Posts Tagged ‘kass’

Lõpmatult võrratud kassid

kassinäitus (1)Veebruaris-märtsis oli meie raamatukogus kassiraamatuid ja Olga Einasto kassikujude kollektsiooni tutvustav näitus.

Olga Einasto:

Minu kasside kollektsioon tekkis tegelikult teise kollektsiooni põhjal. Arvan, et põhjuseks on esiteks see, et ma väga armastan kasse, ja teiseks, et ma olen elukutseline raamatukoguhoidja. Tegelikult kogusin mitu aastat kellukesi. Nende jaoks oli mul kodus kindel koht. Kuid ma olen ju raamatukoguhoidja, ja meile on ju omane kõiki asju klassifitseerida. Seega, ühel päeval oma kellukeste kogu analüüsides avastasin, et mul on viis kassikujulist kellukest. Otsustasin, et hoian neid teistest kellukestest eraldi. Ei läinud palju aega, kui sõbrad hakkasid mulle kinkima või tooma reisidelt kasse — kellukesi, lusikaid, tasse ja lihtsalt erinevatest materjalidest kassifiguure. kassinäitus (10)Sain aru, et sünnib uus kollektsioon ja hakkasin siis ka ise panustama — otsin ja ostan igalt poolt igasuguseid kasse. Praegu on kollektsioonis ligi 100 eksponaati, kuid tänu sõpradele see täieneb pideval, ning seal on juba kasse Egiptusest, Roomast, Singapurist, USAst, Maltast, Puerto Ricost ja muidugi naaberriikidest. Siin on puust, traadist, karusnahast, keraamikast, klaasist, portselanist, rahvusmustritega ja Swarovski kristallidega kaunistatud kasse. Kuid mu elu armsaim kass on minu Stella Elisabeth Blue Elf, Peterburist pärit rohesilmne Vene sinine kass, kes elab meie peres juba 14 aastat — intelligentsemat, hellemat ja targemat olendit annab otsida. Ta on minu kasside kollektsiooni peavarahoidja.

kassinäitus (64).
Osa näitusel olnud raamatutest:

1. Sallander, M. Kassiomaniku kokaraamat, 2002
2. Parimad kassilood, 2006
3. Exley, H. Kassikillud, 1999
4. Brown, P. Lõpmatult võrratud kassid, 2007
5. Myron, V. Kuulus raamatukogukass Dewey, 2009
6. Ots, L. Kalli kassi klassika, 2013
7. Lessing, D. Kassid, 2006
8. Ilves, K. Tädi ja Motja teistmoodi suvi, 2013
9. Ilves, K. Tädi, Motja ja teised, 2012kassinäitus (2)
10. Ilves K. Tädi, Motja ja Nipsik, 2014
11. Jaakson, M. Kass, kes oli kuningas Salomon, 2013
12. Cooper, G. Homerose odüsseia, 2015
13. Dosa, D. Ringkäigud Oscariga, 2010
14. Uspenski E. Onu Teodor, koer ja kass, 2000
15. Biin, A. Meie sõbrad, 2015
16. Jõgisalu, H. Liisi, Kaspar ja teised kiisud, 2013
17. Bowen, J. Tänavakass Bob, 2014
18. Bowen J. Bobi maailm, 2015
19. Bowen J. Kingitus Bobilt, 2015
20. Selli, T. Kass Kriibik, 2009
21. Davis, J. Garfield, tavatu kass, 2004
22. Davis, J. Garfield ja sõbrad, 2003
23. Gray, J. Pööningukass Atticus õpib joonistama, 2015
kassinäitus (54)24. Gray, J. Pööningukass Atticus ja piraadidi soovide laeka jälil, 2014
25. Gray, J. Pööningukass Atticus eksleb uduses rabas, 2015
26. Gray, J. Pööningukass Atticus ulatab käpa, 2013
27. Riddell, C. Ottoline ja Kollane Kass, 2010
28. Helakisa, K. Vähemalt miljon sinist kassi, 1983
29. Kass, K. Kasper ja viis tarka kassi, 2011
30. Kangur, K. Kass Karlotte, 2007
31. Vainola, K. Sonja ja kass, 2015
32. Tofield, S. Simoni kass, 2009kassinäitus (20)
33. Védère d’Auria, P. Tema kõrgeausus kass, 1999
34. Valter, E. Kassike ja Kakuke, 2006
35. Matsin, P. Väike viiul ja kassimaffia,1998
36. Laidla, S. Maratonikassid, 2012
37. Brown, P. Liisu, tuletornikass, 2010
38. Illipe-Sootak, H. Kiisu reisib, 2011
39. Illipe-Sootak, H. Kiisu raamat, 2010
40. Pervik, A. Rändav kassiemme, 2012
41. Rand. H. Lumivalge ja süsimust, 2014
42. Tamm, H. Ninja Timmy ja varastatud naer, 2016
43. Michie, D. Dalai-laama kass, 2014
44. Kassid ei salli kurje vaime, 1997
45. Raud, E. Kassid ja hiired, 1985
46. Turovski, A. Kassipoeg Võilill, 2009
kassinäitus (58)47. Dahl, R. Kiisu-kiisu, 2010
48. Õnnepalu, T. Mandala, 2013
49. Bulgakov, M. Meister ja Margarita, 2007
50. Hanbery, D. Mida iga naine võib õppida oma kassilt, 2001
51. Statovci, P. Minu kass Jugoslaavia, 2015
52. Parimad kassilood, 2006
53. Gavrilova, D. Pusja uus elu Eestis, 2014
54. Hoffmann, E. Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest, 1974

.
kassinäitus (15)Retsept “Kassiomaniku kokaraamatust”:

Kokkuhoidliku Janne küüslaugujäätis
2 munakollast
2 sl tuhksuhkrut
2 dl vahukoort
1/2 tl küüslaugupulbrit
4 munavalget
Vahusta munakollased ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa koor ja küüslauk. Munavalged vahusta eraldi kausis tugevaks vahuks. Kalla vaht taigna sisse ja seejärel kalla kogu segu vormi. Pane sügavkülma. Ja jäätis ongi valmis!

Valentina Brovina, Irina Valiulina

Fotod Ago Pärtelpoeg

Advertisements

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!

Kalle Laanet
Riigikogu liige

*

onnepalumandalaTõnu Õnnepalu “Mandala”

Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.

Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.

See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.

Laine Randjärv
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.

Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.

Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“

Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Leelo Tungal – Tere tulemast Tirilinna!

Leelo Tungal- Stina Kase - 5Aino Perviku Tirilinna lugude sari („Tirilinnas algab kool”, „Aiapidu roosiaias”, „Krokodill”, „Kui sa näed korstnapühkijat”, „Piknik Ristineemel”, „Jüri soolaleivapidu”, „Isegi Max ei usu enam”) (Tammerraamat, 2009–2012)

perviktirilinnasOlen lapsest peale olnud Aino Perviku talendi austaja ja tunnen rõõmu, et küpsesse ikka jõudes on kirjanik jäänud truuks lastekirjandusele: tema raamatutest õhkub turvalisust, kuigi neis on kirjeldatud ka raskeid aegu ja keerulisi olukordi, sest ka kõige keerulisemates situatsioonides annab kirjanik oma lapstegelastele saatja, kellele võib iga ilmaga kindel olla: piraadipealiku tütrele Arabellale saab toeks ilmarändur Hassan, väikestel tirilinlastel on enamasti abiks arukad ja mõistvad vanemad… Nõidu, hiiglasi ega võlureid Pervik Tirilinna ei läkita, lapsed õpivad ise oma probleemidega toime tulema – ja neid probleeme on just niisama palju kui kõigil tavalistel 7–8-aastastel: kuidas suhtuda endast erinevatesse, kuidas käituda kurjade täiskasvanutega, kuidas leppida, kui oled kellelegi liiga teinud.

Mõne suletõmbega maalib Pervik kena ja sedavõrd usutava pildi sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Max, Jüri, Jaap, Roosi ja Reti, et peaaegu igal väikesel lugejal on võimalik end kellegagi tegelastest samastada ja elada seitsme raamatu kaudu Aino Perviku loodud mõnusalt turvalises Tirilinnas. Kõik seitse raamatut on paraja pikkusega, et algkoolilapsed neid lugedes ei väsiks, ja Anu Kalmu lihtsad ning ilusad illustratsioonid on kirjaniku lugudele tubliks toeks.

Brian Jacques’i „Vahva hiir Matthias” (Tiritamm, 2004)

jacquesvahvahiirInglise kirjaniku Brian Jacques’i raamatut „Vahva hiir Matthias” raamatupoes allahinnatud teoste seas märgates hakkas mul kurb. Millest see tuleb, et nii mõnigi kesine tõlketeos kaob kähku lettidelt, sellal kui väärt raamat lugejat ei leia? Üks põhjus on kindlasti see, et poeriiulid on nii tihkelt kirevakaanelisi teoseid täis topitud, et ilma erireklaamita ei torka võõrapärase nimega autori raamat silmagi. Ja kui päris aus olla, siis on Jacques’i lasteromaani kaanepilt eksitavalt kribukrabune – inglasest lugeja tunneks küllap ära taustal seisva Redwalli kloostri müürid, mille vahel toimuvad Jacques’i kahekümne kahe vaimukalt kirja pandud raamatu seiklused, meie siin oleme uhkemaidki losse näinud, ja ega meil kangelaslikest kirjandushiirtestki puudust ole!

Kirjanik (keda kahjuks juba kaks aastat pole elavate seas) kahtlemata eestikeelse raamatu menu puuduse tõttu ei kannatanud: tema teoseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja trükitud üle kahekümne miljoni eksemplari. Redwalli-sarja lugudest on tehtud nii muusika- kui ka draamalavastusi, rääkimata rohketest lõbusatest kujukestest, mida Jacques’i kodulinnast Liverpoolist võib tänini kaasa tuua.

Redwalli kloostris elavad üksmeelselt hiired, mägrad, oravad ja saarmad, kuid sellegipoolest ei kulge elu liiga rahulikult. Nimelt ihub tublide loomade varandusele hammast rotipealik Cluny Rooskaja oma jõuguga, kelle kirjeldamisel ei hoia kirjanik värve kokku: rott „oli otsekui õudusunenäost välja karanud. Ühe küünisega hoidis ta pikka teivast, mille otsa oli torgatud tuhkrupea, teises käpas oli aga tema jäme üüratu pikk saba, mida ta plaksutas nagu piitsa.” Cluny jõuk käivitab sõja, mis teeb noorest Matthiasest tõelise kangelase. Redwalli vaprate väikeloomade vastupanust jutustades teeb autor rohkesti lüürilisi kõrvalepõikeid, nii et raamatus on nii armastust kui ka hellust, nii kangelaslikkust kui ka reetmist – kõik kirja pandud väikese britilikult vaimuka muigega.

Mitmeid ameteid pidanud Jacques olevat just selle, Redwalli esimese sarja loo, kirja pannud oma pimedate koolis õppivatele väikestele sõpradele ette lugemiseks, nii et mitte ainult dialoogid, vaid ka kirjeldused on eriti kujundlikud ja värvikad. Tõlkija Tiia Rinne on teinud ära suure ja korraliku töö! Küll oleks vahva, kui veel mõni sama sarja raamat jõuaks eesti lugejani, kuid esialgu lootkem, et vähemasti „Vahva hiir Matthias” on veel raamatukogudes saadaval.

Chris Riddelli „Ottoline ja Kollane Kass” (Draakon & Kuu, 2010)

ridellottolineChris Riddelli Ottoline’i-raamatute sari on hoopis teisest ooperist kui Jacques’i teosed ja kui päris aus olla, siis pidasin „Ottoline’i ja Kollast Kassi” lehitsedes seda esialgu kerglasevõitu koomiksiks, kuid, olles näinud, mismoodi seda sorti raamatud kutsuvad ennast uurima ka neid lapsi, kes lugemist pelgavad, võtan oma sõnad tagasi. Nüüdseks on juba ilmunud ka „Ottoline läheb kooli” ja küllap avaldab kirjastus Draakon & Kuu peatselt kolmandagi, „Ottoline merel”. Chris Riddellilt on eestikeelsena ilmunud lisaks neile veel muhe väikelasteraamat „Härra Voodiall”. Londoni ajalehe Observer karikaturistina oma käe lahti joonistanud Riddell oskab suurepäraselt siduda lapsi raamatu külge, pakkudes neile lisaks tavalistele illustratsioonidele igasugust kribu-krabu: karikatuure, koomikseid, hinna- ja nimesilte, postkaarte ja kirjakoopiaid. Sellest tohuvabohust koorub välja põnev lugu tüdrukust, kelle vanemad alailma laias ilmas ringi reisivad, jättes lapse väikese ja karvase „Norra soost pärit oleva” Härra Munroe hooleks.

Ilmselt sobib selline tähelepanu pidev ühest punktist teise viimine tänapäeva laste rabeleva elulaadi juurde. Kas on mõtet süüdistada selliseid lapsi, kes ei suuda maast madalast pikka teksti järjest lugeda – ehk on arukam neid tasapisi lugemisse süvenemisega harjutada? Draakon & Kuu avaldab valdavalt head väliskirjandust ja tõlkija ning kirjastaja Leelo Märjamaa maitset võib usaldada! Võib arvata, et Ottoline’i raamatute ümberpanemisel tuli olla eriti valvas, et kaotsi ei läheks ükski ukse- ega nimesildikese tekst, sest igal detailikesel on loo jutustamisel oma osa. Usun, et algkoolitüdrukuid, kes mingil põhjusel raamatuid lugeda ei viitsi, on Riddelli vahvate teostega küll võimalik lugema meelitada (poisse tõmbavad ehk rohkem Jeff Kinney lõbusad „Äpardi päevikud”, mille on välja andnud Ajakirjade Kirjastus).

Neid raamatuid vaadates meenutan kurbusega Henno Käod ja Raivo Järvit, kes võinuksid samasuguseid autoriraamatuid avaldada…

Wisława Szymborska „Herakleitose jões. Valitud luuletused”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2012)

szymborskaherakleitoseOlen kade kõigile luulesõpradele, kes pole veel lugenud Wisława Szymborska raamatut „Herakleitose jões” – kade sellepärast, et neil seisavad alles ees need elamused, mille mina sellest luulekogust sain. Iga luuletus on nagu terve elu, iga sõna nagu täpne pintslitõmme, mis äratab ellu mälestusi, tundeid, värve, lõhnu; iga mõte – olgu siis üllatav või üllatavalt déjà-vu’lik – usaldab ennast sulle ja asub oma elu sinus edasi elama, tehes sind – vähemalt viivukski – õnnelikuks.tartulinnaraamatukogu100

Hendrik Lindepuu teeb imetlus- ja tänuväärset tööd – ilma temata peaksime kõik poola keele ära õppima, et Szymborska, Różewiczi ja teiste geniaalsete poolakate loomingust osa saada. Jõudu talle!

 

Leelo Tungal

Leelo Tungla foto Stina Kase

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

haushoferwandKõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.haushoferuksinda

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

marlenehaushoferTeisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).wandfilm

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.

Celine Kiernan “Mürgitroon”

Celine Kiernani “Mürgitroon” on  Moorehawke`i triloogia esimene raamat. Tegu on triloogiaga, mille tegevus toimub justkui vanas ja fantastilises Euroopas. Räägib süngest ajast ja kuningriigist, võimumängudest, vägivallast ja sellest, kuidas peab sellises keskkonnas hakkama saama viieteistaastane puusepaõpilane Wynter.

„Mürgitroonis” võib kohata rääkivaid kasse, kellega on paraku inimestel keelatud suhelda. Samuti ei oota hea tulevik ees neid, kes julgevad söandada keelust üle astuda ja vestelda vaimudega. Sellest loost leiab peale sünguse ja vägivalla siiski ka armastust, mis üritab igati ellu jääda. Armastust isa vastu, sõprade vastu ning ka neiu ja noormehe vahelist armastust.

Lugeja ootaks sellelt teoselt ehk veidi rohkem põnevust. Tegevus kulgeb suhteliselt rahulikult, samas ei teki soovi visata raamatut kõrvale ja haarata uue järele. Kindlasti kuulub “Mürgitroon” parimate omalaadsete hulka.

Celine Kiernan on fantaasiakirjanik, kes sündis 1967. Sündinud ja kasvanud on ta Iirimaal Dublinis. Seni on kirjutanud viis raamatut, millest viimane – „Resonance” – näeb päevavalgust 2013. aastal.

Triin Võsoberg

Vicki Myron, Bret Witter “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Ameerika väikelinna Spenceri raamatukogu juhataja Vicky Myron leidis külmal jaanuarihommikul raamatukogu tagastamiskastist pisikese nälginud ja üdini külmunud kassipoja. Kiisu võitis kohe kõigi raamatukogutöötajate südamed ja mõne aja pärast saadi linnavalitsuselt ka ametlik luba kassi, kes sai nimeks Dewey Readmore Books, pidamiseks raamatukogus.

Dewey´st sai raamatukogu kaitseingel ja väikelinna talisman. Ta oli äärmiselt suure empaatiavõimega tunnetades oma kuuenda meelega kui keegi vajas seltsi ja tuge ning pakkus seda talle ainuvõimalikul moel, nimelt ronides abivajajale sülle ning lastes ennast paitada. Ning juba paari aasta pärast sai Dewey oma inimestearmastuse ja hoolivusega maailmakuulsaks. Temast ilmusid lood ajalehtedes ja ajakirjades, teda näidati telesaadetes. Kuid tõeline kuulsus saabus Interneti ajastul. Kassile saadeti kirju kogu maailmast. Väike Spenceri linnake sai üle maailma kuulsaks just sellepärast, et seal elas see imeline kass, keda käidi vaatamas ja silitamas üle kogu maailma.

Kass elas raamatukogus 19 aastat. Selle aja jooksul muutus ümbritsev elu, algasid ja lõppesid majanduslangused, vahetusid raamatukogu lugejate põlvkonnad, kuid kass oli ikka inimeste sõber ja stressimaandaja. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis teatasid sellest kurvast sündmusest oma esilehtedel 250 USA ajalehte, nende hulgas ka Wachington Post ja USA Today. Sellist au on saanud ilmselt ainult John F. Kennedi ja John Lennon.

2007. aastal ostis USA kirjastus Grand Central Publishing raamatu kirjastusõiguse 1 250 000 USD eest, mis on ajalehe The New York Times arvates “fenomenaalne” summa raamatu jaoks ning seda peetakse siiamaani rekordiks – mitte keegi ja mitte kunagi pole maksnud nii palju (looma-)memuaaride eest.

Holywood´is plaanitakse filmi “Dewey”, kus raamatukogu juhataja osas on Meryl Streep. Film linastub ilmselt 2011. aastal. Kassi tegevusi saab vaadata tema mälestuseks tehtud videos.   Kassil on ka oma kodulehekülg.

Valentina Brovina