Posts Tagged ‘kirjanduspreemia’

Nelli Melts

Sõnad „integratsioon“ ja „lõimumine“ võivad tunduda kulunud fraasidena, kuid inimesena, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal venekeelses keskkonnas, näen siiamaani, kui keeruline on paljudel siseneda eestikeelse inforuumi, sest nii keel kui ka kultuuritaust ja teemade valik on võrreldes venekeelsega väga erinevad. Seega nii eesti keelest tõlgitud kui ka vene keeles loodud tekstid ja nende püsiv toetus mängivad tähtsad rolli selles keerulises lõimumise protsessis.

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kategooria nominentide hulgas oli mitu inimest, kelle karjäär kirjanduses ja ajakirjanduses on kestnud väga pikalt, mõnikord mitu aastakümmet. See inspireerib ja äratab aukartust.

Preemia pälvis Nelli Melts, kes juhib kirjastust Aleksandra, tõlgib eesti keelest vene keelde raamatuid ja kirjutab luuletusi. Isegi keeruline on kujutada ette tekstide, millega oli ta seotud, mahtu. Sellise tegevuse nišš on Eestis üsna piiratud ja pidev arenemine nõuab rohket visadust, seega Nelli Meltsi mõju venekeelsele kultuurile on võimatu mõõta.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Els Heinsalu “Haldja saladus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo).

Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo) annab lihtsalt ja selgelt baasteadmised seedimisest, jutustades loo väikesest Haldjast, kes on kogemata õe klaaskuuli alla neelanud ning tunneb selle pärast muret. Raamatus on palju ilusaid ja asjalikke illustratsioone ning kõrvalpõikena selgub üht-teist ka inglite, mõisapreilide, vaimude, hingede ja kummituste seedimisest.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev).

Kristi Piiperi “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Tuul Sepp “Allikahaldjas”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Tuul Sepp “Allikahaldjas” (Varrak)

Tuul Sepa “Allikahaldjas” on kaunite illustratsioonidega eesti mütoloogia-aineline raamat õe ja venna suvevaheajast vanaema-vanaisa juures. Suvi, mis vanaema käe all pidi tulema õpetlik ja igav, osutub oodatust hoopis erinevaks, sest lapsed avavad Unustustemaailma värava ning peavad aitama Allikahaldjal kinni püüda unustuse hõlmast pärismaailma põgenenud müütilisi elukaid. Meeldejäävate tegelaste kaudu on raamatusse lisatud hulgaliselt huvitavaid fakte, mis annavad loole tummi ja tihedust.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jaanus Vaiksoo “King nr 39”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Jaanus Vaiksoo “King nr 39” (Ärkel)

Jaanus Vaiksoo “King nr 39” algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesuguseid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekateriina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev).

“Piia Präänik ja bandiidid” on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub.

Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees