Lina Nordquist “Järgnen sulle”

Lina Nordquist “Järgnen sulle” (2021, tlk Tiina Mullamaa, Eesti Raamat 2022)

Inimestele meeldib millegipärast tiitleid anda: kõige suurem/kõige parem/kõige kiirem jne. Rootsi autori Lina Nordquisti esikromaan “Järgnen sulle” on vist küll kõige kurvem raamat, mida ma oma elus olen lugenud. Kui te ei karda nutta, siis soovitan kindlasti – midagi nii võimsalt puudutavat pole ma ammu kogenud. Vähemalt kolm korda lugemise jooksul pidin kaaned kinni virutama ja nutta löristama, suutmata edasi lugeda. Aga tean, et olen silmad-märja-koha-peal sündinud, seega võib teistel lugejatel muidugi “paremini” minna.

Autor sõlmib (mida edasi, seda tihedamalt) kokku kahe naise, Unni ja Kåra lood. Naised on väga erinevad, peaaegu vastandlikud, neid lahutavad mitmed aastakümned, kuid neid seovad koht – mahajäetud hütist ülestöötatud talu – ja üks mees, Roar – Unni poeg, Kåra äi. Väga suur osa jutustusest on ka puudel, metsal, kes on justkui omaette tegelane. Metsaga tuleb õppida koos elama, sest “[s]ee, kes sätib ennast looduse vastu, jääb kaotajaks” (lk 55). Mets võtab vahel ka lõivu, aga sellegagi peab õppima leppima.

Unni on Rootsi põgenenud 19. sajandi lõpus Norrast, kus teda ähvardas vangi või hullumajja panek illegaalsete abortide tegemise eest. Talle ja pisipojale Roarile järgnes Unnit armastav rännuhimuline Armod, fantaasiarikaste lugudega mees, kelle peale sai loota ja kellega koos rajati – läbi väga suurte raskuste ja nälja-aastate – kodu metsade keskel asuvasse hütti. Hüti omanikule tuleb Armodil tasuda ränga tööga, ja hiljem Unnil veel rängemal moel. Unnit tabavad järjestikku rasked saatuselöögid, kuid ometi läheb ta edasi, saab hakkama. Eelkõige laste nimel, sest “[i]nimene teeb oma lapse heaks kõik. /…/ Lapsed peavad olema õnnelikud, see on ainus, mis midagi tähendab” (379).

Kuid 70 aastat hiljem on Unni ainus poeg Roar surnud ning hüti laua taga istuvad tema lesk Bricken ja minia Kåra, kavandades Roari matust. Nende vahel on palju rääkimata saladusi, mis rõhuvad Kåra hinge. Kuid lõpuks selgub, et kõige suurem saladus on varjul hoopis Brickenis. Kõik otsad sõlmitakse kokku. Nii nagu Unni lahkus kunagi metsa, et lasta tehtul olla tehtud, nii läheb nüüd Kåragi. Ja leiab lõpuks rahu, elus esimest korda. Kõlama jääb Unni mõtisklus: “Puud võtsid mind siin kunagi vastu ja nad naeratasid mind nähes. Me tuleme ja me läheme, see käib meie kõigi, nii puude kui inimeste kohta” (372).

Raamatu keel on ilus ja lihtne, ometi ka kujundlik ja lüüriline. Kujundid on hästi täpsed ja tabavad: “Ja seisimegi jälle, mütsid peos, kehva kuulmisega saatuse ees, kellel polnud aega meiesuguste jaoks (73); “Armastus pages seinapragudesse” (76) jms. Tõlkija on mitmel puhul leidnud kauneid lahendusi: “Ja puude vahel on alles kõik need, kellest me puudust tunneme” (325, minu rõhutus).

Lina Nordquisti saab kuulata ja näha tänavusel Prima Vistal.

Annika Aas

Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Anja Wikström “Ükski pere pole saar”

See on kaasahaaravalt kirjutatud raamat perest, kes püüab toime tulla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autismispektrihäire diagnoosiga lapse kasvatamisega. Anja Wikström on kirja pannud oma pere loo. Ja see lugu on pehmelt öeldes troostitu, kuigi – lapsed kasvavad ja lõpuks läheb kõik tahes-tahtmata justkui lihtsamaks, kuid selles raamatus lähevad mõned raskused lihtsalt mööda, ilma et nad õieti lahendust leiaksid, isegi kui raamatu lõpus läheb pilt mõnevõrra helgemaks ja optimistlikumaks.

Raamat kirjeldab põhjalikult vanemate püüdlusi olukorraga kuidagi toime tulla: seda, kuidas nad vähendavad töökoormust, kohandavad tööd ja vahetavad töökohti, püüavad õpetajatele asja selgitada, pühendavad kogu oma vaba aja lastega tegelemisele, sest muidu ei tuleks pere lihtsalt kuidagi toime. Ja kogu oma pühendumuse kiuste peavad nad ikkagi taluma tuttavate ja võõraste hukkamõistu ja kahtlustusi ning leppima kuidagi sellega, et nende laps on üksildane ja õnnetu.

See raamat võiks kõnetada kõiki lapsevanemaid, aga eelkõige lohutada neid, kes mingil põhjusel tunnevad, et nad on lapsevanemana läbikukkunud või et hoolimata nende parimatest kavatsustest ja pingutustest ei käitu nende lapsed siiski ühiskonna ootustele vastavalt – ei kohane lasteaias või koolis, ei suuda oma impulsse kontrollida, satuvad kergesti konfliktidesse ja reageerivad agressiivselt, ei leia sõpru ega koge õpetajate poolehoidu ning muud säärast. Või kes teab, vahest avardaks see ka nende vanemate pilku, kelle peres kasvavad musterlapsed – võib-olla paneb see kellegi nähtamatut ordenit rinnast võtma ja lapse klassikaaslaste peale veidi kaastundlikuma pilguga vaatama. Polegi nii harv juhus, kus kõrvalseisjad paneks halvasti käituva lapse võimalusel kohe terveks eluks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kui see vaid nende võimuses oleks.

Peab ütlema, et natuke tegi see raamat mind ka kurvaks, sest kuigi pealkiri näib optimistlik, kirjeldab lugu suures osas just seda, kuidas kogu ühiskond tõmbub fookuses olevast perest vähehaaval eemale – juba beebide võimlemises väidab treener, et ema ise on imiku ülitundlikus reaktsioonis süüdi, koolis lahutatakse peategelane My vanemate meelehärmiks järjekindlalt sõpradest, keda sellise diagnoosiga lapsel on niigi raske leida ja varsti ei kutsuta teda enam ühegi klassikaaslase sünnipäevale. Ka vanavanematel ja teistel lähisugulastel läheb aega, et olukorraga kohaneda ja aru saada, kui oluline ja vajalik on just nende mõistmine ja toetus sellise lapse vanematele.

Sain siit raamatust palju olulist teada – näiteks seda, et diagnoosid võivad olla ka kombineeritud (ATH + autismispektri häire); et autismispektrihäirega lastel võivad sageli olla samasuguse häirega õed ja vennad; ning et lähisugulaste, töökaaslaste ja õpetajate silmis rehabiliteerib sellise lapse vanemaid lõppeks siiski ainult lapse diagnoos, lapse enda jaoks on aga kindlasti parem, kui diagnoos jääb asjaosaliste enda teada, sest klassikaaslaste vanemaid ja teisi lapsi peletab see kui silt kauge kaarega eemale ning tulemuseks on üksildus.

Liina Leemet

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
„Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta”
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

Kui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas

Pavel Sanajev “Matke mind põrandaliistu taha”

Mul ei olnud plaanis seda raamatut lugeda (riiulil kõrgus kuhi lugemata kraami, nagu ikka), aga kui korraks sisse piilusin, siis see paganama Sanajev/Saveljev tiris mind kohe esimeste lausetega kaasa, nii et mittelugemisest polnud enam juttugi. „Minu nimi on Saša Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk 7).

Jah, see on tragikoomiline jutustus 2. klassi õpilasest (valdavalt küll kodus õppivast) haiglaslikust Sašast, kes elab viiendat aastat Moskvas vanaema juures ja keda ema käib aeg-ajalt vaatamas. Vanaema, mõtlete? No selline pehme, ümarik, lahke, pannkooke küpsetav ja sokkikuduv? Ei, vanaema, kes on käredam kui kõik Eesti vanaemad kokku ning sõimab vahetpidamata ja valimata kõike ja kõiki. Sõimab Sašat, sõimab tema ema ehk oma tütart Oljat ja selle „kääbusest“ elukaaslast, sõimab oma meest. Sõimab, sest armastab — ja kõige rohkem muidugi Sašat. „Ei ole ilmas inimest, kes armastaks teda nii, nagu mina armastan. /…/ Tema, lollike, arvab, et ema armastab teda rohkem. Aga kuidas ta saaks rohkem armastada, kui ei ole tema pärast nii palju kannatanud? /…/ Karjun tema peale — kuid seda ju hirmust /…/ Selline armastus on hullem kui karistus, sellest on ainult valu, aga mida teha, kui see kord on selline?“ (lk 131-2)

Jutustuse käigus saame aimu ka ema ja vanaisa mõtetest-tunnetest. Nad kannatavad selle igavese näägutamise ja ropu sõimu all, kuid samas ei suuda nad ilma vanaemata ka hakkama saada. Ema on nõrga iseloomuga ja pidevas rahahädas, arvatavasti ongi ta mingil ajal pidanud paremaks, et laps vanaema juures kasvab. Saame aimu vanaema noorusest ja unistustest, nende purunemisest, kibestumisest. Pidevalt haige lapselapse eest hoolitsemine nõuab palju hoolt ja vaeva, arstide vahet jooksmist, analüüse ja proove. Pikapeale tekib lugejana aga küsimus, kas seda on rohkem vaja poisil või vanaemal endal?

Laps on täiskasvanute vahelistes keerulistes suhetes kui mängukann, kellega saab manipuleerida; kes armastab oma ema siiski üle kõige, aga ei tohi ega julge seda vanaema juuresolekul välja näidata. Saša peab täiskasvanulikult tõdema, et “/v/anaema oli mu elu, emme oli harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.” (lk 159)

Kui vanaema lõpuks poisist ilma jääb, siis mõjub see talle fataalselt — mis kinnitab veel kord, et see “närakas”, “lurjus” ja “lojus” oli talle kogu elu mõte. Lõpuks jäi mind lõbustama mõtisklus, et kui eestlastele on venelaste vanasõna ”peksab, järelikult armastab” hästi teada ning seda raamatut saab kohati lugeda muigelsui, siis kuidas küll suhtuvad sellisesse “babuškasse” näiteks Lääne-Euroopa lugejad?

Annika Aas

Martina Eckert “Kui elukaaslastest saavad lapsevanemad”

Eckert, Martina Kui elukaaslastest saavad lapsevanemad… siis muutub kõik (orig. Wenn wir Eltern werden…ist alles anders) Kunst, 2001, 112 lk

Sarjas „Arukad vanemad, õnnelikud lapsed” ilmunud saksa noorema põlvkonna (sünd. 1960) psühholoogi ja käitumisterapeudi (mis peen professioon EL maades) kirjutatu tundub olevat asjalikum ja eestlasele vastuvõetavam kui mõned ameerika eneseabi raamatud ja aitab ehk noortel peredel olmemurede ja kasvatusprobleemidega paremini toime tulla. Usaldatavaks teeb raamatu kindlasti ka see, et ta on „inimeste peal katsetatud”, kuna autor ise on mitme lapse ema. Igati soovitatav lektüür noortele peredele ja miks ka mitte vanavanematele.

Lisainfo: Sama kirjastuse selles sarjas on veel ilmunud teisigi saksa ja rootsi keelest tõlgitud tänapäeva autorite populaarseid teaberaamatuid, mis käsitlevad laste füüsilist ja psüühilist tervist
2001 Penthin, R. Agressiivne laps
Neuhaus, C. Hüperaktiivne laps.
Illing, S. Minu laps on allergiline
2002 Abascal, G. Ja sünnib inimene
Rogge, J.-U. Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire
2003 Gillberg, C. Aspergeri sündroom lastel, noortel ja täiskasvanutel

Ülli Tõnissoo