Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on indiaanipärimusest olemas, aga ta on sellega on üsna vabalt ümber käinud ja omi pöörasusi sisse lükkinud.

Lugemisel tekkis mus mingil hetkel äratundmine, et ma vist olen lugenud lapsepõlves mingeid samu raamatuid ja vaadanud samu filme, autori elulugu juurde uurides sain teada, et Igor Baranko on sündinud 1970. a. Ukrainas ja 1999. aastast elab USAs, niiet jah, mingeid ühiseid raamatuid ja filme meil tõenäoliselt on.

Märkimisväärt on, et tegu on autorikoomiksiga, Igor Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud, ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

Selline kummaline fantaasialugu ja päris huvitav vahepala, suurepäraseks just ei tituleeri, aga uudishimulugemisena soovitan küll.

Tiina Sulg

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

“American Indian myths and legends” (Pimlico, 1997)

Buzzi, Gerhard “Indiaani tervendamissaladused : vanaisa, ühe püha mehe õpetused” (Olion, 2004)

“Esimene looja ja üksildane mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 53.

Goble, Paul “The gift of the sacred dog” (Aladdin Paperbacks, 1987)

“Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004)

“Indiaani luulet / mille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud Nuga Soopealt” (Tiivaalune, 2020)

“Indiaani tarkuste raamat” (Lilleoru Keskus, 2012)

“Inimene ja hobused” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 121.

“Jäneseke ja kuu” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 37.

“Lendav orav ja hiir” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 115.

“Muistsete inimeste vana mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 32-33.

“Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge Vaal, 2015)

“Päikesejumala lapsed” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 36-37.

“Triksteri kukkumine ja kättemaks” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 374-378.

“Unejumal Wing” // “Legende tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk.174-177.

“Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004)

“Väimehekatsed” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 390-395.

“Ahvist kaasa” // “Paastukuu” (Tiritamm, 1997), lk 59-64.

“Haavunud veerev kivi” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 379-383.

“Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931)

“Ititaujang” // “Muinasjutte tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk. 159-163.

“Joogikoht” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 40.

“Julm kasuema” // “Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood” (EKM Teaduskirjastus, 2018), lk. 802-804.

“Kaevukaevamine” // “Jaanikuu” (Tiritamm, 1996), lk. 159-164.

Klatt, Edith “Indiaani muinasjutte” (Eesti Raamat, 1965)

“Lugu rotist, kes endale tiivad kasvatas” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 102-104.

“Mäe poeg” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 109.

“Orpheus” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 384-389.

Pihlap, Halliki “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : indiaani muinasjutt” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006)

“Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986)

“Tähepoeg” // “Jõulukuu” (Tiritamm, 1996), lk. 16-21.

“Vares ja hallhani” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 123.

“Võidujooks koopaoravaga” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 177-182.

“Võrratu täpiline muna” // “Müüdid ja legendid” (Varrak, 2004)

Corum, Nathaniel “Building a straw bale house : the Red Feather construction handbook” (Princeton Architectural Press, 2005)

Douglas, Frederic Huntington “Indian art of the United States” (The Museum of Modern Art, 1948)

Fiedler, Arkady “Vaigust lõhnav Kanada : poola kirjaniku ja looduseuurija reisimärkmeid” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Grant, Bruce “Concise encyclopedia of the American Indian” (Wings Books, 2000)

Griffin-Pierce, Trudy “Native Americans : enduring cultures and traditions” (MetroBooks, 1996)

Ketchum, William C., Jr “The art of the golden west” (Todtri, 1996)

La Farge, Oliver “Die Welt der Indianer : Kultur, Geschichte und Kampf eines grossen Volkes (Neues Leben, 1974)

Lips, Eva ” Indiaaniraamat” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963)

Montgomery, David R “Native American crafts and skills : a fully illustrated guide to wilderness living and survival” (Lyons Press, 2000)

Mowat, Farley “Lootusteta rahvas : [Kanada eskimote etnograafiast]” (Eesti Raamat, 1977)

Murdoch, David “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997)

Newcomb, Franc J.; Reichard, Gladys A. “Sandpaintings of the navajao shooting chant” (Dover, 1975)

Simpson, Judith “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997)

“The encyclopedia of the Ancient Americas : explore the wonders of the Aztec, Maya, Inca, North American Indian and Arctic peoples : [the everyday life of America’s native peoples]” (Southwater, 2001)

Овузу, Хайке “Символы индейцев Северной Америки” (ДИЛЯ, 2006)

Стукалин, Юрий “Хороший день для смерти” (Гелеос, 2005)

Феест, Кристиан Ф. “Искусство коренных народов Северной Америки” (Радуга, 1985)

Brown, Dee “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975)

Niven, Jennifer “Ada BlackJack : tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest” (Tammerraamat, 2012)

Page, Jake “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

Philbrick, Nathaniel “Mayflower : jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast” (Oomen, 2013)

Stingl, Miloslav “Indiaanlased ilma tomahookideta” (Eesti Raamat, 1981)

Zimmerman, Larry J. “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid” (Ilo, 2003)

Volmer, Omar “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980)

“The story of the Blackfoot people : Nitsitapiisinni” (Firefly Books, 2001)

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus“

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Sherman Alexie (s 1966) on üks tuntumaid kaasaja inidiaanikirjanikke. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ja proovinud kätt ka filmi alal. Sherman Alexie on spokane-indiaanlane.

Ameerika luuletaja Ai Ogawa (sünninimega Florence Anthony; 1947 – 2010) on kirju suguvõsaga: temas on jaapani, iiri, tšokto, tšikasoo, šaieeni, komantši ja musta verd. Tema esimeses isikus kirjutatud luuletused ei pruugi alati lähtuda temast endast, vaid on erinevad pigem rollihääled.

Alexie, Sherman “Kuidas kirjutada suurt ameerika indiaani romaani” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 492-493.

Slavitt, David R. “See uluja tuul : kolm grööni luuletajat: Torkilk Mørch, Gerda Hvisterdahl, Innunquaq Larsen”  (Allikaäärne, 2017)

Ai Ogawa “Üks mees maas” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 480.

Alec Butler (s 1959) on peamiselt tuntud draamakirjanikuna ning filmitegijana. Ta on pärit Kanadast ja pooleldi mikmaki indiaanlane. Tema varasemad tööd on ilmunud Audrey Butleri nime all.

Louise Erdrich (s 1954) on vere poolest veerandi jagu odžibvei ja sellega loetakse ta põlisrahvaks. Ta kasvas küll väljaspool reservaati, aga peresidemed olid tugevad ning odžibveide pärand ja keskkond on tema loomingut tugevalt mõjutanud. Oma teoste eest on ta pälvinud rohkelt auhindu.

Markoosie Patsaugi (s 1941) 1970. aastal Kanadas esmailmunud inuiti legendil põhinev “Küti harpuun” oli üks varasemaid katseid tõlkida inuiti kultuuri ja pärimust tänapäevasesse kirjakeelde ning seda sel moel elus hoida.

Seitsme raamatu autor Eden Robinson (s 1968) kuulub haisla ja heiltsuki hõimu ja elab Kanadas. Enim hinnatud raamat tema sulest on „Ahvirannik” (2000, eesti keeles 2002).

Alexie, Sherman “The absolutely true diary of a part-time Indian” (Andersen Press, 2015)

Alexie, Sherman “War dances” (Grove Press, 2009)

Boulley, Angeline “Firekeeper’s daughter” (Rock the Boat, 2022)

Butler, Alec “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019)

Erdrich, Louise “Future home of the living god” (Corsair, 2018)

Erdrich, Louise “Night watchman” (Corsair, 2021)

Erdrich, Louise “The plague of doves” (Harper Perennial, 2008)

Erdrich, Louise “The round house” (HarperCollins, 2012)

Jones, Stephen Graham “The Only Good Indians” (Saga Press, 2020)

Orange, Tommy “There there” (Vintage, 2019)

Patsaug, Markoosie “Küti harpuun” (Allikaäärne, 2018)

Robinson, Eden “Ahvirannik” (Hotger, 2002)

Black Elk (1863 – 1950) oli lakoota teadmamees, kes jutustas meeleldi valgetele uurijatele-etnograafidele endisaegsest eluolust. Tema jutustatul on oluline väärtus tänapäevani, nii teaduslikus kui kirjanduslikus mõttes.

Winona LaDuke (s 1959) on eelkõige poliitik ja keskkonnaaktivist, aga tal jätkub aega ja annet ka kirjanduslikuks väljenduseks. Tema esikromaan oli „Last Standing Woman” (1997), edaspidi on ta kirjutanud pigem mitteilukirjandust. Winona LaDuke isapoolne suguvõsa on odžibveid.

Navarre Scott Momaday (s 1934) on päritolult kaiova (kiowa). Tema romaan „House Made of Dawn” pälvis Pulitzeri preemia 1969. aastal ja oli nõnda indiaani päritolu kirjaniku läbimurre nn tavakirjandusse. Ta on kirjutanud romaane, jutte, mälestusi, luulet, aga ka reisitutvustusi, esseid ja lastekirjandust.

Blowsnake, Sam (Kärgatav Kõu) “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010)

Neihardt, John G. “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016)

Schaefer, Carol (eessõna Winona LaDuke) “Vanaemade nõuanded maailmale : tarkade eakate naiste nägemus meie planeedi arengust” (Pilgrim, 2014)

Momaday, N. Scott (fotod David Muench) “Summer/Fall/Winter/Spring : Colorado” (Rand McNally, 1975)

Hogan, Linda “Elu ase : elava maailma vaimulugu” (Allikaäärne, 2017)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu“

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks. 

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on. 

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus. 

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Loe lisaks:
Ulmekirjanduse baas
Loterii esimest ja teist korda
Bukahoolik
Yksik Hunt

Tiina Sulg

Charles Frazier “Kolmteist kuud”

Frazier, Charles  Kolmteist kuud / tõlkinud Tiina Tiiman .-  Tallinn : Eesti Raamat, 2009 .- 350 lk.

Raamat ajast ja ajaloost, elust ja armastusest, juhusest ja saatusest, mälust ja mälestustest, kommetest ja kohanemisest, ettevõtlikkusest ja ideedest, edust ja läbipõrumisest, poliitikast ja kauplemisest, sõjast ja rahust, jahist ja juttudest, aga ennekõike maast ja inimestest. Raamat on pilguheit 19. sajandi Ameerikale läbi tšerokiide lapsendatud poisi pika ja kireva elu. Üle hulga aja tekkis mul tahtmine raamatust tsitaate välja kirjutada.

“Karu uskus, et kui me teeme maailmast enda ümber elamiseks parema paiga, siis meie sisemine olemus ei saa sinna midagi parata, vaid peab ühes tulema ja me saame ise ka paremaks.”

“Igasuguseid lugusid saab rääkida pimeduse ja koidiku vahel.”

“Ei ajalugu ega ajakirjandus ega vorstitegu ole meeldiv. Aga siin see lugu on ja võtke seda, kuidas ise tahate.”

“Kirjapanek kinnitab toimunu paigale sama kindlalt nagu lõgismao naha, mis on kehalt eemaldatud ja sirgeks tõmmatud ning küüniseinmale tõmmatud. Lame ja liikumatu ja kahjutu. Kõik kirjutatu jäädvustab hetkelise mõtteliini, nagu oleks see lõplik.”

“Igas tõlkes puudub miski. Mõnes puudub peaegu kõik. Iroonia. Kaudsus. Keerukad metafoorid. Tõsise näoga tehtud naljad. Allasurutud viha. Inimlik mõõde.”

“Kas inimese kohta võib öelda, et ta on ellu jäänud, kui ta lõpuks ei tunne ära isegi ennast ega oma uut elu ega kodumaad. Kas ta lahustub nagu veretilk piimaämbris, või püsib nagu väike kivike, mis on heidetud kiirevoolulisse jõkke?”

“Ärevust tekitab tegelikult se, kuidas kõik maailma rattad – päevad ja ööd, kolmteist kuud, neli aastaaega ja suur aastaring ise – hakkavad keerlema aina kiiremini ja kiiremini, mida lähemale me öömajale jõuame.”

“Kui sa oled mägedes mõnda aega üksinda – ikka palju päevi, ja see aitab, kui sa paastud – , väsib mets olemast sinu suhtes ettevaatlik. Loomade vaimud ilmutavad ennast sulle ilma eelarvamuseta sinu inimeseks olemise suhtes.”

Pealkiri “Kolmteist kuud” on tähistamaks indiaani ajaarvamist, mille kohaselt on aastas kolmteist kuud. Raamatu aluseks on mõneti William Holland Thomase  elukäik. Autor on lubanud endale ajaloolise tõega üsna vabalt ümberkäimist, kuid pakub raamatu lõpus asjast huvitatuile väikese bilbliograafia edasilugemiseks. Mõned lingid lisaks:   Tšerokii muuseum , Tšerokii kultuuripärandi keskus ,   tšerokiid ,    lühiülevaade tšerokiide ajaloost  ,  tšerokii tähestik.

Tiina Sulg

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Kes aga selguse huvides täpsemat kaarti vaadata soovib, siis siin on romaani kõrvale just õige kaart.

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47.

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. Praegu elab ta oma perega Albuquerques.

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust – esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas” ja Tartu Linnaraamatukogust on ingliskeelsena võimalik kätte saada romaane “The Fallen Man”, “Hunting Badger” ja ”The Wailing Wind”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Tiina Sulg