Posts Tagged ‘kogumik’

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg

Advertisements

Kristjan Sander „Õhtu rannal“

Ma olen võtnud üle aasta aega, et seedida seda raamatut. Olen lugenud arvamusi, arvustusi ja muud laadi kirjutisi, et saada täit sotti sellest, mis mulje on „Õhtu rannal“ jätnud teistele, ning kuidas see seostub minu impressiooniga teksti(de)st. Kui jääda kaine eestlase moodi reserveerituks ja kidakeelseks, siis ütleksin, et mind tabas segadus, aga mitte selline, mis teisi arvustajaid – päris palju oli märkusi selle kohta, et Sandri tekst(id) jäävad hämaraks, arusaamatuks – vaid hämming kriitikuid endid lugedes. Oma hommikukohvi lürpides raksatas mu ajju üks suur küsimus – kas me lugesime üldse samu tekste? Ja seejärel – kas ma sain Sandri raamatust valesti aru? kas ma olen see pimedusega löödu, igavene eksleja sopastel teedel, kes kunagi ei jõua tunneli lõpus sirava valguseni, milleni ilmselgelt kõik teised ulmegurud ja muud puruvanakesed on juba jõudnud? Ning kui tass oli tühi, ennustas kohvipaks mulle järgmist – nii nagu inimesed on erinevad, on ka ootused erinevad; mida hindad sina üle kõige, võib teise jaoks olla tükk kuivanud muda ketsi talla all. Ja rahu tuli maa peale.

Kristjan Sandri „Õhtu rannal“ ilmus juba 2012. aastal, koosneb see 7 lühijutust ja novellist, millest viimane on väga keeruline vorm ning seetõttu ma kõiki raamatus olevaid tekste selle alla ei liigitaks. Esimene lugu on ainukene, mis ei ole kuskil varem ilmunud, teised on ilmavalgust näinud nullindate kespaigas, ja kaks viimast neist on isegi tuglaslikult ümbertöötatud. Jutud ei ole omavahel seotud, neid ei ühenda tegevustik, maailm ega tegelased. Nad seisavad üksinda. Kuid tegelikult tundub see ainult kiirele pilguheitjale nii, sest neid sõlmib Sander ühte karakteritega. Sander on töötanud välja ühe kindla inimtüübi – pisut apaatse, mitte kunagi agressori või sekkuja, natukene käegalööja, tsipake introvertse, vahel harva riskeeriva, füüsilistelt parameetritelt keskmise –, kelle ta oma erinevate maailmade loojana asetab piirsituatsioonidesse, ja vaatab siis, kuidas laborirott reageerib. Teine karakter on naine. Ja selle kohapealt kitkuks ma ühe kana või isegi jaanalinnu koos kirjanikuga, sest tema naised on i g a v a d – pikakoivalised, kikkis rindadega, õhk kõrvade vahel vuhisemas; mõned lihtsalt tülikad ja rumalad. Nad ei ole kunagi isiksused omaette, vaid jäävad sõnadeks paberil.

sander-õhtu-rannalNeed vaikused meie vahel… need meeldivad mulle. Sander on ütlematajätja. Ja see eeldab lugejalt keskmisest kõrgemat intelligentsi, et need vaikused ja pausid enda jaoks loomulikuks mõelda. On inimesi, kes ei kannata vaikust, ning eeldatakse, et raamatus ei tohikski neid olla, kui tegemist ei ole just luulega. Aga ma olen mõelnud sellele alates Sandri eelmise kogumiku „13 talvist hetke“ lugemisest peale, et miks ta viljeleb lühivorme, ning ma mõistsin ta ära. Lühivormis saab ta lasta oma poeetilisel poolel valla pääseda ja sõnadega žongleerida, tal on võimalik pidada pause ja hõljuda vaikuse vaakumis. Alguse ja lõputa lood jätavad väga palju ruumi lugejal endal pimedatel Supilinna tänavatel reede öösel kodu poole komberdades juurde lisada seda, mis nende arvates puudu jäi. Ja ma arvan, et see on unikaalne oskus jätta rääkimata, lahti seletamata, sest kõike polegi vaja öelda, ning pidevad lisa küsimised ja küsimused võtavad poeetiliselt mängult selle algupärase võlu.

Viimaks tahaks ma lausuda mõne sõna sõnadest. Tegevuserohkus, peadpööritavad trikid, ilutulestikud, signaalraketid, trummipõrinad ja kokkupõrkavad tähelaevad – neid siit kogumikust ei leia. Silma hakkavad hoopiski sõnad ja nendest koosnevad kirjeldused. Sander on vaatleja ja enda sees selle kõige läbitöötleja. Kui tema varasematest lugudest on õhkunud tugevalt slaavi ulme mõjutusi (ja õhkub siiamaani), siis nüüd on tunda ka 19. sajandi kirjanduse hõngu, ning see on meeldiv aroom dekadentlikust koltumisest ja imalmagusast viirukist. Kuigi tema loodud maailmades on potentsiaale arendada lugudest välja lausa romaane, võib nende kirjutamine võtta liiga kaua aega, sest sõnu on vaja viimistleda ja läbi mõelda, et lugejani jõuaks kohale täpselt see, mis on kavandatud.

„Õhtu rannal“ on ulmekogumik, süvenemist ja aega nõudev lugemine, kuid raamat on seda väärt. Ning Kristjan Sandri näol on tegemist ühe üpris põneva eesti kirjanikuga, mitte lihtsalt harrastajaga (nagu mitmed arvustajad on väitnud). Tooksin välja ühe tsitaadi, mis jäi minu kõrval kõndima nädalateks, ja mis iseloomustab Sandri tekstide maailma võrdlemisi õnnestunult:

See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ning praguneva viletsa betooni ja asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin, ja lahti enam ei lasknudki. (lk. 101)

Liis Pallon

Sallivusest

Üksvahe kirjutati päris palju sallimatusest. See teema tõstatus eriti siis, kui ilmus OECD raport, mille järgi eestlased olevat Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni kuuluvate riikide elanikest vähemuste suhtes kõige sallimatumad ja on muutunud üha sallimatumaks. Uurimuse tulemust on kaalutud nii ja naa. Enamasti ei hõisata kaasa, vaid püütakse leida põhjusi/põhjendusi. Üks arvamus oli aga tõeliselt hirmutav. See oli lugejakiri, mille autor lärmas, rusikad püsti, kuidas eestlased on liigagi sallivad. Uh! Mul tekkis küll küsimus, et kuidas nii salliv inimene saab nii kurja kirja kirjutada.

Selle artikli peale meenus mulle kohe raamat , mida hiljuti lugesin ja millega jäin väga rahule, sest see õpetab meid nägema teisi nende oma vaatenurgast. Hea isegi, et sain nüüd põhjust seda esseekogumikku meelde tuletada. Brigitta Davidjantsi toimetatud “Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” räägib just sellest, mida pealkirjas lubatakse. Raamatust saab lugeda bi- ja transseksuaalsusest, homoseksuaal-sete inimeste igapäevaprobleemidest, seadustest, mis nende suhteid reguleerivad, homoseksuaalsuse kajastamisest meedias, kunstis ja kirjanduses. Esseed on kirjutanud eestlased ja need on kirjutatud just Eesti oludest, nii et igati tänuväärne kogumik teada saamaks, kuidas päris suur osa kaasmaalasi end tunda võib. Mind tegelikult hirmutas, kui paljut peavad geid varjama, et ühiskonda sobituda. Isegi vaiksevõitu eestlased tahaks ju vahel oma elus olulisest pajatada, aga kuidas seda teha nii, et teised ei saaks aru, et see oluline on seotud “valest soost” inimesega? Hea, kui vahel harjumuspärasest välja raputatakse.

Kus on, sinna tuleb juurde, ja nii sattus mulle kätte Vello Vikerkaare luguderaamat “Inherit the Family. Marrying into Eastern Europe”. Ka seda raamatut lugedes jäin ma sageli mõtlema sallimatuse peale. Eesti Ekspressi kolumnist kirjutab väljastpoolttulnu pilguga Eesti elust ja see on vahel päris naljakas, vahel valusalt hammustav. Ei, autor pole kuri, aga omaenese piiratuse mõistmine naksab. Ka see raamat on abiks, et oma konnatiiki teisest servast vaadata.

“Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” Linnaraamatukogus. “Inherit the Family” raamatukogus.
Vello Vikerkaare blogi.

Kaja Kaldmaa