Archive for the ‘2022’ Category

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

“American Indian myths and legends” (Pimlico, 1997)

Buzzi, Gerhard “Indiaani tervendamissaladused : vanaisa, ühe püha mehe õpetused” (Olion, 2004)

“Esimene looja ja üksildane mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 53.

Goble, Paul “The gift of the sacred dog” (Aladdin Paperbacks, 1987)

“Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004)

“Indiaani luulet / mille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud Nuga Soopealt” (Tiivaalune, 2020)

“Indiaani tarkuste raamat” (Lilleoru Keskus, 2012)

“Inimene ja hobused” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 121.

“Jäneseke ja kuu” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 37.

“Lendav orav ja hiir” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 115.

“Muistsete inimeste vana mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 32-33.

“Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge Vaal, 2015)

“Päikesejumala lapsed” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 36-37.

“Triksteri kukkumine ja kättemaks” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 374-378.

“Unejumal Wing” // “Legende tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk.174-177.

“Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004)

“Väimehekatsed” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 390-395.

“Ahvist kaasa” // “Paastukuu” (Tiritamm, 1997), lk 59-64.

“Haavunud veerev kivi” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 379-383.

“Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931)

“Ititaujang” // “Muinasjutte tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk. 159-163.

“Joogikoht” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 40.

“Julm kasuema” // “Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood” (EKM Teaduskirjastus, 2018), lk. 802-804.

“Kaevukaevamine” // “Jaanikuu” (Tiritamm, 1996), lk. 159-164.

Klatt, Edith “Indiaani muinasjutte” (Eesti Raamat, 1965)

“Lugu rotist, kes endale tiivad kasvatas” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 102-104.

“Mäe poeg” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 109.

“Orpheus” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 384-389.

Pihlap, Halliki “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : indiaani muinasjutt” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006)

“Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986)

“Tähepoeg” // “Jõulukuu” (Tiritamm, 1996), lk. 16-21.

“Vares ja hallhani” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 123.

“Võidujooks koopaoravaga” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 177-182.

“Võrratu täpiline muna” // “Müüdid ja legendid” (Varrak, 2004)

Corum, Nathaniel “Building a straw bale house : the Red Feather construction handbook” (Princeton Architectural Press, 2005)

Douglas, Frederic Huntington “Indian art of the United States” (The Museum of Modern Art, 1948)

Fiedler, Arkady “Vaigust lõhnav Kanada : poola kirjaniku ja looduseuurija reisimärkmeid” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Grant, Bruce “Concise encyclopedia of the American Indian” (Wings Books, 2000)

Griffin-Pierce, Trudy “Native Americans : enduring cultures and traditions” (MetroBooks, 1996)

Ketchum, William C., Jr “The art of the golden west” (Todtri, 1996)

La Farge, Oliver “Die Welt der Indianer : Kultur, Geschichte und Kampf eines grossen Volkes (Neues Leben, 1974)

Lips, Eva ” Indiaaniraamat” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963)

Montgomery, David R “Native American crafts and skills : a fully illustrated guide to wilderness living and survival” (Lyons Press, 2000)

Mowat, Farley “Lootusteta rahvas : [Kanada eskimote etnograafiast]” (Eesti Raamat, 1977)

Murdoch, David “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997)

Newcomb, Franc J.; Reichard, Gladys A. “Sandpaintings of the navajao shooting chant” (Dover, 1975)

Simpson, Judith “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997)

“The encyclopedia of the Ancient Americas : explore the wonders of the Aztec, Maya, Inca, North American Indian and Arctic peoples : [the everyday life of America’s native peoples]” (Southwater, 2001)

Овузу, Хайке “Символы индейцев Северной Америки” (ДИЛЯ, 2006)

Стукалин, Юрий “Хороший день для смерти” (Гелеос, 2005)

Феест, Кристиан Ф. “Искусство коренных народов Северной Америки” (Радуга, 1985)

Brown, Dee “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975)

Niven, Jennifer “Ada BlackJack : tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest” (Tammerraamat, 2012)

Page, Jake “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

Philbrick, Nathaniel “Mayflower : jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast” (Oomen, 2013)

Stingl, Miloslav “Indiaanlased ilma tomahookideta” (Eesti Raamat, 1981)

Zimmerman, Larry J. “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid” (Ilo, 2003)

Volmer, Omar “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980)

“The story of the Blackfoot people : Nitsitapiisinni” (Firefly Books, 2001)

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Sherman Alexie (s 1966) on üks tuntumaid kaasaja inidiaanikirjanikke. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ja proovinud kätt ka filmi alal. Sherman Alexie on spokane-indiaanlane.

Ameerika luuletaja Ai Ogawa (sünninimega Florence Anthony; 1947 – 2010) on kirju suguvõsaga: temas on jaapani, iiri, tšokto, tšikasoo, šaieeni, komantši ja musta verd. Tema esimeses isikus kirjutatud luuletused ei pruugi alati lähtuda temast endast, vaid on erinevad pigem rollihääled.

Alexie, Sherman “Kuidas kirjutada suurt ameerika indiaani romaani” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 492-493.

Slavitt, David R. “See uluja tuul : kolm grööni luuletajat: Torkilk Mørch, Gerda Hvisterdahl, Innunquaq Larsen”  (Allikaäärne, 2017)

Ai Ogawa “Üks mees maas” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 480.

Alec Butler (s 1959) on peamiselt tuntud draamakirjanikuna ning filmitegijana. Ta on pärit Kanadast ja pooleldi mikmaki indiaanlane. Tema varasemad tööd on ilmunud Audrey Butleri nime all.

Louise Erdrich (s 1954) on vere poolest veerandi jagu odžibvei ja sellega loetakse ta põlisrahvaks. Ta kasvas küll väljaspool reservaati, aga peresidemed olid tugevad ning odžibveide pärand ja keskkond on tema loomingut tugevalt mõjutanud. Oma teoste eest on ta pälvinud rohkelt auhindu.

Markoosie Patsaugi (s 1941) 1970. aastal Kanadas esmailmunud inuiti legendil põhinev “Küti harpuun” oli üks varasemaid katseid tõlkida inuiti kultuuri ja pärimust tänapäevasesse kirjakeelde ning seda sel moel elus hoida.

Seitsme raamatu autor Eden Robinson (s 1968) kuulub haisla ja heiltsuki hõimu ja elab Kanadas. Enim hinnatud raamat tema sulest on „Ahvirannik” (2000, eesti keeles 2002).

Alexie, Sherman “The absolutely true diary of a part-time Indian” (Andersen Press, 2015)

Alexie, Sherman “War dances” (Grove Press, 2009)

Boulley, Angeline “Firekeeper’s daughter” (Rock the Boat, 2022)

Butler, Alec “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019)

Erdrich, Louise “Future home of the living god” (Corsair, 2018)

Erdrich, Louise “Night watchman” (Corsair, 2021)

Erdrich, Louise “The plague of doves” (Harper Perennial, 2008)

Erdrich, Louise “The round house” (HarperCollins, 2012)

Jones, Stephen Graham “The Only Good Indians” (Saga Press, 2020)

Orange, Tommy “There there” (Vintage, 2019)

Patsaug, Markoosie “Küti harpuun” (Allikaäärne, 2018)

Robinson, Eden “Ahvirannik” (Hotger, 2002)

Black Elk (1863 – 1950) oli lakoota teadmamees, kes jutustas meeleldi valgetele uurijatele-etnograafidele endisaegsest eluolust. Tema jutustatul on oluline väärtus tänapäevani, nii teaduslikus kui kirjanduslikus mõttes.

Winona LaDuke (s 1959) on eelkõige poliitik ja keskkonnaaktivist, aga tal jätkub aega ja annet ka kirjanduslikuks väljenduseks. Tema esikromaan oli „Last Standing Woman” (1997), edaspidi on ta kirjutanud pigem mitteilukirjandust. Winona LaDuke isapoolne suguvõsa on odžibveid.

Navarre Scott Momaday (s 1934) on päritolult kaiova (kiowa). Tema romaan „House Made of Dawn” pälvis Pulitzeri preemia 1969. aastal ja oli nõnda indiaani päritolu kirjaniku läbimurre nn tavakirjandusse. Ta on kirjutanud romaane, jutte, mälestusi, luulet, aga ka reisitutvustusi, esseid ja lastekirjandust.

Blowsnake, Sam (Kärgatav Kõu) “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010)

Neihardt, John G. “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016)

Schaefer, Carol (eessõna Winona LaDuke) “Vanaemade nõuanded maailmale : tarkade eakate naiste nägemus meie planeedi arengust” (Pilgrim, 2014)

Momaday, N. Scott (fotod David Muench) “Summer/Fall/Winter/Spring : Colorado” (Rand McNally, 1975)

Hogan, Linda “Elu ase : elava maailma vaimulugu” (Allikaäärne, 2017)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

Orson Scott Card „Laulumeister”

Orson Scott Card „Laulumeister” Fantaasia 2022 , 346 lk. Tlk Tatjana Peetersoo

Ma küll ei tea, mida uhket tänavu veel ilmuma peaks, et seda raamatut mu Stalkeri kandidaadi kohalt kõrvale tõrjuda! Suurepärane lugemine. Naerda küll ei saanud, aga vesi tuli silma päris mitmel korral. Niisugune mõju tavaliselt muusikal, mis selles raamatus tähtsat rolli mängib, juba kord on. Muusika on siin teistsugune, see pole raamat, mida lugedes saab äranimetatud palasid youtube´ist kuulata. Selle raamatu muusikat kirjeldab Card sõnadega ja saavutab lugeja peas kuulmise efekti.

Ühel Tew-nimelisel kolkaplaneedil asub Laulukoda, kus koolitatakse musikaalseid lapsi, kellest saavad lauljad ja lauluõpetajad ja mõnikord, väga harva, saab kellestki Laululind. Laulmine tähendab seal inimeste sügavaimate tunnete mõjutamist heliga ja Laululind on eriti võimas manipuleerija. Neid, kes on küll musikaalsed, kuid erinevatel põhjustel siiski esitatud nõudmistele ei vasta, nimetatakse Kurtideks ja neile antakse samuti hea haridus, lihtsalt ilma muusikata. Kõik lapsed Laulukojas on lapsendatud, kuigi kõik nad pole orvud. Laulukojas ja laulmise juures on enesekontrollil nii suur tähtsus, et seda nimetatakse lausa Kontrolliks. „Sa oled väike lauludega täidetud anum ja kui Sa nutad, läheb anum katki ja kõik laulud pudenevad inetult välja. Kontroll tähendab laulude anumas hoidmist ja ühekaupa välja laskmist,” ütleb õpetaja. Laululinde koolitatakse vaid ülirikaste ja mõjukate jaoks, kuid kuigi tasu Laulukojale on suur, ei piisa rahast, et Laululindu saada – saaja peab olema võimeline teda vääriliselt hindama. Raamat algab imperaator Mikali külaskäiguga Laulukotta, kus ta endale Laululindu nõuab ja Laulumeistrit sellega üllatab, et vääriliseks osutub. Kogu galaktikas oli teada, et Laululind ei saanud kunagi minna inimese juurde, kes tappis, ahne või täitmatu inimese juurde, kes armastas võimu. Sellised inimesed ei suutnud tegelikult Laululinnu muusikat kuulata.

Siiski läheb aastakümneid, enne kui on leitud ja välja koolitatud just talle sobiv Laululind. Inimesed on selles maailmas pikaealisemad, saja-aastaselt võib veel üsna elujõuline olla. Mikal on vallutanud suure hulga planeete ja tema valitsemise kohta öeldakse, et see on „õiglane, üksnes leebelt repressiivne ja vastikult aus”. See on huvitav impeerium, kus liigeldakse küll kosmoselaevadega ja kasutatakse võimsaid arvuteid ning uuritakse inimese mõistuse salajasimaid soppe, kuid imperaatoril on ametis Kammerhärra ja reetureid hukatakse ikka mõõgaga pea maha raiumise teel.

Ma lugesin pool raamatut ühe hooga läbi ja pidin siis enne teise poole alustamist mitu päeva kannatama, kuna jõudsin koju nii hilja õhtul, et ei tohtinud alustada – selgelt ei oleks enne lõppu pidama saanud. (Ja ei saanudki.)

Kui ma lugemissoovitust kirjutama hakkasin, seisin suure probleemi ees – kui tahta loetut veidigi analüüsida, kipub sisuseletamist sisse lipsama, aga tahaks ju, et kõigil oleks niisama põnev, nagu mul oli. Niisiis panen kirja lihtsalt mõned asjad, millele ma mõtlesin pärast lugemist.

Mis nende impeeriumite ihaldamise ja sõdimistega küll ometi on? Miks inimesed ei saa rahus elada? Ja miks impeeriumi ehitamise nimel tapmine on Laululinnu poolt aktsepteeritud? Ühegi imperaatori käed pole verest puhtad. Või on asi ainult selles, et kui imperaator ise tunneb, et on kõik õigesti teinud, suudab ta lauluga elada?

Kohutavalt kurb on, et selles tulevikus räägitakse peaaegu kõikjal ainult ühte keelt. On väheseid kangekaelseid rahvaid oma keelega ja imperaatori laululind Ansset mõistab portugallaste sügavamat olemust nende keele kõlast ja leiab selle olemasolule õigustuse ainult oma musikaalsuse tõttu. Tundub, et Laulukoda ikka võib-olla ei olegi nii õilis ja poliitikast eemalseisev koht, nagu mulle lugedes alguses tundus.

Kas see, mida lauljad meisterlikkuses saavutavad, on väärt toodud ohvreid? Lapsed ju ei saa valida oma saatust, sest lapseeas nad ei oskaks nagunii valida, õpetust saama peavad nad aga juba varakult. Aga ilma midagi ohverdamata (või kui mitte nii pateetiliselt väljenduda – ilma midagi vastu andmata) ei saavutata midagi ka vähemnõudlikel erialadel. Ja kui tulemuseks on selline meisterlikkus, siis toob andekas aina järgmisi ohvreid, sest püüd täiuse poole on valdav.

Muutused on vajalikud. (Parandasin ennast, alguses kirjutasin, et muutused on head. See pole sugugi seesama.) See, et miski on kogu aeg ühtemoodi olnud, ei tähenda, et see peab alatiseks nii jääma.

Ansseti elu kohta öeldakse raamatu lõpus, et selles on palju ilu, valu ja lootust. Need sõnad sobivad terve raamatu iseloomustamiseks ka hästi.

Kaja Kleimann

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada.

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda.

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid (“Achilleuse laul” ja “Kirke“) ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Tiina Sulg

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu”

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu” (Koolibri, 2020)

Jutustus sellest, kuidas tudengibändist sirgus supergrupp, muusikamaailma dinosaurus. Muusikute memuaare ja ansamblite lugusid lugedes on kõige huvitavam jälgida teekonda ja eriti varajasi aastaid. “Kuidas-ükskord-algas-kõik”, alates esimestest edu ja kuulsuse algetest: õnnelikud juhused, kui pälvitakse mõne olulise mänedžeri tähelepanu. Esimene plaadileping, esimesed stuudiosessioonid… Pink Floydi puhul sai kõik alguse üliõpilastest, kellele meeldis oma etteasteid elavdada värviliste elektripirnide, fotoprojektorite ja muude vahenditega. Kalduvus visuaalsele efektsusele avaldus varakult, kindlasti oli siin oma osa ansambliliikmete arhitektuuriõpingutel, millele lisandusid teadmised tehnikavallast. Kasutati käepäraseid tarbekaupu: poest osteti koduvalgusteid, tavalisi lüliteid, želatiinpaberit, rõhknaelu… Süsteem ühendati vooluvõrku, tuled lülitati sisse ja välja käsitsi. Võimaluste kasvades jõuti pikapeale välja mastaapideni, mille näiteks olgu video 1994. aastast:

Aga sinna läks veel aega, vahetusid liikmed (eriti dramaatiline on Syd Barretti lugu – Mason kirjeldab seika 1975. aastast, kui albumi Wish You Were Here salvestamise ajal külastaski stuudiot kummaline persoon). Tuli ette erimeelsusi, tülisid ja lahkhelisid nagu igas koosluses.

Pink Floydi juured on 1960ndate Londonis. See oli aeg, kui Britannia oli cool. The Beatles oli teerajaja, tänu neile muutus kõik britipärane kogu maailmas moodsaks ja lahedaks. Aja märksõnad olid underground ja eksperimentaalsus. Värskeid mõtteid (uut Ameerika kirjandust) levitasid näiteks ka raamatupoed. Bände tekkis palju, muusikalist entusiasmi jagus küllaga. Tol ajal ei osatud mõelda, et ansamblist võib saada nö. päris töö (rääkimata elutööst), pigem arvati, et teeme mõnda aega ja aitab küll. Ka N. Masonile tundus nii, aga pikkamööda jäi ta joonestuslaud üha rohkem unarusse. Ja kui veel õnnestus näha-kuulda tõeliselt head bändi nagu Cream oli asi otsustatud.

Trummar Mason on ainus Pink Floydi liige, kes on ansamblis kaasa teinud algusest peale. Olnud isiklikult nö. asja sees ning näinud tervet lugu, mille käigus jõuti klubist staadionile, tuhandetesse ulatuva publiku ette. Seega on tänuväärne, et ta võttis kätte ja kirjutas raamatu ise, mitte ei palganud biograafi.

Lugemist teeb ladusamaks N. Masoni hea huumorisoon (mis pole ka raamatu tõlkes kaduma läinud): näiteks kommenteerides fakti, et nende album Dark Side of The Moon ikka veel nii hästi müüb, arvab ta, et inimestel lihtsalt ei ole meeles, et see plaat on neil kodus juba olemas.

Piret Kiivit

Julian Barnes “Aja müra”

Inglise kirjaniku Julian Barnes’i 2016. a. ilmunud romaan “Aja müra” (eestikeelses tõlkes 2019) on vene helilooja Dmitri Šostakovitši elu rasketest valikutest, kui oli valida ainult halva ja veel halvema vahel; mil võimu eesmärk oli loovisiku kasutamine riikliku propaganda eesmärkidel ning hoida neid kord häbistamise, kord autasustamise abil pidevas pinge- ja hirmuseisundis. Barnes avab helilooja sisevastuolud ängistavate sisemonoloogide kaudu läbi kolme keerulise eluepisoodi. Oma muusikalise andekuse tõttu oli Šostakovitš võimuorganitele äärmiselt huvipakkuv, helilooja püüdis küll võimaluste piires laveerida, hingerahu säilitamine polnud aga võimalik.

Tahes-tahtmata tekib ka mõtteseoseid praeguse autoritaarse Venemaaga, kus loovinimestel on jätkuvalt palju raskeid valikuid…

“Olla venelane tähendas olla pessimist, olla nõukogude inimene tähendas olla optimist. Just nimelt sellepärast peitus sõnades “Nõukogude Venemaa” ilmne sisemine vasturääkivus. Võim polnud sellest kunagi aru saanud. Võim arvas, et kui piisav osa elanikkonnast maha tappa ning ülejäänud propaganda- ja terroridieedile panna, on tulemuseks optimism.” (lk. 72)

Ja mis jääb läbi keeruliste aegade, on muusika…

“Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika -, mida mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks.” (lk. 122)

“Tema lootus oli, et surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust.” (lk. 172)

Kadri Rohi

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata ei ole kirjanikku saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda väga ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud. Kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii oli üsna kirju ja eripärane, aga ega neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — Shelley-Byron ja muud romantikud 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid need mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tiina Sulg