24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)
Raamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.
Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.
Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?
Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.
Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.
Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.
Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.
Raamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.
Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.
Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.
Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.
Kaja Kleimann
Rhidian Brooki pilt on pärit siit.
________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema.
Peaaegu igaüks suudab kirjutada luuletusi sahtlisse. Sõprade-lähedaste toetusest julgust kogununa avaldab mõni oma luuletused, mis pajatavad mõnusatest või ilusatest hetkedest. Aga eriti julge peab olema, avaldamaks luuletusi, mis nõretavad valust, näiteks kaotusvalust. “Jõe matmine” on lein vormituna sõnadesse — leinas langeb sotsialiseerumise ja tsiviliseerimise käigus näkku kasvanud mask, täiskasvanud naisest saab väike tüdruk, mehest poisike, kes nutab taga oma vanemaid. Sest “olen laps hämarduva taeva all. iga õhtu koorib keegi taeva apelsini” (lk 36).
Lugemissoovituse blog 