Posts Tagged ‘kirjanduspreemia’

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev).

Kristi Piiperi “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Tuul Sepp “Allikahaldjas”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Tuul Sepp “Allikahaldjas” (Varrak)

Tuul Sepa “Allikahaldjas” on kaunite illustratsioonidega eesti mütoloogia-aineline raamat õe ja venna suvevaheajast vanaema-vanaisa juures. Suvi, mis vanaema käe all pidi tulema õpetlik ja igav, osutub oodatust hoopis erinevaks, sest lapsed avavad Unustustemaailma värava ning peavad aitama Allikahaldjal kinni püüda unustuse hõlmast pärismaailma põgenenud müütilisi elukaid. Meeldejäävate tegelaste kaudu on raamatusse lisatud hulgaliselt huvitavaid fakte, mis annavad loole tummi ja tihedust.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jaanus Vaiksoo “King nr 39”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Jaanus Vaiksoo “King nr 39” (Ärkel)

Jaanus Vaiksoo “King nr 39” algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesuguseid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekateriina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev).

“Piia Präänik ja bandiidid” on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub.

Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees