Posts Tagged ‘näitused’

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Maailma vaimne kultuurpärand

Maailma vaimne kultuuripärand

Paljud meist on kuulnud UNESCO maailmapärandi nimestikust, mis hõlmab loodusobjekte ja ainelise kultuuri väljendusi, aga on olemas ka vaimse kultuuripärandi nimistu. Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, traditsioonide ja suulise pärimusega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega. Kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega, ning just nii püsivad need tänapäeva inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2003. a. Konventsiooni eesmärgiks on kaitsta vaimset kultuuripärandit; tagada austus kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu; tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi olulisusest ning pakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi. Eesti ühines konventsiooniga 2006. a. Huvitaval kombel ei ole konventsiooniga ühinenud Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Venemaa.

Konventsiooniga loodi inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri, kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri ning register, kuhu koondatakse häid näiteid vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmetest. Nimekirjad tutvustavad kultuurinähtusi rahvusvahelisel tasandil ning peegeldavad maailma kultuurilist kirevust. Eesmärgiks on suurendada teadlikkust vaimsest pärandist, elavdada kultuuridevahelist dialoogi ning vahetada kogemusi edukaks osutunud vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmete osas. Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist, väärtustamist ja püsimist elavas kasutuses.

Inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 492 kannet 128 riigist. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon ei püüagi anda ammendavat loetelu vaimse kultuuripärandi valdkondadest, aga igal riigil on õigus teha oma ettepanekuid.

Eestil on esindusnimekirjas neli kultuurinähtust:
• Kihnu kultuuriruum
• Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon
• Seto leelo
• Võromaa suitsusaunatraditsioon

Kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 67 kannet 35 riigist. See nimekiri koondab kultuurinähtusi, mis on hääbumisohus. Nimekirja kuulumine ei kaitse kultuurinähtust iseenesest, oluline on luua selle elujõulisust toetavad tingimused.

Meie näituseruumi kogu see ilu kahjuks ei mahtunud, aga mõned näited sellest, mis seal nimistus siis on ja mida võiks edasi uurida, oli siiski näha. Näituse koostamisel oli suureks abiks Massimo Centini raamat „Maailma vaimne kultuuripärand: kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas” (Koolibri, 2020).

Näituse nimestik:

Centini, Massimo „Maailma vaimne kultuuripärand” (Koolibri, 2020)

Konsa, Kurmo “Laulupidu ja verivorst: 21. sajandi vaade kultuuripärandile” (Tartu Kõrgem Kunstikool, 2014)

“Mis on vaimne kultuuripärand?” (Unesco https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/04/2-Mis-on-VKP.pdf )

“Teekond vaimse kultuuripärandi konventsioonini” (Unesco https://ich.unesco.org/doc/src/01854-ET.pdf )

“Vaimne kultuuripärand Eestis” (Unesco https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/07/1-Vaimne-kultuurip%C3%A4rand-Eestis.pdf )

“Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon” (Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/12736412 )

“Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon” (Unesco https://ich.unesco.org/doc/src/01852-ET.pdf )

“Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni rakendamine” (Unesco https://ich.unesco.org/doc/src/01853-ET.pdf )

“Vaimse kultuuripärandi küsimused ja vastused” (Unesco https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/04/4-Kysimused-ja-vastused.pdf )

“Vaimse kultuuripärandi talletamine ja nimistud” (Unesco https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/04/5-Vaimse-kultuurip2randi-talletamine-ja-nimistud.pdf )

“Vaimse kultuuripärandi valdkonnad” (Unesco https://rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/04/3-Vaimse-kultuurip2randi-valdkonnad.pdf )

 

Jõeste, Kristi “Kihnu kördid eile ja täna” (Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012)

Jõgisalu, Harri “Meri põlõm’te paljas vesi : Kihnu arhipelaag” (Ilo, 2006)

Karjam, Rosaali „Elumõnu” (Kihnu Kultuuri Instituut, 2009)

Kärmas, Enn „Kihnu” (Eesti Raamat, 1975)

“Merilehmäd, painajad ning…. : Kihnu eläb legendess” (Kihnu Kultuuri Instituut, 2014)

Rüütel, Ingrid “Naised Kihnu kultuuris” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2013)

Centini, Massimo „Maailma vaimne kultuuripärand” (Koolibri, 2020) lk 122-125

Geldermalsen, Marguerite van “Abielus beduiiniga” (Sinisukk, 2010)

Lawrence, T. E. “Seitse tarkuse sammast. 2” (Athena, 1998)

Canetti, Elias “Marrakeši hääled” (Perioodika, 1973)

Centini, Massimo „Maailma vaimne kultuuripärand” (Koolibri, 2020) lk 98-101

Humphreys, Andrew „Marrakech” (Koolibri, 2015) lk 60-65

Peets, Leonora “Maroko taeva all” (Olion, 1997)

Jätka lugemist

Eesti muld ja Eesti metal

 

I VITRIIN

ALGUSAASTAD

Gunnar Graps – Tribuut (3 CD)
Raudmees. Odysseuse eksirännakud (etenduse plakat)
Heiki Kelp – „Hetero: tsentrist väljas” (raamat)
Margo Vaino, Jaak Urmet – „Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika” (raamat)
Gunnar Graps Group – Põlemine (LP)
Alvar Loog – „Täna mängid rock-bändis, homme reedad kodumaa?” (Postimees 28.02.2020)
Mart Niineste – „Ajaloo prügikastist leitud ilu ehk Eesti muusikaajakirjade ülevaade” (Kitarr nr. 12/2014)
Nailboard magazine, Pläkk (ajakirjade kaanepildid)

II VITRIIN

TARTU BÄNDID

Spellbinder – SBR (Trash/death metal, CD)
Stem – Marble men (Metalcore, CD)
Swamp Mine – Bastard blues (Stoner metal, CD)
Ulguränd – Ulguränd (Pagan metal, CD)
Project Massacre – Backfire (Death metal, CD)
Fhtagn – Nõiaudu (Doom/stoner metal, CD)
Fhtagn – Mittekeegi eikusagilt (Doom/stoner metal, CD)
Celestial Crown – A veiled empire (Gothic/doom/black metal, CD)
Celestial Crown – Ascending (Gothic/doom/black metal, CD)
Langenu – Need, kes näevad imesid (Black metal, CD)
Langenu – Silmitu ilmutis (Black metal, CD)
Tarbathian Fortress (kogumik, CD)
Mart Kalvet – „Subkultuurid fookuses: „metal-muusik” pole töö ega hobi, vaid elustiil” (Müürileht nr. 32/2014)

III VITRIIN

FOLK METAL

Raud-Ants – Karjasepõli (CD)
Kukerpillid ja Metsatöll – Suured koerad, väikesed koerad (CD)
Metsatöll – Hiiekoda (CD)
Metsatöll – Ulg (CD)
Metsatöll – Katk kutsariks (CD)
Metsatöll – Iivakivi (CD)
Metsatöll — Metsatöll – Kõva kont (2 DVD / 3 CD)
Margus Kiis – „Esto metal” (Muusika nr. 10/2005)

DOOM METAL

Forgotten Sunrise – Behind the abysmal sky / Forever sleeping greystones (CD)
Talbot – Scaled (CD)
Kannabinõid 3 (LP)
Taak – Põgenemiskatse (CD)
Taak – Koerapööriöö (CD)
Taak – Läbi halli kivi (CD)
Jaagup Mahkra – „Taak – Supersargasso” (Reaktor, aprill 2016)

BLACK METAL

Loits – Ei kahetse midagi (CD)
Loits – Vere kutse kohustab (CD)
Tharapita – Iidsetel sünkjatel radadel (CD)
Tharapita – Primeval force (CD)
Itk – Sügavik (CD)
Manatark – Viimanegi veri (CD)
Manatark – Crimson hours (CD)

DEATH METAL

Aggressor – Of long duration anguish (kassett)
Horricane – The lynch-lawyers (CD)
Goresoerd – Kain (CD)

IV VITRIIN

Kaur Garšnek – „Rohkem teadlikkust, vähem ükskõiksust. Intervjuu Ahto-Lembit Lehtmetsaga” (Teater. Muusika. Kino nr. 6,7/2009)
Valtvoar – In light you believe…but in darkness you dwell (Stoner metal/rock, CD)
Winny Puhh – Brääznik (Punk/heavy metal, CD)
Winny Puhh – Kes küsib? (Punk/heavy metal, CD)
No-Big-Silence – War in wonderland (Industrial metal/rock, CD)
No-Big-Silence – Starstealer (Industrial metal/rock, CD)

KOGUMIKUD

Eesti metali ensiklopöödia No.1 (kassett)
Eesti metali ensiklopöödia No.2 (kassett)
Eesti pop 13 – La rocco metal special (kassett)
Trash Can Dance – Talv (CD)
„Film eesti metal-muusikast” (Muusika nr. 6/2017)
Margus Kiis – „Põrandaalused rivaalid: eesti indie versus eesti metal” (Muusika nr. 1/2008)
Hard Rock Laager XX 2021 (plakat)

Jana Raidma

Fotod Jana Raidma

Müstiline ja hingeline Ernst Enno kadunud kodu otsimas

Lõik näituselt. “Ernst Enno. Elu ja surm”

Villem Grünthal-Ridala 1925. aastal: „… on Enno, kui iganes keegi, eesti uueaegset lüürikat süvendanud. Ta on uut ainetepiirkonda haritavaks võttes, elu keskseid küsimusi, loodusefilosoofilisi aineid käsitledes eesti luulet sisuliselt rikastanud; ta on lisaks kodu- ja looduseluulele endisest enam sügavust ja vahenditust andnud; ta on edasi eesti lüürika kõlavust ja musikaalsust lisanud, kordust ja muistset ballaadivormi tarvitama hakates, selle sisu vastse ainekäsitlusega uuendades.“

Viivi Luik: „Eesti luules on küll olemas üks täiesti eriline valguse ja varju vahekord. Raske öelda, kas see on teistsugune ajatunnetus, kuid selles on midagi, mis teeb ta sarnaseks gootika ja orelimuusikaga, sedasama Oswald Spengleri toonitatud metsade kohinat ja metsade hämarust. Kui me võtame näiteks Ernst Enno. Kuid seesama väljendub ka Artur Alliksaares, Betti Alveris, Heiti Talvikus, Uku Masingus. Igaühes erinevalt, kuid ometi ka samana.“ (Viivi Luik/Eve Pormeister: Ma näen aega. — Looming 7/2018, lk 978–988 ja Viivi Luik, “Selle kevade tervitus”. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2020)

Tulin kord, ei tea kunas!
Lähen kord, ei tea millal!
Mis sest küsida, mis sest kosta,
Lunastus ei ole osta!
Oja laulis, kostis kaja,
Ema ketras, kerkis maja,
Kaja sees ja maja väljas,
Hing nii ikka oli näljas,
Kuni tõuk läks tupe põue,
Kuni liblik lendas õue. –
Ei siis igavene püsind,
Ei siis igavene küsind –
Mina suur ja mina lai
Ise sünnipäevaks sai!

(SÜNNIPÄEV, 19. VIII 1928)

Igal inimesel, igal hingel olevat siin maailmas täita oma ülesanne, olgu see kasvõi lihtsalt elamine: „Igal linnul oma laul, igal lillel oma lõhn: Ei ole see inimesegagi teisiti. Kuula, mis ta kõneleb, missuguseid mõtteid ta avaldab, ja sa tead, kellega sul tegemist on. Lille lõhn võib meeldiv, võib vastik olla. Inimese mõtted niisama. Madalad − vastikud, kõrged − meeldivad. Siin kui ka seal, mõlematel on mõju. Mõtted mõjuvad. Lille lõhn võib elustada, võib uimastada. Mõtted võivad äratada, võivad põrmusse muljuda. [—] Jõua üles oma hinge juurde ja sünni uuesti oma kõrgemate omaduste vaimust. Lase oma hingel valmida. Valguse läbi valguse juurde. Üksi valguses asub vabadus. Mine teele. Tungi ja − kuula.“ (Tsit Elin Toona, „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. Tartu 2000, lk 90 [Ernst Enno, „Mõtetest“, Tartu 1906, lk 168, 172])

Karl Maidiga kõneles Ernst Enno ka Plotinose emanatsiooniõpetusest. See Vana-Kreeka filosoof ja uusplatonismi rajaja (koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega) uskus, et on olemas kõigest ülim, kõige olemise ja mitteolemise kategooriate väline Üks, millest emaneerub nous (ka nus), s.t Mõte või aru, ja sellest omakorda Maailmahing, millest lähtuvad üksikud inimhinged, ning lõpuks meeleline füüsiline maailm, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase. [Vaata näiteks Ernst Enno luuletusi „Valguse vaimus“, „Tuba, väike tuba…“, „Mu tuba on küll väike…“, „Sa riputa igale haavale“, „Su omasem silmapilk“, „See minu valu märk“, „Kalmude keskel“, „Kõik tuuled… (Gaseel)“, „Kodumaa mõte“, „Üks hing on koju läind“.]

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame −
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin –
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

(„Kui hõbekellade helin…“, 1903)

Enne surma kirjutas Enno kaks luuletust: „Nad laulsid kasest õues…“ ja „Valge unustus“. Viimase dikteeris ta Ellale haigevoodil. „Kui oli selge, et surm on juba ligidal, andis Erni Ellale veel viimaseid näpunäiteid. „Matke mind päikesepaistelisse kohta,“ käskis ta. Ja siis äkki: „Pane mind istuma!“ Vanaema märkmik: „Tegin ka nii. Istusime mõlemad ja seal pudenes käte vahelt elu, mis oli hingestatud ilust ja mis koosnes sügavast igatsusest ilu järele, kelle suu ütles: „Ära murra lille ta paremal õitsemisel!“ Kuid see ei olnud veel lõpp. Erni oli Ellale öelnud, et kui ta sureb, on tal veel võimalus hetkeks tagasi tulla, kasutades „magneetilisi voolusid“, et teatada, mida ta „teisel pool“ näeb.“ (Elin Toona, „Ella“, LR 27−30/2008, lk 27; Toona, „Rõõm teeb…, lk 286.)

Sest kõik peab ikka nii voolama, nagu see on voolama pandud, mullast sünnitatakse valgus, „me lülid ahelas, mis tulevikku tõmbab“ („Mis sest!…“, 1916−1918). [Vrd Ernst Enno, „Ma tulen hilja“ ja „Märgitud“.]
Sest Ernst Enno uskus, et „Nii, nii ei lõpe see kõik“, et „[s]urm on ju ainult üleminek“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 284) ja „vaatevormi vahetus“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 282). [Vrd „Kolm eite“ ja „Nõmmeigatsus“; „Üks lilleke…“, „Ei ütle enam“, „Ei tea…“, „Vanaisa surm“, „Vaenelaps jaaniööl“, „Pane pää mu rinnale“, „Ma tunnen lillesid“, „Sügisesel rannal“, „Öösel“, „Viimne ase“, „Uneta ööl“, „Kuis mäletan“.]

Enno uskus predestinatsiooni ja mateeriasse vangistatud hinge, selle koduta muinasjutu („Nii, nii ei lõpe see kõik“), selle kullaterakese („Sõnajalaõis“), selle heliseja hinge („Sa ära küsi…“) surematusesse, s.t tema igavesesse püüdlusesse „valguse ja ümbersünni poole“ (Sirje Olesk, „Enno elu luuelatjana“; Toona, „Rõõm teeb…“, lk 318).

On kulunud käies kuldne king
Ning hilinend hing, ning hilinend hing –
Kus on nii üksik kodune tee, –
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!

(luuletusest „Ei saa sinna üle maa ega vee“)

***
Nii sünnid astmelt astmele
Kui valgus ikka endasse –

(luuletusest „Siin taevas saavutada…“)

Enno uskus reinkarnatsiooni, kuid ta ei tahtnud sündida palju kordi uuesti, vaid täita „kiiresti oma ülesande“, et „jõuda üleminekutes nii kaugele kui võimalik − absoluutsesse jumalusse“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 220).
[Vrd „Ikka nagu tähte pehme sumin…“, „Sügisel“, „Kevade“, „Seebimullid“, „Kuuvalguse saladus“, „Aasta-aastalt
vaata tigu väikest tööd…“, „Kumendavad maad…“, „Kristuse poole…“: „Ja otsime sõna, / Mis kesköölapsi / Igavese
valguse varjudeks muudaks / Elus.“]

„Lõpliku kojujõudmise sümboliks igaühe enese arusaamise kohaselt“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 299) sai Enno jaoks kadunud kodu. Soosaare talu kaotus 1909. aastal raputas Ennot hingeliselt sedavõrd, et „temas kustus ja läks [—] midagi kaduma“, teadis rääkida Ella (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 153). [Vrd „Üksilduse maa“, „Igatseja kodu“; „Härdus“, „Sind jumalaga jätsin sääl…“, „Kojuigatsus“, „Koju jõudes“]

Siis tuled sa kui valgus,
Kurb kujutuse maa,
Oo kodu, kadund kodu,
Sind Jumal õnnista!

Oo kodu, kadund kodu –
Üks talu, nurmed, laan, –
Suur, sügav südamevalu,
Mil sinust lahti saan?

(luuletusest „Soosaare mälestus“)

Ernst Enno „keeldus haiglasse minemast, enesele ravi otsimast, kuigi see olnuks võimalik. Ta valmistus surmaks nagu „vanad joogad“, kes määrasid ise ära, millal neil oli õige aeg surra“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 295). „Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!“ – kirjutas Enno kord varem luuletuses „Inimene“ (1909). Muide: Enno tuligi veel korraks tagasi: Ta „avas uuesti silmad, vaatas Ellast läbi ja ütles suure imestuse ja ehmatusega: „Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!““ (Toona, „Ella“, lk 28)

Ta seisis kesk teiste keskel,
Ta oli nii vaikne mees.
On vaikus nii imelik vägi:
Tal valgus õrn on sees.

Ta oli nii palju näinud:
Ei olnud see meri, ei maa;
Üks süda see oli ainult,
Täis valgust tahtmata.

Üks süda see oli ainult! –
Ta on nüüd nii vaikne mees.
Kuldkellade helin hinges,
Nii elab ta kõige sees.

(„Üks süda see oli ainult“, [1927])

Post Scriptum:
Kukk ja Kana. Selgitus näitusel selle teema juures näha olnud kuke pildi kohta

Aegadel, mil Ernst Enno õpetas Hiiumaal ja jäi mitmeks kuuks kodust eemale, vaevas abikaasat Ellat üksildus. Ei aidanud selle vastu joonistamine ega luuletamine ja jalutamine. Ella tundis puudust elavast hingest. Seepärast võttis ta endale seltsiliseks ühe vana haigete jalgadega kuke. „Tõin kuke tuppa, panin luuavarre talle orsi sängi kõrvale ja kui ta öösi liigutas omi haigeid jalgu ordes, olin nii õnnelik, et mul on selts.“ Kukest sai Ellale „väärikas ja tark sõber“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 281). Ühel novembrikuu päeval, kui kukk oli saanud kaksteist aastat vanaks, ta suri. Raske südamega kaevas Ernst Enno ise linnule oma aeda haua ja kaunistas selle „sügise viimaste ehetega“ (sealsamas). Hiljem pihtis ta: „Ei tea, mispärast, aga mu jalg nagu ei tahtnud tõusta labida mulda tõukamiseks.“ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, lk 280−281) Märtsis aga maeti Ernst Ennot ennast. Kirjanik ise sõbrustas ühe kanaga, kellele ta pani nimeks Totku. „„Totku oli virk muneja ja tasane. Taat armastas teda. Sel päeval, kui Totku surema hakkas, ronis ta jasmiinipõõsa alla, suri vaikselt ja nägematult. Ta teadis, et surm on inetu. Ta [Enno] ütles: „Ah, kui ka mina kord kaduda võiksin, sest surm on inetu! Ta on patu palk.““ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, 281)

Luiged läevad…

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.

Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

(7. II 1910)

Eve Pormeister

Loe ka Ernst Enno luulet luuleleiu blogist

Juhan Liiv

 

PowerPointi esitlusena saab seda alla laadida siit: VirtuaalnäitusLiivi raamatuid.aprill2020

Margit Oja

Digikultuur ja raamatukogud

2020. aasta on kuulutatud digikultuuriaastaks. Kui eelmise aasta 12. detsembril anti teatepulk Eesti laulu ja tantsu juubeliaastalt üle digikultuuri aastale, siis ei osatud tõenäoliselt ka kõige lennukamates plaanides ette näha, et uuel aastal sõna otseses mõttes on kogu kultuur sunnitud mitmeks kuuks kolima internetti. Võtmesõnaks saab digikultuur igas valdkonnas, mitte üksnes kitsalt loometegevuses.

Mis on digikultuur? Mida see mõiste hõlmab?
Digikultuur ei ole eraldiseisev, vaid on kultuuri osa ehk selle pikendus (Tallinna Ülikool professor Indrek Ibrus). Samuti ei ole ta mõistelt ühetähenduslik, vaid viitab vähemalt kolmele omadusele ( Postimees AK 1.02.2020 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg “Kas Eesti digikultuur on võimalik?”).

  1. Arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kohe digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.
  2. Internetikultuur kõige avaramas mõttes. Kommunikatsioonitehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailm ehk võrguefekt.
  3. Informatsiooni ja ühiskonna uus korraldus laiemalt. See tähendab algoritmidepõhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikestest teenustest ja majandustegevusest.

Milline roll on raamatukogudel olnud digikultuuri vahendamisel?
Nii nagu digikultuuril endal, pole ka raamatukogude rolli kirjeldamisel ühtset mustrit. Siiski on pidevalt ühiskonnas arutletud, et kas füüsilisel kujul on üldse raamatukogusid enam vaja, kui tehniliselt on võimalik laenata e-raamatuid e-keskkonnas ning paljud teisedki teenused on kättesaadavad internetis: raamatukoguhoidjate lugemis -ja kultuurisoovitused blogidest, põnevaid fakte erinevatest andmebaasidest ja portaalidest, näitustel ja sündmustel saab osaleda virtuaalselt ning isegi nõu võib saada vestlusrobotilt. Ma arvan, et praeguses keerulises olukorras pole siiski kahtlust, et nii raamatukoguhooneid kui ka seal töötavaid inimesi on ka füüsiliselt vaja, sest inimene on sotsiaalne olend ja vajab ka vahetut kontakti, mitte üksnes vahendatud kultuurielamust läbi masinate. Eriti kui, mõnikord jääb vajaka ka oskustest orienteeruda digimaailmas. Ka siin tulevad raamatukogud appi, õpetades ja meelde tuletades digipädevuse alustalasid.

Digipädevusest
Eesti Elukestva Õppe Strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Täpsemalt hõlmab see viite valdkonda (Anusca Ferrari “DIGCOMP: Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?”):

  1. Info: digitaalse info äratundmine, leidmine, väljaotsimine, talletamine, korrastamine ja analüüsimine, hinnates selle asjakohasust ja otstarvet
  2. Kommunikatsioon: suhtlemine e-keskkondades, veebivahendite abil ressursside jagamine, teistega kontaktide loomine ja koostöö tegemine digivahendite abil, suhtlemine kogukondade ja võrgustikega ning nende tegevuses osalemine, kultuuridevaheline teadlikkus.
  3. Sisuloome: uue sisu (tekstitöötlusest piltide ja videoteni) loomine ja toimetamine; varasemate teadmiste ja sisu lõimimine ja ümbertöötamine; loominguline eneseväljendus ja programmeerimine; intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside kehtestamine.
  4. Ohutus: isikukaitse, andmekaitse, digitaalse identiteedi kaitse, turvameetmed, IKT ohutu ja kestlik kasutus.
  5. Probleemilahendus: digivajaduste ja -ressursside väljaselgitamine, informeeritud otsuste tegemine kõige otstarbekamate või kõige enam vajadusele vastavate digivahendite kohta, kontseptuaalsete probleemide lahendamine digivõimaluste abil, tehnoloogia loov kasutamine, tehniliste probleemide lahendamine, enda ja teiste pädevuste ajakohastamine.

Raamatukogud on digipädevuse tõstmisel eelkõige abiks olnud erialaste raamatute soovitamisel, erinevate koolituste pakkumisel ning vastava teabe jagamisel (näiteks IFLA valeuuudiste ära tundmise plakat). Siinkohal on abiks olnud ka erinevate projektide raames koondatud materjalid. Üks viimaseid neist on Eesti Rahvusringhäälingu meediapädevuse projekt “Meediataip”, kuhu on koondatud erinevad videod, artiklid ja raadiolood nii valeuudistest, allikate kriitilisest hindamisest kui ka sotsiaalmeediasse postitamisest.

Digiteerimisest
Tagasi tulles raamatukogude põhiteema ehk raamatute juurde, siis kõige suuremaks takistuseks, miks raamatukogud ei koli kogu raamatufondiga arvutisse, pole niivõrd tehniline võimekus, vaid autoriõigused. Teose kättesaadavaks tegemisel peab autoritelt küsima eraldi luba, kuid tihti on kõikide nende väljaselgitamine ja leidmine suhteliselt keeruline või vastuolus autorite ja kirjastajate kommertshuvidega. Veidi lihtsam on autoriõiguste alt vabade teostega (tavaliselt peab olema autorite surmast möödas vähemalt 70 aastat), mille digiteerimisega tegeles 2010. aastate alguses Eesti Kirjandusmuuseumi projektis “Kreutzwaldi sajand” ka Tartu Linnaraamatukogu. Selle käigus valminud kirjanduse klassikasse kuuluvaid e-raamatuid on siiamaani võimalik vabalt kasutada ning neid ja paljusid teisi autoriõiguselt vabu teoseid sisaldavad ka e-lugerid, mida raamatukogust välja laenatakse.

Tänapäeval tegeleb kirjanduse digiteerimisega Eestis põhiliselt kolm suurt raamatukogu: Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu. Kogu Eesti trükivara hinnatakse umbes 50 miljonile leheküljele, millest peaks riikliku tegevuskava järg aastaks 2023 olema digitaalsel kujul kättesaadav 28% (Eesti Päevaleht 11.03.2020 Indrek Tark “Raamatukogude arvutisse kolimist pidurdab ebamõistlikult karm autoriõiguste kord”).

Digitaalne kirjandus
Kuidas aga säilitada ja korrastada kirjandust, mis juba sünnib digitaalselt ehk on ilmavalgust näinud esmalt või üksnes mõnes blogis ja (sotsiaal-)meedia kanalis? Selle üle juurdlevad digisäilitamise spetsialistid (Postimees AK 7.03.20 Raivo Ruusalepp “Andmestuv kultuuripärand”), et kuidas saaks seostada digiteeritud vanemat pärandit digiajastust korjatuga, sh ka sotsiaalmeediandmetega. Digikultuuripärandit tuleks asuda talletama, et õnnestuks luua platvorm, kus on ühendatud mõlemad osapooled, sh digiteeritud kogud kui ka suurkorporatsioonide (Facebook, Google, Amazon jt) kogutud andmed.

Mis aga üldse on digitaalne ehk elektrooniline kirjandus? Vastuse annab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjanduse professor Piret Viires kirjutises “Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest” (Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2 2017, lk 149-150).

Kõige üldisema definitsiooni on välja töötanud Electronic Literature Organization (ELO), mis koondab nii elektroonilise kirjanduse autoreid kui ka uurijaid. ELO digitaalse kirjanduse definitsioon kõlab nii: „Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrkuühendatud arvuti võimalusi ja konteksti”. Sellisest üldisest definitsioonist lähtuvad kõik teisedki digitaalse kirjanduse määratlused. Siinkohal võiks esile tuua Jessica Pressmani variandi, mille ta esitab teoses „Digital Modernism” (2014). Tema leiab, et elektrooniline kirjandus on digitaalselt sündinud (born-digital), arvutuslik ja protsessuaalne (computational and processual) ning tema mõju sõltub arvuti toimimisest. Elektrooniline kirjandus „tekib läbi erinevate koodide, platvormide ja võrgustike ülekannete seeria” ja lõpptulemusena sõltub kasutaja arvutiekraanile ilmuv teos algoritmidest, tarkvarast, riistvarast ja sageli ka internetist.

Digitaalse kirjanduse praktilistest näidetest praeguse kriisi ajal puudust ei tule, kuigi ühtset platvormi, kust neid kergesti üles leida, kahjuks veel pole. Üheks võib-olla hetkel kõige koondavamaks näiteks võib tuua ERR kultuuriportaali algatust: kriisijutuke ja kriisiluuletus.

Lõpetuseks
Võib tõdeda, et küsimusi ja probleeme antud valdkonnas on jätkuvalt rohkem kui toimivaid lahendusi. Samas annab see ootamatu kultuuri täielik digipööre hea võimaluse välja töötada ja katsetada uusi lahendusi, milleks tavaolukorras ei oleks piisavalt aega või vajadust. Kindlasti ei jää ka raamatukogud siin ootaja rolli, vaid pakuvad lugejate rõõmuks aina uusi võimalusi ja soovitusi.

Klaari Tamm
digikultuuriaastale pühendatud näitusematerjalide põhjal