Posts Tagged ‘homoseksuaalsus’

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

Advertisements

Sallivusest

Üksvahe kirjutati päris palju sallimatusest. See teema tõstatus eriti siis, kui ilmus OECD raport, mille järgi eestlased olevat Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni kuuluvate riikide elanikest vähemuste suhtes kõige sallimatumad ja on muutunud üha sallimatumaks. Uurimuse tulemust on kaalutud nii ja naa. Enamasti ei hõisata kaasa, vaid püütakse leida põhjusi/põhjendusi. Üks arvamus oli aga tõeliselt hirmutav. See oli lugejakiri, mille autor lärmas, rusikad püsti, kuidas eestlased on liigagi sallivad. Uh! Mul tekkis küll küsimus, et kuidas nii salliv inimene saab nii kurja kirja kirjutada.

Selle artikli peale meenus mulle kohe raamat , mida hiljuti lugesin ja millega jäin väga rahule, sest see õpetab meid nägema teisi nende oma vaatenurgast. Hea isegi, et sain nüüd põhjust seda esseekogumikku meelde tuletada. Brigitta Davidjantsi toimetatud “Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” räägib just sellest, mida pealkirjas lubatakse. Raamatust saab lugeda bi- ja transseksuaalsusest, homoseksuaal-sete inimeste igapäevaprobleemidest, seadustest, mis nende suhteid reguleerivad, homoseksuaalsuse kajastamisest meedias, kunstis ja kirjanduses. Esseed on kirjutanud eestlased ja need on kirjutatud just Eesti oludest, nii et igati tänuväärne kogumik teada saamaks, kuidas päris suur osa kaasmaalasi end tunda võib. Mind tegelikult hirmutas, kui paljut peavad geid varjama, et ühiskonda sobituda. Isegi vaiksevõitu eestlased tahaks ju vahel oma elus olulisest pajatada, aga kuidas seda teha nii, et teised ei saaks aru, et see oluline on seotud “valest soost” inimesega? Hea, kui vahel harjumuspärasest välja raputatakse.

Kus on, sinna tuleb juurde, ja nii sattus mulle kätte Vello Vikerkaare luguderaamat “Inherit the Family. Marrying into Eastern Europe”. Ka seda raamatut lugedes jäin ma sageli mõtlema sallimatuse peale. Eesti Ekspressi kolumnist kirjutab väljastpoolttulnu pilguga Eesti elust ja see on vahel päris naljakas, vahel valusalt hammustav. Ei, autor pole kuri, aga omaenese piiratuse mõistmine naksab. Ka see raamat on abiks, et oma konnatiiki teisest servast vaadata.

“Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” Linnaraamatukogus. “Inherit the Family” raamatukogus.
Vello Vikerkaare blogi.

Kaja Kaldmaa