Posts Tagged ‘paroodia’

Fännikirjanduse piirimail ehk Lood ja järjed

Mis juhtub, kui lugejale väljamõeldud maailm väga armsaks saab? Aasta alul oli meie raamatukogus näitus „Fännikirjanduse piirimail”, mis püüdis anda ühe võimaliku vastuse. Näitusel oli teiste autorite poolt kirjutatud raamatujärgesid, omapärasest vaatepunktist ümberjutustusi, tuntud tegelaste seiklusi uutes maailmades, paroodiad ja/või muidu üsna otseselt mõnest raamatust ainest saanud teoseid. Üheks kriteeriumiks oli, et mõlemad, nii lähteteos kui see uus, on eesti keeles ilmunud eraldi raamatuna (vaid Shakespeare’i näidendite puhul sai erand tehtud), et need raamatud, mis tegelevad rohkem mõne autori elu kui loominguga, jäävad välja ning viimaks see enda äratundmine, et kas see lugu mängib kellegi motiividega piisavalt palju, et sinna näitusele mahtuda. Eks midagi jäi ikka kahe silma vahele, sestap, kui näete, et järgnevast nimekirjast on midagi puudu, andke palun teada.

  • Jane Austen „Uhkus ja eelarvamus” => Curtis Sittenfeld „Väärt mees”
  • Jeanne-Marie Leprince de Beaumont „Kaunitar ja koletis” => S. Aksakov „Tulipunane lilleke” => Epp Annus „Sina, Matilda” => Alex Flinn „Koletu: „Kaunitar ja koletis” tänapäeva New Yorgis”
  • Charlotte Bronte „Jane Eyre” => Emma Tennant „Adèle: „Jane Eyre’i” varjatud lugu” => Hilary Bailey „Mrs. Rochester: Romaani „Jane Eyre” järg” => Jasper Fforde „Eyre’i juhtum”
  • Carlo Collodi „Pinocchio” => Aleksei Tolstoi „Kuldvõtmeke” => Tor Age Bringsvaerd „Pinocchio paberid”
  • Edgar Rice Burroughs „Tarzan” => Edgar Rice Burroughs, Toomas Raudam „Tarzani seiklused Tallinnas” => Periskop „Tarzan Tallinnas laulupidul”
  • Agatha Christie Hercule Poirot’ raamatud => Sophie Hannah „Monogrammimõrvad: Uus Hercule Poirot’ lugu”, „Suletud kirst: Uus Hercule Poirot’ lugu”
  • Arthur Conan Doyle Sherlock Holmesi lood => Anthony Horowitz „Siidimaja: Uus Sherlock Holmesi romaan” => John Hall „Sherlock Holmes Rafflesi hotellis” => Val Andrews „Sherlock Holmes Baker streeti kummitus” => William Seil „Sherlock Holmes ja Titanicu tragöödia”
  • Daphne du Maurier „Rebecca” => Susan Hill „Proua de Winter” => Sally Beauman „Rebecca lugu”
  • Alexandre Dumas „Krahv Monte-Cristo” => Dumas-Mützelburg „Maailma isand: „Krahv Monte-Cristo” järg”
  • JAkob ja Wilhelm Grimm „Tuhkatriinu” => Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng” => Marissa Meyer „Cinder”
  • Jaroslav Hašek „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” => Karel Vanek „Vahva sõduri Šveijki juhtumised Vene sõjavangis”
  • Homeros „Odüsseia” => Margaret Atwood „Penelopeia”
  • Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk”, „Tüdruk, kes mängis tulega”,”Purustatud õhuloss” => David Lagercrantz „See, mis ei tapa: Järg Stieg Larssoni Millenniumi triloogiale”, „Mees, kes otsis oma varju: Järg Stieg Larssoni Millenniumi sarjale”
  • Oskar Luts „Kevade” (ja „Suvi”, „Tootsi pulm”, „Argipäev” jt) => Mati Unt „Huntluts: Teoseid Oskar Lutsu motiividel” (Sisu: „Täna õhta viskame lutsu”, „Inimesed saunalaval”, „Oskar”) => Andrus Kivirähk „Kevadine Luts”
  • Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg” => Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused” => Kerttu Rakke „Kalevipoeg” => Kristian Krisfeldt „Kalevipoeg 2.0”
  • Stephenie Meyer Videviku saaga („Videvik”, „Noorkuu”, „Päikesevarjutus”, „Koidukuma”, „Bree Tanneri lühike teine elu”) => E. L. James varjundite sari (Viiskümmend halli varjundit”, „Viiskümmend tumedamat varjundit”, „Viiskümmend vabastatud varjundit”, „Grey”, „Tumedam”)
  • Alan Alexander Milne „Karupoeg Puhh” => David Benedictus „Tagasi Saja Aakri Metsa”
  • Margaret Mitchell „Tuulest viidud” => Alexandra Ripley „Scarlett” (4-s osas) => Julia Hillpatrick „Rhett Butler: M. Mitchelli romaani „Tuulest viidud” ja A. Ripley romaani”Scarlett” järg”, „Scarletti viimane armastus” => Donald McCaig „Ruthi teekond: Margaret Mitchelli „Tuulest viidud” Mammy romaan”
  • Vladimir Nabokov „Lolita” => Pia Pera „Lolita päevik: Nabokovi romaani „Lolita” mõtteline järg”
  • Arto Paasilinna „Jänese aasta” => Tuomas Kyro „Kerjus ja jänes”
  • Charles Perrault „Punamütsike” => vennad Grimmid „Punamütsike” => Lehte Hainsalu „Seitse mütsikest” => Kiiri Saar „Punamütsike kakssada aastat hiljem” => Marissa Meyer „Scarlet”
  • Mario Puzo „Ristiisa” => Mark Winegardner „Ristiisa on tagasi: Uus romaan Corleonede perekonnast Mario Puzo ainetel” ja „Ristiisa kättemaks: Viimane romaan Corleonede perekonnast Mario Puzo ainetel”
  • Egon Rannet „Kivid ja leib” I => Egon Rannet, Vaike Rannet „Kivid ja leib” II => Vaike Rannet „Kivid ja leib” III, IV
  • J. K. Rowling Harry Porreti sari => Michael Gerber „Barry Totter ja häbematu paroodia”
  • Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints” => Jean-Pierre Davidts „Väikese printse tagasitulek” => A. G. Roemmers „Noore printsi tagasitulek” => Ülo Pikkov „Vana prints”
  • William Shakespeare „Romeo ja Julia” => Andrus Kivirähk „Romeo ja Julia”
  • Willian Shakespeare „Talvemuinasjutt” => Jeanette Winterson „Sel pikal ajal: Ümberjutustatud „Talvemuinasjutt””
  • William Shakespeare „Tõrksa taltsutus” => Anne Tyler „Hapu tüdruk: William Shakespeare’i näidendi „Tõrksa taltsutus” ümberjutustus”
  • William Shakespeare „Veneetsia kaupmees” => Hward Jacobson „Shylock on mu nimi: William Shakespeare’i näidendi „Veneetsia kaupmes” ümberjutustus”
  • Jens Sigsgaard „Palle üksi maailmas” => Marlen Haushofer „Üksinda maailmas” => Thomas Glavinic „Öötöö” => Armin Kõomägi „Lui Vutoon”
  • Robert Louis Stevenson „Aarete saar” => Arthur D. Howden Smith „Portobello kuld: Robert Louis Stevensoni „Aarete saare” autoriseeritud eellugu”
  • Rex Stout Nero Wolfe’i lood => Robert Goldsborough’ uued lood Nero Wolfe’ist
  • Arkadi ja Boriss Strugatski „”Hukkunud Alpinisti” hotell” => Tõnu, Tõnu ja Tom Claude Trubetsky „”Hukkunud Alpinisti” hotelli müsteerium”
  • Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” => Sulev Oll „Põrgupõhja viimane Jürka”
  • J. R. R. Tolkien „Kääbik” => A. R. R. R. Roberts „Kööbik” => Andrus Kivirähk „Retk läbi Euroopa”
  • J. R. R. Tolkien „Sõrmuste Isand” („Sõrmuse vennaskond”, „Kaks kantsi”, „Kuninga tagasitulek” => Kirill Ješkov „Viimane sõrmusekandja”
  • Herbert G. Wells „Ajamasin” => Stephen Baxter „Ajalaevad” => Félix J. Palma „Ajakaart”
  • John Wyndham „Trifiidide päev” => Simon Clark „Trifiidide öö”
  • Mitmed erinevad lood => Paul-Eerik Rummo „Kokku kolm juttu”, Peep Ehasalu „Printsid poisid”, Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud. Muinasjutt Bob Dylanist”, Robert Innocenti „Viimne võimalus”, Andrej Sapkowski „Viimane soov”, Roger Zelazny „Üksildane oktoobriöö”
  • Lisamaiuspalana tasub kindlasti sisse vaadata raamatukesse „Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus”.

Tiina Sulg

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Eesti ulmeparoodiad

Kõigepealt mõistest. Ulmet ei tahaks ma siin defineerima ei hakata, paroodiast peaks paar sõna rääkima.

Eesti kirjandusteadlased eriti sõna “paroodia” ei armasta, vaid Evi Laido ja Harald Peep on selle teemaga põgusalt tegelenud, “iroonia” ja “grotesk”on rohkem kasutusel, ulmeteemaga seonduvalt on hea näide Piret Noorhane Kivirähu-uuringud.  Ajalehtede kultuurikülgedel kirjutajad kasutavad sõna “paroodia” pigem üldise ebaõnnestumise tähisena ning kui ma sirvisin abi otsimiseks veidi ingliskeelset kirjandust (Simon Dentith), siis ega ma palju targemaks saanud, Linda Hutcheon näib tahtvat kogu kaasaegset kirjandust paroodia alla paigutada.

Niisiis võtsin endale vabaduse kasutada sõna “paroodia” üsna laia mõistena mahutades sinna alla ka pastišid, travestiad, hommage’d, olgu siis puhtal kujul või elemendina loost. Seega pean antud artiklis paroodiaks teoseid, kus on teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu meelega ja äratuntavalt järele aimatud ning et pilkeloo tähis ses allusioonile viitavas definitsioonis päris ära ei kaoks, siis sai kriteeriumiks tunne, et autor on arvatavalt kirjutades ise lustinud.

See on muidugi üsna laialivalguv ja vägagi lugejast lähtuv, aga  huumor üldse on üsna subjektiivne. Küllalt raskeks osutus ülesanne eristada paroodilisi ümbertöötlusi lihtsast osundamisest ning nii mõnigi piiripealne saab näitena paroodiate seas ka mainitud.

Järgnev ülevaade on minu enda vähese lugemuse põhjal, seega vabandan nende juttude ees, mis lugemata, ja nende ees, milles ma parodeeritavat ära ei tundnud. Enamus lugusid on paberil ja raamatukaante vahel ilmunud, mõni üksik on vaid wõrgus. Aga niigi sai paroodiate hulk on üsna suur ja nii peaks neid pisut süstematiseerima.

Üks võimalus suhtumise järgi. Alates Indrek Hargla õelavõitu ja ärapanemisvaimus Siim Veskimehe paroodiast “Kord Kuult” lõpetades algautori loomingule vägagi aupaklikult läheneva Siim Veskimehe Roger Zelaznylt inspiratsiooni saanud “Merevaiguvalgusega”.

Teine võimalus on kronoloogiliselt. Alata Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestustega” ja lõpetada Indrek Hargla “Jõgeva elavate surnutega”.

Mõistlikum aga tundus jagada selle järgi, et mida või keda on parodeeritud.

Mida/keda parodeeritakse

  • Lastekirjandus

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest.

Epp Annuse “Sina, Matilda” on “Kaunitari ja koletise” või “Tulipunase lillekese”, kuidas kellelgi lapsepõlvest meelde on jäänud, ümbertöötlus.

Siim Veskimehe jutus “Naeratus aastate tagant” tegelasteks on Pipi, Tommy ja Annika. Siim Veskimees on lasknud Tommyl ja Annikal suureks kasvada ja kohtuda siis Hispaanias Pipiga, samas seletab ta lahti ka Pipi ulmelise pärinemisloo.

Hans Christian Anderseni “Lumekuningannast” saadud impulsside põhjal on Indrek Hargla kirjutanud jutu “Roos ja lumekristall”. Muinasloost pole peale tegelaste nimede ja teatava käitumisloogika palju järele jäänud, tegemist originaalse kaasaegse küberpungiga.

  • Maailma müüdid

Eks Piiblit ja piiblitegelasi ole ikka aegajalt väänatud. Andrus Kivirähk käib jumalaga üsna ülevoolavalt ja vabalt ümber (“Jumala lood”). Veiko Belials on tagasihoidlikum, kuid teravam, n  jutus “Kõik, mis sa teed…” klativad suhteid Jumal ja Kurat, “Lunastajas” annab Belials Jeesuse ja Juuda loole päris uue tõlgenduse, tuues sisse ka vampiirilegendid.

Huvitavad on Püha Graali tõlgendused. Andrus Kivirähu “Püha Graal” on pigem pilkav absurd tõeotsingute ja keskaegsete kangelaslugude väljanaermiseks, Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” on peenelt punutud intriigiga ja originaalsete karakteritega alternatiivajaloo alla kuuluv jutt, mis paroodiate hulka kuulub puändi tõttu, mis seletab ära Püha Graali oleku tänases päevas – selleks on jalgpalli võidukarikas.

Pisike armas lugu on Veiko Belialsi “Sfinks” ja omamoodi müütide segu on Meelis Friedenthali muidu tõsises jutus “Üht teistsugust algust”.

  • Eesti rahvapärimus

Folkloorset materjali on eesti ulmekirjanikud päris osavalt ära kasutanud, enamik sellest vallast kuulub küll tõsimeelsema etnoõuduse alla, aga Andrus Kivirähk “Rehepapis” ja “Mehes, kes teadis ussisõnu” ning Indrek Hargla oma Frenchi ja Koulu lugudes on vabalt lasknud pärimuse toel oma fantaasial ja heal tujul lennata ning ka lugejal sest lustist osa saada.

Ja loomulikult Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” ja “Eesti luupainaja-aabits”, kus on mõnusalt segatud omavahel rahavaluuleteaduses ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi.

  • Maailmaklassika

Kirjandusklassika töötlusi pole mulle kuigi palju ette sattunud. Vaid Meelis Friedenthali “Vabanemine protagonismi valust”, mis on omamoodi tsitaadimäng, ja Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia” –  lugu külapoisi ja kitsekese süldikatlas lõppenud armastusest. Kui muidu Kivirähk oma juttudes (romaanid on iseasi) keelt just väga ei muuda ning on ühtviisi lobedalt kaasaegset kõnepruuki kasutav jutustaja, siis selles loos on stiiliga mängimist küllaga.

  • Eesti klassika

Eesti kirjandusklassika põhiesindaja on F. R. Kreutzwald oma “Kalevipojaga”. Sellest allikast on pärit ka üks vanemaid ja tuntumaid paroodiaid – Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, mida kirjanduskriitika on tihtipeale toonud eesti travestia näiteks ja nagu ma aru saan, põhjustas oma ilmumisajal suurt poleemikat, kuid mis minu meelest tänase pilguga lugedes tundub algmaterjali üpriski aupaklikult suhtuvat. Andrus Kivirähu “Põrgu väravas” on tegevus aegu ja aegu edasi peale “Kalevipoja” sündmuste lõppu ja kaks vanakest, Kalevipoeg ja Sarvik veedavad vaikselt oma elupäevi õhtusse.

Võiks veel mainida Tammsaaret – Andrus Kivirähu “Mees, kes sündis liiga vara” on võtnud pealtegelaseks Sauna Madise ja Sulev Olli “Põrgupõhja viimases Jürka” Põrgupõhja Vanapagana pojapojapoja, Jüri J. Põrgupõhja.

  • Ulmeklassika

Viiteid ulmeklassikutele kohtab eesti autoritel üksjagu.

Andrus Kivirähu “Retk läbi Euroopa” tuletab oma algusega – “Maa all koopas elas karu” – ja lõpuga – “sinna ja tagasi” – meelde loomulikult  J. R. R. Tolkieni “Kääbikut” ning on otsinguretk seegi, olgugi minejateks karu, ilves ja hunt ja otsitavateks Chopini sääreluud.

Kena austusavaldus Roger Zelaznyle ja tema Amberi sarjale on Siim Veskimehe “Merevaiguvalgus”, kus kogemata Kohtunikukivi omanikuks saanud maapealne tegelane kondab mööda Varjusid ja mõtiskleb omaette, et kas vana Roger ise ka seda oskas.

Laur Kraft on “Ultima Chtule” jaoks saanud inspiratsiooni Lovecrafti Cthulu müütidest ja Kristjan Sander on tihti mänginud Strugatskitelt laenatud stiiliga, n “Kolmeteistkümmnes talvises hetkes”.

  • Kaasaegsed eesti ulmeautorid

See on siis kõige suurem alajaotus ja näitab mu meelest vähemalt seda, et juba on, mida parodeerida.

“Paroodiate” koondnime all ilmus Indrek Harglal ja Veiko Belialsil kuus lugu: Veiko Belialsi “Ainult üks küsimus” võtab üsna neutraalses toonis ette Marek Simpsoni; Veiko Belialsi “Kes tapab kassi, peab surema” on Indrek Hargla stiiliga mängiv omamoodi alguslugu Pan Grpowski seeriale; Indrek Hargla “Uneparandaja” segab omavahel Andre Trinity loomingut ja Trinity ihukriitiku Orkus K kuju;  Indrek Hargla “Kord Kuult” aluseks on Siim Veskimehe “Kuu Ordu” ja Nikolai Nossovi “Totu Kuul” ja kokku on saanud Veskimehe nõrkusi reljeefselt esiletoov õelavõitu paroodia; Indrek Hargla “Sõber selvas” võimendab Lew R. Bergi möödalaskmisi ja stiilivigu; Indrek Hargla “Pengringeerion” pilab Marek Simpsoni ja Veiko Belialsi “Existerioni”.

Siim Veskimees võtab oma romaanis “Poolel teel” ohverda jutust pea lehekülje “Existerioni” muttatampimisele.

Veiko Belials on oma jutus “Teraapia” ümber ja üle kirjutanud Matt Barkeri jutu “Pansionaadi asukad”.

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud” on ilmselgelt pastišš Maniakkide Tänava õuduslugudele, seda juba pealkirjast alates ja lõpetades Maniakkide Tänava lemmikmotiiviga, et jutu lõpuks on Jõgeva linn maatasa ja zombide valduses.

Indrek Hargla ajalooga tembitud ulmekrimi žanrireegleid ja apteeker Melchiori nime ja karakterit on kasutanud Martin Kirotar, Jaagup Mahkra, J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, tugevaim neist on Maniakkide Tänava küberpungilik “Apteeker Melchior ja kroomitud masin”.

  •  Filmikunst 

Vihjeid filmikunstile on Siim Veskimehe romaanis “Poolel teel”, n pikakõrvaline lobisemishimuline saatür, kes kangesti meenutab “Shreki” eeslit, ning vana teadmamehe masendunult öeldud “Mina ei ole Yoda ja sina Skywalker, sa videoajastu inimene!”

Indrek Hargla on võtnud ette tuntud filmisarja ja kirjutanud sellele järje: “Tagasi tulevikku IV”. Oma meeleolult, tegelaste ja tegevuse loogikalt on tulemus selline, et seda võiks vabalt filmilinal korralikult teostatuna ka ette kujutada, mitte filmiparoodiana, vaid päris järjena.

  • Luulekunst

Luulet ja/või laulusõnu on ulmekirjanduses kasutatud meeleolu loomiseks või tegevuse kommenteerimiseks, n Maniakkide Tänava romaanis “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Tihtipeale on puhta proosakirjaniku teksti põimitud tema enda kirjutatud luulekatked paroodiamaigulised, n Mart Kivastiku “Varblases”. Luuleparoodiad oma kõige ehedamal kujul leiab aga Indrek Hargla “Frenchist ja Koulust”.

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
lk. 206

  • Eneseparoodia

Eneseparoodia näiteks võiksid olla Siim Veskimehe lõputud tütarlapseohtu näitsikud ja umlautide kasutus tegelaste nimedes või Indrek Hargla põhjalikud kirjeldused, mida kõike ühe korraliku vestluse kõrvale söödi ja joodi.

  • LARP ehk rollimäng

Põgusalt on seda nähtust ära kasutanud Indrek Hargla oma “Raudhambas” ja “Jõgeva elavaid surnutes”, kohati on seda tunda Maniakkide Tänava romaanis “Surmakarva”, kõige ehedam näide on minu meelest Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel”, mis oli päris lõbus, kuigi heaks naljaks pikavõitu.

  • Reaalsed inimesed

Siia võib näitena tuua Mehis Heinsaare Endel Lippmaa lood kogumikust “Ebatavaline ja ähvardav loodus” või Andrus Kivirähu “Tormide ranna”, aga tegelikult on minu jaoks huvitavam teema ulmefändomi liikmete portreed. n Metsavana tabavate isikukirjeldustega lühilaast “Igal aastal upub siia järve üks laip”, mis pandi kirja Estconil toimunud jutukirjutamise õpitoas ja Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, kus tegutsemas NASA serveri mälumahuga Ulmehull, häbeliku olemisega õuduskirjanik Kont, siredasäärne ajakirjanik Saskia, filmiblogija Flash jt ulmeseltskonnale äratuntavad koondtüübid.

Miks paroodiad

Põhjuseks, miks sedasorti kirjandus ulmekirjanike ja -lugejate seas populaarne on, ja seda, et on, tõendavad paroodiate üsna head kohad Stalkeri-hääletustel, tundub mulle, et lisaks sellele, et on ju tore luua ja lugeda, kuidas asjad teise nurga alt paistaksid või mismoodi armsaks saanud tegelaste ja maailmade elukäik edasi läheb, on nii lugejad kui autorid on avatud mõttemängule “mis oleks, kui…” ning on harjunud ulmekirjanduses toimivale nähtusele “ühismaailmad”. Märkusena – ainukese eesti ühismaailmana tuleb meelde Fabulus, kirjutajateks Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Juhan Habicht.

Paroodiad pakuvad natuke nalja, ja seda ei olegi nii vähe, ning kinnitavad ühtekuuluvustunnet – “Me oleme ühte verd, sina ja mina”, me oleme lugenud samu raamatuid, meile on meeldinud või ei ole meeldinud samad asjad. Nii mõnedki lood mõjuvad lugemissoovitusena, kirjanduskriitikana või ka mälumänguna.

Rääkida tasub paroodiatest kui käeharjutustest, stiilikatsetusest või mõttetreeningust, et edasi minna enda stiili, teemade ja ideedega, n ma arvan, et Siim Veskimehele oli “Merevaiguvalgus” päris hea tõuge paralleelmaailmadega edasi tegelemiseks ja “Poolel teel” ja “Pilvelinnuste ajastu languse” kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks 

Eesti ulmeparoodiates on pigem on kasutatud tegelasi, motiive ja maailmu, oluliselt vähem stiili ja vormi jäljendusi, eelkõige tasuks aga otsida väikesi vihjeid.

Paroodiate humoristlik pool kõigub teravast pilkest mõnusa muheluseni või koguni vaikse naeratuseni ajukurdudes ja suhtumine parodeeritavasse on määratletav solvangust sügava aupaklikkuseni.

Tsiteerides Indrek Harglat: “Oluline on algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis.” Minu meelest on eesti ulmeautoritel enamasti see õnnestunud. Omi reegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite loominguga mängides päris häid jutte välja tulnud.

Lahtiseks jääb veel küsimus, mis saab siis, kui lugeja ei tunne ära, et tegemist on paroodiaga.

Tiina Sulg

Mainitud teosed:
Aksakov, S.  Tulipunane lilleke (Eesti Raamat, 1974; Avita, 2003)
Andersen, H. C.  Lumekuninganna (Eesti Raamat, 1973)
Annus, E.  Sina, Matilda (Tuum, 2007)
Barker, M.  Pansionaadi asukad / Barker, M. Sarah’ jalad (EÜS Veljesto, 1999)
Belials, V.  Ainult üks küsimus / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kes tapab kassi, peab surema / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kõik, mis sa teed… / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Lunastaja / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Sfinks / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Teraapia / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V., Simpson, M.  Existerion (Varrak, 1999)
Berg, L. R.  Tempel selvas (Salasõna, 2001)
Dentith, S.  Parody (2000)
Friedenthal, M.  Vabanemine protagonismi valust / Algernon
Friedenthal, M.  Üht teistsugust algust / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja timuka tütar (Varrak, 2011)
Hargla, I.  French ja Koulu (Varrak, 2004)
Hargla, I.  French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007)
Hargla, I.  Frenchi ja Koulu reisid (Varrak, 2009)
Hargla, I.  Jõgeva elavad surnud / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Kord Kuult / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Pan Grpowski üheksa juhtumit (Kuldsulg, 2001)
Hargla, I.  Pengringeerion / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Püha Graal – 1984 / Hargla. I. Hathawareti teener (Fantaasia, 2002)
Hargla, I.  Raudhammas / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Roos ja lumekristall /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Sõber selvas / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Tagasi tulevikku IV /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Uneparandaja / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Heinsaar, M.  Ebatavaline ja ähvardav loodus (Menu Kirjastus, 2010)
Hutcheon, L.  The Poetics of Postmodernism (1999)
Hutcheon, L.  The Politics of Postmodernism (2003)
Kirotar, M.  Apteeker Melchior ja libakoll / Reaktor
Kivastik, M.  Varblane  (Varrak, 1999)
Kivirähk, A.  Jumala lood (Eesti Päevaleht, 2009)
Kivirähk, A.  Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes sündis liiga vara / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes teadis ussisõnu (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Põrgu väravas / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Püha Graal / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Rehepapp (Varrak, 2000)
Kivirähk, A.  Retk läbi Euroopa / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Romeo ja Julia / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Tormide rand / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kraft, L.  Ultima Chtule / Algernon
Kreutzwald, F. R.   Kalevipoeg (Eesti Kirjanduse Selts, 1935; Ilukirjandus ja Kunst, 1946; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961; Eesti Raamat, 1977; Avita, 1997; SE & JS, 2009)
Laido, E.  Siurulased paroodiate peegelduses / Keel ja Kirjandus 1975, nr 8
Leprince de Beaumont, J. M. Kaunitar ja koletis (Sinisukk, 2000)
Lindgren, A.  Pipi Pikksukk (Eesti Raamat, 1968; Eesti Raamat, 1972; Sinisukk, 2008)
Lovecraft, H. P. 
Mahkra, J.  Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus / Reaktor
Maniakkide Tänav  Apteeker Melchior ja kroomitud masin / Reaktor
Maniakkide Tänav  Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi (Fantaasia, 2003)
Maniakkide Tänav  Surmakarva (Varrak, 2009)
Metsavana  Igal aastal upub siia järve üks laip / Jutulabor
Metsavana, J. J.  Apteeker Melchior ja moonutatud laibad / Reaktor
Noorhani P.  Kivirähkiga Imedemaal / Keel ja Kirjandus 2002, nr 4,5
Nossov, N.  Totu Kuul (Eesti Raamat, 1969)
Oll, S.  Põrgupõhja viimane Jürka (Eesti Ajalehed, 2011)
Peep, H.  Kas naerda kaasa või üle? / Peep, H.  Nii et suled lendavad (Ilmamaa, 2001)
Pähkel, K.  Ehatähe rüütel (Varrak, 2008)
Sander, K.  Kolmeteist talvist hetke (Varrak, 2008)
Shakespeare, W.  Romeo ja Julia (Noor-Eesti, 1935; Eesti Raamat, 1966; Perioodika, 1995; Tammeraamat, 2011)
Shrek
Strugatski, A ja Strugatski, B.
Zelazny, R.  Amberi üheksa printsi (Varrak, 1999)
Tagasi tulevikku
Tammsaare, A. H.  Põrgupõhja uus vanapagan (Noor-Eesti, 1939; Eesti Raamat, 1975; Avita, 2000)
Tolkien, J. R. R.  Kääbik (Eesti Raamat, 1977; Tiritamm, 2002)
Trinity, A.  Glorie igavene kohalolek  / Trinity, A. Unenägude jumal (Kadikas, 2002)
Tähesõjad
Veskimees, S.  Kuu Ordu (Fantaasia, 2003)
Veskimees, S.  Merevaiguvalgus / Terra Fantastica (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Naeratus aastate tagant / Eesti ulme antoloogia (Varrak 2002) Algernon
Veskimees, S.  Pilvelinnuste ajastu langus (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Poolel teel (Varrak, 2007)
Vetemaa, E.  Eesti luupainaja-aabits (Kupar, 1993)
Vetemaa, E.  Eesti näkiliste välimääraja (Eesti Raamat, 1983; Kirjastuskeskus, 2004)
Vetemaa, E.  Kalevipoja mälestused  (Eesti Raamat, 1972; Eesti Raamat, 1985; E. Vetemaa, 2001)