Posts Tagged ‘austria’

Angela Lehner “Vater unser”

Angela Lehneri (s. 1987 Klagenfurtis) kirjandusse tulemine oli nii jõuline, et mõjus jalaga ukse lahtilöömisena. Oma debüütromaaniga “Meie isa” (“Vater unser”) ta justkui hüüab: siin ma olen ja minust mööda vaadata ei saa! Tõepoolest ei saanudki, romaan äratas tähelepanu: jõudis Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja ja võitis Austria raamatuauhindade jagamisel parima debüütteose auhinna.

Lugeja tunneb end Lehneri romaani lugedes täpselt nii ebakindlalt ja kohmetult nagu tunneks iga eelneva kogemuseta inimene vaimselt haige inimesega suheldes, sest autor jutustab perekonna- ja haiglaloo vaimse tervise häirega noor naise vaatenurgast. Ta teeb seda hoogsalt, värskelt ja võluvalt. Pinge püsib üleval nagu heas kriminaalromaanis.

Romaan algab vastuolulisi tundeid tekitava peategelase Eva Gruberi saabumisega Viini psühiaatriahaiglasse. Lugedes süveneb kahtlus, et Eva on enda haiglasse sattumise nö korraldanud, pääsemaks lähedale toitumishäirete tõttu ravil viibivale nooremale vennale Bernhardile. Eva näeb end venna päästjana, ainsa alfainimesena perekonnas, kes peab vastutama ja tegutsema. Miskipärast ei taha Bernhard lasta end päästa, ta hoiaks oma õest nii kaugele kui võimalik. Miks see nii on, mis nende vahel on juhtunud, jääb romaani üheks põnevamaks ja pinget hoidvamaks küsimuseks.

Romaani teeb võluvaks asjaolu, et mitte midagi ei saa sulaselge tõena võtta. Autor on loonud tegelase, kes on küll sümpaatselt nutikas ja teravmeelne, aga samas suur valetaja ja manipulaator. Pikkamööda selgub, et karismaatilise Eva Gruberiga pole kõik nii heas korras kui esmapilgul paistab, ta vajab tõesti abi, oleks vajanud juba lapsepõlves. Midagi läks selles perekonnas kapitaalselt valesti, sest mõlemad lapsed on täiskasvanuikka jõudes maandunud vaimuhaiglas. Kas ema ja isa olid lihtsalt saamatud lapsevanemad, kes vaikivas külaühiskonnas ei tulnud oma eluga toime? Või oli seal midagi rohkemat?

Angela Lehner jutustab perekonna- ja haiglaloo kolmes peatükis: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ta saadab kriitilisi nooli katoliiklusest läbiimbunud Austria suunal, andes romaanile tugeva ühiskondliku mõõtme. Aga see on ka sümpaatselt austriapärane raamat, juba tänu rohketele austritsismidele ja aeg-ajalt ette tulevale murdekeele.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
Raamatud, millest räägitakse
nii eesti kui saksa keeles.

Christine Leunens „Vangistatud taevas”

See on üks väga raske raamat. Aga hea.

Neil, kes on käinud kinos „Jänespüks Jojo” filmi vaatamas, pole palju tuttavat leida ning nähtut kirjutatuga võrrelda pole mõtet, sest nagu raamatu kaanel märgitud, on see andnud filmiks inspiratsiooni ja mõlemad on täiesti iseseisvad teosed. Suurim erinevus peale tonaalsuse on see, et filmi tegevus on ajaliselt niiviisi kokku surutud, et Johannes ei kasva, raamatus aga saab poisist pärast Jungvolki (10-14 aastased) Hitlerjugendi (14-18 aastased) liige ja sõda lõpeb juba poole raamatu pealt, raamatu tegevus aga 1949. aastaga. Natukene on autoril endalgi Johannese vanusega asjad sassis, sest Viini pommitamise ajal 1943. aastal räägib poiss, et õhutõrje abilisteks võeti viieteistkümneaastaseid ja kuidas nemad, nooremad, neid kadestasid, aga kuna raamatu alguses on tema sünniaastaks 1927, pidanuks ta ise olema juba kuusteist.

Johannes on üsna tavalise keskklassi pere laps, tema vanem õde on mõne aasta eest surnud. Mingil põhjusel (tema perekond on teistsugune, põletamisele kuuluvate raamatute peitjat sorti) allub ta väga kergesti koolis tehtavale propagandale, marsib innukalt koos sõpradega, nii et jalad verivillis, on uhke, et just tema põlvkond päästab maailma, ja vaidleb tuliselt oma isaga loogika ja tunnete teemal. Isa toob näiteks rea arve 430-440 hertsi vahel, mis on lihtsalt helisagedust näitavad arvud. Siis mängib ta need noodid pojale otsa vaadates ja ütleb, et see on see, mida ta tunneb, kuuldes poega rääkimas. „Emotsionaalsus on jumala arukus meie sees,” ütleb isa.* Aga poeg enam Jumalat ei usu ja füürerit armastab ta ka juba rohkem kui isa. Äärmiselt õõvastav on tema jutuajamine sõber Kippiga Jungvolki laagris, kus nad on pidanud partidel kaelu kahekorra keerama. Nimelt küsib Kippi, kas Johannes suudaks ta füüreri heaks ära tappa. Nad teadsid, et kumbki seda teineteisega teha ei suudaks. „Aga me mõlemad olime nõus, et see pole hea – me olime nõrgad ja pidime enda kallal tööd tegema. Ideaaljuhul, ütles üks juht meile, peaksime suutma sülelapse peaga vastu seina lüüa ilma midagi tundmata. Tunded on inimkonna kõige ohtlikum vaenlane. Eelkõige just neid peame me tapma, kui tahame saada paremateks inimesteks.” (lk 43) Ei ole raske kujutleda, et võõrandumine vanematega on sel juhtumil vastastikune. Kui Johannes raskelt viga saanuna koju ema põetada jääb, saab ta aru, et ema siiski armastab teda, ent konfliktidest pole ikka pääsu, sest ta on oma vigastuse üle uhke ja peab emale Hitleri pühast üritusest loenguid edasi. Kodus põdemise ajal ta ärklikorruse seina seest õe kunagise sõbranna Elsa leiabki.

Raamat kirjeldab põhjalikult tema vastandlikke ja heitlikke tundeid, tema suhtlemist tüdrukuga, kes õigupoolest on noor naine, u kuus-seitse aastat Johannesest vanem. Lugedes, kuidas arenevad nende suhted, tekib vahepeal Johannese suhtes suisa tülgastus, nii väärastunud tundub ta. Kui lubada endal aga süveneda, siis ka haletsus, sest sellelt noormehelt on riik, süsteem, või isake Hitler võtnud kõik – tema lapsepõlve ja nooruse, hariduse (sest enamus koolitundidest kulus füüsilisele ettevalmistusele sõjaks või propagandale), ainsa sõbra, vanemad; ta on sandistatud nii füüsiliselt kui vaimselt. Sandistatud on ka Elsa, kes on aastaid hirmust värisedes elanud peidus, vahel sõna kõige otsesemas tähenduses põranda all, ilma värske õhu ja valguseta, pesemata, toitudes sellest, mida pererahvas on niigi kasinatest sõjaaegsetest normidest kõrvale panna suutnud, päevade kaupa kellegagi rääkimata. Omamoodi on Elsa ja tema eest hoolitseva Johannese suhe vangi ja vangivalvuri oma, kuid vahetevahel nende rollid justkui vahetuvad, nad on teineteise pantvangid. Mingil hetkel hakkab kogu senine elu Johannesele uskumatuna tunduma: et sõda üldse toimus, et tema poolt imetletud mees võis sooritada enesetapu. „See kõik oli liiga pöörane. Mu enda elugi ei tundunud reaalne; kuidas sai Elsa oma seda olla?” (lk 200) Nende elud on ka vastandlikud – kui Elsa on füüsiliselt väga piiratud ruumis, siis on tema mõistus ometi vaba ja võib minna kuhu tahes. Kõik need kohad ei ole head ja nii võib mõistus vahel kaduma kippuda. Johannes on füüsiliselt vaba liikuma, kuid tema mõtted on väikeses ruumis Elsa juures. „Vähehaaval hakkas mu kujutlusvõime kannatama. Ma võisin teda mõttes külastada, aga ta ei saanud tulla välja, et külastada mind. Nii palju kui ma ka ei püüdnud, hajus mu kujutluspilt temast otsekohe, kui ma ta tema vangistusest vabadusse lasksin.” Kas ja kes vanglast välja saab, saab lõpus mõnevõrra selgemaks.

Keeruline on kirjutada, kui ei taha väga palju sisu paljastada, aga midagi peab ometi ka lugejale avastada jääma. Sellepärast lisan vaid, et juttu tuleb veel sellistest kindlatest asjadest, nagu Viini jagamisest liitlaste tsoonideks või pärandimaksudest, ja väga ebakindlana tunduvatest asjadest nagu tõde ja vale, samuti elu võimalikkusest ilma valedeta.

Kaja Kleimann

________________

* Tahtsin vaadata, mis noodid need on, mida isa mängis, kujutledes, et see on mingi kurb vs rõõmus meloodia. Tuleb välja, et nende numbritega ei saa mingit meloodiat mängida, küll aga on neile sagedustele ehitatud terveid teooriaid, mille kohta annab netist lõputult palju lugeda, samuti natsidega seotud vandenõu, millele Leunens võis vihjata: natside propagandaminister Joseph Goebbels olevat soovi(ta)nud 440 hertsi, sest uskus seda mõjuvat inimestele teatud kindlal viisil, muuhulgas neid sõjakamaks muutes. Ilma salapärata on 440 hertsi esimese oktavi a sagedus, mis määrati Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil, varem oli selleks Viini kongressil aastal 1885 määratud 435 hertsi. 1885. a kasutas Itaalia samuti 440 ja Prantsusmaa 432 hertsi, lõplikule kokkuleppele 440 hertsile jäämise kohta kirjutati alla 1953. aastal. Erinevaid häälestusi kasutatakse ka tänapäeval, nt dirigent Frider Bernius kasutab 415 hz barokkmuusikas, 430 hz klassitsistlikus muusikas ja vararomantismis ning 440 hz hilisromantismi ja nüüdismuusika puhul.

Maagiline realism lastele. Rupert Kingfisher „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ja Christine Nöstlinger „Konrad ehk Laps konservipurgist“

Maagiline realism on omapärane kirjandusvool, mis võib lugeja reaalsustaju ootamatult kõikuma lüüa. Fantaasiakirjanduse puhul on juba algusest peale aru saada, et tegemist on teistsuguse maailmaga, kus kehtivad isesugused reeglid, ning lugejal jääb üle ainult nautida uue maailma loomist ja selles olemist. Maagiline realism on aga salakaval – ta uinutab alguses lugejat muljega meie reaalsuse reeglite järgimisest, tukutades iga skeptiku valvsuse. Siis aga lööb ta lugejale panniga pähe, tõmbab vaiba alt ja lööb veel paar korda kindluse mõttes näkku-makku, jätab ta sinna maha kägarasse taganutma turvatunnet, mida enam ükski raamat ei suuda tagasi tuua.

Tegelikult ei ole asi nii hull. On hoopiski lõbus ja naljakas. Ja seda tõestavad Rupert Kingfisheri „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ning Christine Nöstlingeri „Konrad ehk Laps konservipurgist“.

Kingfisheri Pamplemousse on tegelikult edukas lasteraamatute sari, millest kahjuks eesti keelde on tõlgitud üksnes esimene osa. Loo keskmes on proua Pamplemousse oma imepäraste hõrgutiste poega, kuhu satub pasteedi otsinguil olev nooruke tütarlaps Madeleine. Madeleine töötab nõudepesijana oma õela ja ahne onu Lardi juures. Peale pasteedi ostmist ja onu restoranis klientidele pakkumist rullub lugeja ees lahti ootamatuste virvarr, mis vaatamata äkilistele keerdkäikudele lõppeb kõigi jaoks enam-vähem õnnelikult. Kingfisher on näinud vaeva esteetilise õhustiku loomisel, mida paljude lasteraamatute puhul just väita ei saa, ja see teebki tema teksti silmapaistvaks. Väga tugevalt on tunda Roald Dahli mõjutusi tegelaskujude loomisel ja tegevustiku absurdsuse kujutamisel. Kingfisheri maagiline realism õhkub ümbritsevast ja ei ole eriti selgepiiriliselt eristatav, see on pigem aimatav.

Nöstlinger on väga tuntud lastekirjanik ja seetõttu on tema raamatud lausa kooli soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Erinevalt Kingfisherist ei näe Nöstlinger õhustiku loomisega vaeva, vaid keskendub rohkem tegelaste sisekõnele, dialoogidele ja tegevustikule. Raamatu peategelaseks on järjekordne proua, seekord Bartolotti. Berti Bartolotti on veidrik (ja tegelikult on see vähe öeldud), kes saab endale postiga konservipurgi, millest tuleb välja 7-aastane poisslaps Konrad. Konrad on tegelikult ekslikult saadetud valele aadressile, aga sellele jõutakse jälile alles siis, kui proua Bartolotti on juba jõudnud Konradisse kiinduda. Selleks, et teada saada, mis saab edasi, peab raamatut lugema. Nöstlingeri maagiline realism on otsekohesem ja see tuleb esile läbi tegelaste, kelle olemuses, käitumises on midagi ebareaalset. Siiski jääb tal alati alles väga tugev side tavareaalsusega, sest tegelasi ümbritsev maailm on sama, milles elame ka meie.

Mõlemad raamatud on mõeldud lugemiseks algklassilastele. Kingfisheri raamat on jaotatud lühikesteks peatükkideks ja teksti on leheküljel vähe, nii et see sobib pigem usinamatele 7- ja 8-aastastele, ning neile vanematele lastele, kelle jaoks lugemine ei tule eriti kergelt. Nöstlinger on aga keerulisem ja suuremat väljakutset pakkuv, kuigi süžee on kaasahaarav ja ääretult põnev, võib tekstirohkus lapsele pelutavalt mõjuda.

Liis Pallon

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Üks tõeline armastusromaan, Daniel Wisseri “Mägede kuninganna”. Muidugi on kõik romaanid, väheste eranditega, armastusromaanid. Teistpidi, Walter Benjamin on essees “Der Erzähler” (“Jutustaja”), viidanud, et surm õigustab kõike, mis jutustajal öelda on, surm annab talle jõu (Tod ist die Sanktion von allem, was der Erzähler berichten kann. Vom Tode hat er seine Autorität geliehen). Walter Benjamin vastandab Konstantin Leskovist kirjutades lugude jutustamist muu kirjandusega, aga seda vahetegemist ei peaks mina siin oluliseks ja usun, et surma võib heade tulemustega iga kirjandusteose sügavamaks põhjuseks pidada. Ühel või teisel viisil kirjutatakse alati surmast.

Wisseri puhul jääksin siiski enda esialgse väljaütlemise juurde, tema kirjutab armastusest. Paljust muust ka, “Mägede kuninganna” on täiemõõduline romaan, aga kandev telg on armastus. Väga lühike kokkuvõte: Robert Turin, sclerosis multiplex-iga ratastooli aheldatud, elab igapäevaelu ühes Viini hooldushaiglas ja korraldab lõpuks enda surmasõidu Šveitsi, kus eutanaasia on seaduslik. Romaanile kohaselt saame me ülevaate Robert Turini (või härra Turini, nagu teda haiglas kutsutakse) elust, aga sisu on see, kui väga ta elu armastab (ja kui väga vihkab surma). Robert armastab, ilmumise järjekorras, kõiki hooldajaid, psühholoogi, oma kassi, Michael Dukakist, haiglakohvikus töötavaid asendusteenistuse poisse, Grüner Veltlinerit, viskit, oma naist, raviarsti, haigla paatrit, oma naiseõde, mootorrattaid … see kataloog on lõputu. Ja viimaks armastab ta ka oma surma.

Asko Tamme

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Hans Platzgumer „Serval“

Hans Platzgumeri romaan „Serval“ („Am Rand“, Zsolnay 2016)

Tahan soovitada kirjandusfestivali Prima Vista külalise, austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeri viimast romaani, mis eelmisel nädalal jõudis raamatukauplustesse ja ootab avastamist. Teose tõlkis eesti keelde Piret Pääsuke ja andis välja Tartu kirjastus Toledo.

„Serval“ on romaan 40ndates eluaastates Gerold Ebnerist, kes ärkab varahommikul, et tõusta Bocksbergi mäele, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm.

Lõuna-Tirooli juurtega Gerold on üles kasvanud ilma isata nukras sisserännanute asulas Vorarlbergis, kus omavahel rivaalitsesid erinevad poistekambad ning ainukest pidet pakkus karatetreening koos sõbra Guidoga. Ema oli pühendunud usule ja nõrgemate aitamisele, poiss oli palju üksi ning iseseisvus ruttu. Pinget pakkusid poiste omavahelised, kohati lausa eluohtlikud jõukatsumised. Geroldist kasvas eraldihoidev üksik uitaja, kelle saatus viis kokku hingesugulase Elenaga, aga ühel päeval kaotas ta nii armastatu kui ka kummalisel kombel nende ellu tulnud lapse.

Raamatus on palju surmasid, aga Alpi kriminull see pole, pigem filosoofiline romaan. Surm on Gerold Ebneri saatja lapsepõlvest peale – ta näeb mitut surma kõrvalt, kaks inimest on ta oma käega surmanud ja lõpuks kaotab lähedased, keda kõige rohkem armastab. Mäe tipus paneb Gerold kirja aruande oma elust: kinnise loomuga mehe pihtimuse suureks kasvamisest ja elu murrangulistest hetkedest, saatuslikest otsustest ja otsuste tegemata jätmisest, õnnest ja õnnetusest, sõprusest, vastutuse võtmisest ja leplikkusest.

Raamat on viimase leheküljeni (ca 200 lk) põnev, sügav ja intensiivne. Platzgumeri stiil on ilustusteta, täpne ja lakooniline, kuiva huumoriga, oma lihtsuses lummav. Selles on tajutav kompositsioon ja rütm. Võrdlused teiste saksa keeles kirjutavate autoritega ei ole kerged tekkima, aga kohati arvasin ära tundvat Ulrich Seidli (dokumentaal) filmidest tuttava atmosfääri ja paljude austria kirjanike teostes kummitava ängi ja tumeduse, mille taga on enamasti üksildus, sõnatus ja vägivald. Kui ikka mägede vahel orgudes on külasid, kuhu mitte kunagi ei paista päike, siis mingi vari salvestub ilmselt ka inimeste geenidesse!

Platzgumer on psühholoogiliselt veenev jutustaja, kes oskab naha vahele pugeda, lugeja taluvuse piiril mängida, nii et kurgus pigistab ja kõhus pöörab. Autor ei õigusta ega mõista oma kangelase käitumist hukka. Ta jätab selle lugeja teha ja nii juhtubki, et raamat ei lase lugejat veel tükk aega pärast raamatu kõrvalepanemist vabaks.

Kes saksa keeles loeb, võiks järgmisena ette võtta Hans Platzgumeri Tšernobõli romaani „Elefantenfuss“ („Elevandijalg“).

Lõpetuseks natuke ka autorist. Lasen tal endal kõnelda. Prima Vista moto on tänavu „Seitsme maa ja mere taga“. Palusime kõigil väliskülalistel vastata küsimusele, mis asus tema jaoks lapsepõlves seitsme maa ja mere taga ja mis asub seal nüüd? Hans Platzgumer vastas nii:

„Olen kasvanud üles mitmest-seitsmest mäest ümberpiiratuna, Innsbruckis keset Alpisid, ja alates sellest ajast, kui suutsin juba enam-vähem selgelt mõelda, olen ikka tahtnud üht: minna ära võimalikult kaugele, avardada oma silmaringi, õppida tundma teistsuguseid elamise ja mõtlemise aluseid. Seda olengi ma sestpeale teinud ja teen ka edaspidi. Põhimõtteliselt pole muutunud midagi selles uudishimus ja avatuses, millele ennast kannustan. Isegi kui nüüd, pärast aastakümneid kestnud rändurielu, on paljud kunagi hullutavalt valged laigud mu isiklikult maakaardilt kadunud ja mul tuleb need illusioonid minetanult reaalsusele loovutada, on ikka veel just võõrapärane see, mis mind lummab ja ligi tõmbab ja mind kirjanduse loomisele inspireerib.“

Linda Jahilo

Valerie Fritsch “Winteri aed”

fritschwinteriaedTartu Linnaraamatukogu kohvikuruumis 1. korrusel toimub 26. jaanuaril algusega kell 16.00 kirjanduskohvik. Kõne all on Valerie Fritschi „Winteri aed“.

Nüüdseks on Austria kirjanik, kooloni armastaja, fotokunstnik ja maailmarändur Valerie Fritsch (sündinud 1989 Grazis) meie saksakeelse kirjanduse huvilise jaoks mitte enam tundmatu nimi ja nägu. Eelmise aasta maikuu alguses astus ta koos oma romaaniga „Winters Garten“ ja selle eestikeelse vastega „Winteri aed“ (tlk Terje Loogus; raamatud ka Tartu Linnaraamatukogus) üles kirjandusfestivalil Prima Vista.

Sellele raamatule eelneb debüütromaan „Die VerkörperungEN“ (ka Tartu LRs; eesti k: „KehastumisED“), mille juba varases nooruses ainuomase kirjandusliku käekirja omandanud Valerie Fritsch ilmutab 2011. aastal. Aasta hiljem järgneb reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ (ka Tartu LRs), väljendamaks muuseas autori armumisolekut kauguseigatsusse: „Maailm on minu sisikond“.

fritschkinderPöördeliseks aastaks kujuneb 2015, mil ta avaldab märtsi lõpus koos ema Gudruniga luulekogu „kinder der unschärferelation“, võidab juuli alguses looga „Das Bein“ („Jalg“) Ingeborg Bachmanni nimelisel konkursil Klagenfurtis suisa kaks auhinda, ja mis peamine, märtsi alguses annab Suhrkampi kirjastus välja Valerie Fritschi ligi kolmeaastase töö vilja: romaani „Winters Garten“, mis sügisel jõuab ka Saksa Raamatuauhinna 2015 longlistʻi.

Apokalüptilist surmaigatsust täis pilte „Winteri aeda“ võib kõrvutada näiteks Lars von Trieri „Melanhooliaga“ ja Hieronymus Boschi triptühhonitega. Kirjandusest meenuvad mulle ühe hoobiga Marlen Haushoferi „Die Wand“ (1963; „Üksinda maailmas“), Thomas Glavinici „Die Arbeit der Nacht“ (2006; „Öötöö“) ja Cormac McCarthy’i „The Road“ (2006; „Tee“). Mis aga viib nii noore inimese maailmalõpu teema juurde ja mida on tal selle kohta öelda? Ega Valerie Fritsch polegi päris tavaline noor: väga varakult alanud maailmarännakud, suur lugemus, igakuised paaripäevased endometrioosi poolt põhjustatud kirjeldamatud valud kujundavad ja mõjutavad tema maailmatunnetamist.

„Winteri aed“ on tekitanud vastakaid arvamusi, ka keelelises mõttes. Kuid kohati on mul küll tunne, et kritiseerijad pole süvenenud sellesse, kuidas kirjanik jutustab. Just see küsimus teebki apokalüpsise teema kujutamise „Winteri aias“ põnevaks. Sarnaselt romaani peategelase Anton Winteriga jälgib Valerie Fritsch välis- ja sisemaailma senikaua, kuni vaatlemine saab keeleks. Keelt lihvib ja rütmiseerib ta aga peaaegu peensusteni, kuni kõik kõlab. Kirjutamine tundubki Fritschile pigem komponeerimisena klaviatuuril. Ta tõepoolest otsekui püüaks luua, nagu märgib väga tabavalt Saskia Nitsche, „kontrapunkti üha viletsamaks muutuvale maailmale“. Olgu öeldud, et muusikal on „Winteri aias“ vägagi oluline koht.

fritschwintersgartenKeelelise perfektsionismi poolest võiks Valerie Fritschi võrrelda Kanada kirjaniku Alice Munro’ga, poeetilise, ent karmi, kohati sünge pildikeele poolest aga saksa kirjaniku Herta Mülleriga. Vaatamata puhuti ehk liigagi paksudele impressionistlikele pintslitõmmetele ning lopsakale baroksele ja paiguti vanamoelisele väljendusviisile on noore kirjaniku keele heli- ja pildirikkus meeliköitvad. Oma pildikesed paigutab Fritsch allegoorilisse ruumi, et vaadelda ja uurida maailma ja selles olemist läbi vastandlikkuse, duaalsuse prisma: elu ja surm, harmoonia ja kaos, armastus ja apokalüpsis, müüt ja suurlinn ning loodus ja (hääbuv, manduv) linn, õitsev aed ja metsistunud aed. Oma jutustuse seab ta samuti kahe vastandi, justkui väljaspool aega asuva, paradiisisarnase aia ja apokalüpsise vahele.

Romaani peategelane, viiulimeistri poeg Anton Winter kasvab üles suurperes müstilises aiakoloonias, mille on kunagi vastukaaluks trööstitule linnaelule (Jean-Jacques Rousseau „Tagasi loodusesse!“ kumab siit läbi) loonud vabrikantide pojad ja loodusarstid. See on koht, kus vastamisis seisavad „tugev armastus ja kõikvõimas surm“ (83): pesunööril ripuvad kõrvuti öösärgid ja surisärgid; kalmuküngastel kasvavad vaarikad; sahvris hoitakse nii juustukerasid, leedrimahlu kui ka kuut purki vanaema nurisünnitistega (16). Palju räägitakse selles aias surmast, „sest kuidas saab kunagi rahus surra, kui sellest vaikida“ (14). Ja Anton, kes on vaimustunud elust, laseb end nakatada ka vaimustusel surmast, mis tundub talle olevat „meeldivaks rahupaigaks selles majas ja aias“ (17), kus „kõik elas ja muutis pidevalt kuju, tuli, läks, ajas juuri ja kadus selles mesitarus“ (10). Hiljem on aed, Antoni „eksisteerimise eeldus“ (100), koht meenutamiseks ja igatsemiseks ning linnas talumatu viletsuse ja läheneva lõpu unustamiseks.

wintersgartenParadiislikust aiast satub lugeja „hapult ja orgaaniliselt“ (42) lõhnavasse, maailmalõpu ootuses manduvasse mereäärsesse linna, kus hirmust hullunud ja skeletiks kõhnunud inimesed paluvad kirkutes nii ööl kui päeval armu. Muutused on toimunud mingite kohutavate sündmuste tagajärjel. Kuid nagu nüüdseks 42-aastane otsajäänud – „kondid olid nagu d i n o s a u r u s e l“ (37; minu sõrendus; vt saksakeelset, autori enda kujundatud raamatuümbrist) – linnuaretajast Anton, kes elab linna kõige kõrgemas majas, kõigist kõige parema vaatega klaaskuubist korteris, hiljem nendib, on seekord kõik teisiti: „Aga seekord on teisiti. Vaata vaid tänavatele. Linnad surevad. Maa on haige. Meri möllab. Linnud lendavad minema. Kogu aeg puhub tuul. Ja vaata, kui vaikseks nad kõik on jäänud, vaata, kuidas neil kõigil istub üks ja sama hirm kontides, kui nõutult me kõik akna all seisame, justkui oleksime identsed, justkui poleks vahet, kas ollakse see või teine.“ (60)

Ent kõigest hoolimata sünnivad surmhaigel maal lapsed ja juubeldavad õhus pääsukesed (55). Just viimaste päevade kaoses armub Anton esimest korda elus, kõrvuni (unsterblich: surematult), endisesse mereväe ohvitseri, sünnitusmajas vabatahtlikult töötavasse punapäisesse Frederikesse. Nende peaaegu tingimusteta armastus meenutab klassikalisi armastajatepaare, ent erinevalt neist on Anton ja Frederike määratud armastama koos „to endless night“ (William Blake; vt romaani motot), nad on „lõppmängus“ (61), kuid nad on seal lõpuvastased nagu arvutimängudes.

fritschverKoos Frederike, venna Leanderi, tolle naise Marta ja tema sünnitusmajas ilmale tulnud lapsega pöördub Anton teist korda tagasi aeda. Taas on, nagu esimeselgi naasmisel, sügis. Talvel ootavad nad „s k e l e t i s t u n u d“ (109; minu sõrendus) maastikul – lõpuks ainult kolmekesi: Anton, Frederike ja laps – saabuvat maailmalõppu.

Vihjeid maailmalõpu teemale leidub juba Valerie Fritschi esimeses romaanis „KehastumisED“, „Winteri aias“ aga liigub ta järjekindlalt lõpu poole, kasutades (maailma)lõpu-motiivi küll otsesõnu, küll kaudselt. Muuhulgas kõmiseb massienesetappude paikades valjuhäälditest Linda ja Paul McCartney’i „Live and Let Die“ (44). Hiljem harjutab aias maailmalõppu Anton, mängides häälest ära läinud klaveril impressionistliku helilooja Maurice Raveli „Kontserti vasakule käele“, mille peateema sarnaneb ‚Dies irae‘-motiivile ja mida vanaema lasi tal lapsepõlves harjutada, kui oli näinud pianist Paul Wittgensteini fotot tühjalt rippuva fraki varrukaga. Ja enne kui Antonil läheb silme ees kõik mustaks, ilmutab end talle teistehulgas vanaema, kes laulab nagu esimeses peatükiski „Das Glück ist ein Vogerl – wann fliegt es zu mir“ (125; „Õnn on linnuke – millal lendab ta mu juurde“).

Siiski näib autorit huvitavat mitte niivõrd apokalüpsis kuivõrd just inimese käitumise ja tundmuste uurimine ekstreemolukordades, piirisituatsioonides. „Ma elan vormides ja piltides ja midagi ei ole nii tähtis kui kolmemõõtmeline keha maailmas“ – sõnastab Fritsch romaanis endisest prostituudist ja nüüdsest arstist „KehastumisED“ oma postulaadi kehast, mida ta järgib ka reisiraamatus (vt nt kirja Etioopiast) ja „Winteri aias“ ning millega ta asetub teatud mõttes oma maa kirjandustraditsiooni, kus (naise-) keha käsitlevad Marlen Haushofer, Elfride Jelinek, Ilse Aichinger. Fritschi huvitavad absoluutselt kõik kehal toimuvad lood, otsekui kirjutanuks ta kogu oma „kehaga“ (Hélène Cixous).

valeriefritschloebOtse kehal leiab aset ka „tulevane tõsiasi“ (30), surm, mis nagu kõik lõplikud asjad, ja üldse fundamentaalsed teemad, on Fritschi alati köitnud. Oma vaimustuse kannab ta üle Antonile ja Frederikele, kelles mees tunneb külgetõmbavat „võimu ja surma“ (46) ja kes on vaimustunud sellest, mis kisub maa(ilma) laiali, ja sellest, mis hoiab teda koos: „armastusest ja õudusest“ (39), ilust ja morbiidsusest.

Kui maailm on lõppenud, kõlavad Anton Winteri unenägudes Joy Division (linnas raadiost kuulatud „Love will tear us apart“) ja romantiline Sergei Rahmaninov. Ärgates – on see siis ikka veel unes või teispoolsuses või ilmsi – kuuleb ta esmalt vaikust, hiljem näeb ta lähenemas varje ja kujusid. Kõik nad tulevad aeda, tollesse igatsuste paika. Tulevad kõigele vaatamata. Nii nagu kõigele vaatamata asuvad pärast apokalüpsist teele Cormac McCarthy’i isa ja poeg. Sest nii nagu vanad mütoloogiad pajatavad, peidab iga maailalõpp endas ka juba millegi uue sündi. „Mind on alati huvitanud, mis saab edasi, seepärast oleksin ma ühte asja meeleldi kogenud: olla muna, millest koorub uus inimene.“ (66)

Eve Pormeister

Loe ka Linda Jahilo arvustust.