Posts Tagged ‘kirjanduspreemia’

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — 
Jaanus Vaiksoo “King nr 40. Salujärve linask
(Ärkel, illustreerinud Katrin Kaev)

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

Tiia Kõnnussaar

Anti Saar “Suur koogitegu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Anti Saar “Suur koogitegu” (Kolm Elu, illustreerinud Priit Pärn, Rudolf Pärn ja Olga Pärn)

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke. Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

Tiia Kõnnussaar

Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Tiina Laanem “Kollase Kassi komando
(Pegasus, illustreerinud Anna Ring)

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest.

Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida.

Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

Tiia Kõnnussaar

Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised
(Päike ja Pilv, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased.

Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

Tiia Kõnnussaar

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus” (Kaksikhammas, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus.

“Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale.

Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

Tiia Kõnnussaar

Märt Laur “Mürgiallikad”

Romaani alguses saab peategelane, 42-aastane IT-alal töötav lahutatud, naisest-tütrest võõrdunud Aare diagnoosi – neljanda astme kopsuvähk. Vastuseid otsides satub ta netifoorumis kirjutama Piretiga, kelle sõbralik suhtumine ja peagi ka praktiline abi aitab tal ravi algetappidest läbi tulla. Uus tuttav toob mehe ellu vaid loodusravisse uskuva tervendaja ning teaduseusku Aarel on üha raskem talle vastuargumente leida. Aeg hakkab aga otsa saama…

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kes on saanud mõne ränga diagnoosi. Seda võiksid lugeda inimesed, kelle lähedane on saanud ränga diagnoosi ja kes ei tea õieti, kuidas temaga edasi suhelda. Aga kindlasti peaksid seda lugema inimesed, keda mõni kallimeelne ligimene on hakanud veenma, et suudab ta looduse jõul ja iidsete ravivahenditega täielikult tervendada, tingimusel, et ta lõpetab igasuguse arstliku ravi. Otsused teeb muidugi igaüks ise, kuid raamatus toodud näide sellest, milliste võtetega võidakse saavutada nõusolek anda end ainuliselt kellegi kätesse ning loobuda nn teaduslikust meditsiinist, võiks sisendada ettevaatust ja tahtmist küsitleda kõiki, kes kipuvad sind ravima või kes seda ameti poolest teevad. Kuskil pole öeldud, et vastused peavad kerged olema. Kuid kaalul on inimese ainuke elu. Ja põhimõtted ei pruugi elutahte survele vastu pidada. Või ei peagi?

Märt Laur (1980-2020) suri tänavu jaanuaris 40-aastaseks saamata. Ta alustas teadusulmega võrguajakirjas Algernon. Kõik kolm tema romaani – „Appassionata” (2012), „Lahustumine” (2015) ja „Mürgiallikad” (2020) on auhinnatud või ära märgitud romaanivõistlustel. Võib-olla poleks neid kirja pandudki, kui polnuks noid võistlusi, mille kasutegurit on arvustatud nii ja naa, ent siiski on hea, et nad on – võimalus neile, kes ilma taolise taganttõuketa ehk ei hakkakski kirjutama.

Tiina Tarik

Vaata ka Raul Sulbi artikleid “Surma ja haiguste kõlakamber
ja “Märt Lauri üle lugedes“.

Nelli Melts

Sõnad „integratsioon“ ja „lõimumine“ võivad tunduda kulunud fraasidena, kuid inimesena, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal venekeelses keskkonnas, näen siiamaani, kui keeruline on paljudel siseneda eestikeelse inforuumi, sest nii keel kui ka kultuuritaust ja teemade valik on võrreldes venekeelsega väga erinevad. Seega nii eesti keelest tõlgitud kui ka vene keeles loodud tekstid ja nende püsiv toetus mängivad tähtsad rolli selles keerulises lõimumise protsessis.

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kategooria nominentide hulgas oli mitu inimest, kelle karjäär kirjanduses ja ajakirjanduses on kestnud väga pikalt, mõnikord mitu aastakümmet. See inspireerib ja äratab aukartust.

Preemia pälvis Nelli Melts, kes juhib kirjastust Aleksandra, tõlgib eesti keelest vene keelde raamatuid ja kirjutab luuletusi. Isegi keeruline on kujutada ette tekstide, millega oli ta seotud, mahtu. Sellise tegevuse nišš on Eestis üsna piiratud ja pidev arenemine nõuab rohket visadust, seega Nelli Meltsi mõju venekeelsele kultuurile on võimatu mõõta.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Els Heinsalu “Haldja saladus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo).

Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo) annab lihtsalt ja selgelt baasteadmised seedimisest, jutustades loo väikesest Haldjast, kes on kogemata õe klaaskuuli alla neelanud ning tunneb selle pärast muret. Raamatus on palju ilusaid ja asjalikke illustratsioone ning kõrvalpõikena selgub üht-teist ka inglite, mõisapreilide, vaimude, hingede ja kummituste seedimisest.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev).

Kristi Piiperi “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees