Archive for the ‘Põldaas, Mai’ Category

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng 2021

Hea lugemishuviline!

Tartu Linnaraamatukogu kutsub tänasest lugejaid osalema raamatukogu uues, läbi aasta vältavas lugemise väljakutse mängus.

Mängu eesmärk on lugemisrõõmu jagamine – koos erinevaid teemasid avastades võib jõuda raamatuteni, milleni omapäi võib-olla ei jõuaks. Mängus osaleda võib nii füüsiliselt ja/või virtuaalselt, paberil ja/või digitaalset mängulehte täites. Mängus osalemine on vabatahtlik, mängu ei pea mängima lõpuni ja/või mingis kindlas ettenähtud korras. Mäng vältab terve 2021. aasta ja arvesse tulevad 2021. aastal loetud raamatud. Vanusepiiranguid ei ole, kõik osaleda soovijad on teretulnud kaasa mängima.

Suvel teeme soovijatega üheskoos vahekokkuvõtteid, loosime auhindu ning peame piknikku. Aasta lõpus koguneme ja vahetame muljeid kogu aasta lugemiselamuste üle ning tunnustame usinamaid. Ühtlasi vahetame kogemusi mängu läbimise kohta ja peame plaane järgmise aasta osas.

Lugemise väljakutse kõige olulisem mängureegel on see, et selles mängus ei ole rangeid reegleid. Igaüks on teretulnud läbima mängu enda seatud sihi järgi. Samuti ei pane keegi pahaks, kui mängu käigus esialgu seatud kavatsused muutuvad. Põhiline on lugemisest rõõmu tunda!

Mängu läbides võib ise otsustada, kuidas siin toodud kriteeriume interpreteerida. Näiteks: kas läbi loetud raamat sobitada vastavusse nimekirjas toodud mitme kriteeriumiga või lugeda iga kriteeriumi puhul erinev raamat? Lugemisel võib keskenduda mingile konkreetsele žanrile ja/või lugeda vaid neid raamatuid, mida varem lugenud ei ole, jpm.

Soovitame enda lugemiste kohta teha märkmeid ja neid võiks ka teiste mängijatega jagada. Digitaalse mängulehe võib kopeerida enda blogisse, Google Docs’i vms, kust seda oleks hea soovi korral kaasmängijatega jagada. Kes soovivad end nö mängima registreerida, et saaksime infot jagada ühistest ettevõtmistest (esmalt suvine piknik ja vahekokkuvõtted, kus siis ka edasise osas üheskoos arutame), neil palume saata e-kiri aadressile: lugemismang@luts.ee

Loeme järgmist:

1. Need kuumad kuuekümnendad! – raamat 1960ndatest

2. Üks päev X elust – raamat kellegi elust (biograafia või autobiograafia)

3. Algaja rõõmud – 2021 ilmunud debüütteos

4. Nalja peab saama! – humoorikas, naljakas, lõbus lugemine

5. Ühe päeva liblikas – raamat, mis mingil hetkel palju tähelepanu pälvis, siis aga unustusse vajus

6. Varjatud anded – raamat, mis sai kuulsaks pärast autori surma

7. Otsustades välimuse järgi – kutsuvalt kujundatud kaantega raamat

8. Kus suitsu, seal tuld – raamat intriigi(de)st, sassis suhetest

9. Kõik pole kuld, mis hiilgab – raamat, mille osas kriitikud ja nö tavalugejad on eriarvamustel

10. Kuni surm meid lahutab – raamat, kus tegevus toimub surmajärgses elus ja/või teispoolsuses

11. Kellele lüüakse hingekella – raamat, mis käsitleb elu haprust, lakkamatut ohustatust ja/või üürikest kestust

12. Läbi raskuste tähtede poole – raamat, mis räägib kosmosest või mille tegevus toimub kosmoses

13. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea – raamat, mis on mingil moel seotud kooli ja/või haridusega

14. Aga meie ajal… – raamat, mis käsitleb mingi varasema põlvkonna elu ja tegemisi

15. Elas kord – muinasjutu-, rahvapärimuse, vms raamat

16. Kõlab kui luule! – luuleraamat

17. Vali kirjanikku nagu sõpra – sõbra poolt soovitatud raamat

18. Tähetolmune – raamat, mis on plaanis olnud läbi lugeda juba mõnda aega, kuid on mingil põhjusel seni lugemata

19. Jalutuskäik vikerkaarel – raamat LGBT+ autorilt ja/või tegelastega

20. Helendav ekraan – raamat, mis baseerub filmil, tv-sarjal, arvutimängul vms

21. Neljajalgse sõbraga – raamat, kus peategelaseks on keegi lemmikloom

22. Parem olgu sul sada sõpra! – raamat sõprusest

23. Mina ja maailm – reisiraamat

24. Harjutamine teeb meistriks – raamat, mis aitab omandada mingit oskust või kus keegi tegelastest omandab mingi oskuse

25. Kui kahtled, mine raamatukokku! – raamatukoguhoidja poolt soovitatud raamat

26. Läänemere lained – raamat, mis mingil moel käsitleb elu ja/või rahvast Läänemere ääres

27. Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema! – raamat kokkupõrkest erinevate rahvaste, kultuuride vms vahel

28. Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega

29. Elu maakera kuklapoolel – raamat Austraaliast või Uus-Meremaast (sh võib olla seda päritolu autori raamat)

30. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta – raamat ajaloost

31. Üks pilt võib rääkida rohkem kui sada sõna – pildiraamat

32. Sinuga ma läheks luurele – raamat usaldusest

33. Ilu on vaataja silmades – mingil põhjusel ilus raamat

34. Kes tegi? – krimiraamat

35. Kes teeb, sel juhtub – seiklusraamat

36. Raamat on alati parem – ekraniseeritud teos

37. Kui seda metsa ees ei oleks – looduse- ja/või keskkonnateemaline raamat

38. Seal, kus meid ei ole – raamat, kus tegevus toimub meie omast erinevas kultuuriruumis

39. Mina soovitan! – lemmikautori raamat

40. Varesele valu, harakale haigus… – tervishoiu teemaline raamat

Kes paberil mängulehe täitmise kasuks otsustab (lehe leiab meie teenindussaalidest ja/või saab alla laadida raamatukogu kodulehelt), see on nõus ehk jagama oma lugemisi meie füüsilistel kohtumistel.

Toredaid lugemiselamusi ja kaasa mängimise lusti!

Mai Põldaas

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Emily Dickinson „Kiri Maailmale”

Emily Dickinsoni „Kiri Maailmale” (Eesti Raamat 1988, Doris Kareva suurepärases tõlkes) on üks väga armas luuleraamat. Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, mida ma olen oma elus kõige rohkem lugenud. Ja enda lugemistest vist sõpradele kõige rohkem soovitanud ka! Seetõttu saab nüüd soovitus siiagi kirja.

Ma tulen! – silme ees
ilm pime – hiilguses!
Ma kuulen! – kõrvus nüüd
kui Tervitusehüüd!

Me jalad ujedad –
on unustatud nad –

Mu Püha – hõiska, Hing! –
Nad mäletavad mind –
Mu Paradiis – nii suur –
mu nimi – Nende suul –

(lk. 11)

Emily Dickinson on 19. sajandil elanud ja kirjutanud ameerika luuletaja. Teda peetakse tänini üheks olulisemaks poeediks Ameerika luules. 10. detsembril on tema 190. sünniaastapäev.

Kui õnnelik on Kivike
mis veereb kuhu kulgeb tee –
ei hooli ta Karjääridest
ei kindlusta end Häda eest –

Kuub sama algeline Hall
kui Universumil on tal
ja sõltumatu Päiksena
end seob või särab üksinda –

nii nagu muuseas täites mis
on ülim Olemise Viis.

(lk. 15)

Emily Dickinson elas eraklikku elu ja tema elu ajal ilmus vaid kümme luuletust tema ligikaudu 1800st luuletusest. Pärast luuletaja surma leidis õde tema kirjapandu, ning avaldas Emily luuletused kolmes köites. Dickinsoni luule aineseks on sellised suured teemad, nagu surm ja surematus, loodus, vaimsus, ka kaasaegne ühiskond. Luuletused on vormilt lihtsad, graafiliselt ajastule ebahariliku kirjapildiga. Tänapäeva kirjandusteadlased peavad Dickinsoni loomingut uuenduslikuks, proto-modernistlikuks, ja sellel on palju mõju olnud 20. sajandi luuletajatele ning teistelegi loojatele.

Ei eales enam – Tavalist –
ma tundsin – teisiti –
Mis kibedust ka polnud – üks
ei kordu – kunagi –

Või – kui ta ilmutakski end –
veel – mõnel Hommikul –
mu õndsus – tundus – aastateks
kõik mured muutvat mul –

Õnn nõnda suur – et õhetas
mu lihtsa Palge pääl –
end ilmutas – mu Silmades –
ei vaja sõnu – sääl –

Kui tiivust kantud – kõndisin –
mu jalad minule
nüüd näisid sama tarbetud –
kui saapad – Linnule –

Mu rõõm, see kiirgas kaugele –
Kuldsõnu jagasin
ma heldelt – Igaühele –
ja Kinke – külvasin –

Kui järsku – kokku kuivas kõik –
End tundsin – kaduvat –
sääl varisesid – mu Paleed –
jäi kätte – Kerjakott –

Küll haarasin – küll kobasin
liiv sõrmist sõrises –
Kõrb rullus lahti korraga
mu Kuldseis ridades –

Sääl naela otsas – ripub veel –
mu Kotiriidest rüü –
kuid kus mu pimestav Brokaat –
piisk – Indiat – on nüüd?

(lk. 26-27)

Originaalis on Emily Dickinsoni luule leitav lisaks erinevatele trükiväljaannetele täismahus ka erinevate andmekogude vahendusel internetis. Gutenbergi projekti kaudu, Emily Dickinsoni luulele pühendatud veebist, Poetry Foundation lehelt, Dickinsoni elekroonilisest arhiivist, Ameerika luuletajate veebist, jm.

On Jumal ikka kiivas küll –
ei või ta taluda
kui omavahel mängime
ja mitte temaga.

(lk. 52)

Alati võib käsitleda ja seletada, nuputada ja oletada. Luuletustega on mu meelest aga nii, et need kas kõnetavad sind või mitte; ja sa siis lähed nendega või mitte. Seepärast lisan siia veel mõned luuletused originaalis ja neile eestikeelse versiooni jätan teile endile leida „Kiri Maailmale” raamatust. Lugemiseni!

The soul selects her own society –
Then – shuts the Door –
On her divine Majority –
Present no more –

Unmoved – she notes the Chariots – pausing –
At her low Gate –
Unmoved – an Emperor is kneeling
Upon her Mat –

I’ve known her – from an ample nation –
Choose One –
Then – close the Valves of her attention –
Like stone –

(1862)

*

Elysium is as far as to
The very nearest Room
If in that Room a Friend await
Felicity or doom –

What fortitude the Soul contains
That it can so endure
The accent of a coming Foot
The opening of a Door –

*

The Soul unto itself
Is an imperial friend –
Or the most agonizing Spy –
An Enemy – could send –

Secure against its own –
No treason it can fear –
Itself – its Sovereign – of itself
The Soul should stand in Awe –

Mai Põldaas

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge” (Tänapäev 2017) pälvis mu tähelepanu raamatu teema ja tegevuspaiga tõttu. Mäed on mind alati võlunud ja olen kunagi Dolomiitides natuke matkanud.

Paolo Cognetti on itaalia kirjanik, kes alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” (2016) on tema esimene romaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega. Teost on palju tõlgitud, see on võitnud rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja toonud autorile rahvusvahelise tuntuse.

Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.

Loo kulg avab meile peategelase kasvamise loo. Kuidas lapsepõlves vanemad suviti teda mägedesse viivad, see temas esialgu vastakaid tundeid tekitab, hiljem aga möödapääsmatuks vajaduseks kujuneb. Enda loo jutustamisega samaaegselt räägib peategelane ka oma sõbra ja nende sõpruse kasvamise lugu. Sõbra perekond ja elukeskkond on peategelase omast kardinaalselt erinev. Pealtnäha on tegemist väga erinevate inimestega, ometi mõistavad nad üksteist ja klapivad omavahel esimesest hetkest.

Meisterlik on kirjaniku loo jutustamise viis ja toimuva edasiandmise stiil. Nii nagu mäkke minnes võiks olla teekonnal vajalik läbi mõeldud ja kaasa pakitud, nii on ka autor oma loo esitamise läbi mõelnud. Vajaminevad jõuvarud tuleb tasakaalukalt jagada, samas on teada, et teekonnal tuleb ette tugevaid emotsioone, ootamatusi, tagasilööke ja õnnestumisi.

Põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Foto: Dolomiidid, vaade Marmoladalt (Mai Põldaas)

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas