10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Antoine Laurain „Punase märkmikuga naine”

Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.

Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.

Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.

Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.

Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.

Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.

Kaja Kleimann

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass”

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre

Charles Bukowski “On Cats”

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik natuke hellem ja õrnem, kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Tore on teada saada, et Bukowskit on saatnud läbi elu kassid.

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja lõppu üks liikuv pilt Bukowskist ja kassist:

Tiina Sulg

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky

Lõpmatult võrratud kassid

Veebruaris-märtsis oli meie raamatukogus kassiraamatuid ja Olga Einasto kassikujude kollektsiooni tutvustav näitus.

Olga Einasto:

Minu kasside kollektsioon tekkis tegelikult teise kollektsiooni põhjal. Arvan, et põhjuseks on esiteks see, et ma väga armastan kasse, ja teiseks, et ma olen elukutseline raamatukoguhoidja. Tegelikult kogusin mitu aastat kellukesi. Nende jaoks oli mul kodus kindel koht. Kuid ma olen ju raamatukoguhoidja, ja meile on ju omane kõiki asju klassifitseerida. Seega, ühel päeval oma kellukeste kogu analüüsides avastasin, et mul on viis kassikujulist kellukest. Otsustasin, et hoian neid teistest kellukestest eraldi. Ei läinud palju aega, kui sõbrad hakkasid mulle kinkima või tooma reisidelt kasse — kellukesi, lusikaid, tasse ja lihtsalt erinevatest materjalidest kassifiguure. Sain aru, et sünnib uus kollektsioon ja hakkasin siis ka ise panustama — otsin ja ostan igalt poolt igasuguseid kasse. Praegu on kollektsioonis ligi 100 eksponaati, kuid tänu sõpradele see täieneb pideval, ning seal on juba kasse Egiptusest, Roomast, Singapurist, USAst, Maltast, Puerto Ricost ja muidugi naaberriikidest. Siin on puust, traadist, karusnahast, keraamikast, klaasist, portselanist, rahvusmustritega ja Swarovski kristallidega kaunistatud kasse. Kuid mu elu armsaim kass on minu Stella Elisabeth Blue Elf, Peterburist pärit rohesilmne Vene sinine kass, kes elab meie peres juba 14 aastat — intelligentsemat, hellemat ja targemat olendit annab otsida. Ta on minu kasside kollektsiooni peavarahoidja.

.
Osa näitusel olnud raamatutest:

1. Sallander, M. Kassiomaniku kokaraamat, 2002
2. Parimad kassilood, 2006
3. Exley, H. Kassikillud, 1999
4. Brown, P. Lõpmatult võrratud kassid, 2007
5. Myron, V. Kuulus raamatukogukass Dewey, 2009
6. Ots, L. Kalli kassi klassika, 2013
7. Lessing, D. Kassid, 2006
8. Ilves, K. Tädi ja Motja teistmoodi suvi, 2013
9. Ilves, K. Tädi, Motja ja teised, 2012
10. Ilves K. Tädi, Motja ja Nipsik, 2014
11. Jaakson, M. Kass, kes oli kuningas Salomon, 2013
12. Cooper, G. Homerose odüsseia, 2015
13. Dosa, D. Ringkäigud Oscariga, 2010
14. Uspenski E. Onu Teodor, koer ja kass, 2000
15. Biin, A. Meie sõbrad, 2015
16. Jõgisalu, H. Liisi, Kaspar ja teised kiisud, 2013
17. Bowen, J. Tänavakass Bob, 2014
18. Bowen J. Bobi maailm, 2015
19. Bowen J. Kingitus Bobilt, 2015
20. Selli, T. Kass Kriibik, 2009
21. Davis, J. Garfield, tavatu kass, 2004
22. Davis, J. Garfield ja sõbrad, 2003
23. Gray, J. Pööningukass Atticus õpib joonistama, 2015
24. Gray, J. Pööningukass Atticus ja piraadidi soovide laeka jälil, 2014
25. Gray, J. Pööningukass Atticus eksleb uduses rabas, 2015
26. Gray, J. Pööningukass Atticus ulatab käpa, 2013
27. Riddell, C. Ottoline ja Kollane Kass, 2010
28. Helakisa, K. Vähemalt miljon sinist kassi, 1983
29. Kass, K. Kasper ja viis tarka kassi, 2011
30. Kangur, K. Kass Karlotte, 2007
31. Vainola, K. Sonja ja kass, 2015
32. Tofield, S. Simoni kass, 2009
33. Védère d’Auria, P. Tema kõrgeausus kass, 1999
34. Valter, E. Kassike ja Kakuke, 2006
35. Matsin, P. Väike viiul ja kassimaffia,1998
36. Laidla, S. Maratonikassid, 2012
37. Brown, P. Liisu, tuletornikass, 2010
38. Illipe-Sootak, H. Kiisu reisib, 2011
39. Illipe-Sootak, H. Kiisu raamat, 2010
40. Pervik, A. Rändav kassiemme, 2012
41. Rand. H. Lumivalge ja süsimust, 2014
42. Tamm, H. Ninja Timmy ja varastatud naer, 2016
43. Michie, D. Dalai-laama kass, 2014
44. Kassid ei salli kurje vaime, 1997
45. Raud, E. Kassid ja hiired, 1985
46. Turovski, A. Kassipoeg Võilill, 2009
47. Dahl, R. Kiisu-kiisu, 2010
48. Õnnepalu, T. Mandala, 2013
49. Bulgakov, M. Meister ja Margarita, 2007
50. Hanbery, D. Mida iga naine võib õppida oma kassilt, 2001
51. Statovci, P. Minu kass Jugoslaavia, 2015
52. Parimad kassilood, 2006
53. Gavrilova, D. Pusja uus elu Eestis, 2014
54. Hoffmann, E. Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest, 1974

.
Retsept “Kassiomaniku kokaraamatust”:

Kokkuhoidliku Janne küüslaugujäätis
2 munakollast
2 sl tuhksuhkrut
2 dl vahukoort
1/2 tl küüslaugupulbrit
4 munavalget
Vahusta munakollased ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa koor ja küüslauk. Munavalged vahusta eraldi kausis tugevaks vahuks. Kalla vaht taigna sisse ja seejärel kalla kogu segu vormi. Pane sügavkülma. Ja jäätis ongi valmis!

Valentina Brovina, Irina Valiulina

Fotod Ago Pärtelpoeg

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!

Kalle Laanet
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.

Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.

See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.

Laine Randjärv
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.

Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.

Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“

Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Leelo Tungal – Tere tulemast Tirilinna!

Aino Perviku Tirilinna lugude sari („Tirilinnas algab kool”, „Aiapidu roosiaias”, „Krokodill”, „Kui sa näed korstnapühkijat”, „Piknik Ristineemel”, „Jüri soolaleivapidu”, „Isegi Max ei usu enam”) (Tammerraamat, 2009–2012)

Olen lapsest peale olnud Aino Perviku talendi austaja ja tunnen rõõmu, et küpsesse ikka jõudes on kirjanik jäänud truuks lastekirjandusele: tema raamatutest õhkub turvalisust, kuigi neis on kirjeldatud ka raskeid aegu ja keerulisi olukordi, sest ka kõige keerulisemates situatsioonides annab kirjanik oma lapstegelastele saatja, kellele võib iga ilmaga kindel olla: piraadipealiku tütrele Arabellale saab toeks ilmarändur Hassan, väikestel tirilinlastel on enamasti abiks arukad ja mõistvad vanemad… Nõidu, hiiglasi ega võlureid Pervik Tirilinna ei läkita, lapsed õpivad ise oma probleemidega toime tulema – ja neid probleeme on just niisama palju kui kõigil tavalistel 7–8-aastastel: kuidas suhtuda endast erinevatesse, kuidas käituda kurjade täiskasvanutega, kuidas leppida, kui oled kellelegi liiga teinud.

Mõne suletõmbega maalib Pervik kena ja sedavõrd usutava pildi sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Max, Jüri, Jaap, Roosi ja Reti, et peaaegu igal väikesel lugejal on võimalik end kellegagi tegelastest samastada ja elada seitsme raamatu kaudu Aino Perviku loodud mõnusalt turvalises Tirilinnas. Kõik seitse raamatut on paraja pikkusega, et algkoolilapsed neid lugedes ei väsiks, ja Anu Kalmu lihtsad ning ilusad illustratsioonid on kirjaniku lugudele tubliks toeks.

Brian Jacques’i „Vahva hiir Matthias” (Tiritamm, 2004)

Inglise kirjaniku Brian Jacques’i raamatut „Vahva hiir Matthias” raamatupoes allahinnatud teoste seas märgates hakkas mul kurb. Millest see tuleb, et nii mõnigi kesine tõlketeos kaob kähku lettidelt, sellal kui väärt raamat lugejat ei leia? Üks põhjus on kindlasti see, et poeriiulid on nii tihkelt kirevakaanelisi teoseid täis topitud, et ilma erireklaamita ei torka võõrapärase nimega autori raamat silmagi. Ja kui päris aus olla, siis on Jacques’i lasteromaani kaanepilt eksitavalt kribukrabune – inglasest lugeja tunneks küllap ära taustal seisva Redwalli kloostri müürid, mille vahel toimuvad Jacques’i kahekümne kahe vaimukalt kirja pandud raamatu seiklused, meie siin oleme uhkemaidki losse näinud, ja ega meil kangelaslikest kirjandushiirtestki puudust ole!

Kirjanik (keda kahjuks juba kaks aastat pole elavate seas) kahtlemata eestikeelse raamatu menu puuduse tõttu ei kannatanud: tema teoseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja trükitud üle kahekümne miljoni eksemplari. Redwalli-sarja lugudest on tehtud nii muusika- kui ka draamalavastusi, rääkimata rohketest lõbusatest kujukestest, mida Jacques’i kodulinnast Liverpoolist võib tänini kaasa tuua.

Redwalli kloostris elavad üksmeelselt hiired, mägrad, oravad ja saarmad, kuid sellegipoolest ei kulge elu liiga rahulikult. Nimelt ihub tublide loomade varandusele hammast rotipealik Cluny Rooskaja oma jõuguga, kelle kirjeldamisel ei hoia kirjanik värve kokku: rott „oli otsekui õudusunenäost välja karanud. Ühe küünisega hoidis ta pikka teivast, mille otsa oli torgatud tuhkrupea, teises käpas oli aga tema jäme üüratu pikk saba, mida ta plaksutas nagu piitsa.” Cluny jõuk käivitab sõja, mis teeb noorest Matthiasest tõelise kangelase. Redwalli vaprate väikeloomade vastupanust jutustades teeb autor rohkesti lüürilisi kõrvalepõikeid, nii et raamatus on nii armastust kui ka hellust, nii kangelaslikkust kui ka reetmist – kõik kirja pandud väikese britilikult vaimuka muigega.

Mitmeid ameteid pidanud Jacques olevat just selle, Redwalli esimese sarja loo, kirja pannud oma pimedate koolis õppivatele väikestele sõpradele ette lugemiseks, nii et mitte ainult dialoogid, vaid ka kirjeldused on eriti kujundlikud ja värvikad. Tõlkija Tiia Rinne on teinud ära suure ja korraliku töö! Küll oleks vahva, kui veel mõni sama sarja raamat jõuaks eesti lugejani, kuid esialgu lootkem, et vähemasti „Vahva hiir Matthias” on veel raamatukogudes saadaval.

Chris Riddelli „Ottoline ja Kollane Kass” (Draakon & Kuu, 2010)

Chris Riddelli Ottoline’i-raamatute sari on hoopis teisest ooperist kui Jacques’i teosed ja kui päris aus olla, siis pidasin „Ottoline’i ja Kollast Kassi” lehitsedes seda esialgu kerglasevõitu koomiksiks, kuid, olles näinud, mismoodi seda sorti raamatud kutsuvad ennast uurima ka neid lapsi, kes lugemist pelgavad, võtan oma sõnad tagasi. Nüüdseks on juba ilmunud ka „Ottoline läheb kooli” ja küllap avaldab kirjastus Draakon & Kuu peatselt kolmandagi, „Ottoline merel”. Chris Riddellilt on eestikeelsena ilmunud lisaks neile veel muhe väikelasteraamat „Härra Voodiall”. Londoni ajalehe Observer karikaturistina oma käe lahti joonistanud Riddell oskab suurepäraselt siduda lapsi raamatu külge, pakkudes neile lisaks tavalistele illustratsioonidele igasugust kribu-krabu: karikatuure, koomikseid, hinna- ja nimesilte, postkaarte ja kirjakoopiaid. Sellest tohuvabohust koorub välja põnev lugu tüdrukust, kelle vanemad alailma laias ilmas ringi reisivad, jättes lapse väikese ja karvase „Norra soost pärit oleva” Härra Munroe hooleks.

Ilmselt sobib selline tähelepanu pidev ühest punktist teise viimine tänapäeva laste rabeleva elulaadi juurde. Kas on mõtet süüdistada selliseid lapsi, kes ei suuda maast madalast pikka teksti järjest lugeda – ehk on arukam neid tasapisi lugemisse süvenemisega harjutada? Draakon & Kuu avaldab valdavalt head väliskirjandust ja tõlkija ning kirjastaja Leelo Märjamaa maitset võib usaldada! Võib arvata, et Ottoline’i raamatute ümberpanemisel tuli olla eriti valvas, et kaotsi ei läheks ükski ukse- ega nimesildikese tekst, sest igal detailikesel on loo jutustamisel oma osa. Usun, et algkoolitüdrukuid, kes mingil põhjusel raamatuid lugeda ei viitsi, on Riddelli vahvate teostega küll võimalik lugema meelitada (poisse tõmbavad ehk rohkem Jeff Kinney lõbusad „Äpardi päevikud”, mille on välja andnud Ajakirjade Kirjastus).

Neid raamatuid vaadates meenutan kurbusega Henno Käod ja Raivo Järvit, kes võinuksid samasuguseid autoriraamatuid avaldada…

Wisława Szymborska „Herakleitose jões. Valitud luuletused”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2012)

Olen kade kõigile luulesõpradele, kes pole veel lugenud Wisława Szymborska raamatut „Herakleitose jões” – kade sellepärast, et neil seisavad alles ees need elamused, mille mina sellest luulekogust sain. Iga luuletus on nagu terve elu, iga sõna nagu täpne pintslitõmme, mis äratab ellu mälestusi, tundeid, värve, lõhnu; iga mõte – olgu siis üllatav või üllatavalt déjà-vu’lik – usaldab ennast sulle ja asub oma elu sinus edasi elama, tehes sind – vähemalt viivukski – õnnelikuks.

Hendrik Lindepuu teeb imetlus- ja tänuväärset tööd – ilma temata peaksime kõik poola keele ära õppima, et Szymborska, Różewiczi ja teiste geniaalsete poolakate loomingust osa saada. Jõudu talle!

 

Leelo Tungal

Leelo Tungla foto Stina Kase

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

Kõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

Teisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.

Celine Kiernan “Mürgitroon”

Celine Kiernani “Mürgitroon” on  Moorehawke`i triloogia esimene raamat. Tegu on triloogiaga, mille tegevus toimub justkui vanas ja fantastilises Euroopas. Räägib süngest ajast ja kuningriigist, võimumängudest, vägivallast ja sellest, kuidas peab sellises keskkonnas hakkama saama viieteistaastane puusepaõpilane Wynter.

„Mürgitroonis” võib kohata rääkivaid kasse, kellega on paraku inimestel keelatud suhelda. Samuti ei oota hea tulevik ees neid, kes julgevad söandada keelust üle astuda ja vestelda vaimudega. Sellest loost leiab peale sünguse ja vägivalla siiski ka armastust, mis üritab igati ellu jääda. Armastust isa vastu, sõprade vastu ning ka neiu ja noormehe vahelist armastust.

Lugeja ootaks sellelt teoselt ehk veidi rohkem põnevust. Tegevus kulgeb suhteliselt rahulikult, samas ei teki soovi visata raamatut kõrvale ja haarata uue järele. Kindlasti kuulub “Mürgitroon” parimate omalaadsete hulka.

Celine Kiernan on fantaasiakirjanik, kes sündis 1967. Sündinud ja kasvanud on ta Iirimaal Dublinis. Seni on kirjutanud viis raamatut, millest viimane – „Resonance” – näeb päevavalgust 2013. aastal.

Triin Võsoberg