Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Khaled Hosseini „Lohejooksja“ / originaali tiitel: „The Kite Runner“, inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja .- Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008.

hosseinilohejooksjaRaamatu tutvustuses on kirjas, et „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

„Kas sa tahad, et ma jookseksin selle lohe järele sinu jaoks?“
Ta kõrisõlm tõusis ja langes, kui ta neelatas. Tuul tõstis ta juuksed püsti. Mulle tundus, et nägin teda noogutamas.
„Sinu jaoks, kas või tuhat korda,“ kuulsin end ütlevat.
Siis pöördusin ja hakkasin jooksma.

„Lohejooksja“ on küll juba aastaid tagasi eesti keeles ilmunud, kuid minu kätte sattus ta alles hiljuti, esmalt inglisekeelsena. Ja juba pärast esimesi peatükke tabas mind imelik tundmus – kas ma olen seda raamatut varem lugenud? Kuid siis meenus mulle, et olen kungi näinud sellel raamatul põhinevat samanimelist filmi (tõenäoliselt PÖFFil). Kuid lisaks meeldivale äratundmisrõõmule pakkus „Lohejooksja“ piisavas koguses põnevust, kurbust, rõõmu ja mõtlemisainet ning viis radadele, kuhu ehk üks film viia ei suudakski.

Minu jaoks on „Lohejooksja“ üks südamlikemaid raamatuid, mida olen lugenud. Nii nagu raamatutuvustuses kirjas, on see lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Lisaksin omalt poolt ka veel sõja, mis kahjuks vaatamata möödunud aastatele ja isegi aastakümnetele, on ju tänagi üks päevauudiste põhiteema ja valutekitaja kogu maailmas.

Ehk on see vaid tühipaljas kokkusattumus, et lugesin raamatut nn sõbrakuul, kuid igal juhul oli tegemist ideaalse ajastusega. Lugedes raamatut ja nähes kõiki neid punaseid vilkuvaid ja söödavaid südamekesi poelettidel tekkis rida mõtteid ja küsimusi seoses sõprusega. Milline on tõeline sõprus? Kas tõelist sõpra tuntakse vaid hädas? Miks tähistatakse sõbrapäeva vaid kord aastas? Kas selleks, et olla kellegi sõber, tuleb kõigepealt saada sõbraks iseendaga?

Ja teine oluline märksõna, millel on raamatus oluline roll – sõda. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin ma saada vastuseid küsimustele kes, millal ja miks. Raamatu peategelane Amir lahkub koos oma isaga kodumaalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahelise sõja puhkemise tõttu aastal 1978. Sõditi pea kümme aastat, suri üle miljoni sõduri ja tsiviilisiku ning tulemusteks olid kodusõja jätk, Talibani režiimi võimu kasv ning kodumaata jäänud inimesed. Eestigi oli sõjategevusega seotud juba siis. Wikipedia andmetel sõdis Afganistani sõjas ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus, Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Ja siis saabus aasta 2001…

Kõndisime tagasi Jadeh Maywandile ja pöörasime paremale, lääne suunas. „Mis lehk see on?“ küsisin.
Midagi oli pannud mu silmad vett jooksma.
„Diisel,“ vastas Farid. „Linna generaatorid lähevad alatasa rivist välja, seega elektrit ei ole ja inimesed kasutavad diiselkütust.“
„Diisel. Kas sa mäletad, kuidas see tänav lõhnas noil endistel aegadel?“
Farid naeratas. „Kebab“
„Lambakebab,“ vastasin.
„Lammas,“ kordas Farid, nautides seda sõna suus. „Ainsad inimesed Kabulis, kes saavad nüüd lammast süüa, on talibid.“ Ta tõmbas mind varrukast. „Millest rääkides…“
Meile lähenes sõiduk. „Habemekontroll,“ ümises Farid.

khaled-hosseiniKokkuvõtvalt võin öelda, et „Lohejooksja“ tekitas mängleva kergusega tunde, et olen ise ka seal samas – Kabulis, Fremontis või Islamabadis. Kuid pannes raamatu käest, sain aru, et olen kõigest siin. Kus on ka armastus ja sõprus, aga ilma sõjata.

Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid.“ Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu.

Eesti keelde on tõlgitud ka kaks teist Khaled Hosseini romaani: „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“.

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: