Posts Tagged ‘muinasjutud’

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

Advertisements

„Elas kord …”

Elas kord …

Lumivalgeke oma imelises palees …

Lumivalgeke„Lumivalgekese paleest avaneb vaade Luikede järvele, ja järvevesi täidab ka vallikraavi, mis takistab märkamatult paleesse hiilida.

Madala palee seinas on salavärav, millest vallikraav läbi kulgeb. Salavärav on kohe maa-aluse vangikongi kõrval ja seda kasutatakse vangide paadiga kohaletoimetamiseks või äraviimiseks. Värava alt on lihtne läbi ujuda, sisse jõudes saate maabumissillale ronida.

Klaasist kirst asub neljandal korrusel ühes suures hoiuruumis, mis varem oli Kurja Kuninganna erakamber. Kolmandalt korruselt kohe peatrepi juurest leiate Kurja Kuninganna suure portree. See on tegelikult salauks, mille kaudu pääseb kambrisse.”

(Chris Colfer „Muinasjutumaa: sooviloits”, lk 256 (http://www.ester.ee/record=b2988500~S55*est))

… ning Lumekuninganna oma jäises lossis …

„Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lumekuninganna suurteleLossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustavad virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus selle virmaliste helkimine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust.”

(Indrek Hargla jutustus „Roos ja lumekristall” samanimelises kogumikus, lk 9-75 (http://www.ester.ee/record=b2134103~S55*est))

Klassikalised muinaslood Lumivalgekesest ja Lumekuningannast on ajas läinud rändama ning võtnud uued ja peadpööritavad suunad. Raamatunäitus „Elas kord…”, mis oli raamatukogu II korruse näituseruumis üleval märtsis-aprillis, heitis kerge pilgu nende lugude põnevatele tõlgendustele nii kirjanduses, muusikas, filmides kui ka teatritükkides.

Valik näitusel olnud teostest:

Lumivalgeke

* „Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm” ( Berlin 1974) (http://www.ester.ee/record=b4188870~S55*est).
* Vennad Grimmid „Lumivalgeke” (Hea Lugu 2013) (http://www.ester.ee/record=b2906535~S55*est).
* Siima Škopi muinasjutuline maailm [Videosalvestis] (Raamat-Film 2009) (http://www.ester.ee/record=b2647228~S55*est).
Lumivalgeke Ago Pärtelpoeg* Disney „ Lumivalgeke” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505680~S55*est).
* Edgar Arnoldi „Walt Disney elu ja muinasjutud” (Eesti Raamat 1973) (http://www.ester.ee/record=b1165677~S55*est).
* Disney „Printsesside kokaraamat” (Egmont Estonia 2005) (http://www.ester.ee/record=b2066979~S55*est).
* Neil Philip „Piltidega muinasjuturaamat : lummavad lood tervest maailmast” (Varrak 1999) (http://www.ester.ee/record=b1314414~S55*est).
* August Kitzberg „A. Kitzberg’i lastenäidendid” (Noor-Eesti 1928) (http://www.ester.ee/record=b1371652~S55*est).
*„ Imemuinasjutud” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3088694~S55*est).
* „Muinasjutuline : valik Sten Roosi muinasjutuvõistluse võidutöödest 2004-2009” (Hea Laps 2010) (http://www.ester.ee/record=b2558146~S55*est).
* „Jürikuu : igaks aprillikuu õhtuks üks maailma kõige, kõige, kõige… kaunim, vahvam, põnevam, muinasjutt!” (Tiritamm 1998) (http://www.ester.ee/record=b1053115~S55*est)
* Aleksandr Ostrovski „Lumivalgeke : kevademuinasjutt 4 vaatuses proloogiga” (Eesti Riiklik Kirjastus 1964) (http://www.ester.ee/record=b1146130~S55*est).
Lumivalgeke täiskasvanutele (1)* Nikolai Rimski-Korsakov „Vene fantaasiad” [Helisalvestis] ( International Masters Publishers AB 2003) (http://www.ester.ee/record=b3522659~S55*est).
* Salla Simukka „Punane nagu veri” (Pegasus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3057535~S55*est).
* Salla Simukka „Valge nagu lumi” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4424436~S55*est).
* Salla Simukka „Must nagu eebenipuu” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4452593~S55*est).
* Nele Neuhaus „Lumivalgeke peab surema” (Tänapäev 2016) (http://www.ester.ee/record=b4523211~S55*est).
* Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale” (Vaho 1996) (http://www.ester.ee/record=b1058286~S55*est)
* Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud ; Muinasjutt Bob Dylanist” (Tuum 2011) (http://www.ester.ee/record=b2679036~S55*est).
* Andrzej Sapkowski „Viimane soov” (Tiritamm 2011) (http://www.ester.ee/record=b2723202~S55*est).
* Angela Carter „Verine kamber” (Varrak 2015) (http://www.ester.ee/record=b4447246~S55*est).
* Peeglike peeglike [Videosalvestis] (Sonatiin 2012) (http://www.ester.ee/record=b3508657~S55*est).
* Elavad nukud [Videosalvestis] (Eesti Filmi Sihtasutus 2006) (http://www.ester.ee/record=b3401410~S55*est)
* Neil Gaiman „Smoke and Mirrors” (London 2005) (http://www.ester.ee/record=b2645193~S55*est).
* Helen Oyeyemi „Boy, snow, bird” (London 2014)(http://www.ester.ee/record=b4476220~S55*est).

Lumekuninganna

* Hans Christian Andersen „Väike merineitsi : muinasjutud ja lood” (Eesti Raamat 2005) (http://www.ester.ee/record=b2064433~S55*est).
* Hans Christian Andersen „Lumekuninganna : muinasjutt seitsmes loos” (Hea Lugu 2014) (http://www.ester.ee/record=b4415842~S55*est).
* „Lumekuninganna : Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt” (Koolibri 2014) (http://www.ester.ee/record=b4414243~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная королева : [muinasjutt]” (Sonatiin 2005) (http://www.ester.ee/record=b3414677~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная Королева : [joonisfilmide kogumik]” (Sonatiin 2009) (http://www.ester.ee/record=b3490338~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] : lastelavastus” (Eesti Rahvusringhääling 2008) (http://www.ester.ee/record=b2509319*est).
* „Lumekuninganna [Helisalvestis] : laulud Vanemuise teatri muusikalavastuses” (Teater Vanemuine 2008) (http://www.ester.ee/record=b2440278~S55*est).
Lumekuninganna loss* Urve Tinnuri „Lumekuninganna märkas lehes …” (TEA Kirjastus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4472387~S55*est).
* Salme Raatma „Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (Greif 1993) (http://www.ester.ee/record=b1063785~S55*est).
* „Sõnajalad : valimik ettekandeid” (San Francisco 1969) (http://www.ester.ee/record=b1405092~S55*est).
* Джоан Виндж „Снежная королева” (Москва 1995) (http://www.ester.ee/record=b3264290*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis]”(F-Seitse 2012) (http://www.ester.ee/record=b2865976~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv : filmiraamat” (Egmont Estonia 2014) (http://www.ester.ee/record=b3055721~S55*est).
* „Frozen [Noot] : play 7 selections with sound-alike audio” (New York 2013) (http://www.ester.ee/record=b4431654~S55*est).
* Kristen Anderson-Lopez „Frozen [Helisalvestis] : soundtrack” (Walt Disney Records 2013) (http://www.ester.ee/record=b4466217~S55*est).
* „Seitsme maa ja mere taga [Helisalvestis] ” (Enjoy stuudio 2015) (http://www.ester.ee/record=b4523745~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505694~S55*est).
* Jessica Julius „Lumekuninganna ja igavene talv : [kaks suvist lugu] : Olafi oivaline suvepäev ; [Anna ja Elsa merereis]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4495837~S55*est).
* Amy Weingartner „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa talvelõpupidu : [kaks uut lugu!]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4459571~S55*est).
Elsa ja Anna* Rico Green „Lumekuninganna ja igavene talv : talvepalavik” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4545173~S55*est).
* Victoria Saxon „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa: lapsepõlvelood : [kaks lustakat lugu!]” (Egmont Estonia 2015) ( http://www.ester.ee/record=b4532558~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Elagu kuninganna!” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532599~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Mälestused ja võlujõud” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532602~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Soe vastuvõtt” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561509~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Joakimi jäälõikur” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561497~S55*est).
* „Lumekuninganna ja igavene talv : soenguraamat : [Anna ja Elsa lemmiksoengud]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4476275~S55*est).

Klaari Tamm

Fotod Ago Pärtelpoeg

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.

Arvo Valton “Kirjad kasetohul”

Kirjad kasetohul – on nad ikka olemas olnud?

Novgorod on üks vanimaid Vene linnu. Kroonikais on Novgorodi esmakordselt mainitud aastal 859. Millal Sina Novgorodis viimati käisid ja mida sellest linnast mäletad? Arvata on, et vastus on aastateski ununenud. Ometi, kes kordki selles linnas käinud, seda jäävad lummavalt saatma arvukate kirikute eriilmelised tornid. Nüüd on suurepärane võimalus uuendada oma sinasõprust selle huvitavailmelise linnaga, sest kirjanik Arvo Valton on kirjutanud hämmastavalt mitmetahulise raamatu „Kirjad kasetohul”, mille leheküljed viivad lugeja sellesse iidsesse Vene linna. Autor on osavalt põiminud nii ajaloolise olustiku kui kaasaja ning loonud tegelaskujude kaudu arvukalt usutavaid olupilte tänapäevast ja aastasadade eelsest bojaaride ajastust. Kogu lugemisaja kestel hoiab pinget peategelaste Mello ja Maano elukäik, armastuslood ja suhted kaasaegsetega, olgu see siis ajalooline vaimulike keskond, bojaaride veetše või kaasaegne tudengite seltskond. Huvitav on autori leid tekstis liikuda 900-aastase ajavahega. Arheoloogilised kasetohuürikud ja puutahvlid ongi need, mille saladust noored aastasadade tagant tahavad lahendada. Lugemisloo teeb huvipakkuvaks see, et raamatu tegevuse nii algus ja lõpppunkt on meie ülikoolilinn Tartu ja tänapäevse Mello ja sajanditetaguse Maano kujul on tegemist noorte eesti meestega.

Otsid Sa raamatust romantilist armastuslugu? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist olustikku? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust filosoofilist mõtisklust? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust kaasakiskuvat tegevusliini? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust mõtteerksuse alget? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust muinasjutulist äratundmishetke? Just siin see ongi.
Otsid Sa raamatust ajaloolist tõehetke? Tundub, et siin see on …

Üldse aga tasub just seda vanameistri raamatut lugeda, nautida autori mõttekäiku ja huvitavat stiili ning kasetohust ürikute saladustesse uskuda-uskuda-uskuda  Sekka aga põikab kirjanik muinasjuttude õpetuse filosoofilisse olemusse. Küllap leiad lugemiselamuse Sinagi, sest mind jäid äsjaloetud raamatu leheküljed küll pikalt ja kauaks lummama…

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu juhataja

Arvo Valtoni pilt on pärit siit.