10 raamatut — Tamara Kozõreva

1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur“

.

Minu lapsepõlv möödus Kastani tänaval, Vanemuise teatri väikse maja läheduses, Vanemuise pargis (minu ajal Tiigi park) ja rongijaamas. Siis sai Tartust rongiga Riiga ja Minskisse, Moskvasse, lennukiga aga Narva.

„Tartu on raamatulinn.”

Nüüd ma lõpuks tean, miks ma valisin elukutseks raamatukoguhoidja. Väga südamelähedane raamat. Ja väga ilus kujundus.

.

2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?“

.

Siis, kui see raamat ilmus, oli see huumoriga värske pilk eesti elule. Näiteks saunatraditsioon jpm.

.

3.  Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“

.

Raamat, kus iga kord avastad midagi uut. Kui hoolitsed enda eest, pead hoolitsema ka oma planeedi eest — nii õpetas Väike Prints. Need sõnad muutuvad aina aktuaalsemaks.

.

4. Sergei Jessenin “Luuletused“

.

Minu isa lemmikluuletaja. Kolmeaastasena juba lugesin Näärivanale luuletust „Kask”.

.

5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme“

.

Kuidas sai nii noor inimene kirjutada niisuguseid luuletusi.

Klassika on surematu.

„Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta…”
(Mõtisklus)

.

6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed“

.

Minu lapsepõlves reisida ei saanud, ainuke võimalus teiste maadega tutvuda olid raamatud, hiljem telesaated. Koos kapten Granti lastega sai tehtud põnev reis ümber maailma, tutvuda erinevate taimedega, loomadega, lindudega.

.

7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“

.

Raamat, mis sisendab optimismi. Ära anna kunagi alla, võitle, isegi kui see tundub lootusetu. Ja muidugi huvitav, kuidas elavad eakad Hollandis ja mis probleemid nendel on. Tuleb välja, et probleemid on samad. Sõprus, armastus, eluisu ja muidugi surm on ka eakatel, see on raamatus värvikalt välja toodud. Raamatul on ka järg.

.

8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära“

.

Autor sündis ja kasvas Riias. 1990. aastal emigreerus USA-sse, kus elab ka praegu.

Raamatu peategelane: üks maja oma ajalooga (ehitati 1927 aastal), maja peremees ja elanikud, nende saatused XX sajandi jooksul. Kus see maja asub, autor otse ei nimeta, võib aimata, et jutt käib Lätist. Maja peremehe ja elanike saatused on kõik nii erinevad, samas väga tüüpilised Baltimaadele.

.

9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable“

.

See raamat ei ole tõlgitud eesti keelde.

Jaan Kaplinski ühel oma esinemisel raamatukogus rääkis musta luige fenomenist, millest ta just luges N. Talebi raamatus. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Musta luige teooria ütleb, et me ei saa teha mineviku sündmuste põhjal järeldusi tulevikus juhtuda võivate sündmuste kohta. 2008. aastal algas ootamatult majanduslik kriis. Jaan Kaplinski rääkis sellest nii huvitavalt, et pärast ma tellisin selle raamatu Tallinnast RVL kaudu. Nüüd on raamat mul kodus, nagu ka teised Nassim Nicholas Talibi raamatud.

Ja meil on jälle kriiside aeg, mida keegi ei osanud ette näha. Raamat on endiselt aktuaalne.

.

10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa“

.

Vene aadlike argielu, miks Tatjana („Jevgeni Onegin”) kirjutas oma tuntud kirja prantsuse keeles ja autor (A. Puškin) pidi seda tõlkima vene keelde, omad ja võõrad, inimeste suhtlemisprobleemid 18.-19. sajandil.

Kõike seda ja palju muud huvitavat saab avastada nendest raamatutest. Paradoks on see, et igal lugemiskorral leian nendest raamatutest vastused küsimustele, mis on just praegu aktuaalsed.

.

.Tamara Kozõreva

Raul Oreškin “Minu Peipsiveer”

See pole ammu enam mingi saladus, et „Minu”-sarja kvaliteet on väga kõikuv – kirjutavad neid raamatuid ja enamasti lihtsad inimesed, kelle eneseväljendusoskus on kord nii ja kord naa. Aga Oreškini kohta võib kindlasti öelda, et tema kirjameheoskused on mäekõrguselt üle ta kihlvedude realiseerimise oskustest (viide juhtumile, mida mees ise raamatus nimetab lühidalt „fopaaks”). Ja kui veel vastab tõele eessõnas toodud väide, et kuu aega enne käsikirja üleandmise tähtaega polnud mees „Minu Peipsiveerest” ridagi kirjutanud, siis müts maha ka autori kiiruse ja produktiivsuse ees.

Lühidalt: Raul ja tema elukaaslane ostavad sisuliselt mehe unenäo ajel ja maja seestki nägemata kinnistu Peipsi järve ääres asuvas vanausuliste kultuurist läbiimbunud Varnja külas. Vana majaga kaasneb omajagu müstilist (ilma usteta tuba) ja mitte nii väga müstilist (läbivajuvad põrandad). Üheskoos sünnib kunstihuvilisel paaril idee: siia peab tulema galerii.

Oreškin oskab ja suudab kunstigalerii sündi ja arengut ning kohapealset elu ja inimesi väga kaasahaaravalt kirjeldada ning kes kordki Varnjas-Kolkjas-Kasepääl Peipsi hõngu nuusutanud, tunneb end lugedes asjaosalise ning reisile kaasavõetuna. Meid võetakse justkui omaks – nagu see kant ja inimesed võtsid omaks Rauli-Kaili ja Voronja galerii.

Elulist kunstigalerii arendamise lugu vürtsitab autor ilukirjanduslike unenäoülevaadete ja mõnusa huumoriga. Olgu siinkohal üht kohta mälu järgi tsiteeritud. „Me ei tohi kellelegi öelda, et ostsime maja seda vaid üks kord näinuna ja nii, et isegi sees ei käinud,” kurtis Kaili. „Keegi ei saa teada,” lohutasin mina.

Lugeja saab muuhulgas heita pilgu nii sellele, kuidas sünnib kunst, kui ka sellele, mismoodi kasvatatakse kuulsaid Peipsi sibulaid. „Minu Peipsiveere” on lugemisena siiruviiruline, mahe, aga ka pisut kibe – nagu see kant isegi.

Raul Oreškin on töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, täitnud Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri kohustusi, tegutsenud Tartu Uue Teatri juhina ning praegu võib teda leida aktiivselt tegelemas Voronja galeriiga.

Varasemalt on Oreškin kirjutanud Betti Alveri auhinnaga pärjatud lühipalade raamatu „Kui ma vananen…“.

Janar Kotkas

Foto: Gabriela Liivamägi

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

Ma olen  „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Tiina Sulg

Mart Normet “Minu Tenerife”

Mart Normeti raamat “Minu Tenerife” taaselustas tohutul hulgal mälestusi ning sundis üles otsima vanu fotosid, kuna siinkirjutajal õnnestus koos reisiseltskonnaga külastada kahte Kanaari saartest- Lanzarotet ja Tenerifet.

Sissejuhatuseks põgus pilguheit Kanaaridele.

Kanaari saared — Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarotte, Tenerife, Gomera, Hierro ja La Palma — asuvad Atlandi ookeanis Põhja-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Seitsmel saarel on kokku umbes 2 miljonit elanikku, enamik neist elab suurematel Gran Canarial ja Tenerifel. Saarte kogupindala on 7447 ruutkilomeetrit. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele on siin aastaringselt soe kliima — talvine temperatuur umbes 18 kraadi, suvel 24 kraadi ligi. Saared kuuluvad Hispaaniale, mis asub rohkem kui 1100 km eemal.

Kanaari saared on vulkaanilise tekkega. Hoolimata saarte asukohast troopika serval on vesi saarte ümber suhteliselt külm. Nii ranna lähedal kui ka avameres leidub vaalu, delfiine, kardinalkalu, hiiglaslikke krabisid, kirevaid papagoikalu ning tillukesi merihobukesi.

Saarte elanikud võtavad oma tugevalt juurdunud kohalike käsitöötraditsioonide säilitamist südamega. Siia kuuluvad tikkimine, pitside valmistamine, korvipunumine, keraamika ja puunikerdused. Erinevaid saari iseloomustavad oma kindlad käsitööalad. Tenerife on tänapäeval traditsioonilise guantši keraamika keskus. Kõige populaarsemad keraamikatooted on valmistatud tumedast savist. Samuti valmistatakse kauneimaid ja efektsemaid päikesepitse Tenerifel Vilafloris.

Arvatakse, et Kanaari saarte esimesed asukad tulid Põhja-Aafrikast. Teise sajandi paiku eKr asustas saared uus sisserändajate laine — guantšid (“guan” inimene, “che” valge mägi, vihjates lumemütsiga Teide vulkaanile Tenerifel). Nende päritolu pole kindlalt teada. Guantšid olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega — meenutasid rohkem põhjamaalasi. Saare elanikel oli Aafrika mandrilt kaasatoodud oskus kasvatada kitsi, lambaid, sigu, keda valvasid suured koerad (canis lupus lad.k.), millest pärineb ka saarte üldnimetus Canarias. Kanaarilinnud, kes on pärit Aafrikast, said oma nime saarte järgi, mitte vastupidi.

Antiikajal teati saari hästi, seal käisid meresõitjad. Peale Rooma impeeriumi langust unustas Euroopa Kanaarid tuhandeks aastaks. Kanaari saared avastasid uuesti Vahemere meresõitjad. Saarte vallutamise kiire protsess algas 1402. a. Alates 1821. a. sai Kanaaridest Hispaania provints pealinnaga Santa Cruz de Tenerife.

TENERIFE on Kanaari saarestiku suurim saar Gomera ja Gran Canaria vahel, Aafrikast 300 km kaugusel, pindala 2354 km2 (Saaremaa suurune), elanikke umbes 850 000. Kõige tihedamini on asustatud põhjapoolsemad piirkonnad, eriti Santa Cruzi ümbrus. Saare keskel asub Hispaania kõrgeim mäetipp Pico del Teide (guantši keeles “valge mägi”) 3718 km. Pico del Teide jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe.Vulkaani varjus asuv loodeosa on niiske, lopsaka, ka troopilise taimkattega ning võimaldab igihaljaste viinapuude kasvatamist. Lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. Puhas mage vesi on Tenerifel defitsiit. Veevärgis jookseb ookeaniveest magestatud vesi, joogivesi on mitmeliitrilistes plastikpudelites saadaval poodides.

Saare majanduse kõige tähtsam haru on turism. Esimene hotell ehitati 1892. a. Tihedam turistide vool algas 1960-te lõpus. Algul käisid turistid peamiselt saare põhjapoolses viljakas osas. Varsti jõudis turism ka lõunasse, kuhu toodi autokoormate kaupa Sahara liiva. Tänapäeval eelistab enamik turiste just lõunapoolseid kuurorte — Playa de las Americas ja Los Christianos. Tenerifel on kaks lennujaama — Reina Sofia lõunas ja Los Rodeos põhjas –, praamid sõidavad kõigile Kanaari saartele, organiseeritakse bussiekskursioone, renditakse autosid. Autode rentimise võimalust kasutas ka meie reisiseltskond, kuna soovisime omal käel avastada saare vaatamisväärsusi.

Üks Tenerife paremini säilinud vanalinnu on La Orotava, mis paelub oma kitsaste munakivisillutiste ning tumadate puidunikerdustega. 600 m kõrgusel merepinnast asuv Masca on populaarne ühepäevaste retkede sihtkoht. Otse küla kohal on terrass, kust eriti päikeseloojangu ajal avaneb muljetavaldav vaade ühelt poolt Teide mäele ja teisalt Atlandi ookeanile. Masca oli kunagi mereröövlite redupaik ja sinna pääses ainult muula seljas. Isegi tänapäeval viib sinna vaid üks järsk ja käänuline tee. Vapustavad vaated avanevad mägede vahel looklevatelt maanteedelt. Kõrgusekartlikele inimestele valmistab selle ilu nautimine tõsiseid raskusi!

Loro Pargis, 1972. aastal avatud troopikapargis leiab arvukaid atraktsioone hüljeste, papagoide ja delfiinidega. Siin asub maailma suurim rajatis mõõkdelfiinide jaoks. Parki pääsemiseks tuleb minna läbi ehtsa Tai küla. See 1993. a. rajatud küla koosneb kuuest majast, mis ehitati Tais valmis ja veeti osade kaupa Tenerifele, kus Tai ehitusmeistrid need jälle kokku panid. Loro Pargist leiame delfinaariumi, pingviinide maja, haide akvaariumi, kalade toru, gorillade ja jaaguaride aedikud.

Alates 1954. a. on Hispaania kõige suurem rahvuspark Teide rahvuspark. Teide mäe viimane purse oli 1798. a. ning mäe tipu külastamiseks on vaja spetsiaalset luba.

Taimestik on Tenerifel unikaalne. Paljud eksootilised taimed on siin endale kodu leidnud. Isegi turistidele pakutav Kanaari saarte sümbollill kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill on pärit Lõuna-Aafrikast, Mehhikost pärit piimalill ehk jõulutäht on siin sirelipõõsa suurune, Ameerikast pärit viigikaktused mäekülgedel on nii tavalised, et neid peetakse Tenerife põlisasukateks. Meie reisiseltsonda paelus ülespidiste okastega araukaaria puu, mis nimetati eestipäraselt “äraukerdapuuks”. Kohalikke taimeliike on küll umbes sama palju kui Eestis, kuid suur osa neist on omased ainult Kanaari saartele ja on kodus ainult Tenerife saarel. Mõned neist on nii veidrad, et paeluvad ka taimedega vähem tuttava tähelepanu. Näiteks lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled või oleandrilehine kleinia. Näeme sedagi mis on inimtegevuse tagajärje tõttu alles jäänud kunagistest kanaari datlipalmi, hariliku draakonipuu ja euroopa õlipuu saludest. Üle 1000 meetri kõrgusel kasvab 30 cm pikkuste okastega kanaari mänd, mis on omane ainult Kanaari saartele. Kanaari männikud on kaitse all. Väärtusliku puidu tõttu on nad juba kriitilise piirini raiutud. Üks saare omapärasemaid taimi on draakonipuu, mille isendeid võib tänapäeval näppudel üles lugeda. Selle punast mahla (mida tuntakse draakoni verena) ja vilju kasutati Vanas-Rooma ajal ravipulbri tegemisel ning pigmentide, värvide ja lakkide koostises. Tenerifel kasvav puu Drago Milenario on väidetavalt üle 1000 aasta vana.

Miks otsustas ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet kõigi maailma reisisihtide hulgast just Tenerifele minna ja veel pooleks aastaks? Peamine põhjus autori sõnul selles, et ületöötanud keha ja vaimu palmi all laadida ning tema enda sõnadega ( lk.25) ”Miks valisime just Tenerife? Miks mitte India, Tai, Austraalia või Florida? Tenerife on ühtaegu nii lähedal kui kaugel. Sinna ulatub küll Euroopa Liit, aga saar asub Eestist linnulennult 4700 kilomeetri kaugusel. Kanaari saared on Euroopa ainus punkt, kus on ka talvel garanteeritud soe, sest see saarestik asub Lõuna-Marokoga ühe joone peal, ometigi saab sinna otselennuga Tallinnast. Kuus tundi ja kohal. Kehtivad Hispaania seadused ning meile tuttavad bakterid.”

Palju ruumi oma raamatus pühendab autor saarel elavatele eestlastele. Selgub, et Tenerifel elab püsivalt 80 eestlast, samuti on saarel eestlaste oma ekskursioonibüroo (lk.61) “Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi, kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada, kuidas äriga alustada jne.”

Tenerife saar kujutab endast tegelikult tõelist rahvaste paabelit — britid, sakslased, hiinlased, itaallased, venelased jne. Nagu tõdeb Mart Normet “Kui üldse on võimalik kedagi välimuse järgi ära tunda, siis on need venelased. Seni olen pihta pannud kümnest kümme. Eriti lihtne on vene memmedega, kes on tusase näoga nagu nõuka aja poemüüjad, ning enamasti jämeda kehaga.” (lk.101) Vene keel on turismipiirkondades inglise ja hispaania keele kõrval jõulisel positsioonil. Tugevalt on esindatud ka inglise keel, brittidel on oma poed, pubid, klubid, raamatukogud, raadiojaamad ja ajalehed.
Kaubanduses leidub suurte selvehallide kõrval hulgaliselt väikeseid hubaseid erapoode. Meiegi reisiseltskond tähistas ühe oma liikme sünnipäeva sakslasest kondiitri meeldiva teeninduse saatel ostetud imemaitsva šokolaaditordiga.

Mart Normeti raamatust saab mitmekülgseid teadmisi Kanaaride liiklusest, randadest, bürokraatiast, teenindusest, samuti sellest mida süüa ja millega oma vaimu kosutada jpm.

“Minu Tenerife” tuletas siinkirjutajale taas meelde, mis tunne oli astuda Eestimaa kõledast veebruarikuust lillederohkesse, päikeselisse kevadesse, kus kadusid — olgugi kasvõi reisi ajaks — kõik kehalised ja hingelised vaevad ja mured.

Ülle Nemvalts

Piret Bristol – Lugemissoovitus

Jaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Aivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

Luuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

On selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

Lõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.

Piret Bristol

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

Petrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”

Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg