Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on
hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise“, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii:

Tiina Sulg

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

“American Indian myths and legends” (Pimlico, 1997)

Buzzi, Gerhard “Indiaani tervendamissaladused : vanaisa, ühe püha mehe õpetused” (Olion, 2004)

“Esimene looja ja üksildane mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 53.

Goble, Paul “The gift of the sacred dog” (Aladdin Paperbacks, 1987)

“Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004)

“Indiaani luulet / mille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud Nuga Soopealt” (Tiivaalune, 2020)

“Indiaani tarkuste raamat” (Lilleoru Keskus, 2012)

“Inimene ja hobused” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 121.

“Jäneseke ja kuu” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 37.

“Lendav orav ja hiir” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 115.

“Muistsete inimeste vana mees” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 32-33.

“Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge Vaal, 2015)

“Päikesejumala lapsed” // “Piltidega müüdiraamat : lood ja legendid kogu maailmast” (Varrak, 1998), lk. 36-37.

“Triksteri kukkumine ja kättemaks” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 374-378.

“Unejumal Wing” // “Legende tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk.174-177.

“Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004)

“Väimehekatsed” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 390-395.

“Ahvist kaasa” // “Paastukuu” (Tiritamm, 1997), lk 59-64.

“Haavunud veerev kivi” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 379-383.

“Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931)

“Ititaujang” // “Muinasjutte tervest maailmast” (Sinisukk, 2006), lk. 159-163.

“Joogikoht” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 40.

“Julm kasuema” // “Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood” (EKM Teaduskirjastus, 2018), lk. 802-804.

“Kaevukaevamine” // “Jaanikuu” (Tiritamm, 1996), lk. 159-164.

Klatt, Edith “Indiaani muinasjutte” (Eesti Raamat, 1965)

“Lugu rotist, kes endale tiivad kasvatas” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 102-104.

“Mäe poeg” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 109.

“Orpheus” // “Muinaslood ja rahvajutud : valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid” (Sinisukk, 2019), lk. 384-389.

Pihlap, Halliki “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : indiaani muinasjutt” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006)

“Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986)

“Tähepoeg” // “Jõulukuu” (Tiritamm, 1996), lk. 16-21.

“Vares ja hallhani” // Cioni, Chiara “101 lugu kogu maailmast” (Sinisukk, 2021), lk 123.

“Võidujooks koopaoravaga” // “Heinakuu” (Tiritamm, 1998), lk. 177-182.

“Võrratu täpiline muna” // “Müüdid ja legendid” (Varrak, 2004)

Corum, Nathaniel “Building a straw bale house : the Red Feather construction handbook” (Princeton Architectural Press, 2005)

Douglas, Frederic Huntington “Indian art of the United States” (The Museum of Modern Art, 1948)

Fiedler, Arkady “Vaigust lõhnav Kanada : poola kirjaniku ja looduseuurija reisimärkmeid” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Grant, Bruce “Concise encyclopedia of the American Indian” (Wings Books, 2000)

Griffin-Pierce, Trudy “Native Americans : enduring cultures and traditions” (MetroBooks, 1996)

Ketchum, William C., Jr “The art of the golden west” (Todtri, 1996)

La Farge, Oliver “Die Welt der Indianer : Kultur, Geschichte und Kampf eines grossen Volkes (Neues Leben, 1974)

Lips, Eva ” Indiaaniraamat” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963)

Montgomery, David R “Native American crafts and skills : a fully illustrated guide to wilderness living and survival” (Lyons Press, 2000)

Mowat, Farley “Lootusteta rahvas : [Kanada eskimote etnograafiast]” (Eesti Raamat, 1977)

Murdoch, David “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997)

Newcomb, Franc J.; Reichard, Gladys A. “Sandpaintings of the navajao shooting chant” (Dover, 1975)

Simpson, Judith “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997)

“The encyclopedia of the Ancient Americas : explore the wonders of the Aztec, Maya, Inca, North American Indian and Arctic peoples : [the everyday life of America’s native peoples]” (Southwater, 2001)

Овузу, Хайке “Символы индейцев Северной Америки” (ДИЛЯ, 2006)

Стукалин, Юрий “Хороший день для смерти” (Гелеос, 2005)

Феест, Кристиан Ф. “Искусство коренных народов Северной Америки” (Радуга, 1985)

Brown, Dee “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975)

Niven, Jennifer “Ada BlackJack : tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest” (Tammerraamat, 2012)

Page, Jake “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

Philbrick, Nathaniel “Mayflower : jutustus vaprusest, ühiskonnast ja sõjast” (Oomen, 2013)

Stingl, Miloslav “Indiaanlased ilma tomahookideta” (Eesti Raamat, 1981)

Zimmerman, Larry J. “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid” (Ilo, 2003)

Volmer, Omar “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980)

“The story of the Blackfoot people : Nitsitapiisinni” (Firefly Books, 2001)

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus“

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. 

See raamat on üsna rahvusvaheline: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega.

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Tiina Sulg

Arkaadia — idülliline paik, kus elavad luuletused, jutud ja muinasjutud

Mõte hakata koostama lasteluule andmebaasi tuli juba 2000. aastate alguses. Raamatukogus küsitakse ikka ja jälle luuletusi näiteks jõuludest või emast ja teenindajale meenub ehk kümmekond luuletust, mida juba aastaid soovitatud on. Meie soov oli pakkuda huvilistele laiemat valikut luuletusi ning võimalust neid ise andmebaasist otsida.

Esimestel aastatel lähtusimegi sellest, et Tartu Linnaraamatukogu kogudes olevad lasteluule raamatud saaksid kõik andmebaasi kantud. Sellepärast on olemasolevast ca 23 000 kirjest üle poole luuletused. Lastejutud ja muinasjutud lisandusid umbes seitse aastat tagasi ikka samal põhjusel – oli vaja leida erinevaid muinasjutte või jutte kindlatel teemadel (ametid, rahvakalender jne).

Andmebaasi põhimõte on, et luuletused, jutud ja muinasjutud oleksid leitavad märksõnade, autorite ja teoste järgi. Otsida on võimalik ka teose esimese rea põhjal. Kõige mugavam on kasutada siiski märksõnaotsingut, kuna tuleb arvestada sellega, et kui sa ei tea teose täpset pealkirja või esimest rida, siis seda üles ei leia.

Märksõnastamisel pole me lähtunud rangetest reeglitest. Oleme kasutanud mitmest sõnast koosnevaid märksõnu nagu näiteks hall mehike (hall vanake, hall vanamees), kella keeramine, rääkima õppimine jne. Sünonüümid on võimaluse korral kokku pandud – rätsep (õmbleja), sant (kerjus), kannatamatu (kärsitu) jne. Märksõnastikus on mõned laiemad mõisted nagu mõtteluule või sõnamäng, sest vahel ei ole võimalik väga täpselt edasi anda, mida luuletaja ühe või teise luuletusega öelda on tahtnud. Heaks näiteks on Jaanus Vaiksoo luuletus „Hallhani”:

Hallhani armastas kollast ja punast,
selleks ta alati kooruski munast.
Nokaga toksis väikese augu.
Konnad ei krooksu ja koerad ei haugu.

Meie andmebaasist ei leia täistekste, sest me ei saa üle astuda autorikaitse seadusest. Täistekstile pääseb ligi vaid siis, kui raamat või ajakiri on digiteeritud Rahvusraamatukogu andmebaasi Digar ja seega on kõigil õigus seda kasutada. Lasteajakirjades „Täheke” ja „Hea Laps” ilmunud luuletuste ja juttude kirjetesse on lisatud eraldi rida „täistekst Digarist” ja selle alla link teksti juurde.

Arkaadia on erinevate raamatukogude lasteosakondade poolt väga hästi vastu võetud ja aktiivses kasutuses. Meie andmebaasi abil on koostatud koguni raamatuid ja tehtud uurimustöid.

Veidi numbreid ka. Andmebaasi 2019. aastal lisandunud asjad ja koguarvud:Arkaadia vaatamised 01.01.20-01.09.20 ja vaatamised 01.01.19-31.12.19:

Linnad ja riigid, kus on rohkem kasutajaid:

Tiina Lutter
(ja terve tubli ja abivalmis laste- ja noorteosakond)

Emily Winfield Martin “Lumivalge ja Roosipuna”

Vennad Grimmid on kakssada aastat tagasi kirja pannud loo kahest õest, kes elasid emaga väikeses metsamajas. Tüdrukud olid armsad kui inglid ja töökad nagu mesilased. Ühel õhtul sattus nende majakesse suur karu, kellest sai neile väga hea sõber ja kaaslane. Metsas käies puutusid nad kokku väikese ja tigeda härjapõlvlasega, kelle tüdrukud kolmel korral surmasuust päästsid.

Muinasloo lõpp on üsna ettearvatav — karu osutus nõiutud printsiks ja lugu lõppes pulmapeoga ning tegelased elavad õnnelikult siiani kui pole vahepeal ära surnud. Selline on üldjoontes vendade Grimmide variant.

Emily W. Martin on sama süžee aluseks võtnud ja kirjutanud pikema, romantilisema ja põnevama loo.

Tema versioonis on Lumi ja Roosi tähtsa aadliku tütred, kes on kaotanud oma tiitli ja kodu, sest ühel päeval on nõiutud metsas kadunuks jäänud nende isa. Emal ei jää muud üle kui võtta lapsed ja minna elama väikesesse majakesse keset metsa. Tütred suhtuvad isa kadumisse erinevalt — Roosi tunneb suurt kurbust, kuid Lumi on kindel, et ühel päeval tuleb isa tagasi. Nõiutud metsa kohta liigub mitmesuguseid jutte, üks koledam kui teine. Kõige hirmsamad lood räägivad salapärasest Metsade Hirmust, keda keegi pole näinud, aga kes on võimeline kõike elavat hävitama. Veel liigub metsas ringi röövlite jõuk ja oma pahategusid teevad hundid.

Ühel päeval metsas ringi rännates satuvad Roosi ja Lumi kummalisse raamatukokku, kus riiulitel on raamatute asemel igasuguseid esemeid ja laenutada saab …lugusid!

Tüdrukute seiklused jätkuvad, nad leiavad maa-aluse pere, kes kasvatab seeni, päästavad püünisraudadest suure karu, põgenevad huntide eest ja tõepoolest päästavad tusase härjapõlvlase elu. Neil tuleb võidelda nii enda kui karu elu seest.

Lumi ja Roosi head teod saavad lõpuks tasutud. Aga milline see tasu on, saate teada siis, kui raamatu lõpuni loete!

Lugege ja ehk ohkate loo lõppu jõudnuina kergendatult!

Ädu Neemre

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

„Elas kord …”

Elas kord …

Lumivalgeke oma imelises palees …

„Lumivalgekese paleest avaneb vaade Luikede järvele, ja järvevesi täidab ka vallikraavi, mis takistab märkamatult paleesse hiilida.

Madala palee seinas on salavärav, millest vallikraav läbi kulgeb. Salavärav on kohe maa-aluse vangikongi kõrval ja seda kasutatakse vangide paadiga kohaletoimetamiseks või äraviimiseks. Värava alt on lihtne läbi ujuda, sisse jõudes saate maabumissillale ronida.

Klaasist kirst asub neljandal korrusel ühes suures hoiuruumis, mis varem oli Kurja Kuninganna erakamber. Kolmandalt korruselt kohe peatrepi juurest leiate Kurja Kuninganna suure portree. See on tegelikult salauks, mille kaudu pääseb kambrisse.”

(Chris Colfer „Muinasjutumaa: sooviloits”, lk 256 (http://www.ester.ee/record=b2988500~S55*est))

… ning Lumekuninganna oma jäises lossis …

„Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustavad virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus selle virmaliste helkimine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust.”

(Indrek Hargla jutustus „Roos ja lumekristall” samanimelises kogumikus, lk 9-75 (http://www.ester.ee/record=b2134103~S55*est))

Klassikalised muinaslood Lumivalgekesest ja Lumekuningannast on ajas läinud rändama ning võtnud uued ja peadpööritavad suunad. Raamatunäitus „Elas kord…”, mis oli raamatukogu II korruse näituseruumis üleval märtsis-aprillis, heitis kerge pilgu nende lugude põnevatele tõlgendustele nii kirjanduses, muusikas, filmides kui ka teatritükkides.

Valik näitusel olnud teostest:

Lumivalgeke

* „Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm” ( Berlin 1974) (http://www.ester.ee/record=b4188870~S55*est).
* Vennad Grimmid „Lumivalgeke” (Hea Lugu 2013) (http://www.ester.ee/record=b2906535~S55*est).
* Siima Škopi muinasjutuline maailm [Videosalvestis] (Raamat-Film 2009) (http://www.ester.ee/record=b2647228~S55*est).
* Disney „ Lumivalgeke” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505680~S55*est).
* Edgar Arnoldi „Walt Disney elu ja muinasjutud” (Eesti Raamat 1973) (http://www.ester.ee/record=b1165677~S55*est).
* Disney „Printsesside kokaraamat” (Egmont Estonia 2005) (http://www.ester.ee/record=b2066979~S55*est).
* Neil Philip „Piltidega muinasjuturaamat : lummavad lood tervest maailmast” (Varrak 1999) (http://www.ester.ee/record=b1314414~S55*est).
* August Kitzberg „A. Kitzberg’i lastenäidendid” (Noor-Eesti 1928) (http://www.ester.ee/record=b1371652~S55*est).
*„ Imemuinasjutud” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3088694~S55*est).
* „Muinasjutuline : valik Sten Roosi muinasjutuvõistluse võidutöödest 2004-2009” (Hea Laps 2010) (http://www.ester.ee/record=b2558146~S55*est).
* „Jürikuu : igaks aprillikuu õhtuks üks maailma kõige, kõige, kõige… kaunim, vahvam, põnevam, muinasjutt!” (Tiritamm 1998) (http://www.ester.ee/record=b1053115~S55*est)
* Aleksandr Ostrovski „Lumivalgeke : kevademuinasjutt 4 vaatuses proloogiga” (Eesti Riiklik Kirjastus 1964) (http://www.ester.ee/record=b1146130~S55*est).
* Nikolai Rimski-Korsakov „Vene fantaasiad” [Helisalvestis] ( International Masters Publishers AB 2003) (http://www.ester.ee/record=b3522659~S55*est).
* Salla Simukka „Punane nagu veri” (Pegasus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3057535~S55*est).
* Salla Simukka „Valge nagu lumi” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4424436~S55*est).
* Salla Simukka „Must nagu eebenipuu” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4452593~S55*est).
* Nele Neuhaus „Lumivalgeke peab surema” (Tänapäev 2016) (http://www.ester.ee/record=b4523211~S55*est).
* Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale” (Vaho 1996) (http://www.ester.ee/record=b1058286~S55*est)
* Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud ; Muinasjutt Bob Dylanist” (Tuum 2011) (http://www.ester.ee/record=b2679036~S55*est).
* Andrzej Sapkowski „Viimane soov” (Tiritamm 2011) (http://www.ester.ee/record=b2723202~S55*est).
* Angela Carter „Verine kamber” (Varrak 2015) (http://www.ester.ee/record=b4447246~S55*est).
* Peeglike peeglike [Videosalvestis] (Sonatiin 2012) (http://www.ester.ee/record=b3508657~S55*est).
* Elavad nukud [Videosalvestis] (Eesti Filmi Sihtasutus 2006) (http://www.ester.ee/record=b3401410~S55*est)
* Neil Gaiman „Smoke and Mirrors” (London 2005) (http://www.ester.ee/record=b2645193~S55*est).
* Helen Oyeyemi „Boy, snow, bird” (London 2014)(http://www.ester.ee/record=b4476220~S55*est).

Lumekuninganna

* Hans Christian Andersen „Väike merineitsi : muinasjutud ja lood” (Eesti Raamat 2005) (http://www.ester.ee/record=b2064433~S55*est).
* Hans Christian Andersen „Lumekuninganna : muinasjutt seitsmes loos” (Hea Lugu 2014) (http://www.ester.ee/record=b4415842~S55*est).
* „Lumekuninganna : Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt” (Koolibri 2014) (http://www.ester.ee/record=b4414243~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная королева : [muinasjutt]” (Sonatiin 2005) (http://www.ester.ee/record=b3414677~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная Королева : [joonisfilmide kogumik]” (Sonatiin 2009) (http://www.ester.ee/record=b3490338~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] : lastelavastus” (Eesti Rahvusringhääling 2008) (http://www.ester.ee/record=b2509319*est).
* „Lumekuninganna [Helisalvestis] : laulud Vanemuise teatri muusikalavastuses” (Teater Vanemuine 2008) (http://www.ester.ee/record=b2440278~S55*est).
* Urve Tinnuri „Lumekuninganna märkas lehes …” (TEA Kirjastus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4472387~S55*est).
* Salme Raatma „Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (Greif 1993) (http://www.ester.ee/record=b1063785~S55*est).
* „Sõnajalad : valimik ettekandeid” (San Francisco 1969) (http://www.ester.ee/record=b1405092~S55*est).
* Джоан Виндж „Снежная королева” (Москва 1995) (http://www.ester.ee/record=b3264290*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis]”(F-Seitse 2012) (http://www.ester.ee/record=b2865976~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv : filmiraamat” (Egmont Estonia 2014) (http://www.ester.ee/record=b3055721~S55*est).
* „Frozen [Noot] : play 7 selections with sound-alike audio” (New York 2013) (http://www.ester.ee/record=b4431654~S55*est).
* Kristen Anderson-Lopez „Frozen [Helisalvestis] : soundtrack” (Walt Disney Records 2013) (http://www.ester.ee/record=b4466217~S55*est).
* „Seitsme maa ja mere taga [Helisalvestis] ” (Enjoy stuudio 2015) (http://www.ester.ee/record=b4523745~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505694~S55*est).
* Jessica Julius „Lumekuninganna ja igavene talv : [kaks suvist lugu] : Olafi oivaline suvepäev ; [Anna ja Elsa merereis]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4495837~S55*est).
* Amy Weingartner „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa talvelõpupidu : [kaks uut lugu!]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4459571~S55*est).
* Rico Green „Lumekuninganna ja igavene talv : talvepalavik” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4545173~S55*est).
* Victoria Saxon „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa: lapsepõlvelood : [kaks lustakat lugu!]” (Egmont Estonia 2015) ( http://www.ester.ee/record=b4532558~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Elagu kuninganna!” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532599~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Mälestused ja võlujõud” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532602~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Soe vastuvõtt” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561509~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Joakimi jäälõikur” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561497~S55*est).
* „Lumekuninganna ja igavene talv : soenguraamat : [Anna ja Elsa lemmiksoengud]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4476275~S55*est).

Klaari Tamm

Fotod Ago Pärtelpoeg

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

See raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
Mehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
Lõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.