.
Ja las minu hüüd tulla sinu ette.
Issand olgu teiega.
Ja sinu vaimuga.
[—]
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.

(Lk 25) – Nõnda palub väikeses valges kirikus pühapäevahommikusel missal Gotlandi saarel mu sinine hingepreester.

Valgus, halastav valgus, kata meid, kaitse meid. Valgus, valva meid, hoia meid, õnnista meid. Valgus, meie lootus ja lubadus. Valgus, meie kohustus ja kaasaanne. Meie trööst, meie suurus, meie selgeim sisu.
Vallandu, valguse vahk ja voog. Valitse, valguse vaim, võida, valge valguse vägi.
[—]
Päike, ära veel kustu.
Ära kustu, ma palun.
Öö tuleb nagunii pikk.

(Lk 25–26) – Nõnda palub „Sinise missa“ kirjanikust minategelane. Elu andev ja võttev Päike (Valgus) aga ülendatakse viimases XIX peatükis üheks peategelaseks, milleks ta on tegelikult läbi kogu loo. See viimane kosmosesse suubuv, oma ülimalt apoteoosliku ja apokalüptilise lõppakordiga peatükk mõjub hingematva pildina, mis neelab su üleni endasse, tekitades nii õudu kui ka kummalist ülevust ja lootust.

Emotsionaalselt ja lüüriliselt pingestatud, eshatoloogilise varjundiga, piiritu armastuse poole püüdlevat, Marc Chagalli siniseid pilte silme ette manavat, paiguti üheksainsaks keele- ja vetevooks muutuvat „Sinist missat“ võiks tõlgendada mitte üksnes armastuse missana, vaid lausa valguse missana või taevaste sfääride missana või kõiksuse missana, kus jooksevad kokku paljud Kärt Hellerma poeetilised ja maailmavaatelised tõekspidamised ja uskumused, mis kiirguvad sealt kogu tema hilisemasse loomingusse. Teisisõnu öeldes: novellilaadne „Sinine missa“ mõjub otsekui Kärt Hellerma poeetiline kreedo ja/või tema loomingu poeetiline alustekst.

Kirjaniku 65. sünnipäevale pühendatud Tartu näituse (24.11.2021–20.01.2022) ja Haapsalu ülespaneku (2.11.–30.11.2022) jaoks, aga ka mujal olen ma muu hulgas täheldanud, et Kärt Hellerma tõuseb maapealsete ja veealuste saladuste juurest taevaste saladusteni välja. Ta kompab läbi sotsiaalkriitilise, eksistentsiaalse ja iroonilishumoristliku, kohati sarkastilise ja väga naturalistliku prisma – eriti luules ja paraluules – inimese olemist ja tunnetuse piire, uurib meie alateadvuses ja teadvustamatuses elavat maailma ja maailmakõiksuse olemust, füüsilist ja metafüüsilist sfääri. Tema loomingu üheks nimetajaks võiks võtta tema enda sõnad „looming on tähtede otsing“,〈3〉 selle sõna mõlemas ja veel laiemaski tähenduses. Kärt Hellerma on sõnameister, kes võtab sõnu valgusest kantud maailmast, selle vaikusest − „pilve piirilt“, et lükata „neid ritta“〈4〉. Sest tema jaoks on taevas „luule“ ja „kõikidest ülevam kunstiliik seal üleval“〈5〉. Samas on ta tuuker, kes toob „vaiksed veealused sõnad“ veest välja ja paneb need „aialippidele kuivama“, et „näha mis sõnad ütlevad“. Tema

veest võetud sõnad
on allikasõnad
tiigisõnad ja jõesõnad
on meresõnad
mis meresinast võetud
ja ookeanisõnad
mis muudavad
meid aupaklikumaks
On tõusuveest tulijad
ja on mõõnaaegade sõnad 〈6〉

Juuli lõpus ilmunud tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ tekkelugu polegi nii lühike. Idanema sai seeme pandud juba 2009. aastal, mil detsembrikuu „Sirbis“ ilmus „„Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata“. Kärt Hellerma „Sinine missa““, kus ma lummatuna sellest loost märkisin, et see vääriks omaette kaasi. Ma ei mäletagi enam täpselt, kas paar aastat enne Kärt Hellerma 65. juubelit või juba pisut varemgi, hakkasin ma seda mõtet taas kerima. Siis aga juhtus nii, et minu kõrvale astus üks inimene, keda see lugu oli samuti sügavalt haaranud: kirjaniku poeg Juhan. Just tema tegigi ettepaneku ilmutada „Sinine missa“ lisaks inglise keeles. Ja kui siis autor ka ise veel mainis, et kirjutades ta oligi seda lugu kummalisel moel inglise keeles ette kujutanud, asusime me tegutsema. Kõigepealt oli muidugi tarvis nõusse saada tõlkija Adam Cullen ja hiljem ingliskeelse järelsõna kirjutaja Eret Talviste, kujundaja Mari Kaljuste ning toimetaja Tiina-Ann Kirss. Oleme neile kõigile põhjatult tänulikud! Sügav tänu samuti Eesti Kultuurkapitalile, kirjastusele EKSA, Toomas Väljatagale ja küljendaja Merle Moorlatile.

Soovin kõigile, kes ei ole Kärt Hellerma „Sinise missaga“ veel tutvust teinud või teinud seda väga ammu, head lugemist või ülelugemist. Oleneb ju see, kuidas üks lugu või jutustus lugejale avaneb, paljuski tema tema kogemusest ja küpsusest, ent samuti tema tajuhaardest.

Aitäh veel kord kõigile, kes on tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ sünnile kaasa aidanud!

Tartu, 9. august–9. november 2022

Vaata ka: Eve Pormeister, Armastusest ja taevastest sfääridest. Rmt: Kärt Hellerma, Sinine missa. The Blue Mass. Tallinn: EKSA, 2022, lk 83–88 ja Eret Talviste, From Stars to Caves: Unearthly Longings and Embodied Desires. Rmt: sealsamas, lk 89–93.

Eve Pormeister

1 Vrd: Kärt Hellerma, Sinine missa. The Blue Mass. Tallinn: EKSA, 2022, lk 15. Edaspidi viitavad sellele teosele leheküljenumbrid tekstis.
2 Luuetus „Kannan oma silmi kui salakuule“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013–2014. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 103.
3 Luuletusest „Looming on tähtede otsing“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2019, lk 65.
4 Luuletusest „Hommikune sõna ja õhtune sõna“. Rmt: Kärt Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet (2014–2015). Tallinn: EKSA, 2015, lk 152.
5 Luuletusest „Pilved on taeva riimid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2018, lk 56.
6 Luuletusest „Tuuker“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017. Tallinn: EKSA, 2018, lk 53.

Fotod Läänemaa keskraamatukogus Eve Pormeistri
koostatud ja kujundatud raamatunäitusest Eve Pormeister,
foto näitust külastnud Kärt Hellermast Maris Raud

Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Otsisin midagi lüheldast ja võtsin ette Jaan Kaplinskil haikukogu.

Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi.

Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus.

Kui see kogu on lugemata, siis soovitan.

Teksti on vähe, aga mõtteid palju.

Kujundus on ka täitsa kena.

Tiina Sulg

10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Evelin Täht “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”

Nende hulgas, kes olid sunnitud Teise Maailmasõja ajal Eestist põgenema, on väga palju selliseid mehi ja naisi, kellest on läänes ajapikku saanud tuntud ja hinnatud kultuuritegelased, kuid enamikku neist kodu-Eestis kahjuks ei tunta. Samasugune saatus oleks ilmselt osaks saanud ka Jüri Tähele, kui 2018. aastal poleks tehtud filmi „Roheline raamat” ja kui 2020. aastal poleks ilmunud raamatut “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”.

Täht alustas muusikaõpinguid väikese poisina Viljandis ja sai oma lemmikpilli tšellot mängides sellisel tasemel virtuoosiks, et mängis Ameerikas legendaarsete lauljate Marlene Dietrichi, Frank Sinatra, Tom Jonesi, Paul Anka ja mitmete teiste kuulsuste taustabändides. Enim tuntust kogus ta aga sellega, et mängis üle 25 aasta Don Shirley Trios. Jüri Täht oli ka 1977. aastal esilinastunud Broadway muusikali „Annie“ saateorkestri põhikoosseisus, kuhu oli kandidaate üle 500 ning välja valiti just tema.

Andekas pillimees oli Jüri juba noorena. 1941. aastal emigreerus pere Saksamaale, kus tal oli vaatamata raskele elule põgenikelaagris ikkagi võimalus jätkata tšelloõpinguid ja 12-aastasena tuli Jüri Würtembergis toimunud muusikavõistlusel oma vanuserühmas esimesele ja üldarvestuses teisele kohale. Ta lõpetas Geislingeni gümnaasiumi ja õppis ka Stuttgardi muusikakõrgkoolis. 1951. aastal emigreerus Täht Ameerika Ühendriikidesse ning juba mõne aasta pärast omandas ta Manhattani muusikakoolis magistrikraadi. Samal ajal võeti Jüri korp! Revelia liikmeks. Jüri abiellus 1959. aastal oma elu armastuse Carmeniga, kelle isa oli Tartu Muusikakooli rajaja ning esimene direktor August Nieländer.

Pärast edukat muusikukarjääri asus Jüri Täht tööle Ameerika Hääle toimetusse ja isegi juhatas seda mõned aastad. Usun, et tema mahedat tämbrit mäletavad paljud.

Kodu-Eesti publikule sai Jüri rohkem tuntuks alles pärast seda kui ta 2015. aasta sügisel koos Carmeniga tagasi kodumaale kolis. Elama asuti Tartu lähedale Vana-Kuustesse Küti tallu. Paar aastat hiljem avastas selle fakti, et Tähed on kodus tagasi, Eesti Raadio ajakirjanik Piret Kriivan, kes tegi Jüri ja Carmeniga saate „Eesti lugu. Brodway Täht”.

Veel suurema meedia tähelepanu alla sattus aga Jüri Täht pärast seda kui selgus, et just tema on Ameerika režissööri Peter Farrelly uhiuue filmi „Roheline raamat” (mis pälvis 3 Oscarit) ühe tegelase prototüüp. Järjest ilmusid intervjuud Eesti Televisioonis ja Kuku raadios, artiklid Sakalas, Tartu Postimehes ja teistes väljaannetes, näide ERRi lehelt. Jüril oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et kümneid aastaid hiljem hakkaks keegi veel huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.

Jüri pika ja keerulise elutee otsustas kokku võtta tema poja abikaasa Evelin Täht, kes koostas ning andis 2020. aastal ise välja raamatu „Tähelend”. Tegu ei ole tavapärase jutu- või elulooraamatuga. Pigem on see kogukas pildiraamat, kuna üle poole raamatust võtavad enda alla hoolega hoitud vanaaegsed pildid, dokumendid, kontserdikavad ja päevikud. Veel sisaldab see rohkelt fakte ja põnevaid tähelepanekuid. Teos on omapärase kujundusega ja veidi suuremas formaadis kui tavapärased raamatud.

Mul oli õnn viibida raamatu esitlusel, mis peeti Tartus korp! Revelia majas ja kuhu kogunes hulgaliselt Jüri sõpru ja tema talendi austajaid. Loomulikult kõlas imeline tšellomuusika Olja Raudoneni meisterlikus esituses, nagu ka Jüri ärasaatmisel tänavu 4. detsembril Tartu krematooriumi väikeses saalis…

Jüri Täht on saanud hulgaliselt autasusid, Eesti riigi poolt sai ta 2002. aastal president Arnold Rüütli otsusega Valgetähe viienda klassi ordeni.

Olen tänulik, et elu on mind Jüri Tähega mõned korrad kokku viinud ja nendest on jäänud soojad mälestused. 10 aastat tagasi oli just tema see mees, kes tegi mulle oma autoga ringsõidu Washington DC-s, mille lähedal ta tol korral elas. Mulle oli tema nimi ja hääl tuttav tänu Ameerika Häälele, kuid Jüri hiilgavast karjäärist muusikuna teadsid ju kodu-Eestis kahjuks vähesed. Tänu Evelin Tähe raamatule teavad nüüd juba paljud ja seda raamatut on alati huvitav uuesti lugeda. Ja imetleda, kui tagasihoidlik ja malbe oli see suur muusik ja raadiohääl.

Muusik Siim Aimla on kirjutanud: “Eestlastest tähti on muusikataevas sedavõrd vähe, et mida rohkem me neist teame ja neid teadvustame, seda sinimustvalgemaks see taevas muutub…” Sellega on raske mitte nõustuda.

Ago Pärtelpoeg

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 2. osa, 17.-30. november”

Siin on ainult omad muljed ja lugemismõnu, sügavmõtteid otsitagu mujalt.

Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda siit.

Kõik, mis tookord öeldud sai, jääb kehtima ka uue raamatu puhul. Seepärast on teise raamatu kohta ka üsna keeruline midagi uut arvata. Kui esimest osa lugedes kummitas kuklas Kiviräha täistekst, mis tänaseks on klassikajuured alla ajanud ja koolikirjandusse betoneeritud, siis nüüd tantsivad lisaks silma ees mullu-novembrised ilvesed, kratid ja tondikesed.

Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.

Sündmustik on justkui igituttav ja tavapärane. Ja ometi…

Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.

Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib — jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …

See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.

Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.

Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi — iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.

Uusi tegelasi (peale paari tont-elaja) teises raamatus enam tutvustada ei ole, nii on täislehekülje-vaated nüüd põhiliselt pühendatud mõjukamatele sündmustele ja järelemõtlemist vajavatele hetkedele.

Tagakaas näitab teisel raamatul maamuna sisemist poolt. Vähemalt lõpeb lugemine teadmisega, et põrgus on hea ja soe!

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor

Karl Ove Knausgård “Koidutäht”

Ma kahtlesin hulk aega, kas lugemisega üldse alustada – tegemist on triloogia esimese raamatuga ja mine tea, millal teine tuleb. Üle 600 leheküljega paljude tegelastega teosest pelgasin end uue köite ilmumise ajaks liiga palju unustavat. Ahvatlus oli aga siiski liiga suur ja kartust leevendasin sellega, et tegin endale seekord minavormis jutustavatest tegelastest kokkuvõtte – mitme raamatusarja puhul olen seda varem plaaninud, aga teoks tegin alles nüüd.

Raamat on võimas.

Peategelasi, või õigem oleks öelda minajutustajaid, on esimeses raamatus üheksa. On mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid inimesi, sümpaatsemaid ja ebasümpaatsemaid, ehk et kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on läbilõikega päriselust, nad võiksid samahästi olla meie sõbrad või naabrid. (Ja just nõnda, et igaühel oleks ilmselt erinev sõber – lugesin kellegi muljeid, kes nimetas sümpaatseimaks tegelaseks Egilit, ja leidsin, et ei, minu pingereas oleks nii kohutav isa üpris-üpris kaugel kohal. Ma tutvuksin esimese raamatu põhjal meelsasti pigem noore kunstikuraatori Vibekese või haiglas töötava Solveigiga. Küllap on ka neil mingeid puudusi, millest ehk järgmistes köidetes teada saame, ütleb küünik minus.) See aga, mis juhtuma hakkab, pole enam nii väga päriselust. Või nii tahaksime vähemalt loota.

Õhus on märke. Ilm on tavatult kuum, inimesed kohtavad mitmesuguseid ebaharilikult käituvaid loomi, mõned inimesed näevad surnud inimesi (või peaks ütlema vaime?) ja üks surnu ei ole järsku enam surnud, mõned inimesed näevad toimumas sündmusi, mida teised ei näe – kas need on haiglased meelepetted või näidatakse mingeid asju vaid valitutele? Keegi teeb läbi rännaku teispoolsusesse ja tagasi, mis toob oma mütoloogiliste tegelastega pähe terve hulga paralleele kreeka ja/või põhjala müütidest ja Platoni koopast Murakami (kahe kuuga taevas!) ja Aaronovitchi Londoni jõgede sarjani välja. Igaühel tekivad loomulikult oma seosed.

Ühe osa raamatust moodustavad seega oma vägagi argise igapäevaeluga maadlevad tegelased – keegi, kes petab abikaasat; keegi, keda selles alusetult süüdistatakse; ravimisõltuvusega meditsiinitöötaja, hulgaliselt haritud inimesi alkoholiprobleemidega, ajakirjanik, kes on „peaaegu maailma õnnelikeim mees, kolmikmõrv, seda ei juhtu iga päev!”, abielus õnnetu naispastor; teise osa mitmesugused filosoofilised ja teoloogilised vestlused ja mõtisklused ning mingi ebamääraselt ähvardav oht. Uue eriti särava tähe taevasse tõusmine viib lugeja mõtted paratamatult Trieri „Melanhooliale”, aga raamatu tegelased poleks seda filmi justkui näinud, paljud lihtsalt imetlevad uut tähte.

Raamatus on ka üsna pikalt Koidutähe piibliseletusi.

Ja nagu kirjastuse lehelgi öeldakse, põimub argitasand metafüüsilisega. Kirjutatud on stiilis, mille lugemine on nauding, Sigrid Toominga tõlge on suurepärane.

Päris kindlasti selle aasta üks suuremaid lugemiselamusi.

Nüüd aga pettumust valmistav fakt, mille teada sain: tundub, et teises köites „Hundid igaviku metsast” ei ole esimese raamatu tegelastest praktiliselt üldse juttu, tegevus toimub hoopis 1986. aasta Norras ja tänapäeva Venemaal ja otsad seotakse esimese köitega alles päris lõpus. Ega ma sellepärast lugemist vähem oota, aga loodetavasti saame meile tuttavate tegelaste saatuse teada kolmandas raamatus.

Kaja Kleimann