Posts Tagged ‘indiaanlased’

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks. 

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on. 

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus. 

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Loe lisaks:
Ulmekirjanduse baas
Loterii esimest ja teist korda
Bukahoolik
Yksik Hunt

Tiina Sulg

Charles Frazier “Kolmteist kuud”

frazierkolmteistFrazier, Charles  Kolmteist kuud / tõlkinud Tiina Tiiman .-  Tallinn : Eesti Raamat, 2009 .- 350 lk.

Raamat ajast ja ajaloost, elust ja armastusest, juhusest ja saatusest, mälust ja mälestustest, kommetest ja kohanemisest, ettevõtlikkusest ja ideedest, edust ja läbipõrumisest, poliitikast ja kauplemisest, sõjast ja rahust, jahist ja juttudest, aga ennekõike maast ja inimestest. Raamat on pilguheit 19. sajandi Ameerikale läbi tšerokiide lapsendatud poisi pika ja kireva elu. Üle hulga aja tekkis mul tahtmine raamatust tsitaate välja kirjutada.

“Karu uskus, et kui me teeme maailmast enda ümber elamiseks parema paiga, siis meie sisemine olemus ei saa sinna midagi parata, vaid peab ühes tulema ja me saame ise ka paremaks.”

“Igasuguseid lugusid saab rääkida pimeduse ja koidiku vahel.”

“Ei ajalugu ega ajakirjandus ega vorstitegu ole meeldiv. Aga siin see lugu on ja võtke seda, kuidas ise tahate.”

“Kirjapanek kinnitab toimunu paigale sama kindlalt nagu lõgismao naha, mis on kehalt eemaldatud ja sirgeks tõmmatud ning küüniseinmale tõmmatud. Lame ja liikumatu ja kahjutu. Kõik kirjutatu jäädvustab hetkelise mõtteliini, nagu oleks see lõplik.”

“Igas tõlkes puudub miski. Mõnes puudub peaegu kõik. Iroonia. Kaudsus. Keerukad metafoorid. Tõsise näoga tehtud naljad. Allasurutud viha. Inimlik mõõde.”

“Kas inimese kohta võib öelda, et ta on ellu jäänud, kui ta lõpuks ei tunne ära isegi ennast ega oma uut elu ega kodumaad. Kas ta lahustub nagu veretilk piimaämbris, või püsib nagu väike kivike, mis on heidetud kiirevoolulisse jõkke?”

“Ärevust tekitab tegelikult se, kuidas kõik maailma rattad – päevad ja ööd, kolmteist kuud, neli aastaaega ja suur aastaring ise – hakkavad keerlema aina kiiremini ja kiiremini, mida lähemale me öömajale jõuame.”

“Kui sa oled mägedes mõnda aega üksinda – ikka palju päevi, ja see aitab, kui sa paastud – , väsib mets olemast sinu suhtes ettevaatlik. Loomade vaimud ilmutavad ennast sulle ilma eelarvamuseta sinu inimeseks olemise suhtes.”

Pealkiri “Kolmteist kuud” on tähistamaks indiaani ajaarvamist, mille kohaselt on aastas kolmteist kuud. Raamatu aluseks on mõneti William Holland Thomase  elukäik. Autor on lubanud endale ajaloolise tõega üsna vabalt ümberkäimist, kuid pakub raamatu lõpus asjast huvitatuile väikese bilbliograafia edasilugemiseks. Mõned lingid lisaks:   Tšerokii muuseum , Tšerokii kultuuripärandi keskus ,   tšerokiid ,    lühiülevaade tšerokiide ajaloost  ,  tšerokii tähestik.

Tiina Sulg

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

hillermanmusttuulRaamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Kes aga selguse huvides täpsemat kaarti vaadata soovib, siis siin on romaani kõrvale just õige kaart.

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47.

Autorist:tonyhillerman

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. Praegu elab ta oma perega Albuquerques.

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust – esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas” ja Tartu Linnaraamatukogust on ingliskeelsena võimalik kätte saada romaane “The Fallen Man”, “Hunting Badger” ja ”The Wailing Wind”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Tiina Sulg