Posts Tagged ‘austria’

Hans Platzgumer „Serval“

Hans Platzgumeri romaan „Serval“ („Am Rand“, Zsolnay 2016)

Tahan soovitada kirjandusfestivali Prima Vista külalise, austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeri viimast romaani, mis eelmisel nädalal jõudis raamatukauplustesse ja ootab avastamist. Teose tõlkis eesti keelde Piret Pääsuke ja andis välja Tartu kirjastus Toledo.

„Serval“ on romaan 40ndates eluaastates Gerold Ebnerist, kes ärkab varahommikul, et tõusta Bocksbergi mäele, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm.

Lõuna-Tirooli juurtega Gerold on üles kasvanud ilma isata nukras sisserännanute asulas Vorarlbergis, kus omavahel rivaalitsesid erinevad poistekambad ning ainukest pidet pakkus karatetreening koos sõbra Guidoga. Ema oli pühendunud usule ja nõrgemate aitamisele, poiss oli palju üksi ning iseseisvus ruttu. Pinget pakkusid poiste omavahelised, kohati lausa eluohtlikud jõukatsumised. Geroldist kasvas eraldihoidev üksik uitaja, kelle saatus viis kokku hingesugulase Elenaga, aga ühel päeval kaotas ta nii armastatu kui ka kummalisel kombel nende ellu tulnud lapse.

Raamatus on palju surmasid, aga Alpi kriminull see pole, pigem filosoofiline romaan. Surm on Gerold Ebneri saatja lapsepõlvest peale – ta näeb mitut surma kõrvalt, kaks inimest on ta oma käega surmanud ja lõpuks kaotab lähedased, keda kõige rohkem armastab. Mäe tipus paneb Gerold kirja aruande oma elust: kinnise loomuga mehe pihtimuse suureks kasvamisest ja elu murrangulistest hetkedest, saatuslikest otsustest ja otsuste tegemata jätmisest, õnnest ja õnnetusest, sõprusest, vastutuse võtmisest ja leplikkusest.

Raamat on viimase leheküljeni (ca 200 lk) põnev, sügav ja intensiivne. Platzgumeri stiil on ilustusteta, täpne ja lakooniline, kuiva huumoriga, oma lihtsuses lummav. Selles on tajutav kompositsioon ja rütm. Võrdlused teiste saksa keeles kirjutavate autoritega ei ole kerged tekkima, aga kohati arvasin ära tundvat Ulrich Seidli (dokumentaal) filmidest tuttava atmosfääri ja paljude austria kirjanike teostes kummitava ängi ja tumeduse, mille taga on enamasti üksildus, sõnatus ja vägivald. Kui ikka mägede vahel orgudes on külasid, kuhu mitte kunagi ei paista päike, siis mingi vari salvestub ilmselt ka inimeste geenidesse!

Platzgumer on psühholoogiliselt veenev jutustaja, kes oskab naha vahele pugeda, lugeja taluvuse piiril mängida, nii et kurgus pigistab ja kõhus pöörab. Autor ei õigusta ega mõista oma kangelase käitumist hukka. Ta jätab selle lugeja teha ja nii juhtubki, et raamat ei lase lugejat veel tükk aega pärast raamatu kõrvalepanemist vabaks.

Kes saksa keeles loeb, võiks järgmisena ette võtta Hans Platzgumeri Tšernobõli romaani „Elefantenfuss“ („Elevandijalg“).

Lõpetuseks natuke ka autorist. Lasen tal endal kõnelda. Prima Vista moto on tänavu „Seitsme maa ja mere taga“. Palusime kõigil väliskülalistel vastata küsimusele, mis asus tema jaoks lapsepõlves seitsme maa ja mere taga ja mis asub seal nüüd? Hans Platzgumer vastas nii:

„Olen kasvanud üles mitmest-seitsmest mäest ümberpiiratuna, Innsbruckis keset Alpisid, ja alates sellest ajast, kui suutsin juba enam-vähem selgelt mõelda, olen ikka tahtnud üht: minna ära võimalikult kaugele, avardada oma silmaringi, õppida tundma teistsuguseid elamise ja mõtlemise aluseid. Seda olengi ma sestpeale teinud ja teen ka edaspidi. Põhimõtteliselt pole muutunud midagi selles uudishimus ja avatuses, millele ennast kannustan. Isegi kui nüüd, pärast aastakümneid kestnud rändurielu, on paljud kunagi hullutavalt valged laigud mu isiklikult maakaardilt kadunud ja mul tuleb need illusioonid minetanult reaalsusele loovutada, on ikka veel just võõrapärane see, mis mind lummab ja ligi tõmbab ja mind kirjanduse loomisele inspireerib.“

Linda Jahilo

Valerie Fritsch “Winteri aed”

fritschwinteriaedTartu Linnaraamatukogu kohvikuruumis 1. korrusel toimub 26. jaanuaril algusega kell 16.00 kirjanduskohvik. Kõne all on Valerie Fritschi „Winteri aed“.

Nüüdseks on Austria kirjanik, kooloni armastaja, fotokunstnik ja maailmarändur Valerie Fritsch (sündinud 1989 Grazis) meie saksakeelse kirjanduse huvilise jaoks mitte enam tundmatu nimi ja nägu. Eelmise aasta maikuu alguses astus ta koos oma romaaniga „Winters Garten“ ja selle eestikeelse vastega „Winteri aed“ (tlk Terje Loogus; raamatud ka Tartu Linnaraamatukogus) üles kirjandusfestivalil Prima Vista.

Sellele raamatule eelneb debüütromaan „Die VerkörperungEN“ (ka Tartu LRs; eesti k: „KehastumisED“), mille juba varases nooruses ainuomase kirjandusliku käekirja omandanud Valerie Fritsch ilmutab 2011. aastal. Aasta hiljem järgneb reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ (ka Tartu LRs), väljendamaks muuseas autori armumisolekut kauguseigatsusse: „Maailm on minu sisikond“.

fritschkinderPöördeliseks aastaks kujuneb 2015, mil ta avaldab märtsi lõpus koos ema Gudruniga luulekogu „kinder der unschärferelation“, võidab juuli alguses looga „Das Bein“ („Jalg“) Ingeborg Bachmanni nimelisel konkursil Klagenfurtis suisa kaks auhinda, ja mis peamine, märtsi alguses annab Suhrkampi kirjastus välja Valerie Fritschi ligi kolmeaastase töö vilja: romaani „Winters Garten“, mis sügisel jõuab ka Saksa Raamatuauhinna 2015 longlistʻi.

Apokalüptilist surmaigatsust täis pilte „Winteri aeda“ võib kõrvutada näiteks Lars von Trieri „Melanhooliaga“ ja Hieronymus Boschi triptühhonitega. Kirjandusest meenuvad mulle ühe hoobiga Marlen Haushoferi „Die Wand“ (1963; „Üksinda maailmas“), Thomas Glavinici „Die Arbeit der Nacht“ (2006; „Öötöö“) ja Cormac McCarthy’i „The Road“ (2006; „Tee“). Mis aga viib nii noore inimese maailmalõpu teema juurde ja mida on tal selle kohta öelda? Ega Valerie Fritsch polegi päris tavaline noor: väga varakult alanud maailmarännakud, suur lugemus, igakuised paaripäevased endometrioosi poolt põhjustatud kirjeldamatud valud kujundavad ja mõjutavad tema maailmatunnetamist.

„Winteri aed“ on tekitanud vastakaid arvamusi, ka keelelises mõttes. Kuid kohati on mul küll tunne, et kritiseerijad pole süvenenud sellesse, kuidas kirjanik jutustab. Just see küsimus teebki apokalüpsise teema kujutamise „Winteri aias“ põnevaks. Sarnaselt romaani peategelase Anton Winteriga jälgib Valerie Fritsch välis- ja sisemaailma senikaua, kuni vaatlemine saab keeleks. Keelt lihvib ja rütmiseerib ta aga peaaegu peensusteni, kuni kõik kõlab. Kirjutamine tundubki Fritschile pigem komponeerimisena klaviatuuril. Ta tõepoolest otsekui püüaks luua, nagu märgib väga tabavalt Saskia Nitsche, „kontrapunkti üha viletsamaks muutuvale maailmale“. Olgu öeldud, et muusikal on „Winteri aias“ vägagi oluline koht.

fritschwintersgartenKeelelise perfektsionismi poolest võiks Valerie Fritschi võrrelda Kanada kirjaniku Alice Munro’ga, poeetilise, ent karmi, kohati sünge pildikeele poolest aga saksa kirjaniku Herta Mülleriga. Vaatamata puhuti ehk liigagi paksudele impressionistlikele pintslitõmmetele ning lopsakale baroksele ja paiguti vanamoelisele väljendusviisile on noore kirjaniku keele heli- ja pildirikkus meeliköitvad. Oma pildikesed paigutab Fritsch allegoorilisse ruumi, et vaadelda ja uurida maailma ja selles olemist läbi vastandlikkuse, duaalsuse prisma: elu ja surm, harmoonia ja kaos, armastus ja apokalüpsis, müüt ja suurlinn ning loodus ja (hääbuv, manduv) linn, õitsev aed ja metsistunud aed. Oma jutustuse seab ta samuti kahe vastandi, justkui väljaspool aega asuva, paradiisisarnase aia ja apokalüpsise vahele.

Romaani peategelane, viiulimeistri poeg Anton Winter kasvab üles suurperes müstilises aiakoloonias, mille on kunagi vastukaaluks trööstitule linnaelule (Jean-Jacques Rousseau „Tagasi loodusesse!“ kumab siit läbi) loonud vabrikantide pojad ja loodusarstid. See on koht, kus vastamisis seisavad „tugev armastus ja kõikvõimas surm“ (83): pesunööril ripuvad kõrvuti öösärgid ja surisärgid; kalmuküngastel kasvavad vaarikad; sahvris hoitakse nii juustukerasid, leedrimahlu kui ka kuut purki vanaema nurisünnitistega (16). Palju räägitakse selles aias surmast, „sest kuidas saab kunagi rahus surra, kui sellest vaikida“ (14). Ja Anton, kes on vaimustunud elust, laseb end nakatada ka vaimustusel surmast, mis tundub talle olevat „meeldivaks rahupaigaks selles majas ja aias“ (17), kus „kõik elas ja muutis pidevalt kuju, tuli, läks, ajas juuri ja kadus selles mesitarus“ (10). Hiljem on aed, Antoni „eksisteerimise eeldus“ (100), koht meenutamiseks ja igatsemiseks ning linnas talumatu viletsuse ja läheneva lõpu unustamiseks.

wintersgartenParadiislikust aiast satub lugeja „hapult ja orgaaniliselt“ (42) lõhnavasse, maailmalõpu ootuses manduvasse mereäärsesse linna, kus hirmust hullunud ja skeletiks kõhnunud inimesed paluvad kirkutes nii ööl kui päeval armu. Muutused on toimunud mingite kohutavate sündmuste tagajärjel. Kuid nagu nüüdseks 42-aastane otsajäänud – „kondid olid nagu d i n o s a u r u s e l“ (37; minu sõrendus; vt saksakeelset, autori enda kujundatud raamatuümbrist) – linnuaretajast Anton, kes elab linna kõige kõrgemas majas, kõigist kõige parema vaatega klaaskuubist korteris, hiljem nendib, on seekord kõik teisiti: „Aga seekord on teisiti. Vaata vaid tänavatele. Linnad surevad. Maa on haige. Meri möllab. Linnud lendavad minema. Kogu aeg puhub tuul. Ja vaata, kui vaikseks nad kõik on jäänud, vaata, kuidas neil kõigil istub üks ja sama hirm kontides, kui nõutult me kõik akna all seisame, justkui oleksime identsed, justkui poleks vahet, kas ollakse see või teine.“ (60)

Ent kõigest hoolimata sünnivad surmhaigel maal lapsed ja juubeldavad õhus pääsukesed (55). Just viimaste päevade kaoses armub Anton esimest korda elus, kõrvuni (unsterblich: surematult), endisesse mereväe ohvitseri, sünnitusmajas vabatahtlikult töötavasse punapäisesse Frederikesse. Nende peaaegu tingimusteta armastus meenutab klassikalisi armastajatepaare, ent erinevalt neist on Anton ja Frederike määratud armastama koos „to endless night“ (William Blake; vt romaani motot), nad on „lõppmängus“ (61), kuid nad on seal lõpuvastased nagu arvutimängudes.

fritschverKoos Frederike, venna Leanderi, tolle naise Marta ja tema sünnitusmajas ilmale tulnud lapsega pöördub Anton teist korda tagasi aeda. Taas on, nagu esimeselgi naasmisel, sügis. Talvel ootavad nad „s k e l e t i s t u n u d“ (109; minu sõrendus) maastikul – lõpuks ainult kolmekesi: Anton, Frederike ja laps – saabuvat maailmalõppu.

Vihjeid maailmalõpu teemale leidub juba Valerie Fritschi esimeses romaanis „KehastumisED“, „Winteri aias“ aga liigub ta järjekindlalt lõpu poole, kasutades (maailma)lõpu-motiivi küll otsesõnu, küll kaudselt. Muuhulgas kõmiseb massienesetappude paikades valjuhäälditest Linda ja Paul McCartney’i „Live and Let Die“ (44). Hiljem harjutab aias maailmalõppu Anton, mängides häälest ära läinud klaveril impressionistliku helilooja Maurice Raveli „Kontserti vasakule käele“, mille peateema sarnaneb ‚Dies irae‘-motiivile ja mida vanaema lasi tal lapsepõlves harjutada, kui oli näinud pianist Paul Wittgensteini fotot tühjalt rippuva fraki varrukaga. Ja enne kui Antonil läheb silme ees kõik mustaks, ilmutab end talle teistehulgas vanaema, kes laulab nagu esimeses peatükiski „Das Glück ist ein Vogerl – wann fliegt es zu mir“ (125; „Õnn on linnuke – millal lendab ta mu juurde“).

Siiski näib autorit huvitavat mitte niivõrd apokalüpsis kuivõrd just inimese käitumise ja tundmuste uurimine ekstreemolukordades, piirisituatsioonides. „Ma elan vormides ja piltides ja midagi ei ole nii tähtis kui kolmemõõtmeline keha maailmas“ – sõnastab Fritsch romaanis endisest prostituudist ja nüüdsest arstist „KehastumisED“ oma postulaadi kehast, mida ta järgib ka reisiraamatus (vt nt kirja Etioopiast) ja „Winteri aias“ ning millega ta asetub teatud mõttes oma maa kirjandustraditsiooni, kus (naise-) keha käsitlevad Marlen Haushofer, Elfride Jelinek, Ilse Aichinger. Fritschi huvitavad absoluutselt kõik kehal toimuvad lood, otsekui kirjutanuks ta kogu oma „kehaga“ (Hélène Cixous).

valeriefritschloebOtse kehal leiab aset ka „tulevane tõsiasi“ (30), surm, mis nagu kõik lõplikud asjad, ja üldse fundamentaalsed teemad, on Fritschi alati köitnud. Oma vaimustuse kannab ta üle Antonile ja Frederikele, kelles mees tunneb külgetõmbavat „võimu ja surma“ (46) ja kes on vaimustunud sellest, mis kisub maa(ilma) laiali, ja sellest, mis hoiab teda koos: „armastusest ja õudusest“ (39), ilust ja morbiidsusest.

Kui maailm on lõppenud, kõlavad Anton Winteri unenägudes Joy Division (linnas raadiost kuulatud „Love will tear us apart“) ja romantiline Sergei Rahmaninov. Ärgates – on see siis ikka veel unes või teispoolsuses või ilmsi – kuuleb ta esmalt vaikust, hiljem näeb ta lähenemas varje ja kujusid. Kõik nad tulevad aeda, tollesse igatsuste paika. Tulevad kõigele vaatamata. Nii nagu kõigele vaatamata asuvad pärast apokalüpsist teele Cormac McCarthy’i isa ja poeg. Sest nii nagu vanad mütoloogiad pajatavad, peidab iga maailalõpp endas ka juba millegi uue sündi. „Mind on alati huvitanud, mis saab edasi, seepärast oleksin ma ühte asja meeleldi kogenud: olla muna, millest koorub uus inimene.“ (66)

Eve Pormeister

Loe ka Linda Jahilo arvustust.

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Valerie Fritschi karm ja poeetiline „Winteri aed“

waleriefritschNoore austria kirjaniku (sündinud 1989) romaan „Winteri aed“ jõudis poelettidele nädal-poolteist tagasi (kirjastus Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) ja juba sel nädalal on võimalik autori endaga kohtuda kirjandusfestivalil Prima Vista. Kohtumine Valerie Fritschiga ja „Winteri aia“ esitlus toimub neljapäeval, 5. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikuga ajab juttu tõlkija Kristel Kaljund, kes on tõlkinud eesti keelde näiteks Daniel Kehlmanni kolm raamatut.

Valerie Fritsch sündis Grazis, ta õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur, sest umber poole aastast reisib ta mööda maailma ringi, põhiliselt Aafrikas ja Aasias. Enne tähelepanu äratanud „Winteri aeda“ („Winters Garten“, 2015) on Fritschilt ilmunud romaan, luulekogu ja fotodega reisikirjade raamat „Maailm on minu sisikond“ („Die Welt ist meine Innerei“). Mainekalt Bachmanni auhinna konkursilt tõi ta möödunud aastal koju publikupreemia.

fritschwinteriaedFritschi apokalüpsise lähenemist kujutava romaani teeb eriliseks selle hämmastavalt rikas ja kaunis keel. See on lopsakas, lausa barokne, kirjanik maalib keelega nii tundelisi kui ka väga karme pilte. Kriitkud on nimetanud romaani võimsaks ja poeetiliseks ning võrrelnud Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia“.

Winteri aed on idülliline aiakoloonia väljaspool linna, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb, aga nagu looduses ikka, ka närbub ja sureb. Autor kirjeldab romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlve paradiisi menutavas aias ning viib seejärel lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Keset koostlagunevat maailma armub Anton Winter elus esimest korda. Romaanist leiame kirjaniku nägemuse sellest, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas.

fritschwintersgartenMind võlus raamatu esimestest lehekülgedest alates autori keelekasutus. Paar näidet ka, esiteks aiaidülli kirjaldusest: „Anton Winteri lapsepõlv oli kuhjaga täis kõrget heina ja teeroose ja rohelisi õunu puudel, mida terve suvi ihaldavalt vaadati, nii et nad millalgi häbelikult punastasid. Vanad ja haiged olid kodus, ja läbi õhukese naha tungis päikesevalgus kuni skeletini, kui nad istusid kellukate keskel, nii haprad, justkui oleksid üks nende seast.…Tuhandete kaupa puhkesid üle öö sirelipõõsaste õied, nii et tundus, nagu läbistaks aeda sahin.“. Teine tekstilõik mereäärsest linnast, kus elu laguneb koost: „Ükskõik kuhu Anton vaatas, lisaks lastele liikusid majaridade vahel ka loomad. Teda ehmatasid tänavakoerte karjad, kes jooksid hämaruses, hambad verised ja silmad kurvad, ja vaatasid mitu korda tagasi, justkui oleksid nad midagi unustanud. Ta saatis pilguga … lahti lastud tsirkuseloomi, kes surusid end fassaadide varju. Kõhnad olid nad ja hirmuäratavad. Nad marssisid läbi linna, just nagu oleksid pikal reisil“.

Valerie Fritsch on varaküps noor kirjanik, kes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega: tema vaateväljas on terve eluring sünnist surmani, maailma ilu ja valu. Ta „vaatab“ vanade inimeste sisse sama usutavalt kui laste ja armastajapaari mõtetesse või unenägudesse. Kahtlemata pole ta ainuke (hiljuti ilmus eesti keeles poola kirjaniku Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased“, kes kirjutas oma põhiteosed 20ndate eluaastate esimeses pooles), aga selliseid on vähe.

fritschderweltJah, võib-olla otsija leiab kohati ka noore autori romantilist, kõiketeadvat lähenemist või liiga suurt mängulusti keelega, aga see ei ole kindlasti esiplaanil. „Winteri aed“ on terviklik ja haarav teos.

Mõtlen ikka, et mis nende austerlastega lahti on – loodus näeb välja nagu piltpostkaardil, aga nad kirjutavad apokalüpsisest nii häid raamatuid (või on mässumeelsed nagu Jelinek!)! Keda võluvad romaanid apokalüpsisest, on kindlasti lugenud austria kirjanike teoseid nagu Marleen Haushoferi „Üksinda maailmas“ või Thomas Glavinici „Öötöö“ (ka Terje Looguse tõlge), või siis hoopis Robert Schneideri sünget avastamata geeniuse lugu „Une poolvend“. „Winteri aed“ on selle rea väärikas jätkaja.

Linda Jahilo

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

meelis_friedenthal_lauri_kulpsoo_pilt

Meša Selimović „Derviš ja surm”selimovicdervis

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”banksrelvadekasutus

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”musilomadustetamees

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”danteporgu

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

ishiguroholjuvamaailmaMiks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

tartulinnaraamatukogu100Foto Lauri Kulpsoo

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

haushoferwandKõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.haushoferuksinda

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

marlenehaushoferTeisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).wandfilm

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.