Aleksandr Popovi kuraditosin raamatusoovitust

Chris Carter “Krutsifiksimõrvad” 
Detektiiv Robert Hunter näeks arvatavasti maailma kõige kõledamaid unenägusid, kui ta ainult magaks … Tema töö on jahtida Los Angelese metroopolise kõige kalgimaid kurjameid ning seista silmitsi nende kõledust tekitavate tegudega. Temast paremat inimolemuse mõistjat on raske leida. Aga tema geniaalsusel on karm hind! Sedakorda on ta silmitsi julmusega, mis paneb ta kartma, et ta tegi vea — kurjam on juba trellide taga, aga kõledad teod jätkuvad …

Chris Carter “Timukas“
Robert Hunter on tagasi, ja koos temaga ka järjekordne kõlemõrvar. Sedakorda on Hunteril vaja aru saada, miks inimeste suurimast hirmust sai nende viimane kannatus ning mis sunnib kedagi teiste hirme nende vastu nii jõhkral moel ära kasutama. Hea uni oleks nii teretulnud, aga tema krooniline unetus on ikka veel temaga … Nagu ka tema isu hea viski ja hea raamatu järele!

Elizabeth Kostova “Ajaloolane“
Vampiirid pole kunagi nii ajaloolembesed olnud! Aga just selle uue nõrkuse juurpõhjust peab otsima noor neiu, kelle ajalooõppejõust isa on saladuslikult kadunud. Oma reisil mineviku ja ajalukku leiab ta eest salakoodid ja mõistatused, mis toovad ta lähemale mitte ainult oma isa leidmisele, vaid ka saatuslikule teadmisele sellest, et temaski võib voolata Dracula verd!

Indrek Hargla “French ja Koulu“
Maavalla arbuja ja tema ori, sellise kontekstiga naljalt ei nori! Koulu on ontlik ja intelligentne võlurihärra, kes omab žilett-teravat analüütilist mõttemalli. French on “ostan, müün ja kahetsen” tüüpi bizniz-keenjus, kes väga tahaks ka eskimole lund müüa, aga oskab ainult šlikerdada ja teisi tüssata. Koos on nad seljad kokku pannud, et peatada rahvusvahelise salaseltsi kurjad maailmavallutusplaanid!

Stephenie Meyer “Keemik“
Kunagi oli ta oma ala nõutuim spetsialist, keda soovis tööle iga riigiamet. Nüüd on ta paaria — oma enda endise tööandja poolt jälitatav saak, kelle kannul on verekoerad. Tema ainus võimalus oma hea nime ja endise elukorralduse taastamiseks on kasutada kõiki oma teadmisi ja oskusi, et paljastada tema jahtijate kõhedust tekitavad plaanid ning tõusta fööniksina tuhast. See kõik oleks nii palju kergem, kui ainult mehel, kes teda tapma saadeti ei oleks nii nunnu koer!

Ian Caldwell ja Dustin Thomason “Nelja mõõt“
Kohati on armastuslugu lihtsalt armastuslugu. Aga harvad pole ka juhud, kus see peidab endas krüpteeritud sõnumit, mille nimel osad on valmis koledaid tegusid korda saatma. Isa surma leinav nooruk ühendab jõud ahastuses tudengiga, kelle lõputööks on salapärane tekst, mis viis tema juhendaja hauda. Koos oma mentori järglasega otsivad nad lahendust ajaloolisele koodile, mis avaks saladused, mille nimel ollakse valmis tapma!

Sharon Bolton “Väikesed mustad valed“
Soolane tuuleiil, mässavad lained, ja mere ääres väike maja. Selle asunikel on saladusi, mis võivad tappa! Ja mälestusi neist, keda enam ei ole. Selles majas majas elab murtud hingega ema, kes haub salakavalat plaani maksta kätte oma pisikeste rõõmurullide elud võtnud hooletusehunnikule.

Tess Gerritsen “Kirurg“
Mis peidus meie vere sees, see paljudele huvi pakub! Bostoni linna on tabanud kõlekurjami külaskäik. Detektiiv Jane Rizzoli ei suuda mõista tegude motiive ning patoloog dr. Maura Isles ei suuda alati leppida detektiiv Rizzoli kuumaverelisuse ja järeldusteni ruttamisega. Endalegi teadmata on vapper duo silmitsi jõhkra kurjamiga, kes ihaldab nende verd oma kollektsiooni!

Tess Gerritsen “Tulega mängides“
Viiulivirtusoosit naise elu muutub põrguks, kui ta hakkab harjutama uut partiid. Keerukas helijadal on deemonlik mõju tema pisitütrele — laps oleks justkui kurjast vaimust vaevatud iga kord, kui poogen keeli puudutab. Ahastuses ema võtab ette muusika-ajaloolise ristikäigu selgitamaks välja, mis saladused peituvad selle müstilise viisijupi tekkeloos.

Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman “Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm” 
Jacques de Molay, George Soros ja Joseph McCarthy — need on vaid kolm näidet suurmeestest, keda antud teos lugejatele tutvustab. Tegu on “Vaba Akadeemia” loengutesarja tulemusel valminud taiesega, mis siinkirjutaja meelest täidab olulise tühimiku eestikeelses populaarteaduslikus lektüüris — see annab inimkeeles edasi humanitaarteadusliku mõtteiva päevakohasel ja olulisel näitematerjalil tuginedes. (… no peaaegu 😃 Teise osa esimene lehekülg on hea näide, kus vana semiootik justkui viskaks kinda muigega “hoidke mu õlut, siit tuleb paradigma penetratsiooni partituur!”)
Lugejale avanevad tänapäevase tehnoloogia ja iidsete tekstide mõttemaailmad, suurepärased ajaloolised näited ning kaasahaarav kirjutamismaneer. Kohati — jah, jälle teises osas …– tahaks nutta ja anuda, et “mon dieu! A mozno po chelovetšeski!” Aga see läheb õnneks kiirelt üle ja järgneb väga kaasakiskuv arutelu nõiaprotsessidest ja siioni tarkade vandenõust.
Mina isiklikult taasavastasin usu loetava ja inimkeelse akadeemilise kirjastiili surmast levinud kõlakate elukaugusesse. Loodan, et antud autorid naasevad kirjutuslaua juurde ja annavad veelgi põhjust inimahvile, nagu mina, raamat kämmalde vahele haarata!

Jüri Kolk “Roheline suits“
Igati muhe piibelliku alatooniga reisikriminull, mille keskmes on trobikond turismisreisil viibivaid eestlasi, kes külastades väikest aga üliusklikku riigikest suure ja uskliku riigi pealinna südames leiavad end ühtäkki apokalüptilise varjundiga maailmamuutmise plaani epitsentrist. Nimelt on paavst otsustanud taaslavastada piibelliku võitluse lõviga lootuses jumalariik maamunal taastada. Selleks aga on tal vaja täielikku koondatud tähelepanu tema ja tema riigi tegevusele — sestap otsustab ta vana hea tava kohaselt pisku pantvange võtta, et ümbritsev maailm saaks aru, et issi on kodus!

Jaak Tomberg “Kuidas täita soovi“
Tegu on kirjandusteadlase mõttekäiguga ulmekirjanduse radadel. Keskseks teemaks on utoopia žanrisse kalduvad kirjandusteosed ning nende mõtestamine ulmekirjanduses, sekka väheke televisiooni ja kinokunsti. (IV peatükk keskendub mu lemmiksarjale “The Wire”! Ma oleksin muidugi “võrgustiku” asemel öelnud “traadistik”, aga mina teen minat …) Pean tõdema, et teose algus oli valus — liiga “teaduskeelne” elik jäi tunne, et keegi on võtnud “Võõrsõnade leksikoni” ja selle lehekülgedele puistanud, et demonstreerida oma “akadeemilisust”. Õnneks on selle teosega nagu “Sõrmuste isanda” triloogia esimese osaga — kui ajalookirjelduse üle elad, siis läheb huvitavaks. Ja mulle see raamat väga meeldis just seetõttu, et ta ikka ja jälle suudab lugejat köita ning innustada ise uusi teadmisi otsima!

China Mieville “Linn ja Linn“
Teda on lapsest saati õpetatud mitte nägema. Mitte nägema teist linna ja selle elanikke. Selline on inspektor Borlu elu — kuritööde lahendamine Bezelis ning Ul Quoma linna ja selle asukate mitte-nägemine. Nad ei ole üks ja sama vaimus, ainult aeg-ruumis. Nad on Linn ja Linn. Kui Borlu peab uurima mõrvajuhtumit, mis algab Bezelis kuid viib riburadapidi Ul Quomasse on ta teadlik, et iga tema sammu, mõtet ja silmapilku jälgitakse. Ta on sunnitud ümber õppima kõik, mis teda terve elu edasi on viinud — ta peab õppima uuesti “nägema”! Ja avatarid ei anna talle seda niisama!

Aleksandr Popov
stand-up koomik

Fotod Klaari Tamm ja Liina Raju

Eve Laur “Vend Kaspar”

Lummav lugu ja nii kaasa haarav, et raske on käest panna.

Kes on ikkagi vend Kaspar? Kes on need, kes on temaga nähtavalt ja nähtamatult kaasas ja millistel motiividel? Kes on Kasparit ümbritsevad sugulased päriselt ja mis põhjustel on Kaspariga läinud nii nagu on läinud, et ta kõigub hulluse, unustuse ja kohatise ärkveloleku piirimail? Keda ta päriselt kardab ja miks kardetakse teda? Kas narr on tõesti vaid selleks mängus, et vaid temal on õigus välja öelda tõde – nii neile, kes paluvad kui ka oma soovi kohaselt tõde jagades. Või on narril ikkagi oma eesmärgid ja kes teda suunab?

Taustal kloostris toimuv pilastus ja keelatud suhted. Kloostriühiskonna õhustiku fluidum, kaasahaaravaks loodud õhustik, mis mõjub tõepäraselt.

Tõeliselt meeldejääv lugemiselamus.

Annela Laaneots
Tartu 2024 Lõuna-Eesti koordinaator

Lugemissoovitused 9. aprillil 2024 — Johanna Ross ja Jaak Tomberg

Nagu ikka raamatukogu sünnipäevanädalal oli ka seekord kavas lugemissoovituste jagamine. 9. aprillil soovitasid kohvitoas raamatuid ajakirja “Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross ja Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi asejuhataja Jaak Tomberg. Nad leppisid kokku teha seda vaheldumisi ja sama ülesehitust järgib ka see kirjutis.

Johanna Ross ütles alustuseks, et raamatute valimine oli raske, nagu võiski arvata ja ta polnud päris kindel, kas peaks töö ja lõbu lahus hoidma või mitte – milline väljaütlemine annab suurepärase võimaluse alustada tutvustamist Nina Lykke teosest „Ega me siin lõbu pärast ole” ja mõtiskleda selle üle, kas #metoo perspektiivist saabki seda lugu avada ainult naiskirjanik.

Jaak Tomberg räägib vahele suurepärasest filmist „Tár”, milles Cate Blanchett kehastab heliloojat ja dirigenti Lydia Tári, kes ahistajaks osutub. Tomberg võtab järgmisena tutvustada Carolina Pihelgase „Vaadates ööd”, mis artikuleerib tema jaoks ajalootraumasid esivanematelt. Erinevate põlvkondade, kes ei puutugi nii palju kokku, jutustajate läbi kirjutatud lugu, milles on suured tühikud ja suure pildi peab lugeja ise kokku panema. Lugedes on kogu aeg tunda, et see on luuletaja kirjutatud raamat.

Johanna Ross võtab järgmisena ette Triinu Tamme tõlgitud Nancy Hustoni „Murrangujooned” ja iseloomustab autorit „krehvtise Kanada feministina”, tema kohta öeldakse kõikjal Kanada kirjanik, ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisis. „Murrangujoontes” jutustatakse perekonnalugu läbi nelja põlvkonna, eriliseks teeb raamatu see, et kõik lood jutustatakse kuueaastase lapse pilgu läbi. Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Femina.

Jaak Tomberg võtab järgmiseks tutvustada Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha”, milles autor „annab ainulisele häälele olemise õiguse”. On olemas need, kes teavad, kuidas peab elama, ja need, kes sellega sõdivad, kuid luuletaja tahab, et ka teistel, kõigil eluviisidel oleks võimalus.

Johanna Ross soovitab järgmisena oma pinginaabri raamatut: Triin Talk on kirjutanud 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna pälvinud „Auhind õigesti elatud elu eest”. Ühe elu viis varianti pole küll mingi keerukas ja raske lugemine, pigem humoorikas, kuid esitab kõigis küsimusi valikute kohta, keskkonna kohta. Tahaks eriti noortele soovitada ja nende arvamust kuulda.

Jaak Tomberg toob esile Tõnis Vilu, keda palju seostatakse vaimse tervise kajastamisega, kuid kelle luulekogud on kõik väga erinevad. Luulekogu „Ilma” on harukordne näide sellest, et ulmet saab kirjutada luule vormis (varasemast on muidugi olemas ka Uku Masing). Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda postapokalüptilises maailmas, mis on inimestest tühi.

Johanna Ross tegeleb praegu 1960. ja 70. aastate noortekirjandusega, eriti tüdrukutele mõelduga ja loeb taustaks ka tõlketeoseid sellest ajast. Aleksandra Brušteini „Tee viib kaugusse” on tegelikult mälestusteraamat, Leedu juutide perekonna lugu 20. sajandi alguse Vilniuses. Perekond on pigem kõrgemast klassist, isa on arst, tütar õpib koos aadlineidudega. Tegelasi on palju ja nad on kujutatud väga nüansirohkelt ja -tundlikult, ka ebameeldivatel tegelastel on inimestena oma koht. See oli väga ootamatu lugemiselamus, sellest ka soovitus – 1964. aastal sarjas „Noorus ja maailm” ilmunud raamat ei pruugi muidu ette sattuda.

Jaak Tomberg tutvustab Hari Kunzru (loodetavasti vaid „seni veel” eesti keelde tõlkimata) raamatut „Red pill”. See on Brexiti-järgne ja Trumpi-aegne romaan keskeakriisis New Yorgi kirjanikust, kes läheb loomemajja Wannsee ääres, leides, et seal on ette nähtud kirjutada kõigil ühes ruumis ja kõigi silme all – igaüks võib igal hetkel ükskõik kelle töösse sekkuda ja kommenteerida. Kannatlikult eri tasanditest ehitatud raamatus on juttu veel natsidest, noorelt enesetapu sooritanud saksa romantikust Heinrich von Kleistist, kelle haud asub läheduses, ja paljust muust.

Johanna Ross võtab viimasena kätte Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia : Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”. Tegemist on eluloolise raamatuga ja see on väga hoolikalt kureeritud elulugu, arvaku lugeja mis tahes. Raamatus on nii teemasid kui stiili ja see on lugu inimese pääsemisest oma lapsepõlvest. Ditlevsen oli ka luuletaja.

Jaak Tombergi viimane tutvustatav raamat on Maarja Pärtna „Elav linn”. Tomberg on palju uurinud keskkonnateemasid ulmekirjanduses, need on enamasti olnud paksud raamatud. Väikeste laste isana, kellel lugemisaega napib, hakkas teda huvitama, mida suudavad lühivormid. Pärtna proosaluules algab kõik konkreetsest kohast – Tartu kui puhas loodus – ja keeletundlikkusest, mis süvendab liigirikkust.

 

Kaja Kleimann

Suzanne Collins “Näljamängud”

Vist pole võimalik tänapäeva maailmas nii elada, et poleks üldse mitte midagi “Näljamängudest” kuulnud. Igatahes minu radaril olid need mängud ammu olemas, eriti filmidena, aga teismeliste peategelastega vägivalda täis filme ei olnud soovinud ma ette võtta.

Kõik saigi ju alguse raamatust.

Õigemini sai kõik alguse ideest. Raamat on mul nüüd läbi (muidugi ühe hooga, sest see on kaasahaarav) ja see on sedasorti raamat, kus ma tahan teada sünnilugu.

Niisiis istus kirjanik Suzanne Collins kord teleka ees ja vahetas kanaleid. Ühest kanalist käis toona moeharjal olnud ellujäämis-tõsielusari, teises kanalis näitas Iraagi sõda. Sel hetkel saabuski tema pähe see küsimus: kuidas saab sõda pidada lubatuks, õiglaseks? Ja kuidas on sõjast tehtud vaatemäng, mida ekraanilt vahtida saab? Suppi lisandub tema lapsepõlvest pärit huvi Kreeka müütide vastu (näiteks Theseuse müüt, kus loosi tahtel pandi seitse noormeest labürinti Minotaurusega võitlema) ja huvi gladiaatorite vastu.

Ja sedasi sündiski lugu. 24 teismelist panna võitlema elu ja surma peale, vaid üks neist saab väljuda elusana! Edasi hakkas ta uurima ellujäämisteemasid… mida vabas looduses süüa, mida raviks kasutada. Kavatses kirjutada oma loo alguses kolmandas isikus, aga alustades selgus, et peategelanna nõuab endale võimalust mina-vormis jutustada.

Ma ei kujuta ette, kuidas filmis saab edasi anda peategelanna Katnissi kahtlusi, tema pendeldamist tõeliste tunnete ja ekraanide jaoks lavastatud ”armumise” stooriliini vahel (mida kaasahaaravam on ta ekraanidel, seda suurema tõenäosusega kogub publik raha ja areenilt väljas olev juhendaja saab saata talle kingituse… näiteks haavasalvi). Minul oli endal äratundmist oma kunagise elukogumuse osas, ma olen nimelt olnud “Robinsonide” ellujäämismängu toimetaja rollis, ma tean, kuidas reality TV köögipool toimib, kuidas tõepoolest on iga päev vaja ”higi, verd, pisaraid”, hea ka, kui suudlusi ja kirgi. Ma olen olnud selle jumala või bossi rollis, kes peab midagi mängijatelt ära võtma, et neil keerulisem oleks, või saatma neile nn kingituse sponsoritelt, et nad end lõdvaks laseksid (seda saab lugeda raamatust ”Kas süda on ümmargune? 2. osast). Siiani on kuidagi piinlik, minu sisemiste standardite kohasele ei olnud see eetiline töö, nagu ma seda tehes tasapisi aru sain.

”Näljamängud” on päris kindlasti omal moel ühiskonnakriitiline raamat, mis näitab peeglit nii sellele telemängude ja meediameelelahutuse kultuurile, aga näitab ka rikaste ja vaeste vahelist lõhet, näitab tehnokraatiat ja paradiislikku loodust, esitab suuri küsimusi, et milleks on inimene võimeline, kui ta teatud olukordadesse pannakse. Mulle meenub ”Kärbeste jumala” raamat.

Tegelikult ma ei tea, kas tahan edasi lugeda, kas luban endale selle sõltuvuskäitumise kuni triloogia lõpulehekülgedeni… Vaatasin järgmiste osade filmitreilerid ära ja sain enamvähem aru, mis juhtuma hakkab. Kindlasti sain aru sellest, et minule sobiv formaat on raamat. Läbi enda fantaasiafiltri ei ole vägivald kunagi nii hull kui audiovisuaalselt tarbides, ja laiemad-sügavamad teemad jõuavad minu meelest teksti abiga paremini kohale.

Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja

Krista Logberg „Maagilise maailma vardjad”

Krista Logberg „Maagilise maailma vardjad” Eesti Raamat 2024, 282 lk

Seda raamatut alustades ei olnud ma eriti kindel, et lõpuni loen, aga ma tahan ennast eesti kirjandusega kursis hoida ja ulmet ma armastan, nii et proovima pidi igal juhul. Tegemist on oma tõelisest olemusest teadmatuses oleva kangelase looga.

Isabel, hüüdnimega Teravkeel, on 26-aastane peaaegu kunstiajaloo magistrikraadiga ettekandja Lady Gray nimelises baaris. Londonis. Ühel hetkel hakkab ta nägema kummalisi unenägusid, milles pimeduses vestlevate häälte jutust ta aru ei saa ja mille ta ärgates unustab. Samal ajal tajub ta päevavalgel, et teda jälgitakse. Ühel ööl teda rünnatakse koduteel ning päästetakse kummalise looma poolt, kes muutub järsku terve viimase nädala baaris istunud ebaviisakaks kliendiks ja ütleb end olevat Gage Marksoni, vardja. Kui Isabel selle peale mingit arusaamise märki ei ilmuta, soovitab mees tal oma vanematega tõsise jutuajamise maha pidada. See jutuajamine muudab Isabeli elu, ta saab teada, et peale tavalise maailma on olemas ka maagiline ja et tema perekond on alati olnud ja nüüd ka tema ise on vastu enese (ja vanemate) tahtmist osa sellest. Maagiline maailm jaotub nagu tavaliselt heledaks ja tumedaks võitlevaks pooleks ning vardjate asi on maailma tasakaalus hoida.

Lugemisega siiani jõudes tundub niikuinii, et kõik on juba olnud, kõik on juba ära kirjutatud ja midagi uut ei saagi tulla. Aga detailidega saab kahtlemata mängida. Sellist tüüpi raamatuid, kus peategelane peab vastu tahtmist miski kangelase või „muinafmaa müftikufe” rolli astuma, on tohutult palju. Minategelane Isabel on minu maitse jaoks natuke liiga teismelise käitumisega oma kahekümne kuue eluaasta kohta, ta nimetab Gage’i enesekindlaks tõpraks enne temaga õieti tutvumist ja süüdistab oma vanemaid hirmsas reetmises enne asja nende seisukohast vaagimist. Mossitamine ja uste paugutamine võiks selleks ajaks olla seljataha jäänud, aga eks on ka päriselus neid, kes end niiviisi kõrge vanaduseni lõbustavad. Samas on Isabeli süda õigel kohal ja sõpru kaitseb ta sama kirglikult, kui nende kallal hambaid teritab.

Ekskursid ajalukku on toredad. Tore on see, et Isabel armastab lugeda, mitmeid raamatuid ja autoreid ka nimetatakse nimepidi ja mittenimetatud on kergesti tuvastatavad. Hästi sümpaatne on raamatus see, et osa tegevusest on toodud Eestisse, mida kõvasti kiidetakse ja kus muu maailmaga võrreldes kõvasti maagiat säilinud on. Maagilisi tegelasi on nii palju, et tundub, nagu poleks autor raatsinud ühtegi liiki välja jätta (siiski, marduseid ja trolle pole seni nimetatud, küllap mõne leiaks mõtlema hakates veel), aga nad ei jaotu liikide kaupa heleda ja tumeda poole vahel.

Mulle tundub, et raamatule oleks tiba rohkem toimetamist kasuks tulnud. On kohti, kus inglise keele mõju on liiga palju tunda – eesti keeles ei anta käsku „käitu” ilma selgitamata, kuidas just seda tegema peaks. Samas on üsna Gage’iga tutvumise alguses koht, kus Isabel teda sinatanud noormehega pahandab: „Ma ei mäleta, et me oleksime koos karjas käinud”, ja rõõmustab, kui too uuesti „teie” ütleb – aga nad suhtlevad ju ometi inglise keeles? Ja, oh, kuidas ma ei salli seda lakkamatut „omamist”. Igasugused vardjate tasemete/võimete süsteemid läksid vahepeal nii keeruliseks, et ma ei viitsinudki neid meelde jätta.

Raamatu lõpp vihjab selgelt, et lugu pole tegelikult veel õieti alanudki, vaid alles sisse juhatatud.

Ma ei saa öelda, et see raamat oleks minu jaoks lugemiselamus olnud, selleks polnud see piisavalt hästi kirjutatud – polnud kirjeldusi ega mõtisklusi, mida nautida, ja selles oli liiga palju naistekate-noortekate stiili (õnneks ei läinud vähemalt tormiliseks armulooks), aga see oli piisavalt huvitav, et lõpuni lugeda. Ja see on ikkagi debüütromaan. Saame näha, kas järg tuleb. Kui tuleb, siis loodetavasti pühendatakse seal maagilise maailma kirjeldamisele ja toimimisprintsiipidele rohkem ridu kui taplusele, millest kindlasti pääsu pole. Aga tulevik on nii segane, et isegi Saatus ei tea, mis saama hakkab.

Kaja Kleimann

Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest”

Ma hakkasin pärast esimesi peatükke guugeldama, kas see raamat on ka inglise keelde tõlgitud, et saaksin selle kinkida oma ameeriklannast (eks)ämmale, oma laste vanaemale. Tundus, et ei ole. Aga võiks olla ja loodan, et tuleb.

Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on ema asemel (õigemini lisaks emale) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks… Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu…“ sarja raamatutega, olemegi kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu…“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi ta ehk vabamalt võtta, ei pea enam miniale nii väga meeldima…). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt jms. Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt juhtub, noor inimene alles kulgeb ja õpib, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.

Mõni koht Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.

Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.

Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.

Loodan, et see raamat tõlgitakse ka inglise keelde, mitte ainult minu ämmale kinkimiseks, ikka sellepärast, et see tõesti laiendaks ameeriklaste maailma.

PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraasjadesse ei topi.

Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja

Grethe Rõõm “Kaarnapuu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2024 — Grethe Rõõm “Kaarnapuu“

Põnev, kõhe ja maagiline noorteraamat, kus on parajas koguses päriselu oma pereprobleemide ja esimese armumisega – müstika, armastuse, suureks saamise raskuste ja suguvõsalugude hästikombineeritud lugu. Raamat on ka professionaalselt kujundatud ja Jane Mustriku lugema kutsuva kaanepildiga.

On sümpaatne, et fantaasiaraamatu tegevuspaigaks on autor valinud oma kodukoha Rõuge.

Raamat julgustab jälgima oma südamehäält ja seisma selle nimel, mis oluline.

Tiia Kõnnussaar
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Mari Teede “Ingmar ja meri”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2024 — Mari Teede “Ingmar ja meri”

Kummituste, müstika- ja saladusterohkes raamatumaailmas on see raamat tõeline vaikusesaar, rahulike laste pelgupaik. Rahulikus tempos kulgev lugu ühe poisi kohanemisest vanemate lahutuse tõttu muutunud elukorralduse, uue elukoha ja kooliga, taustaks meri ja mereäärne loodus. Sellest saab Ingmarile omamoodi tugipunkt, mis aitab meelel rahuneda ja argielu sekeldustega toime tulla. Ühtaegu poeetiline ja realistlik lugu, kus on õhku ja ruumi. Seda muljet toetab minimalistlik must-valge illustratsioon.

Tiia Kõnnussaar
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Jana Maasik “Kummituste peatänav”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2024 — Jana Maasik “Kummituste peatänav”

Tõeline maiuspala kummituse-sõbrale, väga hästi loodud omamoodi ühiskond kummitavate majade, rahutute hingede, võtmevalvurite ja Vahepealsuse vahtkondlastega Tallinna vanalinnas. Puudutab ka tõsisemat teemat – surma ja sellega leppimist. Urmas Viigi suurepärased koomiksilaadsed illustratsioonid tabavad aja vaimu.

Autor on pühendanud loo neile, kes on noores eas kaotanud lähedase.

Tiia Kõnnussaar
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Mika Keränen ja Contra “Herta, löö siseküljega!”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2024 — Mika Keränen ja Contra “Herta, löö siseküljega!”

Contra ja Keräneni suurepärases koostöös valminud lustakas ja vaimukas “ood jalgpallile” on raamat, mille kohta võib julgelt öelda, et selles populariseeritakse luulet ja sporti ühekorraga. Kaks andekat loojat ja kunstnik Helena Sildre on kohtunud, et koos raamat valmis teha, ja tulemuseks on rõõmsavärviline teos, mida loevad kindlasti heameelega nii poisid kui tüdrukud. Siil, kes põõsast õpetab, kuidas palli lüüa, lisab mõnusat äratundmist.

Tiia Kõnnussaar
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel