Posts Tagged ‘eneseleid’

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Raamatu kaanel kõnnivad kaks tüdrukut käest kinni hoides soojalt kumava tuleviku poole. Need on Hanneli ja Agnes. Erineva taustaga noored. Hanneli on Tallinna tüdruk, ta on andekas klaverimängija, keda ootab ees kuulsus ja muusikat täis elu. Agnes elab Tuhakõrve väikelinnas. Oma koju pole ta kunagi kedagi külla kutsunud. Koolis ja tänaval kuuleb ta ainult enda aadressil lendu lastud inetusi — näiteks: “Helistage keskkonnakaitsesse, meil on tänaval reostus,” või: “Jou, vaadake, kirbukott isiklikult!” — ja muud sarnast.

“Agnesele oli juba väikesest peale selge, et kui ta tahab elus läbi lüüa, peab ta palju õppima, teiste arvamustest-ütlemistest mitte välja tegema ja esimesel võimalusel Tuhakõrvest nelja tuule poole tõmbama ja mitte kunagi tagasi tulema.” Kahe esimese asjaga sai ta hästi hakkama, kuid kolmanda asja suhtes ei olnud tal oma neljateistkümne aastaga midagi ette võtta. Hanneli ja Agnese kohtumise asjaolud ei sattunud olema eriti meeldivad. Nimelt juhtus Hanneli emaga raske liiklusõnnetus, ema sai surma. Kellegi auto sõitis talle otsa ja põgenes hiljem sündmuskohalt. Algatati kriminaalasi, kuid autot ei leitud. Hanneli lein on suur, ta ei suuda enam klaverit mängida ja isa otsustab Tallinnast ära kolida. Juhuslikult on Tuhakõrve koolijuhi koht vaba ja kuna isa õde Sigrid elab samas linnas, ongi asi otsustatud. Nii satub Hanneli uude kooli ja temast saab Agnese pinginaaber. Läheb aega mis läheb, aga tüdrukutest saavad head sõbrad. Pikkamööda saab Hanneli aimu Agnese kodusest olukorrast, mis on kõike muud kui meeldiv. Agnese ema Maarika on nimelt joodik, kes terroriseerib oma tütart. Peab au andma Agnesele, kes suudab olla koolis tubli õpilane ja peale kooliaega jaksab käia tööl, et tal oleks süüa ja midagigi selga panna.

Lugeja silme ees avanevad kaks erinevat maailma – Hanneli kodu, kus on soojust ja üksteisemõistmist ning sinna kõrvale Agnese oma, kus valitseb minnalaskmine. Agnesele on tuge vaja ning Hanneli ja tema pere on talle tõesti abiks.

Vahepeal läheb lugu lausa kriminaalseks, Agnese jaoks ohtlikukski, kuid lugeja võib kaanepilti uskuda.

Lugege, võrrelge ja hinnake tulemust!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Funktsioneerimissunnist, unustamisest ja lahtilaskmisest — Juli Zeh “Neujahr”

Kuidas tunneb end mees moodsas, sotsiaalsel võrdsusel põhinevas abielumudelis? Kas unustamine tähendab halastamist? Miks on nii raske kellestki või millestki lahti lasta? Nende ja veel mõne muu küsimuse ning varaste mälestuste ja tegelikkuse olemuse üle paneb lugejaid mõtlema Saksa juristi ja kirjaniku Juli Zeh 2018. aastal ilmunud kaheksas romaan „Neujahr“ ehk „Uusaasta“. Raamatu kirjutamise mõte olevat tal tulnud täiesti ootamatult, „kohutavalt massiivse imperatiivina, mis tõepoolest ütles, et sa istud nüüd otsekohe maha ja paned selle kirja“ (tsit Gerk 2018). Ja nii ta olevatki siis lihtsalt kuuletunud.

Kaasahaaravalt jutustatud lugu kõike optimaalselt teha püüdvast, kuid tahes-tahtmata ülekoormatud kodusest (abielu)mehest (Hausmann) Henningust on lihtsa keelega ja lihtsa lauseehitusega. See teeb romaani lugemise ligipääsetavaks ka suurte lauselohede eest tagasi kohkuvate lugejate jaoks. Keelelise lihtsuse kohta on autor seoses oma ühiskondliku romaaniga „Unterleuten“ (2016) öelnud, et ta peab end „ajaviitekirjanikuks“ (tsit Geisel 2016). Seda olevat ta alati tahtnud olla.

Romaani tegevuskohaks on Kanaari seitsmest saarest kõige idapoolsem ja suuruselt neljas Lanzarote saar, kus autor Juli Zeh on veetnud oma talved ja kus ta kirjutas kogu selle romaani olles ise nii-öelda sündmuse sees. See olevat „tohutult lähedal“ tema enda elureaalsusele – ta praktiseerivat oma mehega täpselt sama mudelit, mida abielupaar romaanis – (tsit Poganatz 2019), mitte küll selles mõttes, mis seal lastega juhtub. Kuid need hirmud, probleemid, millest juttu on, „see eksistentsiaalne läbiraputamine“ (tsit Gerk 2018) − seda kõike olevat kirjanik omaenda nahal kogenud. Tõsi küll, Lanzarote erinäolise looduse – vulkaanilise, kuumaastikku meenutava maastiku kirjeldusi raamatust praktiliselt eest ei leia.

Samale saarele on muide viidud ka kirjaniku romaani või „psühhotrilleri“ (tsit Grüttner 2012) „Nullzeit“ (2012) tegevus, mis jutustab kahest erinevast perspektiivist sportsukeldumispuhkuse ajal arenevast armukolmnurgast. Juli Zeh, kes ise on sellest spordialast vaimustunud, õppis seda 2010. aastal.

Pigem kammermänguna mõjuvat ja paiguti trillerina (vrd Gerk 2018) toimivat kahel tasandil − olevikus ja minevikus − kulgevat ja omavahel déjà-vu’ga ühendatud lugu sisemise vabanemise ja endaga kooskõla saavutamise püüdest jälgitakse täiskasvanud mehe ja nelja-aastase poisi silmade ning tundmuste läbi. Seejuures kasutab autor, nagu vihjatud, kompositsioonilise võttena omamoodi raamjutustust, kus déjà-vu kaudu esile kerkivad lapsepõlve sündmused paigutuvad eraldi loona olevikus toimuva jutustuse raamidesse. Et peategelane peab olema mees, olevat Juli Zeh’le kohe selge olnud. Kui ta hakkas seda lugu kirjutama, mõlkus tal peas minevikuepisood mõlema lapsega. Siis oli talle ka selge, et vanem laps on poiss ja noorem tüdruk. Võib-olla seepärast, et tema mõlema lapse puhul on see samamoodi. Sellest aga tulenes automaatselt, et olevikuloo peategelane peab olema mees, sest ta on ju see suureks kasvanud poiss (tsit Gerk 2018). Lisaks usub ta, et meeste rollist räägitakse tõepoolest liiga vähe, ka nende probleemist võrdse kohtlemise puhul. Sellest mõeldakse tavaliselt naise perspektiivist. Ja üleüldse tuleks ikka ja jälle „sügavamalt loodida“ (tsit Poganatz 2019) küsimusi, mida tähendab mehe jaoks olla kodune mees (Hausmann) ning kuidas reageerib sellele ühiskond jne.

Juli Zeh jutustab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt – esmajoones sellele keskendub peategelase kujutamine – pinevalt, põnevalt ja nauditavalt. Suure osa sellest pinevusest loob ta keeletasandil (vrd näiteks skandeerimist lk 7 jm ning lk 60, 61). Seda võtet on ta kasutanud algusest peale. Oma debüütromaani „Kotkad ja inglid“ kohta on kirjanik öelnud, et ta usub, et „suur osa pingest/põnevusest luuakse siin keeletasandil − olen üritanud kirjutada stiilis, mis üllatab lugejat ikka ja jälle „kummaliste“ tajude, kirjelduste ja kujunditega, nagu liiguks lugeja labürindis ega teaks iial, mis teda järgmise nurga taga ootab. Teisalt paljastatakse loo käigus saladus [—], ja see on jällegi pinge/põnevuse klassikaline struktuur“ (tsit Aabrams 2010).

Niisiis jutustab „Neujahr“ ehk „Uusaasta“ kõike optimaalselt teha püüdvast, ülekoormatud kodusest mehest Henningust. See on pisut täpsemalt määratledes lugu oma piisavuses laste kasvatamisel kahtleva isa juurdlemisest iseenda üle, sisemisest dialoogist iseendaga. Lugu hinge närivast ebamäärase päritoluga ES’ist ehk deemonist (vrd lk 40), mis ilmutas end talle umbes kahe aasta eest, 2. veebruaril 2016. aastal, kui tütar Bibbi oli kolmekuune ja röökis palju (lk 35), ja mis ikka ja jälle kutsub esile hirmuseisundeid ja paanikahoogusid. ES’iga toob autor sisse millalgi läbielatud traumaga seotud, lahendamist vajava mõistatuse seiga, omamoodi psühhoanalüütilise momendi, luues niiviisi pinevuse õhkkonna.

Esialgu küll enesele teadmata on Henning alateadlikult asunud selle mõistatuse jälgi ajama ja ES’i vastupanu murdma juba kodus Saksamaal. Sest just tema on see, kes tahab veeta jõulud ja uue aasta mujal ning valib puhkuse paigaks vaistlikult Lanzarote saare. Lisaks kõigele on ta plaaninud hakata uuel aastal taas intensiivsemalt tallama ratast, et leevendada ja maandada stressi (vrd 25). Loo edenedes selgub, et toimuva ruumiline ja ajaline paigutus ei ole juhuslik, vaid omandab metafoorse tähenduse.

Raamatu avastseenis ongi Henning uusaastahommikul − ikka ja jälle skandeerib ta sõites nagu mantrat „Esimene-esimene, esimene-esimene“ (lk 7 jm) − istunud ratta selga ja alustanud saare raskeimat tõusu (vrd Ratasepp 2016) 608 meetrit kõrge Atalaya de Femés’i vulkaanimäe jalamil asuvasse Femés’i külasse, silme ees kauguses kõrguv kaljusein. Sellal kui ta just mitte sobiva ratta ja puuduliku varustusega rühib vaevaliselt ülespoole, laseb ta oma elul ja olukorral silme eest mööduda. Kurta ta õigupoolest ei saakski. Tal on kaks last, kaheaastane tütar Bibbi ja neljaastane poeg Jonas ning naine, keda ta armastab. Ka töö on enam-vähem rahuldav. Kuigi Henningu õlul lasub kodus suurem koorem, ei saa ta ikkagi kurta, sest tema naine Therese toob rohkem sisse. Ja ta leiabki selle õiglase olevat. Tegelikult osalevad nad ikkagi võrdsel määral perekonnaelus. Kuid kõigele vaatamata ei leia Henning sisemist asu ja tasakaalu. Kuidas ikkagi vastata kõigile neile rollipiltidele ja ootustele, mitte ainuüksi füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt?

Autori nägemuses ja tõlgenduses kehastab Henning „õieti ka ajavaimu asja: see ekstreemne funktsioneerimapidamine, see hoiak, tegelikult kõigest midagi optimaalset teha, isegi intiimsetest lugudest nagu sõprus, armastus, abielu, seks, perekond“ (tsit Gerk 2018).

Tuule ja tõusuga võitlevas, visalt rasket tõusu võtvas mehes korreleerub väline pinge üha enam sisemise pinge ja alateadliku tahtega. Väga ilmekalt illustreerib seda tema skandeerimisest tulenev hetkeline raevusööst ja ohjeldamatu nutuvaling ning raevu hõõgpunkti leidmine: „Raev leidis oma hõõgpunkti, oma keskme, vulkaani sisemuse, millest voolab välja laavat. Henning nutab. Ta nutab ohjeldamatult, pisarate tagant ei näe ta enam mitte midagi.“ (lk 61) Järsk mäkketõus ja kaljusein muutuvad mehes pulbitsevate tundmuste ja meeleolu metafoorseks väljundiks. Kogu oma (tahte)jõuga pedaalidele suruv Henning otsekui liiguks oma sisemiste pingete kujundliku seina poole, et siis lõpuks need tõrjutud (unustatud) mälestused sügavast šahtist välja tuua ning see unustusekera lahti harutada. Minuga näib nõustuvat ka raamatu autor, kes usub, et „Henning, kui ta sellel tõusul vaevaliselt selle järsu mäe poole üles rühib, nii-öelda vaeva ja valuga millegi poole liigub“ (tsit Gerk 2018). Oluline olevat just see, et mees liigub sisemiste takistuste suunas, mitte niivõrd see, mida ta enda taha maha jätab.

Kui Henning nüüd lõpuks täiesti kurnatuna Femés’i külla jõuab, tabab teda déjà-vu tunne (esimeseks taoliseks momendiks võib pidada unenägu Theresest ja prantslasest, lk 63j), äratundmine, et ta tunneb seda küla (lk 75). Ta on lapsena koos õe Luna – nad olid siis sama vanad kui tema enda lapsed praegu – ja vanematega siin viibinud. Ent tookord pidi siin olema juhtunud midagi niivõrd kohutavat, et ta oli selle väga sügavatesse alateadvuse kihtidesse, unustuse võrkudesse tõrjunud. Kuid midagi pidi sealt täiskasvanud eas ikkagi hakkama tasapisi välja imbuma või kiirgama, võib-olla juba mingil määral seoses poja sünniga. Seda midagi, mis võimendus siis tütre ilmaletulekuga ja oli valmis pinnale tõusma ning ES’i näol halastamatult Henningut ründama, asus nüüd mees aasta esimesel hommikul, nii-öelda puhtalt lehelt, esialgu veel alateadlikult jälitama. Lõppude lõpuks hoiab mälu ka unustust kinni, nagu Augustinus oma autobiograafilistes „Pihtimustes“  (Confessiones) (vrd Augustinus 1993, 223–224) järeldab.

*******

Kirjanikku ja juristi Juli Zehd (snd 30. juulil 1974 Bonnis, kodanikunimega Julia Barbara Finck, pseudonüümina ka Manfred Gortz) on eesti keeleski tutvustatud. 2010. aastal andis Peagasuse kirjastus välja Andrus Simseli tõlkes tema nüüdseks juba 35, kui mitte rohkemassegi, keelde tõlgitud esikromaani „Adler und Engel“ (2001) ehk „Kotkad ja inglid“, millega teda nomineeriti esimesel Saksa Raamatuauhinnal 2002. aastal kategoorias G eduka debüüdi puhul.

Kahe lapse ema ning fotograafi ning kirjaniku David Fincki abikaasa Juli Zeh on üks mitmekülgsemaid kirjanikke ja väga viljakas kirjutaja. Ta töötab enamasti mitme erineva teksti kallal ühe korraga. Ta on kirjutanud (ka aktuaalseid teemasid käsitlevaid ühiskondlikke) romaane, lühijutte, esseesid, teatritükke, lasteraamatuid, kuuldemänge, aimeraamatuid, õigusteaduslikke monograafiaid, pidanud loenguid ja tegutsenud väljaandjana. Siinkohal tahaks mainida koos David Fincki ja Oskar Tersiga välja antud saksakeelset antoloogiat „Ein Hund läuft durch die Republik“ (2004) noorte bosnialaste jutustustega olukorrast nende maal ja „Väikest vestmikku kodukoertele“ („Kleine Konversationslexikon für Haushunde“) David Fincki fotodega, milles naissoost kirjaniku majakoer Othello selgitab oma perspektiivist tegelikku maailma. Sellega täiendab Juli Zeh 2005. aastal pikka nimistut raamatutest ja lühematest lugudest, mis on kirjutatud koertest või koera perspektiivist või kus on kasutatud koera motiivi.

Juli Zeh on teinud endale nime ka žurnalistina (kirjutanud ajalehtedele „Die Zeit“, ja „FAZ“ ja ajakirjale „Spiegel“) ja esseistina ning on ühiskondlik-poliitiliselt väga aktiivne. 2018. a. mais omistati talle Saksa LV Teeneterist (das Bundesverdienstkreuz).

Juristi hariduse (Euroopa ja rahvusvaheline õigus) omandas Juli Zeh Passaus, Krakowis, New Yorgis ja Leipzigis. 2010. aastal kaitses ta Saarlandi ülikoolis Saarbrückenis õigusteaduste doktori kraadi (Dr. Iur.). Veel enne juuraõpingute lõpetamist alustas ta õpingutega Leipzigi Saksa Kirjandusinstituudis, mille ta lõpetas 2000. aastal diplomiga.

Kuigi Juli Zeh elab kirjutamisest − kaua aega ei olevat ta suutnud kirjutamist pidada elukutseks; seda peab ta oma „tööks jutumärkides. Tegelikkuses ei ole see mitte mingi töö“ (tsit Heise 2019) −, ei ole ta kunagi loobunud oma soovist töötada kohtunikuna. Alates 2019. aastast töötab ta ühiskondlikus korras konstitutsioonikohtunikuna Brandenburgis, mille ühes külas Havellandis 60 kilomeetrit enne Berliini elab juba mõned aastad ka perekond ise.

Juli Zeh’d on autasustatud arvukate kirjanduspreemiatega, mille hulka kuuluvad näiteks Rauriseri kirjanduspreemia (2002), Hölderini auhind (2003), Ernst Tolleri preemia (2003), Carl Amery kirjanduspreemia (2009), Thomas Manni auhind (2013), Hildegard von Bingeni preemia (2015), Eisenhüttenstadti terasefondi kirjandupreemia (2017) ja Heinrich Bölli auhind (2019). Ta on Saksamaa PEN-keskuse ja Hamburgi Vabade Kunstide Akadeemia liige.

Sarnaselt paljudele kirjanikele, küllap kirjutajatele üleüldse, on Juli Zeh jaoks kirjanduslik kirjutamine „tekstide tekkemomendil eranditult suhtlemine iseendaga“ (Zeh 2005, 189). Kirjandusteoreetiliselt näeb ta end kooskõlas olevat „moega“, mis ei poolda kavatsuslikku kirjutamist, s.t. kindla sõnumi silmas pidamist kirjutamise momendil. Küsimusele „Mida tahab autor meile sellega öelda?“ annaks ta lihtsa vastuse: „Mitte midagi!“ („Gar nichts!“; sealsamas). Ta kirjutab lugusid ikka sellest, mis „ei laabu“ („nicht klappt“; sealsamas). Teda huvitab näiteks ka küsimus, kas ja kuidas saab uuesti luua mõtet/tähendust ja moraali, kui traditsionaalsed väärtused on muutunud tähtsusetuks, aga muidugi ka elukeskkond inidividualiseerimise ja globaliseerimise ühiskonnas, milles ei olevat enam ära tuntav ühine vastutus maailmaühenduse tuleviku suhtes. Juli Zeh kirjutamine pöörleb kaose ja korra antagonismi ümber.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Aabrams, Vahur 2010. „Glennkill“, „Kotkad ja inglid“. Võrgufail: https://goetheselts.wordpress.com/author/vahuraabrams2/ (13.09.2019).
Augustinus, Aurelius 1993. Pihtimused (Confessiones). Tallinn: Logos. Tlk Ilmar Vene.
Geisel, Sieglinde 2016. „Im Dorf sind die Leute toleranter“. In: Neue Zürcher Zeitung. 6. September 2016. Võrgufail: https://www.nzz.ch/feuilleton/buecher/juli-zeh-ueber-ihren-roman-unterleuten-im-dorf-sind-die-leute-toleranter-ld.115025
Gerk, Andrea 2018.Interview mit Juli Zeh. „Unglaublich nahe an meiner eigenen Lebenswirklichkeit“. https://www.deutschlandfunkkultur.de/juli-zeh-ueber-neujahr-unglaublich-nahe-an-meiner-eigenen.1270.de.html?dram:article_id=430385 (09.09.2019).
Grüttner, Michael 2012. Interview mit Juli Zeh. – DiveInside, 1. August 2012. Võrgufail: https://taucher.net/diveinside-juli_zeh_-_nullzeit._buchrezension-kaz23 (10.09.2019).
Heise, Katrin 2019. Gespräch mit Juli Zeh. „Ich brauche die Freiheit, etwas nicht hinzukriegen“. Võrgufail: https://www.deutschlandfunkkultur.de/schriftstellerin-juli-zeh-ich-brauche-die-freiheit-etwas.970.de.html?dram:article_id=448084 (08.09.2109).
Pognantz, Hilmar 2019. Interview mit Juli Zeh. Gleich strengt an“. Võrgufail: https://zukunft-jetzt.deutsche-rentenversicherung.de/brandenburg/ausgabe-022019/gleich-sein-strengt-an/ (08.09.2019).
Ratasepp, Rait 2016. Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun? https://www.raitratasepp.ee/blog/kuidas-ma-end-treeningutel-inspireerin-ja-deca-ultratriatloniks-valmistun (10.09.2019).
Schröder, Julia 2018. Trauma und Panik auf Lanzarote. Võrgufail: https://www.deutschlandfunk.de/juli-zeh-neujahr-trauma-und-panik-auf-lanzarote.700.de.html?dram:article_id=432379 (09.09.2019).
Zeh, Juli 2018. Neujahr. Roman. München: Luchterhand Literaturverlag.
Zeh, Juli 2005. Über Recht und Literatur. Ein Gespräch mit Juli Zeh und Martin Mosebach,geführt von Britta Lange und Hermann Weber. — Hermann Weber (Hrsg.): Literatur, Recht und Musik. Tagung im Nordkolleg Rendsburg vom 16. bis 18. September 2005. Berliner Wissenschafts-Verlag, Berlin 2007, 183–204.

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas