Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge” (Tänapäev 2017) pälvis mu tähelepanu raamatu teema ja tegevuspaiga tõttu. Mäed on mind alati võlunud ja olen kunagi Dolomiitides natuke matkanud.

Paolo Cognetti on itaalia kirjanik, kes alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” (2016) on tema esimene romaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega. Teost on palju tõlgitud, see on võitnud rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja toonud autorile rahvusvahelise tuntuse.

Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.

Loo kulg avab meile peategelase kasvamise loo. Kuidas lapsepõlves vanemad suviti teda mägedesse viivad, see temas esialgu vastakaid tundeid tekitab, hiljem aga möödapääsmatuks vajaduseks kujuneb. Enda loo jutustamisega samaaegselt räägib peategelane ka oma sõbra ja nende sõpruse kasvamise lugu. Sõbra perekond ja elukeskkond on peategelase omast kardinaalselt erinev. Pealtnäha on tegemist väga erinevate inimestega, ometi mõistavad nad üksteist ja klapivad omavahel esimesest hetkest.

Meisterlik on kirjaniku loo jutustamise viis ja toimuva edasiandmise stiil. Nii nagu mäkke minnes võiks olla teekonnal vajalik läbi mõeldud ja kaasa pakitud, nii on ka autor oma loo esitamise läbi mõelnud. Vajaminevad jõuvarud tuleb tasakaalukalt jagada, samas on teada, et teekonnal tuleb ette tugevaid emotsioone, ootamatusi, tagasilööke ja õnnestumisi.

Põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Foto: Dolomiidid, vaade Marmoladalt (Mai Põldaas)

Ene Sepp “Lumelinnu surm”

Isabel on 14-aastane tütarlaps, kes elab ja õpib kusagil Eestis. Tal on kaks südamesõbratari: Mariliis ja Anna. Kolmik on alates esimesest klassist olnud lahutamatu, kuni ühel ilusal augustikuisel päeval selgub, et Isabel jääb üksi, sest Anna pere kolib Tartusse ja Mariliis asub elama Soome.

Üksijäämine on hirmus hoop ja tüdruk ei oska sellise tühjusega hakkama saada. Kodused teda ei aita — ema leiab, et ta on oma üksinduses ise süüdi, et kaaslastega tuleb püüda suhelda, ise rohkem panustada. Helena (Isabeli tubli ja särav õde) parastab ja justkui naudib kujunenud olukorda. Lisaks kõigele hakkab Isabelile tunduma, et Anna ja Mariliis ei tahagi teda enam tunda ja temaga tegemist teha. Et neil on juba tekkinud uued sõbrad ja nad on ta unustanud.

Lohutust pakub netifoorum, kus tekivad uued tuttavad, kes osutuvad asjalikeks nõuandjateks ja ärakuulajateks, eriti üks nende hulgast, kes oskab anda sõbralikku nõu. Klassikaaslased oskavad aga olla eriti kiuslikud ja lausa naudivad tüdrukule haigettegemist. Õpetajad ei süvene, lihtne on süüdistada ja õpilane sotsiaalpedagoogi juurde lükata. Nõnda ei jäägi Isabelil muud üle kui vihata kogu maailma ja kapselduda aina enam.

Halva loo juures on siiski üks hea asi ka — Isabel hakkab kirjutama luuletusi, mis meeldivad kõigile foorumlastele. See tegevus on väga teraapiline. Loo edenedes ja tänu luuletustele satub Isabel väga kummalise, peaaegu uskumatu saladuse jälile!

Lugege ja andke raamatukangelaste tegudele ja mõtetele oma hinnang!

“Lumelinnu surm” on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan “Taeva tühjad tribüünid” (millest ma kirjutasin siin) pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Ädu Neemre

Kjell Westö “Terendus 38”

Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

Kõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

Teisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.

Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”

Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”
Charleston – Tartu 2012

See romaan (või ka romaan lühijuttudes) on välja antud USAs, Charlestonis ja osta paistab teda saavat vaid Amazonist, küllap sellest ka teose vähene kajastus meie ajakirjanduses. Loterii blogist võib leida selle kohta kena lühikese arvustuse (autoriks kuulus paljulugeja, kasutaja “kolm”) ja Sven Vabari blogist väikese positiivse mainimise (Vabari blogist soovitan muide lugeda ka kommentaare!)

Kui selle teose teine osa nimega “Hanede hääled” on üsna eklektiline, kummaline, sisekaemuslik, labiilne ja seega väga pilterlik, siis selle teose esimene osa või peatükk “Hallil lõpmata teel” on midagi sootuks muud (ehkki ka ju vähemalt eklektiline ja kummaline), ütleksin lausa, et midagi ulitskajalikku. Kasutaja “kolm” võrdles seda esimest osa teosega “Sada aastat üksildust” (täpsustustega, mida saab lugeda Loterii blogile viidatud lingist). Põhimõtteliselt räägitakse siin ühe perekonna lugu, paljude tegelaste ja vaatepunktide abil, erinevate aegade ja ruumide abil. Muidugi on Ulitskaja mastaapsem, tema kirjeldustele jääb rohkem ruumi, tema teosed on lihtsalt paksemad. Aga vaevalt see sarnasus oli siin Pilteri poolt kuidagi teadlik. Ma joonistasin seda esimest osa lugedes kirjeldatava sugupuu paberile üles, muidu oleks ehk raskeks läinud, vähemasti minu lugemismudeliga (selleski mõttes on võrdlus “Saja aastaga…” kohane). Kõik nimed ei saanudki kirja, mõned tütred olid lihtsalt tütred, mõned pojad olid lihtsalt pojad. Mulle see mittenimetamine meeldis, kohati jäi mulje, nagu jutustataks lugu kellelegi, kes neid nimesid juba niikuinii teab. Seesuguste lihtsalt (st nimetute) poegade hulka kuulus teose esimeses osas ka teise osa jutustaja ja peategelane Larats.

Selles esimeses osas räägitakse ju tegelikult Eesti ajaloost, lihtsalt läbi ühe konkreetse perekonna. Enamasti räägitakse siin olmest, eluolust, elamistingimustest: “Kui me 1967. aasta alguses korteri Pelgulinna suurde paneelmajasse saime, sellist korterit olime üle viieteistkümne aasta järjekorras oodanud, aga muudkui lasti Venemaalt tulnud töölisimmigrantide peresid meist ette, kuni lõpuks ikka ära jõudsime oodata, siis esimesel õhtul tulime kohmetult kööki kobarasse kokku ja lihtsalt olime seal, me ei osanud midagi teha, sest korter, see kauaoodatud õnn, oli nüüd meie päralt, ja ta tundus tohutu suur ja kohutas meid.” (lk 50). Nende olmekillukeste põhjal täieneb pilt, paljudele lähiajaloost tuttavad nähtused kirjutatakse taas meie ette. Räägitakse küll ka muust, mobilisatsioonist, läände põgenemisest, aga seda mahajääjate vaatepunktist ja mitte väga emotsionaalselt. Detailide kaudu saab kokku suurem pilt (eelkõige küll küllap seetõttu, et me seda suuremat pilti tegelikult ajalooõpikutest või lausa mälu järgi juba teame), olmeküsimuste taustal on koguaeg ka midagi suurt ja hirmutavat. Aga see on peidus, ridade vahel.

Teine osa, “Hanede hääled” on niisiis nö. pilterlikum, teatud obsessioonid, teatud kindlad teemad korduvad (võrreldes Pilteri varasemate teostega): üksindus, juutlus (ja eraldi juudi naised), mingisugune reaalsuskatkestus või -nihe, Lääne-Eesti kohad. Aga siin on see ehk kontsentreeritum kui varasemates teostes, tihti mainimise tasandil (nagu jutustaks lugu kellelegi, kes seda niikuinii teab või nagu jutustaks lugu, mida juba korduvalt on jutustatud). Aga see mainimine annab siin mingi eraldi kvaliteedi, vähemasti mulle, kes ma Pilteri varasemaid teoseid lugenud olen. See mainimine võib olla näiteks niisugune: “Kui siis 1992. ja 1993. aastal mind vastselt taastatud rahvuslikku sõjaväkke kutsuv Eesti politsei taga otsima hakkas, vallandas see minul esmalt hüsteeria ja siis paarkümmend aastat kestnud skisofreenia.” (lk 99). Ja eksib see, kes arvab, et sellest hüsteeriast ja skisofreeniast nüüd kohe pikemalt rääkima hakatakse. Ei hakata kohe, aga üldiselt räägitakse küll, ridades ja ridade vahel, siin ja seal, ikka mainimisi.

Selle raamatu teine pool on lõpmata traagilisest üksildusest, mida aga traagiliselt ei väljendata: “Kui ma Odüsseiat lugesin, oli hilissügis. Kellelegi ma silmi ei teinud, mu silmades oli selleks liiga tuhm sära. Seegi minuga käia ei tahtnud. Ja mis see käimine muud ongi, kui kõndimine õhukesel jääl.” (lk 107). See üksildus, üksiolemine oleks nagu vastukaaluks teose esimese poole (vaatepunktide, häälte, tegelaste) paljususele, (sündmuste, elude) tihedusele.

Maia Tammjärv

Lauri Pilteri pilt on pärit siit.

David Almond “My Name Is Mina” ja “Skellig”

David Almondi “My Name Is Mina” on eellugu 2000. aastal eesti keeli ilmunud “Skelligile.” “Skellig” räägib poisist, kes tunneb ennast uues kodus võõrikuna ja muretseb, nagu tema vanemadki, enneaegu sündinud väikese õe pärast. Michael kolab uues aias ja leiab kokkukukkuvast garaažist mehe, kes paistab olevat suremas. Skellig aga osutub täiesti omanäoliseks ja üha selgmaks saab, et suur osa temast ei olegi inimene. Samuti saab poiss tuttavaks Minaga, kes elab naabruses, ei käi koolis, vaid on koduõppel ja on harjunud asju omapäi uurima. Tema abiga päästetakse Skellig ja ime sünnib ka tema väikese õega.

“My Name is Mina” peategelane on seesama eelmise (või siis kirjutusaja järgi järgmise) raamatu Mina. See on Mina päevik, kus tüdruk räägib kõigest, mis teda puudutab. Ta on selline muinasjututüdruk, tark ja hakkaja, aga tal on raske teistega suhelda, sest ta pea töötab omamoodi ja ta kipub kõike omal moel tegema. Teised inimesed peavad teda veidrikuks. Mina ei käi koolis, sest kool suruvat alla loovust ega lase õppida. Õppida on ju hoopis parem nõnda, et keskendud kõigele, mis sind parajasti huvitab ja liigud siis sedamööda kaugematele radadele. Päevikusse on kirja pandud ka ülesandeid, mida tema arvates hoopis teha võiks, näiteks kirjutada lause, mis täidab terve lehekülje, või lihtsalt vaadelda linde. Tema soovitatud harjutused on kõik seotud vaatlemise, mõtlemise, arutlemise, tajumisega, ja tundub tõesti hoopis arukam uurida lindu päris elus, mitte raamatulehtedelt. Ja sageli me käime tõesti ringi nii, et me isegi ei märka, mis meie ümber toimub, ei looduses ega linnas, ja nüüd on siin üks väike tüdruk (tema vanust me ei tea, aga mulle tundub, et see on kümne ringis), kes ütleb, et võta aeg maha ja vaata ringi. Mõjus.

Mina on kummaline ning tema mõtted huvitavad ja sageli konksuga. Vahel ei saa tema trotsist küll aru, aga ehk siis ei peagi. Raamatu lõpuks jõuab Mina tõdemuseni, et ta peaks ikka püüdma suhelda. Tuleb välja, et maailmas on küll inimesi, kellele ta meeldida võiks, ja tema tänavale kolis isegi üks poiss, kellega võiks ka tuttavaks saada. Ring saab täis. See poiss on “Skelligi” Michael.

Minu jaoks oli Mina päevik huvitavam kui “Skellig”. Ma ei saanud kuigivõrd aru Skelligi ulmelisusest. Tekkis tunne, et temast räägitakse kogu aeg nii ümber nurga, et polegi võimalik aru saada, kes või mis ta on. Oli ta siis lõpuks seotud inglite või öökullidega? Ei teagi.

David Almond on Briti kirjanik, kes lastele ja noortele rohkelt kirjutanud. Tema debüütromaan “Skellig” võitis 1998. aasta Carnegie kirjanduspreemia ja Whitbreadi auhinna. Ka “My Name is Mina” oli 2010. aastal mitme lastekirjandusauhinna finalist. 2010. aastal võitis autor Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia, mis on kõrgeim tunnustus, mida lastekirjanik saada võib.

Kirjaniku raamatud Tartu Linnaraamatukogus.
Autori kodulehekülg.

Kaja Kaldmaa

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu” lugesin ma esimest korda paar aastat tagasi inglise keeles. Olin sellest vaimustuses. Mulle meeldis raamatu stiil, see, kuidas kõik on niimoodi kokku pandud, et lõpuni välja ei saa päris kindel olla. See on raamat raamatust. Raamat vana olemisest. Raamat noor olemisest. Raamat esimesest armastusest. Raamat esimesest ja viimasest armastusest. Raamat ainuvõimalikust armastusest. Raamat iseenda, eesmärgi, põhjuse, maailma parandava vahendi otsimisest. Kuna raamat on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde, oli hea võimalus uurida, kuidas see maakeeli mõjub.

Raamat on endiselt hea. Mäletasin kõike just parasjagu, nii et sain keskenduda sellele, kuidas erinevad liinid üksteisega põimuvad, sain üksikasjalikult uurida, mismoodi on tegelased omavahel seotud, ja nautida teksti kõla ja liikumist. Nicole Krauss on suurepärane kirjanik. Paljud tema laused ja tabavad mõtted võtsid mind sõnatuks ja kui nüüd ingliskeelse raamat riiulist välja otsisin, siis avastasin, et olin ka esimesel lugemisel samad imekaunid kohad ära märkinud. Soovitan soojalt.

Sellest blogist saab raamatu sisu kohta rohkem teada.
Siin kirjutatakse lisaks ka Nicole Kraussi esimesest romaanist.
Kirjaniku kodulehekülg.
Nicole Kraussi teosed Tartu Linnaraamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Mis: 

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust.  Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

Tiina Sulg

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Mõtlema panev noortekas

Jay Asheri “Kolmteist põhjust” on põnevikuvormi rüütatud traagiline lugu. Loo käivitajaks on 7 kassetilinti, mille lindistajaks hiljuti enesetapu sooritanud 16-aastane Hannah, kes tahab, et kõik, kes mingilgi moel tema surmas süüdi, sellest ka teada saaks ja loodetavasti ka midagi õpiks.
Raamatus räägib kaks häält – Hannah Baker ja Clay Jensen. Hannah hääl tuleb lintidelt, Clay, kelleni lindid seekord jõuavad, hõikab tüdruku jutule vahele, kommenteerib, räägib teise versiooni, imestab, eitab, kahetseb. Pole kuigi kerge lihtsalt kuulata, kui teine räägib oma enesetapuplaanist ja teest, mis selle koletu otsuseni viib. Clay oleks ju saanud midagi teha. Keegi oleks saanud midagi teha. Märgid olid ju olemas, kuigi neid võis ehk näha vaid vihjamisi.
Raamatus on mitu erinevat kihti, aga mind puudutasid kõige enam kaks teemat: see, kuidas meil on võimatu välja pääseda teiste inimeste mõjuväljast, ning see, et meil pole vähimatki aimu, kuidas meie teod tegelikult meid ümbritsevaid mõjutavad. Nii kerge on paari üleolevalt pillatud lausega teise olemine pihuks ja põrmuks teha. Üpriski raamatu algul kuulutab Hannah: “Kuulujuttu ei ole võimalik ümber lükata”, teisal ütleb ta: “Sa ei tea midagi kellegi teise elust peale enda oma. Ja kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, ei surgi sa ainult selles osas. Paraku ei õnnestu sul olla nii täpne ja valiv. Kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, keerad tegelikult tuksi kogu tema elu.” Mulle meeldib, kui mulle sääraseid tarkusi aeg-ajalt meelde tuletatakse, see kulub marjaks ära ka siis, kui teismeliseiga ammu selja taga.

Jay Asheri blogi.
Raamatu ingliskeelne lehekülg.
Raamat meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa