Posts Tagged ‘tšehhi’

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Jean Echenoz „Jooks”

Jean Echenoz „Jooks” (tlk. Indrek Koff, Loomingu Raamatukogu, 2019 nr 37)

Enamik meist ei taha ju kannatada, vaid ikka oma elu võimalikult vähese mure ja vaevaga ära elada. Tšehhi pikamaajooksja Emil Zátopek, kellest räägib prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks”, jõudis oma saavutusteni aga võib-olla just tänu sellele, et oskas nautida kannatamist. „Valu on halastav — kui see kestab katkematult, siis nürineb,” on Emili ainukeselt ja lühiajaliselt treenerilt Jan Haluzalt pärit lause, mille Emil korrutades kuulsaks tegi. Emili saavutust Helsingi olümpiamängudel 1952. aastal, kus ta võitis nii 5000m, 10 000m kui ka maratoni, pole keegi varem ega hiljem korrata suutnud.

Aga aitab nüüd sportlikest saavutustest, sest Echenozi raamat ei ole sugugi spordibiograafia ega mõeldud (ainult) spordist huvitatuile. Echenoz on ikkagi stiilimeister, romaanižanri uuendaja, erinevate žanrite miksija, kelle peaaegu paarikümnest raamatust on eesti keeles kahjuks ilmunud vaid kaks (lisaks „Jooksule” ka 2010. a. Kaja Rieseni tõlkes „Ma lähen ära”, mis pälvis Goncourt’i preemia). Ehkki tegu on väga mitmekülgse autoriga, tõestavad mitmed ta raamatud siiski huvi just eluloolise materjali vastu ning „Jooks” (2008) moodustabki osa biofiktsioonide triloogiast koos heliloojast Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nicolas Teslast rääkiva „Välkudega” (2010, orig „Des éclairs”). Echenoz ei aja taga mingit lõplikku tõde nende kuulsuste kohta, vaid vastupidi, paneb eluloolisuse kenasti kokku väljamõeldisega.

Echenozi on mõnes mõttes lihtne lugeda–tegu on pealtnäha kerge-kerglase-mängulise jutustamisviisiga. Aga võib-olla on see petlik lihtsus, sest lugeja peab siiski teadma ajaloolist tausta ning oskama lugeda ridade vahelt. Teos on õhuke, aga tummine. Echenozi stiili iseloomustab lakoonilisus, minimalism — tema laused on täpsed, napisõnalised, samas täis mitmekihilist irooniat ja musta huumorit; puuduvad keerulised kõnekujundid ja psühholoogiline sügavus. Ta ei ava pikalt ühiskondlikku konteksti, vaid see on kompaktselt Emili looga seotud: „Samal ajal kui sakslased külvavad protektoraadis hirmu, küüditavad ja tapavad, põletavad ja teevad maatasa, ongi jooksmine ehk võimalus mõelda millestki muust.” (lk 10)

Kõige nauditavam on minu meelest teksti humoorikus ja kujundlikkus, näiteks Zátopeki jooksustiili kirjeldab autor nii: „Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. /…/ Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada.” (24-25) Jutustamisviis pakub aeg-ajalt üllatusi, näiteks tuleb kohati sisse autori hääl: „Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minule tundub, et kõigist neist vägitegudest, rekorditest ja võidukarikatest hakkab nagu vaikselt kõrini saama. Ja ongi õige aeg, sest nüüd hakkab Emil vähehaaval kaotama.” (50)

Lisaks „Jooksule” (ja Indrek Koffi järelsõnale) tasub kindlasti lugeda ka eesti pikamaajooksja Raivo Alla artiklit „Tšehhi lokomotiiv” 14. veebruari Sirbis:  Raivo arvates on see pluss, et lühivormiline „Jooks” ei mahuta mahlakaid lugusid, sest „polegi ju õnneks tegu spordibiograafiaga (sel žanril lasub needus kirjutada kehakunstnike vägiteod suureks — jah, suuremakski veel!)” Ja kui artikkel ka loetud, siis jääb vaid pöidlad pihku panna ning loota, et sügisel saab Prima Vista festivali raames Tartu linnaraamatukogus näha ja kuulata korraga kõiki kolme: Jean Echenozi, Raivo Allat ja raamatu tõlkijat Indrek Koffi.

Annika Aas

Emil Zátopeki portree on pärit siit.

Filip Jan Zvolský “Vana Praha legendid ja kummitused”

See on üks ütlemata sümpaatne raamat ja tõeliseks nautimiseks peaks ta koju ostma, et siis jaokaupa vahetevahel lugeda. Jutud on väga lühikesed, sageli vähem kui täislehekülg, sest autori eesmärgiks pole mitte demonstreerida oma hiilgavat kirjanikuannet, vaid tuua lugejateni võimalikult paljude kummituste lood, et neid unustusest päästa – mis muidugi ei tähenda, et nad oleks kehvalt kirjutatud.

Praha on väga vana linn ja elanikke on seal rohkem kui Eesti Vabariigis. Asustatud on praeguse Praha alad alates vanemast kiviajast ja 9. sajandil sai võimule tšehhide hõim, kes rajas Praha linnuse. Linna õitseaeg oli 14. sajandil keiser Karl IV valitsemisajal, mil sellest sai Saksa-Rooma riigi keskus ja see oli Euroopa suuruselt kolmas linn. Võite vaid kujutleda, kui palju legende nii pika aja jooksul sündinud on! Linna on kujutatud nii paljude kirjanike, nii oma- kui võõramaiste loomingus, et „Praha ilukirjanduses” andmebaasist saaks internet ilmselt tõesti täis.

Raamatu kirjutanud Filip Jan Zvolský (1978) on kirjanik, dramaturg, kunstnik ja Praha müstilise ajaloo andunud austaja. Aastal 2008 asutas ta koos abikaasa ja sõbraga Praha legendide ning kummituste muuseumi, kolm aastat hiljem maagide ja alkeemikute muuseumi. Nagu me kõik teame, pole ei muuseumid ega raamatukogud kummist ja väljapanekutesse mahtus vaid murdosa kuulsa linna legendidest, niisiis kirjutas Zvolský kõigist Praha hirmu- ja armu-lugudest (nagu kaanel kirjas) selle raamatu. Vaevalt küll, et nad kõik kirja said, ja küllap sünnib neid ka juurde.

Kummitusi on ohtralt, alates vaesest neiust, kes uputas enda ära pärast seda, kui mungad ta vägistasid (sest tol ajal oli süüdi ikka rohkem tütarlaps kui mungad) ja lõpetades võrdlemisi kaasaegse kummituse Franz Kafkaga; alustada võib ka hoopis tulevaimudest, keda Prahas on hulgem, üks koledamaid neist on tulevanker, mida veavad kaks põlevat kitse, ja lõpetada tärgeldatud kleidis daami kummitusega. Miski ei keela muidugi lugusid ka järjest lugemast. Peale kummituste on lugusid ka pühakutest, munkadest ja nunnadest, vetevaimudest, armunud noormeestest, libahuntidest ja veel paljudest erisugustest tegelastest. Mõni lugu on nagu päris tavaline muinasjutt, kus vaest õpipoissi tabab õnn ja keegi ei pea enne surema. Kirjutatud on muhedalt, eriti jube lugeda ei ole. Kuigi mõne loo sisu on järele mõtlema hakates päris kole, on see kirjutatud naljaka(poolse)ks, näiteks „Peata öövaht Rupert”. Mõned on täitsa naljakad ka, nt „Apolenka ja püssirohi”. Tõlgitud on ladusalt (Loone Ots), illustratsioonid (Kristian Cubera) on ilusad ja kujundus (Enno Piir) stiilne. Kindlasti on Prahat tundvatel inimestel lugedes lisaväärtus, kui nii kauni linna tänavad, sillad ja kirikud silme ette kerkivad.

Kaja Kleimann

Andra Teede ja Kätlin Kaldmaa lugemissoovitused

konelusedtiigriga7. aprillil olid meil raamatukogus eestikeelse ilukirjanduse saalis külas luuletaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa ja luuletaja Andra Teede rääkimas oma lugemiselamustest. Raamatukogu sünnipäeva ajal on varemgi raamatuid soovitatud ja mina olen neid ikka oodanud, et saada impulssi lugemaks midagi uut ja huvitavat või meeldetuletust millestki vanast ja heast.

Seekord olid kõne all:
Bisset, Donald   “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”  (Eesti Raamat, 1979)  KK
DiCamillo, Kate   “Lugu hiirest nimega Despereaux, mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist”  (Draakon & Kuu, 2006)  AToruksjaruik
Beekman, Aimée   “Tondinahad”  (Eesti Raamat, 1977)  KK
Beekman, Aimée   “Valikuvõimalus”  (Eesti Raamat, 1978)  KK
Kundera, Milan   “Teadmatus”  (Tänapäev, 2006)  AT
Atwood, Margaret “Orüks ja Ruik”  (Varrak, 2004)  AT
Atwood, Margaret   “Ebakõlad”  (Eesti Raamat, 2008)  KK
Paasilinna, Arto   “Poodud rebaste mets”  (Monokkel, 1997)  AT
Murakami, Haruki   “Kafka mererannas”  (Varrak, 2008)  KK
Murakami, Haruki   “Sputnik sweetheart“  (2002) KK
Murakami, Haruki   “The wind-up bird chronicle”  (1998)  KK
Yamada, Taichi   “Strangers”  (2003) KKpoodudrebastemets
Yamada, Taichi   “I haven’t Dreamed of Flying for a While”  (2008)  KK
Merilo, Jaanika   “Rütmist väljas”  (Kentaur, 2008)  AT
Ilves, Aapo   “Tulen öösel sulle koju”  (2009)  AT

Jutt raamatute ümber oli sorav ja põnev ja parasjagu vaheldumisi. Mõned nopitud mõttekillud:
· jaapanlasi tasub lugeda;
· paljudki lugemiselamused on seotud sisemise vabastustunde ja/või edasimõtlemisvõimalusega;
· mõnda raamatut on hea vanema ja targemana üle lugeda;
· Kundera ja Atwood on tõestuseks sellele, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada.

Tiina Sulg