Archive for the ‘Hargla, Indrek’ Category

Kes loeb Indrek Harglat?

Pretensioonikas küsimus. Ja ega ma ka vastust ei tea. Raul Sulbi pealkirjastas oma Indrek Hargla juubelile pühendatud artikli Postimehes “Indrek Hargla – lugejatele kirjutav kirjanik”. See on üks täitsa ilus juubelijutt, mis annab hea faktilise ülevaate ja mõnusa emotsiooni. Loo pealkirjaga saab vaid nõustuda. Aga ikkagi, kes on Indrek Hargla lugeja? Kuidas seda teada saada? Raamatupoed vist sellist statistikat ei kogu, kirjastus ise näeb raamatumüükidel, kes on ostjad, aga see on vaid osa ostjaist, ning raamatukogude andmed ei ole väga lihtsalt kättesaadavad. Aga midagi neist viimastest siiski saab. Sukeldusin 8. ja 9. juulil meie raamatukogu andmebaasi ja hakkasin numbreid kokku otsima. Andmebaas ei hoia meeles kõiki lugejaid, vaid näitab ainult viimast lugejat, aga neidki sai kokku paar üle 500, nii et nende numbritega saab juba natuke mängida. Raamatute laenutusarvu osas ei ole täit kindlust, sest aastate jooksul on andmebaase kokku tõstetud ja midagi maha kantud, tegelikkuses on need numbrid suuremad kui masin parasjagu näitab, aga kui palju just täpselt, seda ei tea. Niisiis sain ma teha statistikat, et kes loevad Tartu Linnaraamatukogus Indrek Hargla loomingut. Täit tõde selles ei ole, aga mingid suundumused vast küll.

Kõigepealt vaatasin, et millised on kõige loetumad raamatud. Lihtsalt huvi pärast lõin lahku kriminaalromaanid ja ulmekirjanduse. Ega erilisi üllatusi polnud. Indrek Hargla ajaloolised krimid on sutsu populaarsemad kui ulmeraamatud. Melchiori lugudest on varasematel osadel kõige rohkem laenutusi. Sarjade esimestel osadel on alati rohkem laenutusi, osalt maitseproov, et mis see uus asi on ka, ja suuremalt osalt, et need on kõige kauem lugejatele kättesaadavad olnud. Küll aga olid kohati üllatavad mõnede raamatute laenutusarvud. Kas te kujutate ette, milline näeb välja raamat, eriti pehmekaaneline, kui seda on lugenud 112 inimest? Kolm esimest Melchiorit on üldarvestuses esimesed, aga üldarvestuse 4. tuleb juba ulmeriiulist, et see on esimene Frenchi ja Koulu lugu, oli juba arvatav. Edasi lähevad järgmised Melchiorid ja 7. on “Pan Grpowski 9 juhtumit”.

Edasi vaatasin lugejaid vanuseliselt ja sooliselt. Kõige noorem lugeja on 10-aastane, kõige vanem 92-aastane. Üldiselt on meie raamatukogust Harga laenutajate hulgas naiste ülekaal — 75 % lugejatest on naised. Tahtsin vaadata, kas krimi- ja ulmelugejad on kuidagi erinevad, aga tuli välja, et mitte eriti, ulmelugejad on sutsu nooremad (keskmiselt 45-aastane, võrduseks, et krimilugeja on keskmiselt 47-aastane) ning krimilugejate hulgas on naisi paar protsenti rohkem kui keskmiselt (77%) ning ulmelugejate hulgas paar protsenti vähem kui keskmiselt (72%). Vanusegrupiti on kõige usinamad Harla lugejad vanuses 40-49, seal kus asub ka see keskmine 46, kusjuures keskmine naislugeja vanus on 47 ja meestel 45. Põnev on sooline jagunemine vanusegruppides, meeste osakaal on suurem vanusegruppides kuni 19 ja 80+ ning kõige väiksem gruppides 20-29 ja 70-79, teistes gruppides on rohkem selle keskmise jagunemise moodi. Huvitav on märkida, et mõne aastakäigu rahvas tunneb Hargla loomingu vastu eriti suur huvi, näiteks naised vanuses 40, 45 ja 50 ning mehed vanuses 45. Kõige suurem ulmehuvi on 30-39-aastastel ning kõige krimilembesemad on 50-59-aastased lugejad.

Mis sest kasu on, et ma uurisin välja, et Tartu Linnaraamatukogus on 2020. aasta suvel keskmine Indrek Hargla loomingu lugeja 46-aastane naisterahvas? Ei mingit, aga võib-olla on teil huvitav teada :) Ja olge, kes olete, Hargla nime raamatukaanel nähes tasub selle raamatu lugemine ette võtta :)

Tiina Sulg

 

 

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg

Ulmekirjanikud eriolukorras: miniintervjuud Maniakkide Tänava, Heinrich Weinbergi ja Indrek Harglaga

Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.

***

Vastab Maniakkide Tänav

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Minu puhul erineb see selle poolest, et nüüd on pere kogu aeg kodus ja minu kõige eelistatumal kirjutamisajal, hommikul ja päeval, ei saa suurt midagi tehtud. Õhtuti olen üldjuhul kirjatööks liiga väsinud ja seega on jäänud peamiselt vaid varahommikud, kui teised veel magavad. Seetõttu on ka kirjutamistempo veidi alla vajunud, sest päris igal hommikul ma ei viitsi nii vara ärgata.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Mõtted rändavad nii kodus kui võõrsil. Mõne lühema pala tahaksin panna Eestis toimuma, kuid käsil on ka üks pikem romaan, mille tegevus toimub meie päikesesüsteemi äärealadel. Kuna romaan on prioriteet, siis eriolukorrast tingitud kirjutamisaja kokkutõmbumise tõttu võivad lühemad palad edasi lükkuda. Kuid samal ajal mängin vahepeal mõtetes veel mõne ideega ja kogun tulevaste romaanide jaoks materjali. Seal on maailmu taas fantasy-st kosmoseni, kerge läbipõikega ka Eestist. Kui kirjatöö käesoleva romaani kallal ikka üldse ei edene liigse väsimuse tõttu, siis panengi paika tulevaste romaanide süžeeliine – et kui järg ükskord nendeni jõuab, siis oleks eeltöö juba suures osas tehtud.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Ma usun, et enamus Saladusliku tsaari sarjast, keskkoht ehk kõige rohkem, on selliseid kirjakohti täis.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Hetkel hakkas just Lääne Elus järjejutuna ilmuma kosmosemadina-romaan „Laevakaitsjad“ ja kohe-kohe on trükist tulemas Saladusliku tsaari sarja kuues osa „Viimase vere poole“. See on jutukogu ja minu panust on seal koostamise vaev ja kolm ning pool lühilugu. Lisaks on parasjagu kibedas trükiettevalmistustöös veebiajakirja Reaktori parimate palade kogumik, kus mul on samuti üks pala lugejate ette ilmumist ootamas. Kuuldused räägivad ka, et kohe-kohe on trükist väljumas Indrek Hargla koostatud eri autorite jutte koondav kogumik „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus minu panust on samuti pool jutukest, pooleks Joel Jansiga.

***

Vastab Heirich Weinberg

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Alustuseks tuleb meelde tuletada, et ma olen siiski jätkuvalt eelkõige hobikirjanik, mis tähendab, et ma kirjutan siis, kui hobi jaoks aega leian. Päevatööd teen tootmisettevõttes, mis valmistab puidust aknaid-uksi. Seega, kas minu argipäev eriolukorras on teistsugune tavaolukorrast. Üllataval kombel mitte väga – nagu keegi ütles, siis Järvamaal on elu nagu vanajumala selja taga, meil on niikuinii rahulik ja vaikne kant, suht vähe rahvast ja nüüd on lihtsalt veel vaiksem. Meie ettevõte tiksutab vaikselt edasi, kuigi töömaht on vähenenud. Nii ma siis lähen hommikul tavarutiinis kontorisse, teen oma töö ära ja lähen õhtul koju tagasi. Teisiti on niipalju, et ulmesõprade üritused on kolinud virtuaalruumidesse ja igasugust sotsialiseerumist väljaspool tööaega on vähem. Mitte et ma tavaolukorras oleks teab mis suur sotsialiseeruja olnud. Seega lühidalt öeldes – palju polegi muutunud.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Tegelikult olen ma viimasel ajal olnud loomingulises mõttes äärmiselt laisk ja väheproduktiivne. Jällegi – kuna olen hobikirjanik, ei pea ma oma kirjutamisega leiba lauale ja riiet selga teenima ega katust pea kohal hoidma (selle eest hoolitseb päevatöö), mis tähendab, et kirjutan täpselt nii, kuidas tuju on ja mis lubadusi kellelegi olen jaganud. Viimase aasta jooksul on olnud n-ö tellimustöid – mõne kogumiku tarbeks jutte küsitud (Looming nr. 5-2019, “Isaac Asimov 100”, “Täheaeg 19: Pilvede Sultan”, Indrek Hargla peatselt ilmuv antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“) ning heas mõttes rutiiniks on saanud Reaktori rubriik, kus arvustan eelmise kuu numbris ilmunud jutuloomet.

Suurem projekt on Jack McDevitti romaani „Talent of War“ eestikeelseks manamine – seega rändan ma kirjastuse Fantaasia soovil praegu koos antiigikaupmehe ja hobiarheoloog Alex Benedictiga kusagil 11-12 tuhande aasta kaugusel tulevikus mööda Linnutee siinset nurka ja üritan lahendada tema kaasajaks ca 200 aasta vanust mõistatust seoses sõjakangelase Christopher Simi ning tema kadunud laeva „Corsarius’ega“ ning kuidas Alexi kadunud onu Gabe selle kõigega seotud oli. Kas ma mainisin, et seal tulevikus on ka tulnukad…?

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Minu lühiromaan „Pimesi hüpates“ räägib (n-ö taustaloona, sest põhirõhk on hoopis mujal) sellest, kuidas inimeste ja tulnukate kokkupuute tagajärjel tekkis uut sorti viirus, mis laastas Maad hullusti, kuid mõjus veelgi hullemini neile tulnukatele. Samuti on lugu „Kasutusvalmis“ mingis mõttes sissevaade isolatsioonis elavate inimeste veidrasse argipäeva millalgi paari-kolme sajandi kaugusel tulevikus tänase USA territooriumil.

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Tõesti-tõesti – interneti võimet kuulujutte levitada ei tohi kindlasti alahinnata… Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis soovitaks kindlasti Indrek Hargla uut antoloogiat „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kus on 12 algupärast juttu tuntud eesti (ulme)kirjanikelt – teiste seas siis Weinbergi klaviatuurist ilmuv „Karma võlg“. 2016.a ilmunud romaan „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist“ lõppes ka otsa täpselt sinna kohta, et jäi suur küsimus, mis siis nüüd edasi? Selle, mis edasi, olen nüüd käsikirjaks vormistanud ja lootusrikkalt kirjastajale saatnud. Elame-näeme, mismoodi selle järjega läheb. Samuti on sellest romaanist (ilmselt esimeses järjekorras mulle endale) jäänud mõned vastamata küsimused peategelase mineviku kohta – nendele olen samuti vastuseid proovinud anda, kuid siinkohal ei taha sündmuste käigust ette rutata. Kas eellugu tuleb või mitte, seda näitab aeg. Ja nagu kogemus kinnitab, siis mõnigi lugu ei hüüa tulles, vaid justkui juhtub mõnel ilusal hommikul või pärastlõunal. Nii et ma olen ise ka põnevil, et mis siis nüüd kohe-kohe valmida võiks :)

***

Vastab Indrek Hargla

 

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras. Mille poolest erineb see kirjaniku päevast tavaolukorras?

Väga suurt erinevust ei ole – mis puutub tööalasesse elusse. Suurema osa ajast teen ma ikkagi kodus tööd, see tähendab, et kirjutan; ära on jäänud mõistagi käimised, kohtumised, koosolekud ja mõned projektid on seisma jäänud või siis edasi lükkunud. Üks väga algusjärgus ulmefilmi-projekt on seisma jäänud, aga sügise poole ehk käivitub loodetavasti uuesti; üks teine filmiprojekt on samuti seisurežiimil, aga selle üle on aina hea meel. Samuti oleks just kevadel üks kriminaalnäidend tootmisesse läinud, aga praegu ei toimu teatrites midagi. Samas on olnud võimalus proovida minu jaoks suhteliselt ulmelisi asju, nagu videokonverentsid üle interneti ja isegi ühele gümnaasiumile pean ma nüüd küllaminemise asemel kodust arvuti ees kõnelema.

2. Kere võib ju kodus kinni istuda, aga mõtted on priid. Kuhu radadele sa praeguste kirjatööde käigus rändad?

Konkreetselt kirjutan ma praegu romaanitriloogia „Süvahavva“ kolmandat osa „Viimane suvi“ ja sellest nii umbkaudu pool on valmis. See on selline üleloomuliku elemendiga kriminaalromaan ja külatriller ja ma olen seda kirjutades tõepoolest rännanud üsna ootamatutele radadele ning teinud enda jaoks paar üllatavat avastust. Samal ajal pean ma tegelema ka ühe muusikalise noorteetendusega, mille üks teema on rändamine ajas, aga sellest on täpsemalt praegu vara rääkida.

3. Nimeta oma loomingust mõni kirjakoht, mis sinu arvates sobib praeguse olukorra illustreerimiseks või kommentaariks.

Konkreetselt praegusest olukorrast on inspireeritud novell „Musta surma rada“, mis on sisse loetud „Tumedad tunnid“ podcastis. Varasemast meenub lühiromaan „Jõgeva elavad surnud“ [kogumikus “Suudlevad vampiirid” – LL.], mis kirjeldab katastroofi saabumist ja apokalüptilise Eesti algust. Miskit sorti epideemiast olen ma ka kirjutanud lühiromaanis „Roos ja lumekristall“ [kogumikus “Roos ja lumekristall” – LL.].

4. Internetist kuulukse, et sinul olevat kohe-kohe midagi valmis. Mis see on ja kus seda näha ja lugeda saab?

Mõni nädal tagasi ilmus antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“, kui sa seda mõtled. Seal on kaksteist uudisjuttu kaheteistkümnelt kirjanikult elavate surnute teemadel, kõige laiemas diapasoonis, nii-öelda. Näha saab raamatupoes; kui raha jätkub, saab ka sealt osta ja lugeda. Kirjastus „Raudhammas“ müüb postimüügiga mõistagi poehinnast odavamalt. Peaks vist ütlema, et see ei ole tingitud selle kevade sündmustest, vaid et ma hakkasin juba mineva-suvel seda kokku seadma ja kirjanikke tüütama.

***

Suured tänud vastajatele!

Lisaks soovitan lugeda mõnevõrra sarnaseid teemasid puudutavaid intervjuusid Reaktori peatoimetaja Triin Loidega ja ulmekirjastaja Eva Lutsuga (täismahus nähtavad Postimehe tellijatele).

Aga see pole veel kõik. Tähelepanelik lugeja pani juba ilmselt tähele, et kõik kolm vastajat nimetasid äsjavalminud tööde seas ära ühe lühijuttude antoloogia. Eelmisel nädalal rõõmustaski ulmesõpru “Ülestõusjate ja kodukäijate” raamatuesitlus, kus jagasid mõtteid pea kõik antoloogias esindatud autorid. Eriolukorrale kohaselt toimus esitlus virtuaalruumis ja huvilised saavad selle salvestust vaadata siit. Antoloogia järellainetus tabas ka võrku kolinud õudusfilmifestival HÕFFi, mille esitlusi ja vestlusringe saab järelvaadata siit.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

noirmartinsonPärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. noirnaitusNoir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

noirtaanirootsiKirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. noirsakssRaamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

noirkeranenTehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

noirsnTallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

noirislandIslandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

noirharglaIndrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

noirpublikLõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain

Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja“

apteeker-melchior-ja-pirita-kägistajaKorralik kriminull.

Olen läbi lugenud kõik Melchiori-seeria raamatud. Tõsi küll mitte sellepärast, et olen eriline kriminullide või Hargla fänn, vaid seepärast, et andsin oma õpilastele ülesandeks läbi lugeda ühe Melchiori-sarja raamatu ning lubasin igalühel vabalt valida, millise raamatu. Et olla tasemel, lugesin ise kõiki 4 teost. Sellega sisustasin terve oma suve ja mu suvi polnud sugugi halvasti sisustatud.

Tean, et heas kriminullis peab mõrvar selguma võimalikult viimastel lehekülgedel ja mõrvar on tavaliselt see, keda kõige vähem kahtlustad. Püüdsin selle teadmise pealt ette arvata, kes on kägistaja, kuid Harglal õnnestus mind üle kavaldada, õiget ei kahtlustanud ma hetkekekski. Kui hiljem selgus, miks kägistaja kõike tegi, tundus kõik täiesti loogiline.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Indrek Hargla – Lugemissoovitused

indrek hargla

Rein Põder „Eike”

podereikeRein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa. „Eike” on samuti hästi kergelt tulevikku piiluv veerand-ulme, mis pajatab loo fiktiivsest eesti naiskirjanikust, kellest saab Nobeli preemia laureaat. Ma julgen tegelikult soovitada kõiki Põderi romaane.

Agatha Christie „Nukker küpress”

christiehukkerkupressKriminaalkirjanduses ei ole olnud ega tule iialgi geniaalsemat autorit, kui oli dame Agatha. Kõik, mida klassikalises kriminullis on võimalik teha, on Christie ära teinud ja tema kavaluste arsenal oli ilmselt ammendamatu. „Nukker küpress” pole võib-olla nii tuntud Poirot’-lugu kui mõned teised, ent seda iseloomustab väga tugev psühholoogiline pinge ja illusiooniloomisoskus, milles Christiele ei ole võrdset. Kui Christie ehk eksibki selles loos mõne klassikalise kriminulli reegli vastu, siis teeb ta seda lugeja huvides ning algajate põnevuskirjanike jaoks on see hindamatu õpiraamat. Võib-olla üks minu suurimaid lemmikuid Poirot’ lugude seas.

Robert Silverberg „Meid ootab pimedus”

silverbergmeidootabpimedusRobert Silverbergi võib pidada kõige tähtsamaks elusaks ulmekirjanikuks. Oma pika loometöö jooksul on ta kirjutanud tohutul hulgal romaane, lühijutte ja lühiromaane ning kõik need on pälvinud olulisi ulmekirjanduse auhindu. Silverbergi iseloomustab väga tugev lüürilis-poeetiline tunnetus ja erakordselt ladus ja sujuv jutustamisoskus, samuti aga julgus hüljata kõiksugused tabud. Silverberg ei kurna kunagi lugejat pikkade tehnika või sõdade kirjeldustega, ta süveneb inimesse muutuvas ajas ja ruumis, tulevikus ja minevikus. See eestikeelne kogumik demonstreerib Silverbergi ühte kõige tugevamat külge – lühiromaane. Lühiromaan on teatav vaheaste jutustuse ja romaani vahel, ja just ulmekirjanduses soositakse sellist vormi väga. Ja Robert Silverberg on ilmselt kirjutanud kõigi aegade parimad ulmelühiromaanid.

Carlos Ruiz Zafon „Tuule vari”

ruiszafontuulevariSelle katalaani kirjaniku triloogia Barcelona ajaloost on saanud juba maailmakuulsaks ja Zafoni nimetatakse vist õigustatult üheks nüüdisaja suurimaks romaanimeistriks, kes on suutnud taaselustada tänapäeva postmodernistlikus kirjandusilmas dickensliku klassikalise romaani. Ei ole just palju autoreid, kelle meisterlikkus sunnib mind armastama, vihkama või hirmu tundma koos peategelasega, tema katsumustele nii kaasa elama, et võtab lausa pisara silma. „Tuule vari” on omalaadne ulmekirjandus, mida lugedes enamik ei saagi aru, et ta loeb ulmet.tartulinnaraamatukogu100

Indrek Hargla

Eesti ulmeparoodiad

Kõigepealt mõistest. Ulmet ei tahaks ma siin defineerima ei hakata, paroodiast peaks paar sõna rääkima.

Eesti kirjandusteadlased eriti sõna “paroodia” ei armasta, vaid Evi Laido ja Harald Peep on selle teemaga põgusalt tegelenud, “iroonia” ja “grotesk”on rohkem kasutusel, ulmeteemaga seonduvalt on hea näide Piret Noorhane Kivirähu-uuringud.  Ajalehtede kultuurikülgedel kirjutajad kasutavad sõna “paroodia” pigem üldise ebaõnnestumise tähisena ning kui ma sirvisin abi otsimiseks veidi ingliskeelset kirjandust (Simon Dentith), siis ega ma palju targemaks saanud, Linda Hutcheon näib tahtvat kogu kaasaegset kirjandust paroodia alla paigutada.

Niisiis võtsin endale vabaduse kasutada sõna “paroodia” üsna laia mõistena mahutades sinna alla ka pastišid, travestiad, hommage’d, olgu siis puhtal kujul või elemendina loost. Seega pean antud artiklis paroodiaks teoseid, kus on teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu meelega ja äratuntavalt järele aimatud ning et pilkeloo tähis ses allusioonile viitavas definitsioonis päris ära ei kaoks, siis sai kriteeriumiks tunne, et autor on arvatavalt kirjutades ise lustinud.

See on muidugi üsna laialivalguv ja vägagi lugejast lähtuv, aga  huumor üldse on üsna subjektiivne. Küllalt raskeks osutus ülesanne eristada paroodilisi ümbertöötlusi lihtsast osundamisest ning nii mõnigi piiripealne saab näitena paroodiate seas ka mainitud.

Järgnev ülevaade on minu enda vähese lugemuse põhjal, seega vabandan nende juttude ees, mis lugemata, ja nende ees, milles ma parodeeritavat ära ei tundnud. Enamus lugusid on paberil ja raamatukaante vahel ilmunud, mõni üksik on vaid wõrgus. Aga niigi sai paroodiate hulk on üsna suur ja nii peaks neid pisut süstematiseerima.

Üks võimalus suhtumise järgi. Alates Indrek Hargla õelavõitu ja ärapanemisvaimus Siim Veskimehe paroodiast “Kord Kuult” lõpetades algautori loomingule vägagi aupaklikult läheneva Siim Veskimehe Roger Zelaznylt inspiratsiooni saanud “Merevaiguvalgusega”.

Teine võimalus on kronoloogiliselt. Alata Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestustega” ja lõpetada Indrek Hargla “Jõgeva elavate surnutega”.

Mõistlikum aga tundus jagada selle järgi, et mida või keda on parodeeritud.

Mida/keda parodeeritakse

  • Lastekirjandus

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest.

Epp Annuse “Sina, Matilda” on “Kaunitari ja koletise” või “Tulipunase lillekese”, kuidas kellelgi lapsepõlvest meelde on jäänud, ümbertöötlus.

Siim Veskimehe jutus “Naeratus aastate tagant” tegelasteks on Pipi, Tommy ja Annika. Siim Veskimees on lasknud Tommyl ja Annikal suureks kasvada ja kohtuda siis Hispaanias Pipiga, samas seletab ta lahti ka Pipi ulmelise pärinemisloo.

Hans Christian Anderseni “Lumekuningannast” saadud impulsside põhjal on Indrek Hargla kirjutanud jutu “Roos ja lumekristall”. Muinasloost pole peale tegelaste nimede ja teatava käitumisloogika palju järele jäänud, tegemist originaalse kaasaegse küberpungiga.

  • Maailma müüdid

Eks Piiblit ja piiblitegelasi ole ikka aegajalt väänatud. Andrus Kivirähk käib jumalaga üsna ülevoolavalt ja vabalt ümber (“Jumala lood”). Veiko Belials on tagasihoidlikum, kuid teravam, n  jutus “Kõik, mis sa teed…” klativad suhteid Jumal ja Kurat, “Lunastajas” annab Belials Jeesuse ja Juuda loole päris uue tõlgenduse, tuues sisse ka vampiirilegendid.

Huvitavad on Püha Graali tõlgendused. Andrus Kivirähu “Püha Graal” on pigem pilkav absurd tõeotsingute ja keskaegsete kangelaslugude väljanaermiseks, Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” on peenelt punutud intriigiga ja originaalsete karakteritega alternatiivajaloo alla kuuluv jutt, mis paroodiate hulka kuulub puändi tõttu, mis seletab ära Püha Graali oleku tänases päevas – selleks on jalgpalli võidukarikas.

Pisike armas lugu on Veiko Belialsi “Sfinks” ja omamoodi müütide segu on Meelis Friedenthali muidu tõsises jutus “Üht teistsugust algust”.

  • Eesti rahvapärimus

Folkloorset materjali on eesti ulmekirjanikud päris osavalt ära kasutanud, enamik sellest vallast kuulub küll tõsimeelsema etnoõuduse alla, aga Andrus Kivirähk “Rehepapis” ja “Mehes, kes teadis ussisõnu” ning Indrek Hargla oma Frenchi ja Koulu lugudes on vabalt lasknud pärimuse toel oma fantaasial ja heal tujul lennata ning ka lugejal sest lustist osa saada.

Ja loomulikult Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” ja “Eesti luupainaja-aabits”, kus on mõnusalt segatud omavahel rahavaluuleteaduses ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi.

  • Maailmaklassika

Kirjandusklassika töötlusi pole mulle kuigi palju ette sattunud. Vaid Meelis Friedenthali “Vabanemine protagonismi valust”, mis on omamoodi tsitaadimäng, ja Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia” –  lugu külapoisi ja kitsekese süldikatlas lõppenud armastusest. Kui muidu Kivirähk oma juttudes (romaanid on iseasi) keelt just väga ei muuda ning on ühtviisi lobedalt kaasaegset kõnepruuki kasutav jutustaja, siis selles loos on stiiliga mängimist küllaga.

  • Eesti klassika

Eesti kirjandusklassika põhiesindaja on F. R. Kreutzwald oma “Kalevipojaga”. Sellest allikast on pärit ka üks vanemaid ja tuntumaid paroodiaid – Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, mida kirjanduskriitika on tihtipeale toonud eesti travestia näiteks ja nagu ma aru saan, põhjustas oma ilmumisajal suurt poleemikat, kuid mis minu meelest tänase pilguga lugedes tundub algmaterjali üpriski aupaklikult suhtuvat. Andrus Kivirähu “Põrgu väravas” on tegevus aegu ja aegu edasi peale “Kalevipoja” sündmuste lõppu ja kaks vanakest, Kalevipoeg ja Sarvik veedavad vaikselt oma elupäevi õhtusse.

Võiks veel mainida Tammsaaret – Andrus Kivirähu “Mees, kes sündis liiga vara” on võtnud pealtegelaseks Sauna Madise ja Sulev Olli “Põrgupõhja viimases Jürka” Põrgupõhja Vanapagana pojapojapoja, Jüri J. Põrgupõhja.

  • Ulmeklassika

Viiteid ulmeklassikutele kohtab eesti autoritel üksjagu.

Andrus Kivirähu “Retk läbi Euroopa” tuletab oma algusega – “Maa all koopas elas karu” – ja lõpuga – “sinna ja tagasi” – meelde loomulikult  J. R. R. Tolkieni “Kääbikut” ning on otsinguretk seegi, olgugi minejateks karu, ilves ja hunt ja otsitavateks Chopini sääreluud.

Kena austusavaldus Roger Zelaznyle ja tema Amberi sarjale on Siim Veskimehe “Merevaiguvalgus”, kus kogemata Kohtunikukivi omanikuks saanud maapealne tegelane kondab mööda Varjusid ja mõtiskleb omaette, et kas vana Roger ise ka seda oskas.

Laur Kraft on “Ultima Chtule” jaoks saanud inspiratsiooni Lovecrafti Cthulu müütidest ja Kristjan Sander on tihti mänginud Strugatskitelt laenatud stiiliga, n “Kolmeteistkümmnes talvises hetkes”.

  • Kaasaegsed eesti ulmeautorid

See on siis kõige suurem alajaotus ja näitab mu meelest vähemalt seda, et juba on, mida parodeerida.

“Paroodiate” koondnime all ilmus Indrek Harglal ja Veiko Belialsil kuus lugu: Veiko Belialsi “Ainult üks küsimus” võtab üsna neutraalses toonis ette Marek Simpsoni; Veiko Belialsi “Kes tapab kassi, peab surema” on Indrek Hargla stiiliga mängiv omamoodi alguslugu Pan Grpowski seeriale; Indrek Hargla “Uneparandaja” segab omavahel Andre Trinity loomingut ja Trinity ihukriitiku Orkus K kuju;  Indrek Hargla “Kord Kuult” aluseks on Siim Veskimehe “Kuu Ordu” ja Nikolai Nossovi “Totu Kuul” ja kokku on saanud Veskimehe nõrkusi reljeefselt esiletoov õelavõitu paroodia; Indrek Hargla “Sõber selvas” võimendab Lew R. Bergi möödalaskmisi ja stiilivigu; Indrek Hargla “Pengringeerion” pilab Marek Simpsoni ja Veiko Belialsi “Existerioni”.

Siim Veskimees võtab oma romaanis “Poolel teel” ohverda jutust pea lehekülje “Existerioni” muttatampimisele.

Veiko Belials on oma jutus “Teraapia” ümber ja üle kirjutanud Matt Barkeri jutu “Pansionaadi asukad”.

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud” on ilmselgelt pastišš Maniakkide Tänava õuduslugudele, seda juba pealkirjast alates ja lõpetades Maniakkide Tänava lemmikmotiiviga, et jutu lõpuks on Jõgeva linn maatasa ja zombide valduses.

Indrek Hargla ajalooga tembitud ulmekrimi žanrireegleid ja apteeker Melchiori nime ja karakterit on kasutanud Martin Kirotar, Jaagup Mahkra, J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, tugevaim neist on Maniakkide Tänava küberpungilik “Apteeker Melchior ja kroomitud masin”.

  •  Filmikunst 

Vihjeid filmikunstile on Siim Veskimehe romaanis “Poolel teel”, n pikakõrvaline lobisemishimuline saatür, kes kangesti meenutab “Shreki” eeslit, ning vana teadmamehe masendunult öeldud “Mina ei ole Yoda ja sina Skywalker, sa videoajastu inimene!”

Indrek Hargla on võtnud ette tuntud filmisarja ja kirjutanud sellele järje: “Tagasi tulevikku IV”. Oma meeleolult, tegelaste ja tegevuse loogikalt on tulemus selline, et seda võiks vabalt filmilinal korralikult teostatuna ka ette kujutada, mitte filmiparoodiana, vaid päris järjena.

  • Luulekunst

Luulet ja/või laulusõnu on ulmekirjanduses kasutatud meeleolu loomiseks või tegevuse kommenteerimiseks, n Maniakkide Tänava romaanis “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Tihtipeale on puhta proosakirjaniku teksti põimitud tema enda kirjutatud luulekatked paroodiamaigulised, n Mart Kivastiku “Varblases”. Luuleparoodiad oma kõige ehedamal kujul leiab aga Indrek Hargla “Frenchist ja Koulust”.

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
lk. 206

  • Eneseparoodia

Eneseparoodia näiteks võiksid olla Siim Veskimehe lõputud tütarlapseohtu näitsikud ja umlautide kasutus tegelaste nimedes või Indrek Hargla põhjalikud kirjeldused, mida kõike ühe korraliku vestluse kõrvale söödi ja joodi.

  • LARP ehk rollimäng

Põgusalt on seda nähtust ära kasutanud Indrek Hargla oma “Raudhambas” ja “Jõgeva elavaid surnutes”, kohati on seda tunda Maniakkide Tänava romaanis “Surmakarva”, kõige ehedam näide on minu meelest Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel”, mis oli päris lõbus, kuigi heaks naljaks pikavõitu.

  • Reaalsed inimesed

Siia võib näitena tuua Mehis Heinsaare Endel Lippmaa lood kogumikust “Ebatavaline ja ähvardav loodus” või Andrus Kivirähu “Tormide ranna”, aga tegelikult on minu jaoks huvitavam teema ulmefändomi liikmete portreed. n Metsavana tabavate isikukirjeldustega lühilaast “Igal aastal upub siia järve üks laip”, mis pandi kirja Estconil toimunud jutukirjutamise õpitoas ja Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, kus tegutsemas NASA serveri mälumahuga Ulmehull, häbeliku olemisega õuduskirjanik Kont, siredasäärne ajakirjanik Saskia, filmiblogija Flash jt ulmeseltskonnale äratuntavad koondtüübid.

Miks paroodiad

Põhjuseks, miks sedasorti kirjandus ulmekirjanike ja -lugejate seas populaarne on, ja seda, et on, tõendavad paroodiate üsna head kohad Stalkeri-hääletustel, tundub mulle, et lisaks sellele, et on ju tore luua ja lugeda, kuidas asjad teise nurga alt paistaksid või mismoodi armsaks saanud tegelaste ja maailmade elukäik edasi läheb, on nii lugejad kui autorid on avatud mõttemängule “mis oleks, kui…” ning on harjunud ulmekirjanduses toimivale nähtusele “ühismaailmad”. Märkusena – ainukese eesti ühismaailmana tuleb meelde Fabulus, kirjutajateks Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Juhan Habicht.

Paroodiad pakuvad natuke nalja, ja seda ei olegi nii vähe, ning kinnitavad ühtekuuluvustunnet – “Me oleme ühte verd, sina ja mina”, me oleme lugenud samu raamatuid, meile on meeldinud või ei ole meeldinud samad asjad. Nii mõnedki lood mõjuvad lugemissoovitusena, kirjanduskriitikana või ka mälumänguna.

Rääkida tasub paroodiatest kui käeharjutustest, stiilikatsetusest või mõttetreeningust, et edasi minna enda stiili, teemade ja ideedega, n ma arvan, et Siim Veskimehele oli “Merevaiguvalgus” päris hea tõuge paralleelmaailmadega edasi tegelemiseks ja “Poolel teel” ja “Pilvelinnuste ajastu languse” kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks 

Eesti ulmeparoodiates on pigem on kasutatud tegelasi, motiive ja maailmu, oluliselt vähem stiili ja vormi jäljendusi, eelkõige tasuks aga otsida väikesi vihjeid.

Paroodiate humoristlik pool kõigub teravast pilkest mõnusa muheluseni või koguni vaikse naeratuseni ajukurdudes ja suhtumine parodeeritavasse on määratletav solvangust sügava aupaklikkuseni.

Tsiteerides Indrek Harglat: “Oluline on algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis.” Minu meelest on eesti ulmeautoritel enamasti see õnnestunud. Omi reegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite loominguga mängides päris häid jutte välja tulnud.

Lahtiseks jääb veel küsimus, mis saab siis, kui lugeja ei tunne ära, et tegemist on paroodiaga.

Tiina Sulg

Mainitud teosed:
Aksakov, S.  Tulipunane lilleke (Eesti Raamat, 1974; Avita, 2003)
Andersen, H. C.  Lumekuninganna (Eesti Raamat, 1973)
Annus, E.  Sina, Matilda (Tuum, 2007)
Barker, M.  Pansionaadi asukad / Barker, M. Sarah’ jalad (EÜS Veljesto, 1999)
Belials, V.  Ainult üks küsimus / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kes tapab kassi, peab surema / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kõik, mis sa teed… / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Lunastaja / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Sfinks / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Teraapia / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V., Simpson, M.  Existerion (Varrak, 1999)
Berg, L. R.  Tempel selvas (Salasõna, 2001)
Dentith, S.  Parody (2000)
Friedenthal, M.  Vabanemine protagonismi valust / Algernon
Friedenthal, M.  Üht teistsugust algust / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja timuka tütar (Varrak, 2011)
Hargla, I.  French ja Koulu (Varrak, 2004)
Hargla, I.  French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007)
Hargla, I.  Frenchi ja Koulu reisid (Varrak, 2009)
Hargla, I.  Jõgeva elavad surnud / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Kord Kuult / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Pan Grpowski üheksa juhtumit (Kuldsulg, 2001)
Hargla, I.  Pengringeerion / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Püha Graal – 1984 / Hargla. I. Hathawareti teener (Fantaasia, 2002)
Hargla, I.  Raudhammas / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Roos ja lumekristall /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Sõber selvas / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Tagasi tulevikku IV /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Uneparandaja / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Heinsaar, M.  Ebatavaline ja ähvardav loodus (Menu Kirjastus, 2010)
Hutcheon, L.  The Poetics of Postmodernism (1999)
Hutcheon, L.  The Politics of Postmodernism (2003)
Kirotar, M.  Apteeker Melchior ja libakoll / Reaktor
Kivastik, M.  Varblane  (Varrak, 1999)
Kivirähk, A.  Jumala lood (Eesti Päevaleht, 2009)
Kivirähk, A.  Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes sündis liiga vara / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes teadis ussisõnu (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Põrgu väravas / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Püha Graal / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Rehepapp (Varrak, 2000)
Kivirähk, A.  Retk läbi Euroopa / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Romeo ja Julia / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Tormide rand / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kraft, L.  Ultima Chtule / Algernon
Kreutzwald, F. R.   Kalevipoeg (Eesti Kirjanduse Selts, 1935; Ilukirjandus ja Kunst, 1946; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961; Eesti Raamat, 1977; Avita, 1997; SE & JS, 2009)
Laido, E.  Siurulased paroodiate peegelduses / Keel ja Kirjandus 1975, nr 8
Leprince de Beaumont, J. M. Kaunitar ja koletis (Sinisukk, 2000)
Lindgren, A.  Pipi Pikksukk (Eesti Raamat, 1968; Eesti Raamat, 1972; Sinisukk, 2008)
Lovecraft, H. P. 
Mahkra, J.  Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus / Reaktor
Maniakkide Tänav  Apteeker Melchior ja kroomitud masin / Reaktor
Maniakkide Tänav  Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi (Fantaasia, 2003)
Maniakkide Tänav  Surmakarva (Varrak, 2009)
Metsavana  Igal aastal upub siia järve üks laip / Jutulabor
Metsavana, J. J.  Apteeker Melchior ja moonutatud laibad / Reaktor
Noorhani P.  Kivirähkiga Imedemaal / Keel ja Kirjandus 2002, nr 4,5
Nossov, N.  Totu Kuul (Eesti Raamat, 1969)
Oll, S.  Põrgupõhja viimane Jürka (Eesti Ajalehed, 2011)
Peep, H.  Kas naerda kaasa või üle? / Peep, H.  Nii et suled lendavad (Ilmamaa, 2001)
Pähkel, K.  Ehatähe rüütel (Varrak, 2008)
Sander, K.  Kolmeteist talvist hetke (Varrak, 2008)
Shakespeare, W.  Romeo ja Julia (Noor-Eesti, 1935; Eesti Raamat, 1966; Perioodika, 1995; Tammeraamat, 2011)
Shrek
Strugatski, A ja Strugatski, B.
Zelazny, R.  Amberi üheksa printsi (Varrak, 1999)
Tagasi tulevikku
Tammsaare, A. H.  Põrgupõhja uus vanapagan (Noor-Eesti, 1939; Eesti Raamat, 1975; Avita, 2000)
Tolkien, J. R. R.  Kääbik (Eesti Raamat, 1977; Tiritamm, 2002)
Trinity, A.  Glorie igavene kohalolek  / Trinity, A. Unenägude jumal (Kadikas, 2002)
Tähesõjad
Veskimees, S.  Kuu Ordu (Fantaasia, 2003)
Veskimees, S.  Merevaiguvalgus / Terra Fantastica (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Naeratus aastate tagant / Eesti ulme antoloogia (Varrak 2002) Algernon
Veskimees, S.  Pilvelinnuste ajastu langus (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Poolel teel (Varrak, 2007)
Vetemaa, E.  Eesti luupainaja-aabits (Kupar, 1993)
Vetemaa, E.  Eesti näkiliste välimääraja (Eesti Raamat, 1983; Kirjastuskeskus, 2004)
Vetemaa, E.  Kalevipoja mälestused  (Eesti Raamat, 1972; Eesti Raamat, 1985; E. Vetemaa, 2001)

Estcon 2009 ja Stalker 2009

17.–19. juulil toimus Taevaskoja Puhkemajas Eesti ulmehuviliste kokkutulek Estcon 2009.

Paljudele on see üritus oluline seepärast, et jagatakse Eesti ulmeauhinda Stalker. Tänavused tulemused olid järgmised :estcon_2009stalker162-vi

Parim eesti autori lühijutt
Kandideeris 58 teksti, hääli sai neist 20. Hääletas 18 lugejat.
1. Laur Kraft «Ultima Cthule» («Algernon» 2008; aprill)
2. Indrek Hargla «Tontla metsas» (antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» (Fantaasia, 2008))
3. Kristjan Sander «Ei puhka sinus» (antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» (Fantaasia, 2008))

Algupärase lühijutu kategooria võit Laur Krafti «Ultima Chtulele» tõestas minu ammust veendumust, et eestlased oskavad väga hästi kirjutada paroodiaid, pastišše ja hommage’e ning et eesti lugejale meeldib neid üsnagi hästi lugeda. Sedakorda on inspiratsiooni saadud ühe tuntuima õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti loomingust. Hea stiilitaju ning tuntud teemale omamoodi lähenemine tõid teenitud tasu.estcon_2009stalker168-vi

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Kandideeris 8 teksti, kõik neist sai ka hääli. Hääletas 13 fänni.
1. Indrek Hargla «Minu päevad Liinaga» («Looming» 2008; nr 8)
2. Kristjan Sander «Pikk tee» (autorikogu «13 talvist hetke»(Varrak, 2008))
3. Kristjan Sander «Reisija juhtum» (autorikogu «13 talvist hetke»(Varrak, 2008))

Indrek Hargla Stalkeri-võit pole teab kui suur üllatus. Oskus kirjutada lugejat arvestades ja samas omi asju ajades on Hargla puhul saanud lausa kaubamärgiks. Tasub veel mainida, et «Minu päevad Liinaga» pälvis ka Tuglase novelliauhinna.kunnasgort

Parim eesti autori romaan
Osales 11 romaani, hääli said kõik. Hääletas 19 lugejat.
1. Leo Kunnas «Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda» (Eesti Päevaleht, 2008)
2. Siim Veskimees «Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon» (Fantaasia, 2008)
3. Kristjan Sander «Kolmteist talvist hetke» (autorikogu «13 talvist hetke» (Varrak, 2008))

Leo Kunnase «Gort Ashryni» võit oli ka kuidagi ootuspärane. Korralik militaarulme, küll oma puudustega (pisut lohisev ja liiga tagasivaatav ja/või sissejuhatav), aga kuna tegemist on triloogia esimese osaga, siis on lootust, et järgnevate osad on tugevamad ja tihedamad. Osa «Gort Ashryni» võlust on see, et autor kasutab ulmekirjandust kirjutamaks probleemidest, mis talle muret valmistavad, et inimesi mõtlema panna ja omi seisukohti tutvustada, muutumata seejuures üleliia moraliseerivaks ja unustamata ära kirjanduslikke eesmärke.flooditudruk

Parim tõlkejutt
Osales 56 juttu, jutustust ja lühiromaani. Hääli sai neist 29. Hääletas 21 fänni.
1. Paolo Bacigalupi «Flööditüdruk» (antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» (Fantaasia, 2008))
2. Bruce Sterling «Sülem» (autorikogu «Skismaatriks +» (Fantaasia, 2008))
3. Poul Anderson «Taevarahvas» (autorikogu «Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud» (Fantaasia, 2008))

Paolo Baciagalupi «Flööditüdruk» oli ka minu esimene valik Stalkeri-nimekirjast. Jutu läbivaks teemaks on valikud, võim ja kunst. Lugu, mis jääb kummitama pikaks ajaks.andersontaevarahvas

Parim antoloogia või kogumik
Kandideeris 11 kogumikku. Hääli said 9. Hääletas 22 inimest.
1. Poul Anderson «Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud» (Koostajad Andri Riid ja Raul Sulbi (Fantaasia, 2008))
2. «Soome ulme» (Koostja Arvi Nikkarev (Skarabeus, 2008)=
3. Bruce Sterling «Skismaatriks +» (Fantaasia, 2008)

Kirjastuse Fantaasia murdis Poul Andersoni kogumikuga «Taevarahvas» aastaid kestnud kirjastuse Skarabeus edu selles kategoorias. «Taevarahva» tugevuseks sarnaselt Skarabeuse kogumikele on see, et tegemist on originaalkoguga ja kaalutletud valik toob välja tõesti huvitavad lood. Kogumik on koostajate poolt varustatud nii eessõna kui ka järelsõnaga.lukjanenkooinevahtkond

Parim tõlkeromaan
Osales 45 romaani, hääli said neist 22. Hääletas 27 inimest.
1. Sergei Lukjanenko «Öine vahtkond» (Varrak, 2008)
2. Lois McMaster Bujold «Au riismed» (Varrak, 2008)
3. Haruki Murakami «Kafka mererannas» (Varrak, 2008)

Kõige põnevam oli minu jaoks tõlkeromaani kategooria. Sergei Lukjanenko «Öise vahtkonna» võit näitas, et loeb kirjandus, mitte autori isik. «Öine vahtkond», kus Valged ja Mustad Moskva tänavail tasakaalu püüavad hoida, seda üsna ühtmoodi sigadusi tehes ja tegelikke eesmärke muude põhjuste taha varjates, on hästi loetav, põnev ja hoogne ulmemärul. Bujoldi «Au riismed» on kosmoseooper täis kohustuslikku tehnikat, militarismi, erinevaid ühiskonnakorraldusi ja intriige ning ruumi jagub ka armastusloole. Üllatav oli Haruki Murakami romaani «Kafka mererannas» nii kõrge koht. On küll hea raamat, aga heaks ulmekaks ei oleks ma osanud seda arvata.

Estconi üheks oluliseks osaks on alati olnud ettekanded. Esimene ülevaade animest jäi mul kahjuks kuulmata. Sash Uusjärve teemaks olid kaasaegsed noorteulmekad. Huvitav oli tõdemus, et praegune trend noorsookirjanduses on lisada reaalsele taustale (perekond, sõbrad, kool) midagi müstilist, olgu selleks siis näiteks suhtlemine surnute, haldjate või vampiiridega. Enamik sedasorti kirjandusest tundub olevat suunatud tüdrukutele. (:)kivisildnik arutles populaarse ulme kirjutamise võimaluste üle Eestis. Kristjan Ruumet vahendas muljeid Finnconilt. Toimus ka kirjastuste ring, kus oma tegemistest pajatasid pikemalt kirjastuse Fantaasia esindajad Eva Luts ja Siim Veskimees. Kohalolnud kirjanikest tutvustasid ilmumisjärgus teoseid Indrek Hargla ja Maniakkide Tänav.

Estconi aukülaliseks oli Tamur Kusnets, kes kõneles kõigepealt Veiko Belialsi küsimuste toel oma kirjutamise põhimõtetest, tagaplaanidest ja tehnikast. Hilisem jutt läks vanadele sõjapidamisviisidele ja ajaloo taaskehastamisele. Jutu ilmestamiseks esitasid Tamur Kusnets ja Maniakkide Tänav näitliku mõõgavõitluse ning soovijad said proovida vibulaskmist.

Estconi osaks on saanud ka mängud. Toimus rollimäng nõukogude ulme ainetel Ove Hillepi juhtimisel, mini-larp Matrixi ainetel Maniakkide Tänava juhatusel ja ulmeteemaline mälumäng, mille pani kokku ja viis läbi Taivo Rist. Mängida sai ka erinevaid lauamänge. Nagu ikka, oli ka seekord võrdlemisi kirju valikuga filmiprogramm ja vaba väike raamatulaat.

Tiina Sulg

Videvik ja vampiirid

Kuna Stephenie Meyeri (s. 1973)  vampiiriromaanid “Videvik” (Twilight, Pegasus, 2008), millest Triin Võsoberg kirjutas pikemalt siin, “Noorkuu” (New Moon, Pegasus, 2008), „Päikesevarjutus“ (Eclipse, Pegasus lubab tõlget 2009 suvel) ja “Koidukuma” (Breaking Dawn, tõenäoliselt eestikeelsena ilmub 2009. a.  jõuludeks), on osutunud ülipopulaarseteks, siis jäin üksõhtu riiulite ette seisma ja otsima, et kas eesti keeles on veel vampiirikaid, mida lugeda võiks. Ja leidsingi. Üle ootuste palju.

Alustama peaks ikkagi ajaloost. Ja siin on olulised kaks nime: Joseph Sheridan le Fanu (1814-1873) ja tema 1871.-1872 järjejutuna ilmunud jutustus “Carmilla” (kogumikus ”Sünged varjud 2. Saatana teener” .- Fantaasia, 2004) ning Bram Stoker (1847– 1912) ja tema 1897. aastal ilmunud romaan “Dracula”, mida eesti keeles on lausa 2,75 trükki (Eesti Päevaleht, 2007; Kupar, 1993; ainult esimene osa  Koolibri, 1993 ning ümberjutustusena lastele Ersen, 1997). Huvitav on lugude saatus. “Carmilla” on jäänud rohkem kirjandusgurmaanide nakitseda, “Dracula” on aga leidnud lisaks suurele lugemusele veel ümber- ja ülekirjutamist ning mitmeid taaskehastamisi teatrilaval, kinolinal, teles.

dracula

Edasisest suurest hulgast inglise keeles ilmunust on Eestis suuremat tähelepanu pälvinud Anne Rice (s. 1941) “Intervjuu vampiiriga”, mida on ilmunud 2 trükki  (Eesti Päevaleht, 2008 ja Varrak, 1995) ja mis tänu kunagisele menufilmile pikemat tutvustamist ei vaja.

Rikkalikult illustreerituna ning kaunilt kujundatuna on välja antud Mary Jane Knighti “Vampiir : dr. Cornelius Van Helsingi hirmuäratav kadunud päevik” (Pegasus, 2008), mis põhimõtteliselt on lühendatud variant “Draculast”.

Omamoodi karm lähenemine vampirismile on Sergei Lukjanenkol raamatus ”Öine vahtkond” (Varrak, 2008), mis pole küll puhtalt vampiirikas, kuid kõrvaltegelastena ilmestavad vampiirid Lukjanenko loodud maailma päris hästi.

Mitmesugustest vapiiriromaanide paroodiatest tõuseb esile Terry Pratchett (s. 1948), kelle loodud Kettamailmas vilksatavad vampiirid siin-seal, kõige enam on neist juttu romaanis “Carpe jugulum” (Varrak, 2006), aga minu jaoks Pratchetti meeldejäävaim kirjeldus vampiirist on romaanis “Nõiad võõrsil” (Varrak, 2003). Robert Asprin (1946-2008) esitab oma nägemuse vampiiridest romaanis “Müüt ja kadunud kaaslased” (Festart, 2004) ning Robert Lorry raamatus “Dracula tegutseb jälle” (Kupar, 1995).

Ja veel leidsin ma, et arvustuste järgi peaks Elizabeth Kostova “Ajaloolane”, Robert Swindellsi “Tuba nr. 13” ja Nora Robertsi triloogia “Morrigani rist”, “Jumalate tants” ja “Vaikuse org” ka mingit külge pidi vampiirikad olema, aga selle väite tõesust ma ise kontrollinud ei ole (ja karta on, et ei kontrolli ka).

Vampiirijuttudest on eesti keeled tõlgitud:  Molly Brown “Pimeduse agendid” (kogumikus Brown, M. Valel ajal .- Salasõna, 2004);  Robert E. Howard (1906-1936) “Hauakambri õudus” (kogumikus Howard, R.E. Aed täis hirmu .- Fantaasia, 2003) ja “Surnukünkad” (kogumikus Howard, R.E. Solomon Kane`i lood .- Fantaasia, 2008);  Stephen King (s. 1947) “Eluuria väikesed õed” (kogumikus King, S. Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu .- Pegasus, 2003, 2005);  John William Polidori (1795-1821) “Vampiir” (Algernon .-  2006; detsember);  Karl Hans Strobl “Hauakabel Pere Lachaise`i kalmistul” (Mardus .- 1993, nr.2).

Ka eestlased on vampiirijutte kirjutanud. Romaani mõõtu annavad välja Juhan Paju (1939-2003) “Hõõguv rist” (Eesti Raamat, 1997) ja “Sankt-Peterburgi viirastused” (Hara, 1993) ning Mati Undi (1944-2005) “Doonori meelespea” (Kupar, 1990). Pikem jutustus on Leelo Tungla (s.1937) paroodia “Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993). Lühematest juttudest saab nimekirja: Veiko Belials (s. 1966) “Kuni arv pole täis” (Mardus .- 1995,nr.1 ; Eesti ulme antoloogia .- Varrak, 2002) ja “Lunastaja” (kogumikus Belials, V. Helesiniste Liivade laul .- Fantaasia, 2002); Indrek Hargla (s. 1970) “Kindel linn” (Algernon .- 1999, august ; kogumikus  Hargla, I. Pan Grpowski üheksa juhtumit .- Kuldsulg, 2001), “Obernoni Apokrüüf” (Mardus .- 2000,nr.2 ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg, 2000), “Sild üle vaevavete” (Algernon.- 2000, juuli ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg 2000) ja “Vlad” (kogumikus Täheaeg 2: Doominosillad .- Fantaasia, 2003); Karen Orlau (s. 1975) “Kohtumine Emaga” (Algernon .- 1999, august), “Mängureeglid” (Algernon .- 1999, jaanuar ; kogumikus Orlau, K. Sealtmaalt .- Salasõna, 2002) ja “Vamp ja vaskraha” (Mardus .- 1999,nr.1); Maria Perner (s. 1982) “Luba surra” (Algernon .- 2001, jaanuar); Leo Sinilaid (s. 1935) “Aktsiaselts “Vampiirid”” (kogumikus  Sinilaid, L. Põrguorhideed .- Eesti Raamat, 1991) ning Vale-Dmitri “Dracula viimane eine” (Algernon .- 1999, detsember). Siinkohal tänu Ulmekirjanduse Baasile, kus saab mälu värskendada, uut infot hankida ning huvi korral pikemaid kommentaare lugeda.

Enim on mulle eesti lugudest meeldinud ja meelde jäänud Indrek Hargla “Vlad”, Veiko Belialsi “Lunastaja” ning Karen Orlau “Mängureeglid”.

 

Niisiis. Lugemist jagub. Mitte just aastateks, kuid mõned nädalad täidab puhtalt vampiirikatega ära küll. Ja mida öelda vampiiridest kokkuvõtteks? Elavad surnud, kes vajavad verd (ei pruugi olla inimveri), väldivad päikesevalgust, on ebaloomulikut kiired, näevad lausa dekoratiivselt head välja ja neid on pagana raske tappa. Aga üle lävepaku ilma kutsumata ei kõnni. Vastavalt kultuuriruumile võivad (aga ei pruugi) tunda ülemäärast kiindumust kodumaa mulla, kirstude ja mustade keepide vastu, mõjutada ilma ja inimesi, ilmutada äärmist vastumeelsust peeglite, küüslaugu, ristide, hõbeesemete, voolava vee ning haava- ja/või pihlakakapuust vaiade vastu. Lisaks võivad mõned soovi korral transformeeruda nahkhiireks. Suhted libahuntidega: pingelised. Suhted inimestega: segased. Ja nii mitmedki kirjanikud ei suuda inimeste ja vampiiride suhet kirjeldades hoiduda lausest “Toiduga ei mängita!”

Etteantud reegleid arvestades ja omaltpoolt ootamatuid nurki sisse lükkides kirjutatakse üha uusi ja uusi vampiirijutte. Ja tänulikku publikut paistab jätkuvat. Mis siis ikka. Järgmise korrani videvikus…

Tiina Sulg

Pilt on pärit aadressilt http://ils.unc.edu/dpr/path/horrorfilms/dracula.jpg

Lisatud 5. nov. 2009

See aasta on vampiirikateriiulile ka täiendust toonud. Marion Andra “Algolagnia” (Fantaasia, 2009) on vaade kaasaegsetele vampiiridele läbi ohvri silmade, George R. R. Martini (s. 1948) “Fevre’i unelmas” (Varrak, 2009) klaarivad vampiirid omavahelisi arveid 19. saj. Mississippil ja G. Zotovi kivirähklikus romaanis “Mõrvad põrgus” (Eesti Päevaleht, 2009) on vampiirile antud kõrvaltegelase roll.

T. S.

Lisatud 13. dets. 2010

Vampiirikatele mõeldud riiulid saavad hooga täidetud.

Kõigepealt järjed varemolnutele: Darren Shani järg raamatule “Cirque du Freak” (Tiritamm, 2007) “Vampiiri käealune” (Tiritamm, 2009), Sergei Lukjanenko “Öisele vahtkonna”  järg “Päevane vahtkond” (Varrak, 2010) ja Stephenie Meyeri “Bree Tanneri lühike teine elu” (Pegasus, 2010), mis on lühike lugu noorest vampiirist, kes esines kõrvaltegelasena romaanis “Päikesevarjutus” (Pegasus, 2009). Stephen Kingi sarjas “Tume torn” (“Laskur” (Pegasus, 2006), “Kolm saatusekaarti” (Pegasus, 2007), “Ahermaad” (Pegasus, 2007), “Võlur ja klaas” (Pegasus, 2007), “Calla hundid” (Pegasus, 2008), “Susannah’ laul” (Pegasus, 2009), “Tume torn” (Pegasus, 2010)) on taustajõuna olemas ka vampiirid.

Uute sarjadena on ilmunud Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogiast on esimene osa “Tõbi” (Tänapäev, 2010) ja teine osa “Allakäik” (Tänapäev, 2010). Sedakorda möllavad ringi vampiirizombid (pisut sarnased Robert Rodrigueze filmist “From Dusk till Dawn”).

Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia” sari on järjekordne vampiirinoortekas küllalt huvitavate karakteritega slaaviliku kallakuga omamütoloogiat loov triloogia (esimene osa “Vampiiride akadeemia. 1” (Ersen, 2010), teine osa “Vampiiride akadeemia 2. Külmavõetud” (Ersen, 2010)). J. L. Smithi “Vampiiripäevikud. Äratus” (Varrak, 2010) on väidetavalt populaasrse samanimelise seriaali aluseks olev väga tibiliku armukolmnurga sarja avalugu. Jennifer Armintrout’ “Veresidemete” sarjast (“Ümbersünd” (Ersen 2010), “Kurjuse küüsis” (Ersen, 2010), “Põrmust oled sa võetud” (Ersen, 2010), “Kõigi hingede öö” (Ersen, 2010)) lugesin läbi vaid esimese osa ja minu hinnangul on tegemist lobedalt kirjapandud saastaga. Jelena Ussatšova “Videviku”-kloonist “Iha” (Ersen, 2010) kirjutasin pikemalt siin. Ema ja tütre P. C. ja Kristin Casti sarja “Öö koda” esimene raamat “Märgitud” (Pegasus, 2010) kirjeldab vampiirinternaatkooli. Lugesin seda sarja inglise keeles ja hoolimata tohutust naiivsusest ja lihtsast keelekasutusest miski mulle ses meeldis (tõenäoliselt aeg-ajalt vilksatav tšerokii taust).

Alexis Morgani “Vampiiri kättemaks” (Ersen, 2010) ja Livia Reasoneri “Vampiiriafäär” (Ersen, 2010) ilmusid väikseformaadilises sarjas “Nokturn”. Samatüübilistest jäi mul varem kahe silma vahele sarjas “Virvatuluke” ilmunud Leslie Scotti “Vampiiri poolt röövitud” (Odamees, 2002). Lugenud pole, seega arvamust ei avalda.

Veel paar verivärsket raamatut, mida ma pole näinud, aga mida ma usutavasti loen: John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010), mis tekitab uudishimu juba ainuüksi Rootsi päritoluga, ja Charlaine Harrise “Surnud, kuni jõuab öö” (Kirjastuskeskus, 2010). Charlaine Harrisest on Krõõt Kaljusto-Munck kirjutanud siin ja siin.

Ja lõpetuseks üks kodumaine unustatud näidend: Joh. Ilvese “Vampiir: 2-vaatuseline lavastus inimsoo suurimast vaenlasest” (Sõnavara, 1926).

T. S.

Lisatud 14. dets. 2012

Paari aastaga on tulnud rodu uusi vampiiriraamatuid.

Alustan jälle järgedest. Ilmus Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia kolmas osa “Igavene öö” (Tänapäev, 2012), Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia 3. Varju suudlus”, P. C.  ja Kristin Casti “Öö koja” sarjast ilmusid 2. osa “Reedetud” (Pegasus, 2012) ja 3. osa “Väljavalitud” (Pegasus, 2012), Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i lugudest tuli jätkuks “Ebasurnud Dallases” (Kirjastuskeskus, 2011). Lisa on saanud ka L. J. Smithi “Vampiiripäevikud”: “Stefani päevikud: Juured” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Võitlus” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Taaskohtumine” (Varrak, 2012). Nägin vahepeal ka paari osa seriaalist ja raamatu menu muutus mõistevamaks – kui seriaalist õhustik ja kirjeldused kätte saada, siis võib ju lihtsalt tegevust üle lugeda küll. Ja et Videviku-saaga tasapisi erinevates vormides edasi läheb, näitab Young Kimi graafilise romaani “Videvik” (Pegasus, 2010) esimese osa ilmumine.

Edasi tuleb rääkida uute sarjade algustest. Lili St. Crow raamatust „Veidrad inglid” (Pegasus, 2012) kirjutas Triin Võsoberg pikemalt siin. Justin Cronini “Teekond” (Varrak, 2011) on enamasti liigitatud noortekirjanduse alla, kuigi minu meelest ei tähenda lapspeategelane alati noorsookirjandust. Suzanne McLeodi raamatus “Vere magus lõhn” (Varrak, 2011) on lisaks vampiiridele tegevuses suur hulk erinevaid mütoloogilisi elukaid, põhiliselt küll äratuntavalt Briti saartelt pärit, aga ka muid. Raamat mulle päris meeldis ja selle järge tahaks täitsa lugeda. Seevastu  Meagan Hatfieldi “Vampiiri varju” (Ersen, 2011) lugesin kümmekond lehekülge ja lõpetasin teadmisega, et  lugemisväärseks osutusid vaid tegelaste nimed ja sidesõnad. Deborah Harknessi “Nõidade avastus” (Pilgrim, 2011) on mul lugemata, aga inimene, kelle arvamust ma usaldan, väitis, et kannatab lugeda küll. Andrzej Sapkowski “Viimases soovist” (Tiritamm, 2011) kirjutas Kaja Kleimann pikemalt siin.

On ka mõned raamatud, mis ei kuulu kuhugi sarja. Jutukogus “Põrgulikud lõpuõhtud” (Pegasus, 2012) peaks ka mõni vampiirilugu olema, aga pole veel raamatut näinud ja ei oska täpsemalt öelda. John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010) oli õõvastav, aga hea lugemine. Selles raamatus oli midagi sellist, mida on Põhjamaade krimikirjanduses (Larsson, Mankell) – näilise meelelahutuskirjanduse abil lahatakse sügavamaid sotsiaalseid probleeme. Nikolai Gogoli “Vii” (A. Sepp, 1885; Eesti Raamat, 1987) on üsna hämar, aga mulle tundub, et Gogoli kodukandi vampiirikäsitlustega seondub see lugu küll. Ja ma ei suuda uskuda, et ma vampiiriraamatutest mõeldes suutsin raamatu, mida on ikka oktoobrikuiti hea üle lugeda, Roger Zelazny “Üksildase oktoobriöö” (Varrak, 2001), ära unustada…

Omamaistest vampiirijuttudest jäid silma Maniakkide Tänava jutud “Võõra laip” (autorikogus “Euromant” .- Fantaasia, 2011) ja “Ajudega töötajad” (“Täheaeg 9: joosta oma varjueest” .- Fantaasia, 2011), mis on sama teema erinevad töötlused, Leila Taela “Roxanne” (“Täheaeg 10. Juubeliväljaanne” .- Fantaasia, 1012), mis kahjuks ei üllatanud millegagi, ja Indrek Hargla pikem jutustus või lühiromaan “Suudlevad vampiirid” (kogumikus “Suudlevad vampiirid” .- Fantaasia, 2011), mis oli päris hea ja ootamatu lugemine. Ei juhtu just tihti, et ma lugemisega meelega venitaksin, et hea lugu liiga ruttu otsa ei saaks. Varasemast jäi kahe silma vahele Siim Veskimehe “Poolel teel” (Varrak, 2007), kus kõrval-kõrvaltegelasena ka vampiir ringi lippab.

Vampiiriraamatud pildijooksu ja muusikaga:

T. S.

Täiendatud 21.12.2012

Vampiiridest on aeg-ajalt juttu ka mujal, kui ilukirjanduses.

Päris hea raamat, mis võtab kokku vampiirimüüdid, isikud, kellele on vampiirindust süüks pandud, vampiiride ilukirjandusliku käsitluse, on Wayne Bartletti ja Flavia Idriceanu “Verelegendid. Vampiir ajaloos ja müüdis” (Olion, 2006). Muudes keeltes ilmunuist ja meie raamatukogus olemasolevaist tooks välja Matthew Bunsoni “The vampire encyclopedia” (Gramercy Books, 2000) ja Вадим Владимирович Деружинский “Книга вампиров” (Эксмо, 2008).

Vlad Tepesist saab lugeda Nigel Cawthorne raamatust “100 türanni: ajaloo õelamad despoodid ja diktaatorid” (Ersen, 2010) lk. 61–65, nahkhiirtest ja nende seostest vampiiridega on Eric Chaline raamatus “Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu” (Koolibri, 2012) lk. 174–177, krahv Dracula kirjanduslikuks lapiteki kujunemisest kirjutab Bernd Ingmar Gutberlet raamatus “Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet “ (Kunst, 2010) lk. 73-75. Joel Levy ilukirjandusega pikitud lühiülevaate vampiiridest leiab raamatust “Varjatud maailma looduslugu: valitud toimikuid Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist” (Varrak, 2001) lk. 208–213, Paul van Looni “Õuduste käsiraamatus” (Kunst, 1994)  on vampiiridest juttu lk. 9-29.

Põhjalikus filmiraamatus “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” (Varrak, 2004) leidub ka kokkuvõtteid vampiirifilmidest, n. “Vampiirid” (1915), “Nosferatu” (1922), “Dracula” (1931), “Bram Stokeri Dracula” (1992). Filmi  “Videvik” fännide rõõmuks on ilmunud Catherine Hardwicke’i “Videvik . Režissööri märkmik: kuidas me Stephenie Meyeri romaani põhjal filmi tegime” (Pegasus, 2009). Vampiirifilmidest on kirjutatud päris palju artikleid ja arvustusi, esile tõstaksin Marianne Kõrveri artikli “Nimetu igatsuse suletud ring” (Muusa .- 2007, suvi .- Lk.62-64), mille lähtepunktiks on “Bram Stokeri Dracula”, ning Emil Tode “Vere sundus” (Magneet .- 1995, nr. 16 .- Lk. 22–23), mis lähtub “Intervjuust vampiiriga”.

Vampiiridest kinolinal ja telepurgis:

T. S.