Posts Tagged ‘digikultuuriaasta’

Digikultuur ja raamatukogud

2020. aasta on kuulutatud digikultuuriaastaks. Kui eelmise aasta 12. detsembril anti teatepulk Eesti laulu ja tantsu juubeliaastalt üle digikultuuri aastale, siis ei osatud tõenäoliselt ka kõige lennukamates plaanides ette näha, et uuel aastal sõna otseses mõttes on kogu kultuur sunnitud mitmeks kuuks kolima internetti. Võtmesõnaks saab digikultuur igas valdkonnas, mitte üksnes kitsalt loometegevuses.

Mis on digikultuur? Mida see mõiste hõlmab?
Digikultuur ei ole eraldiseisev, vaid on kultuuri osa ehk selle pikendus (Tallinna Ülikool professor Indrek Ibrus). Samuti ei ole ta mõistelt ühetähenduslik, vaid viitab vähemalt kolmele omadusele ( Postimees AK 1.02.2020 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg “Kas Eesti digikultuur on võimalik?”).

  1. Arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kohe digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.
  2. Internetikultuur kõige avaramas mõttes. Kommunikatsioonitehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailm ehk võrguefekt.
  3. Informatsiooni ja ühiskonna uus korraldus laiemalt. See tähendab algoritmidepõhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikestest teenustest ja majandustegevusest.

Milline roll on raamatukogudel olnud digikultuuri vahendamisel?
Nii nagu digikultuuril endal, pole ka raamatukogude rolli kirjeldamisel ühtset mustrit. Siiski on pidevalt ühiskonnas arutletud, et kas füüsilisel kujul on üldse raamatukogusid enam vaja, kui tehniliselt on võimalik laenata e-raamatuid e-keskkonnas ning paljud teisedki teenused on kättesaadavad internetis: raamatukoguhoidjate lugemis -ja kultuurisoovitused blogidest, põnevaid fakte erinevatest andmebaasidest ja portaalidest, näitustel ja sündmustel saab osaleda virtuaalselt ning isegi nõu võib saada vestlusrobotilt. Ma arvan, et praeguses keerulises olukorras pole siiski kahtlust, et nii raamatukoguhooneid kui ka seal töötavaid inimesi on ka füüsiliselt vaja, sest inimene on sotsiaalne olend ja vajab ka vahetut kontakti, mitte üksnes vahendatud kultuurielamust läbi masinate. Eriti kui, mõnikord jääb vajaka ka oskustest orienteeruda digimaailmas. Ka siin tulevad raamatukogud appi, õpetades ja meelde tuletades digipädevuse alustalasid.

Digipädevusest
Eesti Elukestva Õppe Strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Täpsemalt hõlmab see viite valdkonda (Anusca Ferrari “DIGCOMP: Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?”):

  1. Info: digitaalse info äratundmine, leidmine, väljaotsimine, talletamine, korrastamine ja analüüsimine, hinnates selle asjakohasust ja otstarvet
  2. Kommunikatsioon: suhtlemine e-keskkondades, veebivahendite abil ressursside jagamine, teistega kontaktide loomine ja koostöö tegemine digivahendite abil, suhtlemine kogukondade ja võrgustikega ning nende tegevuses osalemine, kultuuridevaheline teadlikkus.
  3. Sisuloome: uue sisu (tekstitöötlusest piltide ja videoteni) loomine ja toimetamine; varasemate teadmiste ja sisu lõimimine ja ümbertöötamine; loominguline eneseväljendus ja programmeerimine; intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside kehtestamine.
  4. Ohutus: isikukaitse, andmekaitse, digitaalse identiteedi kaitse, turvameetmed, IKT ohutu ja kestlik kasutus.
  5. Probleemilahendus: digivajaduste ja -ressursside väljaselgitamine, informeeritud otsuste tegemine kõige otstarbekamate või kõige enam vajadusele vastavate digivahendite kohta, kontseptuaalsete probleemide lahendamine digivõimaluste abil, tehnoloogia loov kasutamine, tehniliste probleemide lahendamine, enda ja teiste pädevuste ajakohastamine.

Raamatukogud on digipädevuse tõstmisel eelkõige abiks olnud erialaste raamatute soovitamisel, erinevate koolituste pakkumisel ning vastava teabe jagamisel (näiteks IFLA valeuuudiste ära tundmise plakat). Siinkohal on abiks olnud ka erinevate projektide raames koondatud materjalid. Üks viimaseid neist on Eesti Rahvusringhäälingu meediapädevuse projekt “Meediataip”, kuhu on koondatud erinevad videod, artiklid ja raadiolood nii valeuudistest, allikate kriitilisest hindamisest kui ka sotsiaalmeediasse postitamisest.

Digiteerimisest
Tagasi tulles raamatukogude põhiteema ehk raamatute juurde, siis kõige suuremaks takistuseks, miks raamatukogud ei koli kogu raamatufondiga arvutisse, pole niivõrd tehniline võimekus, vaid autoriõigused. Teose kättesaadavaks tegemisel peab autoritelt küsima eraldi luba, kuid tihti on kõikide nende väljaselgitamine ja leidmine suhteliselt keeruline või vastuolus autorite ja kirjastajate kommertshuvidega. Veidi lihtsam on autoriõiguste alt vabade teostega (tavaliselt peab olema autorite surmast möödas vähemalt 70 aastat), mille digiteerimisega tegeles 2010. aastate alguses Eesti Kirjandusmuuseumi projektis “Kreutzwaldi sajand” ka Tartu Linnaraamatukogu. Selle käigus valminud kirjanduse klassikasse kuuluvaid e-raamatuid on siiamaani võimalik vabalt kasutada ning neid ja paljusid teisi autoriõiguselt vabu teoseid sisaldavad ka e-lugerid, mida raamatukogust välja laenatakse.

Tänapäeval tegeleb kirjanduse digiteerimisega Eestis põhiliselt kolm suurt raamatukogu: Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu. Kogu Eesti trükivara hinnatakse umbes 50 miljonile leheküljele, millest peaks riikliku tegevuskava järg aastaks 2023 olema digitaalsel kujul kättesaadav 28% (Eesti Päevaleht 11.03.2020 Indrek Tark “Raamatukogude arvutisse kolimist pidurdab ebamõistlikult karm autoriõiguste kord”).

Digitaalne kirjandus
Kuidas aga säilitada ja korrastada kirjandust, mis juba sünnib digitaalselt ehk on ilmavalgust näinud esmalt või üksnes mõnes blogis ja (sotsiaal-)meedia kanalis? Selle üle juurdlevad digisäilitamise spetsialistid (Postimees AK 7.03.20 Raivo Ruusalepp “Andmestuv kultuuripärand”), et kuidas saaks seostada digiteeritud vanemat pärandit digiajastust korjatuga, sh ka sotsiaalmeediandmetega. Digikultuuripärandit tuleks asuda talletama, et õnnestuks luua platvorm, kus on ühendatud mõlemad osapooled, sh digiteeritud kogud kui ka suurkorporatsioonide (Facebook, Google, Amazon jt) kogutud andmed.

Mis aga üldse on digitaalne ehk elektrooniline kirjandus? Vastuse annab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjanduse professor Piret Viires kirjutises “Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest” (Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2 2017, lk 149-150).

Kõige üldisema definitsiooni on välja töötanud Electronic Literature Organization (ELO), mis koondab nii elektroonilise kirjanduse autoreid kui ka uurijaid. ELO digitaalse kirjanduse definitsioon kõlab nii: „Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrkuühendatud arvuti võimalusi ja konteksti”. Sellisest üldisest definitsioonist lähtuvad kõik teisedki digitaalse kirjanduse määratlused. Siinkohal võiks esile tuua Jessica Pressmani variandi, mille ta esitab teoses „Digital Modernism” (2014). Tema leiab, et elektrooniline kirjandus on digitaalselt sündinud (born-digital), arvutuslik ja protsessuaalne (computational and processual) ning tema mõju sõltub arvuti toimimisest. Elektrooniline kirjandus „tekib läbi erinevate koodide, platvormide ja võrgustike ülekannete seeria” ja lõpptulemusena sõltub kasutaja arvutiekraanile ilmuv teos algoritmidest, tarkvarast, riistvarast ja sageli ka internetist.

Digitaalse kirjanduse praktilistest näidetest praeguse kriisi ajal puudust ei tule, kuigi ühtset platvormi, kust neid kergesti üles leida, kahjuks veel pole. Üheks võib-olla hetkel kõige koondavamaks näiteks võib tuua ERR kultuuriportaali algatust: kriisijutuke ja kriisiluuletus.

Lõpetuseks
Võib tõdeda, et küsimusi ja probleeme antud valdkonnas on jätkuvalt rohkem kui toimivaid lahendusi. Samas annab see ootamatu kultuuri täielik digipööre hea võimaluse välja töötada ja katsetada uusi lahendusi, milleks tavaolukorras ei oleks piisavalt aega või vajadust. Kindlasti ei jää ka raamatukogud siin ootaja rolli, vaid pakuvad lugejate rõõmuks aina uusi võimalusi ja soovitusi.

Klaari Tamm
digikultuuriaastale pühendatud näitusematerjalide põhjal

E-raamatukogud — ELLU, OverDrive ja RBdigital

Kasuta kodus aega nutikalt ja loe!

Üleriigilise eriolukorraga seoses avas Tallinna Keskraamatukogu 18. märtsil oma e-raamatukogud kõigile Eesti elanikele. E-raamatukogusid saavad kasutada ka need, kes elavad välismaal või on sinna viiruse tõttu lõksu jäänud.

Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogu ELLU pakub raamatukogu lugejatele võimalust lugeda kaasaegseid eestikeelseid e-raamatuid kodumaiste ja välisautorite sulest. ELLU on kohandatud vaegnägijale, nt saab ELLUt kasutada ekraanilugejaga.

E-raamatukogu ELLU sobib kasutamiseks arvutite, tahvelarvutite ja nutitelefonidega, mille brauser toetab HTML5 ja millel on JavaScript sisse lülitatud. ELLU lugemiskeskkonnas on hea valik taustavärve ja kirjatüüpe, mis on silmasõbralikud ja toetavad pikemaajalist lugemist.

ELLU kasutajatel on lisaks autorite jälgimisele võimalus koostada soovinimekiri huvipakkuvatest e-raamatutest. Kõikidel e-raamatutel on eelvaade, mis laseb e-raamatuga tutvuda enne laenamist. Välja laenatud e-raamatutele on võimalik end lisada teavitusnimekirja.

Lisaks ELLUle saavad keskraamatukogu lugejad tasuta kasutada ka e-raamatukogusid OverDrive ja RBdigital.

E-raamatukogu OverDrive sisaldab inglis- ja venekeelseid e-raamatuid ning audioraamatuid. Raamatuid saab lugeda või kuulata arvutis ning erinevates nutiseadmetes kas veebilehitseja või äpi kaudu, samuti laadida e-lugeritesse.

E-raamatukogust RBdigital saab laenata ja lugeda e-ajakirju inglise, vene ja hiina keeles. Valikus on käsitöö- ja kodukujundus-, samuti hobidega (fotograafia, tehnika jms) seotud ajakirju. Lugeda saab näiteks ajakirju Newsweek, All About History, Backpacker ja Health & Fitness. Laste- ja noorteajakirjadele valikus on näiteks e-ajakirjad Minecraft World Magazine, How It Works ja Storytime. Artiklitest saab teha väljatrükke. Korraga laenatud e-ajakirjade arv ega nende kontol hoidmise aeg ei ole piiratud. E-ajakirju saab lugeda nii veebilehitsejas kui seadmesse installeeritud RBdigitali rakenduses.

E-raamatukogude kasutamiseks registreeri ennast Tallinna Keskraamatukogu lugejaks siin.

E-raamatukogudesse OverDrive ja ELLU on sisselogimisel on kasutajatunnusteks isikukood ja Minu ESTERi salasõna. RBdigitali kasutajakonto saavad luua keskraamatukogu lugejad isikukoodi alusel. Rohkem infot e-raamatukogude kohta leiab Tallinna Keskraamatukogu veebilehelt.

Soovitame vaadata ka lugemissoovitusi Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogist “Lugemiselamused”. Blogi lugeja leiab paljude tutvustatud raamatute juures soovitusi selliste raamatute kohta, mis on olemas ka meie e-raamatukogudes. Lugemiselamuste blogist viivad viidad ka erilehtedele: laste- ja noortekirjandusele pühendatud “Loe mind”,  ingliskeelne “Joy of Reading” ning venekeelne “Читаем, пишем, обсуждаем”.

Kuna nõudlus e-raamatute järele on kasvanud, siis hangib Tallinna Keskraamatukogu e-raamatute litsentse jooksvalt juurde tavalisest suuremal hulgal. E-raamatute hankimist on lubanud erakorraliselt toetada nii Tallinna Linnavalitsus kui Kultuuriministeerium. Kõik lugejad, kes soovivad, et e-raamatukogudes oleks laiem valik raamatuid, on oodatud tegema annetusi. Infot annetuse tegemise kohta saab Keskraamatukogu veebilehelt. Raamatukogule annetajad toetavad ühtlasi Eesti kirjastajaid, kelle väljaantud eestikeelseid e-raamatuid ELLUsse ostetakse.

E-raamatukogud on alati avatud ja viivisevabad! Püsi kodus ja tähista digikultuuriaastat e-raamatut lugedes!

Andrea Ruud
Tallinna Keskraamatukogu

Jutupeatus

Kevad kohe kustub rohelusse. Põhjus jalutamiseks võib aga olla ka kirjanduslik. “Jutupeatus” kaardistas ära 100 paika Eestimaal, mis on seotud mõne olulise kirjandusteosega, ja paigaldas neisse viidad. Näiteks Toomemäel Inglisillale sattudes võib tudeng leida eest sildi, millel seisab:

“Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –”

Nii saab ta teada August Sanga luuletusest “Mälestus”. Ja kui huvi süveneb, võib see tudeng võtta taskust nutitelefoni, linkida QR-koodi abil Jutupeatuse kodulehele ja kuulata sealt tervet luuletust Ain Lutsepa esituses.

Auditooriumi jääb siis sel korral küll minemata, aga sellest polegi lugu, kui ülikool püsib endiselt distantsõppel.

Kristel Kalda

Ulmeajakiri Reaktor

Alustama pean ülestunnistusest, et ülevaadet Reaktorist ei kirjuta ma mitte lugeja, vaid tegija pilgu läbi – juba mõniteist kuud aitan ma selle sisu toimetada ja kirjutan teinekord isegi mõne pala. Lugemissoovitust kirjutama asudes avastasin kummastusega, kui keeruline on võõrale publikule tutvustada midagi, mille köögiaurudes ise pidevalt ninapidi sees oled. Lõpuks otsustasin appi võtta videopildi: näitan meie tegemisi otse ekraanil ja jutustan käigu pealt, mis on mis.

Esmakontakti saateks siiski mõni rida selgitust nendele, kes kohaliku ulmemaastikuga üldse tuttavad ei ole, ja kellele nüüd ähvardab kaela sadada täiesti uus võõras maailm koos uute võõraste mõistetega.
Niisiis: Reaktor on tasuta veebiajakiri. See ilmub kord kuus ja koondab ulmejutte, ulmega seotud uudiseid, arvamusi, arvustusi, tõlkeid, lugemis-, vaatamis-, või mängumuljeid, autorirubriike, intervjuusid ning muudki ulmelist meilt ja mujalt. Kraam on värske, vahel toores, ning tähemärkide arvu ei piira mitte trükipoogna serv, vaid tegijate jaks ja ajumaht.

Sõna ‘ulme’ tähistab Eesti Ulmeühingu määratluse kohaselt “kunstižanri, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.” Need väljamõeldud maailmad ja kujuteldavad nähtused võivad olla võrratult mitmekesised — ulme mõistemantli alla mahub lisaks kosmos-kombitsad-kuningriigid põhiharudele veel maailmalõpu-järgseid maastikke, ebamugavaid tulevikke, libaolendeid suurlinnadžunglis, tossavaid dirižaableid, küberagulites seiklevaid digisamuraisid…
Ka Reaktori vabatahtlikus toimetuses tegutsevad väga erinevate maitsete ja väga erinevate tõekspidamistega ulmesõbrad. Lisaks toimetuse tuumikule löövad kaasa mitmed külalisautorid ja korduvad kaastöötajad. Nii võibki juhtuda, et samas numbris väljendatakse risti vastupidiseid seisukohti ja jutuvalik toidab vastandlikke maitseid. Materjali koostamisel ei näe me vaeva peresõbralike hoiakutega — seega on Reaktor mõeldud pigem täiskasvanud lugejale.

Praegu jookseb Reaktori kümnes ilmumisaasta. Jaanuaris ajasime suure saluudiga püsti sajanda numbri ja siinse ülevaate ilmumise ajaks sai karantiini kiuste kokku ka märtsiväljaanne.

Siin on lingid videos kõlanud soovituste juurde:
Kaks pistet rebase jalga” (Mairi Laurik)
Müür” (Andrei Samoldin)
Mustade Inglite Armee” (Leila Tael-Mikešin)
Mitmekihilisem” (Heinrich Weinberg)
Venuse sünd” (Jaagup Mahkra)
Paljasjalgsed” (Meelis Ivanov)
Teene võlgu” (Toomas Krips)
Neljatuulekõlad” (Tea Roosvald)
Kollased silmad öös” (Artur Räpp)
Põrgutee” (J. J. Metsavana)
Parempööre” (Joel Jans)
Das Kulturkonflikt” (J. J. Metsavana)
Gurja ja kosmos” (1695)
Mamma” (Bix Pokupoeg)
Intervjuu: Priit Öövel räägib „Tumedatest Tundidest“ (loe ka Triin Võsobergi kuulamissoovitust!)
Intervjuu: Alastair Preston Reynolds

Muidugi on lugemist väärt materjali palju-palju rohkem, kui ühekorraga nimetada jõudsin või tihkasin (mainimata jätsin muuhulgas paljud jutud, mille valmimisel olen ise käed külge löönud). Samuti olen vanemates aastakäikudes sonkides leidnud põnevaid maiuspalasid, mida teadlikult ei oleks osanud otsida. Näiteks “Hilise lõikuse” rollimängukroonikad ja Jüri Kallase ulmeajakirjade-ülevaated (klõpsake autori nimel — siis kuvatakse sama autori kõik postitused).

Ma ise kirjutan pea iga kuu ülevaate mõnest veebikoomiksist või -sarjast.

Soovitan lõpetuseks veel kahte artiklit. Esiteks Jüri Kallase põhjalik ülevaade tema koostatud Eesti ulme bibliograafiast — andmebaas, mis ei saa kunagi valmis ja mis pakub põhjatult avastamist. Ja teiseks Reidar Andresoni kirjutis Tartu ulmekirjutamise töötubadestkuna ajakiri Reaktor on ühiskirjutamistega tihedalt seotud!

Laura Loolaid

Kaastöid, arvamusi, uudiseid, häid mõtteid võtab Reaktor vastu sellel aadressil:

Tumedad tunnid

Eelmisel suvel sain täiesti juhuslikult kuulda podcastist „Tumedad tunnid”. Õigupoolest polnud mul täit arusaamagi, mida kujutab endast üks “podcast” — seni olin arvanud, et eks ta üks raadiosaate laadne toode ole.

Proovisin siis minagi, vahelduseks klappidest tulevale muusikale, vahetada kanalit. Kõndides oma üle 10 km pikkuseid linna- või maastikuretki, sobiski antud formaat nagu rusikas teadagi kuhu. Nii märkasin üsna pea, et ligi hakkab hiilima paanika — kõik aastaga välja antud lood ähvardasid peagi kuulatud saada. Tegelikult sain hiljem aru, et eks see järgmise “kuuldemängu” ootamise aeg kõikse magusam olegi. Ja küll siis on kibelemist jälle klapid pähe ja jalad õue poole suunata.

Minu suurimad tänusõnad Priit Öövelile — no mida minusugused küll ilma tema entusiasmita teeks? Samuti on tema vokaal vägagi oodatud kõrvu paitama, ära ei maksa unustada ka Aiky Pennot ja mitmeid külalishääli. Eriliselt mõnusat äraolemist pakkus suvine ettelugemine lõkkepraksumise saatel. Meenub, et Öövelil on õnnestunud nii geniaalselt hästi valida/teha heliefekte, et olen jäänud tänaval kordi peatuma ja ehmatusega õhku vaatama, et kustkohast see vares nüüd üle pea, sellise kisa saatel vuhises… teadagi.

Kui olin alles laps, siis nädala oodatuim hetk oli minu jaoks R2 raadiolainel Mario Kivistiku mahe hääl. Julgen pakkuda, et just temast on saanud ka Öövel ise innustust, et hakata mõnusaid (eriti kodumaist) õudus- ja hirmulugusid ning ka fantaasiatekste edastama.

Nüüd on asi siis nii kaugele arenenud, et elu on meile mänginud kätte hetke, kus raamatukogud on suuresti suletud, raamatupoodi ehk nii palju momendil ei juhtu, aga midagi tahaks hingele… No mida paremat siis veel tahta ja oodata?! Löö aga aadressiribale “Tumedad tunnid” ja leia endale kõikse parem väljund ja abimees, mille kaudu lugusid neelama hakata!

Saades aru, et oled sellise formaadi kuulaja tüüpi ning tehtud töö ja vaev pakub ka sulle rahuldust, siis teadmiseks, „Tumedad tunnid” on puhtalt omaalgatuslik ettevõtmine ja mingeid tasusid selle eest ette pole nähtud. Küll aga on igal kuulajal võimalus omalt poolt panustada jätkusuutlikkusse tegevusse, toetades podcasti igakuiselt (otsekorraldusega). Loe sellest kindlasti lähemalt: http://www.tumedadtunnid.ee/p/toeta-meid/

Alustuseks soovitan külastada lehte: http://www.tumedadtunnid.ee/ . Samuti hüppa läbi: https://www.youtube.com/channel/UCzsUWo6yozsjPOrc5xoyfIQ või https://open.spotify.com .

Priit Ööveli näol on tegemist, kes veel ei teadnud, muusikuga ja külalisnäitlejaga Teoteatri ridades.

Pakun lugemiseks välja ka veebiajakirja “Algernon” intervjuu Tumedate tundide autori Priit Ööveliga: http://algernon.ee/node/1052 ja ajakirja “Reaktor” intervjuu: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-priit-oovel-raagib-tumedatest-tundidest .

Triin Võsoberg

Foto pärineb siit

Miks wiki on hea?

Olin juba koolipoisina üsna suur ajaloohuviline ja mäletan, et keskkooli lõpetamise puhul kirjutas klassijuhataja minu iseloomustusse positiivse joonena, et teadmishimulise noormehena tunneb Ago eriti huvi suurmeeste elulugude vastu.

Pärast koolitunde veetsin sageli veel mõne tunni linnaraamatukogus ja uurisin erinevaid teatmeteoseid ning tegin endale kaustikusse üleskirjutusi.

Internetti veel ei olnud ja nii on taolisi kladesid kogunenud omajagu ning neid on huvitav nüüdki vahel sirvida. Kogusin sinna kokku tuntud inimeste sünni- ja surmadaatumeid ning ajalooliste sündmuste kuupäevi. Olin ka iga-aastaste teatmik-kalendrite ning näiteks taskuteatmiku A ja O pidev lugeja, kust sai jälle uusi teadmisi. Ma uskusin juba siis, et küllap on minutaolisi veel, aga ei olnud au kedagi sellist tunda. Kui aga lõpuks ometi jõudis Eestisse internet ja tekkis võimalus koju lauaarvuti soetada, olin sellest n-ö võrgumaailmast lausa vaimustuses.

Kui käesoleva sajandi algul – seega juba peaegu 20 aastat tagasi! – lugesin uudist, et välismaal on loodud veebipõhine entsüklopeedia, millele pandi nimeks Wikipedia, jäin põnevusega ootama, et sellest ka eestikeelne versioon tehakse. Ja umbes aasta aega hiljem see oligi olemas!

Ja kui veel selgus, et sellesse saab igaüks ise täiendusi ja parandusi teha, olin lihtsalt lummatud. Nii olengi nüüd juba ligi 18 aastat olnud Vikipeedia igapäevane kasutaja. Lisaks teiste huviliste ning asjatundjate kogutud andmetele olen ka ise jõudumööda panustanud, et seda tohutut andmebaasi veelgi paremaks ja täiuslikumaks muuta. Siin on abiks olnud ka needsamad kooliaegsed kaustikud. Päris täiuslikuks ei saa ta muidugi kunagi, nagu seda pole ju keegi ega miski siin ilmas.

Kuna tegemist on sellise andmebaasiga, mida saab igaüks igal hetkel muuta, siis on sageli probleemiks, et leidub inimesi, kes teadmatusest või suisa pahatahtlikult andmeid valeks muudavad. Seega sajaprotsendiline usaldusväärsus pole tagatud, aga olen aru saanud, et agarad ja tublid adminnid hoiavad ikkagi jõudumööda asjal silma peal ja parandavad jälle õigeks tagasi.

Ma usun, et peale minu huvitab ehk mõnda teistki arvude maailm, siis veidi ka statistikat. Kuni 2003. aasta oktoobrini lisandus artikleid väga aeglaselt – sinnamaani loodi päevas keskmiselt vähem kui 1,5 uut artiklit. Peamiselt tänu esimesele eestlasest kaastöölisele jõuti 2003. aasta novembriks juba 1000 artiklini. Päevane artikliloome oli tagasihoidlik veel kuni 2004. aasta jaanuarini, mil see tõusis keskmiselt 26 artiklini päevas (varasem rekord oli 8). Selle toel kerkis eestikeelne versioon artiklite üldarvult erinevate Vikipeedia keeleversioonide seas 18. kohale. Alates 2005. aasta detsembrist on alustatud päevas keskmiselt üle 20 uue artikli.

Esimese 10 aasta jooksul kirjutati enam kui 87 000 artiklit. Seda on rohkem kui neid ilmus E(N)E-s ja plaaniti avaldada TEA entsüklopeedias. Vikipeedia administraator Ivo Kruusamägi on EPL-s öelnud: „Kõige ulatuslikuma eestikeelse entsüklopeedia loomiseks ei ole kulutatud kümneid miljoneid eurosid, vaid selleni on jõutud kõigest vabatahtlike visa töö tulemusena”.

2010. aasta lõpus oli eestikeelses Vikipeedias natuke vähem kui 81 000 artiklit ja neist 52,2 protsenti oli loodud kõigest kolmekümne kasutaja poolt. Uue olulise tähiseni, 100 000 artiklini, jõuti 25. augustil 2012 ja 200 000 täitus 12. augustil 2019.

Eestikeelse Vikipeedia administraator Andres Luure on saanud Vikipeedia arendamise eest isegi ordeni, 2013. aastal määras president Ilves talle Valgetähe V klassi teenetemärgi. 2017. aastal pälvis Mart Noorma Vikipeedia sõbra auhinna eelkõige projekti Miljon+ käivitamise ja ulatusliku propageerimise eest.

Kui näiteks ingliskeelses Vikipeedias on konkurentsitult suurim valdkond kunsti- ja kultuuri-teemalised artiklid, siis eestikeelses Vikipeedias on enim kirjutatud geograafiast – paikadest ja inimestest. Rõõm on tõdeda, et lisaks Eesti riigikeeles tehtavale on olemas ka võrukeelne Vikipeedia.

Muide, kas keegi mäletab, mis oli eestikeelse Vikipeedia esimene artikkel? Nende endi väitel oli see “Viki”. Kuigi 2002. aasta suvel loodud veebientsüklopeedias on tänaseks juba üle 200 tuhande eestikeelse artikli ja selle näitajaga on ta suuruselt kolmas keeleversioon soome-ugri keelsete Vikipeediate seas soome- ja ungarikeelse järel, on teha veel oi kui palju.

Jääb vaid nõustuda Vikipeedia administraatori Ivo Kruusamägiga, kes on öelnud: “Eestikeelses Vikipeedias on veel palju tegemist vajavat. Kiirustades head asja teha ei saa, kuid eestlased väärivad korralikku omakeelset entsüklopeediat. Mida rohkem on aga Vikipeedias vabatahtlikke, seda kiiremini meie omakeelne veebientsüklopeedia täiskasvanuikka jõuab”.

Eriti suurte statistikasõprade jaoks olgu lisatud ka link nimekirja juurde, mis näitab erinevates keeltes olemasolevaid Vikipeediaid artiklite arvu suuruse järjekorras https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Wikipedias#Detailed_list

Ago Pärtelpoeg

Illustratsioon Giulia Forsythe

“Tartu ilukirjanduses”

Mis teosest saame teada,
et Tartus olla olnud hipi, kellel olla olnud ka naine ja laps (või kaks) lillelisel teel; või
mis elu elasid tudengid Tartus möödunud sajandil ja ülemöödunud sajandil ja…; või
millisest ühikast ja mis toast otsiti taga Mart Juurt või Lucretiat; või
kes läks läbi tuisuse Tartu balliülikonnas anatoomikumi, kus tema jaoks oli mitte „peris jäik“ laip prepareerimiseks sooja pandud; või
millega jäid tütarlapsed Pälsoni ühika neljanda korruse õpitoas vahele; või
kas Tartu lõhnab nagu „öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid“; või
mille järele lõhnas või haises keskaegse Tartu eeslinn ja miks; või kuidas saab olla, et „nii väikses linnas on küll vaid üks kabiin“; või
millist amme otsis Asko Tamme; või
kes hakkas naerma ja kes mida ütles, kui Juri Lotman abiellus; või kuidas on siis,
kui Tartu Toomemäe tähetornis on mošee ja Jaani kirkust on saanud kristluse muuseum; või et
Emajõe ääres olla nähtud lotjasid, õngitsejaid, Jõmmut, Lermontovi, pajusid, joodeldajaid, Santa Mariat, vee peal kõndijaid ja armastust???

Ei, see ei ole viktoriin. Ja õige vastuse anname ka ette: neid teoseid on palju, aga tekstilõike ja luuletusi koondab meie andmebaas „Tartu ilukirjanduses“. Katkendeid ja luuletusi on seal sadu ja võid neid otsida autorite järgi või raamatute järgi või märksõnade järgi, kellest või mis kohast jutt. Võid ka katkendi või luuletuse all oleva märksõna kaudu edasi liikuda ja vaadata, mida veel leidub, näiteks „Tartu tüüpide“ või „hakkide“ kohta, kui sul need ette satuvad, või kiigata märksõna alla „elukubratsioon“ ja kui see võõrsõna on tundmatu, siis ära arvata, mis see tähendab, või klikata autorile, et näha, mida ta veel Tartu kohta kirjutanud on, jne. Hakka peale siit, vaata ülemiselt realt otsivõimalusi ja muudkui avasta!

Kui sellest on vähe, siis tõmba oma nutiseadmesse meie äpp TartuFic ja avasta ilukirjanduslikku Tartut mööda meie etteseatud teekondi.

Ja pöördu aeg-ajalt veebilehele tagasi, et näha, kas Tartu vaim on ennast vahepeal veel kuskil ilmutanud. Ja vaata ka fotogaleriid, kus on pilte eri aegadest ja kuhu lisan mõnikord ka omatehtud fotosid praegusest Tartust. Raamat, mis lõpeb viimasel leheküljel lugeja pettumusega, et küll on kahju, et läbi sai, või siis et misjaoks ma seda jama lugesin, on meie kõigi, raamatulugejate hirm. Seda hirmu siin ei teki. Pääsu küll pole sellest, et mõni luuletus või tekstilõik võib ärgitada haarama algallika, raamatu järele. Kindlasti aitab see veebileht leevendada abibliofiiliat ja tänapäeval, kus igaühel on nutiseade taskus, ka algotransifoobiat.

Teele R Luts
teele.luts.ee