Posts Tagged ‘eneseleid’

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

hugueninmangodehooaegSee raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; cecilehugueninIndia lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

John Green “Süü on tähtedel”

green-süü-on-tähtedelVähk, vähk! Igal pool on vähk ja selle keskel inimesed. Selles loos Isaac, kes kaotab nägemise ja oma armastatud Monica, Augustus Waters, kes kaotab algul jala ja siis ikkagi elu ja Hazel Grace, kes on kaotamas võimet hingata.

Kõigele vaatamata ei kaota ükski neist huvi elamise vastu. Hazel ja Augustus jõuavad kõrvuni armuda ja sellest mõnu tunda ning selle loo juurde kuulub vältimatult Peter van Houteni lugu ilmotsatust kannatusest, mis tegelikult teeb võimalikuks eriliste inimeste olemasolu keset seda arusaamatut maailma. Leppigem sellega, mis on ja võtkem vastu, mis tulemas kuid jäägem teadlikuks enesest kui mõtlevast ja tundvast olendist.

Lugege, tundke ja mõelge!

Ädu Neemre

Lugege ka Seili Ülperi arvustust

Paulo Coelho “Abielurikkumine”

Paulo Coelho sündis inseneride peres. Ta tahtis juba teismelisena kirjanikuks saada. Paulo vanemad ei teadnud, mida teha lapsega, kes oli endasse tõmbunud ja keeldus elamast niisugust elu nagu vanemad ja ühiskond temalt ootasid. Nad saatsid poisi 16-aastasena hullumajja, kust ta vabanes nelja aasta pärast.

Paulo_CoelhoVanemate soovil asus ta õigusteadust õppima, langes aga aasta pärast välja, elas hipina, rändas läbi Ameerika ja Lääne-Euroopa. Pärast Brasiiliasse naasmist töötas ta  näitleja, ajakirjaniku ja teatridirektorina ning kirjutas sõnu kuulsatele brasiilia lauljatele.

1986. aastal läks Coelho palverännakule Santiago de Compostelasse – see osutus tema elus pöördeliseks – teda tabas hingeline ärkamine.

Paulo Coelho on kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanik ning suurima müügieduga portugali keeles kirjutav kirjanik, teda on tõlgitud 80 keelde. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning 2007 . aastast on ÜRO rahusaadik.

Indrek Koffi poolt eesti keelde tõlgitud “Abielurikkumine” on autori arvult 15. raamat.

“Abielurikkumine” on kirglik armastusromaan, mille peategelane ajakirjanikuna töötav Linda on 31-aastane, tal on kolm poega, armastav abikaasa ning hea töökoht. Naine on oma senist elu elanud ilma mingeid küsimusi esitamata. Vahetevahel on teda haaranud süütunne, et ta on saanud elult rohkem kui ta väärt on. Pärast intervjuud ühe kirjanikuga tõdes ta, et tema elus pole ühtki riski, iga uus päev on täpselt samasugune nagu eelmine. Nooruses kannatas ta vastamata armastuse pärast, kuid peale abiellumist jäi aeg seisma. Alul tundub, et mis siis rutiinis halba on – kui siis ainult salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb täiesti ootamatult.

abielurikkuja_kaas.inddNaine püüab oma elus selgusele jõuda, kuid mida rohkem on vastuseid, seda rohkem tekib uusi küsimusi. “Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega.” (lk.17)

Linda ellu toob pöörde kohtumine kunagise noorpõlve kallima Jacobiga, kellega naine saab “minna ajas tagasi ja olla jälle see tüdruk, kes ei muretse tagajärgede pärast, sest ta on saanud alles kuusteist…” (lk.62)

Endas selgusele jõdmiseks ja sisemise rahu saavutamiseks on naisel palju abi Kuuba šamaani kuldsetest sõnadest: “Me ise tekitame oma peas segadust. See ei tule väljapoolt. Tuleb lihtsalt kaitsevaimu appi paluda, tema tuleb su hinge ja aitab seal korra majja lüüa. Ainult et mitte keegi ei usu kaitsevaimudesse.” (lk.156)

Kooselu mõistmisele aitab kaasa toetav abikaasa: “Kui inimesed teineteist armastavad, siis peavad nad kõigeks valmis olema. Sest armastus on nagu kaleidoskoop, millega me lapsena mängisime. See on pidevas liikumises ega kordu kunagi. Kes seda ei mõista peab kannatama asja pärast, mis on tegelikult olemas ainult selleks, et meid õnnelikuks teha” (lk.233)

Lisaks ühe inimhinge sisemusse tungimisele mõtiskleb Coelho oma romaanis mitmetest teistest valdkondadest: ajakirjandus, narkootikumid, üksildus, šveitsi liiklus ja šveitslased jt. Näide autorilt: miks pole Genfi ümbruskonnas autoparklaid: “Sõnum on lihtne: ära tule siia, võõras, sest vaade alla järvele, võimsad Alpid silmapiiril, kevadised aasalilled ja viinamägede kuldne toon sügisel- kõik selle on meile pärandanud esivanemad, kes elasid siin ilma et keegi oleks neid häirima tulnud. Me tahame, et see nõnda jääkski, sellepärast ära tule siia, võõras.” (lk.119)

Lõpetuseks tsitaat Paulo Coelholt: “Me ei vali oma elu, aga me saame otsustada, mida meile osaks saava rõõmu ja kurvastusega peale hakata”.

Autori koduleht on http: //www.paulocoelho.com, blogi http://paulocoelhoblog.com/

Ülle Nemvalts

Jojo Moyes ““Mina enne Sind”

Jojo-MoyesJojo Moyes on kirjutanud romaani ““Mina enne Sind””, mille on välja andnud kirjastus “Kunst”. Asudes lugema, kartsin, et tegu on raamatuga, mis on minu jaoks liiga naistekas, kuigi raamatu tutvustus seda ei lubanud.

Tegelikult koorus välja üsna mitmekihiline lugu ja peamine mõte, mis kõlama jäi oli hoopis – kas me ikka kasutame oma elus ära kõik võimalused, kas me ei lükka asju edasi, arvates, et pole võimalik oma soove ellu viia. See on mingi laiskus, või rutiin, mis takistab astuda edasi, saavutada midagi iseenese jaoks olulist. Aga mis siis, kui miskipärast ühel päeval ei ole enam võimalik teha valikuid?

Moyes-mina-enne-sindLugu räägib noorest naisest Louisast, kes on leppinud keskpärase eluga väikelinnas. Mõeldes oma vanemate ja õe heaolule läheb ta hooldama ratastooliinvaliid Willi. Willi elu on enne ratastooli jäämist olnud huvitav ja tormiline, kuid liiklusõnnetus on temalt võtnud kõik võimalused ja ta valmistub ŠŠveitsis eutanaasiaks. Louisa püüab tema päevi  tegevustega sisustada ning üritab enesetapu osas tema meelt muuta. Samas avab Will Lousa jaoks uusi uksi, näidates mis elul temale pakkuda on peale spordifanaatikust boyfrendi ja pere ülalpidamiseks raha teenimise igavas väikelinnas.

See on lugu, mis paneb mõtlema elu väärtustest, hoolimisest ning enesehinnangutest. Jah, muidugi, see on tegelikult naistele mõeldud raamat -neile, kel meeldib lugedes mõtiskleda elu üle. Ja eriti soovitaks neile, kes on sattunud lõksu oma mugavusstsooni.moyesmebeforeyou

Ka kolleegid raamatust kirjutanud: Leigi Lääne-Virumaa keskraamatukogust ja Triinu Tallinna Keskraamatukogust.

Halliki Jürma

Autori pilt on pärit siit, katke originaalkaanepildist siit.