Posts Tagged ‘depressioon’

Iain Maitland “Kallis Michael! Armastusega isa”

Ühe pere lugu kirjades. Eriliseks teeb selle aga kirjade sisu — isa kirjutab oma peaaegu täiskasvanud pojale. Michael on pere kõige vanem laps (tal on õde Sophie ja vend Adam), kes on kodunt lahkunud, väidetavalt õppima ja üritab iseseisvalt elada. Tal on üürikorter ja oma tüdruk Niamh. Aga midagi on tal veel — nimelt süvenev depressioon ja edenev anoreksia. Ta ei kaeba ja püüab koos Niamhiga perekonna eest kõike varjata. Ega ülejäänud pere väga ei süvene noormehe probleemidesse. Isa annab talle aeg-ajalt asjalikku nõu — lõpetada söögiga pirtsutamine, tõusta jalgadele ja minna eluga edasi. Nii lihtne see ongi — aga miks Michael sellega siis toime ei tule. On tarvis ennast lihtsalt kokku võtta!!

Isa kirjades on südamlikult kokku kirjutatud elamise helge ja tume pool. Tunda on muret poja käekäigu pärast, aga ka püüdu sellest mitte väga välja teha. Või pöörata halvad asjad (probleemid söömisega, endassetõmbumine, suutmatus õppida ja omandada elukutse, mis raha sisse tooks, endas kahtlemine, otsustamatus ja argisusest ärapöördumine) selliseks eriliseks inglise huumoriks, mis on mõrkjas, aga ajab naerma.

Selles loos ei anta retsepte depressiooni ravimiseks, vaid laotatakse lugeja ette ühe pere igapäevaelu ning iga lugeja peab ise noppima talle vajalikke tundehetki ja sobivaid tarkuseterakesi.

Lugege ja lootke teiegi!

Ädu Neemre

Advertisements

Jasmine Warga “Minu süda ja teised mustad augud”

Ma saaksin võtta selle raamatu kokku ühe väikse lausega — ”armastus muudab maailma”.

Tegemist on äärmiselt sünge raamatuga. Enesetappudest lugemine on üldse raske, kuid kui seda soovivad teha 16- ja 17-aastased muudab see olukorra veel koledamaks. Tahtmatult kerkib pinnale küsimus: Miks????

Mind on alati hämmastanud enesetapu sooritajate mõtlemine. See tähendab, kuidas nad suudavad seda teha? Mis asi siin elus on nii katastroofiline, et sa oled võimeline panema käe oma elu külge ja see lihtsalt lõpetada?!

Selles loos, selgitatakse seda mõtlemist päris hästi. Kuidas me suudame pidevalt endale halba kinnitades, viia end järjest sügavamale ja sügavamale musta auku ning kui raske on sealt uuesti jälle valguse kätte ronida.

Raamatu peategelesteks on 16-aastane füüsikafänn Aysel ja 17-aastane Roman, kes mõlemad vaevlevad tugeva depressiooni käes. Hoolimata oma noorusest on nad mõlemad üleelanud meeletu tragöödia oma elus, mis on neid viinud arvamusele, et oma elu lõpetamine on ainus lahendus sellele kõigele. Noored kohtuvad internetileheküljel, kus otsitakse mitte kohtingukaaslasi vaid enesetapu-paarilist. Paarilised neist saavad ning koos asutakse planeerima, kuidas siit ilmast teise rännata! Kõige selle juures räägivad nad üksteisele põhjustest, miks enesetapp on ainus lahendus.

Kogu selle depressiivse loo juures on raamatu sõnum väga positiivne. Märgake inimesi enda ümber, nende käitumist ja tujusid. Masendus ja koledad mõtted ei paista välja füüsiliselt. Kahjuks.

Raamatu lõpus kirjutab autor pikemalt ka sellest, miks ta just sellise loo kirjutas.

Lugu pole siiski üleni masendav, positiivsust annab muidugi palju juurde see, et tegemist on siiski ikka õnneliku lõpuga looga, niivõrd kuivõrd seda saab õnnelikuks pidada muidugi.

Soovituslik oleks lugeda seda raamatut just 15-17-aastastel, kes ekslikult tunnevad-arvavad, et neil pole siin elus enam kohta!

Devy Einer

Mari-Liis Lill, Paavo Piik “Varesele valu, harakale haigus…”

varesele-valu-harakale-haigusNeed on 21. sajandi elulood. Erinevas vanuses erinevate täna elavate inimeste elulood. Väga selgelt mõistsin taas, kui vähe me inimest enda kõrval märkame ja temast hoolime. Ja niisama vähe hoolime me ka iseendast. Carlos lõpetab oma monoloogi sõnadega: “… sul on helluse puudus, aga see helluse alustamine oleneb sinust endast. Sa pead ise olema enda vastu hell. Sa pead endast nagu, noh, hoolima.”  karusooolen13aastane

Mulle meenus väga selgelt Merle Karusoo näidend “Olen 13-aastane”. Nende kahe näidendi vahel on üles kasvanud mitu põlvkonda, aga räägitavad lood on väga sarnased. Milla me küll hakkame armastama iseennast ja oma lapsi?!

Katrin Ohakas
Tartu haridusosakonna põhihariduse peaspetsialist

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik „Varesele valu, harakale haigus“

varesele-valu-harakale-haigusSeda näidendit lugesin 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentidest viimasena ja hakkas juba kergelt tekkima tunne, et peaks raamatukogult — olin neile ju lubanud oma lugemiselamusi jagada — endale paar raamatut paluma nn mood-boosting books nimekirjast, et loetust tekkivat meeleolu peletada. Peaks uurima kas meie raamatukogud ka analoogselt brittidele selliseid nimekirju koostavad ja kes Eesti autoritest sinna pääsenud on ja siis neid kiirelt peale lugema.

Näidend ise põhineb aga intervjuudel inimestega, kes on põdenud depressiooni ja leidnud viise, kuidas sellest välja tulla. Kuidagi väga vahetult ja kurvalt laotub lugeja ees lahti Eesti argipäev, oma nõudlikkuses, edukultuses, töönarkomaanias ja lahti harutamata minevikutraumadest mõjutatud inimeste haavatavuses.

Sellise elulooteatri vormiga jõutakse näidendis hoolimisest kaugemale, ma pakuks, et tervema, tasakaalustatuma ja tolerantsema ühiskonnani, mis mõistab, tahab aidata ja pakkuda turvalisust neile, kes kõigi traumade tõttu sellest ilma on jäänud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Elena Ferrante “Üksilduse päevad”

Ferrante, Elena.  Üksilduse päevad.  Tlk. Tiina Randviir .- Tln.,”Varrak”, 2014. (Moodne aeg)

Autori kohta on öeldud, et ta on kõige paremini tuntud “vähetuntud”  kirjanik. Tegu on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, aga kes peitub edukate romaanide taga, pole siiani teada. Ta keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Eesti keeles on kahjuks ilmunud ainult see raamat.ferranteuksildusepaevad

Romaan “ Üksilduse  päevad “ tõusis kohe pärast ilmumist 2002. aastal raamatute müügitabelite tippu ja sellest on vändatud ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui mees ta  kahe väikse lapsega maha jätab. Minategelane Olga leiab end koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.

Katkend romaani algusest: “Ühel aprillikuu pärastlõunal, kohe peale lõunasööki, teatas minu abikaasa, et kavatseb mu maha jätta… Mees ütles, et ta on segaduses, teda vaevavad kohutavad väsimuse, rahulolematuse, võib-olla arguse hetked. Ta rääkis kaua meie viieteistaastasest abielust, lastest, ning tunnistas, et tal pole ei neile ega mulle midagi ette heita… Seejärel võttis ta kogu süü juhtunu pärast enese kanda ja pani väisukse enda järel kinni, jättes mu tardunult kraanikausi kõrvale seisma.” 

Naisel, kes on truult meest ja  lapsi teeninud ja kodu korras hoidnud, lööb selline asi muidugi jalad alt. Ta loodab, et mees tuleb  tagasi, aga kui järgneb täielik teadmatus,  kus või kellega ta on,  algabki allakäik. Ta ei hoolinud enam oma välimusest, muutus kõige suhtes apaatseks, oli kuri lastele, unustas isegi lastele süüa teha. Tekkisid probleemid arvetega,  telefon pandi kinni. Kord kui nägi tänaval oma meest uue naisega, tormas talle kallale, peksis, tõukas pikali ja lõi jalgadega. “Mida ma ikka võisin teha, olin kaotanud kõik, pöördumatult“, ütleb minategelane. Kodus võttis peotäie tablette ja klaasi konjakit,  viimasel hetkel siiski viskas need ära. Tormas üheöö suhtesse naabrimehega. Mis veel edasi juhtus ja milliste sündmuste ajel ta oma eluga edasi minna suutis, sellest jutustabki see huvitav psühholoogiline romaan.

See on raamat neile lugejatele, kellele meeldivad romaanid  elust enesest.

Hele-Kaja Mäesepp