Alexandre Dumas “Kolm musketäri”

Minu lapsepõlves nutitelefone ei olnud. See oli veel nõukogude ajal, enne Eesti Vabariigi taastamist. Televiisorist tuli lastesaateid ainult pool tundi igal õhtul ja üks film pühapäeva hommikul. Minu ja minu eakaaslaste päevad möödusid peamiselt õues kõikvõimalikke musketäre, rüütleid ja indiaanlasi mängides. Tihti vehkisime omavalmistatud sõjariistadega hommikust õhtuni hoovides ja parkides ringi. Palju mängisin ka üksinda. Hetkest, mil uks kodust lahkuvate vanemate järel sulgus, oli kogu maja minu päralt ning täitus hetkega rikkaliku fantaasiamaailmaga, milles ma rigi möllasin.

Ma lugesin ka palju raamatuid. Minu lemmikraamat oli Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ ning selle järjed „Kakskümmend aastat hiljem“ ja „Kümme aastat hiljem“. Nende teoste tegevuspaiku ning sündmuseid elustasin lõputult. „Kolme musketäri“ lugesin vast vähemalt kümme korda, paremaid kohti veel rohkemgi. See oli minu lemmikajaviide. Suurt rolli minu fantaasiamaailma inspireerimisel mängis ka Odessa filmistuudios vändatud mitmeosaline filmiversioon “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), mida pühapäeva hommikuti päris sageli televiisorist näidati.

 

Meisterdasin ise omale puuoksast musketärimõõga. Rapiiri käepide sai viimistletud isoleerpaelaga, käekaitsmeks sobis plastikust purgikaas, millele auk keskele lõigatud. Ema õlgkübar peas, vehkisin selle mõõgaga päevad läbi ringi, jahtides kujuteldavaid kardinali kaardiväelasi. Haamriga lapikuks löödud plekist pudelikorgid käisid kuldrahade eest, mängutäringud meisterdasin ise papist ja PVA liimist. Kord ehitasin oma väikestele plastikust mängusõduritele paberist ja pappkarpidest nii suure musketäride linna, et pidin ise toast välja kolima – terve toapõrand oli 17. sajandi Pariisi maju ning losse täis.

 

Mulle, põhikooliealisele poisile, avaldas sügavat muljet, ja mõjutas kindlasti minu maailmavaate kujunemist, Dumas’ poolt meisterlikult kujutatud 17. sajandi aadlimeeste ideaalmaailm. Nende väärikas hoiak ja kõigutamatud põhimõtted, mis tõstsid nad kõrgemale ahnest ning labasest „rahvarämpsust“. Musketäride vankumatu truudus kuningavõimule, mis oli surematu, olgu kuningas ise pealegi surelik või koguni alatu kaabakas. See, kuidas mehe au oli talle kallim kui tema elu, lugu tõelisest sõprusest heas ning kurjas ja sellest, kuidas mehed ei nuta.

 

Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ on väga mitmekihiline teos. Romaan ei ole kirjutatud ühe korraga algusest lõpuni, vaid avaldati esmalt peatükkide kaupa järjejutuna ajakirjas Le Siècle (1844), mistõttu on omapäraselt sketšilik ning teatavas heas mõttes „seebilik“. Lugu algab kohe ägeda kõrtsikaklusega, põnev süžee, rohkelt duelle ja lahinguid, haarab see lugeja kiiresti endasse. Sealjuures on lugu siiski väga täpne ning detailiderohke, manades lugeja silmade ette rohkelt värvikaid olustikupilte ning tegelasi.

 

Dumas’ karakterid on sageli äärmuslikult reljeefsed või koguni grotesksed, jäädes samas siiski usutavateks, nagu näiteks Athose vaikiv teener Griamud või ahnest argpüksist reetur Bonacieux. Autori kirjanikumeisterlikkus on võimeline veenma lugejat ükskõik milles, nagu näitab salaliku Mileedi poolt jutustatud südantlõhestav vangistuslugu, mis paneb lugeja tahtmatult seda uskuma ning ohvrile kaasa elama, ehkki on suurepäraselt teada, et tegemist on puhta valega.

 

Väga tähelepanuväärne on sellesse imelisse kirjatöösse punutud Dumas’le ainuomane peen huumor, mis kumab läbi peaaegu igast lausest. Naersin korduvalt pisarateni, lugedes selliseid põrgulikult naljakaid stseene nagu D’Artagnani naiseriietes põgenemine Mileedi voodist, Athose kahenädalane purjutamine kõrtsikeldris ja sellele järgnenud absurdne täringumäng või pillajast Porthose nukker lõunasöök ihnsa advokaadihärra ja tema noore naise juures, kust musketär jõudis koju „halvas tujus ja näljasena“.

 

Dumas’ surematut teost on kinolinastatud korduvalt, paraku on see tulnud raamatu reputatsioonile pigem kahjuks. Filmide kvaliteet on väga kõikuv, käsitlus labane ning Dumas’ geniaalne süžee asendatud mingite küündimatute soperdistega. Täielikult puudub nendes Dumas’ peen huumor, mis on sageli asendatud labaste „jalaga perse“ naljadega. Mäletan lapsepõlvest üht kinos nähtud prantsuse filmi. Samal ajal, kui musketärid kaardiväelastega võitlesid, tõmbasid nende teenrid kaardiväelastel rehadega püksid maha. Kaardiväelaste paljad pekised tagumikud olid väga naljakad, naersin ennast ribadeks. See on muuseas ainus mulle teadaolev filmiversioon kus musketäride teenrid, kellel on raamatus väga oluline roll, üldse kaasatud olid.

 

Seni parimaks filmiversiooniks, mida olen näinud, on jäänud Odessa filmistuudio “D’Artagnan ja kolm musketäri”, mis on võrdlemisi süžeetruu, ehkki nõukogulik käsitlus ei ole ilmselgelt soovinud täielikult edasi anda ajastukohast aristokraatlikku vaimsust. Eriti omapärane versioon oli lapsepõlves nähtud vene multifilm koermusketäridest ja kardinali kassidest. Kõige kohutavam asi, mida minu silmad on näinud, on „Kariibimere piraatidele“ sarnanev toode „The Three Musketeers“ (2011), millel puudub igasugune seos Dumas’ suurteosega, kui pealkiri ja tegelasnimed välja arvata. Mulle jääb täielikult arusaamatuks, miks on vaja toota sellist sodi maailma kirjandusklassikasse kuuluvalt teoselt varastatud pealkirja all? Kui autor soovib teha filmi enda väljamõeldud sisuga, siis võiks sellele panna ka enda väljamõeldud pealkirja.

 

Ma soovitan kõigil unustada need filmid ja lavastused ning kindlasti ise lugeda seda surematut meistriteost. Maailmas on vähe raamatuid, mis küündivad sellisele tasemele, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Mina isiklikult lugesin 1957. aasta väljaannet sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mida ka teistele soovitada julgen. Hilisem 1977. aasta väljaanne (kollaste kaantega) on kas ületoimetatud või uuesti tõlgitud, igal juhul on see, minu hinnangul, kaotanud teatava osa oma teravusest. Muidugi on mul kahju, et ma pole lugenud raamatu originaalversiooni, mis võiks olla veel iseäranis sügav elamus. Paraku pole ma, laisa inimesena, viitsinud prantsuse keelt ära õppida.

 

Raivo Ird

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik“

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu“

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik“

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik“

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad“

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta“

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm“

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht“

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane“

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

Birutė Jonuškaitė „Maranta“

Birutė Jonuškaitė teost on püütud seada ühte ritta Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima”, Katja Kettu “Ämmaemanda” ning ka Viivi Luige “Seitsmenda rahukevadega”. Kõiki saab liigitada omamoodi mälukirjanduseks ning kõik räägivad aja lugu ühe pere mitme põlvkonna naiste kaudu ning kuigi sellisena oleks neid ilmselt ka üsna hõlbus omavahel võrrelda, siis ilukirjandusliku lugemiselamuse mõttes usun selle võrdluse Jonuškaitėle pigem kahjuks tulevat (pealegi on sealt edasi minu meelest ainult üks lühike samm selleni, et hakatakse (pisut pisendavalt) rääkima naiskirjandusest, aga hetkel ma ei hakka terminoloogiaga kaklema). Tunded, mälu ja mäletamine on Jonuškaitėl selgelt esiplaanil, kuid aeg oma sündmustega jääb teiste nimetatud raamatutega võrreldes tegelasi kaudsemalt mõjutavaks allhoovuseks.

Mäletamine on huvitav nähtus, hüplik, katkestustega, ajas mittelineaarne, isegi natuke unenäoline ning seda mälumaastikku järgib vähemalt osalt ka “Maranta” struktuur, niisiis ei pruugi raamatuga kaasa kulgemine kohe kõige libedamalt õnnestuda, ent kui see natuke hüplev mittekronoloogiline rütm omaseks saab, hakkab ka lugu tõeliselt elama ning siis on ka juba lihtne aru saada, millisele ajaliinile jutustaja mälu valgusvihk parasjagu on suunatud.
Fooniks on ajalooliselt keeruline piirkond, leedulaste küla Poola kirdenurgas, kust ka autor ise pärit on ning ehhkki raamatu sündmustel otsest autobiograafilist tagapõhja pole, on siiski kajastatud ühe põlvkonna autentseid läbielamisi.

Iseenesest ei ole sellises perekonnasaagas muidugi midagi uut, on neid ju varemgi kirjutatud: surm ja armastus, leidmine ja kaotamine, ohverdused, saladuses hoitud suhted ja rääkimata lood, mis ühel hetkel sunnivad tegelasi ümber hindama nii oma eluvalikuid kui kõike, mida on enda kohta tõeks pidanud. “Maranta” puhul võib isegi tunduda, et neid saladusi on ühe üsna tavalise talupere kohta pisut liigagi palju, aga mis seda raamatut teistest omataolistest eristab, on eelkõige imeliselt poeetiline ja kujundirikas keel, mis nii keskkonna kui isegi vähemtähtsad tegelased sisendusjõuliselt ja elavalt välja joonistab. Au ja kiitus ka tõlkija Tiiu Sandrakule, kes selle kujundiilma suurepäraselt eesti keelde ümber on pannud, ometi on eestikeelne tõlge ilmselgelt teenimatult vähe tähelepanu saanud ning jääb mulje, et lugejateni pole see raamat teed leidnud, ja sellest on kahju.

Samamoodi, nagu mälul on palju kihte ning mälu mõistes võivad aastakümnete tagused sündmused sama hästi kui eile toimunud olla, saab ka seda raamatut lugeda mitmes kihis, filosoofilise, psühholoogilise või teoloogilisena. Aga ei pea, lõppude lõpuks on üksnes ühe suguvõsa naiste elu, ohverduste ja valikute lugu täiesti adekvaatne tõlgendusvõimalus ega vähenda kuidagi teose nauditavust.

PS. Kes ei tea, siis maranta on üsna tuntud toataim, nimetatud ka palvetaimeks, sest ta paneb õhtul oma lehed kokku palveasendisse.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Katrin Laur „Tunnistaja”

„Tunnistaja” on väga mahukas ajalooline romaan 1930-ndate aastate Eestist. Romaani peategelaseks on Eesti katoliku kiriku piiskop Eduard Profittlich.

Raamat jõudis minuni juhuslikult. Mulle pakkus raamate huvi Eduard Profittlichi pärast. Eesti katolik kirik on alustanud teekonda, et paavst kuulutaks ta pühakuks. Marge Paas rääkis temast nii kirglikult, et tekkis huvi, kes ta siis oli. Miks ta valis endale teadlikult märtri saatuse?

Raamatut lugedes tuleb kasuks ja vajalik eelteadmised 1930-ndate Eestist.

Raamatu pealkiri tähendab kreeka keeles märtrit. Minu meelest sobib märter isegi paremini romaani pealkirjaks. Märter oli Eduard Profittlich ja omamoodi ka Nigol Andresen.

Kui ma lugesin romaani, ei saanud ma alguses aru, miks on autor teiseks peategelaseks toonud Nigol Andreseni. Kokkupuuteid oli neil minimaalselt.

Eduard Profittlich ei tahtnud jätta (ja paavst ei andnud otsest käsku Eestist lahkuda) oma kogudust ja Eestis elavaid katoliiklasi. Tal oli võimalus legaalselt Eestist lahkuda, aga ta valis teadlikult Eestisse jäämise. Ta valis märtri saatuse. Ei tohi ära unustada, et Eduard Profittlich oli jesuiit. Jesuiit täidab käsku. Ta saadeti Eestisse ja Eesti sai tema saatuseks.

Nigol Andresen lahkus Eestist 1941. a suvel. Tema levitas oma usku — religioosset kommunismi.

Üks usk oli asendanud teise.

Raamatut lugedes hakkas mind häirima kaks asja. Autor annab vihjeid samal ajal Eestis toimuva kohta napilt. Ma tunnen põhjalikult Eesti ajalugu ja seetõttu hakkas mind häirima, et pidepunkte oli vähe. Ma ei tea kas need lugejad, kes Eesti ajalugu vähem tunnevad, ka tundsid, et neid hakkas midagi häirima. Mulle tundus, et autor on takerdunud liigselt pisiasjadesse. Kas selle taga on see, et autor on katoliiklane ja olnud emigrant, ei oska öelda. Ta ei raatsi pisiasjadest loobuda.

Sa pead olema suur Eesti ajaloo huviline või tundma huvi katoliku usu vastu.

Raamat meeldib või mitte. Nii lihtne see ongi.

Kristiina Selli-Tupits

 

Han Kang „Human Acts“ („Inimeste teod“)

Korea sõja – mis de jure kestab tänase päevani – vaherahu sõlmiti 1953. aastal, lahutades ühe rahvuse kaheks riigiks. Kuigi Lõuna-Korea hakkas vastupidiselt Põhja-Korea kommunistlikule suunale viljelema kapitalistlikku majandussüsteemi, siis ei kaasnenud sellega demokraatlikku valitsemiskorda. Alates 1961. aastast valitses riiki sõjaväeline diktaator ja hilisem president Park Chung-hee, kes pani aluse Lõuna-Korea kiirele majanduslikule arengule, samal ajal represseerides vägivaldselt tavakodanikke – eriti üliõpilasi ja töölisi. Park mõrvati 1979. aastal, kuid riigi demokratiseerumise asemel võtsid sama aasta lõpus võimu üle sõjaväelased eesotsas Chun Doo-hwaniga. Vastukajaks puhkesid Lõuna-Koreas demokraatiat pooldavad ja kaitseseisukorra vastased kodanike meeleavaldused, mis tipnesid 1980. aasta maikuus ülestõusuga Gwangjus.

Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine Gwangjus – mis asub pealinn Soulist veidi kaugemal kui Võru asub Tallinnast – algas 18. mail 1980, mistõttu on sündmust tähistatud vahel ka lihtsalt kui 5·18. Vägivalda ei tarvitatud ainult meeleavaldajate, vaid ka teiste kohalike elanike suhtes, mis kutsus oma rahulolematust väljendama järjest suuremaid rahvamasse. Järgnevatel päevadel muutusid sõjaväelaste rünnakud tavakodanike vastu järjest jõhkramaks, selle peamiseks väljenduseks oli relvastamata meeleavaldajate vastu tule avamine. Ülestõus suruti lõplikult maha 27. maiks; 10 päevaga tapeti ametlikel andmetel umbes 200 inimest, kuid Gwangju elanikud peavad tõesemaks 10 korda suuremat hukkunute arvu.

Teose „Human Acts“ – eesti keeles „Inimeste teod“; originaalkeeles 소년이 온다, mille inglisekeelseteks otsetõlgeteks on pakutud nii „The Boy Is Coming“ kui ka „The Boy Comes“ („Poiss, kes tuleb“) – taustsüsteemiks on kirjeldatud Gwangju ülestõus. Teost on tõlgitud kümnekonnasse keelde, kuid mitte eesti keelde – ka mina lugesin teost inglise keeles. Autor Han Kang, kelle sünnilinn on Gwangju, on oma teoses sõna andnud seitsmele minajutustajale, sealhulgas seitsmes on autor ise. „Minajutustaja“ pole tegelikult kõige täpsem termin, kuna tihti kasutab autor tegelaste läbielamiste kirjeldamiseks asesõna „I“ („mina“) asemel „You“ („sina“), mis paneb lugejat tundma, justkui juhtuks kõik tema enesega. Igale jutustajale kuulub üks teose peatükk, ajaliselt ei ole peatükid aga kattuvad, vaid sündmused toimuvad ajavahemikus 1980–2013.

Teose pealkirja otsetõlge kõlab veidi nagu õudusfilmi pealkiri. Kõiki teose tegelasi ühendab esimene jutustaja – 15-aastane noormees Kang Dong-ho, kes satub oma surma saanud sõpra otsides aitama noori, kes tegelevad Gwangju ülestõusus surmasaanutega. Dong-ho kaardistab surnukehasid, tehes nende kohta märkmeid, vajadusel liigutab neid ning tõstab surilina, kui keegi tuleb oma lähedast otsima. Dong-ho on poiss, kes tuleb – tema enda elu jääb 1980. aasta maisse, kuid ta tuleb mälestusena nende juurde, kes jäid ellu. Ta tuleb tõesti kohati kui õudusfilmi tegelane, kuid mitte oma loomuse pärast – ta oli kõigest üks poiss, kellele headus oli loomulik – vaid selle tõttu, et elavad kahetsesid, et ei suutnud teda päästa. Kui Dong-hole kuulub esimene peatükk, siis teine kuulub tema surnud sõbrale Jeong-daele. Kuna ilukirjanduses on kõik võimalik, siis on võimalik ka see, et lisaks elavatele räägivad ka surnud. Ja surnud küsivad: „Miks?“.

Lisaks Dong-hole ja Jeong-daele, kelle mõlema elu lõppes Gwangju ülestõusu ajal, räägivad toimunud sündmustest ja edasielamisest ka Eun-sook, Seon-ju ja – küll teise inimese kaudu – Jin-su. Eun-sook oli 1980. aastal gümnaasiumiõpilane, Seon-ju tööline ning Jin-su tudeng. Kõik kolm tegelesid ülestõusu ohvrite surnukehadega, mille kaudu tutvusid nad Dong-hoga. 1985. aastal on Eun-sookist saanud toimetaja, 1990. aastal Jin-sust ühe professori „psühholoogiline lahkamine“ ning 2002. aastal Jeon-just kontoritööline. Oma peatükk on ka Dong-ho emal ning juba mainitult teose autoril Han Kangil. Han avab teose kirjutamist ning oma isiklikku sidet Gwangjuga ja ühe päriselt eksisteerinud poisiga, kelle nimi oli Dong-ho.

Ajaloosündmused tunduvad tihti kui midagi staatilist, midagi, mis on minevikus ja mis mõjutavad tänapäeva vaid kaudselt. Teose jutustajate jaoks nõnda ei ole – 1980. aasta mai sündmused olid midagi, mis jäid saatma neid kogu eluks – Gwangju oli nendega iga päeva igas hetkes kaasas. Seda on raske mõista inimestel, kes ei ole sarnaseid asju läbi elanud. Vahest raskemgi on aga olla koos inimestega, kes on elanud läbi neidsamu sündmusi ning seetõttu teavad täpselt, mida teine osapool tunneb – saatusekaaslane on kui valus peegeldus iseendast. Han Kang käib traumaga ümber delikaatselt, kuid samas seda ilustamata. Autor näitab, kuidas edasielajad kannavad kaasas nii füüsilisi (nt põhjus, miks Seon-ju enam lapsi ei saa, on ilmselt igale naissoost – ja ka meessoost – isikule judinaid tekitav) kui ka vaimseid kannatusi (paljud ei suutnud pärast ülestõusu ja kinnipidamisi enam normaalsusesse naasta ning võtsid endalt elu).

Kuigi teos käsitleb paljusid teemasid – juba mainitud trauma ja lein, kuid ka sõprus ja kõigest hoolimata edasielamine (kuigi tihti tekib küsimus, mis elu see on) – siis silmapaistvalt läbivad teemad on arutlus hinge olemusest ning inimlikkusest. Hinge võrreldakse teoses nii linnuga, kes keha surma korral minema lendab, kui ka küünlaleegi haloga. Kui Dong-ho peatükk lõppeb küsimusega, kui kaua hinged oma surnud keha juures veel veedavad, siis järgneva – Dong-ho sõbra Jeong-dae – peatüki jutustaja ongi vaid hing, kes muutub järjest vabamaks, mida rohkem hävib tema keha. Teose inglise keelde tõlkinud Deborah Smith on välja toonud, et Gwangjus toimunud vägivallategudele lisab omapoolset raskust häbiväärne ümberkäimine surnukehadega, mis tihti ei andnud lähedastele võimalust oma kalleid kombekohaselt matta. Seda võimendab ka Koreas levinud animistlik uskumus, et kehade kallal toime pandud vägivald haavab ka kehale elu andvat hinge. Inimlikkust ja inimeseks olemist analüüsivad mitmed tegelased nii otsesemalt kui kaudsemalt, vahest kõige teravam näide on Jin-suga samas kinnipidamisasutuses viibinu mõtisklus teda küsitlenud professoriga: „Is it true that human beings are fundamentally cruel? Is the experience of cruelty the only thing we share as a species? Is the dignity that we cling to nothing but self-delusion, masking from ourselves this single truth: that each one of us is capable of being reduced to an insect, a ravening beast, a lump of meat? [—] I’m fighting, alone, every day. I fight with the hell that I survived. I fight with the fact of my own humanity. I fight with the idea that death is the only way escaping this fact. So tell me, professor, what answers do you have for me? You, a human being just like me“.

2021. aastal tuli välja Korea telesari „Youth of May“ (오월의 청춘), mille sündmustik on paigutatud samamoodi 1980. aasta maikuu Gwangjusse; sarnaselt teosega „Human Acts“ toimuvad ajaloolised sündmused lähtudes tavalistest inimestest, kelle elu oleks kulgenud muutusteta edasi, kui ülestõusu ei oleks toimunud. Kuid see toimus. Samal ajal kui Korea kultuuri eri tahud vallutavad maailma, on kerge unustada, et Lõuna-Korea demokraatia on küllaltki noor – kui Eesti taastas demokraatliku riigikorra 1991. aastal, siis Lõuna-Koreas toimusid esimesed demokraatlikud valimised 1987. aastal. Teos „Human Acts“ on lugemiselamus ka ilma ajaloolist tausta teadmata, kuid tausta teadmine lisab loole sügavust. Tegemist on meisterliku teosega, mis annab hääle neile, kelle ajalugu on jäädavalt endaga kaasa viinud, ning ka neile, kes elavad edasi.

Laura Nemvalts