Posts Tagged ‘lein’

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Advertisements

Julie Buxbaum “Ütle mulle kolme asja”

buxbaumutlemullekolmeasjaÜhes peres sureb ema, teises isa. Alles jäävad leinajad. Elu läheb edasi ja järelejäänud naine ja mees otsustavad luua uue pere. Nii satub Jessie kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus, hirmkalli õppemaksuga kool, mille kulud kannab tema uus ema-aseaine. Kõik on halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele vaimseks teejuhiks.

Edasine on tütarlapse elus väga põnev ja teraapiline, sest tal on nüüd keegi, kelle seltsis saab ta rääkida kõigest, mis südamel. Selgub, et vastaspool mõistab teda hästi ja neil on mõndagi ühist — kasvõi need kolm asja, mida nad omavahel meilitsi vahetavad.

Ajapikku, nagu Sinihabeme muinasjutus, kasvab Jessie soov teada saada, kes tema klassi poistest lühendi KE taga peidus on, meilivestluste kaudu teeb ta järelduse, et see peab olema huvitav isiksus. Keeruliseks teeb kogu loo aga see, et päris elus on Jessie ellu tulnud nii mõnigi südamevärinaid tekitav klassivend, ta on oma olemasoluga välja vihastanud klassi staartüdrukud ja on enesele leidnud KE abiga sõbratari Dri.

Jessiega hakkab juhtuma igasuguseid asju — elu tema ümber hakkab tasapisi keema ja ta peab endalt küsima, kuhu ta õieti tahab välja jõuda.

Lugege ja elage kaasa !

Ädu Neemre

Rhidian Brook „Aftermath”

24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)

brook_aftermathRaamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.

Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.

Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?

Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.

Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.

Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.

Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.

brook-rhidianRaamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.

Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.

Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.

Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.

Kaja Kleimann

Rhidian Brooki pilt on pärit siit.

________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema. 

Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.

Mõnusad noorteraamatud

Soovitaksin kaht raamatut laiemale lugejaskonnale.

Jonathan Safran Foer “Extremely Loud & Incredibly Close räägib armsast, nutikast, asjalikust ja südamlikust 9-aastasest Oskarist, kes leiab pärast isa surma 11. septembri katastroofis garderoobist võtme, millele ta asub sobivat lukku otsima.  Ümbrikule on kirjutatud “Black” ja nii hakkab ta kõiki New Yorgis elavaid Blacki nimelisi inimesi külastama ja nende elusid puudutama.  Ta on leiutaja ja kirjutab pidevalt kirju inimestele, keda ta imetleb. Paralleelselt Oskari otsingutega räägitakse ka tema vanaema ja vanaisa suhteloost. Loomulikult käsitletakse raamatus lähedase inimese kaotust. Oskar võtab lugejal käest kinni ja käib temaga tükk aega pärast raamatu lõpetamistki kaasas. Minule jättis raamat nii sügava mulje, et ostsin kummalegi lapsele oma raamatu, et see nende isiklikus raamatukogus olemas oleks.

Neil Gaiman “The Graveyard Book” – See 2009. aastal Newbery medali saanud noorteraamat jääb mind samuti kauaks kummitama. Raamatu tegevuspaigaks on väike ajalooline surnuaed, mille tegelased pisikese aastase poisi oma hoole alla võtavad, kui see imekombel poisi vanemad ja õe tapnud mõrtsuka käest pääseb. Neil Gaiman kasutab osavalt ära kõiki surnuaia elanike oskusi, et poisile, kellele pannakse nimeks Nobody Owens, ehk Bod, haridust anda. Keeruliseks läheb lugu siis, kui teismeline poiss inimeste maailma kipub ja mõrtsukas talle taas jälile jõuab. Surnud ja elavate maailma kooslus on väga huvitavalt kirjeldatud ja põnevuslugu kaasakiskuv.

Krõõt Kaljusto-Munck

Toomas Raudam „Tänulikud surnud”

Mis mulle meeldis?
Selle raamatu idee: kirjutada novelle mõeldes varalahkunud muusikutele (Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Ma arvan pisut aru saavat, miks need jutud on kirjutatud. Üks põhjusi on see, et inimeste, keda me tunneme vaid loomingu kaudu, surm puudutab meid mõnikord ootamatult sügavalt.
Raamatu kujundus. Kaanepilt, formaat, sisekujundus – kõik klappis ja olgugi veidi kitšilik, kuidagi väga võluv.raudamtanulikudsurnud

Mis mulle ei meeldinud?
Tekst ise. Lause lause järel läks lugemine minu jaoks igavamaks ja tüütumaks.

Miks ma sellest siis kirjutan?
See raamat on olnud aluseks neljale toredale arvustusele: Igor Garšneki „Tänulikud surematud” , Jürgen Rooste „Sellest ei tea paljud” , Tõnis Kahu „Surma hinda küsi surnutelt” ja Immo Mihkesloni „Muusika sünnib kuskil mujal, mitte suus” . Ka ei ole päris ma lootusetu ses osas, et keegi võiks sest raamatust midagi siiski leida. Ja lõppeks lohutuseks neile, kellele loetu ei meeldinud, et te pole üksi.

Tiina Sulg